Friday, February 28, 2014

- - -

Ühel päeval ütles ema ärritudes, et teab, et mul ongi nüüd plaan Suvetüdruk tema kasvatada jätta. Täna hommikul aga rääkis telefonis, et magab palju rahulikumalt, kui laps tema juures on.
Huh, kogu see segadus ning too pidev hooga ülevalt-alla-alt-üles on kohutavalt väsitav ja kurnav.

Need paar-kolm tundi üksinda kodus, mis mulle seeläbi sülle kukkusid, kasutasin asjalikult: puhastasin külmakapi, triikisin pesu ja nõelusin mõned sukad. Eile tundunuks mulle kuidagi eriti kohatu ja süütunnet tekitav see aeg  diivanil arvuti või televiisori taga niisama tühjalt maha lösutada. Nõeluda ei armasta ma ülepea ja ega mul polnud  suurt pealehakkamist ja indu sel korral ka muude asjatamiste tarvis, aga pärast oli hea ja õige tunne ikkagi. Eriti nõudlik olen tegelikkuses köögi ja wc-vannitoa osas. Nende koha pealt ma suuri järeleandmisi ei tee. Muutun kohe närviliseks ja kurjaks, kui need mustad ja räpased on.

Jaksasin isegi  enne magamajäämist pool tunnikest raamatut lugeda. Ning tõenäoliselt tulenevalt mõni päev tagasi lahvatanud suure ja põhimõttelise tüli pärast mu blogi üle, istusin täna öösel unes koos mitmete blogimaailma tegelastega. Otsime lohutust ikka sealt, kust seda pakutakse.

Thursday, February 27, 2014

- - -

Vaatasin eile Pilvede all ja seal nentis mees, et naine pole teadmisega mitte leppinud, vaid alla andnud.
See jäi mind kummitama. Veel täna hommikulgi, kui oma musta iluduse hooldusesse viisin ja hiljem bussipeatuses seisin, mõtlesin selle peale.
Kõlas kuidagi retooriliselt. Ma ei saa hästi aru, mis see sisuline vahe siis ikkagi on.

Wednesday, February 26, 2014

Lumekuninganna


No mis ma ikka teen.
Olen suuresti häiritud oma tühisusest, et üks pisike punane punn võiks mulle nii palju meelehärmi valmistada.

Ning mängin hommikust õhtuni oma jääst klotsidega ning üritan kokku panna, kust ja kui kaugele jookseb piir teistega arvestamise/mõistmise ja iseenda vahel.

Tuesday, February 25, 2014

- - -

Miks ei pakuta puhkusepaketti, kus inimesed saaksid segamatult välja magada?
Mille mugavuste hulka kuuluksid vaikus, suur  rahu, maailma parim voodi, värske õhk, vatist pea, udusulgedest tekid, pehmest siidist voodiriided, palju patju ja und ning muidugi unenäod.
Otse voodist võiks avaneda kaunis vaade, kus päeval iseennast ja öösel tähti kokku korjata. Ning jah, käeulatuses võiks siiski alati olemas olla ka üks tass kanget kuuma kohvi ja mõni juustuküpsis.

Monday, February 24, 2014

Vabariigi kodanukud

Tudengiga. Sünnipäeval. Palju Õnne Eestimaa!





Sunday, February 23, 2014

Stop it.

Ma olen su selja taga muide!
Ja mulle ei meeldi see, mis ma näen.

Tehnikasajandi rok(okoo)

Saturday, February 22, 2014

Laupäeva hommik

Saan õhtul isaga kokku. Tudeng tuleb saabuva pidupäeva puhul mõneks päevaks koju käima. Troonipärija läks ja tassis eile kursavennaga vanaemal vana pesumasina välja. Et täna uus masin sisse kolida. Kujutan ette, et vanaema pakub poistele seepeale praekartulit. Või tatraputru. Täpselt ei teagi. Aga kuidagi armas siiski.
Homseks on kokku lepitud, et lähme pisikest beebsut vaatama. Ja ülehomme varahommikul loodan elus esimest korda koos päiksetõusuga Toompeal lipuheiskamisega vabariigi sünnipäeva alustada.

Linnud laulavad juba täpselt nii, nagu nagu laulma peavadki. Ning jälle on tekkinud tahtmine enne magamaminekut korraks õue hiilida ning mõni aeg pimedas trepi peal istuda, et seda kõike sisse hingata.
Täna öösel sain magada.

Ma ei tahagi hetkel midagi enamat, kui pelgalt tunnet ja teadmist, et alati on midagi suuremat, kui riigid ja poliitika ja sõjad ja võimumängud. Ja muud tähtsad asjad.
On päike ja juured ja maa ja universum. Ning uus päev.

Friday, February 21, 2014

9 aastat

Joome juba teist õhtut konjakit.
"Nüüd meist vist saavad joodikud."
"Arvad või?"
"See on võimalik."
. . . . .
" Ma ei usu....sinust võib ehk saada, aga endast ma seda ei usu."

Iseenesest on tal õigus. Mis sest, et minu joomine tundub tema kõrval maitsmine.


Thursday, February 20, 2014

Oleks

Olen alati soovinud suurt peeglit, kust end täispikkuses nägema ulatuks.
Ühel päeval, kui sinna vaatama juhtusin, mõistsin, et kui mul see olnuks, oleksin juba palju varem endaga sõbraks saanud.
Ma mõtlen, et mitmed jamad võiksid vähem olla.

Iga väikese tüdruku toas peaks õigupoolest üks selline suur peegel olema. Et oleks aega ja võimalust  ilma kõrvaliste pilkudeta endasse vaadata.  Ilma süü- ja häbitundeta endaga tasapisi tuttavaks saada. Või minu poolest ka leppida.

Sunday, February 9, 2014

Organiseeritud

Möödunud päevad võib vabalt Suvetüdruku nädalavahetuseks ristida. Eile hommikul käisime röövellikus Laulasmaa Spa basseinikompleksis, mida oli Suvetüdrukule juba mitu head kuud lubatud.  Seal on tore, kui raha peale mitte mõelda. Aga lastele meeldib ja neid käib seal ikka palju, mis pole ka eriliselt üllatav. Kes käinud, see kindlast teab, kus konks(ud). Me polnud seda kohta vahepeal kaua külastanud: küll takistasid mandlid ja siis jälle katkised hambad ja opp ja narkoosid ja taastumised. Nüüd kolm kuud peale kõike seda jama polnud õnneks-õnneks enam midagi, mis käiku edasi lükanuks. Ja tegelikult oli väga vahva. Olime piisavalt varajased, et õigel hetkel lahkuda.
Täna käisime Miia-Milla-Manda kohvikus. Jällegi iseenesest tore koht, ainult jube palju rahvast ja palju venelasi. Aga linna parim kohvi. Arvan ma endiselt. Suvetüdruk võttis käiku mitme kuu eest. Nii kaua me polegi seal kunagi aega veetnud.
Üks uus oravapoiste raamat ja Tuhkatriinu on meil nüüd kodus ka. Läks trumm, minu siis juba pulgad kah.
Tuhkatriinu sai täna loomulikult voodisse. Homme lubati teda kõigile teistele piigadele tutvustada. Ja kodukorraga kurssi viia.

Nädalavahetuse lõpetasin basseinis. Too harjumatu aktiivsus vajas korralikku loputust.
Vähemalt tunnen end nüüd mõni päev natuke parema emana.

Saturday, February 8, 2014

Nostalgialaks


Kõigepealt otsisin välja oma kakskümmend-ja-natuke peale vana  kokaraamatu. Olgu see pilt ühtlasi ka julgustuseeks noortele abielunaistele Just täpselt sellisel tasemel ma 19-aastaselt oma esimesse abiellu astusin. Näpuga kokaraamatust järge vedades, kui vorstikastet või kaerahelbepudru valmistada soovisin.

Seejärel võtsin välja uunikumi. Siiani oli ta jõude sahtlis seisnud, sest masin küll oli, aga juhe oli kadunud. Möödunud suvel õnnestus aga juhuse tahtel ka juhtme omanikuks saada. Nüüd paarkümmend aastat hiljem masinat stepslisse pistes ikka pisut muretsesin, kas võtab elu sisse Aga täiesti asjata. Kui ikka tuliseks läks, siis polnud pool tundi peale juhtme seinast tõmbamist ka päris maha jahtunud. Vanasti ikka tehti viisnurkse kvaliteedimärgiga asju.

No ja lõpuks tulemus.  Kui üldiselt on lapsepõlve suure kivi juurde pagana ohtlik tagasi minna, siis õnneks need vahvlid küll mite raasugi maitset polnud kaotanud
Mul tuleb ennast nüüd kõvasti taltsutada, et mitte kõike üksi nahka panna.

Retsepti leiate kokaraamatust.
Head isu!


Friday, February 7, 2014

Päästetud

Kas teil on mõni selline telefoninumber, mille ekranile ilmudes on te esimene reaktsioon: EI, Ei, EI!
Sest sealt ei saa mitte kunagi. Mitte midagi. Head tulla.

Minul vähemalt üks selline on. See on keegi, kelle mesimagusate palvete taga peitub alati. Alati. Üksnes omakasu ja piiritu nahhaalsus.
Samas on keeruline keelduda, sest tegu on samaaegselt positsioonilt vägagi arvestatava isikuga, kellele niisama lihtsalt ära ei öelda ning täpselt piiritlemata mängumaa ja töökohustustega.
Tema muidugi on sellest vägagi teadlik. Mis minule kogu loo omakorda veelgi vastikumaks muudab.

Siiani olen ta palvetele aastate jooksul alati vastu tulnud. Just eelnimetatud põhjustel. Vastumeelselt, omaette kirudes, hambad ristis, aga siiski ära teinud, mis palutud.
Eilne telefonikõne ja palve keset koosolekut tuli aga nii idiootne (vabandage väga), et sel momendil jooksis ka minu karikas kohinal üle ääre.

Õnneks oli mul kohe kõrval võtta üks teine, täna vähemalt sama tähtis naase. Täpselt sel hetkel, kui telefoni punasele nupule vajutasin, pöördusin kohe ka oma kõrvalistuja poole ja küsisin ühe hingetõmbega, kas mul on õigust sellisest töökohustusest keelduda.
Hambaharjaga mina põrandat vabatahtlikult pesema ei hakka.

Otse loomulikult, sain vastuseks, mille peale oleksin tahtnud oma päästjale tänutundest kaela viskuda.
Ma ei oska kirjeldada, millist tohutut vabanemist ma sel momendil tundsin.
Tõepoolset, nagu see jänes seal multikas, kellele lõvi ootamatult taevast selja taha sadas.

Loomulikult ma ei viskunud kuhugi, hoopis tänasin. Vägagi.
Usutavasti ta kuulis, et see tuli otse südamest.
Ma tean, et kuulis.

On hetki, kus sa järsku väga selgelt tead, et see, mis sa teed, on õige.

Thursday, February 6, 2014

Ühel täitsa tavalisel neljapäeval


Soovin lõpetada kaskokindlustuse ja saadan meili, mida ma selleks täpselt tegema pean.Saan vastuse, mille viimane lause on järgmine:
Avalduses peab olema sõiduki reg nr, lõpetamise kuupäev ja lõpetamise põhjus.

Mis tähendab? Peab. Olema. Lõpetamise. Põhjus?

Ma isegi ei viitsi telgitagustessse süveneda, ehk on tõesti olukordi, kus põhjus on rangelt kohustuslik.Aga usun, et leidub hulganisti ka minusuguseid kliente, kellele selline lause pisut rangelt ja ülekohtuselt mõjub.
Äkki peaks see siiski kirjas olema kuidagi ümberpööratult. Mitte nii, et mina pean põhjuse ütlema, vaid et neid see huvitaks, et oma teenuse kvaliteeti tõsta.
Või noh, mulle vähemalt tunduks see kuidagi viisakam. Ja inimlikum.

See-eest Suvetüdruk valmistas mulle eile õhtul ootamatu üllatuse. Kuulsin juhuslikult, kuidas ta teises toas  omaette toimetas ja rääkis:
Meie õue lendas lind
Otsib toitu siit ja siit (Suvetüdruk ütleb nii armsalt: siik ja siik)
Kui sa talle teri viid
siis ta lauldes tänab sind.

Suvetüdruk käib nüüd paar korda nädalas lasteringis ja saab seal väga kenasti hakkama. On seal ära harjunud ja ootab neid kaht päeva kangesti. Isegi üks väike sõbranna on meil juba külas käinud.

Läksin teise tuppa ja palusin tal luuletust korrata. Tuli välja, et selle juurde käivad ka imearmsad liigutused.
Või tundus mulle imearmas lihtsalt Suvetüdruk, kui ta mulle õhinal otsa vaadates seda uuesti esitas.
Mul oli tema pärast nii hea meel.

Tuesday, February 4, 2014

Vesiravi

Tööl on viimasel ajal selline kämm-jämm, et ma ei näe täna õhtul muud võimalust, kui pea ees basseini sukelduda.

Monday, February 3, 2014

Vibeke

Kui Suvetüdruk kadus eile keset päeva üles tunnikeseks midagi askeldama, jäin mina kuskilt poole pealt vaatama ETV-st tulnud filmi Marie Krøyer.
Ma ei nuta just tihti, aga alati, kui "mängitakse" laste ja emadega, siis see mind juba ükskõikseks ei jäta.
Olen mõistnud, et eksisteerib ikka täitsa ebainimlikku ja isekat kalkust, kuigi ma pole siiani tegelikkuses aru saanud, kuidas üks inimene võib ikka nii brutaalne isend olla. Vähemalt, mis lapsi puudutab.

Tuleb küll tunnistada, et ma ei teadnud sellest naisest ega ka tema mehest enne filmi vaatamist mitte midagi. Shame, shame, shame on me!  Seepärast sukeldusin kohe peale filmi lõppu arvutisse ning guugeldasin,  et endale pilti ette saada. Ja veel rohkem, kui tahtmine teada saada, kellega siis täpselt tegu, huvitas mind asjaolu, kas kuskilt on võimalik välja lugeda, mis tüdrukukesest sai.
See ema ja naine oli seal ikka erakordselt, lihtsalt erakordselt mõistliku ja tasakaaluka inimesena kujutatud. On tõesti ime(line), kui selline naine olemas on olnud.

Tollel tüdrukukesel oli muide imearmas nimi: Vibeke.
Kui teise inimesse saab väidetavalt armuda esimesest silmapilgust, siis mina armusin tüdruku nimesse. Ülepeakaela.
Sama palju üllatas mind fakt, et polnud seda nime oma elus varem kordagi isegi mitte kuulnud.

Jah, ja kui te nüüd teada tahate, siis ma tõesti väga sooviksin, et kunagi mõni mu lastelastest just seda nime kandma hakkaks.

Saturday, February 1, 2014

Näljane


Hakkan hommikul endale võileiba tegema ja panen köögilauale Suvetüdruku nina alla lahtise punase tuunikalakonservi koos majoneesiga, samal ajal, kui tema viimast tükikest maasikakooki sööb.
Võta see ära, võta see ära, muutub Suvetüdruk närviliseks.
Saan aru küll, et iseenesest pole põhjust rõõmustamiseks, aga kuskilt otsast valmistab ta peenike peenutsemine mulle mõnes kohas siiski ka suurt rõõmu. Igal juhul saan ma temast pagana hästi aru ja tõstan konservi kaugele eemale.
Elu ei peagi üleliia lihtne olema.

Mul on viimasel ajal jube nälg. Liskas toidule ka teatri osas. Juba mitu päeva tagasi tegin otsuse, et lähen täna hommikul kell 11 piletite järgi tulle. Aga kõik kolm, kes me seal minuti pealt kohal olime, jäime neist ikkagi ilma. Kahe minutiga oli järel ainult puhas plats. Ja tühjad pihud.  Võiks ju rõõmustada, et suur suur hulk raha jäi alles, aga mina olen ikka kurb ja pettunud. Nagu hommikukohvist oleks ilma jäänud.

Õnneks sai vähemalt jaanuar läbi. Ma ei armasta seda kuud. Usun tunduvalt enam veebruari, kui Mangi ja alanud hobuse aastasse. Veebruarile saab vähemalt alati kindel olla. Ühel hommikul uksest välja astudes tunned alati seda: õhkõrna kevade hõngu. Ja uutmoodi lindude sädinat.

Mõtlen tõsiselt, kas julgen õhtul basseini minna. Äkki on sealgi vesi jäätunud. Kahte pettumust ühel päeval peale nii energikulukat kuud ma küll üle ei ela.
Aga natuke tuleks ikka peale laadida.