Monday, March 31, 2014

- - -

Ta on selline pikk, vibalik, hästi õrnake, kurva ning veidi õnnetu moega. Mul oli eile kogu õhtu hirm, et ta hakkab ühel hetkel nutma.

Millalgi hiljem tuli ta alla korrusele ja vabandas, et pole "seltskondlik" ning veedab meiega vähe aega, aga tal on väga suur koduigatsus. Koguni nii suur, et ärevusest tal isegi kõht valutab pisut.

Arusaadav. Palusin tal olla täpselt nii, nagu ta end mugavamalt tunneb.
Nagu ta mulle varem ütles, on ta varasemalt vaid korra perega Tenerifel puhkamas käinud.
Eks see üksi, kodust kaugele ning veel enam, võõrasse koju ja perre sisse sadamine võibki nutma ajada.

Aga tõele au andes säärane pöördumine ja viisakus 12-aastase tütarlapse suust siiski jahmatas mind.
Siin kohal mulle tundub, et meil on veel kõvasti ruumi, kuhu kasvada ja areneda.
Elementaarne viisakus. Nii loomulikul ja iseenesestmõistetaval kujul.

Hommik oli õnneks juba märgatavalt helgem.
Leppisime kokku, et teen talle koju jõudes lasanjet ja ta võib õhtul sõbranna meie juurde kutsuda. Alati, kui ta end sel viisil kodusemalt ja paremini tunneb.

Hommikul kooli poole sõites küsis ta mu kõrval istudes ootamatult: Miks siin nii palju puid on?
"Kas sulle tundub, et siin on palju puid?, küsisin vastu.
"Jaa, väga palju", vastas tema.

See kõlas väga vahetult ja siiralt.
Kuidagi hästi vahva. Et tema julgeb selliseid asju välja öelda. Ja mina tõden üllatusega, et elan ja sahmerdan päevast päeva kohas, millest tuleb välja, ise sugugi kõike aru saada või teadagi pruugi.

Thursday, March 27, 2014

Hukkunud alpinisti hotell


Kõik muud kohad võivad olla, aga saar peab olema.
Vahel. Ja vahele. Vahetevahele.
Kui kaua pole saanud, siis on kohe nälg. Lausa kriipiv igatsus.

Ja kõiksugu hoolitsused võivad ju kah olla, aga päikese, värske õhu ja ilusa ilma vastu need ei saa.
Too pisuke kerge jahe tuul, mis meid täna siin võõrustab, on tegelikkuses see parim värskendus, puhtus, rahu ja niisutus. Tervendavaim hoolitsus enesetundele ja hingele.

Tuesday, March 25, 2014

Otsapidi suves

 
 


Kui arvate, et suutsin selle kuidagi ostmata jätta, siis pean teile kahjuks pettumuse valmistama.
Mkmk ... mitte kuidagi kohe.

p.s lisaküsimustele ei vasta.
 

Monday, March 24, 2014

- - -

Panin valged tennad jalga ja läksin ujuma.
Kuigi väljas oli juba peaaegu pime, laulsid linnud ikka veel nii ennastunustavalt ja isukalt, justkui oleks neid vahepealt terve igavik kuskil kinni hoitud.
Kevad paistis olevat ka ujulasse jōudnud. Suurema osa ajast ujusime bassus kahekesi. Ja kui vaba vett juba nii laialt ümber oli, tōmbasin nibin-nabin kaks täis.
Väga mōnna. Ainult saun oli erakordselt jahe.

- - -

Suvetüdruk oksendab. R oksendas juba eelmisel nädalal ära (juhhuuu, lapsed), nüüd murdub tal parasjagu hääl.
See viimane on vähemalt midagi head, sest tõtt öeldes pole ma kunagi armastanud numbreid, mis jäävad 10-ne ja 14-ne aasta vahele. Siis pole olemas minu arvates enam ei last ega veel mitte ka noort inimest. St siis, et armastan omi lapsi selles vahemikus vist kõige vähem?
Selle asemel on hoopis keegi rabedalt käituv näotu "lahe" tegelena, kes isegi täpselt aru ei saa, kes või mis ta parasjagu on või olema peaks. Vahel on koguni nii nõme, et tahaks kohe pilgu ära pöörata ja kõrvad lukku panna. Ja ma ei tea, kas mulle ainult tundub, aga tüdrukute puhul võib see periood vist isegi veel nõmedamalt välja paista. Aga võib-olla teen liiga kah.
Igal juhul on mul rõõm tõdeda, et R ilmutab esimesi märke sellest totaalse isikupäratuse faasist väljumisel.
Pidage mind pealegi jubedaks lapsevanemaks, kui tahate.

Sunday, March 23, 2014

- - -

Kui ma siin pimedas teki sisse mähituna värsket ōhku hingan ja ōhtust pitsi konjakit rüüpan, siis saan aru küll, et see klapptool, mida ma istumiseks kasutan on muidu musta naabrikassi jagu. Aga aja jooksul on ta isegi meiega leppinud, mōneti omakski vist tunnistanud. Igal juhul ei pōgenegi ta meie lähedal olles enam nii, nagu kunagi algusaastatel, vaid istub selle asemel hoopis väga rahulikult ja väärikalt terrassi äärekivil, minust mōned sammud eemal.
Päris tore tunne. Mōtlen mina, kes ma (kodu)loomadest suurt pidada ei oska.

Saturday, March 22, 2014

- - -







Ma julgen arvata, et ōnneliku elu saladus peitub puhastes akendes!


Friday, March 21, 2014

- - -

Kui homme vähegi vōimalust, pesen esimese asjana aknad puhtaks. Kohe. Hommikul. Ma ei kannata seda enam minutitki välja.
Täna olen veel siruli voodis ja kogun jōudu. Loen raamatut ja haletsen ennast.
Akna taga läheb ilm aina helgemaks. See on tore.

Wednesday, March 19, 2014

- - -

Tänasel päeval pole vastast.
Jah, vahel viskab imeliselt kergeid päevi ka vahele.
Ma ei kavatsegi vastu hakata.

Milleks mulle sellisel hetkel tagasihoidlikkus vōi väärikus.

Monday, March 17, 2014

Uhuh-uuu: Welcome to Estonia!

R tuli Taanist ja rääkis, et teda vastu võtnud pere vanemad olla talt õhtusöögilauas uurinud eestlaste elatustaseme ja heaolu, võrdsete võimaluste kohta, et: kas kõigi kodudes on ikka televiisor ja arvuti(d).
Kakskümmend viis aastat tagasi, kui klassiga Rootsis käisime, päriti meie käest, kas meil seepi ja hambapastat müüakse.
Seega, mõningane edasiminek on täheldatav.

Kuigi minule ei mahu veel kaks päeva hiljemgi hästi pähe, kuidas on täna võimalik, et nii küsivad inimesed, kes meile ometi nii lähedal elavad.

Friday, March 14, 2014

Veel. Enne homset. Suurt pimedust ja jumal teab mida.

Tuuseldatud. Tuulutatud. Looderdatud.
Jah, oli aega, et mitte minna otse. Teha ringe. Valida ainult päikesepaistelisi teid. Jõlkuda käed taskus. Seista südamerahuga kõikide punaste tulede taga. Kõndida mööda kõnnitee äärekive. Vahtida enda ümber. Ja natuke otsa. Mõnele koguni nii usalduslikult, et ta Eesti Panka juhatada.
Juua akna all kannuga mee ja sidruniga teed. Hoopiski. Mitte kohvi. Ja kui juba laristamiseks läks, siis ka üks kerge pool salatit. Osta Suvetüdrukule kohvikust kaasa paar luksuslikku puuviljakooki, mida ta mõni õhtu tagasi juurde palus. Sest talle maitses.

No ja muidugi need pärlkõrvarõngad. Et siis ikkagi. Iseendale. Ja kunagi Suvetüdrukule.
Kuigi Suvetüdruk kordab iga päev, et ta ei tahagi suureks saada. Natuke hirmutav, aga ma millegipärast ei karda sugugi.

Muide.
Tuleb välja, et jube õnnelik ja rahulik on nii, kui tead, mida täpselt tahad.


- - -

Täna proovisin üle pika aja unerohuta.
Sai hakkama küll, ainult et tööle jõudsin kuidagi kahtlaselt vara.

Avastasin, et mu katuseakna tükike sinist taevast on täis lastud.
Samas, ehk mulle oligi vaja põhjust minna veidikeseks end välja tuulutama; imetleda (võib-olla ka proovida või mine tea, mis kõik võib juhtuda) uuesti neid "Viviani" pärlkõrvarõngaid ning juua üks reedene kohvi.

Wednesday, March 12, 2014

- - -

Tunnen juba mõnda aega lausa kriipivat vajadust minna verd andma.
Sama hoomamatut, kui organism nõuab hommikukohvi.
Või kevad värsket kurki ja rohelist sibulat.

Monday, March 10, 2014

- - -

Viskan täna peale ujumist pilgu selja taha peeglisse. Hetkeks tundub, et mu keha on hakanud Suurest Ujumisest tasapisi vastavaid kabariite võtma: õlad on justkui laiemaks ja nurgelisemaks läinud.
Kodus piidlen vannitoa peeglist juba terasemalt ja uurin Mehelt, kas talle ka nii paistab.
Mees ütleb, et talle on mu õlad alati meeldinud.

No see ka mõni üllatus.

Saturday, March 8, 2014

Suvekuningriigi eri

Suvekuningriik andis endast maksimuni ja tervitas meid kohale jõudes päikesega. 

                                                           Kahekesi Vol 2

Ümber nurga

Friday, March 7, 2014

- - -

Ma täna kuskilt lugesin miskeid koristamisnippe ja üks neist kõlas nii: kui soovid tolmulestadest lahti saada, siis pane voodiriided 24 tunniks sügavkülma ja pärast seda klopi need kergelt läbi.

Ma mõtlen, et lähen ja õnnistan parem oma uue ujumistrikoo ja - prillid sisse. See tundub märksa lihtsam ülesanne.
Selle esimese jätan seniks teie lahendada. Ise soovitan, et kui seda nippi järele proovima hakkate, siis on vist parem, kui keegi teid sel hetkel ei näe.

Thursday, March 6, 2014

Suvede staap ja varjupaik

Nad ütlesid: kevadel teeme edasi.

Ma pole vist rääkinudki, et hilissügisel vahetati me väikese Suvehäärberi aknad ja uksed. Ma ei tea, kas mul on õnnestunud nende aastate jooksul siin edasi anda, kui tohutult palju see koht mulle korda läheb. Mida ta minu jaoks tähendab. Ning kui väga ta mu südames on.

Ehitame maja ette uue ja suurema terrassi, lubasid nad oktoobris. Või koguni novembris.
Täpselt ei mäletagi. See sügis-talv oli nii eriline.
Igal juhul täna päeval sai see läbi. Koos telefonikõnega, mis kuulutas kevade algust. Suure kevade algust.

Nüüd on plaan laupäeval  häärberisse põigata. Kärsitus muidugi ka. Mõõte on vaja. Pealegi, polegi sinna kunagi nii varakevadel sattunud.

Ainult, et täna istun diivanil ja pean aru, et kui juba lammutamiseks läks, ehk peaks vahetama ka katuse?
Ja kui juba, siis kas see võiks olla plekk-katus, kus iga suurem vihmapiisk on selgesti kuulda, rääkimata kõvast sajust? Või hoopiski puit-laast, mis vihma ajal ei mürise, vaid vihmapiisad pehmelt endasse püüab?

Kummaline, tundub, et olen Suvekuningriiki pildistatud rohkem, kui midagi muud, kuid ikkagi ei leia ma hoobilt ühtegi teist, kus Suvehäärber paremini peal, kui see paari aasta tagune klõps.
Vat, neid aknaid ja uksi nüüd pole enam. On tutikad, kust vahelt sääsed ja muud kurjamid sisse ei mahu. Ning seda " terrassi", kus istume, samuti mitte. Selle koha peal on praegu Suur Auk. Ning katust, mille üle aru pean, paistab kah ainult õige natuke. Ja seegi petab. Tegelikkuses on see üks sammaldunud eterniit. Väidetavalt mürgine pealekauba.
Umbes-täpselt meie peade kohale tuleb tuppa "teine korrus", st siis katusealune magamislavats. Ja mis peamine, ka aken, kust  hakkab nägema üle kõigi puude latvade. Otseejoones merele välja. Veel.


Anyway.
Kas ma ikka ütlesin, kui väga ma seda kohtumist juba praegu ootan?
Saate isegi aru, et ma ei jaksanud sellega homseni kannatada.

Ma jolie petite poupée

Kui Suveplikale hommikul vanaisa kingitud hommikumantlit selga toppisin, märkasin vasakul pool kirja: jolie petite poupée.
Kui siiani olid mu silmad neist sõnadest üle libisenud, kui tühjast kohast, siis järsku lugesin Suvetüdruku hommikumantlilt hoopis: kena väike nukuke.

Tuleb tunnistada, et mind tabas hetkeks täielik eufooria.
Heureka!

Wednesday, March 5, 2014

- - -

Olen üllatusega avastanud, et kogu mu elu baseerub ja seisab ju muinasjuttudel ja multifilmidel. Pean siinkohal silmas muidugi neid nõukaaegseid, tõelisi multifilmide.
On tegelikult hämmastavalt lahe, kuidas neis on ära öeldud kõik vajalik ning kuidas need mulle praegu erinevate olukordadega assotseeruvad.

Või kuidas peamised elutõed on lugudesse nii pehmelt ära peidetud, et lapsena lugedes ja multikaid vaadates neid nagu ei märkagi. Ning alles täiskasvanuna viid otsad kokku ning hakkad aduma, mida sulle õieti sisse söödeti.

Armas kuidagi.
Praegu näiteks tunnen, et olen muinasjutus(t) Printsess herneteral.

Tuesday, March 4, 2014

- - -

Troonipärija saab täna 22-aastaseks. Troonipärija ema arvab, et tänases päevas ja hetkes on ta iseendale kõige ilusam kingitus. Troonipärija emal on tema üle väga hea meel.
Troonipärija ema usub, et ehk pole Troonipärija lend olnud päris nii kõrge, kui ta enda (ja kindlasti ka Troonipärija isa:) unistustes, aga ka too mõni aeg tagasi selga tõmmatud Must Särk on Troonipärijale igati uhke ja vääriline tunnustus. Troonipärija ema teab, et see teeb ta õnnelikuks.

Mustsärklase ema seevastu käis eile jooksuga poes ning ostis endale laste ujumistrikoo ning -prillid.
Tundub, et aeg on tiksunud tasapisi sinnamaani, kus elus toimub teatepulga vahetus.

Monday, March 3, 2014

- - -

Unustasin eile basseini minnes kõrvarõngad kõrva.
Pead vette pistes oli kohe selge, et midagi on teisiti. Kuulsin kuidas need õrnalt kaasa helisesid. Ja nii kogu poolteist kilomeetrit.
Mõtlesin kogu aja, et kuna lõhnad ja helid vees hästi levivad, kas ka teised seda kuulsid. Kas kogu bassein helises?

Prillidega olen seevastu endiselt jube hädas. Ostsin küll aastavahetusel uued, aga ka need lasevad läbi. Olen tüdinud, et pean ujudes mingite prillidega nii palju jahmerdama ning neist pidevalt vett välja kallama.
Jumala eest, kas on olemas vähem isekaid variante, mis pidevalt tähelepanu endile ei nõuaks.
Selge see, et ma nii lõputult ei viitsi: pean ikkagi uute jahile minema. Too pidev sättimine on ülemäära segav ja häiriv. Võtab suure osa ujumise mõnust. Seda enam, et trikoo on ka endiselt selline, et pean selle nööriga kinni siduma, et see ümber püsiks.
Vihale ajab küll, aga mis sa teed.
Loomulikult mulle meeldiks, kui keegi mulle täpselt õiged asjad koju kätte tooks. Viimasel ajal ajan end poodi peamiselt siis, kui enam muud väljapääsu pole.

Sunday, March 2, 2014

- - -

No nii, nüüd olen siis ka mina langenud alla lubatud kilode piiri, millest annab märku olukord, kus äkitselt püsti tõustes pilt aeg-ajalt silme ees mustaks lööb.

Suvetüdruk hakkas eile õhtul ootamatult raskelt hingama. Ühel hetkel oli see laias laastus võimalik üksnes inhalaatori abil, kuni kiirabi ta haiglasse viis. Seal vaadati/ kuulati ta üle ning tehti miski süst, mis normaalse hingamise tagasi andis.
Kummaline, kopsud olid puhtad, kõriturset polnud, aga hinge lõi täitsa kinni. Arst ütles, et ju on viirus.
Mulle jälle ei mahu pähe, mis pagana viirused need tänapäeval sellised ikkagi on.
Ja miks just Suvetüdruk need kõik omal nahal läbi peab katsetama.

Ning kõige tipuks on mul seoses Suvetüdruku "jamadega" viimase aasta-pooleteise jooksul üldse täitsa omad hirmud tekkinud.
Minus süveneb üha enam tunne, et ta on mulle antud või saadetud üksnes selleks, et millestki aru saaksin.
Õpetuseks. Või koguni karistuseks. Mu enda eest. Mu suutmatuse eest teda iseenda eest kaitsta. Näiteks. Ma ei tea.
Igal juhul süveneb mus üha enam tunne, et ta võetakse mult lõpuks ikkagi ära. Püüan ja annan omalt poolt parima, nii hästi või halvasti, kui tänaseks päevaks oskan, kuid olen sunnitud siiski paratamatult pealt vaatama, kuidas ta mul aeglaselt käest libiseb.

Täiesti ebanormaalsed mõtted. Ma tean. Aga ma ei suua neid kuidagi endast välja saada.

Saturday, March 1, 2014

- - -

" Sa ütlesid ......, järelikult on tema sellega seotud," ütleb Suvetüdruk.
Järelikult.

Suvetüdruk pani otsad kokku.
Kuidagi põnev ning samaaegselt aukartust äratav on selliste hetkede kõrval olla.