Wednesday, April 30, 2014

Unes ja ilmsi

Olen selle peale varem ka mõelnud, aga täna rabas see mind taas kord.
Kuidas on võimalik, et oma unenägudes üllatun, vaimustun, vihastan või....mida iganes muud...oma kaaslase poolt öeldu või tehtu üle?
Kuidas saab see nii olla, kui olen kogu loo tegelikkuses ju ise kokku pannud ja lavastanud?
See olen ju ometi mina, kes vastab või liigutab, kuidas see saab siis ootamatult või üllatusena tulla?

Ja kuidas saavad unenägudes olla nii inimesed kui ka ümbrus nii detailideni ja tõetruult paigas? Nende välimus, ilmed, riietus, liigutused, olek? Isegi lõhn, mulle tundub.
Samal ajal, kui ärkvel olles ei suuda ma neid selliselt mitte kunagi nii puhtalt endale ette kujutada.
Rääkimata nende vastustest ja reaktsioonidest.

Kuidas see on nii, et unenägudes tuleb kõik nii kergelt, justkui varrukast?
Ja päris elus on teinekord ikka totaalselt mök-mök.

Tuesday, April 29, 2014

Sweet illusions

Jalutasin "Stokist" kontori poole, sõin omi assortiikomme ja otsustasin, et elan kaua ja õnnelikult.
Armastus ja õnn on ju otsus. Miks mitte siis eluiga.

Ning kui kõik polegi pelgalt mu tahtmis(t)es kinni, siis mõned aastad see mulle ikka juurde kingib.

Monday, April 28, 2014

Elust ja tulest ja maitsest. ja kuidas see kõik seda rikub

Suvetüdruk pärib nüüd pea iga päev, kas me teeme jälle õues süüa.
Mitte et ta ise siis midagi muud sööks, kui ikka ja ainult oma merevaigusaia ja pulkadeks lõigatud värsket kurki, aga midagi talle selle toimetamise juures meeldib.
Hetkel tundub juba mulle endalegi täiesti arusaamatu, et kuidas ma selle võimaluse alles möödunud suvel tõeliselt pähe ja kasutusele võtsin.
Uskumatu, aga praeguseks olen jõudnud oma söögitegemisega juba teise äärmusesse: suudan sellele mõelda ainult õue puupliidil. Toas tundub see vaat, et ületamatu. Soojendada veel kuidagi kannatab, aga sealt jookseb ka piir. Edasi läheb juba nagu kunstlilled või rasvata kodujuust. Ära just ei sure, aga maitset ega ilu ka pole.
Õues vaaritamine on puhas lust ja nauding, toas kohustus ja peavalu.

Täna õhtul plaanin küpsetada pannkooke. Eile õhtul enne uinumist oli see mu viimane mõte. Ise ka veel imestasin, et kuidas ma sellisele suurepärasele mõttele varem polnud tulnud.

Samas mulle tundub, et õuepliiti armumisega on mu elu jälle raasuke keerulisemaks muutunud.
Vägisi jääb mulje, et see läheb otsapidi sinna Väikse printsi rubriiki: sa vastutad kõigi (kõige?) eest, keda oled taltsutanud.
Ainult et, kes nüüd selle puhul siis vastutab? Mina ise või?

Ausõna, kui me Suvetüdrukuga vahel õhtuti Meieisapalvet loeme, siis ma ikka mõtlen päris tõsiselt ka selle koha peal: ...ja ära saada meid kiusatusse.....

No ja palun väga: siin ma nüüd oma uue kiusatusega siis olen.
Ilm ka veel sel aastal lisab hagu tulle.

Sunday, April 27, 2014

- - -



 Suvetüdruk seisab tooli peal, silmad minuga täpselt ühel kōrgusel.
" Varsti oledki nii pikk", vaatame pisut aega teineteisega tōtt.
" Ja ühel päeval vaatad mulle sedasi ülevalt alla", upitan teda kaenla alt endast kōrgemale.
Suvetüdrukule teeb se nalja. " Tee veel, tee veel...", naerab ta kōva häälega.

"Kunagi ma veel mōtlesin, kui sind ootasin, et saan sulle patse teha ja ilusaid riideid selga panna", räägin talle edasi.
" Eksisid", vastab ta ülima rahuga.

Ta kohtine enesekindlus ja väljendusviis ehmatavad ja üllatavad mind jätkuvalt.
" Ta on morn", teatab ta kassi kohta, kes kasside omavahelises kismas alla jäi ja nüüd mööda aiaäärt aeda tagasi hiilib.
Jumala eest, see kass on tōesti morn.

Vōib-olla suudab tema kunagi end ka nii stiilipuhtalt väljenduda, nagu eile oma filmist kuulsin: " Ma ei ole ju vulgaarne, kui oletan, et leiate vōimaluse oma kōhklused ületada."

Oh, unistan, et oleks minul vaid selline kasvatus. Nii hōrk.
Et tahaks korraks kohe silmad sulgeda.

Saturday, April 26, 2014

Hommik


Täna nägin nii ilusat und, et ärkasin selle peale, et oleksin tahtnud sellest pilti teha.

Friday, April 25, 2014

- - -

Esimesed tulid välja selliselt, et kui Suvetüdruk neid fotokast nägi, tahtis ta kohe ühte saada, aga sellel, mille ta külmkapist leidis, polnud vist palju sarnast pildil olevaga.
Vähemalt,  kui näo järgi otsustada.
Mis tähendab, et kaubanduslik välimus jättis siiski pisut soovida. Pole ka ime, sest olemasolevad lillelised (mis sest, et ilusad) topsid osutusid siiski liialt suurteks. Seda enam, kui retseptis oleva koguse soovitatud viie asemel üheksasse topsi jagasin.
Olid tõesti pisut enam Pannkookide, kui Panna cotta moodi.

Teise korra jaoks ostsin eile juba uued vormid. Oluliselt pisemad ja kõrgemad (õnneks üllatavalt odavad). Kaubanduslik välimus sai juba märksa parem, aga Suvetüdruk keeldub endiselt proovimast.
Loodetavasti ei käitu samamoodi täna õhtused külalised.

Kolmandal korral plaanin väljanägemist veelgi timmida, st vähendada mango kogust ja suurendada pea poole võrra valge tarretise osa. Ma mõtlen, et ehk asendan mango sel korral ka toormaasikamoosiga.
Usun, et siis jään lõpuks rahule.
Vaevalt muidugi, et Suvetüdruk neid isegi sellisel  "ideaalsel" kujul sööma nõustub.

Aga tühja see mind heidutab! Millal need lapsed enne häid asju söönud on?
Ja võib-olla olekski hullem, kui nad seda teeksid.

Maitselt muide olid nad juba esimesel korral suussulavalt-suurepärased.
Seega.

Suvetüdrukule sai hoopis voodi. Ja Tudeng juba magaski täna öösel seal.
Laps on laps.

Thursday, April 24, 2014

Somebody


see on üks lugudest, mille juurde ma vahelduva eduga ikka ja jälle tagasi tulen.
kusjuures, pilti armastan vähemalt sama palju, kui lugu ennast.

P.s seniks, kuni troll teadmata põhjustel aktiveerus, võtsin kommentaarid mõneks ajaks meilile modereerida. lihtsalt teadmiseks. kui kellelgi peaks tekkima soov mind kasvatada või kiita.

Wednesday, April 23, 2014

- - -

Olen unustanud rääkida, et suhtlesin tol ilusal möödunud nädalavahetusel pool tunnikest telefonitsi Tudengiga. Mul oli parasjagu aega ja huvitaval kombel koguni temal (pluss veel tema poolt tahtmine ja viitsimine, mis polegi nii tavaline) ning nii see siis kuidagi juhtus.
Uh, ja selle käigus sain taas kord kinnitust, et ta võib olla ikka vahel täpselt sama vastik ja halastamatu, kui ma isegi. Näiteks siis, kui oma reismuljetest rääkides teatas ta mulle: "sul on ikka esimese maailma mured".
Või siis näiteks nii "...see on sul nii sellepärast, et sul pole hobisid..., kuigi ma tegelikult tunnistan, et depressioon on haigus nagu iga teine..."
Oot, mis mõttes, "ma ei mängi jalgpalli või? Minu hobi on blogi(d)...ok, ja vahel natuke muud ka (nt keelekursused või ujumine), aga tõsi see on, et seda muidugi täpselt nii kauaks, kuniks mul tahtejõudu jagub või miski kompleks mu jalust niidab...".
Mis see hobi siis muud on , kui allikas, kust õhku ja jõudu juurde saab? Või olen millestki valesti aru saanud?
Naljakas on seejuures veel see, et juba mitmendat korda taban end temaga suheldes mõttelt, et tema kipub õpetama mind.

Samas tunnen, ei minu jaoks seisneb vahe oma lapse ja võõraste tões suuresti selles, et kui võõraste "õpetused" mind vähemalt valikuliselt rivist välja löövad, siis Tudengi puhul need lõbustavad mind.
Mitte, et ma seda siis kuidagi välja paista laseks, aga sisimas alati.
Just see, kuidas tema alles avastab ja tuleb välja millegagi, mida mina tegelikkuses juba väga ammu tean.

Ma ei oska seletada miks, aga sellistel hetkedel tunnen end kuidagi jube hästi. See on lihtsalt väga armas.
Täpselt nii, nagu elus olema peakski.
Teatepulga vahetus. Edasiminek.
Ja mina olen selleks midagi ära teinud.

Tuesday, April 22, 2014

- - -

Mees teatas eile, et võiks mind isegi tunnustada, et mu blogi on "viimasel ajal" (täpne ajaline piiritlus meil küll mõnevõrra erines) tasakaalukamaks muutunud.
Võite ette kujutada, mida mu trotslik lapse hing selle peale sees kostis.
Eks ta ikka pisut mässama ajab küll.

Muu jutu hulgas jõudsime Mehega ka ühise "tõeni", et üks suurimaid konflikte meie suhtes puudutabki Mehe väljendit kasutades "sotsiaalset närvi".
Kui tema leiab, et mina "ei arvesta" temaga, siis mina leian, et tema on lihtsalt "ülitundlik".

Kuna meil mõlemal on selles küsimuses vägagi selge oma arusaam (millest me loomulikult kumbki väga taganeda ei soovi), siis leppisime kokku, et arutame seda asja kellegi kolmandaga. 
Mis on hea, sest tuleb tunnistada, et olen mõtisklenud selle piiri(de) seadmise (arvestamine/vabatahtlik loobumine versus allasurumine) küsimuse üle suhtes juba märksa pikemat aega, kui eilsest saati.

- - -

Muidu mõtlesin täna õhtul Panna cottaga proovida. Ma ei tea, kas on tõesti võimalik, et ma seda varem söönudki pole, igal juhul soojal maal Iialjaanos sai nimetatud magustoiduga kindlasti viimastel õhtutel maiustatud. Ning see maitses nii tohutu hea, et meelest ei läe.
Nüüd leidsin nagu tellitult viimasest Laupäevalehest retsepti ning otsustasin kodus järele proovida.



Pildil on see küll valmistatud klaaskausidesse (ja tõele au andes ei näe see pildil ka päris nii apetiitne välja kui italjaanos), aga kuna mul selliseid niikuinii pole, siis pean tõenäoliselt tegutsema suisa vastupidiselt.
Kunagi ostsin oma lemmikpoest väiksed kenad lillemustrilised vormid, plaanin kasutada hoopis neid.
Mangokiht alla ja koorene osa peale. Ning kui maius on tarretunud, kummutan selle kausist kenasti taldrikule ümber.

Näeb siis.

Monday, April 21, 2014

- - -



Vat nii suur aiapidaja ma olengi, et ei suuda ära imestada, et poest ostetud õunaseemnest, mille Suvetüdrukuga enne reisile minekut mulda pistsime, hakkabki nüüd puu kasvama. Jumal küll, vaatan ja vaatan ja millegipärast ei usu ikka omi silmi.

Aed sai riisutud, põõsad lõigutud, tikrid pritsitud. Mehe tütre kingitud tulbisibulad pistsin ka lõpuks mulda. Lootusetult hilja, ma tean, ma tean, aga minu kogemused on näidanud, et liigne teadlikkus ja ootused röövivad või vähemasti kahandavad paljude asjade võimalikku ilu.

Suveköök sai samuti avatud.

Toit ja vein maitsesid muidugi imehästi, nagu värseks õhus ikka, Aga veel enam rõõmu teeb hetkel see, et vähemalt mõned eelnevalt plaanitud tegevused ikka veel ellu viia suudan. See on siiski väga hea märk.

Olukord Tallinna tänavatel on aga hetkel selline, et hommikuti tööle sõites kipuvad kaasatehtud juustuvõileivad enne kohale  jõudmist otsa saama. Pavlovi refleks. Mis muud. Kindlaks kellaajaks on nälg lihtsalt nii nii suur, et enam ei pea vastu.
Teisest küljest muidugi  kurb. Kohvi kõrvale ampsates saab neist oluliselt suurema naudingu.
Aga mis sa teed, olen kord juba selline tahtejõuetu tegelane.

Sunday, April 20, 2014

Teel

Purju võib korjata

Saturday, April 19, 2014

Downton Abbey

"Ma olen naine. Vōin olla nii vastuoluline, kui tahan...."

"Andke talle süüa, mida ta tahab, mitte seda, mis on kasulik...."

No  mida ma räägin, milleks leiutada jalgrattaid, kui need on juba ammu leiutatud?

Laupäeval, 19. aprillil 2014


To: must troll

Eh- ee, ma mōtlesin esmalt, et see oli Mees, kes mu peale kuri oli. See oleks muidugi äärmiselt mage olnud. Isegi sellises arusaamatuses.
Aga kui see olid kōigest sina, siis on ju kōik väga hästi.

P.s. vabanda, kui otsustasin selle maha vōtta, aga see oli oma sisus ju küllaltki banaalne. Usun, et nōustud minuga.
Kuigi ma ei saa päris täpselt aru, kas peaksingi oma blogis oma otsuste üle vabandama.
Vähemasti mustade trollide ees.
Vähemasti.
Olen kindel, et must troll tuleb kindlasti tagasi. Üle vaatama. Muidu ta ei oleks must troll.

Lähen nüúd ōue pesu kuivama panema. See on kindlasti üks mu lemmik tegevusi.
Kurvameelsuse vastumürk.
Lōunal avame ametlikult ōueköögi hooaja.
Loomulikult toorelt praetud kartulitega.
Voila!

Friday, April 18, 2014

- - -

Väga kole päev oli.
Oma toores sisus.

Thursday, April 17, 2014

Amor Vincit Omnia



Me ümber juhtub nii kohutavaid asju, et ma ei saagi täpselt aru, kuidas inimesed neid üle elavad.
Täna kuulsin jälle midagi sellist, et nii, kui seda voodipesu poes märkasin, ostsin selle kõhklemata ära.
Kaitsku see kõiki, keda armastan!

Wednesday, April 16, 2014

- - -

Ma olen kodus. Ma olen kodus. Ma olen kodus. Ma olen kodus.
Võrratu!

- - -




Täna oli kõik väga ilus. Päev ja õhtu. Mina kaasa arvatud.

Tuesday, April 15, 2014

- - -


Täna juhtus siis lõpuks see, mille ja kelle pärast me peaasjalikult siia ju tulime.
Suvetüdruk minuga seepärast ühel meelel praegu pole: tema tahaks loomulikult nüüd siia jääda.
Vees tema vist elakski. Nüüd vist küll hüppebatuudiga vaheldumisi.
Üks uhke õhtusöök on nende päevade jooksul kindlasti vastu taevast lennanud.

Monday, April 14, 2014

- - -

Sellist peavalu ma endal ei mäletagi.
Võtsin mitu peavalu tabletti ja lõpuks Diazepami peale.
Nüüd kannatab juba kuidagi isegi püsti tõusta.
Ja kohvi isu on tulnud. Selle italjaano oma.
See on kohutav, milline korraliku kohvi nälg mind siin kõik need päevad hommikust õhtuni konstantselt piinab.Ning igal pool mujal on se ainult üks lurr. 

Koju tahaks. Ikka ja jälle. Oma koju.
Palun kord päevas Mehelt iseenda pärast vabandust. Sellised süümekad on. Ega see ilus pole. Isegi, kui ma pole praegu mina ise.
Ja on kuidas meil on, aga mehele tuleks sel reisil püüdlikkuse ja kannatlikuse eest auhind anda.
Ega ma täpselt aru saagi, kuidas ta mu sõnuseletamatu pideva koduigatsuse ära talub.
Selline ebastabiilne inimene, nagu ma praegu kahjuks olen, pole kindlasti maailma parim reisikaaslane.

Sunday, April 13, 2014

Puhkuse jutud

"Ma vist hakkan homme nahka ajama", teatab Mees ning uurib oma käenahka nagu šamaan siit ja sealt küljest.
"Kust sa seda võtad?", küsin üllatunult.
"No külje pealt vaadates hakkab nahk siniseks muutuma", vastab tema.

Selle peale justkui ei oskagi midagi öelda.
Kui siis seda, et minu arust on hoopis minu juuksed eilsest saati veits sinised. Mees püüdlikult mökerdas.

Tema ise näeb tegelikkuses välja rohkem nagu indiaanlane.
Aga ma ju räägin, et eks siin on jube kuum ka.

Sommergirl Internationale


"Ma kardan võõraid asju, aga ma ei karda inimesi", räägib Suvetüdruk.
Ja täitsa õigust räägib.
Tal pole tõesti mingit probleemi mänguväljakul väikest võõrast poissi kantseldada: Go to mummy, go!"
Või rannal kohalike poistega palli taga ajada.
"My name is Iti".
Ja läinud ta ongi.


Sellest korra märksõna ja suur üllatus on kindlasti liiv ja mererand.
"Kas ma täna randa lähen?", küsib igal hommikul laps, keda eelnevatel aastatel isegi viieks minutiks sinna saada oli korralik peavalu.
Mängib liivaga. Joonistab. Kaevab.
Just sellline Suvetüdruk ongi.
Üleöö. 
Mis eile oli absoluutselt välistatud, on täna korraga suur lemmik.
Aga ainult nii, kui ta ise selleni välja kasvab.
Ära rääkida teda ei anna. Mitte milleski. Mitte kunagi.
Mitte. Mingi. Valemiga.

Tuttav pilk

Eesti - Hispaania

Eesti - Hispaania. Teine poolaeg.

Omas elemendis

Isaga vihmas. Eile õhtul.

Emaga vihmas. Eile õhtul.

Vihmavarjudega vihmas. Eile õhtul.

 


Saturday, April 12, 2014

Õhtud. Ja jäätis. Ja vein. Ja veel hilisõhtulgi mõnusalt päikesesoojad kivid, kus istuda. Need on maitsed ja tunded, mille ma endaga siit koju kaasa võtan.

Suvetüdruku ja Elukaga, meie lemmik italjaano ees, kus pakutakse parimat cappuccinot, millest  maitsvamat pole ma elus saanud.
Ma ei liialda. Ausõna.

Pealt ei paistagi, eks ole. Aga see vist ongi paljude heade asjadega nii.

Sain ka jala valgeks. Natuke läks süda lõpuks pahaks ka. Pole ime. Ikkagi otse italjaanost.

Suvetüdruk Elukaga.
"Millal sa lõpetad tema nii kutsumise?", palub Suvetüdruk.
"Kes ta siis on?"
"Must Pull".

Suvetüdruk lubas, et see on viimane asi, mida ta tahab. "Peale selle ei taha ma enam mitte midagi", kinnitas ta mulle suurte silmadega otsa vaadates.
Mina rumal jäin muidugi uskuma ka.

p.s Täna on siin muide soe ja vihmane.

Kui Suvetüdrukut poleks, loeksin arvatavasti päev läbi sinise õhukese villase teki sees rõdul raamatut. Nüüd aga lähme seevastu hoopis ratasega sõitma. Sest Suvetüdruk on.
Ja tegelikkuses pole mul muidugi rattaga sõitmise vastu ka mitte kõige vähematki.

Mõnus ilm. Mulle sobib. Oluliselt rohkem, kui need silmipimestavalt kriiskavad eredad hommikud ja kuum-kõrvetavad keskpäevad.

Friday, April 11, 2014

- - -


Õhtuselt ebamaine


No nii, nüüd on siis ka minul viimaks võimalus tõuksiga edasi vuhiseda.
Sedasi siid-õhuliselt.
Mööda siinseid marmorteid ja pudrumägesid.

Ja siiski soovin väga oma maale tagasi ja koju.
Ärkan igal hommikul aina rõõmsama teadmisega, et jälle üks päev sellele lähemal.

Tundub kohutavalt pirtsakas ja nõme, eks ole. Aga uskuge mind, see pole tujukus, alati ei anna kõike mõistusega juhtida. Teen neil enda puhul vahet juba küll.
Iseasi, kas ja kui palju seda end ümbritsevatele inimestele võimalik arusaadavaks on teha. 
Saan ka neist aru, kes mind sellele vaatamata nõmedaks ja pirtsakaks peavad.

Siiski usun, et oleme siin kõik niigi oma hetke maksimumi andud ning tublid olnud.

Thursday, April 10, 2014

Puhkuse jutud

Mees lobises mulle õhtupimeduses rõdul istudes ühe oma noorukiea saladuse välja.
See oli lihtsalt nii naljakas, et naersin kõva häälega.
Kahjuks ei lubanud ta seda mul edasi rääkida.

Wednesday, April 9, 2014

Puurist lennus

Munchausen

Eile õhtul saime siis lõpuks "oma" italjaanosse sööma. Toit ja vein maitsesid ikka täpipealt sama võrratult, kui eelmisel aastal. Isegi kelnerid olid samad.
See tegi asja veel eriti armsaks.
Nagu kodus.
Kui neil piinlik ei hakka, siis mina olen küll nõus seal igal õhtul käima.

Oeh, olen ikka vanaks jäänud küll. Tuttavad ja turvalised kohad, asjad ja inimesed teevad mind kõige õnnelikumaks.

Tuesday, April 8, 2014

Hüppes

Kui lennuki peale istus Väike Baleriin veel suhteliselt väikese nohuga, siis siiajõudmisest järgmise päeva lõunaks tekkis köha, seejärel lõid punaseks silmad ning kõige tipuks ilmus ka kõrvavalu. Ja nina aina "jooksis ja jooksis".
Mispeale tegin midagi enneolematut: võtsin esimest korda elus iseseisvalt vastu otsuse kaasavõetud antibiootikume andma hakata.
Järgmiseks hommikuks olid silmad ilusamad ja kõrvavalu õnneks kadunud, aga tekkinud palavik. Mitte küll väga suur, aga siiski märkimisväärne, et pisut leevendada minu süütunnet antibiootikumide andmise osas. Ma siiski usun, et see polnud liialt ennatlik otsus. Pagan võtaks, aga mingisugune arusaam ja "kõhutunne" lastest ja nende haigeks olemistest peaks mul nende aastate peale juba olema tekkinud ka. Õnneks nõustus minuga ka Mees. Igal juhul: nüüd sai nii.
Sealt edasi veetsime kaks ja pool päeva toas, ainsaks jalutuskäiguks õhtune söömaminek paar korrust allapoole meie hotelli  "buffee-restorani".
Täna hommikul võtsime südamevärinal vastu otsue Väike Baleriin siiski ka värske õhu kätte viia. Enam "paksemalt" teda riidesse panna poleks andnudki. Aga mure ja hirm muidugi oli ja on, egas ikka liiga vara polnud.
Hoidsime, mis me hoidsime, aga saabumise päeval lubatust teda täna eemale hoida siiski ei suutnud.
Nüüd hoiame hinge kinni.

Praegu Väike Baleriin magab. Loodetavasti läheb kõik edasi siiski hästi ja paremini.
Loodetavasti. Palun.

                                                     Suvetüdruku Suur Soov

Monday, April 7, 2014

Üks amps

Minu arvates on see isegi tragikoomiline, et kui laste juures poeme tihti nahast välja, et neile ka peale arbuusi midagi kōhtu saada (meil ja praegu vähemalt küll), siis täiskasvanu elus on sageli vastupidi, teeks paljugi, kui suudaks ainult arbuusiga piirduda.

Minu hommikusöök reisidel kipub aga alati olema tihti selline. Kollane ja punane ja suure kuhjaga. Võid kah vahele.
Kodus ei juhtu seda mitte eales. 




Sunday, April 6, 2014

- - -

Liivakaru läks koju ära

Thursday, April 3, 2014

- - -

Tundub narrimisena, mil samaegselt, kui sinu minutid on loetud ja arvel ning sa pole parasjagu sugugi kindel, kas sinu poolt valitud, niigi juba pooleldi jooksusamm on piisav või ebapiisav selleks, et õigeks ajaks sihtkohta jõuda. Vuhiseb sust väikse tõuksiga mööda muretu poisiklutt. Nii kergelt kergelt. Oma teed edasi rühkides, jään teda kade-igatseva pilguga pikalt saatma.

Tõden imestusega, et kõrvalt mööda tuhisevad autod ei kõiguta mu enesetunnet vähimalgi määral.
Pole mõtet võrrelda end võrreldamatuga.

Vähemasti ei hakka ma nutma.

Wednesday, April 2, 2014

Teel kohvikusse

Kui R tuli Taanist, siis ta rääkis, et seal olles sai teda võõrustanud pere igal õhtul söögilaua taga kokku.
Ja see ei juhtunud nii mitte üksnes tema peres, vaid ka teistel olevat samamoodi olnud.

Eile küsisin meie külaliselt, kas nemad ka kodus iga õhtu kõik koos söövad.
"Jah", vastas tema. "Ja siis me räägime, kuidas meil päev on läinud ja...."
Peale tüdruku kuuluvad ta perre temast paar aastat vanem vend (14.a), ema ja isa.

Mulle on alati tundunud see perega koos õhtustamine üks äraütlemata kena komme, aga ma ise pole kunagi suutnud välja mõelda, kuidas see meie peres reaalselt toimuda oleks saanud.
Mingist vanusest, ütleme siis, kui lapsed kooli lähevad, muutub see minu arvates lihtsalt võimatuks.
Võib-olla ehk siis, kui on üks laps, tõenäoliselt oleks see sellisel kujul veel kuidagi korraldatav, aga ka sel juhul ei söandaks ma päris pead anda.
Igal juhul on meil küll kahjuks läinud kuidagi nii, et kõigil on läbi aastate olnud omad hobid või trennid või muud tegemised/käigud ja ausalt öeldes ei näe ma siiani võimalust, et seda sahmimist oleks saanud logistiliselt kuidagi selliselt juhtida/korraldada, et päeva sisse oleks mahtunud too kõigile üheaegselt sobiv tunnine auk, kus terve pere võinuks õhtusöögi kõrvale teistele pereliikmetele oma päevategemistest lobiseda.

Seepärast uurisin ka meie külaliselt, kas nad vennaga peale kooli millegi koduvälisega tegelevad. Sain vastuseks, et mitte. Äkki sinna ongi koer maetud?
Võib-olla polegi seal maal kombeks lastel organiseeritud huviringides/trennides osaleda? Või pakutakse seal sellised tegevusi oluliselt vähem? Või on need ehk liiga kalllid?
Igal juhul tundub see siin Eestimaal mulle küllaltki ebatavaline, et kaks teismelist last millegagi peale kooli ei tegele. Mõelge, kas teate enda tutvusringkonnast vähemalt ühtegi sellist lastega peret.

Mina küll ei tea.
Mees mul ütles, et tema teab paljusid siinseid peresid, kel selline perekeskis õhtustamise komme.

Ma ei hakanud paluma, et ta neid nimetaks, võib-olla neid on siis tõesti nii palju, aga vahel mulle siiski tundub, et teisega risti vastupidisel arvamusel olemise taga on sootuks mingid muud põhjused.

Tuesday, April 1, 2014

Mis juhtub, kui üks ei tohi ja teine ei taha ja natuke sellest, mis silmad särama paneb

Nüüd on siis nii, et me külmkapi uks ei taha enam hästi kinni minna, aga tütalaps sööb hommikuti ikka ainult üke kukli võiga. Ja joob lonksukese teed peale.
Eile õhtul andsin viimases hädas lõpuks Troonipärijale alarmi. R ei tohi, peab selle asjaga piiri pidama. Mehest kah enam tolku pole, muudkui võtab alla ja sööb praegu minustki vähem. Tudeng käib nagu kuuvarjutus. Ning Suvetüdrukust ei räägi ma parem üldse: ma ei saagi aru, millest tema viimasel ajal elab.
Õnneks oli Troonipärija muidugi rõõmuga nõus olukorrale leevendust pakkuma. Lubas täna nelja-viie paiku läbi astuda.

Täna hommikul aga suutsime oma külalist üllatada oravaga. Toimetas ja krabistas teine meist mõne sammu kaugusel ja kõrgusel männipuu otsas. Tüdruk läks kohe hetkega elevile. Rääkis oravast veel autoski. Oravad ei peaks ju nii elama. Kuidas siis ikka nii.

Minu silm läks aga särama, kui pühapäeval Suvekuningriigist läbi tuiskasime, et uus terrass üle vaadata. Kõik nägi välja täpselt nii suurepärane ja rohkemgi veel. Ja kuidas mulle meeldis see lai trepp, mille nad valmis meisterdanud olid. Kujutan juba ette, kuidas seal suvel jalgu kõlgutada saab.
Nüüd on jäänud veel "teine korrus" ja miljonivaade merele.
Ja saabki valmis mu American Dream.


Möödaminnes astusime läbi ka Lapsepõlve Suure Kivi otsast.


Ja vaatasime otse loomulikult ka mere üle. Kuidas siis teisiti.


Suvetüdruk astub võimalusel muidugi alati ka Suurest Veest läbi. Vat just täpselt selliselt ta seal iga jumala kevad seisabki. Kas teil jääb samuti talle peale vaadates tunne, et justkui magnetiga tõmbaks? Mina küll arvan, et kui vaid korraks selja keeraks, siis ta muudkui läheks. Ja läheks. Ja läheks.