Sunday, June 29, 2014

Enne töö. siis söö (loe: palk).

Vōtan 13.48 kōne Tudengile Suvekuningriiki ja uurin, millega nad seal suures vihmasajus tegelevad.
"Just tōusime", saan unise vastuse. "Nüüd vaatame midagi endile hommikusöögiks ja peale seda, E vōttis kaasa kanüüle ja ōmblemisasjad ja... hakkame proovima."
Et nad üksteist (vōimalusel ka tuttavaid, pereliikmeid) nõeltega "torgivad", sellega olen jōudnud juba harjuda. Aga" mida vōi keda te nōeluma hakkate?", jääb mulle sel hetkel küll veel arusaamatuks.
"No vaatame mōne tüki liha ja ōmbleme."

Olen tōsiselt jahmunud. Minu arvates on see omamoodi fanatismi tipp: alles tapeet silme ees sessi tagajärjel keerles ja virvendas, kui vaevalt paar päeva hiljem nōeluvad häärberis šaślōkiliha.

Olen alati olnud kade inimestele, kes elus selle oma üles leiavad. Mōnele eriti ōnnelikule on see koguni sündides kaasa antud. Aga on see ju üks suur-suur vedamine, mis elule tohutult värvi, rōōmu, aga vajadusel ka lohutust juurde annab. Hea ōnne korral ka sissetuleku ja suurema vabaduse valikutes.
Midagi, mille otsa ma ise kahjuks komistanud pole. Vōi pole ma lihtsalt osanud (jätkunud julgust, enesekindlust) seda päris minu ōigel ajal, ōigest kohast otsida ega otsa vaadata.
Mistōttu on mu rōōm nüüd loomulikult sedavōrd suurem seda leidmist nii lähedalt pealt näha.
Sest nii imelikult, kui see ka ei kōla, siis lâbi oma laste vaimustuse, kordaminekute ja hakkamasaamise tunnen ka mina end märksa ōnnelikumana. Justnagu oleksin elus siiski midagi oma leidnud.

Kasvõi triikimise rõõmu...nii hea tunne on.

Thursday, June 26, 2014

Lōpuks ometi

Tudeng saabub täna triumfeerides koju kahe B ja ühe A seltsis.
Sess läbi, seinal mustrid liiguvad ja peas kummitab, kommenteerib ta FBs oma olekut.
Mulle potsatab personaalne sōnum telefoni: Ega sa midagi head süüa teha ei viitsi, plz?
Hea, tuleb välja on toorelt praetud kartulid ja täidetud paprikad.
Täna ōhtune söök siis eritellimusel.

Ja kui ma eriti plz viitsin olla, siis ehk teen rabarberikoogi ka juurde. Üllatuseks.
Aga seda muidugi siis, kui ma Eriti Plz suudan olla.
Olgem ausad. Sellest ajast, kui nad kodust ära kolisid, olen juba harjunud/harjutatud kuidagi lihtsamalt läbi vedama.

Ikkagi minu loetud raamatulugemise ja jalgpalli ōhtud.

Et siis alustuseks keedab endale kōige pealt ühe korraliku kohvi. See türklaste kann, mis mehele kingiti on ikka nii neetult hea.
Edasi vaatab juba paksu pealt.

Tuesday, June 24, 2014

Hommik

Suveplika sikutab sōrmega mu silmi lahti: "Kas me lumememme teeme?"
"Mmmm...kas see on Frozenist?"
"Mhmh........Ma tahan nüüd üles ronida."
" Ei saa, praegu on kallistamise minutid."

Uh, kuidas siin on kōigel nii eriliselt hea maitse. Unel. Vōileival singi ja värske kurgiga. Rohelisel sibulal hapukoorega. Hommikutel ja valgetel ōhtutel. Pannkookidel moosiga.
No kohe kōigel. Abosluutsel kōigel.

Monday, June 23, 2014

Päike, päike, tule välja, ära lase vihmapilvedel end teostada...


Blondud

Suvekuningriigis nõiutakse.
Küünelaki lõhna on terve elamine täis.
Suveplika ja sõbrannad on sel aastal eriti hoos.
Viuh. Viuh. Viuh.

Sunday, June 22, 2014

Vaba aeg

Suvetüdrukut praegu ei ole ja mina saan seega ōhtuti rahulikult diivanil jalgpalli vaadata. Kui mäng kohe alguses käest läheb, jätan samal hetkel pooleli, sest muidu tunduvad need raisatud tundidena. Nii lahedalt mul seda vaba aega ka nüüd käes pole. Aga kui juhtub olema selline madin, nagu eile ōhtul Saksamaa ja Ghana omavahel maha pidasid, siis on ikka pōnev küll.

Raamatuid saan siis ka muidugi lugeda. Eile päeval vedas, käisime paaritunnisel kohtumisel Valdur Mikitaga ja tema rääkis, et häid raamatuid on pea vōimatu lugeda. Iga natukese aja tagant lööd selle plaksuga kinni ja pead vahepeal liikuda saama. Minuga muide on TÄPSELT samamoodi. Ja praegune Kurt Vonneguti elulugu on just nimelt üks sellistest. See lihtsalt nii kohutavalt erutab mind, et ma ei suuda seda jutti üle kahe lehekülje praktiliselt üldse lugeda. Ja kuna raamat isegi on paks ja sealjuures veel peenikeses kirjas, siis ega ma ette ei kujutagi, millal ma selle ükskord sellises pikali-püsti-pikali stiilis läbi vōiksin saada.

No ja kōige tipuks muidugi luksus, et vōin ōhtuti magamaminemisega jokutada. Täna öösel nt uinusin alles ehk nii kahe paiku. Ja hommikul magasin koguni poole üheteistkümneni.
Milline mōnu! Milline tohutu mōnu!

Vat nii ongi. Ja sellest mulle tänases päevas ja hetkes täielikult piisab.
Ok, kohvita ma ka ei saa.

Friday, June 20, 2014

Tüüpiline keskmine

Lugesin tänasest Päevalehest, et Tartu ülikooli magistritöös selgitati välja, et keskmine roolijoodik on 18-28-aastane keskharidusega mees, keda on varem karistatud.
Töö autor üritas töö käigus teada saada, millise profiiliga inimesed purjus peaga rooli istuvad ja mis on nende motiivid.

Töös selgus, et purjus peaga sõitmise peamised probleemid on:
Ja nüüd enne, kui loete, mõelge korraks, milliseid te vastust teadmata ise välja pakuks.

Tadadadaaa.....peamised põhjused on:
Tüli elukaaslasega, segased peresuhted, töökaotus, aga ka kaine autojuhi puudumine, millegi tähistamine, soov koju minna või auto hirm auto võõrasse kohta jätmise ees. Lisaks veel nt poodi suitsu või alkoholi ostma, aga ka seenele ja tööle.

Üllatas see kedagi?
Ja nüüd oleks huvitav teada, mitu põhjust teil kattusid?

Seega, ma ei saa hetkel üldse aru, mida sellise magistritööga pihta hakata. Seda enam, et lehes on kirja pandud profiil ja põhjused, aga pole kahjuks sõnagi ettepanekutest, mida probleemi lahenduseks välja pakuti.
Või, kui eesmärk oligi ainult profiil ja põhjused, siis mida pelgalt keskmisega peale hakata?
Ahah.

No sai jorisetud jälle, jah.

Thursday, June 19, 2014

Inimvõimest. ja tugitoolist.

Mul on kohe päris päris kahju, et ma eilset Hispaania-Tšiili mängu lõpuni vaadata ei saanud. Esimese värava nägin ära. Mängu alguse tempo ja intensiivsuse. Lausa äärmuseni timmitud kiire, terava ja täpse söötude ping-pongi. Mis hämmastas. Või mis hämmastas: lihtsalt rabas.
Ausalt öeldes tekkis mul taas kord selline vau-efekt, nagu viimati iluuisutamise MM-i paarissõidu vabakavu vaadates.
Ma ei saa aru, kuidas ühel inim-mutukal sellisele ebainimlikule tasemele üldse jõuda annab?

Vaadata on seda muidugi äärmine nauding.
Usun, et ei pea end seejuures halvasti tundma, kui ei taha mõelda, mis samal ajal köögis toimub.

Wednesday, June 18, 2014

Headus. vōi pahadus. vōi puhtalt ellujäämisinstinkt.



Olen tähele pannud, et inimesed vajavad ebameeldivuste ületamiseks, sisemise rahu, tasakaalu ning jalgealuse tagasi saamiseks. Ellu jäämiseks vōi püsimiseks. Alati.
Mingit seletust vōi pōhjendust.
Vōtku see siis aega päev vōi aasta. Aga igal juhul.
Kui " süüdlane" oma silmis leitud, on kuidagi oluliselt kergem edasi minna.
Olgu see siis teistele mōistetav vōi arusaamatu. Täitsa peast pōrunud. See pole raasugi oluline.

Vōi olukorrad, kus oled jōudnud endale peegli ees tunnistada, et kannatuste piir voi best before on tegelikkuses juba ammugi ületatud, sel juhul salamisi lausa ootad, koguni otsid teiselt poolt seda "saatuslikku apsakat".
Et sellest vabaneda. Mis paneks punkti.
Ilma järgneva kahetsustunde ja tühjuseta.
Siis, kui enam ei jaksa. Siis, kui parim on proovitud ja antud. Siis, Kui südametunnistus on puhas.
Siis, kui andmise ja saamise kaalud on väga kreenis.

Mina ka. Mina küll.

Muidu on seis sama.
Suurt midagi pole päeva jooksul muutunud.

Vōi siiski?
Midagi sai lōplikult otsa. Ja midagi uue alguse.



Tuesday, June 17, 2014

Ōhtune tōehetk

Tegelikkuses tahaksin ikka hullupööra seal jalgpalli MM-l koha peal olla.
Anna andeks, Laulupidu!

- - -

Ma vist vihkan purjus inimeste emotsionaalsust. Kuidas alkohol röövib tihti igasuguse austuse ja väärikuse. Iseenda ees ja teiste vastu.
Ma ei talu silmaotsastki seda üle igasugu äärte. Ülevoolavust. Märterlust. Kurbust. Lahmimist. Karjumist. Nuttu. Vabandusi. Lällutamist. Süüdistusi. Sadu kordi ülekorrutatud jutte. Loppis nägu. Sitasti ütlemisi. Maailma Suuremat Sõprust.
Ja kõige tipuks veel neid ahistavaid kallistusi.
Ma EI TAHA.

Igasugune tikust lahvatus, suur kõikumine, vahelduv vool, pidev ebastabiilsus: kõik see tõmbab mu kohutavalt tühjaks. Halvab. Tihti terveks päevaks või enamgi veel.
Seetõttu tundub mulle säärane kontrollimatus lihtsalt nii kohutavalt ülekohtune ja vägivaldne.
Need masendavad olukorrad, kui ei jäeta muud võimalust, kui vastikuks muutuda, sest kuidagi pean ju lõpuks ka iseennast kaitsma.
Minu jaoks ei ole miskit õigust ega õigustust teistest sedasi üle rullida.
Seda enam, kui olen väljendanud selgesõnalist soovi end sellest mängust kõrvale jätta.

Monday, June 16, 2014

"On vōimatu tunda üksindust, kui sul on kommikarp"...


Üksinduse peletaja
 Vōta kommikarp, viska diivani peale selili ja loetud minutite jooksul on kogu pere su úmber.
"Ma vōtaksin selle, see on nii maitsev."
Mmmmmmm....

Sunday, June 15, 2014

Suur Igavus. ja veel suurem vedamine.


Segadusttekitav telefonikõne, mis korraks tormina majast ja inimestest üle käib.
Sama äkki, kui alguse saab, ka maha vaibub.
Selgust ja rahu toob.
Poisikeselik. Kärsitu. Sirgjooneline öö.

Sinine taevas ja päike. Esimene, mis hommikul silmi avades meeldivalt üllatab. Kuidagi uskumatult uskumatu.
Hingetõmbehetk. Kosutus. Vihmast ning jaheduses räsitud inimestele ja lilledele.
Korraks saab jälle mütsi ja kindad nurka visata ja ukse päev läbi pärani lahti hoida. 
Õues pliidi peal süüa teha. Puhta lillelise laudlina lauale sättida. Niiskeks muutund triibulised padjad ja vaibad päikse kätte soojust koguma visata. Rabarberikooki küpsetada. Pingi peal pikutada. Närtsinud lilleõied ära noppida.
Nägu õhetab mõnusalt.

Nett ja telekas on teist päeva audis.
Räägin mehele, et äkki inimesed peaksidki hoopis soojamaareiside ja spa-puhkuste asemel kord aastas kahenädalastel interneti ja telekavabades paastulaagrites käima.  Mulle millegipärast  juba ainuüksi selle kahe päeva põhjal tundub, et see mõjuks hästi meile kõigile. Jah, endal on mõnevõrra vähem puhkust, sest Suvetüdruk on loomulikult tüütum, kui tavaliselt.  Aga Suurest Igavusest ka toimekam ja koostööaltim. Aitab toidukotid tühjaks teha. Asjad külmkappi ja kappidesse ära panna. Lõigub tomatit. Peseb kurgid. Mikserdab tainast. Toob taldrikud.
Enamasti muidugi londib niisama sabas ja undab ja lunib. Aga ulla-ulla, saab lõpuks iseendaga siiski täitsa okeilt hakkama. Mulle tundub, et mida päev edasi, seda paremini.
Võõrutusavi toimib seega üllatavalt kiiresti.

Mõtlen, et ilmateadet on vist parem mitte kuulatagi. Siis saab ka ootamatult sülle kukkunud õnne hoopis enam sajaga nautida ja kui antakse, siis koguni lõpuni: öösse välja venitada.

Ja tume õlu muidugi. Kozel. Selle maja jahutaja ja turuliider. Peaaegu oleksin unustanud. Ütle nüüd.

Friday, June 13, 2014

Ōhupall

Suvetüdruk rääkis, et naabrimees oli poest tulles Selveri ōhupalli sōnatult meie trepi ees oleva laua külge pistnud. Ja ise ära läinud.
Sellised väikesed asjad liigutavad mind pisarateni.

Täna. iga ilmaga.

"Millal sa lähed?"
"20-ndal."
"20-ndal? Alles?"
"See on ju ainult nädal."
"Ainult nädal? Suvi kestab üldse ainult 12 kuud."

Ainult.
Aina sagedamini taban end mõttelt, et see pole ainult.
Võtame aega tihti nii iseenesestmõistetavalt. Nagu seda oleks lõputult.

42-aastane naine läks kahe kuuga. 30-aastasel tennisistil oli ühest päevast jäänud kuusteist nädalat. 33-aastane naine, 3 lapse ema ootab, sest "mitte midagi teha ei anna".
Ühel päeval võib nädalal olla mitme aasta hind.

Täna on täna. Üks kord. Rohkem seda reedet ei tule.
Mitte kunagi. Saate aru.

Ühel päeval on hilja.
Andke mulle andeks.

Thursday, June 12, 2014

Š*** ilm vist


Ma siin üks päev lõin kokku, et nelja kuuga läks mul teenustasudena maha kokku 14,92 eur. Eks ole, teen keskmiselt ehk nii kümmekond ülekannet kuus ja maksan aastas 45 euri.
No krt, kui ma seda must-valgel nägema pean, siis ajab ikka närvi küll.

Kindlasti on võimalik jälle kuidagi midagi ümber mängides seda summat vähendada, kes teab, ehk koguni täitsa olematuks muuta, aga.
Saate ju aru küll, alatu on see ikkagi. Minu arvates see küll äri ei ole. See on. 
Ma ei tea, ma ei suuda kohe nii pahasti öeldagi.

Wednesday, June 11, 2014

Elust autos

Täna hommikul tööle sõites mõtlesin jällegi, et autoga sõitmine on võrreldav öödega.
Kuidas nüüd öeldagi, natuke nagu nihkes.
Peab hoolega kaaluma, kas tasub iseennast ja omi mõtteid seal ikka väga tõsiselt võtta.
Mina tunnen end teinekord roolis küll lausa kõikvõimsana. Seejuures ma pidevalt juurdlen, et millest see küll tekib, millised tegurid mu ajus end selliselt kokku miksivad, aga vastust pole siiani leidnud. Ja sel samal momendil, kui auto seisma jääb ja ukse avan, on fluidum ja tihti ka otsusekindlus hetkega kadunud.
Et nagu hommik oleks saabunud. Või nii.

Viimastel päevadel sõidan The Sun seltsis. Pean tunnistama, et piinlik on valgusfoori taha seisma jääda, aga vaiksemalt poleks ka nagu see. Ma tean, et auto peksab siis justnagu süda.
Aga mis ma teha saan, püüan siis lihtsalt mitte kõrvale vaadata. Vahel panen silmad ka kinni.



Tuesday, June 10, 2014

Ise ilu tegija

Hommikul autoga tööle tulles mõtlesin, et sõidan autoga. Käin tööl. Vastan kirjadele. Suhtlen. Asjatan. Isegi naeratan. Enda arvates vähemalt.
Õhtuti hoian Suvetüdrukul silma peal. Aeg-ajalt valmistan süüa. Küpsetan kooki. Panen pesu pesema ja viin õue kuivama. Triigin. Koristan. Panen asju ära. Hoian trepiesist korras. Kastan lilli. Niidan, kui vaja. Lõikan põõsaid. Rohin sutsu. Räägin telefoniga. Klõbistan arvutis.
Säilitan rahu ja tasakaalu. See pole raske.
Isegi välja inimeste keskele satun. Küll /üli/vähe ja suht vastumeelselt. Aga siiski, siiski.

Ühesõnaga. Toimetan. Olen elus. Elementaar-rohujuure tasandil.

Olen täiskasvanu. Olen vastutustunne. Olen mõistlikkus.
Aga mind ei ole olemas.
Olen keegi teine. Igaüks. Või siis hoopis mitte keegi. Olematu.
Täis kritseldatud. Kritseldada.

Sama hästi võiks mu visata prügikasti. Porilompi. Või aia taha.

Mis ei tähenda, et vajaksin kaastunnet. Mkmk...mul pole raasugi endast kahju.
Aega. Ja vaikust. Seda küll.

Monday, June 9, 2014

Millal ometi?

Tulbid. Sirelid. Pojengid.
Kõik kihutab kuidagi nii kiiresti mööda, et vaevalt /m/ärkad, kui ongi juba läbi.
Kullerkuppe pole ma vist sel aastal näinudki. Kuidas see võimalik on?
Appi! Lähen vist varsti päris sassi.
Nii kurb olen. Nii kurb.

Sōbrannaga ära

Veetsin tàna terve päeva Sōbrannaga tema maal peenraid rohides ja lobisedes.
Peedid. Porgandid. Oad. Sibulad. Maasikad. Salat. Till.
Umbkaudu seitse tundi väikeste vahedega.
Mulle meenus, kuidas me malevas pidime mōned üksikud korrad pōllul kōplama. See oli nii kohutavalt ebameeldiv, sest mulle meeldib rohida kiirustamata ja korralikult. Aga seal oli igal vaol hind, mistōttu tempo oli meeletu, kuid tehti lohakalt ning nägin seepärast kohutavat vaeva, et töö kvaliteedi osas silmad kinni pigistada ning teistest mitte oluliselt maha jääda.
Seda täna meenutades ma lihtsalt mōnulesin. Nautisin ilma ja aega ja seda, et meil polnud kuhugi kiiret. Jah, ka rohida saab hingega, iga taime justkui hoolikalt umbrohust päästes.
Kuskil kaugemal kires aeg-ajalt kukk. Mis kōlas nagu tuttav hääl lapsepōlvest ja kaugest minevikust, mōjudes samal ajal kui viirastus ja vastuolu tehnika- ja internetisajandil.
Paari vihmahoo ajal istusime aluspesus aidakatuse räästa all, rääkisime juttu, jōime kohvi ning sōime Sōbranna küpsetatud leiba vōi, värske kurgi ja augulise juustuga.
Ōhtuks nägu ōhetas ning peenrad olid nii ilusad puhtad, et lihtsalt istusime ja vaatasime imetlusega, kuidas päike neile peale paistis. Isegi pilti unustasin kahjuks teha. Nii hea kasulik tunne oli.
Kümmekond saialille taimekest sain ka kingiks kaasa. Olen neid viimased viis aastat tulutult taga otsinud. Kodus istutasin need juba koos Suvetüdrukuga maja ette peenrasse maha.
Mälestuseks meie imeilusast pühapäevast.

Saturday, June 7, 2014

Lollid

Suvetüdruk paneb käed risti rinnale ja marssib meist kindlal sammul eemale. Nii, nagu ainult naised seda oskavad.
" Te olete lollid," pobiseb ta meist eemaldudes.
Tōstan pilgu ja vaatan mehele otsa. Küsimaks, kas ikka kuulsin ōigesti. Paistab, et jah. Sest hakkame seepeale koos naerma.
Kuidas saab olla, et see, mis nelja aastaselt naljakas-armas tundub, kümmekond aastat hiljem nii nōme-ärritavalt mõjub.

Friday, June 6, 2014

Elust pildis ja pingil. Kui päevad on pikad.


Elu pingil



Meisterdab

Traditionally
For painting my roses red someone will lose his head

Rabarberid maasikatega ehk maasikad rabarberitega

Tuesday, June 3, 2014

Sammuke lähemal

Ma ei vaja enam tablette ja rahusteid.
Soovin "kirjadele" alla kirjutada oma päris nime.
Süüa ainult õige natuke ja midagi kerget. Kohvil puutub järsku tõmme. Vein ei tundu enam üldse see parim. Isegi šhokolaad hakkab vastu.
Koguni silmi ei taha järsku värvida. Nägu on jah, kole plass, aga tundub ikka kuidagi hirmus puhas ja hea.
Selge ja kirgas. Ilma kõigeta.
Ainult kõrvarõngasteta ei suuda ma millegipärast olla. Need hoiavad mind koos.

Ja see uus pink. Trepil.
Usun, et just sellest võiks saada selle suve keskpunkt. Igal suvel on ju oma märksõna.

Nüüd olekski vaja veel pingi ette maha üht sinist kaltsuvaipa.  Laual olevate pegooniate alla kitsamat laudlina. Ja istmepatju. Triibulisi vist.
Lilli võib loomulikult alati rohkem olla.
Ning kõige krooniks ka üht klaaslühtrit.
Kõike seda täpselt nii veidike ülepakutult, et mitte ebamugavalt maitsetuks muutuda.
Aga täitsa vabalt võib muidugi juhtuda, et sellega sama hästi ka üle ääre põrutan.
Eks paista. Kuid karta on, et see pidu ja pillerkaar või sama hästi tohuvabohu ühel hetkel siiski olema saab.
Ja kui inimesed juba aia taga seisma kipuvad jääma, siis.... ma veel ei teagi.... kas hakkan end piinlikult tundma... või hoopiski raha küsima.

Samamoodi nagu ripsmed. 13 ja reedel. Juba niiongi.  Kokkulepitult. Olema saavad.
Sest muideks, täitsa normaalsed inimesed üllatavad mind nendega.
Kui nemad juba julgevad, siis pole ka mul järelikult ohtu oma väärikust kaotada.
Nii lihtne ongi. Seda enam, kui meeldivad.
Peale neid tundub mu kõhklev edevus mulle juba nii kerge ja õhuline nagu suvi ja liblikad.

Ja jumala eest, kui juba pulgad, siis miks mitte ka trumm. Tegelikkuses ei välista ju mitte miski, et sel suvel isegi oma küüned pikemaks ja suvisemaks lakkida lasen.
Kas usute, et seda on mu elus vaid kord varem juhtunud. Päeval, kui lapsena abiellusin. Siis ka õrnalt heleroosaks, sest rohkemaks mul tol hetkel enesekindlust ei jagunud. Ja seda räägib nüüd juba 42-aastane naine. Kelle ümber on segadust, emotsioone ja elu tänaseks rohkem kui küll.

Ja üleüldse, mitu korda ma nüüd elasingi?

Monday, June 2, 2014

On siis või ei ole, aga mulle see igal juhul meeldiks. Tütarde nädal, millest hommikul FBst lugesin.

Kui ma umbes viis aastat tagasi teada sain, et tütart ootan, nutsin lohutamatult nii nädala jagu. Väikeste liialdustega loomulikult, aga põhimõtteliselt siiski. Esimesed päevad hästi palju, edasi siis, kui jälle mõtlema hakkasin. Miks see nii juhtus, polegi praegu oluline. Sest ma ju ei räägiks sellest, kui poleks juba mõnda aega tagasi enda sees ses osas rahu leidnud.
Nüüd, jah...nüüd on kõik palju teisiti. Mul on äraütlemata hea meel, et mul tütar on.