Thursday, July 31, 2014

Mina, tuletórjuja

Tæpselt kúmme minutit. Silmade lahti löömisest. Autosse istumiseni.
Hambad puhtad. Nägu kúlma veega úle visatud. Silmad peas. Juuksed läbi kammitud. Kōrvarōngad, kaelaehe. Tablett keele all. Näpuotsaga riideid.Valged tennad.
Ok, uni on veel silmis ja näos. See reedab.
Aga siiski, pole ju paha, mis.

Ainult 35 minutit. Ja uus, värske veri on topsis. Ma ei tea, äkki tuli 30 sekundit.
Mul on head veenid. Olen (algajate) verevōtjate kullatükk ja puhas ōnnistus.

Vaatab, mis nad sealt lōunaks välja loevad.
Kas mu alanud puhkus tuleb vōi läheb.

Tuesday, July 29, 2014

Laksu all

Kui ma praegu vaid saaks ja tohiks, siis läheksin jooksma vōi rattaga sōitma vōi merre ujuma. Vōi ma ei teagi, äkki otseteed Monemvasiasse?
Sest see raamat oli minu jaoks lihtsalt nii hea, et see ei mahu mu sisse ära.
See vajab välja elamist.
Aga natuke läheb siiski aega. Pean oma mōtted ja emotsioonid veel esmalt kokku pakkima.
Kui ōnnestub. Sest ma ju ei oska ju nii hästi, kui raamat mulle andis.
Ja ma tunnen, et alla teatud lati poleks poleks mul justkui ōigustki nii head asja solkida.

Aga kuna ma välja rassimist endale hetkel siiski lubada ei saa, on mu tänasel päeval nüüd vähemalt uus eesmärk, milleks olen juba mitu kuud hoogu vōtnud. Jōuda viimaks ometi Kultuuri- ja veinikilomeetri radadele, et endale lōpuks need kauaihaldatud haaremipüksid välja valida. Kui see pood ikka osutub tōeks, millest linna pealt kuulnud olen. Sitavareseks olemisest ja sellega kaasnenud süllekukkunud vabast ajast peaks ometi ka mingit reaalset kasu tekkima. Kaua ma oma kallihinnalist vaba aega siis niimoodi ainult selili madratsil ja pingil vedeledes vaikuses ja üksinduses päid segi ajavate raamatute seltsis sirgeks löön. Valgetele tablettidele ja mingitele vastikumaitselistele pulbritele ja vedelikele raha kulutades. Minu vanuses!
Vastupandamatu valge veini isu on samuti millegipärast üles löönud. Minul, kelle jaoks valget veini muidu maailmas ei eksisteerigi. Kui, siis ikka ja alati punane. Aga selle kummalise soovi pōhjus vōib täitsa vabalt peituda neis aeglaselt venivais kuumades päevades ja soojades öödes. Samahästi vōib see olla ka protesti: iseenda hädisuse vastu. Ja kuigi mu isud pole praeguses olukorras mulle tōesti ehk kōige ōigemad ja kasulikumad, siis ma. Siis ma vist ikka teen seda. Sest olen tōesti tüdinenud. Endale peaaegu, et vastik juba. Kuna ma lihtsalt ei jaksa ja ei taha ja ōieti ei oska kah enam seda Polkovniku leske etendada. Tundun endale puhastverd muidusööjana. Andeksandmatult kasutu, mōttetu ja nōmeda tegelasena. Aitab nüüd sellest juba.

SK on rääkinud.
Otsustanud.
Tagasi tulla.

Sunday, July 27, 2014

Vaese mehe pōgenemised

Nüüd ma vähemalt tean, et värvis pole küsimus. Täiesti nōiduslikult haihtunud on ka mu sinine pliiats. Vōtsin ta allajoonimiseks alles viisteist minutit tagasi aknalaualt topsist ja juba on seegi kadunud.
Mu ümber valitseb selline kord ja ma ei suuda leida, kuhu ma ta jätnud olen. Kasvatan end ja püüan säilitada väärikust ja suursugust rahu.
Jōudsin veel märgata, et sinine mōjus muide kuidagi oluliselt vähem sundimatu, nōudliku ja pealetükkivana. Guruna. Kui näiteks roheline vōi pruun.

Sest väga hea ja mōnus lugemine on lihtsalt. Juba jälle.
Läbi saan, siis räägin välja.

Saturday, July 26, 2014

..ma ei ole nii rumal, et arvan teadvat teiste kohta tõde..

Mōni aeg tagasi jōudsime Suveplikaga ta monkluse tōttu viimaks siiski ka Lastehaiglasse psühholoogi vastuvōtule. Nagu soovitatud. Ma ise arvan, et üldiselt olen üsnagi arusaaja ja koostööaltis lapsevanem - nōustun, mōistan ja noogutan kaasa siiski enamusele asjadele, mida räägitakse ja soovitatakse.
Eks ma ole muidugi ise üksjagu lugenud, pluss oma kogemused lisaks ning ega ma seejuures tunnegi, et keegi mind kuidagi paika või nurka suruda üritaks. Isegi, kui kõik kuuldu väga hästi meeldi. Eks ma saa ju aru kah, et mõnes kohas olengi liialt vähe järjekindel ja mugav, aga olen seda ka alati endale tunnistanud ning juba mōnda aega tagasi loobunud end selle tõttu ka liigselt süúdistamast. Ammugi ei püüa ma olla enam ideaalne inimene ja lapsevanem.
Kas ei muudaks see kõike ainult hullemaks?


 Ühest teemast pole ma sellele vaatamata siiski kunagi hästi aru saanud. Miks ei tohi lapsed vanemate kōrval magada? Miks neil p e a b olema " oma koht"?
Olen ise maganud nii ema kui isa kōrval nii umbes kümnenda eluaastani. Ka kōik mu lapsed on maganud meie vahel, kōrval, otsas ja kus iganes vahelduva eduga täpselt nii kaua, kuniks nad sellest suvalisel hetkel lihtsalt ise välja on kasvanud.
Sealjuures ei tundu mulle mitte kuidagi (kui mitte arvestada, et ma ise juba ammu ja alati /ja alasti/ eelistan vōimalusel magada suisa eraldi toas ja voodis, parimal juhul veel maas ja madratsil) et ei minul ega mu lastel sellega edasises elus mingit probleemi vōi midagi muud kahtlast oleks kaasnenud.
Ainumad, kelle elu see mõneks ajaks keeruliseemaks saab teha on selle juures lapsevanem(ad), aga see on ka kōik. Mida muud halba või paha see vōiks teha?
Pigem vastupidi, aga eks see olegi kogu loo juures see minu probleem.

Seda enam, kui nt Suvetüdruku puhul on säärasel lubamatusel ka muid minu jaoks olulisi pōhjuseid/pōhjendusi. Siis isegi. Isegi kui vōin olla sellest aeg-ajalt mōnevōrra väsinud (olen kah). Ning kohati isegi joriseda (sest omad vitsad peksavad, aga olen selle ju ise valinud), on see samal ajal ka lōputult armas ja mulle koguni natuke meeldib.

Ning üleüldse, mulle on alati tundud (ok, mitte veel kahekümnesena, aga ühest hetkest küll), et kui kodus peamine paigas ning lapsel armastus olemas, siis tiksuvad kõik asjad varem või hiljem ikkagi enam-vähem õigesti paika. Mõne asjaga läheb ainult natuke kauem aega ja ongi kõik.

Anyway, mis ma siin ikka õigustan. Loomulikult tegi ka see psühholoog meie Suvetüdrukuga koosmagamisest kuuldes oi ja soovitas muidugi hakata Suvetüdrukut koheselt oma voodiga harjutama. Ma muidugi ei vaielnud vastu ka, sest teoorias olen ikkagi tugev ja punane voodi sai majja ostetud (sest kunagi läheb seda ikka vaja), aga oma peas teadsin loomulikult samal hetkel, et see on koht, milleks mul siiski järjekindlus ja tahtmine ja mis kõige olulisem - arusaadav vajadus ja selge põhjendus puuduvad.

Tänaseks aga on olukord lausa nii käest, et Suvetüdruku suur soov on, et magama minnes oleksime voodis juba kolmekesi - mina ühel ja vanaema teisel pool. Kusjuures, pole (mul) kuigi keeruline mõista, kuidas ta vanaemaga nende aastate jooksul nii suureks sōbraks on saanud. Ega pabista raasugi, et me nii eluks ajaks magama jäämegi. Seega oleme viimased paar ööd "uinunud" täitsa vales suunas, ühe asemel koguni kolmekesi - Suvetüdruk meie keskel, pöörab ühele poole ja kallistab, teisele poole ja kallistab. Ise nii siiralt rahul ja ōnnelik, et kui ma teda vaatan, siis käsi südamel, ma ei näe küll ühtegi pōhjust, kuidas see teda ära rikkuda vōi kuidagi muud moodi kahjustada saaks.
(sealt edasi on mul olnud juba luksus ülejäänud ööd matil veeta).

Et siis niimoodi, pidage mind pealegi nōmedaks vōi lolliks, isegi see ei pane mind ses osas ümber mōtlema vōi seda last (ümber) kasvatama!

ps. teemast kõrvale....öelge palun, kui ma juba kolmandat päeva inimese kõnedele järjekindlalt (teatud kohtades mul seda jagub) vastamata jätan, siis kuidas ta ometi aru ei saa, et ma ei taha temaga rääkida.
Ma ei räägi siinkohal müügiagentidest.

Friday, July 25, 2014

Tagasi Tallinna kaardil

Lōpuks, lõpuks ometi enam ei valutagi.
Kas teate ikka, mida TEGELIKULT tähendab, kui kuskilt ei valuta? Kuidas elukvaliteet kolinal kukub, kui valutab. Ainuüksi mōne päeva ja magamata öödega. Alles siis saad aru, milline õnn ja ōnnistus on pelgalt ōhtuti voodis teki alla pugeda nii, et mitte midagi ei valuta.
Ma ütlen. Veel üks kord. Kuigi ma kipun end vist tihti kordama. Aga tervis ON absoluutselt kōige alus.
Ning olen lōputult tänulik, et mu keha mind senini nii tublilt "teeninud" on. Mina talle päris samaga kindlasti vastanud pole. Olen vōtnud oma tervist ja keha suht iseenesestmōistetavalt. Nagu nii peakski. Aga ei. Vōiks olla hoopis teisiti.
Viimastel päevadel olen ta peale tavalisest palju enam mōelnud. Teda selle eest mōttes tänanud. Pai teinud. Et ta mind kõik see aeg nii tublilt hoidnud, välja vedanud ja toetanud on. Ka sel korral. Mōtlen, et millal ta kannatus katkeb? Millal ta lööb käega ja küsib, kaua ma sinuga lolli mängin? Kaua ma su kōrval jaksan, kui sa nii isekalt ja vastutustundetult elad ja minusse suhtud?

Eile sain lōpuks lugeda (sest kui on valus, siis ei saa ega taha ju mitte midagi ja see on veel kõige  kohutav-masedavam) ja siis neelasin ühe ampsuga raamatu " Ōnn on otsuse küsimus". Täpselt nii vuhhhhh, nagu mōni aeg tagasi " Tallinna kaardi".
Minu meelest nii stiililt kui järelmaitselt vägagi vōrreldavad ja sarnased kogumikud.
Näpuotsaga, aga väga selgelt ja tabavalt. Ja mis põhiline. Tekst elab ja kannab. Mängib ja mängleb. ühtegi sōna pole üle ega puudu. Aga ses väheses on peidus hoopis rohkem.
Eriline oskus (k)anda edasi seda miskit viisil, et lugedes jääb tunne, nagu oleksid kōrval. Igal pool ja kogu aeg. Otsapidi sees.
Päevalehes öeldi selle kohta: miniatuurimeister. Mulle see sōna oma lakoonilisuses väga meeldib. Kümnesse. Nii vähe, aga nii palju.
Mari Peegel ütles päevalehes Tallinna kaardi kohta, et rohkem kui konkreetset sündmust kirjeldab Jan Kaus seda, mida tihti peetakse kirjeldamatuks, mingit spetsiifilist fluidumit, millest alles hiljem - võib-olla tundide või aastate pärast - saab sõnastatav emotsioon.
Minu arvates vōiks sama öelda ka Kätlin Kaldmaa kogumiku ja stiili kohta. Tegelikkuses samasugune pöörangute ja kohalejõudmiste (elu)kaart. Lihtsalt kohas piiritlemata. Laiali kogu maailmas.
Tegelikult olen sarnast mōtet ka kuskilt varem kuulnud. Mis kōlas umbes nii, et loos sees olles pole see veel lugu, tihti hoopis peataolek. Suur pimedus. Alles hiljem saab sellest lugu, kui räägid sellest endale ja teistele.
Ongi ju nii, kas pole.

Siit edasi, siis minu poolest võiks Tallinna kaardist saada koguni sarnane sari nagu seda on "Minu" sari. Kus erinevad inimesed oma varasemalt kogetud tunnetele näppu peale panna üritavad. Tallinnast jääks sel juhul muidugi väheks. Natuke laiendatud Eesti kaart sobiks sel puhul hoopis paremini.
Mina isiklikult võiksin selliseid erinevate inimeste lugusid ja kaarte vist lõputult lugeda. No arvata võib, et mitte kõigi, aga kindlasti kohe nende, kel see nii hästi ja südamlikult välja kukub, nagu Jan Kaus´il õnnestus. Olen kindel, et nt Kätlin Kaldmaa kaart oma kohkumatus lihtsuses (mis pole loomulikult primitiivsus, aga mul ei tulnud paremat sōna) ja selguses oleks täpselt samavōrd ilus.

Üks jube oluline asi veel. Oma vahepealsete suurte isude ajal leidsin uued lemmikud. Kusjuures, kui minu puhul muidu mango lööb alati banaani, siis siin julgen öelda, et banaan maitses isegi paremini.
Igal juhul on see suurem karp ja juba tühi, nagu näete. Kusjuures mitte keegi teine ei saanud seejuures banaanigi.
Olete proovinud?

olen ju hea inimene ja ema?

p.s kas teadsite, et film "Kaks ema" (mida ma just üleeile kodumuuvist lõpuks vaatasin) polegi pelgalt Hollywood, vaid Doris Lessingu raamat "Vanaemad" (millest ma eile Kätlin Kaldmaa raamatust lugesin. Jälle juhuslikult?).
Olen jätkuvalt hämmingus, et kuidas minuga ikka nii tihti ja nii juhtub, et näen midagi, täitsa juhuslikult?...millest ma midagi ei tea... ja mis teinekord mõneks ajaks täitsa lummab või jalust rabab... ja kui päris ei rabagi, siis kindlasti mingit emotsiooni tekitab...ja siis läheb vaevalt päev või paar ja ma loen või kuulen kuskil sama asja/inimese/sündmuse (mis iganes) kohta lisaks/peale.
Justkui. Täitsa juhuslikult. Või siis hoopis. Täitsa juhuslikult?
On see siis punktiga või ilma?

Kummaline.

Monday, July 21, 2014

Hoia mind

Sunday, July 20, 2014

Päevakaja(ka)liselt

Viskasin konna nõudepesuveega üle ja pidin pääsukesega peadpidi kokku põrkama.
Kollased liblikad on kohale jõudnud ja Suveplika juuksed lõhnavad sooja merevee järele.
Täna hommikul kolis preili isetadlik taas kord oma paha ema juurest vastasmajja elama.
Vahepealne mõneaastane kalapüügi masu paistab nüüdseks olevat ka lõplikult seljatatud. Kümme haugi päevas pole enam mingi ime. Värskelt praetud kala on nüüd juba nii rikkalikult, et arvestatav osa saagist läheb puhastatud ja fileeritud kujul isegi Altmõisa külalistemaja külaliste tarbeks. Kõik osapooled on seega söönud ja õnnelikud.
Ja Downton Abbey`s toimusid lõpuks ometi pulmad. Juhhuuu.

Suvekuningriik hoiab mõtted muu maailma koledustest eemal.

Thursday, July 17, 2014

Vuhinal

R, see kolmas, sai uue ratta. Muidu on mōnus. On jōudu. On kiirust. On lennukust.
Aga no see paganama sadul, see on ikka nii kivikōva kriips, et isegi see totakas oranž paksu jalgevahega rattatrige ei päästa. Paar kilomeetrit esimese hooga kuidagi veel kannatab, siis hakkan peput ikka ühele ja siis jälle teisele küljele sättima. Nii kuramuse valus on.
Muuks enam aega ei jäägi. Rääkimata nautimisest.
Ma ei tea, mulle oleks vist vaja vähemalt kolmekordset polsterdust. Ja ma pole siis ka kindel, et väheks ei jääks.
Mina saaks, siis paneks isegi sellele rattale mugava pehme sadula. Mis sest, et see reite sisekülje verevarustuse kinni pidavat suruma.
No mulle oleks see tōeline piin, kui peaksin selle pulga peal pikemalt istuma.
Ma tōesti ei saa aru, kuidas nad suudavad. Ja miks neil valus pole.

Wednesday, July 16, 2014

- - -

 
Tsss...
 
Ta ütleb, et kui nad need kaks aastat üle elavad, siis ta palub ta endale naiseks.
Ilus, ütlen mina. Mõttes.
Olen uhke.

Tuesday, July 15, 2014

Südamega

Tahaks ka see aasta jōuda metsa, korjata mustikaid ja keeta oma lemmik - mustikamoosi.
Midagi, mis on päriselt.
Kōik aina keedavad ja ahvatlevad. See tundub nii ehe ja elus.

Väikseid purke armastan samuti. Neid mul kah pole. Tōenäoliselt neid müüakse. Mis asju siis tänapäeval raha eest ei saaks. Aga, ma ei teagi. Kas ma pean neid tōesti ostma hakkama.

Saaks see kuu juba läbi. Lōpu poole vähemalt.

Monday, July 14, 2014

Töö Mehed

Maja peal liiguvad ringi kollastes töötunkedes töömehed. Nii puhtad ja meeldivalt viisakad. Vaatavad otsa ja ütlevad hommikuti "tere".
Tajun kristallselgelt, et ühiskonnas on toimunud areng.
Kõll!

See paneb järele vaatama. Mis nendega tehtud on?

Sunday, July 13, 2014

Pühapäeva hommikul

Reede õhtul Suveplikaga Suvekuningriigi poole sõites tegin autos taas kord ühe oma kõikvõimsatest otsustest: hakkan hommikuti kaerahelbeputru sööma.
Õigupoolest mulle sel hetkel koguni tundus, et mitte hakkan, vaid suisa tahan. Kui tavaliselt need otsused auto seisma jäädes samal hetkel kildudeks purunevad, siis kummalisel kombel kaalusin  kohale jõudes endale juba sel õhtul väikse kausitäie keeta. Mispeale otsustasin siiski hommikuni kannatada. Et veelgi paremini maitseks.

Ja üllatus-üllatus: veel täna hommikulgi polnud mu pudrutuhin kuhugi kadunud . Maitses juba teist hommikut täpselt nii hästi nagu reede õhtul autos tundus.
Suveplika sööb maasikamoosiga, mina magusat väga ei taha. Armastan kuumalt ja võiga.

Saturday, July 12, 2014

Suves



ikka veel on armas, kui magab

Thursday, July 10, 2014

Kahekesi. juba jälle.



"Ma vaatasin neid pilte ja enamus neist olid tühjad ja siis jälle need varbad...", vangutab ema arusaamatult pead, kui me möödunud nädalavahetuse hommikul koos Suvekuningriigi häärberi trepil istume.
"Need varbad peavadki olema. Saad aru, see on ...taotuslik. No nagu järjejutt vōi...kuidas nad siin-seal vaikselt ja sõbralikult kahekesi ringi toimetavad."
"Mis asja?"

Ema pole sellist jama kunagi mōistnud. Ja mina jälle olen ajaga mōistma hakanud, et ta ei mōista, aga seejuures ma hästi ei mōista, et kuidas ta ikkagi ei mōista.
Minu jaoks on kōik nii lihtne ja selge.
Seevastu ema varbad on vastukaaluks minu pilvedes hõljuvatele märksa kindlamalt ja turvaliseemalt maa küljes kinni.
Kui ta eile ootamatult haigeks jäi, siis tundus, nagu oleks elu korraga - raksaki - seisma jäänud.
Midagi on me varvastel siiski ühist ka. Emale on ta varbad alati meeldinud: "Minu arvates on need mul ilusad," on ta mulle omasid korduvalt kiitnud.
Minu arust on minu varbad samuti ilusad. Mulle on mu varbad ka alati meeldinud.
Isa varbad mulle praegu ei meenugi. Aga mulle kuidagi nagu tunduks, et pole tema omadel ka häda midagist. Pigem ilusad, ma arvaks.


Tuesday, July 8, 2014

Kodukinos

Olen möödunud pooleteise nädala jooksul mõttetult laristanud ja ostnud endale koju paar DVD-d filmidega, milliseid olen varasemalt tahtnud kinno vaatama minna, kuid mis siiski erinevatel põhjustel nägemata on jäänud. Ja viimasel ajal, kus ma peale kodu ja Suvekuningriigi enam kuhugi minema ei kipugi, olen päris rõõmuga suure kino vahetanud kodukino vastu, kus praegu Suvetüdruku ära olles on olnud võimalust, vaikust ja segamatust end tagantjärele paaril õhtul öösse välja ära kaotada. Või oleks õigem öelda: täie rauaga piinata. Sest ma täpselt ei saagi aru, miks ma seesuguseid psaiko filme ikka ja jälle vaadata tahan, mis juba esimestest kaadritest näha on närviliselt rabedad ja väga katki. Seejuures pigistavad sedalaadi ängistavad filmid mu alati vaimselt kuidagi nii tühjaks, et kohati tundub, et edasi vaatamiseks peaks tegelaste eeskujul isegi pudeli veini või paar Xanaxit jooksvalt hinge alla viskama. Tuleb tunnistada, et kainena lõpuni välja vedada on minu jaoks paras katsumus. Stabiilselt filmi kohal hõljuv paks küünilisuse ja lootusetuse oreool sunniks justnagu alateadlikult end selle vastu kuidagi(gi) kaitsma.

Samas, midagi neis filmides siiski on, kui need veel mitu päeva hiljemgi mind enda küljes kinni hoiavad. Ja kuigi need mind muserdavad ja teatud mõttes halvasti mõjuvad, koguni ära teevad, siis ilma nagu ka ei saaks ega tahaks. Mis kõlab nüüd nagu sõltlane. Või masohhist. Aga nii lihtsalt on.
Mees on mulle muide läbi aastate vihjanud...või noh tegelikkuses vist muidugi enamgi...sest miks mul muidu süümekad on .... et kaon mõningate filmide sisse ja mõju alla ära. Teinekord koguni päevadeks. Mida ma põhimõtteliselt ei eitagi. Just täpselt sellised filmid seda minuga teevadki. Aga kahjuks pole ma leidnud ka lahendust, kuidas end kaitsta, et nii ei juhtuks. Ma küll väga tahaks, aga ei oska neid mitte kuidagi endast mööda lasta.

Neljapäeva õhtune film oli Augustikuu.



Kust mulle juba esimesest hetkest tundus, et enam (palju) koledamaks minna pole võimalik. Aga oli. Vinti keerati kuni lõpuni. Kogu lugu oli nagu üks suur harakiri, ainult jube allapoole vööd ja vääritu. Nii palju saasta, räpasust ja vaimset vägivalda. Vastik. Jube vastik.
Filmi lõpuks keeras lugu sees nagu halvaks läinud toit, millest korraga vabanemiseks oleks tahtnud näpud kurku ajada.

Mulle tundus, et filmis oli tegelikult must-valgena kaks väga lihtsat tõde.
Esiteks. Läbi terve filmi leidis väga ilmekalt kinnitust väide, et tõde ilma armastuseta on lihtsalt primitiivne vägivald. Oh, seda oli seal ikka erakordselt jõuliselt ja hellitamata edasi antud. Ja teiseks: lapsepõlvest kaasa saadud/pandud seljakott. Milleni olen oma mõtetes tänaseks isegi välja jõudnud ning mis nüüd siis ka Vonneguti poolt tema elulooraamatus minu arvates väga hästi paari lausesse kokku on võetud, kus lapsed süüdistavad vanemaid (vahel ka õdesid-vendi) haavade eest, mille need kunagi lapsepõlves neile südamesse on löönud, olles hiljem võimetud nende ning ebasoodsate sündmuste ahela vastu, mille nad liikuma panevad.
Ühesõnaga selline mõttetu komplekside ja ebakindluse pagas, mis nõuab aega ja tööd, et sellest jamast suuremaks kasvada. Või kui päris lahti ehk ei saagi, siis vähemalt ajaga kergemalt võtma hakata.


Eileõhtune film Blue Jasmine, no...oli tegelikult ikka ka ...otsesõnu...väga kurb ja hirmutav. Ääretult närviline. Otsast lõpuni.


Kusjuures, saan ju mõistusega aru, et see on haigus. Aga seejuures pole ma veel ka täna lõunaks suutnud välja mõelda, kas üldse ja kui, siis milles peitub säärase kõikehõlmava ebastabiilsuse juures see parim võimalik lahendus. Eriti inimese enda jaoks.
Meie, ümbritsevad võime seesuguse sangpommi enda elust ju vajadusel lihtsalt ühel hetkel välja lülitada ja kõrvale visata, kuid mida ta ise teha saaks, et oma elu enam-vähemgi stabiilselt üle elada. Kuidagigi. Ma ei tea, kohe ei kujuta ettegi. Jumala eest. Ja selles filmis ei jäetud ses osas mu arvates ka kohe mitte kivi kivi pealegi. Mitte lootuse kü-bet-ki.

Ma ei tea, kas peaks nüüd vahelduseks vist midagi kergemat peale võtma. Äkki näiteks midagi sellist? Või?

Sunday, July 6, 2014

paadis



Paadininas

Lõbusõidul

Saturday, July 5, 2014

Uus


Thursday, July 3, 2014

Võimalikud kõrvaltoimed

Julgen arvata, et olen juba mõnda aega ühes korralikumas madalaseisus, mis elus ette tulnud.
Aga öeldakse ju, et alati leidub halva asja juures ka midagi head. Mis paistab olevat tõsi. Vähemalt üks tõeliselt hea asi selle kaotatud ajaga kindlasti kaasneb: riidekapp pole tühi.
Kusjuures, nii üllatav, kui see ka pole, on see uskumatult kergendav muideks.
Käin tööl juba üle kuu aja täpselt ühes ja samas riietuses. Või peaks seda nimetama juba vormiks.
Seejuures ei morjenda mu vorm mind mitte karvavõrdki. Vastupidi: mul on hea ja mulle lausa meeldib nii. Võiks öelda, et tunnen end koguni turvaliselt. Tagasihoidlikult, aga siiski kenalt ja naiselikult.

Päris p*****s oleks siis, kui välimus enam üldse ei huvitaks.
See on minu jaoks olnud alati üks mõõdupuudest, kuidas äraolemise tõsidust ja sügavust hinnata.

Tuesday, July 1, 2014

Ilus

Lamame Suvetüdrukuga kahekesi kōrvuti selili voodis.
Suvetüdruk pöörab pea minu poole, vaatab mind ja küsib:
" Kas sa jäädki selliseks?"
"Milliseks?", ei saa ma täpselt sotti.
"Nii ilusaks nagu praegu."

Mis te ise arvate. Peaaegu oleks pisar silma tulnud.
Puhas klassika jälle. Aga mina pole varem muinasjuttudesse sattunud.
Sellepärast vōtabki ōhku ahmima.