Sunday, August 31, 2014

Kodukootud missa minutid

Kui majas on vähem elu ja kütet. Vōi kui ta kauemaks üksi jääb. Siis on esikusse astudes tihti tunda vana maja lōhna. 
Seda on täpselt nii vähe vōi palju, et see pole halb. Aga mōjub kogu välise uue vuntsituse juures kuidagi hästi kummaliselt ja vastuoluliselt. Isegi veidi ehmatavalt.

Mis läheb minu peas muidugi uitama ja käest, nagu paljud muud mōtted. Tekitab tunde ja paneb hoopis mōtlema, et vaheta fasaadi vōi müüri kinni palju tahad- hing jääb ikka samaks ja alles.
Kōigil ja kōigel.

Saturday, August 30, 2014

- - -



Eile olin ma ilus (inimene).
Kõik saab alguse ikkagi enda seest.
Selle tunneb neil hetkedel ja päevil ära ja seda märgatakse.

Friday, August 29, 2014

Run, Forrest, Run!

Sain töökaaslaselt meili:

Kallis K!
Suur, suur tänu Sulle, et ................................ ja minu tööelu niipalju lihtsamaks tegidJ. Mul on nii hea ja kindel tunne, et minu kõrval on hea kolleeg ja väga tore inimene, keda saab usaldada ja kellele võib alati kindel olla ja see on üks väga suur asi.

Mul on nii piinlik. Tahaks kiiresti ära joosta.
Ma kohe kardan sellist ülevoolavat tänulikkust.

Võite arvata, et ma olen imelik. Vabalt.
Sest seda ma vähemalt usun.

Thursday, August 28, 2014

- - -

Esimene tuli ahjus.
Esimene õuna plaadikook.
Esimene sall. Villased sokid. Ja lusikatäied mett.

Olgu sellega muidu kuidas on, aga neid tummiselt pimedaid öid armastan iga kell rohkem, kui valgeid.

Monday, August 25, 2014

- - -

Käin nüüd igal ōhtul pimedas öös enne magamaminekut vastasmaja tulesid vaatamas.
See on mu ōhtune sigarett.
Ja minu usk.

Saturday, August 23, 2014

Felix

Tea, kuhu see kilpkonn núüd on kadunud?
Oma toidu on jätnud keset pōrandat ja kuskile maja peale minema jalutanud.
Kuu aega tagasi lasi aias jalga. Paar nädalt hiljem saime ta (juhuslikult?) kätte. Parima tervise juures ja jumekam, kui eales varem.

A mis seal imestada, loomad pididki pererahvaga ühte tegu ja nägu minema.
Ja ega siin majas keegi naljalt paigal ei püsi. Kōigil on pidevalt mingi oma asi ajada.

Friday, August 22, 2014

Augusti öös

Vastasmaja oli müügis eelmise aasta suvest saadik. Aasta aega ei pōlenud selle akendes ōhtuti tuled. Tâna on terve maja lōpuks ometi taas valge.
Istun öös oma pingil ja vaatan, kuidas nad seal sees sätivad ja toimetavad. Nii hea ja rahulik tunne. Uskumatu, kui rusuvalt vōib mōjuda üks elutu maja

Thursday, August 21, 2014

Minu kallis vanaema


Kallid vanaemad on ühte nägu nii Moldovas kui Eestis. Ilmselt terves maailmas.

Troonipärija läks eile õhtul hilja Tudengile bussijaama vastu ja tõi ta koju.

Tudeng tõi Suveplikale kingituseks paki vahukomme. Ruudile džäksi, tingimusega, et ta suitsetama ei hakka. Vanaemale pildiloleva külmakapi magneti. Minule vabandas, et ei toonud midagi, sest siiani on ta alati muidu midagi mulle toodud.

Rumalukene. Mu suurim kingitus on see, kui nad eile kõik kolmekesi minuga tunnikese koos olid.
Suveplika juba magas.

Tuesday, August 19, 2014

Hea või halb?

Hommikul roolis avastasin endalegi üllatusena, et seda on nüüd juba pea viisteist aastat, mis ma mustvalgel ruudulis(te)s kaustiku(te)s täpset ja veel täpsemat pereeelarvet olen pidanud.

Sellepeale mulle meenus, et ka paljude keeruliste ja põhjapanevate otsuste tegemise juures soovitatakse plussid ja miinused paberile panna. Kui näiteks pole endas kindel, kas vahetada töökohta või mitte. Jääda kokku või minna lahku. Vahetada elukohta või mitte. Jne.Jne.

Ühesõnaga, paber ja pliiats tähendavad alati pigem midagi halastamatut. Distsiplineerivat. Pinnalekistut. Korralekutsuvat. Hoiatavat.
Midagi sellist, mille eest mõttes annab põgeneda, endale valetada ja ära peita, aga paberil mitte.

Täna hommikulauas lasin enne tööle tulemist kiirpilgu üle oma Ekspressi lemmik rubriigist ja lugesin, et on läbi viidud uuring, kus esimene grupp pidi igal õhtul kirja panema viis asja, mille eest nad sel päeval tänu tunnevad. Teine grupp pidi igast päevast üles kirjutama viis halba asja. Kolmas, mille poolest nad teistest paremad olid, neljandad pidid üles märkima lihtsalt detaile, mida nad päeva jooksul tähele panid.
Seejuures jälgiti katsealuste meeleolu, optimismi taset, soorituste edukust, tervist, heatahtlikkust jne. Kõige halvem enesetunne oli neil (no arvake, igal juhul tabab teid eduelamus)...... kes pidevalt halbu asju meenutasid (mida te ju teadsite).  Kõige paremas seisundis olid (siin mina kahtlesin kahe vahel)....kes oskasid olla tänulikud nende argiste väikeste kingituste eest , mida päev neile saatis: mõni lapse nali, mõni maitsev pirukas, mõni lilleõis, mõni hea sõna.

Ma siis kohe sel sama hetkel muidugi mõtlesin ka oma eilsele päevale, et milline väike kingitus mulle eilsest päevast esimesena pähe kargab. Ja polnud just väga meelitatud, kui mulle meenusid nagu sõrmenipsust ekleerid, mis olid Solarises 70 sendilt 35-le sendile alla hinnatud ja mina ostsin neid kohe kümme tükki.  Ning otse loomulikult, püüdsin ma sel samal hetkel mõelda kohe ka midagi paremat, aga saate aru: MITTE MIDAGI muud ei tulnud pähe. Mis tundus ausalt öeldes kohe väga hirmutav. Ning kõige kohutavam oli veel see, et isegi pika mõtlemise (sest see ei saa ju nii lihtsalt olla) peale ma midagi õigemat välja mõelda ei suutnudki.

Ja siis ma arutlesin edasi, et kui oleksin pidanud need 10 ekleeri (millest enamus muide juba praguseks otsas on) veel mustvalgel kirja panema, siis ma ei teagi, kas see oleks olnud vastu ööd ikka kõige parem mõte.
Sest ma pole päris kindel kas see kümnekornde nõrkushetk paberil tekitanuks mus rohkem tänutunnet või ikkagi frustratsiooni?

Ja kuna ainuüksi üles kerkinud küsimused tekitasid mus juba ülemäärast frustratsiooni, siis otsustasin kindlalt, et: ei, see õhtune headuse mäng mulle ei sobi.
Ma mõtlen, et kui ausalt mängida, siis võiks see hea asemel kohati hoopis halba teha.

Monday, August 18, 2014

ZajusMultfilm

Nügin ta voodi teise äärde.Suveplika toob kuuldavale üksnes pika ühtlase mõmina .... Mmmmmmm.
Ja juba ongi ta tagasi minu ääres, küljes ja kaenla all.

Maša karu olen.

Sunday, August 17, 2014

Vahelduvvool ehk v^

Mis kuradi triatlon see sel aastal käib. Mina pole kunagi äärmusi ega ekstreemsusi vajanud, et endale vōi teistele seeläbi midagi tōestada.

Kas saaks kuidagi....igavamalt?

Saturday, August 16, 2014

Sealt, kust pooleli jäi

Minnes täna edasi veidi samalt lainelt, siis mōni aega tagasi pärisin Tudengilt, kes sel sügisel alustab arstiteaduskonnas nüüd siis juba kolmandat aastat, kas teda ei hirmuta oma keha ja tervise osas nii targaks saada. Kas ta ei pelga, et ühel päeval oskab ta iga ettetuleva valu vōi terveiserikke puhul akkuda kergemate hulgas ka vähemalt kolme kōige hullemat diagnoosi. Et mina enda puhul tean kindalt väita, et teadmatus selles vallas on ainult ōnnistus.

Esimese vaikuse pōhjal oletasin, et ta polnud selle mōelnud. Samas, ta reaktsiooni vaadates tundus, et see ei paistnud talle ka sugugi meelehärmi valmistavat. Mōne hetke pärast ta mu oletust oma vastusega ka kinnitas ning lisas naerdes, et teab ju targaks olemise juures ka meeste keskmist eluiga ning tōenäosusteooriat arvestades on väheusutav, et just need kolm kōige raskemat tōbe teda vaevaksid.
Ühte asja ta aga tunnistas. Et nii palju rikutud on ta täna küll, et peale neid kaht aastat ei vōtaks ta eales enam kodulooma. Ja peseb núúd mitu korda rohkem käsi. Selgeks saanud, kui tohutult palju jubedaid haigusi on vōimalik lemmikloomadelt ja mustadest kätest endale külge saada.

Kodusel rindel läks Suveplika saatjatega Miia Milla Mandasse. Ruudi saabus neljapäeva öösel Horvaatiast. Ja Tudeng peaks Moldovast koju jōudma nii umbes tuleval neljapäeval. Hästi läheb, siis juba kolmapäeva ōhtul.
Loomulikult ootan ja olen ōnnelik. Mul on rahulik, kui lapsed on kodus (loe:Eestis).

Ajaloo tarvis veel paar rida. Ōhtul rullin kokku oma elu esimese sushi. Riis on juba ette valmistatud ja külmas.
Sellest maitsest on kuidagi ootamatult kujunenud meie maja augustikuu nōutuim roog. Kōik peale Suvetüdruku on suureks saanud.

Päris esimene. Pettis päris ära.

Friday, August 15, 2014

Pisut punase veiniselt

Mu õel oli kunagi õige ammu Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit peika. Ja siis mu õde oma suures armumises ja nooruse hulluses ning ema vähemalt sama suureks meelehärmiks kolis peaaegu lapsena sinna teisele poole maakera koguni pooleteiseks-kaheks aastaks elama.
Sellest ajast mäletan mingit tema sarnast juttu, kuidas sealsetes slummides elavate mustade elujärge ja tingimusi üritatakse riigi poolt parandada, kuid mustad on valgete suhtes väga vaenulikud, uskudes ebauskselt ja kinnisilmi-kõrvaklappidega, et neile tahetakse vaid halba, lükates sel põhjusel "uhkelt" kõrvale ka kogu neile pakutava abi.
Usun, et see oli minu elus vist esimene kord, kui teadvustasin endale kuidagi väga selgelt ja piltlikult, kui ohtlikud võivad tegelikult olla massid ja harimatus ja primitiivsus ja infopuudus.
Neile endile ja kogu maailmale.

Umbes kümmekond aastat hiljem viis mees mu minu esimesele soojamaareisile Egiptusesse, kus käisime loomulikult ära ka püramiidides, misjärel pidime tagasi elukohta sõitma läbi Kairo. Ma nüüd mitte ei üritagi kuidagi asja ilustada ega paremaks teha, kui ütlen, et sain sellest täieliku šoki. See bussiaknast avanev pilt, millest oleks justnagu tuumasõda üle käinud. Vaatasin täiesti kivitunud pilgul seda kohutavat vaesust, mustust ja räpasust, milles nad loomadega segi, miljonite inimeste kaupa külg-külje kõrval istusid, elasid, sõid, lösutasid, käputasid ning mulle tundus, et sellest hetkest ma teadsingi, kust saavad alguse kõiksugu koletud viirused ja haigused.
Andke mulle andeks, aga kõik see kokku oli minu silmis nii talumatult masendav, et vabatahtlikult ei tahaks ma midagi sellist enam eales näha. Ma ei suuda seda kuidagi muuta ja miks ma siis peaksin?

Viimaste päevade valguses on ajakirjanduses suhteliselt palju räägitud ebola viirusest. Kuna ma sellisetes teemades kunagi ei tea, kust lõpeb mäng ja algab reaalne oht, siis tekitavad sellised artiklid minus alati tohutut hirmu. Palju suuremat kui vähk või Nõukogude Liit. Koguni nii suurt, et ma ei suutnud mitu ööd ilma rahustita uinuda. Ma ei hakka teid siinjuures vaevama, kui ebanormaalsete mõteteni ma normaalse inimese mõistes välja jõudsin. Loll jah, ja mis siis. Igal inimesel lihtsalt ongi omad hirmud ja mõnel meist, kes kardab siin ilmas vaid ööd ja ufosid/ ja rasket tööd/ ja muud suurt midagi/ ehk hiiri vaid/ ja paari naist, veab eriti.
(Aga see lugu on hea. Nii hea. Sellegipoolest. Seda teemaväliselt).

Kui ausalt öelda, siis iseenda võimalik surm sellises koletus epideemias mind nii palju ei hirmutagi. Aga mul hakkab isegi praegu pea ringi käima, kui vaid mõtlen, et peaksin abitult pealt vaatama oma laste piinasid ja surmasid. Või mis veel hullem, mis juhtub, kui mina läheksin enne ega saaks neil õigel hetkel vähemalt käestki kinni hoida.
Ema räägib küll väga pragmaatiliselt, et see oleks hea ja kiire lõpp ning päästaks tegelikult kõiki sest raskest elust, eluvaevadest ja -muredest. Kuigi saan täna, juba isegi oma 42-aastaga aru, mida ta silmas peab, siis vaatamata sellele ma muidugi ta seisukohta ei jaga. Lapsed aga ütleksid selle kohta ilmselt lihtsalt soe jutt või midagi sellesarnast. Ja nende vanustest tulenevalt ei ole ses suhtes ka neile midagi pahaks panna. Nii peabki.

Kogu loo juures tuleb aga tunnistada, et surmal ja surmal on järelikult minu jaoks suur vahe. Minu paanika juures häiribki mind ju kõige enam teadmine, et mu suur töö ja armastus, mu laste elu(d) ja unistused võiksid saada ülerullitud ja hävitatud kellegi puhtast ebausust ja lausrumalusest.
See teeb mind kurjaks ning tundub mulle täiesti lubamatult ülekohtune!

Õe Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit peika muide on aga nüüdseks õnnelikus abielus ja tal on kolm lihtsalt imearmast väikest tütart. Tuleb tunnistada, et õel on oma varasemate ja praeguse elukaaslas(t)e osas olnud üldse kuidagi hea nina. Kõik on väga meeldivad ja korralikud ja head mehed.

Thursday, August 14, 2014

Magusa rindel

Juba mõtlesin, et jäängi täna poodi, sest ei suutnud kuidagi ära otsustada, mida magusat ma siis süüa soovingi.
Esiteks panin korvi Kalevi metspähklid tumedas šokolaadis. Aga see polnud nagu päris see. Kõndisin jätkuvalt rahulolematult riiuli ees edasi-tagasi, kuniks asetasin metspählid šokolaadis ikkagi tagasi ning tõstsin selle asemele hoopis Kalevi assortii kommikarbi. Kommikarbi vahetasin peagi halvaa vastu, halvaa omakorda meekoogiks.
Aga ikka polnud see. Teate ikka seda võimatult vastikut tunnet?

Mu otsustusvõimetus hakkas mind tasahilju juba närviliseks muutma. Kärsitus teadagi aga paneb rapsima, mis suurendab valikuga alt minna veelgi.

Kuni lõpuks jõudsin ekleerideni. For God`s sake!
Nii, kui neid nägin, teadsin kohe, et ekleerid ongi need õiged, mis mind (täna) õnnelikuks teevad.
Võtsin esimese ekleeri poest väljudes kohe näpu vahele ja see maitses täpselt nii suurepärane, et midagi muud poleks tahtnudki. Hea, et ma kellegagi kokku ei põrganud. Mul vajuvad veel praegugi silmad suurest mõnust kinni, ku ma neile esimestele ampsudele mõtlen.

Vedas mul, jah! Mitte alati ei lõpe kõik nii hästi.

Wednesday, August 13, 2014

Welcome to SG

Kuna Top10-sse kuuluv Viljandi õpetajanna on mulle näpuga osutanud ajal, kui (pool) maailm(a) magab, ei jää mul täna muud üle, kui juuksed ära kammida, ämbritäis kanget kohvi keeta ning tasuta rummi pakkuda.

SG-l on rõõm teid kõiki siin tervitada!
Ees ootab kuum pidu hommikuni!


Tuesday, August 12, 2014

Printsess on tagasi

Suveplika pressis end praegu poodi kaasa. Tumelilla Petti seelik seljas, rohekas emadepäevaks tehtud siidsall kaelas, roosa peapael ümber pea, sama värvi sandaalid paljaste varvaste otsas ning mingit ebamäärast värvi labakindad käes.
"Kuule, kindad vōta ikka ära", püüdsin teda veel hetk enne minekut ümber veenda.
"Eiiiiii...", mille peale ma loobusin, sest tōesōna, miks ei vōiks suvel kindaid kanda.

Ah, ma armastan teda.

Monday, August 11, 2014

To: Tarbimisjumal Anonymous

Vaatsin enne koju sōitma hakkamist need Sennheiserid siis üle ja pidin tunnistama, et olen Sulle (ja ehk siis ka mōnele teistele) siin blogis endast vist vähe vale pildi loonud. Aga olgu see mulle väike ōppetund ja järele mōtlemise koht. Igal juhul päriselt on nii, et jäägu need klapid koos pliidi ja soojamüúriga siiski Jōuluvana rōōmuks.
Seniks võtsin töö juurest laenuks ühed vähe suuremad ja pehmemad, mis käivad kõrvade peale.

Tööl käimisest veel nii palju, et kui mitu nädalat pole pidanud, siis seda raskemini üleelatav oli too ōhtune kella viiene ummik Järvevana teel. Nagu Niguli juurde oleks sōitnud. Ja neil nahhaalidel, kes ühes pikas rivis seisjatest kahelt poolt mööda vuhisevad, et siis ühel hetkel, seal kaugel eespool ikkagi vahele pressida, no neil laseks ma mööda sōites järjest kummid haavlipüssiga auguliseks. Kui haavlipüss seda muidugi üldse võimaldab. Vat selline Robin Hood olengi. Ja kuigi sugugi ei tahaks nii halb olla, siis Tallinna Linnavalitsust vihkan sellistel hetkedel enamgi. Mis sest, et tean väga hästi, et kui see kellelegi üldse halvasti mōjub, siis eelkõige mulle endale.
Sealjuures mind ei pahanda, et nad suvel teid parandavad, see on arusaadav, millal siis veel, kuivōrd asja korralduslik pool. Seda annaks ju märksa koordineeritumalt ja operatiivsemalt korraldada. Kuidagi vähem autoomanikke alandavalt. Miks muidu tunnen end niisugustes ummikutes nagu pursui?

Kodurindel läksid sōbranna käest juuni alguses saadud ja maha istutatud saialilled ōitsema. Mulle tundub see pisikese imena.



Sunday, August 10, 2014

Pisut valge veiniselt

Mul on veidike raske nõustuda reedeses Päevalehes ära toodud uuringuga, milles leiab kinnitust, et puhtalt materiaalsed kaubad on asjad iseeneses ega taga tarbijale alati rahulolu. Puhtalt materiaalsed kaubad ehk siis peamiselt riided, juveelid ja aksessuaarid. Rohkem kui tarbimine suurendavad inimestes ōnnetunnet eri kogemused.
Minu arvates vōivad ka materiaalsed asjad suurt ōnnetunnet tekitada. Mulle tundub, et ōnnetunne peitub tarbimises pigem mitte nii palju tarbitavas, kui ōiges tundes.
Miks muidu ma  naudin veel nädal hiljemgi iga viimast kui hetke, kui kannan oma viimati ostetud Triumphi pisikesi roosakas-punaseid aluspükse ja tōmban selga oma uue siidise kombinee. Nii palju, et käin neid aeg-ajalt isegi uuesti ja uuesti peegli ees üle imetlemas. Oma kōrvarōngastele olen juba varasemalt terve postituse pühendanud, nende erilisus ja väärtus pole minu silmis aasa(te)ga raasugi kahanenud. Vōi siis ost täiesti teisest ooperist, ehk eilne Troonipärija mängu pilet, milles tasus end mitmekordselt ära iga viimanegi kui kümme eurot, mis ma selle üheksakümne minuti eest välja andsin.
Vōi palun väga, see puhas materiaalsus vōib väga vabalt olla ka Vaiko Epliku uus plaat Nelgid,  mille ma koos aluspükste ja kombineega kaasa sain ning millel on viis lihtsalt nii super lugu, mida vōiksin kuulama jäädagi.
Mu absoluutne lemmik sellel plaadil on Suu lilli täis, mille viisis ja sōnades on kokku midagi nii müstiliselt úlevat ja vōimast, et lennutab mu lihtsalt hetkega kuskile kōrgele piiritusse taevalaotusesse. Ma ei liialda, kui ütlen, et see mōjub mulle külmajudinaid tekitavalt.

Ainuke asi, et samamoodi, nagu ma ei suuda vist iial end hästi tunda kivikōval kriipssadulal, ei suuda ma ka harjuda nende väikeste kōrvadesse topitavate kōrvaklappidega. Ma ei tea, kas ma siis ei oska vōi on mu kōrvad liiga väikesed, aga need on ju lihtsalt üliebamugavalt ülivalusad. Juba aegade hämarusest saati.

Saturday, August 9, 2014

Uus päev

Viskasin haigusest läbipōetud ja läbihigistatud voodipesu masinasse. Uksed, aknad tegin ristseliti lahti ning panin tekid, padjad, madratsid ōue risti-rästi tuulduma.

Enne ja pärast. Puhas ja tuulutatud.
Kuna kollane klopper läks mōni aeg tagasi kōige kaduva teed, pidasin aseainena parimaks vahendiks üht lühemat ja laiemat Ruudi lōputust relva tagavarast. Nõukogude ajast tulnud laps ikkagi, hätta juba ei jää. Need siin allpool, vineerist välja treitud eksemplarid pole kaugeltki kōik, mida ta kokku miksib. Aga mingi pildi see ehk tema huvidest siiski loob.


See erakordselt seadusekuulekas, kohusetundlik, kummalise huumorimeelega, äärmiselt heasüdamlik, ja veidi enesesse tōmbunud poiss soovib käesoleval hetkel suureks saades hakata sepaks ning unistab mōōgakogust, mida tulevikus seinale üles panna. Esimene on tal juba kuskilt internetist välja vaadatud-valitud, kuid seisab hetkel veel olematu, aga loodetavalt sünnipäevaks saadava kingiraha taga.
No näha saab, kas praegune soov saab vett pidama jääb. Kogemused on näidanud, et teinekord need kipuvad ajas siiski veidi muutuma. Kuid tōenäoliselt mitte suund. See paistab olevat väikeste variatsioonidega, aga siiski samal mängumaal.
Kusjuures, mulle emana tundub jätkuvalt uskumatu, kui erinevad saavad ikka ühe pere lapsed välja kukkuda. Kohe põnevusega vaatan ja imestan!

Suvetüdrukul õnnestus loodetavasti eile oma haigus seljatada. Peale viit päeva palavik õnneks kadus, aga mina tean, et kardan nüüd veel mõni öö jätkuvalt uinuda. Ja ema telefonikõnesid. Ma ei saa sinna midagi parata, aga Suvetüdruk oma haigustega on mind väga hellaks muutnud.
Täna läksid nad emaga mõneks päevaks Suvekuningriiki. Natuke muidugi pelgan, et äkki sai liialt kiirustatud, aga samas tean, et tal on seal kindlasti kõige parem ja rahulikum.



Mina ise lähen tunnikese pärast Kadrioru staadionile Troonipärija jalgpallilahingut vaatama. Üle pika, pika aja. Kivideta kirsikompoti võtan tema jaoks kotti kaasa. Kuskilt otsast on ta jäänud ikka veel samasuguseks jäärapäiseks väikeseks poisiks nagu kakskümmend aastat tagasi. Oma värske kurgi, viinerite ning tingimata ilma keedetud porgandita. Mis sest, et juba habemega.


Wednesday, August 6, 2014

Murdumise murdosa

Suvetüdruk on 121 cm pikk ja kaalub 26,7 kg. Natuke rohkem, kui kuu aja pärast on tal sünnipäev. Ta saab viie aastaseks.
Täna on ta juba mitmendat päeva haige ja järjekordselt ei paista see niisama taanduvat. Nagu kōik need korrad. Absoluutselt kōik, pagan vōtaks.
Miks, küsin mina. Öelge palun, miks. Miks ei vōiks üks asigi temaga kuidagi lihtsamalt käia.

Seda enam, et ta pole ka mu esimene laps. Seda enam. On seda kōike mulle ilmselgelt liiga palju. Liiga palju.

Sunday, August 3, 2014

Sai küll mitu, aga üks jääb alati puudu. Ehk palavad tervitused Moldovasse!


Siit ongi puudu


Tulevad   
Kolmekesi
Merelt
3 Troonipärijale. 4 Ruudile. 3 Vanaisale.

Suvetüdruk, Ruudi ja Troonipärija. Ilma Tudengita.
Söövad jäätist. Ilma Tudengita.

Ikka kolmekesi. Ilma Tudengita.
Paha ema, ehk Ruudi tahab koera.
Ja muidugi Suvetüdruk, kellest ei saa keegi üle ega ümber.



Saturday, August 2, 2014

- - -

"Pane nüüd oma kombinee selga ja hakkame poodi minema".
Kummalgi meist ei tulnud meelde, et hommikul kell pool üheksa meile keegi veel ōlut Suvekuningriiki kaasa ei müü.

Tee peal piilusin Eesti Naist.  Leelo Tungal rääkis, et vōttis lapsena kaleidoskoobi lahti, et säilitada mustrit, mis talle nii meeldis - ja ainus, mis ma sealt leidsin, olid väikesed klaasikillud ja suur pettumus.
Mōtlesin, kas üldse on olemas last, kes poleks teinud ja leidnud sedasama?

Üks tore ütlemine oli veel: Aeg ja olud on suuresti dekoratsioon, butafooria, mis vōivad kiiresti muutuda - inimese suured küsimused siin elus nii ruttu ei muutu.
Mina pole päris kindel, kas üldse muutuvad.

Friday, August 1, 2014

Tütarlapsest sirgub naine, ehk vanemaks saada on vahel täitsa tore.


Umbes 25 aastat tagasi oli kombinee minu jaoks võrreldav sooja uhutud aluspesuga. Täiesti mōeldamatu riideese. Täna istun selles terrassil pingil ja ei raatsi midagi muud peale pannagi. Nii ilus on.