Tuesday, September 30, 2014

Sünnipäeva mängud

Mõni aeg tagasi arutasin Suveplikaga, kas tema tahaks ka mulle sünnipäevaks kingituse teha. Meie ju talle kinkisime lepatriinu öölambi ja sinise näoga Monster High (miski mehe ja Suveplika omavaheline kokkulepe). Muidugi ta tahtis. Leppisime kokku, et sel päeval püüab ta olla mulle terve päeva maailma parim laps ja valmistab mulle hommikul esimese tassitäie kohvi (see oli temapoolne sünnipäeva lepingu punkt).

Täna hommikul olime kahekesi vannitoas. Kuulsin, kuidas mees teiselt korrusel alla tuli ja köögis kohvikannu tulele pani.
"Tead, mul on sulle üks ettepanek", ütlesin Suveplikale. "Mis oleks, kui läheksid täna hommikul kööki ja ütleksid hästi kõva häälega: Tere hommikust! Aga nad üllatuksid. Tavaliselt sa oled ju hommikuti selline turtsakas. On ju hea mõte?"
"Kas täna on su sünnipäev?"

Sunday, September 28, 2014

Pûhapäev ehk palju rahvast ja palju süüa

Täna on mul tōesti selline tunne, et olen terve päeva ainult süüa teinud ja nōusid pesnud. Süüa teinud ja nōusid pesnud.
Kokkuvōttes olen siiski rahul. Tore kodune päev.

Eile seevastu lipsasin mōneks tunniks Kumusse, kus toimus üritus Näituse finissage Tiit Hennostega. Sain selle mōne tunniga nii palju targemaks, et see näitab veel kord, kui rumal ma tegelikult olen. Väga huvitav oli. Jäin üliväga rahule.
Elevust ja vaimustust jagus koduni välja. Nii palju, et lausa pidin saama seda kohe jagada, mis tähendas suure osa kuuldust ümber jutustamist. Muidu oleksin vist lōhki läinud.

Vastukaaluks ilule lōppes eilne Downtown Abbey nii kohutavalt, et isegi Pilvede all lōpp selle kōrval kahvatus. Seda oli ilmselgelt palju isegi minusuguse jaoks, kes sarju suhteliselt emotsioonivabalt, kahetise pilguga kōrvalt suudab jälgida.
Ma veel täpselt ei tea, kuidas ma seda järgmist osa suudan vaadata. Mōtlen sellele järgmisel laupäeval kell pool kümme.

Saturday, September 27, 2014

Väiksed ja suured ehk tund aega ööunest nagu peoga pühitud

Suvetüdruk on vōtnud kasutusele raskema relvastuse ning vōitleb lasteaia vastu palaviku ja nohuga. Tatiplika.

Troonipärija läheb mōne päeva pärast sōjaväkke. Ta ei pidanud vajalikuks, et teda saatma läheksin. Ainuke, millega ta nōusse jäi, olid uued villased sokid. Villane memmemusi.

Kell 4.53 avastasin, et Tudengilt oli kell 0.38 saabunud sōnum: Ema, ma olen paha inimene.

Ruudi magas.

Vat nii. Lapsevanema rōōmud.

Friday, September 26, 2014

Pidune kompliment ehk kõike ei peagi teadma

Kõnnin rahulolevalt ja kiirustamata mööda tänavat tööle tagasi, kui minu kõrval astub ... no nii umbes minu vanuses või suts vanem ... meesterahvas.
Astume mõnda aega suht ühes tempos, kui ta järsku minu poole pöördub ja ütleb: küll ikka on kenasid naisi olemas.
No kas ikka kohe päris nii?, on mu esmane reaktsioon ootamatule komplimendile. Mitte päris kaine mehe komplimendile. Teadagi, vägijook teeb ju kõik naised ilusaks. Rikutud mõtlemine. Karm elukool. Pähetaotud stambid. Huh, kole inimene olen, käib peast läbi.
Mees vaatab mind uuesti ja ütleb rahulikult: Olete küll.
Lõpetan vastupunnimise, vaatan teda ja vastan siiralt: Tänan teid.
Palun.

Peale seda lööb korraks välja mu korralik kasvatus: põgeneda. Järgmisel hetkel juba mõtlen, a miks ma peaks. Mida ta õigupoolest mulle siis halba tegi, et temasse selliselt suhtun?
Näha on, et tal pole täna kõige kergem päev, aga ta on korralikult riides, puhas, heatahtlik ning sugugi mitte labaselt või pealetükkivalt tatine ega ülemäära joogine.

Jään ta kõrvale ja astume rahulikult koos edasi.
Kust te siis nüüd sedasi tulete?, on minu kord teda pisut pikemalt silmitseda.
Eile läks peoks ja täna polnud minust parimat töötegijat...
Karta on jah.
Aga tööandja on mul mõitslik, andis mulle vaba päeva ja saatis koju.

Mõtlen omaette, kus ja kellena ta töötada võiks, kus on nii üllatavalt mõistlik ja arusaaja tööandja, aga küsima ei hakka. Mu töökoht juba paistab. See eeldaks siis juba võimalikku tänavanurgale vestlema jäämist. Aga kas ma nii tubli ikka olla suudan või tahan? Ma pole päris kindel. Isegi olen ennast juba ületanud. Seepärast jätan igaks juhuks küsimata.

Joongi nüüd paar pudelit õlut ja siis lähen koju. Seal saan naise käest ka korraliku koosa.
No pole hullu, eks te olete selle vist ära ka teeninud.
Eks jah...
Ma ei saagi aru, kas ta ise oma vastusesse ka usub. Igal juhul on selles rohkem leplikkust kui siirast nõustumist ning jääb mulje, nagu jäänuks ta mõte ja lause pooleli.
Aga kes meist endale õigustust ei leiaks. Kutsun end mõttes korrale, et mitte liiga sentimentaalseks muutuda.

Hakkan kohale jõudma, tema keerab vasakule, et üle tee minna.
No kõike head teile siis, ütleb ta teed ületama hakates.
Teile ka!

Ta teietab. Ainuüksi see mulle tegelikkuses meeldib.

Täitsa usun, kui oleksin naine, siis ehk saaks ta minultki kodus koosa, ma ju ei tea. Mul pole olnud meest, kes end peole unustab. Ma ainult oletan ja olen kuulnud. Tuginedes teiste kogemustele, kuidas asjad üldiselt käivad. Midagigi. Tunnen end mõnevõrra kergendatult.
Aga selle mõne minuti pealt pole mul ju tegelikult mingit õigust kellelegi silti külge riputada ega hinnangut anda. Seda enam, et ta käitus minuga kenasti. Seda enam, et ma mitte midagi ei tea.

Ja miks ma peaksingi? Mina pole ju ta tööandja ega abikaasa. Kõigest mõned minutid tänavalt.

Thursday, September 25, 2014

Maja

Mees viis mu ühel päeval muide maja ka vaatama.
Maja oli täpselt tema nägu. Pildid sel korral ei valetanudki. Ainult õu oli veel kümme korda suurem, kui arvanuksin.
Mees teab, et mina oleks ühe maja asemel saanud kolm ajahambast enam räsitud ja väiksemat.

Aga mu eesmärk pole sellega muidugi kedagi ega midagi halvustada.
Lihtsalt Mees on minust ka umbkaudu kolm korda suurem ja tugevam.
Ning tema maailmas ning asjades valitsevad oluliselt selgemad piirjooned ja jõulisemad mastaabid, kui minu omas.

Wednesday, September 24, 2014

Arusaamatud arusaamatused ehk olukorrad, kus parimad lahendused puuduvad



Mul on juba väiksest saati selline kiiks, et ei saa süüa kellegagi ühest taldrikust, juua samast pudelist. Kasutada söömiseks sama lusikat, kahvlit ega nuga. Hammustada üht ja sama pirukat. Süüa lõpuni kellegi pooleli jäänud toit. Jne, jne.

Nüüd täiskasvanu ja emana pigistan suure janu või nälja korral oma laste puhul siiski silmad kinni (ok, kissitan, siis on vähem näha ja mida ei hästi ei näe, seda pole ka päris olemas), lõikan võimalusel ääre ära või suure hädaga siis ikkagi ka ilma lõikamata, söön nende croissanti või kohupiimasaia lõpuni. Joogipudeli puhul püüan jaole saada alati esimesena või vähemalt võimalikult esimeste seas. Ka kohvi puhul olen teinud erandeid ning võtnud suures kohvinäljas mõne(d) lonksud Mehe kruusist või Statoili topsist.
End kõvasti kokku võttes ma suudan, aga samas tean (ja tunnen) seda alati.

Ja nüüd tuleb tööle mu töökaaslane, kes kõigele lisaks on nädalakese jagu ka tatine ja rögiseb (uhh) ning teatab mulle rõõmsalt, et mul oli eile õhtul kõht nii tühi, et võtsin lusikaga paar ampsu su ubade purgist.

Kuna juba lapsena pandi mu pirtsakust mulle pahaks, õppisin üsna varakult sellistes olukordades võimalikult märkamatuks jääma ning vaikselt kõrvale hiilima, jättes seltskonnas ühiseks saanud söögid või pudelid sedasi ükskõikselt ja möödaminnes ah-mul-polegi-enam-isu puutumata. Olin isegi endaga hädas ning oma püüdlikult mängleva kergusega soovisin end seeläbi ühest küljest kaitsta, püüdes samal ajal välistada ka igasuguse võimaluse, et keegi end sellest kuidagi isiklikult puudutatuna tunneks.
Lapsena tundus see muidugi seda ülekohtusem, et tundsin end oma kiiksu pärast juba niigi halvasti ja karistatuna.

Loomulikult ei soovinud ma ka nüüd oma töökaaslast iseenda vea tõttu ebamugavasse ja süüdlaslikku olukorda panna. Seepärast olin lihtsalt vait, teades samal hetkel väga selgelt, et juba mõne aja pärast leiab see poolik oapurk tee prügikasti. Minu jaoks on sealt edasi söömine absoluutselt välistatud. Hea meelega pakuks seda küll enne äraviskamist samale töökaaslasele, et võib purgi peale neid mõnda lusikatäit nüüd päris endale saada (ja seda päris heast südamest, tõsiselt kohe, sest see on väga maitsev ja prügikasti visatuna läheb see lihtsalt raisku), aga sel juhul peaksin talle ikkagi oma saladuse avaldama, millele järgneb minu kogemuste järgi ikkagi see arusaamatus ja ebamugavustunne, sellele omakorda vabandamine ning halva ja pirtsaka inimese tiitel. Kui mitte otsesõnu, siis enamasti peegeldub see ikkagi inimeste näos ja mõtteis.

Keeruline see kiiksuline elu, eks ole.

Monday, September 22, 2014

Mängime seda mängu, et...


Tie&Apron
...kui sa peaksid ühe valima, siis milline kokk see neist oleks?


Sunday, September 21, 2014

Viiekas


Kahetsusväärselt tuleb nentida, et tunnen end ikka veel kindlamalt lapse, kui täiskasvanu rollis. Ning eelistan istuda sada korda ennem batuudi otsas, kui võõrustada suuri külalisi: Olge head, võtke palun salatit ja saiakesi! Kas te kohvi soovite? Kooki on ka, kas ma panen teile? Kes veel soovib?

Uh, ma ei oska seda. Ja kui ei oska, siis vōtab see emotsionaalselt nii läbi. Ōnneks on vähemalt mu ema selleks nagu sündinud. Ma ei teagi täpselt, kui palju ta mind sellistes olukordades vee peal on hoidnud. Igal juhul neid on. Üksjagu.
Ja ma ei tea seda ka, kas ta teab, kuI kUI KUI tänulik ma talle selle eest olen.

Aitäh kõigile pea- ja kõrvalosatäitjatele!

Saturday, September 20, 2014

Preili Viiene ehk hip-hip-hurraaaa...


Kallis
Suve-, Sügise-, Talve-, Kevade-
PLIKA

Friday, September 19, 2014

Naine või siis ikkagi probleem?

On hetki, kus ma pole endas kindel.
Eile istusin täpselt sellises seisus vähemasti viis minutit töölaua taga, jõllitasin arvutiekraani ning püüdsin võimalikult objektiivselt ühele sellistest olukordadest vastust leida.

Juurdlesin, kas see oleks konkreetsel juhul pealekaebamine või veel hullem, puhtakujuline klassikaline naine, kel soov aeg-ajalt intriige punuda, kui ses küsimuses tolle otsekohese, teravalt-terase, kuid tasakaaluka meesterahva jutule läheksin, kelle poole viimasel aastal karika täitumisel mõned korrad juba pöördunud olen?
Mis oleks, kui räägiks talle oma järjekordsest peataolekust ning küsiks tema arvamust, kas olengi õel või on mu pahameel õigustatud.

Ja kuna ma ei suutnudki tol hetkel vastust väja raalida, kas olen siis paha või õiglane(no kes see tahaks vabatahtlikult paha inimene olla), siis otsustasin küsida enne lõpliku otsuse tegemist vaibale minna ka kolmanda inimese arvamust. Võite arvata, ma ei vali selleks päris juhuslikku inimest. See oli loomulikult keegi, kes kindlasti ei ilusta ega hellita ning kelle jalad tunduvad minu vaatenurgast
kindlalt maas olevat.
Rääkisin talle oma segadustest ja hirmudest ning sain vastuseks rohelise tule. Usu mind, ma olen ka väga õel inimene, aga see on põhimõtteline küsimus: muidugi mine.

Mis siis ikka. Ma siis lähen. Esmaspäeval.
Mul on julgustuseks vähemalt kogemus, et oleme varemalt hakkama saanud teineteise eneseväärikust riivamata.

Thursday, September 18, 2014

Sügis

Eks ole, Suveplika kõlab kangesti soojalt ja suviselt, kelle kaissu mōnusasti pugeda. Tegelikkuses on ta täna juba sügiseselt nohune. Rohkem Sügiseplika.

Mina segasin eile endale profülaktika mõttes ühe küüslaugu-mee möksi (uhh, oli jube küll, aga toime on siiski tõhus) ja ostan täna lisaks kahele mõned nädalad tagasi kingiks saanud uhiuuele sokipaarile kolmed villasokid juurde. Minu parim ravim ja tulemüür!

Viimasel paaril õhtul on ahju läinud ka üks õuna-plaadikook pluss teise ahju väike elus tuli. Madrats koos patjade ja sooja tekiga on jälle sagedamini ahju ette kolinud.
Täna lubasin Ruudile, et küpsetame vahvliküpsetajaga õhtul vahvleid. St, et mina muretsen "materjali", Suveplikale jääb tainas ja Ruudile tossutamise vaev.

Laupäeval läheb päris mölluks. Püüame Sügiseplikat praegu vati sees hoida, et üritus ikka peetud saaks. Nii mitu aastat on juba lubatud.

Aga need sügiseselt värvilised ja päikselised, täpselt parasjagu karged hommikud on imelised kaunid ja nauditavad, kas teile tundub ka nii?

Wednesday, September 17, 2014

Diagonaalis



Õigupoolest polegi mul rohkem sellist tuttavat, kui too Diagonaalis Naabrimees, kellel seisab hoovi peal viis üks-uhkem-kui teine autot.
Ta on nägus, vahetu olemise ja selge pilguga, sõbralik, alati puhtalt riides, minust ehk mõni aasta vanem ja ... hästi jutukas. Jutt jookseb tal sellise ühtlase vaikse vulinaga, nagu tasaselt voolav jõgi, mille algust ja lõppu näha pole.
Selle umbes-täpselt paari-kolmekümne minuti jooksul sain ma täpselt teada, kus nad varem elasid, tead see punane maja Pärnu mnt ääres, neli maja Jehhova tunnistajate kuningriigisaalist linna poole, et tema vanemad pojad õppisid mõlemad Rocca al Mare koolis ja hiljem TTÜ-s. Kõige vanem poeg on nüüdseks lõpetanud ja elab ... mh, kuskil uhkes kohas, mida ma enam ei mäleta. Teisel pojal saab peagi valmis korter kuskil tead ju küll, seal Solarise kõrval kortermajas, kuhu nad pruudiga sisse kolivad, nii et üsna pea jääb ta naise ja kolme koma neljase pojaga majja kolmekesi. Ei tea, mis me seal tegema hakkame. Vanasti elas ämm ka nendega, aga nüüd osteti talle elamine kuskile Pärnu mnt äärsesse 15-kordsesse tead ju küll kortermajja.
Ta luges kokku, et aias on neil 88 mändi, millest nad tohivad maha võtta aastas vaid kaks-kolm. Muidugi nad tahaks palju rohkem, sest enamus mändidest on mõttetud vibalikud ja teevad elamise pimedaks. Kui ta tuttavatega neist räägib, siis need on puudest muidugi suures vaimustuses, aga sa tule ja proovi elada. Ragn-Sellsi meestega on tal patune diil, et aiast kokku riisutud prahi ja käbid paneb ta 250 l või isegi 300 l mustadesse kottidesse, mille Ragn-Sellsi mehed siis prügikastide juurest leiavad ja kaasa võtavad. Raha jätab ta kuhugi kokkulepitud kohta (vat seda ta mulle ei öelnud), 1 kott/1 euro.

Varem aitasid suuremad poisid ka aias toimetada, aga nüüd käib neil koduaias abiks, niitmas ja hekki lõikamas üks naisterahvas. Sama naisterahvas teeb sedasama ka ta naise firma hoovis, tead ju küll see .... valge maja, kohe Pärnu mnt ääres.
(Naist muide näeb lapsega jalutamas või aias toimetamas haruharva. Ta on kõvahäälne, tähtsa olemisega ning paistab olevat väga kindlakäeline ning võimukas. Ma tean, et tal on oma firma, mille käive ja kasum on märkimisväärsed. Eemalt on ta mulle aga jätnud äärmiselt ebasümpaatse inimese mulje, muidugi võib see olla absoluutselt ekslik. Minu puhas eelarvamus. Samas on ka päris kindel, et kinnitust ma sellele vabatahtlikult otsima ei hakka).

Nende vasakpoolne naabrimees, kes elab hirmuäratava mustaks värvitud kõrge aia taga, millest ma üle ei näe ja seetõttu ainult tean, et seal peab maja olema, vabaneb 2016 kevadel vanglast. Ta istus seal kuus aastat, kuna peksis naist ja lapsi raudkangiga. Lugu olevat väidetavalt välja tulnud, kui tütar ühel päeval katkise käeluuga kooli ilmus ja asja uurima hakati. Ühte aiaposti ja ma ei saanudki täpselt aru, kuhu veel oli too monster paigaldanud mitu kaamerat, mida ta olevat kolmest toas olevast televiisorist pidevalt jälginud. Üks neist kaameratest jälgis ka Diagonaalis Naabrimehe autovärava taha jäävat tänavat. Kui keegi tundmatu monsteri aia taha parkima juhtus, olevat monster minutipealt toast välja lennanud, et sissetungija koheselt minema lüüa. Diagonaalis Naabrimees nüüd väga loodab, et see elajas selle maja vangist vabanedes maha müüb, sest tal olevat üüratu elektrivõlg, mis ootab tasumist. Monsteril olevat veel paaris kohas kinnisvara (kohad ei jäänud mulle meelde), nii et loota võib. Ausalt öeldes, peale seda lugu, pole diagonaalis naabrimees enam kindlasti päris üksi, kes monsterist vabaneda soovib.
Kui monster maja peaks maha müüma, loodab Diagonaalis Naabrimees salamisi, et ehk saavad nad tema krundi endale. Sellisel juhul on neil plaan see puhtaks lükata ja üks korralik maja püsti panna. Selle peale ei oska ma muud kosta, kui et peaksite nende praegust maja nägema. Aga mis muud, ootame-vaatame, ühel päeval hästi läheb, siis näen elus ehk ühe korraliku maja ka ära.
Diagonaalis naabrimehe üle tee naaber hakkas sel suvel lõpuks ometi oma maja renoveerima. Need on muide venelased ja neil on ka kolm last.
Aga muidu on tal nende venkude ja siis veel kuskilt mingi majataguse naabriga varasemalt aeg-ajalt õiendamist olnud, et nad võiks oma majad vähemalt ülegi värvida.
Ta on neile mitu korda öelnud, et kui maja pidada ei jaksa, siis müü see maha!

Oh-oh-ooo.....mu jääb üle ainult imestada, kui enesekindel ja veendunud peab üks inimene olema, et midagi sellist naabrile öelda. Jääb vist üle vaid õnne tänada, et me päris kõrvuti pole juhtunud.

Kummaline on aga see, et kui ma tavaliselt sedasorti inimeste seltskonnast kiiresti põgeneda üritan, siis mõtlesin hiljem päris pikalt, miks ma sel korral plehku ei pannud. Arvatavasti puudus tema "ärplemiste" juures nipsakus ja üleolevus ning usutavasti uskus ta ise sada protsenti kõigesse, mida rääkis. Tõenäoliselt ei tulnuks talle eales pähe, et mina võinuksin tema juttu kuulates mõelda, et kuule mees, sa oled ikka veits sooda küll.
Temas puudus ilmselt miski (paha)teadlikkus, sest ta mõjus kokkuvõtvalt ühe pisikese omamoodi naljaka, siira, süütu, lapseliku, vahetu nähtus-olevusena, millist mul senini elus nii pikalt näha ega kuulda pole õnnestunudki.

Ja ärge arvake, et ma nüüd päris vait olin. Eks mul õnnestus ka ikka natuke kaasa ja vahele pista.
Ja kui nüüd mõtlema hakata, siis jõudis ta tegelikult veel rääkida oma minikoerast (keda me Suveplikaga aia tagant ikka vahel vaatamas käime), üle aia naabritest ja Austraalias elavatest tuttavatest, kes neil külas käisid. Ja tõenäoliselt veel kellestki või millestki, mis mul lihtsalt enam meelde ei tule.

Veider maailm, veidrad inimesed sees
kõik nad asjalikult kuhugi on teel
kõik nad asjalikult kuhugi on teel

Tuesday, September 16, 2014

Veidi lähemalt ehk umbes paari meetri pealt

Tahaksin teile kindlasti räâkida ka diagonaalis naabrimehest, kellega ma tutvusin, kui Suvetüdrukuga tōuksidega mööda kodutänavat edasi-tagasi kihutasime.
Minul oli Suveplika öökullimüts peas, aga ma kinnitan teile: tema oli ka omamoodi. Teistmoodi omamoodi.
Aga praegu ma kahjuks tōesti enam ei jaksa. Poen hoopis voodisse Suveplika kaissu.

Seniks, iluaid unenägusid!

Suhtleme südamest




Tulin hommikul tööle ja mulle ulatati alt valvelauast minu nimega ümbrik.
Tuleb välja, et mul on õnnestunud taas kord keegi ära petta.

Hea K!
Täname suurepärase võimaluse eest koostööd teha. Kogemus tudengeid õpetada oli hindamatu! Aitäh! UM õppejõud.

Kaheksa inimese oma käega kirjutatud nimed all.

Üles jõudes panin neile esimese asjana ka omalt poolt meili teele, kus tõdesin, et on ütlemata liigutav saada töönädala alguses tööle saabudes esimese asjana käsitsi kirjutatud ja posti teel saabunud kiri. Tänasin loomulikult neid kõiki ka omalt poolt, et nad leidsid aega ja tahtmist omi teadmisi ja kogemusi noortele jagada.

Eks nendega oli omajagu jändamist ja sekeldamist ka, aga ikkagi.
Nii tohutult armas, et inimestel paistab jääma aina enam aega mõelda ka väikestele suurtele asjadele. See läheb tõesti südamesse. Isegi minusugusele ettevaatlikule altkulmu põrnitsejale.

p.s Ma ei tea, kas ma olen ikka öelnud, et mulle meeldib mu töö ja tööl käimine.

Monday, September 15, 2014

Eemalt

Olen näinud, kui vastasmaja naisterahvas hommikul autoga minema sòidab ja ōhtul koju jōuab. Ōhtuti autoga lahkub ja pimedas naaseb.
Istunud pingil ja vaadanud, kuidas ta teise korruse köögis toimetab ja rōdule astub.

Tema liigutused ja manöövrid on kurvalt nurgelised ja rabedad. Olek rahutu ning närviline. Ta ei tundu mulle ōnnelik.

Huvitav, milline mina vastasmaja pingilt paistan?

Saturday, September 13, 2014

Kodureeglid

Ma nùùd ei teagi. Kuidas seda ilusti öelda.

Mehega oli hommikul arusaamatus ühe eilse kommentaari pärast. Nii palju suur, et väiksem oli see maha vōtta.
Kurvaks teeb aga see, et sellised jamad vōiksid ära jääda, kui Anonymoustel oleks ristinimi. Seda enam, et hirmul on tihti suuremad silmad. Ja mina ei taha tülisid ega pahandusi.

Saage palun aru, Anonymous(ed), see blogi on siiski minu kodu ja mulle oluline.

Friday, September 12, 2014

Üksinda kodus

Tulen töölt ja leian end Porikärbsega kahekesi olevat.
Arusaamatu, terve maja on tühi, aga tema on otsustanud just minu roosilises toas tiirutada. Mina tema asemel läheksin näiteks kööki, seal on vähemalt süüa. Vōi vetsu. See tundub ka talle sobivam koht olema.

Aga tema ei vōta mōistust pähe. Huh.. ma nii lootsin..... .aga pean siiski end püsti ajama. Ma ei näe pōhjust oma kannatlikust tema pärast lōputult proovile panna.
Avan akna, vōtan ajalehe ja surun talle oma tahtmise peale. Ise ta valis selle tee. Talle anti vōimalus.
See kord läheb ōige lihtsalt. Loll kärbes. Selliste puhul ongi vōimalused raiskamine.
Ainult et, olen enne ka mōelnud, et kui kärbse toast ōue ajan vōi nt ämbliku koibapidi uksest välja viskan (Suveplika kardab neid, sellepärast), siis kas lükkan nad seeläbi surma vōi pigem päästan nende elu?

Thursday, September 11, 2014

Paksus udus

Mōelda vaid, Ruudi tahab mind veel ikka kallistada. Ise poisslaps ja saab mōne kuu pärast juba neliteist.
Ainuke seletus, mis ma sellele ùldse anda suudan on fakt, et ta sai esimesed kolm aastat rinda. Tema kolmandal sünnipäeval tegin sellele piduliku lōpu.

Tuesday, September 9, 2014

Tavaline teisipäev

Mees ütles ōhtul, et ostis täna maja.
Mina ostsin värsket kurki, tortillasid ning Suvetüdrukele kleepsu-arvutuste vihiku ja üllatusemuna.

Sunday, September 7, 2014

Kuni



Hommikul, kui kalendrilehte edasi keerasin, meenus mulle järsku, et tâna kakskümmend kolm aastat tagasi ma abiellusin.
Mulle on jäänud sellest üks ebameeldiv mälestus, kuidas registreerimisele järgnenud ōnnitlejate rivis oleks justkui iga kolmas külaline kätt pihku surudes ohanud, et hakkabki see raske elu pihta. Mäletan, kuidas ma ei suutnud mōista, millest nad räägivad ja miks nad nii teevad.
Mōtlesin, et mis raske, me olime juba mitu aastat käinud ja polnud isegi kordagi tülitsenud.

Tänases päevas kõlab see eriti õelalt.
Muidugi saan ma täna, kakskümmend kolm aastat hiljem aru, mida nad silmas pidasid. Ainult ma mõtlen siiani, kas pulmapäev on selleks just parim aeg ja koht.
Vaatamata kōigele usun ma endiselt armastusse. Kui üldse.

Friday, September 5, 2014

Vastu nädalavahetust nagu teadmatusse

Tudeng helistas eile eksprompt, nagu alati, kuule ma nüüd olen 20 min pärast bussijaamas, saad sa mind peale võtta, jah?
Sõi kodus kõhu täis, vedeles roosilises toas minu/meie voodis, kuulas Obama kõnet, nuttis, et see semester sai pärast kalendrisse märkimist loenguid ja kodutöid nii puupüsti täis, et ühtegi vaba päeva ei tulegi, mott pidi sellega seoses juba praegu maas olema, torkis pisut Suveplikat, vastas mulle..mm...ma ei arva...sa oled muidu kenam..,sasis enne minema tormamist kiiruga mu pead (ma täpselt pole aru saanudki, mis inimestes minu puhul sellise reaktsiooni esile kutsub), hüüdis ukselt olge siis tublid ja läinud ta oligi.
Peaksin juba harjunud olema, aga ikka on vahel natuke kurb.

Muidu on nii, et ma ei saa öösel ega unenägudes ka enam rahu. Süda taob sees, nagu ... ma ei tea mis.

p.s seitse raamatut on igal juhul pakitud. See on ka peaaegu ainuke kindel teadmine tänases hetkes.

Thursday, September 4, 2014

Elust pildis ja vaibal

Uus seebi hooaeg läks eile õhtul pool kümme taas kord lahti.
Ja juba jälle oli seal selline häiriv seik, kus Maria küsis midagi Kertu mehe Eriku kohta ja Kertu vastas talle kuidagi sarnaselt, et.... ja tead mis, ühe lapsega on igal juhul kergem, kui kahega.
Mulle torkab see üha enam silma ja kõrva, et millegi tõttu tunduvad seriaalide kirjutajad justkui arvavat, et  selline vastikult ärapanev nähvav-nipsakas irooniline stiil läheb hästi peale ning on midagi naiselikku.
Ma ei tea, võib-olla siis ongi. Või on need miskid seebi ülesehituslikud reeglid, mida minusugune ei peagi teadma. Aga mind sellegipoolest jubedalt häirib.

 
Ise olen muidugi väga hea ja tubli, nagu alati ning ostsin lõpuks poest paberi ära. Õhtul läheb siis lahti. Igal juhul olen võtnud endale eesmärgiks võiduka lõpuni minna ja kõik õpikud ühe soojaga kaelast ära saada.Wish me luck! Pole vist ühtegi kodutööd, mida ma vähem armastaks.

Wednesday, September 3, 2014

Palju Obamat!


Katusekambris(t) 

Tuesday, September 2, 2014

Tüütu teisipäev

Tüütumast tüütumate ja vastikumast vastikumate tööülesannete päev.
Selliseid tuleb ka aeg-ajalt ette võtta.
On saanud siiani edasi lükata ja kõrvale sokutada, aga enam mitte mingi nipiga.
Jätkub veel. Õhtuni välja. Kui juba sai alustatud. Siis maksimaalselt produktiivselt. Toore tahtejõuga.

Kool algas. Eile ostis Ruudi endale kuus kaustikut, kokku 3,25 eur. Sellega kulud enam-vähem piirduvadki. Võib-olla lisandub nädala jooksul veel mõni klade.
Õnneks pole raamatuid veel koju toodud, et ema saaks oma tahtejõudu taas kord proovile panna. Samas, kui juba selline päev on, siis võiks ühe soojaga selle kohutava voltimise kah ära teha.
Tudeng alustas kolmandat aastat Tartus ja Troonipärija paneb pausi, sest läheb peagi kolmeks kuuks väeteenistusse.

Suveplika uuris eile, et kui temal on seljakott, siis miks tema koolis käia ei või. Ma ei tea, milline võiks olla lasteaialapse väline tunnus, ehk petaks ta sellega kuidagi ära. Sest enne kooli peaks ju esmalt lasteaiaga mingil kombel ühele poole saama. Hetkel on ta teist päeva uuel katsel ja on käinud hommikupoolikuti mõned tunnid harju(ta)mas. No ma ei tea..... mitte päris lootusetu üritus (veel), aga suuremat vaimustust ja indu ta kahjuks jätkuvalt üles ei näita. Hoian hinge kinni, aga ausalt öeldes, ega ma kindel küll pole, kas selle projekti puhul jõuab kunagi kätte ka õhtu, kus hõisata saab.

Monday, September 1, 2014

6.23 ehk mul ei ole enam und

"Sa ei teagi ju, mis norskamine on."
"Tean küll."
"No mis see siis on?"
"See on selline imelik hääl, nagu Peppa Pig multikas."

Jälle üks Suveplika võimatutest öödest.
Sügishooaeg avatud.