Friday, October 31, 2014

D nagu dapvalt düütu

Vajutan vasta klahvile. Esimesed sekundid kahtlen, kas helistajaks on ikka inimene või suhtlen automaadiga. Teiselt poolt hakkab minuga rääkima täiesti monotoonne meeshääl:
"Tere, Soome ravimifirma (või midagi sarnast) on välja töötanud uue 3D D-vitamiini ja ..."
"Aitäh, aga ma ei taha".
"Ja, aga meie kliimas oleks vajalik D-vitamiini kohe kindlasti...."
"Võib-olla tõesti, aga ma pole üldse vitamiini usku inimene. Ma ei taha, aitäh".
"No kui te muid vitamiine ei tarvita, siis D-vitamiini peaksite kindlasti..."
"Teate, ma kuulen päevast päeva, mida peaksin sööma ja kuidas elama. Ma. Ei. Taha. Aitäh".
"No muidugi, peab oskama valida, aga D-vitamiinid...."
"Saage palun aru, te ei räägi mind ümber. Ma. Ei. Taha".
"Aga D-vitamiin....."
"Jumal küll, ma tahaks teid kohe näha".

Müstika.
Nii konkreetne ja julmalt otsekohene pole ma pidanud ammu olema. Kui üldse.


Gone girl

Olin seda üsna kannatlikult edasi lükanud, aga eile jõudsin siiski nii kaugele, et sain selle filmi lõpuks ometi ära vaadatud. Loen parasjagu isalt sünnipäevaks saadud filmi aluseks olevat põnevusromaani ja pean ütlema, et film tekitas mus täpselt samavõrra segadust ja vastuolu nagu raamatki. Nii raamatus kui ka filmis hakkab mulle midagi nii kohutavalt vastu, mis sama palju ka tõmbab. See vastuolulisus on ühe ja teise puhul tingitud erinevatest asjaoludest ja raamatu puhul ma tänaseks juba tean õiget vastust. Aga filmi osas pean laskma tunnetel/arusaamisel settida.
Mul on tihti nii, et kohale jõudmine ja teadvustamine, millest ja miks mul parasjagu üks või teine emotsioon põhjustatud on, võtab rohkem aega.

Üks asi on siiski kummaline. Mulle ei meeldinud esimesest hetkest filmi mees osatäitja. Kohe nii väga ei meeldinud, et ma ei saanud sellest terve filmi jooksul kuidagi üle. Kujuta(si)n teda endale täiesti teistsugusena ette ja see vale mees segas ja häiris mind filmi algusest lõpuni.

Täpselt sama kummaline ja arusaamatu on mulle täna ka see, mis mu arvutis ikka veel nii erilist on.

Wednesday, October 29, 2014

Kolmapäeval

Exlife tegi mulle meie kokkusaamisel märkuse, et Ruudil on riietega kehvasti. Fine. Eile õhtul helistasin talle ja raporteerisin, et Ruudil on nüüd uued teksad, pluus ja müts.
Seoses sellega avanes mul ka endal võimalus lõpuks ometi proovida seda Montoni  kleiti, mida olin juba mitu kuud netilehel piilumas käinud. Kuna ma üldiselt tunnen juba oma asjad ära (nii hea ja vabastav), siis nagu arvata võiski, istus see kleidike mu seljas nagu valatult. Kusjuures, olen koguni nii ülbe, et arvan, et minu seljas mängib see paremini, kui siin pildil.

Igal juhul, ootasin terve õhtu ja kogu öö, millal juba jõuab kätte hommik, et saaksin selle ometi selga panna. Mulle endale tundus, et mu elevus oli võrreldav Suveplika ootusega minuga tööle kaasa tulla. Selline lapsikult ehe ja magus.
Ja nüüd, kus see hetk käes, olengi täpselt nii rahul ja õnnelik, nagu arvasin. Voila!

Ruudi tuvastas hetkega autos ära ka laulu ja loo pealkirja, mis mulle kangesti meeldib, aga millest ma muidugi seni midagi rohkemat ei teadnud, kui et olen seda mitmeid kordi autos kuulma juhtunud. Ma räägin, et poisid on hakanud mul üle pea ja teadmiste kasvama. Mis on uus ja tore ning omamoodi isegi kergendav.


Exlife võtab Ruudi nüüd mõneks ajaks enda juurde. Seniks, kuni ma uude lehekülge astun. Miks ma midagi ei teadnud?, küsib ta mult nüüd kolm korda päevas. Ma saan aru, et ta on shokis.

Monday, October 27, 2014

Esmaspäev

Muna ōpetas täna jälle kana. Väga naljakas tunne.

Ja exmehe, ehk poiste isaga käisin täna lōunal. Niisama ta minuga kohvikusse juba ei tule. Peab ikka olema veenev pōhjus ja pōhjendus, kui ta sellega nōustub.

Järelikult siis oli.
Ta pakkus mulle isegi teist kahvlit, kui soovin talt salatit vōtta. Jäin siiski kohvile ja endale kindlaks.
Aga muidu pole ta vist palju rohkem muutunud, kui et peseb nüüd ōhtuti hambaid.
Ja juustesse on ka palju halli sisse visanud.
Ma ei julgenud küsidagi, kas olen palju vanemaks jäänud. Kibeles küll.

Kokkuvōttes läks vist kenasti. Leidsime kompromissi.

Sunday, October 26, 2014

Elus

Isa ütles, et ma ei pea kartma.

Friday, October 24, 2014

Argipäev


Tegelikult oli mul plaan kirjutada täna hoopist muust, aga ema jäi haigeks ja Suveplika tuli minuga tööle kaasa. Seega, jääb ära. Ning ka õhtusele kokkuleppele tuleb ilmselt kriips peale tõmmata.

Aga ...see-eest... sa pane korralik kleit selga, pikad saapad jalga, võta laps käe kõrvale, lükka selg sirgeks ja rektor, kes parkla ukse taga suitsu teeb ... haarab taskust kaardi ja avab sulle/teile suure kaarega ukse.

Muidu on jälle õhuline... kaal kukub step-by-step ja kõigub kuskil uimasuse piiril. Kellegi tiivalöögid on taas kord minuni jõudnud.
Ja kui keegi jälle ütleb, et kuidas sa küll oma nelja lapse kõrvalt (alati käib see klausel asja juurde) nii heas vormis oled, siis olen viimased aastad vastanud, et see tuleb ebastabiilsest elust. Ma ei pea mitte teps pelgama, et keegi sellest vastusest midagi välja loeks või aru saaks, aga tegelikult see täpselt sel põhjusel nii just ongi.

Thursday, October 23, 2014

Armastus kolme jõhvika vastu

Meil on nüüd Suveplikaga uus projekt: kolm jõhvikat päevas ja elame saja-aastaseks!
Mind pani mõni aeg tagasi mõtlema, kui Hannes Võrno rääkis inimestest, kes hoiavad kümne küünega oma elust kinni ning kel pole vahet, kas nad töötavad elus väga kõrgepalgalise advokaadina või panevad  aastaid hiljem kuni surmani kuskil põgenikelaagris herneid purki. See on valik neile, kes tahavad elada lihtsalt rekordvanaks, hoolimata sellest, et nende elukvaliteet on absoluutselt olematu ja eksistents mõttetu.
Millegi või kellegi nimel suremine on tema jaoks püha ja auasi. Kui ta saaks surma valida, siis pigem sureks ta sangarina – sõjaväljal või kedagi päästes. Kellegi pärast elu andmine on suur asi.

Ühesõnaga, mulle jõudis järsku kohale, et elada saja-aastaseks saja-aastaseks elamise pärast on tõesti kuidagi tühine ja mõttetu.
Mõtlesin, kas minul on põhjus süüa kolm jõhvikat päevas?
Ja ma tean. Tean ja näen täpselt, mida mul vanemaks saades veel vaja korda saata ja anda on.
Ma pole päris kindel, kas Suveplika ka selle läbi on mõelnud, milline on tema hea põhjus saja-aastani välja vedada. Aga kindlasti on tal täna olemas vähemalt lühiajalisem eesmärk: terve püsida. Loodetavasti jõuab ta kunagi endale ka pikemaajalise eesmärgi selgeks mõelda.

Wednesday, October 22, 2014

Artišokk



Astusin lõpuks ka kinoklubi liikmeks ja lasin endale kaardi teha. Kaarti ei pea iseeneset olema, liitudes piisab täiesti ka ID kaardist. Aga mina tahtsin, et mul oleks kaart. Ilus. Mulle meeldib, et asjad, mis mulle korda lähevad, oleks mu lähedal.

Mul on hea meel, et olen uuesti kinno jõudnud. Tundsin sellest ausalt öeldes suurt puudust. Olen viimase kuu jooksul endale aega näpistanud ja ära vaadanud sellised filmid nagu: Jaanuari kaks palet, Kõrvalehüpe, Maagia kuuvalgel ja Kirsitubakas, sest oleks ju kena kursis olla ikka ka sellega, mis Eesti kinomaastikul toimub.
Ütleme nii, et nii mõttetu pole neist filmidest ükski olnud, et mul rahast kahju oleks hakanud, aga must-valgena poleks nad siiski välja vedanud. Kui siis see Eesti film. Kui ühe neist valima peaksin, siis soovitaksin neist neljast just seda viimast.

Aga jah, mulle pakub see kinos käimine, kui tegevus ka iseenesest. Kui saalis on viis inimest ja mina saan end tooli peale kerra tõmmata. Ja siis läheb ümberringi pimedaks, kõik on vaikne, keegi ei räägi, taha, sega, küsi mult midagi, kogu argipäev oma muredega kaob mõneks ajaks ja ma saan algusest lõpuni filmi sisse päris ära kaduda.
Vahel on koguni nii hea, et mõni aeg peale filmi sellest vaid elangi. Isegi süüa ei taha. Ida näiteks. Aga seda ei juhtu muidugi just üleliia tihti.

Tuesday, October 21, 2014

Tuleb välja, et ilu on tõesti vaataja silmades. Ja hirmudes.


 
Eesti kauneim noore pere talu
Kui ma seda fotot koos pealkirjaga esimest korda nägin, siis tekitas see mus hirmujudinaid. Üks väheseid asju, mille ma enda puhul täiesti kategooriliselt välistaksin on kooslus kodu-lapsed-tiik.
 
Mäletan kord, kui poisid olid veel küllaltki väiksed ja Troonipärija (kes oli igavene suslik) Tudengit seni kaua torkis, kui viimane suure haamri haaras ja Troonipärijat sellega taga ajama hakkas. Ma muidugi ei saa kindlalt väita, et midagi hirmsat juhtunuks, aga mulle tundus, et mõned üksikud korrad on Troonipärija suutnud Tudengi siiski nii viimse piirini viia, et Tudeng poleks endale aru andnud, mida ta teeb, kui ta vaid Troonipärija kätte oleks saanud. Ja tagantjärele tundus, et tegemist oli just sellise korraga.
Õnneks päästsid Troonipärija sel korral ta kiired jalad (millele ta üldjuhul mängiski) ja mina, kes juhtusin lähedal olema. Ma loomulikult ei tea, kas hoidsin sel hetkel ära midagi õudset, aga sel korral teadvustasin endale vist esimest korda, et kõik ei sõltu alati meist ja midagi hirmsat võib juhtuda ka siis, kui oled kolme sammu kaugusel või kõrval toas.
 
Teine kord olime kolmekesi lastega Kakumäel mere ääres. Poisid mürasid vee piiril, mitte rohkem, kui põlvekõrguses vees. Teised kaks ema istusid pisut kaugemal rannaliival ja ajasid juttu. Mina olin mingil põhjusel püsti ja lastele lähemal.
Korraga istus üks poistest Troonipärijale selga nii, et Troonipäriga ei saanud nägu veest välja. Poisid olid väikesed ja see, kes seljas istus ei saanud ise kindlasti arugi, mis tegelikult toimus. Oleksin ma sel hetkel istunud koos teiste emadega 50-60 meetrit eemal, poleks meist seal arvatavasti keegi olukorra tõsidust adunud. Ja kui siis üks kord midagi taipama hakanuks, oleks võinud olla juba hilja.
 
Kolmas. Kui Ruudi oli umbes viie kuune, panin ta auto turvahälliga köögipõrandale ootama, kuniks ise riidesse saan. Tulin seejärel kiiruga elutoast, haarasin hooga möödaminnes turvahälli ... aga sang polnud korralikult lukustunud ning Ruudi lendas toolist näoga vastu köögi ja esiku vahelist maas olevat uksepiita.
 
Neljas kord. Ruudi oli just-just käima hakanud, kui temaga aias (veel kollases majas) suure õunapuu all õunu korjasin. Ühe murdosa sekundi jooksul õnnestus tal miskit imet pidi endale õunapuu najal seisnud mitmemeetrine väga raske puust redel kaela tõmmata. Õnneks, õnneks jäi ta täpselt kahe redelipulga vahele. Ja mina olin sel hetkel vaid hetkeks Ruudile selja keeranud ning temast kõigest sammu kaugusel.
 
Kui seda fotot vaatasin meenusid mulle kõik need neli seika. Meenus kunagi üks laps, kes lasteaias mingi redeli külge salli pidi rippuma jäi ja surma sai. Too 8-aastane plikatirts, kellest Pealtnägijas räägiti ning kes mingite ülitobedate juhuste kokkulangemise tulemusena hukkus. Kohutav!
Mõtlesin nende laste vanematele, õpetajate-kasvatajate peale. Seda, et tunnen vanematele väga kaasa, aga samas tean, et teinekord võib juhtud isegi siis, kui kõrval seisad ja ainult hetkeks pilgu kõrvale pöörad.
 
Ma isegi ei oska öelda, kas raskem oleks olla sellises traagilises olukorras lapsevanem või inimene, kelle vastutusel laps hetkel viibib.
 
Mis tähendab, et selles talus ei näe ma mingit ilu. Ainult hirmu. Kiusatust. Üht suurt ja põhjatut ohtu.
Minu süda ei leiaks seal kodus iilagi rahu.
 
 

Desktop


Suveplika käis ema tööl.
 

Monday, October 20, 2014

Sügise hullutavad sabinad

See on vist minust nüüd inetu, aga vahel ma tunnen eriti teravalt, et tahaksin juba, et Suveplika suureks saaks.
"Selliste ilmadega sooviksin, et mu lapsed oleksid juba suured, ma ei tõusekski voodist teki alt, loeksin hoopis raamatut ja vaataksin veidi telkut", õhkasin eile õhtul diivanil. Tudengi, Ruudi ja Suveplika seltsis.
"Sul oleks juba suured lapsed, ise otsutasid veel ühe muretseda", sähvas selle peale Tudeng. Oleksin võinud pea anda, et see (ära) tuleb.
"Jah, sul on täitsa õigus, aga vaevalt ma seda öelnuksin, kui seda kuulda kartnud oleksin".

Ma ei tea, mind see nooruslik must-valge maailm ja enesekindlus kuidagi ei solva. Éttevaatlikus ja alalhoidlikkus, mis vanuse lindumisega kaasas käivad on äärmiselt tasakaalustavad ja vajalikud, aga kindlasti mitte maailma käivitav ja edasiviiv jõud.

Igal juhul. Olin nädalavahetusel täpselt nii maksimaalselt nahhaalne, kui olla andis ja anti. Mis tähendab, et hiilisin igal võimalusel jälle vaikselt magamistuppa, pugesin oma sooja Muumiteki alla ja võtsin raamatu pihku. Nii kauaks, kui Suveplika jälle mõne aja pärast avastas, et kadunud olen ning seejärel talle omase järjekindla nuiamisega mu teki alt taas kord välja sai. Kuni järgimise korrani. Et see loobumine liialt keeruliseks ei osutuks on mul üldjuhul pooleli vähemalt kaks raamatut, millest üks on sellist kergemat sorti, mis ei nõua nii suurt süvenemist ning mida saab lihtsamalt käest panna. Ja siis teine, selline raskemini sisse ja välja hüpatav, mille võtan üldjuhul kätte siis, kui Suveplika juba ööunne jääb. Või siis, kui teda kodus pole. Aga seda enam eriti juhtuma ei kipu. Viimasel ajal ei taha ta enam isegi vanaema juurde ööseks minna.
"Ma tahan sinuga olla."
"Kas sa tahad minuga olla või tahad kodus olla?"
"Ma tahan sinuga olla ja ma tahan kodus olla".
Vat nii ta räägibki.

Ühesõnaga, kui nii, siis nii. Leia-parim-võimalikust olukorras oli eile Sõnumid. Kui peaksin seda raamatut iseloomustama, siis võtaksin selle kokku lausega ühest selles olnud novellist: mul on alati nõrkus inimeste suhtes, kes on tõesti huvitatud, aga ei saa asjale pihta. Ehk siis enda poolsete kohandustega, mul on alati kerge nõrkus selliste raamatute suhtes, mis mind tohutult köidavad, aga millele ma alati kõiges pihta ei saa. Ütleme nii, et poolte novellide point jõudis mulle kohale, aga poolte puhul jäi küll suu vett täis. Mis ei seganud, vaid pigem võlus. Ja mulle tohutult meeldis ning mul oli tõeliselt kahju, et raamat nii kiiresti otsa lõppes. Vähemalt teist sama palju oleks võinud veel olla.
Huvitaval kombel assotseerus novellikogu mulle ühe Salingeri omaga, mida kunagi väga noorena lugesin. Millest on mul meeles umbes-täpselt samasugune parim päev banaanikala püügiks pisut segane ja creepy tunne ja efekt.
Ja veel. Kuigi mulle meeldib, kui mulle jäetakse filmi või raamatu lõpus piisavalt uitamis- ja tõlgendamise ruumi, siis varem või hiljem vajaksin ikkagi intelligentsemat inimest, kes viitsiks minuga sel teemal arutleda. Põnev on ja mingid asjad jäävad ikkagi painama ka. Tahaks ju kuulda ka teise mõtteid, mida tema millestki välja on lugenud või kuidas aru saanud.

Igal juhul: soovitan. Ilus, rahulik ja põhjamaine. Paeluv kaanekujundus peale kõike.

Friday, October 17, 2014

Sügise hullutavad sosinad

Liiklushuligaan, ehk mobiiliga roolis

Mulle nii tohutult meeldivad pragused värvid. Eriti need suurte vahtrate ja kastanitega ääristatud tänavad, mida sisse ahmida ning millesse uppuda. Ja värviliste lehtede sadu. Jumalik. Võiksin vist lõputult istuda või jalutada või ka pikali voodis aknast välja vaadata, kuidas suuremad ja väiksemad kollased lehed taevast vaikselt maa poole liuglevad.

Jah, ja ma tahan järsku Pariisi. Täiesti enneolematult. Pööraselt ja pimesi. Nii väga, et ma ei taha sellele soovile isegi vastu hakata. Nii hea ja ilus on millestki nii väga unistada. Sellest on saanud idée fixe. Just sügisel. Kui on värviline. Ärge küsige, miks. Ma ei oska vastata.
Võib-olla. Võib-olla oleks seal ilus ka kevadel. Kindlasti oleks. Aga praegu ma näen ainult sügist. Ja seda, et ma pean sinna ühel päeval saama.
Mees küsis, mida sa seal teha tahad?
"Ma tahan Louvre`i ja Eiffeli torni. Rohkemat ei tahagi. Lihtsalt ühte pikka aeglast nädalalõppu, et kulgeda. Mööda tänavaid ringi hulkuda ja nuusutada. Päevi varastada.
Ah, ja muidugi, neid aknaid. Neid aknaid tahan ma ka!" 

Thursday, October 16, 2014

Pilvedes. Neis kolmapäevastes.

No jumal tänatud, et nad selle eilse õuduka nii tolaks välja mängisid. Oleks hästi mängitud, siis oleks võinud isegi minu närvid alla vanduda. Suured inimesed tehku mis tahavad, nemad peaksid suutma end iseendi eest kaitsta, aga kõik mis puudutab lapsi, see teeb mind hellaks ja haavatavaks.

Üleüldse, mis seal nüüd toimub? Millest nii palju rabedust ja äärmuslikke kannakaid korraga? See paneb mõtlema, kas stsenarist on jooksnud oma eraelus ummikusse söö-palveta-armasta. See võiks olla vähemalt põhjus sellisele lammutamisele.
Nüüd puudub veel see, et Pireti uus peika oleks vägivaldne ja ta läbi klohmiks. Paistab teine selline kontrollfriik, et mina oleks juba ammu ja tagasi vaatamata põgenenud kus see ja teine.

Wednesday, October 15, 2014

KontoriNaine, see tõeline. Negatiivses võtmes.

Suhtlesin eile kiiretes küsimustes taas kord tolle terav-terase meesterahvast ülemusega. Meili teel, sest kujutage pilti, palju kõrgemalennulist ega positsioonikamat meest meil majas polegi, aga tema on lapsega haiguslehel. Ma ei taha siinkohal kohe kindlasti midagi halba öelda, vastupidi, aga see siiski tõeliselt üllatas mind.

Mul on mõningatest tema viimaste nädalate ütlemistest jäänud sisse halb tunne, et ta teeks mulle justkui miskeid tööalaseid peeneid vihjeid. Annan endale otse loomulikult aru, et see olen kõigest mina, meister põdeja ja üles noppija, aga siiski, siiski.

Igal juhul panin just sellepärast eilse viimase meili lõppu küsimuse: kas mulle ainult tundub või sa oledki mu peale kuri?
Tundes end samaaegselt täiesti kohutavalt. Mõeldes, et olen ikka tõsine naine ja vaene mees, nagu tal muid muresid polekski, kui minusuguste neurootiliste naistega suhteid klaarida. Enda arvates ei jäänud ma sel hetkel idiootsuselt raasugi alla oma nimekaimule kolmapäeva õhtusest seep-seriaalist, kes palus mehel vastata  päris ausalt.
Huh, kui jube. Aga ma siiski tegin seda, sest see piinas. Tiksus, kummitas ja mürgitas mu alateadvuses.

Kasutasin selleks ta oma relva: otsekohesust.
Ja teadsin kindlat, et saan talt vastuse. See rahustas. Ainult siis ma veel ei teadnud, millise.

Tuesday, October 14, 2014

Suveplika Esimene Armastus.

"Kas pärdikud olid ka lasteaias?"
"Nad ei ole pärdikud, nad on Ketu ja Metu".

Kaksikud plikad. Igavesed suslikud. Vembu ja Tembu.
Neil on Suveplikaga pidevalt mõni kana kitkuda. Astuvad varba peale. Näitavad keelt. Susivad selja tagant. Ja tuulutavad liivaga.

Ma ei teagi, mis nende päris nimed on. Suveplika keeldub järjekindlalt neid teisiti nimetamast ja väidab, et need ongi nende nimed. Üleüldse, on kuidagi kummaline, et ta ei oska mulle öelda ühtegi nime. Selle aja jooksul olengi kuulnud ainult ühe poisi ja ühe tüdruku nime.

Too tüdruk on Loree, Suveplika lemmik, kes hakkab kooli minema ja pidi pidevalt ringi liikuma ranits seljas. Ja siis on keegi nimetu Printsess, kes käib iga päev uhkes maani kleidis.
Ja Valter, keda me nägime Kumus.

Ah jaa, ja siis keegi poiss, kes Suveplikale kõige rohkem meeldib ja kelle nime me vist isegi lõpuks tuvastasime, kui ikka tuvastasime, võib-olla mulle ka ainult tundub nii, aga igal juhul on see poiss, kellega Suveplika miskis tunnis tantsis. Ja täpselt nii ta itsitades mulle ütleski, et talle meeldib see poiss kõige rohkem.
See ei jõua mulle kuidagi kohale ja on samas nii armsalt naljakas. Et kuidas see ikkagi võimalik on, et temale keegi kõige rohkem meeldib, kuigi mäletan, et mulle endale meeldis ka lasteaias üks poiss kõige rohkem. Tõnis oli ta nimi.

Monday, October 13, 2014

KontoriMonk

Ma kohe ei saa mööda vaadata, kui osad kraanikausi kohal seisvad kruusid pole korralikult pestud ning neil on kohvirandid ja määrdunud põhjad või siis kerged huulepulga jäljed. Umbes korra nädalas võtan need kruusid ette, nühin nad (nad võib neile öelda küll, sest neil on näod ja nimed) korralikult puhtaks ja löön läikima.

Samuti ei anna mulle rahu, kui noad, kahvlid ja suured ning väikesed lusikad pannakse segamini topsidesse. Igal hommikul tõstan lusikad terariistadest jälle kenasti lahku.

Ma ei tea, kuidas neil õnnestub suhkrut tassidest nii mööda panna, aga ka selle pühin samuti igal hommikul kokku. Ja külmkapi uks peab puhas olema. Ma ei kannata, kui seal jooksevad miskid kuivanud nired.

Sunday, October 12, 2014

ShahMatt



Üllataval kombel avaldas just ema seekord survet, et peaksin ilmtingimata inimeste hulka minema.
Pōhimōtteliselt oli see mōistlik, saan sellest isegi aru, aga oi, kuidas pean end sundima seda esimest sammu tegema.
Lōpuks läks loomulikult nii, nagu arvata oli, et oi, kuidas aeg lendas ja oi, kuidas oleks tahtnud veel kauem olla.
Toit oli maitsev, veini jagus, muusika oli mōnus, koht oli hubane, inimesed olid ilusad ja tundsid end hästi, ōde paistis ōnnelik, öö oli soe ja  mina olin sōbrannaga. Tähistasime ōe sünnipäeva ja kooselu seadust. Juhhei!

Friday, October 10, 2014

Peaaegu alati

on nende hulgas keegi:

* kes tuleb hiljem, aga lõpetab esimeste hulgas
* keegi kes kirjutab hariliku pliiatsiga. Üldjuhul käib see komplektis kustutuskummiga
* keegi, kellel saab pastakas tühjaks
* keegi, kes köhib nagu "hobune" või siis vähemalt luristab ninaga
* keegi, kellele on laual veepudel
* ja keegi, kellel on laual kohvitops
* keegi "külmavares", kes kirjutab müts peas ja jope seljas
* keegi, kelle telefon pidevalt piiksub
* keegi, kes on väga ilus
* keegi, kes on nahhaalne või vähemalt väga tähtis
* keegi, kes kasutab vasakut kätt
* keegi, kellel on seljas teise inimese kuupalk või -palgad.
* keegi, kes saab hakkama poole vähema ajaga, kui ette antud
* ja keegi, kellele on lehed tihedalt äärest ääreni täis kribatud, aga alati on veel vaja midagi juurde lisada või üle kontrollida. Juurde lisada. Või üle kontrollida. Juurde lisada või üle....
* ja keegi, kellelt tuleb töö peaagu, et jõuga käest rebida, sest ta ei lõpetaks vist mitte iilagi.

Soomlaste hulgas on alati keegi mustanahaline või pilusilmne. Ja kindlasti mõned, kellel on laual ümmargune karp mokatubakat.

Venelaste hulgas on alati keegi, kes tahab WC-sse. Keegi, kes üritab maha kirjutada. Ja keegi, kes millestki aru ei saa.

Bakalaureuste hulgas on ilmtingimata vähemalt üks, kellel on roosa pinal ja värvilised "pliiatsid".

Ja mõelda vaid, täna oli veel keegi juba pisut hallinevate juustega magister Priit, kes kirjutas trükitähtedega. Jumalukene, kui kõvasti lisaressurssi ja paremat ajaplaneerimist see nõuab.

Thursday, October 9, 2014

Lähenemiskeeld

Olen praegu kohe kindlasti Ritsiku paadis, sest kui eilsete Pilvede all Kertu teatas Erikule aga ma tahan ausat vastust, siis oli mul küll tunne, et kuul pähe ja tule taevas appi.
Tundsin hetkeks miskit piiritut kergendust ja õnnetunnet, et sellised küsimused mind täna ennast enam raasugi ei vaeva. Samal hetkel tundsin end ka kohutavalt üleoleva ning halva ja hirmsa inimesena. Sest kahjutunne tähendab tihti ka enda kellestki kõrgemale seadmist ja paremaks pidamist.
Kuidas ma ka ei püüaks, siis paistab, et üdini head inimest ei saa minust iialgi.

Lohutasin end sellega, et tõenäoliselt vastaks ka 100-aastane Allan Karlsson talle nagu oma pahvikslöödud lapselastelegi, et seda, kes ainult tõtt räägib, pole mõtet kuulatagi.

Aga võib-olla peaksin hoopis samuti kaaluma aknalauast kõvasti kinni hoidmist, nagu Suveplika, kes hommikul niimoodi lasteaeda keeldus minemast. Sellega välistaksin vähemalt kõik võimaliku muu halva, mida praegu muidu ehk end ümbritsevatele inimestele öelda või iseenda läbi teha võiksin.

Wednesday, October 8, 2014

Miks?

Kui me pühapäeval koos mehe ja Suveplikaga Kumu kohvikus istusime rääkisin mehele, et mul oleks vaja krooni, sest mul on plaan järgmisel päeval sünnipäeva puhul Suveplika lillas Betty seelikus ja krooniga tööle ilmuda.
Mees vaatas mulle kummalise kahtlev-kahtlustava näoga otsa ja küsis: "Miks?"
"Mis mõttes, miks?", ei osanud ma midagi muud targemat selle peale kosta.
"Sa ei ole sellist asja kunagi varem teinud. Miks sa nüüd järsku tahad niimoodi tööle minna?"

Jah, olen viimasel ajal märkama hakanud, et mees küsib mult teinekord küsimusi, mis paneb mind ennastki mõtlema, miks ma mingit moodi tunnen, käitun, tegutsen või mõtlen. Umbes nagu Allan Karlsson, kui ta endamisi arutles, miks täpselt oligi ta varastanud selle suure halli neljarattalise kohvri? Võib-olla sellepärast, et see oli võimalik? Või sellepärast, et kohvris võis vabalt olla paar kingi ja ehk isegi kaabu? Või sellepärast, et vanal mehel polnud midagi kaotada?

Ühel õhtul töölt koju jõudes näiteks, kui mul oli olnud täielikult null-päev, arvas mees, et peaksin tahtma selle peale tema kaisus olla. Seevastu mina tundsin, et ma ei tahaks raasugi, et keegi minuga sel õhtul kõneleks või mind tähele paneks, liiati siis veel lähedale tuleks või puudutaks.
"Miks?", küsis selle peale mees. "Miks sa ei taha?"
Jah, tõepoolest, aga miks siis, mõtlesin isegi, selili voodis olles. Mehe variant tundus ju esmapilgul tõesti justkui loogilisem lahendus. Miks ma siis ikkagi ei taha.

Ja muideks, ma siiski ei kandnud sel päeval tööl olles Betty seelikut ega krooni.
"Miks?", küsis mees, kui mind õhtul autoga koju tõi, sest olin tööl sel päeval ilma autota ning olime paari naiskaga Kahes Kokas õhtustamas käinud.
"Sellepärast, et mulle tundus, et sa ei oleks seda tahtnud", vastasin mina.
"Kuidas, ma ju ei keelanud?"
"Ei keelanud, jah, aga vaatasid mind sellise näoga".
"Kas see oli siis nii hirmus nägu?"
""Ma ei oska öelda, kui hirmus, aga igal juhul selline, et mulle tundus parem mitte niimoodi tööle ilmuda."

Aga päeva jooskul sain korraks siiski oma krooni pähe. Kui ühele naiskadest kingitust käisime ostmas. Oleksin seda muidu kangesti endale tahtnud, sest üks kroon võiks ju elus olla. Aga jätsin siiski ostmata, sest selle eest saaksin vähemalt viis korda kinos käia. Ja lisaks kõigele on mul see kuu juba niigi palju raha kulunud. Lohutasin end mõttega, et ehk siis jõuludeks.


Ja kui juba ostmiseks läks, siis tahate näha, millise lossi mina ostaksin. Neid saanuksin koguni kuus tükki.




Tuesday, October 7, 2014

- - -


Monday, October 6, 2014

Ilusat sünnipäeva sulle! Sa oled heas mõttes omamoodi ja see on kihvt.

Selle aasta võitja sõnum on selgunud.
 

Friday, October 3, 2014

Kõik müügiks

Samal ajal, kui käib sõda Kooseluseaduse teemadel ja möll selle ümber, kuidas see traditsioonilise perekonna staatust devalveerib. Samal ajal võib toidupoes valida täitsa vabalt kümne erineva erootikaajakirja vahel ning Naistelehes räägib Jaak Joalast kogu tõe tema usaldusisik ja sõbranna.
Kas Jaak Joala polnud mitte abielus? Vähemalt pole küll kuskil juttu olnud, et ta oma teise abielu lahutanud oleks (tunnistan, ma pole küll seda sõbranna lugu sealt lugenud). Aga kui ta siiski polnud lahutanud, nagu mina ja võib-olla veel mõni teinegi teab, siis mis sõnumi see tradistsioonilisele perekonnale edastab?

Ma tõesti pole kindel, mis mõjutab ja laastab traditsioonilist perekonda enam, kas pornoajakirjad ja naistelehtede sõbrannad või Kooseluseaduse läbisurumine.

Täitsa eraldi teema on lisaks see, kas tõesti nii väärikalt ja taktitundeliselt ühiskondlikust elust tagasi tõmbunud mees soovinuks, et sõbranna peale ta surma kogu tõe Naistelehes päevavalgele toob?.
Mis ei tähenda, et mul midagi Naistelehtede vastu oleks, sugugi mitte. Aga no tulgem mõistusele ja jäägem ikka oma liistude juurde. Sellise mehe surma teemadel arutlemine Naistelehes mõjub nii häirivalt magedalt ning lörtsivalt.
Ma ei usu mitte ealeski, mitte ea-les-ki, et Jaak Joalale meeldinuks oma elu ajal midagi sellist Naistelehest lugeda.

Fuhh, see kõik on nii vastik. Nii vastik.

Thursday, October 2, 2014

Halastamatud hetked, mil mõtlen ... millele ma küll mõtlesin....kui ma üldse mõtlesin....

Suveplika ärgitab mind õhtul vannituppa hambaid pesema:
Tule, ema!
Hop-hop-hop.....

Wednesday, October 1, 2014

Välja lõigatud



Jätame rääkimata. Ütlemata. Soovides end kaitsta, aga tegelikult tappes. Ühel hetkel võib olla hilja.
Nunnaks ma siiski ei hakka. Hiljaks jäänud. Ja vahet tegelikult polegi, üks põgenemine, enesepett ja enesetapp kõik. Kui siis, jah. Nunnana jääb endast jälgi maha vähem. Seda polegi vist nii vähe.

Täna õhtul teen ühe suitsu. Võtan pitsi viina.
Arvatavasti jooksin end täis, kui Suveplikat poleks.

Väga ilus, õrn ja habras film.
Kas värve ja müra ongi maailma vaja selleks, kui sisu on vähe? Kõrvalepõige.
Olge õnnistatud!