Sunday, November 30, 2014

Kum/m/utas ehk võta või jäta.

Täna käisime jälle Kumus.
"Kas me jääme siia ööseks?", küsis Suveplika.
Tundub, et ta on millelegi olulisele juba pihta saanud.

Alustame tavaliselt viiendalt korruselt. See on alati kõige lapselikum ja lõbusam. Täna näiteks oli seal üks makett. Ja maketid paistavad olema ühed Suveplika lemmikud. All kassade juures olevat Kumu püsimaketti peame ka alati vaatamas käima.
Uus makett kujutas endast tavalist kortermaja, mille ümbrus, tõsi küll oli siiski keskmisest oluliselt mitmekesisemalt ja kenamalt haljastatud ning mille ümber käis selline äärmiselt rahulik ning samas vilgas elutegevus. See oli jälle täpselt selline koht, kus saime mängida üht Suveplika lemmikmängudest, ehk millises korteris sa tahaksid elada ja kes sa neist inimestest olla tahaksid.


"Ma tahaksin olla see kübaraga naine, kes riisub."
"Ei, mina tahtsin see olla..." 
"Olgu, ole siis sina see kübaraga naine. Ma olen siis hoopis see heledate juustega noor naine, kes pingil istub."
"See, kellel on beebi süles või?"

Edasi suundusime näitus-peole meis enestes. Seal saime jällegi mängida mängu, aga millise kleidi sa neist võtaksid, kuid pole hullu, eesmärk pühendab abinõu ja parem siiski pool muna peos, kui linnuke katusel
Sellel näitusel tundsin aga seda ebamugavat vana mööbli efekti, ehk kui suhteliselt pisikese pinna peal on koos palju vanu asju, siis tekib ses ruumis/pinnal alati kummaliselt seisev ning ängistav aura. Ümberringi on omamoodi hirmutav ja põnev samaaegselt, kuid tagasi värske õhu kätte saamine tundub siiski kergendus. Justkui pääsemine. Umbes nagu siis, kui lapsena lõbususpargis kummitustemajast rongiga taas välja valguse kätte said. Või ka tundega, mis mind surnuaedades tabab. Käid ja vaatad ja toimetad küll omad asjad ära, aga pikalt nagu jääda ei tahaks.

Muidugi käisime läbi ka kohvikust, jäädes kindlaks juba oma väljakujunenud maitsetele. Suveplikal kartulisalat ja väike Fanta ning minul saiake pluss cappucino. Ning kuna mul täna oli vaja ka üht kingitust, siis astusime läbi ka alt Kumu poest. Lisaks kingitusele ei suutnud ma ostmata jätta ka valget raamatut, mis räägib legendaarse Ameerika kirjaniku, muusiku ja kunstniku Patti Smith´i suhtest ühe mõjukama 20. sajandi fotograafi, Robert Mapplethorpe´ga. Mis sest, et need kaks nime mulle midagi ei öelnud, kuid sirvides tundus siiski väga ladus ja paeluv tekst. Mis sest, et liiga kallis, absoluutselt ja loomulikult ja ülepea. Kuid täiesti vastupandamatu ja ahvatlev, mind hävitav raamatute mängupõrgu!



Suveplika sai endale see-eest karamelli-kukekommi. Sellise päris õige, nagu vanasti. Vastikult läila ja magusa. "Siirupise", nagu Suveplika kommenteeris.
"Ausalt öeldes ma ei uskunud, et sa seda sööd ", ütlesin talle juba autos kodu poole sõites, kui ta mu kõrvaistmel ikka veel uskumatult isukalt seda pruuni jubedust limpsis.
"Ja, ma olen su esimene tütar, kes seda söönud on", vastas ta mulle selle peale väga elutargalt

Vat sedasi me siis teineteise ja iseärasustega jätkuvalt leppida püüamegi.

Saturday, November 29, 2014

Üleöö, vol ma ei tea mitmes. aga loodetavasti ei jää see viimaseks.

Üks õhtu, kui olin kõrvaltoas /kõik kahtlased asjad toimuvad alati vaikuses ja kõrvaltoas/ pistis Suveplika pintslisse kausitäie makarone maasikamoosiga.
Täna hommikul ta kuulis, et hakkan tegama moosisuppi. Oleks te vaid näinud, kuidas ta silmad selle peale särama lõid. Mõelda vaid, moosisupp, see oleks arvatavasti ta unistuste toit!

Samas, kui vaadata, kuidas ta üleöö neljatähelisi sõnu on hakanud kokku lugema, siis paneb mõtlema, äkki tema puhul ongi koer moosi sisse peidetud.
Kellele vitsa, kellele moosi!

Friday, November 28, 2014

Ava silmad

Tuleb tunnistada, et panen hetkel diagnoosi puhtalt kohvipaksu pealt ning võin raamatu autorile seeläbi ülekohtuselt liiga teha, aga pelgalt loetud katkendi põhjal jääb küll mulje, et nii vähe, kui seda oligi, leidus ses liig palju täiesti asjassepuutumatut ja ülemäärast teksti, suhtumist ja väljendusviisi, mis tegeliku probleemi tõsiseltvõetavust minu arvates tõeliselt kahandab.

Omadest kogemustest olen mõistnud, et inimestel, kes vägivalla ja vägivallatsejaga kokku pole puutunud on niigi keeruline uskuda/aru saada/mõista, et kallale tulemiseks pole tihti tõesti vaja enamat, kui ühte vale sõna, üht vale pilku, üht vale lauset, vale teemat või hääletooni. On üsna loomulik, et "normaalsele" inimesele jääb alati kahtlus, et ju see ohver ikka provotseeris, pole ju võimalik, et niisama kallale tuldaks. Aga uskuge, see on võimalik. Ning inimene, keda lüüakse naljalt ei provotseeri, sest ta teab, mis sellele järgneda võib. Vastupidi, ta püüab igat plahvatusohtlikku olukorda puhverdada. Seal, kus provotseeritakse, seal üldjuhul ei lööda. Ütlen mina.

Mis tähendab, et mul on äärmiselt kurb, et sellest katkendist nii palju loba leidsin:
* Haiglariided olid ka päris šefid. Ent ausalt öeldes oli mul sellistest asjadest ülimalt ükskõik — poogen, mis sul seljas on, kui kusagil 20 tundi ööpäevast magad või siis üritad magada;
* Toit — kohutav. Ausalt, ma ei ole üldse mingi toidu üle nuriseja, aga no see seal oli ikka omaette tase. Tõstad lusikatäie putru suhu, aga tuleb kogu kausi sisu. Pudrukänkar, see oleks õige nimi haigla hommikusöögile.
* Olen üldiselt hästi tugeva tervisega ja üsna sportlik tütarlaps. Või mis tütarlaps, ma saan kohe 28. Tütarlaps? No ma ei tea, tunnen end tütarlapsena. Ja ilma jumestuseta näen piisavalt noor välja, et igasugused muldvanad tüübid väga silma ei teeks. Point on selles, et pekki, mulle ei meeldi, kui mind ratastooliga ringi kärutatakse.
*Aga praegu on aeg paraneda. Pean passima. Pean ära kannatama selle haiglarežiimi ja rõvedad toidud, lisaks kõigele tigedad õed. Oh jumal, kui tige mõni inimene olla võib. Täitsa uskumatu kohe. Kui iga natukese aja tagant toimuva kraadimissessiooni ajal tukkuma jääd, saad sõimata. No mida nagu? Tigedus ja õelus tulevad ühest august — rumaluse august.

Mul on lihtsalt mure, et kõik see, mis siin eelpool kirjas võib paljudes lugejates üksnes süvendada arvamust, ju nad ikka ise ka.....
Ja mulle tundub, et seesugusel kujul oleks/on raamat vastutustundetu.
Loodetavasti ma eksin. Kui see nii on, oleksin rõõmuga nõus avalikult vabandama.

Sellepärast soovitan omalt poolt lugeda hoopis Dagmar Lamp´i Kortermaja 18. peatükki: Tiina ja Anti. Ainult see 6 väikest lehekülge.
Inimene, kes on koduvägivalla probleemiga kokku puutunud, saab juba esimestest lausetest aru, et autor ei mõtle seda välja. Autor pole kirja pannud kellegi teise kogemusi. Autor ei jutusta ümber kellegi teise lugu. See on tema, kes seal sees on olnud. Võiksin anda selle eest pea.
Sest nii viimse piiri ning detailini pole võimalik välja mõelda ega ümber jutustada, seda hirmu ja jõuetust peab olema tundnud.
Täna ma juba usun, et vägivalda tunda saanud tunneb liigikaaslase pilgust. Olekust. Sõnast. Liigutusest. Või ma ei tea millest. Aga millestki kohe kindlasti.

Thursday, November 27, 2014

Troonipärija vannub

Ma poleks kunagi arvanud, et vandumine minus uhkust tekitab!
Aga õige asi õiges kohas ja palun väga, endalgi on raske uskuda.
Troonipärija andis täna vande, kaitsta oma kodumaad! Ma tean, et tema kaitseks kah.
Käisime Exlife´ga kohal, mine tea, kas õnnestubki sellist asja kunagi elus veel näha. Tudeng on sõjaväest oma diagnoosi ja eriala valikuga topelt vabastatud. Ruudi on muidugi ka, aga mine tea, targem on siis juba kohe igaks juhuks ära käia, kui kutsuti!

Varustus oli mul vastavalt ilmale ja üritusele endal käekotiga kaasas: pläsku belõi aistiga ja villane tekk. Mõlemad kulusid igati marjaks ära!

Mõned pildid kah. Mina ja Troonipärija. Ja mina ja Troonipärija ja Exlife.
Mina. Minu. Minuga. Minusse.
Ainult mitte ilma minuta!

 
 
 
Pühendusega Valdurile. Troonipärija täitsa elus.
 
Ma räägin, et minusse: ainult 3 jõhvikat ja küüslauk ongi puudu.

 

Wednesday, November 26, 2014

Kas me otsime või leiame?

Mind kummitab Downtown Abbey´s ühe vanema mehe poolt öeldud lause, et ...kuna neid inimesi, keda me elus armastame, pole üldse palju, siis....

Siis. Siis. Siis.
Mida ma mõtlen?

Tuesday, November 25, 2014

Kolm on seltskond

Rõhknaelaga voodipeatsis, minu konkurentsitud lemmikud!
Olin üle pika, pika, pika aja laupäeva õhtul täiesti üksinda kodus, istusin diivanil, põletasin küünlaid, lugesin Picassot, vaatasin telkut, sõin juustu ja mõtlesin, et mul on elus olnud täpselt nii mitu meest ja nii palju lapsi, et ühel päeval üksi olles ei hakkaks mul vist iseendaga elu lõpuni igav.

Pisut lohakad südamed
Suveplika seevastu visandab oma sadadesse kaustikutesse ja märkmikutesse tegelasi enamasti mitmekaupa. Ise ta lasteaias käia ei taha, aga tema liblikad mahuvad peopesa suurusele lehekesele ka viieteistkümnekesi sõbralikult ära. Alati naeratades. Üldjuhul keegi võõras teiste privaatust segama ei kipu. Ikka ja alati omad. Vahel harva hulgub lehel siiski ka mõni filigraanne üksik kass, lepatriinu, tort, süda, pilv, lilleke või keegi teine äraeksinu. Nendeski on oma võlu.



Monday, November 24, 2014

Multiintelligentsuse teooria

Lugesin eile öösel oma Picassot ja jäin mõtlema lause juures, kui Picasso ütles, et ega kunstnikud nii vabad polegi, kui arvatakse. On kujundeid, mis sunnivad end ise kunstnikule peale. Kunstnik ei vali neid.

Näiteks üht oma armsamatest ei saanud ta kunagi maalida naervana Ja sugugi mitte sellepärast, et too  poleks eales naernud, kuid Picasso jaoks jäi ta sellele vaatamata alati nutvaks naiseks. Ta maalis teda ikka ja ainult moonutatud vormides, aga seda mitte sadismist, vaid see oli visioon, millele kunstnik lihtsalt pidi alluma.
Teist armsamat ei suutnud ta aga kujutada istuvana. Istuv stiil ei sobi sulle, see ei anna edasi sinu isikupära: sa pole passiivne tüüp. Seismine sobib sulle paremini.
Kolmandaks arvas ta, et inimesed on kõik suuremal või vähemal määral loomad ning kaks kolmandikku inimestest näevad ka välja nagu loomad. Ainult üks kolmandik on nagu kasvavad taimed ning kuuluvad rohkem taime- kui loomariiki.

Tegin kahetasandilise graafiku ja asetasin end mõttes ise selle väikese oranži punkti kohale. Kahjuks kolmandat mõõdet siia lisada ei anna, muidu võiks veel selle looma ja taime tasandi ka lisada.


Ja siis hakkasin mõttes erinevate blogide omanikke, keda ma pidevalt lugemas käin siia graafikusse juurde täpitama.  Ma üles ei julge praegu panna, äkki keegi solvub, aga see blogiomanike liigitamine tundus mulle veidi põnevam, kui inimeste puhul, keda väga hästi tean või tunnen.

Aga siis tuli mulle mõte püüda siduda Picasso tabel Bostoni tabeliga. See võiks välja näha siis midagi sarnast, mina oleks siis jätkuvalt see oranž täpp selles G-punktis /mh......./.


Neid kokku pannes annab oma iseloomu analüüsida ka majanduslikus võtmes, ehk suur turuosa (nutab) toob küll palju sisse, kui kiiresti kasvav (seisab) turg neelab samuti palju. Kui kiire kasvu periood (seisab ja naerab) on möödas ja suur turuosa on siiski säilinud, saab sellest inimesest lüpsilehm, ehk siis tõenäoliselt on ta vanemaks jäänud, sest naerab ja seisab asemel on temast nüüd saanud naerab ja istub variant. Kõik on hästi, kui lüpsilehmadelt teenitud kasum õnnestub reinvesteerida küsimärkidesse, sest on lootust, et tasapisi siirduvad küsimärgid siiski ka tähekeste gruppi. Küll aga ei tasu kindlasti investeerida inimes(tes)se, kelle turg ei kasva ja turuosa on väike (istub ja nutab): süüa ta meile ei anna, aga ise süüa (investeeringuid) tahab küll. Seega, olge reaalses elus sellistega ettevaatlikud!

Ma kujutan ette, et kui lisada veel ka kolmas - loom-taim - mõõde, siis läheks veel lõbusamaks.
Kes viitisb, see andku minna!

Sunday, November 23, 2014

Piparkookidest ja armsaks saanud kodudest ja arusaamatust vihast ning inimesest, kes kõige selle taga on.



Suveplikaga kolasime täna Mustri poes ja tegime kodus esimesi piparkooke. Juba teist päeva uimerdan mööda elamist, imetlen lõputult siin ja seal toas aknalaudadel põlevaid küünlaid, ahjus olevat tuld ja tunnen, et tegelikult on mul ikkagi kohutavalt kahju ka iseendal siit kodust ära kolida. Olen oma elus pidanud päris mitu kodu juba maha jätma ja tuleb tunnistada, et kodudel on kombeks siiski ajaga jube omaks ja armsaks saada. Seda enam, kui näen, kuidas ka Suveplika aina siia tagasi tulla tahab. /Lähme nüüd koju, lähme nüüd koju/.
Jah.

Aga siin on praegu tõesti tohutult hea ja rahulik. Ma ei tea, kas ma ainult kujutan seda endale ette, aga mulle tundub, et selle viie nädala jooksul, mis mees siit ära on olnud, on ka Suveplika kuidagi palju mõistlikumaks ja tasakaalukamaks muutunud. Mis ehk tuleneb sellest, et majas pole enam seda pidev-pinevat valvast õhkkonda. Eile hommikul rääkis Suveplika mulle, et oli näinud hirmsat und, kus isa tuli koju ja sõnatult, meie poole vaatamata elutoast läbi üles korrusele läks. Täpselt see, mida ta on oma elus nii palju kordi näinud on. Alati, kui ma süüdi olin, karistas mees meid nädalate kaupa, marssides suvalisel hetkel koju ja minema, möödudes meist nagu tühjast kohast. Kui talle liiga tehti, polnud mehe jaoks olemas enam ühtegi kokkulepet ega kohustust /Tahtsid tüli - said!/  Hetke pealt pidin alati valmis olema üksi olukorra, rahade ja argipäevaga hakkama saama. Ma ei oska kokku lugedagi, kui palju ta on minuti pealt minema astunud, jättes mind/ meid üksi keset tänavaid, reisi, kohvikut, teatrit, kino. Ja kodu. Üksi iseenda ja enamasti ka lapsega.

Ja nüüd ma tunnengi, et mul on nii tohutult rahulik ja hea, et ei pea enam kõike seda nägema ega taluma. Tunnen ainult suurt vastikust ja ma ei tahaks meest oma elus enam kordagi näha. Ma tõesti ei mõista, kuidas saab olla, et ma sellest kooselu ajal aru ei saanud, et asi nii kaugele on käest läinud. Tegelikult seesugune emotsioon isegi ehmatab ja hirmutab mind. Koguni kurvastab. Sest ma ei saa aru, mis selle kõige taga on ning miks ja millest selline viha?  Miks ma tunnen just nii, nagu tunnen? See vaevab ja väsitab ning olen isegi mõelnud, et kui ma sellele ise mõne aja möödudes vastust ei leia, peaksin ehk mõne asjatundja poole pöòrduma, kes selle ebameeldiva ja mürgitava sasipuntra mu see lahti harutada aitab.

Üks küsimus ei anna mulle veel rahu. Hiljaaegu ütles keegi mulle midagi mu blogi kohta. Mis pani mind mõtlema, et milliseks ma siis enda siin kirjutanud olen. Ma kuidagi ei tahaks ise selle seisukohaga nõustuda, aga äkki peaksin?
Kas ma olen ülbe? Kas ma olen edev? Kas ma olen labane? Kas ma olen lihtsameelne? Kas ma olen kuri? Kas ma olen naiivne? Kas ma olen snoob? Kas ma olen ära hellitatud? Kas ma olen ülekohtune? Kurb? Õel? Äkiline? Alatu? Nördinud? Rahutu? Ebaõiglane?
Kas ma olen neist keegi?

Aidake palun ja öelge, milline on selle blogi kohal hõljuv aura?
Anonüümne vastust on siinkohal absoluutselt aktsepteeritav. Isegi soovitatav.

Saturday, November 22, 2014

DA

"Kaks inimest on olukorras, mis ei tõota head..."
"Kas see teeb nad õnnelikuks?"

See kord oli nii liigutav, et mul tuli kohe mitu korda pisar silma.
Tegelikult tuleb mul ainuüksi sellest kananahk ihule, kui seda lugu alguses kuulen. Huhhhhhhh.......


Friday, November 21, 2014

Reede ja esimene lumi

Nädala alguses käisin tervislikel põhjustel ühel päeval tööl autoga ning avastasin endalegi ülatuseks, kuidas ma oma bussisõidust puudust tunnen. Hommikul on see mõnus eelhäälestus tööle jõudmiseks ning õhtul kehtib sama lugu kojumineku puhul. Selline rahulik ja piisav aeg lainepikkuse vahetamiseks. Seda enam, kui mul eksisteerib siiski suhteline paindlikkus kellaaegade valikus.

Tavaliselt sätin end hommikuse 9.14 ekspressbussi peale. Uksest välja astun siiski sel hetkel, kui parasjagu valmis saan või tuju tuleb. Üks päev varem, teine päev mõni minut hiljem. Sellest tulenevalt olen teinekord minu inimestest ka varem peatuses kohal, kes tõenäoliselt ajastavad peatusesse jõudmist vähe täpsemalt. Üsna varsti peale mind jõuab tavaliselt tumeda villase jakiga lühem mees. Õige varsti peale teda keerab nurga tagant välja ruudulise poolmantli ja prillidega pikk meesterahvas. Millalgi paiskub lahti bussipeatuse taga oleva maja uks ning sealt lendab täis jõudu ja teotahet välja veidi unise näoga, tumedate veidi sassis juustega südamemurdja, kes avab kõigepealt suured väravad, istudes seejärel oma ilusasse läikivasse musta bemmi, et linna poole minema kimada.

Täna juhtusin tulema ühe kellaaja võrra varasema bussiga ning mõistsin, kui väga me enda ümber tegelikult seda igavat rutiini ja kindlust vajame. Väikeste igapäevaste asjade olemasolu märkame ja nende suurt tähendust mõistame alles siis, kui ühel päeval neist ilma jääme. /nagu Pilvede all juba, kas pole? Hääl lugege ise peale/. Klassika, aga mis siis. Vahel on hea seda uuesti läbi elada.

Üheksased bussid on alati sedavõrd palju tühjad, et saab vabalt istuma. Loksun siis seal hommikuga vaikselt kaasa ning sean end mõttes päevaks valmis. Maha lähen endiselt mitu peatust varem, kui vajalik oleks. Aga see hommikune mõnus jalutuskäik on samuti midagi, millest enam loobuda ei raatsiks.

Eile juhtus mulle tee peal vastu tulema üks mees koeraga. Kui ma neist juba paari sammu jagu möödas olin, mõistsin ühtäkki, et kui üldse, siis see ongi täpselt see koer, kellest me Ruudiga mõned õhtuda tagasi rääkinud olime. Kuigi ma veel hästi ei mõista, kuidas ma üldse nii kaugele olen jõudnud.
Igal juhul, jäin vist koguni hetkeks seisma ning vaatasin tagasi. Tahtsin koera välimuse enda jaoks võimalikult täpselt mällu salvestada. Astusin veidi edasi ning vaatasin seejärel uuesti tagasi, selge see, et tegemist oli siiski miski tõuga, aga millisega? Mõne aja pärast piilusin kiiruga üle ka kolmandat korda, kas peaks ehk mehelt seda ikkagi küsima, mis koeraga tegu? Sain aru, et mees oli juba mõistnud, et midagi toimub ja seepärast pidin kähku ära otsustama, mis ma siis teen, kuna mulle tundus, et pole just väga õiglane ja ilus meest ta teadmatuses ja arusaamatuses sedasi ahistada.
Aga olin sel hetkel kas liig arg või siis juba liig kaugele eemale kõndinud. Või pole ma koera teemat oma peas veel piisavalt selgeks mõlenud. Igal juhul sel korral loobusin. Ning ostsustasin, et kui nad  mõnel hommikul mulle veel peaks vastu jalutama, siis jääb mul selleks ju alati võimalus. Taas kord, milleks sündmustest ette tormata.

Exlife saatis mulle paar päeva tagas FB sõnumi ning pakkus mulle lahkesti laenuks üht luuleraamatut, mis tal kodus olemas on. Oh-oo, mis see nüüd siis oli? Ma ei osanud esiti kohe midagi arvata, täitsa mök-mök ning mul võttis ikka õhtuni aega, et end koguda ja talle üldse midagi vastata. Palusin tal raamat Ruudile kotti panna.

Raamat osutus pigem luulevihikuks, selline ahtake ja õhuke, täpselt nagu autorgi. Väga kerge ja üheselt arusaadav ning loetav. Ei mingit ilustamist. Ehmatavalt otsekohene, nagu keegi raamatu kaanel seda iseloomustas. Mina tunnen, et olen seesuguse ehmatuse jaoks vist juba liiga vana, see suure maailmavalu ja maailmaparandamise etapp on mul möödas. Kõik, millest ta luuletab, on iseenesest õige, aga inimestele peab jääma ikka natuke lootust ka.

Aga see tütarlaps on muidugi noor. Ja väga kena. Selline muusalik. Ja andekas. Seda kohe kindlasti.
Jah tõesti, minu jaoks oma mõtetes ja väljaütlemistes noorusele omaselt liig must-valge, pisut katki, toores, leppimatusest ja protestivaimust kantud ning halastamatu. Selline klassikaline mõtlev ja analüüsiv elluastuja. Natuke nagu Kuristik rukkis. Kus veel arvatakse, et maailmas valitseva silmakirjalikkuse ja kalkuse vastu saab saab sirgjoonelisuse ja võitlusega. Ma olen ka selline olnud. Aga tänaseks olen ammu maha rahunenud ja mõistnud, kui ei taha end hävitada, siis tuleb kohaneda ning kui üldse, siis brutaalsusele armastuse ja headusega vastu astuda. Oma ajastu eest ei ole kuhugi põgeneda. Oled sa poolt või vastu, ikkagi jääd terviku osaks, nagu Picasso selles raamatus räägib, mis mul praegu pooleli on.

Stiililt meenutab ta mulle jällegi Kristiina Ehinat. Nagu Andrus Vaarik viimases näosaates ütles, et Marlene Dietrich ei tulnud lavale mitte niivõrd laulma, kui sõnumit edastama, siis ka nende noorte naiste luule pole mitte voolav ja vulisev, nagu Marie Under, vaid rohkem jutustus.
Mind pani seejuures aga mõtlema, et kuigi Kristiina Ehin on küll Alexandrast mõnevõrra vanem, aga mitte siiski terve generatsiooni jagu, on Ehina luule märgatavalt soojem, küpsem ning pehmem. Isegi Ehina varasem luule. Annan endale aru, et naiselikkuse ja elukogemuse võtmes on Ehin Alexandrast ka paremal positsioonil, olles abielus ning lape ema,  mis annavad naisluuletajale juba kõrgemalt poolt eelise olla looduse poolt kaasaantuga iseenda ja maailmaga paremas kooskõlas ja terviklikum. Kuid ometi jääb õhku küsimus, mida siin blogis ikka ja jälle enda käest küsinud olen, kui suurt ja olulist rolli mängib meie hilisemas küpsuses ja võimalikus saavutatavas hingerahus siiski lapsepõlv ja vanemad?  Kui Ehin on kasvanud väga eluterves kodus ja õhkkonnas, armastavate vanemate ja õdede kõrval, siis Alexandra vastupidi, tundub tulevat vägagi katkisest ja ebstabiilsest perest, kus isa on sooritanud enesetapu. Kas sedavõrd erineva elupagasiga naistel on üldse võimalik samasse rahulolu ja küpsuse staadiumisse välja jõuda? Või on lapsepõlv ja vanemad selle võimaluse neilt eos juba võtnud?

Kui too kummaline seik luulevihiku näol kõrvale jätta, siis vedeleb praegu mu voodi kõrval maas lugemine: Elu Picassoga. Kümme aastat armastust. Ja see on võrratu. Kui palju huvitavaid tähelepanekuid,mõtteid ja põnevaid persoone.
See, mis nüüd edasi tuleb, pole mõeldud eelpool öeldu kinnituseks, aga ma lihtsalt tahan selle siia kirja panna.
Nimelt oli Picasso maja kojanaine väga harjunud, et Picasso juures käib kogu aeg väga palju sõpru ja tema loomingu kummardajaid, kes sageli jätsid tema kätte ka Picassole määratud kingitusi. Ühel päeval peale Pariisi vabastamist ilmus ukse taha Picasso hea sõber Hemingway ning kuna Picassot sel hetkel kodus polnud, siis ütles kirjanik kojanaisele, et jätaks sõbrale väikese teate. Kojanaine, kel polnud aimugi, kes see Hemingway on, olevat selle peale küsinud, et "Võib-olla tahate härrale ka mõne kingituse jätta?". Hemingway vastas, et kahjuks polnud ta selle peale ise tulnud, kuid idee olevat suurepärane. Mille peale läks Hemingway välja maastikuauto juurde ning tuli tagasi kastitäie käsigranaatidega. Pani selle kojanaise tuppa maha ja kirjutas peale: "Picassole Hemingwaylt". Lugenud kastilt, mis sellele kirjas on, tormas kojanaine ülepeakaela välja ning lubas tagasi minna ainult siis, kui keegi kasti minema viib.
Mis paneb mind kohe õhkama, et miks minul küll ometi selliseid sõpru ja kojanaist pole?

Muidu leidsin endale ühe tuttava küll. Ta on tore ning tema seltsis tunnen end mõnusalt vabalt. Olen aru saanud, et temaga suhtlemine annab ja aitab mul tänases suures segaduses ka enda tegelikest tunnetest ja soovidest oluliselt paremini aru saada. Ainuüksi siis, kui tema räägib, lööb see minu pildi ja maailma märksa selgemaks.
Teisest küljest mind aga tohutult üllatas, kui mõistsin, et küll vägagi erinevatel platvormidel, on meie väljund ja võimalused lähtepositsioonidest olenemata kummaliselt sarnased. Ma pole selle peale kunagi varem mõelnud. Mis mulle iseenesest muidugi vägagi sobib, sest kõige vähem vajan praegu miskit ülemäärast tõmlemist, mõtteid ja kohustusi.

Vat nii. Selline pikk reede täna.

Thursday, November 20, 2014

Detailid ehk minu nõrkus

Kertu*

mõtlesin mõlemast. Seinakalendri pildi valimise usaldan hea meelega Sinule. J Taskukalendriga on aga selline lugu, et mõned päevad tagasi avastasin enda riiulist juba ühe. See on aga pisut teistsugune (pisem), kui olen tavaliselt kasutanud. Vist Toomase initsiatiiv? Kui Sul „käsi sees“ on, vahetaksin selle võimalusel ringi. Võin ka Toomasega otse rääkida. Või ise poest sobiva osta.
Panete tähele, milline diplomaatia ja džentelmenlikkus Vist Toomase initsiatiiv?
Kui armas temast!
Tegelikult olen püüdnud sellest ülesandest viimased aastad kõrvale hiilida, kuidagi on vedanud ka, aga nüüd siis jäin vahele. Loomulikult mitte laiskusest, aga mind teeb jõuetuks, kui asjad on kuidagi keeruliselt ja ütleme siis liig töömahukalt organiseeritud ja kui siis olukorda lahendada ja paremaks muuta proovid, jooksed nagu peaga vastu seina.
Seega.

- - -
Ehee...ise ostmine oleks kõigile parim variant...olen selle pärast juba Tõnuga piike murdnud...aga no minu hammas ei hakka peale. Seega- see variat tõmba heaga maha. Kui Sul just „käsi sees“ pole.

Vahetamine...kui Sulle suurt tüli ei tee, helista ise Toomasele. Sulle on tal kõigi eeldusete kohaselt raskem ära öelda. Peen psühholoogia, misJ Aga kui sa kardad, siis saan muidugi ise samuti selle kõnega hädapärast hakkama. St, ma ise loomulikult kardan, sest mulle nii kohutavalt ei meeldi, kui mind (ikka ja jälle ja veel) kasvatatakse.
- - -

Sulle-mulle-sulle-mulle, lõppes nii:
 - - -

Palun võta andeks! J
Ja ära mine kalendrite pärast närvi – elus on põnevamaid asjugi, mille pärast seda teha!
H.
 - - -

Räägitakse jah, aga mina kipun armastama detaile.
Nüüd avanes mul võimalus vähemalt see Sulle kaela valadaJ
Kõik, mis antakse, võtan ära,
K.


- - -
Muidugi valisin mõttes talle pildi välja, minu arvates peaks just see temaga kõige paremini kokku sobima. Nüüd mõtlen, et lähen ja annan talle siiski valida kolme pildi vahel. Põnev, saab näha, millise ta valib. 

Ja vaesed mehed, ma ütlen. Aga mul veab, sest siin on nad enamjaolt siiski viksilt intelligentsed, lõhnastatud, taktitundelised ja viisakad.
Sel ajal, kui nemad väärikalt suuri asju ajavad, võin mina väärikuse vabalt unustada ja omade väikeste asjadega tegeleda.

p.s kas olen ikka sada korda öelnud, et tahan igal hommikul tööle tulla?
__________________________________
Autori ääremärkused
* see olen mina

Elu seebiks

"Emme, sina oled aplesin".
"Ei ole, mina olen kartul. Ma tegin testi".
"Ei, sa oled apelsin".
"Ei, see oleks nii keeruline".
"Ei, emme, sa oled apelsin, ilus oranž".
"Aga ma võin olla......punane kartul".
"Ei, sa oled apelsin".
"Olgu, olen siis päeval apelsin ja öösel kartul. Nagu printsess Fiona"

Küll on kahju, et tulebki viimane osa. Nagu keegi ütles, jõulud rikuvad ära televaatajate järjepidevuse ja stabiilsuse.

Wednesday, November 19, 2014

- - -

Ma ei räägi siinkohal kolmandatest inimestest, aga ka kõik ta lähedased on alati püüdnud ta meele järele olla. Kes vähem, kes rohkem südamest, aga see pinge, valvsus, võbelus ja ülim püüdlikkus, mis kohati pugemiseks ja lipitsemiseks ning mõnel puhul koguni omavaheliseks võitluseks tähelepanu eest üle läks, hõljus õhus kogu aeg.
Minu arvates oli ta oma suures ebakindluses rohkem laps ja naine, kui keegi teine.
Me kõik tundsime end süüdi, kui ta sahtlit esimese korraga kinni ei saanud või kui me pelgalt ta pilgust või olekust midagi välja lugeda ei osanud.

Kõrvalt vaadates mõtlesin alati, kas ta tõesti mingil pôhjusel ei tunneta ega näe seda. Või kui tunnetab ja näebki, siis mis inimene ta on, kui laseb mõnu ja rahuga ka laste ja vanemate puhul sel sündida.
Ja kui lastest võin ma aru saada, siis milleks vanemad seda tegid? Kas pojaarmastus on tõesti nii pime? Või peitus selles hoopis hirm temast teisiti ilma jääda?

Kunagi, kui lastest rääkisime, ütles mees (või kuidas ma teda nüüd siis edaspidi nimetama peaksingi), et lapsed peavadki tahtma oma vanematele meeldida.
Hm, kuidas ma seda arvamust ei jaga, aga teemaks võtta ka ei saanud.

Mees heitis mulle tihti ette, et ma ei aita Suveplika ja mehe omavahelisele paremale läbisaamisele omalt poolt kaasa. Tõsi, ma ei töötanud mehe vastu, aga ma ei teinud ka midagi, et meest Suveplika silmis ilustada, nagu ta seda soovinuks. Püüdsin lihtsalt aus olla.
Ma ei tahtnud endale nii suurt vastutust ja rolli, nagu hea isa, tema kodu või tema õnn, sest ma ei suutnud ega tahtnud olla ükski nendest.
Ta nõudis minult liiga palju.

Mõned õhtud tagasi ütles mulle Suveplika õhtul voodis istudes ootamatult: "Kui issi pole sinu sõber, siis pole ta ka minu sõber".

Igal esimesel juhul ma teadnuks, mida ja kuidas vastata. Aga sel hetkel jäin lihtsalt vait.

Minu eesmärk pole kindlasti Suveplika ja ta isa omavahelisele edaspidisele suhtlemisele kuidagi kätt ette panna, aga on tõesti midagi, mida ma ei tahaks. Ma ei pea raasugi õigeks, et ka Suveplika peaks mingil hetkel jõudma isaga suheldes - tean, kuidas isale meeldib ja ma teen nii tasandile, mida ma nende aastate jooksul kodus ja ka väljaspool kodu nii palju kuulma ning kõrvalt nägema olin sunnitud.

Olen küll sünnist saati süstinud Suveplikasse usku ja teadmist, et meil kõigil on oma arvamus ja mõtted, mida võib alati kartmatult välja öelda. Aga ma tean, et praegusel hetkel on ta siiski liiga väike, abitu ja haavatav, et seda õiges kohas veel teha julgeks/oskaks.
Seni kaitseb ta ennast palju lihtsamal viisil. Iga väiksemagi ohu ja kõvema sõna korral paneb ta näpud lihtsalt kõrva ja tardub. Ning mul ei ole hetkel tõesti ka ühtegi paremat mõtet või plaani, kuidas saaksin teda ise kõrval viibimata nende olukordade ja suhtumise eest, kus lapsed peavadki tahtma oma vanematele meeldida, kaitsta.
Tean ainult üht - tahan teda selle võimaliku hirmuvalitsemise käest päästa. Aga kuidas?

Sellepärast olingi vait.
Sest õiget vastust ja lahendust pole ma tegelikult siiani suutnud välja mõelda. Sel juhul on ju mõistlik vaikida?
Esmalt tuleb mul enda jaoks välja raalida, ega see hoopis viha pole, mida mure pähe esitan.
Aga usun, et terade eemaldamiseks sõkaldest on veel liialt vähe vett merre voolanud.
Kui ei tea, kuidas käituda, siis ära käitu! Käib vist nii?

Tuesday, November 18, 2014

Argipäevast ehk päris põnev on

Ausalt öeldes olen tõelises hämmingus, et see 6-7 eur, mis mul praegu toidurahana päevas kasutada on, sellega toidan iseenda ja Suveplika ning hetkel ka ainult meie nädalavahetuste külalise Ruudi.
Ma ei kujuta ette, kui muretu siis veel oleks, kui Suveplika lasteaias ka ühe asemel kaks ampsu võtaks.
Mis tähendab, et ulla-ulla, nälga selle numbri juures kaugeltki ei jää, aga paksuks pole ka kohe kindlasti võimalik minna.
Hea, kerge ja tervislik on olla. Lapsi ma muidugi hellitan rohkem.

Täna kukkusin taas 52-ste klubisse. Aga ma ei saaks öelda, et ma ei söö. Isegi Ananassi komme vitsutan.
Ema küll ütles, et tema on koguni juurde võtnud, tema õhtuti ainult sööb ja sööb, aga võib-olla minul kestab siis veel segadus ja üleminekuperiood.

Mõelda on tõesti üht koma teist. Aga see on huvitav.

Monday, November 17, 2014

Jäägem eestlasteks, kuid saagem eurooplasteks

Mul käib tavaliselt nii, et saadan meili ja kui teatud periood (oleneb case'st) vastust ei saabu, siis saadan mõne aja möödudes uue meili, stiilis muretsen, kas olete mu meili ikka kätte saanud. Kui ka siis vastust ei saa, saadan mõne aja möödudes kolmanda meili, mille lõpus mainin, et kui vastust ei tule, siis tulenevalt oma töökohustustest pean muutuma ebameeldivaks ning hakkama juba telefonitsi peale käima, mis on minu jaoks on aga väga raske, sest käib täiesti vastukarva minu põhimõtete ja loomusega.
Kuidas ma ei tahaks nii vastikuks muutuda. /Oleks, et vastab. Oleks, et vastab/
Kui mitte varem, siis üldjuhul. Jah, üldjuhul. Selle peale ikkagi vastu(tu)s saabub.

Täna juhtus aga see, et pidin kasutama ka toda neljandat õlekõrt, ehk telefoni.
Te nüüd arvatavasti ei usu, aga see teadmine, et seda tegema pean, häirib mind vähemalt ühe ööpäeva jagu ette. Ja ma loodan kuni viimase minutini, et äkki.

Ma  lihtsalt ei saa aru, miks inimesed asjad nii kaugele lasevad ning mind sedasi lapsevanemana käituma sunnivad.
See on mulle täiskasvanute puhul nii piinlikult raske.

Sunday, November 16, 2014

Kasvatusminutid

"Sa ei saa seda, emme", itsitab Suveplika.
"Saan küll, kui naine vihaseks ajada, siis ta saab kõike. Sa veel ei tea, milline tohutu jõud sellega kaasneb."

Nägid jah? 3 minutit ja korras.

Friday, November 14, 2014

See on jälk. See on nii jälk, et. Vahel tahaks kohe nutta. No comments, please.

Ta kinkis mulle sõrmuse ja võttis selle mult ära.
Ta kinkis mulle mahlapressi ja võttis selle mult ära.
Lihtsalt võttis.

Samal ajal, kui ma lapsega EMOS olen, istub ta kabineti ukse taga, tuhlab mu kotis, paneb endale kirja mu ID-koodid. Et millalgi hiljem pihta panna mu ID-kaart, toimetades sellega mu telefoni iseteeninduses. Jumal teab, kus kõik veel. Ma ei taha isegi mõelda. Ta kondab mu kõikides meilboksides. Teeb kirjadest copysid. Kustutab neid ja mu FB sõpru, kes tema meelest ei peaks seal listis olema. Tõmbab jumal teab millal mu telefoni ja kustutab kõik enda ligi 400 sapist nõretavad sõnumit, mis ta mulle aja jooksul saatnud on ja mida ma alles hoidnud olen. Oma nõrkushetkedeks. Ta ellimineerib kõik enda koletud jäljed, mis ta mainele õhkõrnaltki potentsiaalselt kunagi halba saaks teha /Sest ta on hea/. Tõmbab jumal teab millal välja mu märkmikust ühe väga armsa ja olulise lehe. Nõuab kohvikus, et teeksin tükkideks ja viskaksin tema silme all ära kirja, mille ta mult taas kord millagi kotist kätte on saanud. Kopeerib kõik mu FB sõnumid (ja kes teab mida veel), et neid mulle vajalikel hetkedel väljaprinditult nina alla visata. Tal on alati kõik kuskil tallel, kunagi ei tea, millal neid kellegi vastu vaja võib minna. Mu blogis valitseb aastate pikkune tsensuur. Iga postituse kohta pean talle vajadusel selgitust andma, postitusi korrigeerima, Ta ähvardab, manipuleerib, nõuab. Ning ma pean neid osaliselt või täielikult kustutama. Isegi ametlikult vabandama /Sest ta on hea/.

Kõik peavad teadma, et ta on hea. Ta. On. Hea.

Ja seda teeb inimene, kel endal kõik. Absoluutselt kõik. Arvutid. Uksed. Aknad. Telefonid. Majad.
Lukus. Paroolide taga. Signalisatsiooni all.

F***, ma ütlen.
Raha ja varandus, kes varastab minult mulle kingitud asjad ning tõmbab välja ja rebib puruks mulle olulised mälestused.
Siis, kui ma magan. Selja keeran. Või siis, kui mind kodus pole.

Need on MINU asjad. Ja MINU mälestused.

Tahaksin praegu ja kohe oksele hakata.
Ema ütleb küll, et põhiline on laps. Tal on õigus, aga siiski.
Kurat küll, mis õigusega, ma küsin? Mis õigusega ...

Vabandust!

Kas te hoiaks mind natuke sellest nöörist, palun.

Ema jõuab mulle töölemineku ajal mitu korda helistada. Viimane kord, kui vastu võtan, kannab ta mulle vurinal ette, et on nüüd Nõmme turul ja seal on Eesti küüslauk, mida ma ju tahtsin ja küüslauk on kilohinnaga see ja see ja see ja kas ta ostab kaks või ikkagi kolm tükki.
Jumalukene, ma ei tea, kuidas teiega, aga ma hullun, kui mu mobla kotis helisema hakkab ja siis ma seda ei leia ja ei leia ja ei leia. Ja telefon heliseb ja heliseb ja heliseb. Korra jääb vait ja siis hakkab uuesti. Appi! Ja mina muudkui tuhlan ja tuhlan ja tuhlan and finally, oh, for gods sake, teisel korral see lõpuks ka õnnestub.

Ja siis küsib ema /varugem nüüd kannatust/, kas ta ostab kaks või kolm küüslauku.
Oh, ta on lihtsalt nii hea ja ennastohverdav, et see tekitab mus enamasti kohutavaid süümekaid ja ajab mind päris närvi. Loomulikult, mina tahan ja tahtsin neid küüslauke, aga ma ei taha, et keegi minu pärast nii palju pingutama peaks. Ta teeb minu jaoks niigi liiga palju.

"Ema, mul on telefon kotis ja ma ei leia seda nii kiiresti. Osta kolm", vastan kannatlikult. Ta väärib seda.

Võiks ju mobla ka taskusse lükata, aga ma ei tea miks, see taskus asjade vedamine mulle ka ei meeldi. Inimesed on niimoodi jubedad kottpüksjakid. Sellepärast, palun ärge helistage mulle, kui mul parasjagu mobla kotis juhtub olema! Kõigiga ma ei pruugi sugugi nii sõbralik olla. Või kuidas see Hr. Molesley seal Downton´s Mr. Bates´le ütleski: sa oled viisakas, aga mitte sõbralik!

Aga muidu on elu ikka jumalik. Eriti hommikuti. Täna oli mul küll tunne, et peaks nööri igaks juhuks jala ümber siduma. Muidu äkki istub veel Pärnu bussi peale, nagu Hr Täpselt-Ei-Mäleta Maailma otsast ega jõuagi tööle, vaid kuhugi mujale. Pärnusse näiteks.

Ja siis ma veel tegin lõpliku otsuse, et ostan endale ikkagi selle Chaneli lõhna ära. Pagana kallis on, aga saan hetkel arvestava protsendi alet. Ja üleüldse. Olen seda nüüd mitmel lõunal nuusutamas käinud ja sutsukese peale ka pihustanud. Ning kui te vaid teaks, kui hästi mu roosiline tuba nüüd igal hetkel lõhnab, kui sinna sisse juhtun astuma. Seega usun, et ei jää palju valikut. Seda enam, kui Coco Chanel ka ise on öelnud: "A woman who doesn't wear perfume has no future"

Kas ma siis tahan sellega riskida?
Muidugi mitte.

Thursday, November 13, 2014

ra


Järgmine elu  2 € soodsamalt! 

Mõnes mõttes on igasugu kannapöörded elus nagu Suur Õnnetus. Või Suur Kevad. Igal juhul Suur Puhastus. Mil inimest tabab suur selginemine, millest ta elus hetkel puudu või väga üle on. Mis ja kes on päriselt. Kus on mõttetult üle (r)ahmitud või milles liigseid järelandmisi tehtud. Ehk on seeläbi tõesti võidetud lahinguid, aga mitte sõda.

Mina ütleks, et minu uus lehekülg sai ette pööratud teatud mõttes juba selle aasta 18.veebruaril. Või oli see 19. Võib-olla ka 17. Või hoopis 13. Äkki koguni 24. Ja aasta varem. Ma tõesti ei oskaks hoobilt öeldagi, millisele kuupäevale neist väljatoodutest kõige õigem ring ümber tõmmata oleks. Aga tunne ütleb, et arvatavasti peaksin ka selle mingil hetkel endast välja kirjutama. Või siis ei pea. See selgub. Ärgem tõtakem sündmustest ette. Las aeg näitab ja otsustab. Kuid kohe kindlasti on veel keegi, kel minu jaoks ses loos ja lahendustes väga märkimisväärne roll mängida ja eesmärk täita oli. Ning kes seda ka väga kenasti ja plaanipäraselt tegi. Kui ainult.
Ja kuidas iganes see lõpuks kõik välja kukkuski, siis aitas see vähemalt minul jõuda täpselt selleni, mis absoluutselt õige. Millele kinnitust otsisin. Seda tean juba praegu.

Et siis, kuskil suve lõpuks olin neist äärmuslikest kõikumistest ning seinast seina emotsioonidest, magamatusest, vaimsest ja füüsiliset tampimisest ning pidevast survestamisest, mis sellele täpsustamata kuupäevale järgnes, nii pehme, kutu ja omadega läbi, et mul ei jäänud taas kord muud üle, kui väikeste valgede vidinatele ja lisaks ka vähemale ja rohkemale veinile üle minna. Sest pelgalt teadvustamise ja mõistusega mul oma pidevat ärevust ning minusse aastatega kogunenud rahulolematust ning mahasalgamist enam alla suruda mitte mingi valemiga ei õnnestunud.

Minu abivahenditele ülemineku piirjoon jookseb täpselt sealt maalt, kust tunnen ja tajun, et hakkan iseenda, oleku ja olematusega liiga tegema oma lastele. Leian, et selleks puudub mul igasugune õigus. Mina nad endale siia ilma külla ju kutsusin. Kui lapsed täisealised, siis põhimõtteliselt võin ju soovi korral kogu oma ülejäänud elu lakke vahtida või end surnuks juua (loodetavasti ma pole ainuke), aga vähemalt seni pean olema neile eeskujuks ning mul on nende ees kohustused. Loomulikult võivad nad mõned päevad ka ainult juustust või kommidest toituda, endale ise pelmeene keeta või kartuleid praadida, mustade jalgadega teki alla pugeda, hommikust hilisööni arvutis passida või plekilise särgi ja augulise sokiga teist päeva kooli ilmuda. Keegi meist pole ideaalne. Aga kui nendest päevadest saab juba nädal või koguni kaks, siis on ilmselgelt aeg endaga midagi ette võtta.

Mille järel saabub alati lõpuks päev (minul vähemalt), kus nüüd aitab. Väiksed valged vidinad ja vein saavad olla periood ja õng, aga mitte lõputu lahendus. Mina vähemalt usun, et kui näha neis lõplikku lahendust, on see tegelikkuses üks suur enese petmine.

Jätsin peale Suurt Pohmelli päeva pealt ära väiksed valged vidinad (huu, kui kohutav enesetunne, aga so what, see läheb üle) ning veini, kui lohutaja. Tunnen, et lisaks sellele vajan praegu vähe ja kerget toitu, hommikust kohvi ning kruuside kaupa rohelist meega teed. Värsket õhku ning lõputut jalutamist. Olen kuulnud, et käsitöö pidavat olema hea teraapia, aga mulle tunduks see paigalistumine praeguses olukorras puhas piin. Mina vajan selle asemel kindlasti vaikset, aga pidevat tiksumist, kuid kindlasti mitte spurti. Seepärast ma siis kõnnin. Ja kõnnin. Ja kõnnin. Hommikuti tulen bussi pealt mitu peatust varem maha, õhtuti teen sama koju minnes. Lõunal lähen ja kolan lähemates ja kaugemates raamatupoodides, viin ehted parandusse, kõmbin relvapoodi, et Ruudile kingitus ära tuua. Vanalinna teise otsa, et kolleegile lilli osta. Igale poole. Võimalikult palju.
Tunnen, et pean kogu selle pahna ja saasta endast rahulikult läbi loputama ja välja astuma.
Mul on vaja selleks ainult aega ja iseendaga olemist. Liikumist, selles peitub miski seletamatu võlu ja lahendused. Et asjad settiks ja oluline ebaolulisest eristuks. Mingeid joonealuseid ja punkte, et välistada kõikvõimalikke möödarääkimisi ning valestimõistmisi, mis hiljem hingele kripeldama võiks jääda. Kõike seda, et saaksin ennast süüdistamata edasi minna.
Rahulikult ja kindlalt. Kuhugi kiirustamata ja tormamata.

Can you have the patience to wait
Till your mud settles and the water is clear?
Can you remain unmoving
Till the right action arises by itself?

Ainult suhu jooksvale hiirele ma muidugi lootma ei jää, aga nii mõndagi hakkab juba peas vaikselt selginema. Ja seda ma juba tean, see on hea ja kerge tunne. Aga ma ei söandaks sellest kõva häälega rääkida. Ma enam ei taha, et mu unistused saaks mäkerdatud, lõhki rebitud, tükkideks lahti võetud, jalge alla tallatud, ära nullitud või kuidagi muud moodi kurjasti ära kasutatud. Tahan oma soove ja unistusi edaspidi hästi vaikselt ja õrnalt hoida ning kui jumal annab, siis ehk ühel päeval ka mõne inimesega jagada, kes must tõesti hoolib ega mulle liiga tee.


Wednesday, November 12, 2014

Hundi jutud

Viimased kolm päeva on Suveplika mul vähemalt korra päevas palunud näidata Shreki meest. Ja rääkida seda prantsuse muinasjuttu.
Täna ta küsis umbes viis korda, kas Shreki sees ongi see mees. Ta ei saa aru, kuidas joonistatud tegelased saavad liigutada. Tema ju joonistab ka, aga keegi ei liigu. Igal juhul peab Shreki sees keegi olema.

"Peab jah", kinnitas ta veel kord veendunult, kui talle oma postituse ette lugesin.

Monday, November 10, 2014

Suitsupaus ehk " sellega" on nii



Loomulikult pole ma õnnelik, kui kooselud lagunevad, kuid ilmselt kõige hirmsam ja murettekitavam oleks olukord siis, kui ma kokku elama asudes oleks arvanud, et end tânases olukorras sedavõrd vabanenuna tunnen. Mitte keegi ei suuda millegipärast uskuda, et mul on väga hea ja rahulik olla.
Põhimõtteliselt pole mu elus muutunud enamat, kui see, et pean nüüd rahaga veel kokkuhoidlikum olema. Olin ka koos elades kogu aeg täiesti üksi. Selle eest ei pea ma aga enam tundma pidevat hirmu ja alandust.
Mehel pole Suveplika pârast jäänud magamata mitte üks öö, tal pole jäänud meie pärast ära mitte eales mitte ükski käik. Vaid ühel hommikul on ta Suveplika pärast tõusnud varem, kui ta seda tahtnuks ja sedagi suure tüliga. Ning võin ühe käe sõrmedel lugeda üles korrad, kus ta on seda last pidanud hoidma enam, kui kolm tundi järjest.
Seega, on tohutu kergendus, kui ühel päeval ei pea enam pealt vaatama, kuidas inimene su kõrval sinust ei hooli ja sust lihtsalt üle trambib. Või nagu üks naine ühes filmis ütles: and to be with someone, when you are not really with him can ... it's ... I think I might be less lonely ... alone.

Kusjuures.
Alati oled sina süüdi. Sina ei oska valida. Aega. Kohta. Hetke. Sõnu. Tooni.
Pöördud valesti. Kuuled valesti. Saad aru valesti. Vaatad otsa valesti. Naeratad valesti. Ei naerata, jälle valesti. Kõike valesti. Kogu aeg valesti.
Küsid, siis saad sõimata, et urgitsed. Ei küsi - oled ükskõikne.
Sina oled põhjus. Tema teod ja käitumised tagajärg.
A-la-ti.
Rääkimata füüsilisest vägivallast. Tahtsid tüli, said!
See pole midagi, mida taga nutta.

Ja siit tuleb nüüd tõesti ka koht, kus võin mehe raha ja varanduse üle rõõmu tunda, mis võimaldas tal osta uue maja, kuhu minema kolida. Ma pole meest kolm nädalat näinud ja olen talle sellegi eest ülimalt tänulik, et ta mind seni siin majas oma kohaloluga ei piina, kuni mu elamine vabaneb ja siit lõplikult välja kolitud saame.

Suveplikast on mul loomulikult kahju. Tema jaoks on see ikkagi sünnist saati kodu ja tema ei tahaks siit muidugi kuskile minna.
Kui ainult iseendaga peaks hakkama saama, siis oleks väga lihtne.

- - -

Tunnen end täna hommikul tõeliselt õnnetu ja lööduna.
Ma tõesti ei saa aru, kas ja mida ma siis nii valesti ja halba teen?

Sunday, November 9, 2014

12 omadust, mis teevad mehest hea isa

Mõtlesin pâris pikalt, kas panen lipu vâlja või mitte ja otsustasin, et ei, siin majas mitte. Ta ei vääri seda.
Te nüüd mõtlete, et olen kibestunud. Oleksin õnnelik, kui nii oleks, see oleks kõigile lõppkokkuvõttes parem. Aga kahjuks on mul õigus. Mõni asi lihtsalt on. Temal on raha ja varandust, aga ta armastab ainult iseennast. Jäägitult.
Tunnen end Suveplika ees ses suhtes tõeliselt süüdi. Ma ei saa ühelegi neist omadustest "jah" vastata.

Oma isa ja õega saame õhtul kokku.

Saturday, November 8, 2014

Mina, joodik

Allan Karlssoni arvates on karsklased maailmarahu seisukohalt ohtlikud. On tunda ja näha, et vótsin teda päris tōsiselt. Lōunast ajasin end ikka lōpuks püsti, aga kiired liigutused ja peapöörded on siiski absoluutselt välistatud. Hōljun siin kaaluta oleks udusulena mööda elamist ringi.
Mingi kell helistasin emale ja teatasin, et ei seisa vist hästi püsti. Ema tuli taksoga Suveplikat päästma.

Troonipärja tuli isaga kappe lahti vōtma ja küsis naerdes, kas hakkan surema.
"Vōib juhtuda küll, aga tundub, et ma ei valinud selleks just kōige sobivamat päeva."
Isa soovitas shampusega pead parandada ja teinekord veini asemel konjakit.
Suveplika keksis aeg-ajalt mu voodi äärde ja tundis muret, mis haigus mind nii järsku tabas. Tema jaoks on see arvatavasti úllatus, et emad vōivad ka vahel haigeks jääda.

Midagi ma tean, et öösel lahendan/lahkasin veel, aga selle lúkkasin ōhtuni voodi alla. Hiljem vōtan julguse kokku ja vaatan üle. Igaks kümneks juhuks vabandan siiski juba ette.

Aga tunda on, et ōnneks vaikselt klaarib. Downton Abbey' ks paraneb ära.


Friday, November 7, 2014

Kaasavara

"Tee suu lahti.......uuu, nii hirmsad hambad!"
"Mis mõttes?"
"Nii suured! Pane palun need nüüd kinni!"

Peab talle vist rääkima, et kingitud hobuse suhu ei vaadata.

Thursday, November 6, 2014

Mütsiga lööma

Sammun mööda tänavat bussipeatuse poole, vaatan vastutulevaid naisterahvaid ja mōtlen: minul on ilusam, minul on ilusam, minul on ilusam, jälle minul on ilusam. Istun bussis maha ja vaatan omi kaasreisijatest suguōdesid ning nendin taas kord: sellest on ilusam ja sellest on ilusam ja sellest on ilusam. Vaatan oma kōrvalistujat: jumal küll, temas omast on ka ilusam. Kuidas see ikka nii saab olla?

Ostsin endale nimelt uue mütsi. Olen sellega ise üliväga rahul. Sekkarist ostsin endale juba suve lõpus ühe hirm laheda halli jakk-mantlikese. Ainult, et see viimane maksis kolm korda vähem, kui müts. Nende kahe omavahelist suhet on juba veidike keerulisem mōista. See tundub mulle samavōrd ebaloogiline, kui mōte, et kui sōidan kaks nädalat tööle auto asemel bussiga, siis säâstan raha, mille eest saaksin ühe öö hotellis viibida. On ju midagi nihkes?

Igal juhul, nagu te vist juba aru saate, hakkasin taas kord bussiga tööl kâima. Hotelli ma siiski praegu minema ei hakka, selle rahaga on muudki targemat pihta hakata, näiteks päkapikkudele sussi sisse moona varuda. See on lõbus ning pole mulle juba teab mis ajast nii suurt mängulusti pakkunud. Kaks úllatust on juba peitu pandud ja ootan juba väga seda rōōmu ja elevust, mis mulle kuu aja pärat Suveplika silmadest vastu vaatab.

Aga jah, kui nüüd bussi ja käimise juurde tagasi tulla, siis teate ju küll, et kui pidevalt külma kannatada, läheb tuju ainuüksi sellest alalisest kannatamisest oluliselt kurjemaks ja sandimaks. Täpselt nagu nälja puhul. Mis tähendab, et nüüd, kus mul on uus ja mōnna müts, muutus isegi bussisōit hoobilt märksa meeldivamaks. Seega on jäânudki vaid see teine ja viimane tujurikkuja. Nimelt, kúlmast veelgi enam ei kannata ma inimesi, kes mu ümber ja kōrval nina luristavad ja muid vigureid teevad. See ei aja mind üksnes närvi, vaid lausa hulluks. Hea uudis on aga see, et mu õnneks on mu kiiksu vastu tegelikult vastumürk täitsa olemas ja need on kōrvaklapid. Ning olukorras, kus must on saamas taas kord ühistranspordi kasutaja, ei tundu mulle isegi Sennheiserid enam raiskamisena. Seega, Tarbimisjumal Anonymous, ilmuta mulle end palun taas ja juhata mind parima hinna- ja kvaliteedisuhtega klappide juurde. Ainsa tingimusena: need ei tohi käia kōrvas, vaid kōrvade peal. Ja ma luban: olen müüdud. Peale kōike väga tänulik.

P.s : kâisin täna lasteaias isadepäeva üritusel. Hakkab pihta.
Suveplika oli täna kasvatajale rääkinud, et tema isa ei tule, sest on nii kuri. Ja öösiti karjub ema peale.
Kaks ōhtut tagasi tahtis ta minuga mängida Kartuleid ja apelsine. Alguses oli tema Vivian ja mina pidin erinevate muredega tema vastuvōtul käima. Seejärel vahetasime osad, minust sai Vivian ja tema oli see, kes oma murega minu juurde tuli. Ja siis läbi mängu, ilma, et oleksin pidanud teda kōige vähemalgi määral omalt poolt survestama, kuulsin ja nägingi läbi Suveplika silmade, kuidas ta seda kōike kōrvalt on adunud ja tōlgendanud. Pōhimōtteliselt rääkis ta mullegi sama, mida kasvatajale, ainult märksa detailsemalt.
Lapsesuu ja kodu peegel.

Tundsin juba päris mōnda aega, et mul pole tegelikult enam valikut.
Akna taga sajab kolinal vihma, minus on teatav ärevus, teadmatus ja omad hirmudki, aga ometi on mul siiski nii hea rahulik. Ja vaikne.


Rapuntsel, lase alla juus...

Tulenevalt Suveplika kiiksust, et mitte midagi ei tohi tal liialt naha ega keha vastas olla, pigistada, sikutada, suruda jne, siis alles sel suvel sain hakata tal esimest korda ja suure ettevaatlikkusega juukseid patsi panema. Loomulikult pidi see pats olema tehtud nii, nagu patsi polekski, st see ei tohtinud raasugi kuskilt sikutada. Mis tähendab, et see ka ei kestnud väga pikalt, aga vähemalt pats.
Te arvatavasti ei kujuta ettegi, kui palju see mulle ja meile tähendas!

Aga!  Trummipõrin - täna juba teist hommikut lubas tal mul lasteaeda minnes pähe teha punupatsi. See on juba märksa kõvem sõna ja kestab oluliselt pikemat aega, võib öelda, et mõningaste mööndustega koguni õhtuni välja.

Ma veel ei kujuta täpselt ette, millal tuleb päev, kui ta on nõus peale puuvillaste retuuside ja dressipükste ka midagi muud jalga panema. Arvatavasti kulub selleks veel vähemalt teine viis aastat, aga see punupats annab mulle siiski tohutult lootust, et see ikkagi tuleb.



 
Samasse kiiksuooperisse lähevad muide ka tema uued Crocks saapad. Käisime ja proovisime loomulikult ka mitmeid teisi ja märksa odavamaid variante, mida jalga pannes ta ettearvatavalt paugust kivistus, paludes need pulksirgena juba järgmisel hetkel endal kohe jalast võtta. Seega Crocksid on teist korda ainukesed, mis teda ei ahista.
Boonusena need sel korral käies (ja hüpates) välguvad ja Suveplika on neisse nii kiindnud, et esimesel öösel ronis ta nendega isegi teki alla voodisse ja jäi sedasi mu kõrval nohinal magama.
Tänaseks on ta saapaid mõned päevad ka õues kandnud, aga iga kord peale väljas käimist palub ta need puhtaks teha ja toimetab siis nendes vähemalt pool õhtut mööda elamist ringi. Vahepeal tuleb tal need siiski natukeseks jalast võtta, sest muidu hakkaksid need lisaks välkumisele ka palavusest suitsema.
Aga on ootamatult üllatav, kui õnnelik ta oma Crockside üle on. Nende vastu ei saa juba kolmandat päeva ükski Monster High, Barbie, Petshop, Zelf, Littele Poni, Vampiir Mona või muu kaasaegne kangelane.
Mis ei tähenda loomulikult, et Suveplikall need ülejäänud kõik kodus oleks. Tema kollektsioonis on kõigest üks Monster High, üks Rapuntsel ja üks Tuhkatriinu. Ja kangesti tundub, et üks Elsa on siiski vist väga puudu.

Wednesday, November 5, 2014

Achilleuse kand

Mu Esimene Armastus jättis mu omal ajal maha. Mõistate, kuidas see mulle korda pidi minema, kui ma isegi kakskümmend aastat hiljem teda kohates näost punaseks läksin. See võttis mul ikka mitu aastat, et sellest enam-vähem üle saada. Kuidas ma nutsin, kuidas ma nutisn, uhhhh. Ja kuidas ma uskusin, et sellist armastust ei tule mu ellu enam kunagi. Mitte kunagi.
Kui ma juba Exlifega (poiste isa) käisin, läksime emaga raginasse. Ja nagu ikka juhtudel, kus kangesti veel tahaks, aga pole enam nagu midagi öelda, nähvas ta mulle vihaga: Esimene Armastus jättis su maha ja küll sa näed, Exlife jätab su ka maha, paras sulle!

Täna varahommikul astus mu ema uksest sisse ja tuli lagedale esimese kohutava probleemiga. Siis teisega. Siis kolmandaga. Avaldades kõige lõpuks arvamust ka selle koha pealt, kuidas peaksin sel kuul oma rahadega toimetama. Seda kõike vähem kui 15 minuti jooksul. Ma ei öelnud ei esimese, teise ega kolmanda probleemi kohta musta ega valget, aga kui ta lõpuks rahani välja jõudis, siis ma enam ei suutnud. Minu lapsepõlvekodus on raha pärast nii palju ebameeldivat nääklemist olnud, et seepärast lubasin lapsena endale, et suureks saades minu kodus raha pärast ealeski ei tülitseta. Ning tõsi, raha teema üleskerkimine mu oma kodus oli tõesti see viimane piisk karikasse ning viskas mu hetkega tagasi sellesse õhtusse kinnise ukse taha, kus üks väike tüdruk endale järjekordse rahatüli ajal pühalikult sellise lubaduse oli andnud.
Jah, see ärritas mind vägagi ning vastasin veidi kõrgendatud toonil, et probleemid, millest ta räägib pole tegelikkuses tema probleemid. Õigupoolest polnud need minu arvates üldse probleemid. Ja kui olekski, siis tema ei peaks nende üle muretsema, jätku need minu muretseda, otsustada, kanda ja lahendada. Ütlesin, et ta näeb kõike nii negatiivses valguses ja sellisel kujul tekitab ta mulle praeguses olukorras ainult lisapingeid ning ma ei taha, et ta varahommikul oma probleemidega, mis on, kui üldse, siis minu probleemid, mind välja vihastab.
Sa oled nüüd siin pool hommikut karjunud, selle oled sa ka siit majast selgeks õppinud, nähvas ta mulle selle peale.
Mulle ei jõua kohale, kuidas ta võib nii vastikult ja vahendeid valimatult mulle öelda.
Esiteks polnud see mina, kes tuli probleemidega. Ja teiseks ma ei karjunud. Jumal teab.
Kui siin majas karjuti, siis nii, et maja värises, klaasid purunesid ja uksed lendasid eest.

Mees on mu peale mitmel korral karjunud, et tema pole Suveplikat tahtnud. Et mina tegin talle jõuga lapse, sest tahtsin ta raha ja varandust /raha ja varandus, raha ja varandus/. Ta korrutas seda ikka ja aina teades ise väga hästi, et olen enne Suveplika sündi, juba temaga koos elades aborti teinud ning et me pole isegi abielus. Teades väga hästi, kuidas ta mulle sel hetkel vastas, kui Suveplikat ootama jäädes talle sellest rääkisin: Mina pole kunagi ühegi oma lapse vastu olnud.
Jumal hoia, milline raha ja varandus siis?
Kui üldse, siis tähendas Suveplika sünd sellises seisus minu jaoks pigem võimalikku tulevast lisakulu. Absurd!

See on nüüd s***ks emo ja alasti postitus.
Aga kui mulle millegagi haiget saab teha, siis voila, just tooruse ja kalkusega. Kui kõige lähedasemad tülide käigus alla igasugust vööd torkavad.
Väga teadlikult. Väga aeglaselt. Väga mõnuga. Kõige haavatavamasse kohta. Ja siis keeravad. Olete näinud seda kuratlikult nautlevat pilku?
Võin mõistusega ju aru saada ja saangi, millal ja miks seda tehakse, aga sellegipoolest. Minu jaoks on see ... üle mõistuse ja. Ma ütleks isegi vägivald.
Elan üle päris palju, aga need on kohad, kus tahaks lihtsalt mööda seinu üles ronida.

Tuesday, November 4, 2014

- - -

Käisin laupäeval kala püüdmas ja saingi Linnateatri piletid. Tahtsin küll kahele etendusele, aga kui ühed piletid käes, siis teised olid juba selleks hetkeks läinud. Aga see mind ei kurvastagi, vähemalt on mul nüüd teadmine, et see on ikkagi võimalik.
Täna külastan restorani nädala raames üht viiekümnest.
Varsti plaanin põigata Tartusse, Tudengi tavaarile järgi ja kui hästi läheb, siis ühendab selle teatriskäiguga. Ööseks tudengi manu.
Ühele kontserdile tahaksin jõuda. Ja siis veel üks teater. Ja kohvik. Ja kino. Ja õde. Ja sõbranna.
Salamisi unistan, et jõuaksin jõuluks lõpuks ometi oma koju. Ja kõik lapsed enda ümber selleks õhtuks kokku korjata.
Kogu mu perekond oli sellest suhtest katki ja mures. Viimasel ajal survestati mind väga jõuliselt nii poiste, kui vanemate poolt seda sammu tegema. Isegi isa hakkas viimaste aastate jooksul aru saama, et meie koduse õhkkonna põhjuseks polnud ma tean ju sind küll, sa oled tulehark.

Ma ei tea, kui kaua võib aega võtta, et mul ometi kord kaob see hirm julgeda ja tohtida välja öelda, kui mul on hea.
Mul on ikka veel tõsine hirm selle ees, milline võib olla praeguse postituse tagajärg. See on mu alateadvusesse aastate jooksul nii sisse kodeeritud. Aga olen seda kõike nii kaua endas kandnud ja tagasi hoidnud, et see lihtsalt ei mahu enam mu sisse ära.
Võiksin ju oma blogi lukku keerata. Aga ma ei taha. Ta on niigi mult kõik ära võtnud, välja rebinud, kustutanud, lõhkunud ja üle jalutanud. Peale selle blogi polegi mul enam midagi jäänud.

Ema ütleb küll, et kannata veel natuke. Nii kaua, kui saan kolitud. Aga ma enam ei suuda.
Ma ei taha ega jaksa enam karta.

Monday, November 3, 2014

Akadeemiliselt

Lugesin eile Pühapäevalehest Jürgen Ligi intervjuud.
Ja mõtlen, et inimene võib ju olla tark ja haritud ja asjalik ja kompetentne ja akadeemilisest kokkuhoidvast perest ja mida kõike, aga kui 55-aastase mehe mitmest vastustest jääb kõlama mõte, et "oh, olen süüdi, olen väga vähe teinud, aga on vägev, kuidas naine on mind välja kannatanud ja vajadusel andeks andnud ning kui ta lõõbib kodus, kasutades naise kohta sõna "kana", sest naisele see ju sobib, ta ei pahanda.
Siis. Mees, sul on aega õppida olnud küll. Mõtlen mina. Kodus ja poliitikuna. Ju sa siis pole tahtnud.
Mis mulle üknes kinnitab, et ta tagasi astumine oli igati õigustatud.
Kuigi mõni teine arvab kindlasti teisiti.

Ja siis ma mõtlesin veel Andres Keevalliku peale. Kes purustas mu lootused rahulikuma ja tasakaalukama tuleviku suhtes, sest uskusin seni siiralt, et vähemalt 70-eluaastaks suudab inimene endaga teatava rahu sõlmida, et tal poleks põhjust end nii purupurju juua, et öösel poeaknast sisse põrutada.
Aga näed, tuleb välja, et elumured kestavad surmani.

Sunday, November 2, 2014

Kumutab ja kummitab



Kumus on üks hästi vahva laste programm "Täpi". Kuna mulle see kangesti meeldib (läbiviija on lihtsalt üüber lahe) ja Kumu meeldib mulle iseenesest niikuinii, siis püüan tasapisi ka Suveplikat selle kohaga harjutada. Arvestades tema püsimatust, oli tänane 20 minutit juba tubli tulemus. Eriti võrreldes eelmise korra 5 minutiga.
No ja kui Suveplika ei lepi, siis hakkan seal ise käima. Aga küll ta harjub.
Seal on hea aura. Ja palju ruumi.
Olen mõelnud, et Kumus meeldiks mulle ka väga töötada.

Peale üritust tulime poest läbi ja ostsin paki pikki punaseid küünlaid. Panin akendele ja nüüd ootan vanaema külla. Olen päris kindel, et ta olnuks minu inimene. Kahjuks ta suri, kui olin Suveplika vanune. 

Saturday, November 1, 2014

nii nagu see ikka on enne asjade lōplikku lōppu: neid mängitakse veel, nagu nad oleksid pâris

Esimene jõulukink ongi olemas.
See on nii armas ja kodune, et ma ei teagi, kas suudan selle üldse ära kinkida. Aga kahte ei raatsinud osta. Hind jäi täpselt sinna kalli ja lubatava piirimaile.

Saate aru, mul on täiesti ebanormaalne tunne, justkui hakkaksin lendu tōusma.
Ise ka ei saa enam aru, mis minuga toimub. Pisut hirmutav on. Äkki hakkan hulluks minema? Või mis hullemast hullem, ei lähegi hulluks, aga kukun ühel päeval lihtsalt kolinal alla?

Ma kolin kodust âra. Vōi sellest majast.

Ja täna ōhtul on Downton Abbey. Mu lemmik.
Homme hingedepäev. Mis on mulle hingelähedane.
Kuu aja pärast juba päkapikud. Suveplika kilkab.

Nüüd on see siis kōik lōpuks välja öeldud.
Iseloomude sobimatus.