Wednesday, December 31, 2014

Puhastustuli


Ema pakkus, et kui tahan kuhugi minna, võib ta täna õhtul ise Suveplikat vaadata. Üks koma kaks kohta oleks ju täitsa olnud, aga otsustasin, et ma siiski ei jäta teda. Kahekesi meid siia supi sisse jääti, kahekesi me siit ka uude aastasse edasi läheme.

Ostsin endale täna veel järgmiseks aastaks Kumu klubi- ja ujula kuukaardi. Eksprompt Statoili kohv oli mulle üllatuslikult tasuta. Nüüd pits Õnne viina ja olengi valmis, tulgu ainult!
Homme valame tinaõnne peale!

Tuesday, December 30, 2014

2014

Neli ülepeakaela armunud päeva ja ööd sest aastast, mis jäävad mulle ning saavad koos minuga vanaks.
Minu elu ja mälestus, mida ei saa keegi mu seest välja rebida, kustutada ega ära võtta.
Nii hea ja rahulik pole mul olnud kellegi teise lähedal ega kõrval.

Kõik muu oli õudne. Aina keris ja kogus tuure. Üha tooremaks ja jõhkramaks.
Ja ainuõige, et lõpuks ometi otsa lõppes.
See pidi ükskord läbi saama.

Ning muidugi hambaniit. Selle aasta uus märksõna ja tegija minu elus.

Lugupidamise ja tänuga,
SK

Sunday, December 28, 2014

Unelaul

Suveplika laulab mulle voodis laulu: vaata mulle silma, sealt leiad armastuse....
Laulge seda laulu ka oma kõige kallimatele ning võin lubada, et sulamine on garanteeritud.

p.s viis omal vabal valikul.

Wednesday, December 24, 2014

Ilus(at)!


                                   Avada õhtupimedas ja klappidega.

Tuesday, December 23, 2014

Vol 4

Väike töövestlus jälle.
Mingid mängureeglid, nõksud, konksud hakkavad juba laagerduma.
Põnev ja ärevusttekitav samaaegselt. Kes istub vastaslauas?

Vaatab siis.

Sunday, December 21, 2014

üks on alati puudu. Vol2

 
Jõulueri minu voodis

Saturday, December 20, 2014

Kassirabal

See oli lihtsalt väga väga hea, kuigi väga katki.
Kui ma poleks viimased kümme minutit istunud näpud kõrvas ja silmad peamiselt kinni, siis nutaksin vist siiamaani.
Ütleme nii, et selle etenduse lõpus poleks pits konjakit kindlasti raiskamine.

Ja millised imelised kavad nende lugudega alati kaasas käivad.  Täiesti kunst omaette. Ära visata neid küll ei raatsi. Lähevad raamatutega ühte ritta. Hoiavad ja kannavad endaga üht õhtut ja mälestust ja emotsiooni.

Kes muide täna öösel minu eest uinuda püüaks? Muidu olen homme absoluutselt kindlasti taas täielik zombi.

Friday, December 12, 2014

- - -


Mõned päevad tagasi olid sa mu FBs ära blokkinud. Sa olid mu enda sõbralistist kustanud juba mõned kuud varem, kuigi su profiil on lukus ja sellest ei näe keegi niikuini enamat kui vaid su profiili- ja taustapilti. Milleks veel see? Arvatavasti püüad sa pühkida kõikvõimalikud jäljed, mis meid omavahel seostada võiks. Sul on hirm, et võin mäkerdada su mainet. Tõenäoliselt teed seda ka sellepärast, et pabistad, et inimene, kellega koos kaevuraket ja kuud pildistate, võiks kuidagi minuni jõuda või mu blogi otsa koperdada. Vägivallatseja moonutab ilmselgelt tegelikkust, kuid veenab end ise oma moonutuste tõelevastamises. Seega, kuigi sa enda sees usud kindlalt, et su halvad tunded ja vägivald tulenes üksnes minu käitumisest, ei vaja sa pisematki võimalust, et keegi teine sellest kasvõi natukenegi kahtlema võiks hakata.
Sa oled nii haavatav, et su haavad võib parandada üksnes teise pildilt kustutamine. Hävitamine.

Eile hommikul tööle jõudes võtsin alt valvelaust lehe, mis oli täis Rahva Raamatu suuri üleleheküljelisi reklaame: raamatul ei saa aku tühjaks, raamatul ei ole valet värvi, raamatul ei ole valet lõhna, raamat ei ole vales mõõdus. Olen juba ammu tähele pannud, et need kõnetavad mind alati ning oskavad kuidagi imearmsasti hinge pugeda. Pealegi sobib mulle nende reklaamide ilus pakend: kujundus, värvidevalik, disain.

Olin Suveplikale ostnud eilseks Nukuteatri jõuluetenduse piletid, mis vajasid nüüd Suveplika haigeks jäädes kohapealset ümbervahetamist. Vanalinna tuterdades viisin ühtlasi liimida ka oma Horvaatia reisilt kaasa ostetud imeilusa Swarovski kaelaehte. Ning nende argiste toimetuste kõrvalt ei suutnud ma arvatavasti just hommikul nähtud päevalehe reklaamide tõttu mööda minna ka Draamateatri vastas asuvast raamatupoest.
Ma ei tea täpselt kui kaua, aga sinna alla keldrikorrusele on tekkinud üks vahva osakond, kus müüakse muuhulgas ka kasutatud ning samuti allahinnatud uusi raamatuid. Viimasel ajal olen sealt leidnud õige mitu raamatut, mille hind jääb 1,5 - 6 eur vahemikku. Eilegi. Lisaks Muumitrollidele, mida juba ammuilma endale tahtnud olin, leidsin muidugi sellele lisaks ka kaks allahinnatud raamatut. Üks neist kandis pealkirja Ma armastasin manipulaatorit.

Nagu raamatu eesõnas kirjas, on tõesti levinud arvamus, et naised, kes kannatavad suhtes psühholoogilist või vaimset vägivalda, ei peaks kurtma. "Neil tuleb enese eest seista ja teine korrale kutsuda! Pealegi on ilmselt algusest peale aru saadud, et suhe on probleemne. Aga seda on jätkatud....nii et...paar parajaid!"

Võib öelda, et ka mu enda suhtumine vägivalda oli kümmekond aastat tagasi just täpselt samasugune:  "No mis tähendab, et inimesega ei saa räägitud? No mis tähendab, et mees lööb? Kui minu mees mind kasvõi näpuotsagagi puutuks, pakiksin koheselt kohvrid...ja aidaa...."
Paraku. Sellised kommentaarid ja mõtteviis peegeldavad kahjuks teadmatust ja probleemi puudulikku tundmist. Enamikel juhtudel jätkavad ohvrid suhet mitte seetõttu, et on leidnud paraja paarilise, ega ka iseloomunõrkuse tõttu, vaid kuna lõpetamiseks pole mõistmise ja kohalejõudmise hetkel lihtsalt enam jõudu. Vahel muudab olukorra veelgi keerulisemaks majanduslik iseseisvusetus.

Paradoksaalsel kombel on vaimne vägivald, /mis on pea alati ettevalmistus ka füüsiliseks vägivallaks/ tihtilugu seda laastavam, mida intelligentsem, haritum ja sõnaosavam on selle kasutaja. Tihti saab vägivallatseja arvestada suurema ühiskondliku poolehoiuga, mistõttu võib näiteks kohtus või politseis jätta usutavama mulje, kui ta hullumise äärele aetud partner.

Miks ma selle ikka ja jälle jutuks võtan? Ehk loeb mu blogi keegi, kes hetkel oma elus samasugust võitlust peab. Vägivalla ohvrid kipuvad endis ülemäära sageli kahtlema. Minagi. Aga sellest sügavalt hävituslikust suhtest on võimalik pääseda. Sellest peab pääsema, sest jäädes aastateks ekslema vägivaldse suhte soppidesse, jäetakse sinna oma identiteet. Tean nüüd hästi, mis tunne see on, kui sind ennast pole ühel hetkel enam üldse olemas. Kuidas aasta aastalt jääb sind üha vähemaks ja vähemaks. Muutud aina näotumaks ja näotumaks. Tühjemaks ja tühjemaks. Kurvemaks ja kurvemaks. Üksikumaks ja üksikumaks. Nõrgemaks ja nõrgemaks.

Käisin paar päeva tagasi psühholoogi juures. Iseennast, oma lahutusega kaasnevaid mõtteid ning praegusi tegemisi kõrvalt vaatamas. Perekond nimelt kipub arvama, et mu lahutusega kaasnev hea ja kerge olemine on enesepetmine ning meeleheide. Milleks mulle muidu kohe need "uued mehed", kohvid ja kohtumised?
Kas hea ja kerge olemine ning kohtumised on tõesti meeleheide? Ehk tõesti ei taha ma endale seda lihtsalt tunnistada? Ei märka ohutulesid? Ja mu katus sõidab.
Mis ja millest mu sellised tunded, emotsioonid, reaktsioonid?

Olime varasemalt kordi ja kuid ka mehega sama inimese vastuvõtul käinud, aga ma ei suutnud seal kõrvuti istudes mitte kunagi rääkida, et mees lisaks vaimsele vägivallale mulle ka füüsiliselt liiga teeb. Nüüd ma lõpuks sain seda teha. Rääkisin, kuidas ta mind iga korraga aina julgemalt kägistas, rusikaga nägu muljus, uksi puruks lõi, riideid katki tõmbas, juustest kiskus, tõukas, välisukse taha lohistas, jalaga trepist alla lõi, pead vastu kivipõrandat peksis. Kuidas ta öösiti mu tuppa tuli, tule põlema pani, teki pealt ära tõmbas ning magama ei lasknud jääda. Kuidas ta mu poegadele, vanematele ja eksile vihahoos rõvedaid sõnumeid saatis. Päeval ja öösel, kümneid ja kümneid kordi kodust välja viskas. "Kao siit! Sul on kümme minutit, kolm tundi, päev aega!"
Kuidas ma lõpupoole öösiti oma magamistuba barrikeerisin ning magasin nuga voodi all. Autovõtmed käeulatuses ja aken lähedal, et vajadusel koos Suveplikaga sealt kaudu öösse kaduda.

Jah.

Tõtt öeldes ei pabistanud ega muretsenud ma iseenda, vaid ainult ja ainult Suveplika ja laste pärast.  Mõtlen ja süüdistan end siiani, kas jäin siiski hiljaks või jõudsin nad veel pääasta? Minu enda haavad polnud veel nii sügavad, et need ei armistuks, kuid just laste pärast pidin valima võitluse tee. Nende tuleviku nimel. Eneseusu ja -kindluse nimel. Teadsin, et liiga kauaks jäädes, kaotan lisaks iseendale ka laste tuleviku, silmade selge ja rõõmsa sära.

Täpselt nagu raamatus, loodan ka mina, et just emakohustuse võimalikult hea täitmisega hoidsin ma ära selle, et mu tütar identifitseerib end isaga ning kõnnib tema jälgedes.

Jah, ma väga kaua mõtlesin, kas ma teen seda. Aga ma siiski ei ole pühak!
Kui kasvõi üks inimene leiab siit blogist jõudud üks sellistest kooseludest lõpetada, siis olen maailma paremaks muutmise kohapealt juba midagi käegakatsutavat ära teinud.

Ühel hetkel on juba hilja!

p.s no comments, please.

Thursday, December 11, 2014

Augud

Suveplika jälle haige. Pole teda vahepeal isegi lasteaeda saanud.
Kui ema ei oleks, siis ma poleks vähemalt kuu aega tööl käia saanud. Või veel kauem. Ma isegi ei mäleta enam täpselt, milla ta viimati päris terve oli.

Mis tähendab, et kuigi ma täna hommikul mõttes korra autos ikka vihast ja enesehaletsusest urisesin ka, siis suuremat pilti vaadates on mul kõigele vaatamata ikkagi väga vedanud.

Wednesday, December 10, 2014

Soodomagomorra teoreem

Ühel päeval, kui Suveplika veel väiksem oli, ütlesid sa mulle: paras, sul on nüüd Suveplika, keegi ei taha sind enam väikse lapsega!

Vajab tõestamist.
Mis on täitsa omamoodi.

Tuesday, December 9, 2014

Üllatus

Saan ümbriku, kuhu peale on kirjutatud mu nimi. Ümbriku sees on kena väike must märkmik ja pisike Kalevi shokolaad Ma olen parim.

Ainuke kindel teadmine, et see on inimeselt meie majast. Aga kellelt?
Uurin igaks juhuks turundusest. Aga ei. Nemad seal taga ei ole.
Helisatan ääri-veeri alla sekrtäridele. Mh? Ei midagi.

Anyway. Nii üliarmas. Et keegi viitsib. Veel elu põnevamaks teha.

- - -


Monday, December 8, 2014

Mart



Ma ei tea, mis toimub, aga selline andekus ja see poiss ise ajavad mu lihtsalt hulluks!

Sunday, December 7, 2014

Wanted


                                                    PRINTS VALGEL HOBUSEL!


p.s vastasel korral on kuningriik peagi pankrotis.

Friday, December 5, 2014

"Narratiivkontroll", NATO vastupropaganda ekspert: Kreml on infosõjas Balti riikides efektiivne (Päevaleht, 2. detsember 2014)



õhtuti käis Siil Karupojal külas. nad lugesid üheskoos taevatähti kokku.
istusid puutüvel, jõid teed ja vaatasid tähistaevast.
taevas kõrgus katuse kohal, otse korstna taga.
korstnast paremale jäid Karupoja tähed ja vasakule Siili omad.

Wednesday, December 3, 2014

Jätkub...

Õhk on rikutud ehk kuniks elu
Linnateater, Gogol, kaaslane, kellega on alati tore kokku saada, surnud hinged, pits konjakit, kaks kommi ja esimene rida tõmbasid mind ikka täiega tühjaks. Kella poole kolmeni öösel ei tulnud und. Emotsioonid, emotsioonid, emotsioonid, emotsioonid. Väga tavaline.

Tänane pimekohting lükkus veel pimedamale reedele. Coldrex ja muu selline kraam. Kuigi kohtumispaika ei muudeta, siis reeglid teadagi on rikkumiseks: peaksime leppime teise koha, kuna reformierakond käis seal Krossi personaalküsimust arutamas.
Nii põhimõttelisele ning argumenteeritud väitele oleks pea võimatu vastu hakata. Kuigi tundub uskumatu, et leiduks kohti, kus keegi poleks kellegagi midagi omavahel klaarinud. Aga näeb siis. Uuem on uuem on uuem kah.
Iseenesest oli see Coldrex muidugi hea ajastus. Lisaks paarile magamata ööle, vajab ka Suveplika hetkel Ibumetini ja oma ema. Lisaks päkapikkudele.

Tuesday, December 2, 2014

Suur vihane maailm väiksed katkised inimesed sees

Mulle on ka endale viimasel ajal tundunud, nagu oleks vähemalt pooled bussijuhid maailma peale kurjad ja vihased. Eile bussist maha astudes pahvatas üks meesterahvas ukse pealt vähemalt sama vihaselt, kui bussijuht tööd tegi, et õppige pidurdama. Te veate inimesi, mitte loomi! Oli peaaegu et näha, kuidas mehe välja astudes kogu bussisõidu kestel temasse kogunenud vimm korraga laiali valgus ja piiritusse ruumi ära lahustus. Külma auruna.

Üks mu sõbranna (no mitte päris sõbranna, aga ma ei tea, kuidas teda teisiti kutsuda, pelgalt tuttav ta ka siiski pole), kes töötab koolipsühholoogina rääkis mulle üks päev, et tal on tööl praegu täitsa hullumaja, sest pimeda aja tulekuga võimenduvad alati ka probleemid.
Küll ei rääkinud ta mulle, miks inimesed alati usteni viha koguvad, et siis peale selle välja laskmist põgeneda.

Mulle aga potsatas eile õhtul telefoni sõnum: 1 pilet homsele Linnateatri etendusele. Kas oled käsi? Jumalukene, otse loomulikult. Kuidas ma selliseid sõnumeid küll armastan.

Ja homme lähen kohvile inimesega, kellega vaid 3 tundi tuttav olen ning keda ma näinud pole. Jah, olen midagi sarnast oma elus siiski ka varem läbi teinud, nii et päris uus olukord see minu jaoks nüüd ka pole, aga siis olen neid mehi tundnud? teadnud? välja mõelnud? paarist kuust kümne aastani ja enne vähemalt üht piltigi näinud.

Ma ise muidugi arvan, et olen juba ette kaotanud, sest olen ainuüksi selle mõne eelnenud tunni jooksul enda jaoks ära fikseerinud, et ta on must peajagu üle. Ema on mulle rääkinud, et mu vanaema, (keda mul kahjuks nii vähe tunda õnnestus) olevat mitmeid kordi öelnud, et sel lapsel on tark ilme ega lubanud mulle seepärast tukkagi ette lõigata. Täna ma mõtlen, et tal võis õiguski olla. Ma täpselt ei tea, kuidas see mul õnnestub, aga olen isegi täheldanud, et oma tõsise oleku ja ehk siis ka pilguga suudan tõesti inimesi kohati ära petta ning jätta oluliselt targema ja intelligentsema naise mulje, kui tegelikkuses olen.
Ja võite siis vaid arvata, mis mul hinges toimub, kui pean minema taas kord endale pettumust valmistama. Ja seda piiritut ahastust, et seejärel iseennast kuidagi jälle üle elada.

Aga olen otsustanud, et ma siiski teen seda. Mingi teooria väidab, et mida rohkem end ebamugavatesse olukordadese paned, seda paremini nendes toime tulema hakkad. Ja lõppude lõpuks ei suudaks ma endas rahu leida ka siis, kui ma selle eest põgeneks.

Jänes ju shampust ei joo, aga jõulud on tulemas!

Monday, December 1, 2014

On siin keegi?

Ma pole kuus nädalat näinud inimest, kellega olen koos elanud üheksa aastat ning kellega mul on laps. Ja täna on mul tunne, et seda pole kunagi olnudki. Teda ei ole olnud. Meid ei ole olnud.
Või kui ta ongi, siis on ta keegi täiesti võõras inimene.

Vahel ma mõtlen, et hakkan hulluks minema. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik nii tunda? Kujutasin endale ette kõikvõimalikke muid tundeid, mis lahutusega kaasneda võiksid, aga mitte eales midagi sellist.
Ma ei mõista, mis see on. Või miks see nii on.
Mis toimub? Või hoopis, mis toimus?
Seda üheksat aastat meenutab mulle vaid üks öö. Ja ongi kõik.
Ongi kõik.

Ärge palun öelge, et see nii jääbki.