Wednesday, December 30, 2015

fännklubi

30 pluss
Kuigi vanaema räägib Suveplikale ühtelugu, et ta ema on lapse saamiseks liiga vana. on Suveplika sellele vaatamata kohe mehe järel mu suurim fänn.
eile ta juba toimetas, kasvatas ja rääkis temaga laua ääres: ei tohi seda suhu panna.

Wednesday, December 23, 2015

Pildikesi heade inimeste elust. ehk jätkates kingituste ja emotsioonide lainel....

.... siis tegelikult pidi Suveplika lasteaia jõulupakk sisaldama raamatut "Oskar ja asjad". ainult, et mingil põhjusel otsis Suveplika just väga valel õhtul minu mobiiltelefoni (kuna see vist helises, ma pakun, aga kindel ei ole, sest olin ise magamistoas) ning pistis seda tehes muuhulgas käe ka minu kotti, kust ma polnud veel jõudnud samal päeval muretsetud Oskarit välja võtta ning ülemisele riiulile mehe kampsunite taha peitu pista.

ühesõnaga. sai see raamat meile majja pisut varem, kui plaanitud. aga....tadadadadaaaaa.....üle poole sellest on tänaseks päevaks juba läbi. Suveplika on seda nõus kuulama mitmeid peatükke päevas. ning juba on ta jõudnud endale valmistada ja värvida  ka papist mobiiltelefoni, millega kõrval tuppa kuusele ja lambile helistada.
aga ega ma ei imesta ka. see on tõesti nagu nii /v/äge/v/ raamat, et kui ema eile päeval oli Suveplikale vahepeal mõned peatükid lugenud, siis palusin Suveplikal õhtul enne uute lugema hakkamist neist ka endale lühikokkuvõtte teha. ma ei raatsi sellest mitte sõnagi kaotada. päris tõsiselt kohe.
Suveplika on muide praegu haige. nii päris arvestatavalt näost rohekas-valge. väikse vahemärkusena siis.

anyway. kes teavad, siis vanasti olid olemas ENE ja ENEKE. ning ma ei oska öelda miks, aga kui Oskarit loen, siis tundub mulle Oskar ja asjad nagu Maailma otsas mudilaste versioon.
midagi, ilma milleta maailma nagu päris hästi ette ei kujuta.

Tuesday, December 22, 2015

Parim kink on emotsioon!


eile Suveplika lasteaia jõulupeol. oli kokkulepe, et jõuluvana toob kõigile lastele raamatud.
lapsevanemad meilisid omavahel: jeee, super, suurepärane, nii tore, sobib väga hästi!
kui lapsed hiljem pakid avasid, siis tundus, et lapsevanemate emotsioon-ovatsioone nad ses osas väga ei jaganud. suuremalt jaolt vaatasid vastu siiski suhteliselt pettunud ilmed.
paar last hakkasid koguni nutma.

ma ütleks, et natuke nagu nukker vaatepilt kõigele vaatamata. samas tuleb nentida, et tekkinud olukorras pole täna tegelikkuses ka otseseid süüdlasi. omamoodi paratamatus.
mõned kohas lihtsalt mõistad palju selgemini, kuidas ajad on muutunud.

aga vähemalt emotsioone jagus. nagu reklaamis lubatud.
tänases kõnepruugis ehk veidi jokk olukord oli. aga lubatud hobuse suhu ju ei vaadata.

Monday, December 21, 2015

Doktor M

Tudeng tuli koju. vaatas mind ja teatas, et olen lihtsalt kohutavalt kahvatu ja vaevatud ning käskis raua tablette võtma hakata. ütles, et miks ma ennast piinan.
ja ma hakkasingi. uskumatu.
veri on ikka paksem kui vesi. armastusega tõde.

Sunday, December 20, 2015

Seenelkäik

Mitu aastat olen mõelnud, et tahaks ise metsast kuuse tuua. nüüd siis lõpuks tegime ära. ok, talve oleks võinud muidugi paremini valida. aga tore oli ikkagi. poole tunniga oli õige seen käes.
hüüdsime ja hõikusime iga natukese aja tagant. et ei juhtuks nagu filmis. kes teab, kuidas kõik muidu võinuks lõppeda, kui aeg-ajalt kinos ei käiks.

Suveplikale andsin ka juba reedel teada, et meil on plaanis minna. uurisin, kas ta soovib ühineda. aga Suveplika loobus. kartis jääkarusid.

Jaanek, jaaaaanek....tule vaaaaataa.....kääähku.....našlaaa!


Ilus suur puravik....lõika maha!
Yeeeeh....korvis!

Friday, December 18, 2015

kohtus. vol 4. nii armas. kas pole.

Eile saadetud kohtumääruses sisaldus muuhulgas vastus, milles kohus keeldus vande all üle kuulamast Suveplikat ja Ruudit, kuna alaealiste tunnistajate ülekuulamine võib põhjustada alaealistele tunnistajatele liigset emotsionaalset üleelamist.

ok, Suveplikast saan veel kuidagi aru. kuigi ka mitte päris hästi, sest ma ei näe küll kuskilt otsast, et ta kuidagigi traumeeritud oleks, kui ta mööda tuba keksib ja räägib, kuidas isa emale haiget tegi ja tema üles jooksis, mehe (oma isa siis) tütrelt telefoni sai ja vanaemale helistas, et abi kutsuda.
pigem ma ütleks/arvaks, et emotsionaalselt võiks kannatada isegi enam too 15-aastane poiss, kes juba asjast aru saab, mis ja milleks ta kohtusse ilmuma peaks. oma sisimas teades, et suurtele poistele kogu see kodus valitsenud terror sugugi nii kerge üle elada polnud, nagu nad seda välja näidata püüdsid.

pealegi tundub mulle äärmiselt arusaamatu ja samas ka ülekohtune kohtu seisukoht, et kohtus tunnistamine võiks põhjustada lastele suuremat üleelamist, kui need aastad, mis nad olid sunnitud sellise mehe tõttu kogu selle emotsionaalse üleelamise keskel ja sees elama.
minu mõistmist pidi peaks vähimagi kahtluse korral, et vägivald võinuks kodus aset leida, püüda see siiski välja selgitada. ning ma arvaks, et see vähenegi kuuldu ja nähtu, mida poiss tunnistada saaks, võiks olla päris märkimisväärse kaaluga.

mõtlen, et kuidas selliste meeste naised end tagantjärele siis üldse kaitsta saavad? üks põhjustest, miks sellest enne viimast sammu, ehk äratulekut/lalailiminekut ei räägita on ahastus, et mitte keegi  niikuinii sind ei usu.

ja palun väga. siin see on. nuta või naera.

Thursday, December 17, 2015

Kakuke

Kui vaid saaksin. siis sööksin kohe ära. vannitoa lõhna. K-rauta lõhna. keldri lõhna. ja selle tõrvamedali lõhna, mille Ruudi suvel Vormsilt koju tõi.

Wednesday, December 16, 2015

Vahelduv vool

Kui eile oli taas kord voodipäev, siis täna jällegi nii palju tugevam tunne, et isutas kleiti selga ja punaseid sukakaid jalga tõmbama.
isegi oma katusekambrisse (viis ja pool korrust) jõudsin juba teist korda suht mängleva kergusega.
viis viimast. jõulueelset päeva. ongi veel tööl käia jäänud.

Tuesday, December 15, 2015

Hoidke pikivahet. palun. ma ei taha paha inimene olla.

Täna on hommikust saati totaalne enesehaletsuse eri. annan endale täitsa aru, et mõistlik oleks minuga distantsi hoida. sest mul endal ei jagu täna kohe mitte midagi ega mitte raasugi. liiga lähedale tulles võin kohe hammustada. mõistusega saan aru. aga mõistusega pole siin hetkel midagi pihta hakata.
isegi otsa vaatamine on ohtlik. võin sõrmenipsust pillima kah hakata.

Monday, December 14, 2015

Hommikul autos. ehk mina arvan.

/teel lasteaeda/

"Mina mõtlen, et inimesed arenesid ikkagi ahvidest..."
"Mina jällegi mõtlen, et kui inimesed arenesid ahvidest, siis miks praegu loomaaias või džunglis elavatest ahvidest inimesi ei saa..."
"Mina arvan, et need ahvid, kellest meie arenesime, olid teistsugused..."

väiksed lapsi on põnev segadusse ajada. kunagi ei tea, mis pärleid sealt võid vastu saada.
erinevalt suurtest. kes mõtlevad liiga tihti, mida teised neist arvavad.

Sunday, December 13, 2015

naiseks ja emaks olemisest. kümnetest küsimustest ja natuke pisukesest pettumusest, et ei oska nagu tahaks. kokkuvõttes siis aiast ja aiaaugust. hüplikult ning teemast mööda.

Nägin teda täna esimest korda nende kuude jooksul unes. näen praegugi sama selgelt, kui silmad sulen.
ta on pisike ja habras, aga seejuures selline tugev ja sitke. väikese näo, hea jume ja selge terase pilguga. tal on seljas väike uhutud heleroheline jakike ning peas väike valge munamüts. ta on hästi rahulik ning minagi tunnen enda sees sügavat rahu.
ainus, mis hästi pildiga justkui ei sobituks on ta pruunid silmad. kui ikka õigesti tundub ja näen. mida justnagu olla ei saaks. aga kes teab. võib-olla siiski. kingitus mõnelt kaugelt-kaugelt esiemalt või -isalt. näiteks.

mees armastab aeg-ajalt padja alla üllatusi panna. mõni õhtu tagasi leidsin sealt paksu raamatu: Kõhule pai! Ise ma seesuguseid tavaliselt ei osta. üldjuhul kipuvad need minu jaoks olema liiga ülevoolavad. ütleks isegi äärmuslikud. nagu mõni kook, mis süües nii magus, et iga ampsuga südame aina enam läikima ajab.
üldjoontes kvalifitseerub seegi raamat ikkagi sellise alla. aga kui tekst lugedes üleliigsest vahust ja sentimentaalsustest puhastada, siis leiab sealt siiski ka mõngagi huvitavat ja järeleproovitavat. pean seejuures silmas kõiksugu (jooga)harjutusi ja väikeseid nippe/soovitusi erinevate rasedusega seotud terviseprobleemide korral.
silma jäi aga kohe sissejuhatuse alguses üks lause, et: Meie, naised, ohverdame oma keha ja saame kingituseks tillukese imelise olevuse. ma loomulikult ei tea, mida ta selle ohverdamise all täpselt silmas pidas. muu teksti kõrval on muidugi ebausutav, et midagi sellist, millist emotsiooni too sõna minu arvates eesti keeles edasi kannab ja annab. ehk minu mõistes siis midagi paratamatut ning kannatustele viitavat, kui helget ja head. aga mulle tundub, et vaatamata isegi oma praegusele raskele ja kehvale olemisele ei tunne ma end seeläbi midagi ohverdavat. isegi oma sitavareseks olemise juures tundub lapseootus mulle oma keha kinkimise või ma ei teagi. võib-olla ka näiteks ilusa esmärgi nimel kasutusele andmisena. koguni siis, kui kõik ei lõpegi päris nende üheksa kuuga, vaid sellest jääb mälestuseks ka mõni hilisem venitusarm, lõige kõhule või veel sootuks midagi muud. aga keegi kõhukate kommuunist kommenteeriski, et ehk tule(ne)b autori sellekohane sõnakasutus hoopiski inglise keelsest sõnast offering, mis loob kohe hoopis teise pildi- suure armastusega kinkimine/andmine jumalatele... ehk tõesti. sest autor on kasutanud oma raamatus ka näiteks väljendit suumides, mida ma samuti ilukirjanduslikes raamatutes varem kohanud pole. 
aga raamatus on näiteks ka üks mind väga lummanud võrdlus, nagu rasedus ja sünnitus on justkui naiseks pühitsemine. hästi tabav ja ilus minu arvates.

kui juba naistekaks läks, siis tuleb meelde, et eile hommikul oli Tudeng mulle saatnud FB-i sõnumi: Quote põlva õdede poolt: Ma ei kujuta ette, et näeks oma poega kord poole aasta jooksul. Ma oleks juba ammu Tartusse külla tulnud. silmas on seejuures peetud Põlva haigla kirurgia osakonna õdesid, kus Tudeng selle aasta sügisest nädalalõputi tööl käib ning ööpäevaringseid valveid teeb.

haa, see teema on mind ennastki erutanud ja küsimusi tekitanud juba mõnda aega. vahel mõtlen, et kas mul on midagi viga, et mulle laste vabaks- ja minnalaskmine mingeid probleeme ei tekita. pigem vastupidi. see iseseisvumine ja kõik sellega kaasnev on äärmiselt põnev. see, kuidas tegelikult ühest ja samast kodust ja kasvatusest nii erinev tulemus tulla saab. 

konkreetselt saadud sõnumist, siis õnneks tunnen ja tean oma last. seepärast ei tundnud ma enda pihta ka ühtegi torget. nagu ehk ridade vahelt eeldada või järeldada võiks. sest ma ju tean. absoluutselt kindlalt. et ta ei oleks mulle midagi seesugust ilmaski saatnud, kui oleks raasugi peljanud, et seda must-valgelt võiksin vastu võtta/lugeda. või et see mulle kuidagigi haiget võinuks teha.
tean, et meis mõlemas on see tunne ja teadmine, et võime sääraseid tähelepanekuid julgelt teineteisele edasta või nende üle arutada ilma, et teema meid kumbagi südames puudutaks või riivaks. mis on äraütlemata hea äratundmine. sest kui tema söandab mulle säärase sõnumi edasi saata, siis annab see mulle üksnes kindlust, et meie omavahelise suhtega on kõik kõige paremas korras. meil on olemas see miski. see sügavam, tugevam, kindlam teadmine ja tunne, mis ei tugine/põhine nii ebakindlale pinnasele nagu, aga mitu korda sa...

muidugi vastasin talle täpselt niisamuti, et nii põnev, nii põnev. küsimus (küll mõneti laiendatult), mida olen endalegi viimaste aastate jooksul korduvalt esitanud.

täpselt sama põnev, erutav ja kümneid küsimusi tekitav, kui dokumentaal, mida mehega reede õhtul Artises vaatamas käisime. 

                                               Puhta Mõtte Ruum

oh, kuidas sooviksin sellest kõigest (osata. osata, nii nagu tahaksin ja mõtlen) kirjutada. aga kui me mehega nii ühest kui teisest juba ainuüksi tunde rääkisime/arutasime, siis enne läheks mitu Jumala päikest looja, kui oma mõtted paberile saaksin. ning see röövib mult juba eos i-ga-su-gu-se rõõmu ja pealehakkamise.

lõpetuseks tahaksin veel kirja panna, kuidas eile öösel enne voodisse ja magamaminekut külmkapi lahti lõin ning Cappuccino keefiri jõin (p.s Eesti parim toiduaine ja piimatoode 2015, kui keegi ei peaks enam juhuslikult mäletama). ma ei tea isegi miks, aga seda tehes tekkis järsku huvi, mida me külmik endas hoiab ja sisaldab. ning vaatamata sellele, et kapp polnud kaugeltki puupüsti täis avastasin, et seal leidub lisaks Eestile veel tooteid nii Soomest, Rootsist, Taanist, Inglismaalt, Norrast, Hispaaniast, Portugalist, Saksamaalt ja Itaaliast. 
ja ma mõtlesin, kas sada aastat tagasi oleksid inimesed osanud uneski näha, et nende sahvris võiks riiulitel seista kogu maailm. rääkimata külmkapist endast.

Friday, December 11, 2015

enne minekut. kiiruga. ja vigadega. aga kes meist siin elus vigu ei teeks.

Täna ma tunnen, et mulle jääb Jaan Aru'st veidike väheks, seepärast utsitan end jaultuskäigule minekul tagant mõttega, et kui oled juba otsustanud 44-aastaselt viienda lapse muretseda, siis peaks ju ometi jaguma nii palju vastutustunnet, et oma tervise heaks teha vähimgi, mis minu võimuses, et lapsi muretsedes võimalikult kaua ja heas füüsilises ning vaimses vormis nende kõrval ka elus vastu pidada ning neile toeks ja abiks püsida.

joon oma raudrohuteed teelusikatäie meega, tundes end seda tehes umbes-täpselt nagu Sammalhabe. Olen juba ammu täheldanud, et tegelikult mu elu baseerubki suures osas lapsepõlvest ja lasteraamatutest saadud teadmistele, kohalejõudmistele ning tähelepanekutele. kõik hilisem on ainult nende olukordade äratundmine.
söön (täitsa teadlikult kusjuures) nüüd igapäevaselt graanatõuna, üldjuhul ka ahjus küpsetatud peeti/porgandit ning loobusin rauasiirupist. huvitaval kombel tunnen end seda tehes järsku juba kolmandat päeva märgatavalt tugevamalt (loe: peaaegu inimesena). on see nüüd sellest, et mu teadlikkus on hakanud vilju kandma. või siiski mõtlemisest. võta sa nüüd kinni. igal juhul, praegu ma sellel enam ei peatuks. muidu võin ehk juba homme oma suure hooplemise tagajärjel olla tagasi seal, kus suurema osa möödunud paaril kuul .täielikus ahastuses ja käegalöömise äärel oma täiesti olematust olemisest ja jõust, mille olemasolusse oma elus ma muidu nii iseenesetmõistetavalt suhtunud olen.

teemat vahetades, siis täna hommikul vaatasin laua taga, kuidas mees ja Suveplika üksteisele minuti või paari jagu vaikides silma vahtisid, teineteiselt hetkeksi pilku pööramata või järgi andmata. nooled lendasid, välgud sähvisid ning kilbid plaksusid. võiks öelda, et see oli absoluutselt käegakatsutav tsiviliseeritud sõda. ütlesin neile, et kui te vaid iseendid näeks, nagu noored kuked. mees ütles, et kaitsen Suveplikat. tegelikult olin vait ja nautisin. saate aru, selles oli mängu ilu. mul pole kohe täitsa kindlasti. ega kunagi. teadlikku soovi Suveplikat alati ja igas olukorras mehe eest kaitsta ja talle õigust anda, aga midagi Suveplika täna hommikuses veidi trotslikus ja altkulmu pilgus  meeldis mulle. tundsin ta ilmes sel hetkel ära midagi kahtlaselt tuttavalikku. midagi, mida oma elus juba näinud olen. mingi iseteadlikkus, sitkus ning julgus oma ohtlikumale ning ebakindlamale positsioonile vaatamata vastu astuda ning iseenda eest seista. nüüd ma tean, et see oli Arabella. Arabella pilk. samanimelisest filmist.
voilaaa, ega ma siis niisama räägi. ikka need lasteraamatud. näete ise, et tihti polegi rohkemat vaja. et tunnet ja mõtet edasi anda.

muidu on tore ja hea tunne see, et olen tänase seisuga juba välja mõelnud ka selle, mida kõigile jõulukingiks osta. nüüd ainult käin ja vormistan. ja nopin. ma ei tea, minu närvikavale/-kavatusele see kuidagi imehästi sobib. tõeline jõulurahu.
kui nüüd lumi ka maha tuleks. palju pole ju enam selle õige kohani jäänud.

ning samavõrra olen rahul, et viimased päevad olen suutnud isegi raamatut lugeda. ka see on minu puhul märk mingist rahunemisest.
mille sekka ikka muidugi vaidleme mehega lapse/laste kasvatusteemadel. ütleme nii, et mulle tunudb, et mehel tundub olevat (ülemäärane?) hirm põruda. läbi kukkuda? oma mark täis teha? seepärast läheneb ta kasvatusele märksa nõudlikumalt, süsteemsemalt ning järjepidevamalt. püüdes väga tugevalt kõiki olukordi kontrollida ning ohje kindalt enda käes hoida. kui mina tundun endale seejuures ta kõrval märksa jooksvamalt otsustava kasvatusmaneeriga. ning kahtlemata ka märkimisväärselt mugavam ja laisem. nii iseendale kui ka lastele esitatavate nõudmisete osas. mille juures ma ei karda isegi seda, et selle kõige juures pean endale ühel päeval ehk peeglist otsa vaatama ja tunnistama, et olen (vähemalt mõne lapse puhul) veits feilinud ja mõne teise arvates ehk endale pähe istuda lubanud. mingil põhjusel ka see mõte ei hirmuta mind kohe üldse. ma mitte põrmugi ei kahtle oma heaks emaks olemises. isegi siis, kui ma pole ideaalne. mis tähendab, et usun laste kasvatuses peamiselt armastusse. ja eeskujusse. ainult, et see armastus peaks sealjuures olema kindlasti see tõeline ja päris ja kogu südamest. mitte soovist või süümepiinadest hea vanem olla. ja ei mina usu, et kui see Õige olemas, saaks sellega kedagi ära rikkuda või hellitada. usun jah, eelkõige arusaamisesse. teise inimesse uskumisse, kuulamisse ning kohalejõudmisse. mitte nii palju vanema, suurema, tugevama oma tahte läbisurumisse ja jõusse. reeglitesse, mis mõtlematut kuuletumist ja täitmist vajavad. kõigile täpselt ühe puuga.
usun, et peame eelkõige aru saama ja uskuma sellesse, miks ja mida me teeme. mida meilt elus nõutakse või oodatakse.

muideks. sel samal põhjusel ei usu ma ka näiteks globaliseerumisse. ühtsesse Euroopa Liitu. või pagulaste integreerumisse.
kõiki ja kõike lihtsalt ei saa ühtviisi kasvatada. või aidata.

no vat. tegemist ja segadusi kui palju. aga huvitaval kombel tunnen end kõige selle virr-varri sees ikkagi kuidagi väga turvaliselt ja kindlalt.
põhiline on see, et me saame rääkida ning ma ei tunne end mitte grammigi üksi. isegi arusaamatustes ja ebatäiuslikkuses.

Thursday, December 10, 2015

Oma silm on alati see kõige parem kuusk

ja oma mees punasel aknal. ehk all keskmine.

Kuna mul möödunud pühapäeval oli siiski nii üüber halb olemine, mis isegi õhtuks järele ei andnud. samamoodi nagu tuulgi, mis tol päeval vähimatki vaibumise märki ei ilmutanud. olles sedavõrd pöörane, et pelgalt aknast välja vaadates südame pahaks ja pea ringi käima ajas. siis pühapäeval me mehega ikkagi toda Maailmakuulsat Kuuske vaatama ei jõudnudki.
samas kui olin viimaste päevade jooksul erinevates saadetes Estonian Voices ühe lauljatari Kadri Voorandi ära märganud ning peale selle FB-s ka nende jõuluhõngulise kontsertsarja kuulutust näinud. millel kirjas, et esimene kontsert saab toimuma Rakvere kirikus. siis hakkas just sellest idanema väike salaplaan ja lootus, et ehk õnnestub hoopiski sel päeval need kaks kärbest ühe hoobiga tabada.

kuna midagi kinni panna, ära osta, ette ja ära lubada ma oma praeguse ebastabiilse enesetunde pärast juba ammu ei tihka, siis oli nagu boonus, et tundsin end eile siiski üle ootuste paremini ja hästi, et see sõit ja elamus ette ja vastu võtta.

Rakvere kirik on mulle alati meeldinud. selline armsalt pisike ja mõnusalt kodune-hubane. pisut rõske ja jahe ning pikemaks istumiseks ehk mitte kõige sobivamate istmetega. nagu nad kõik. aga see on paratamatus. egas kõike head korraga siin ilmas kah ei saa.
samas. ma pole teab mis sage kirikukülastaja. samuti ei tea ma kirikutest ja nende arhitektuurist suurt midagi. seega ei oska ma ka arvata, kas see, et Rakvere kirikus on lisaks esimesele rõdule veel ka teise korruse oma, on pigem erand või reegel. aga mulle see igal juhul millegi tõttu väga meeldib.
veel meeldis, et postide küljes olevatel küünlajalgadel põlesid päris küünlad. ning kontserdi ajaks süüdati küünlad isegi kuusel. lisaks tegi olemise ja meelolu ning kontserti sisseelamise oluliselt õdusamaks ja lihtsamaks liigutus, kui esinemise ajaks kustutati kiriku tagapool olev valgustus.
esimesel hetkel, kui kuuik "lavale" tuli, häiris mind liikmete sedavõrd erinev riietus. küll pidulik (eriti naistel ja just see üks seelik), aga omavaheliselt kuidagi nii kokku-/kooskõlastamata. ning kuigi üsna kiiresti see tunne enam ei häirinud, siis tagantjärele mõeldes oleksin vist siiski soovinud nende väljanägemises näha mitte just koolivormi, aga kasvõi mingitki ühendavat joont või detaili.
kavast nii palju, et see polnud kaugeltki ülevoolavalt jõululik, vaat et vastupidi, selline piiripealne. aga siiski mitte nii kreenis, et suisa suveturneeks kätte minna. mehega arutasime, et vist oli pisut palju ka erinevate laulude miksimist ja töötlust. ma ei osanud siinkohal enese väljendamiseks kasutada tõenäoliselt jällegi toda kõige õigemat ja asjakohasemat sõnalist tarkvara, aga öeldakse vist kuidagi sarnaselt. loodetavasti vähemalt mõistate, mida sellega öelda soovisin. ehk teisisõnu, natuke enam oleks me mehega soovinud vahele kuulda ka nö tavalisi, ütleme igavamaid teada/tuntud viiside versioone.
aga muidu oli igati vinks-vonks. kavas ehk pisut liiga hüplik ja naaaaaatukene ahmiv ja laialivalguv. aga sellele vaatamata. põnev, paeluv ning nauditavalt/nakatavalt esitatatud.

peale kontserti vaatasime/pildistasime loomulikult üle(s) ka tolle ilmaime, mille pärast sõidu ette olime võtnud. mõtlesime, et vabalt võiks olla ka üks lahtiste akende päev, kus soovijad saaks end näiteks ühe või mitmekesi seespool olles pildistada lasta. siis proovisime ja tõdesime, et ka väljaspool kuju võttes annab efekti. kahju ainult, et kahekesi korraga samale pildile ja aknale ei mahtunud.

lipsasime läbi ka Berliini trahterist. mina jõin kakao ja mees valge tee. valge tee, you know? mina kuulsin küll esimest korda, et selline asi üldse olemas on. jagasime üksmeeles ka kolme väikest bruschettat ja sooja õunakooki.
kui enne minekut, arve maksmisel meilt küsiti egas meil Aqva kaarti pole. siis lõõpisime omakeskis, et kui linnaeluga kursis pole, saad linnakese ühes enam külastatavas söögikohas (muide puhtalt minu omavoliline arvamus ja väide) kohe sotti, kelle jalas linna püksid. muidugi ei saanud me siis enam pidama ning teravmeelitsesime veel edasigi, et tea, kas kirikus oleks kah nimetatud kaardiga soodustust saanud.

ühesõnaga. mis ma siin blogisen ja õelutsen. kokkuvõttes sai taas kord üks mõnus ja meeldejääv õhtupoolik. ehk siis võtaksin postituse ja eilse õhtu. ning minu poolest kasvõi terve elu kokku hoopiski ettekandele tulnud Veljo Tormise loo katkega:
...kui oled tundnud, võta tunne hoida...

mitte, et ma ise siinkohal muidugi parim näide oleksin. aga mõte iseenesest on sinilinnulikult ilus ja püüdmist väärt.

Wednesday, December 9, 2015

Ajule pai


Eile õhtul naersime Mehega voodis kohe südamest. nii, et kui magaks pükstega, siis võiks öelda, et tilgad püksis. vähemalt mõnel meist. aga kuna mul olid ainult villased sokid, siis see võrdlus jääb ära. naersime ja õelutsesime, et mine tea, kas Vabariigi Presidendi Kantselei soovitas presidendil Lätist naine võtta. et kui abielluda, jääb vähemalt nimi (Läti) peresse.

(üle)väsimus? may be. aga nii ütlemata mõnus ja vabastav on sedasi ennastunustavalt naerda. tuleb tunnistada, et mitte kellegi teisega. oma elus. pole ma nii palju. ja nii südamest. naernud.

aga nüüd lähen oma tunni-kahesele igapäevasele jalutuskäigule. sest Jaan Aru Plekktrumis soovitas, et  
hoidke oma aju! Sest kui on nii, et aju on kõik, mis te olete, siis hoiate te seeläbi iseennast. Esiteks, käige jooksmas või kiiresti kõndimas – tehke seda oma aju pärast, sest on teada, et aeroobne treening soodustab uute närvirakkude arengut ajus. Teiseks, magage! Magage korralikult! Magage välja ja magage hästi. Kui teie elukaaslane teid voodis tüütab, siis võtke eraldi voodid, sest abielu on püha, aga uni on samuti püha. Ja, kolmandaks, tehke pause internetist ja nutitelefonist ning nautige seda kultuuri, loodust, maailma ja suuri küsimusi, mis on teie ümber.

millessegi ja kellessegi elus uskuda teeb selle alati pisut kergemaks ja toekamaks.


sest kui näiteks tolle esimese sammu jaoks oma närvirakkude arenguks tahtejõust kipub väheks jääma, siis tuletan seda soovitust nüüd endale ikka ja jälle meelde. ja need pausid seal lõpus, jah. seda niikuinii.
ainult korralikult magamise olulisuse ja vajalikkuse mõistmiseni olin vist jõudnud juba enne noore ajutueadlase soovitust. ainult et. kui eelmiste meestega magasin tõesti eraldi voodites, viimasega suisa eraldi tubades, koguni korrustel. siis endalegi üllatuseks. on mees täna mu kõrval ja mu vastas hästi magamiseks lausa ehmatavalt ja hirmuäratavalt püha. kui ta tööreisidel käib, magan halvasti ja pinnapealselt ning näen halbu unenägusid. esimestel kordadel pidasin seda juhuseks, aga nüüd olen mõistnud, et ei, see pole juhus, vaid reegel. korralikuks magamiseks vajan hädasti ta keha, hingamist ning kohalolekut. isegi tekk on meil veel endiselt üks.
midagi, mida pole varem oma elus kunagi varem sellisel kombel kogenud.

ega palju keerulisemat siin elus vist tõesti polegi. kui siis. ühte Ferrero Rocheri kommi usun ka hetkel. kohe ja praegu.

Tuesday, December 8, 2015

jõulud. kui iseloomu tuleproov



Mees siin eile õhtul tegeles meestetöödega, sattus hoogu ning muuhulgas kaunistas ka meie elamist.
kui ta juba need piparkoogid sinna südamete ja kuuskede vahele riputas, ütlesin talle, et nüüd, kus ta seda tegi, peab ta hoolitsema, et meil iga päev ka midagi head kodus oleks. muidu võib juhtuda, et ühel päeval neid seal lihtsalt pole.
seda enam, kui piparkoogid ka glasuuritud saavad. nagu me plaanisime.

Monday, December 7, 2015

(Skandaalsed) suudlused ei tule tuulest Ega kuku käisest ka....

Olin Suveplikaga kinos, kui saabus sõnum mehelt:
Nii. Tehtud. Meie President kihlus. Läti noorikuga.

millegi tõttu pole ma kunagi tundnud, et ta oleks päris Meie.
ta on mulle Meie tarvis alati tundunud liiga kaugelt ja võõras. ning mitte täitsa kohal.
seepärast jätab see uudis mind ükskõikseks.
õnneks vist. sest igal teisel juhul tunduks see mulle vägagi nukker ja mage.

selles osas olen Viljaga nõus, et meestele on alati rohkem lubatud. hukkamõistu ja taluvuse piir märksa kõrgemal ja kaugemal horisondil.

Sunday, December 6, 2015

100 päeva ball

Täpselt. kolm kuud ongi tänase kuu(päeva) seisuga jäänud.
ise ka veel ikka ei usu.

plaan on seda tähistada väikse suudlusega Rakvere klaaskuuse all ja kv.ee kinnisvaraportaaliga.
usutavasti tükike kooki ja kohvi siis vast ka õhtu poole. kuidas muidu.

Saturday, December 5, 2015

Uued tuuled

Olete märganud, et Eestis on tekkinud viimasel ajal uus sõimusõna. Tahad kellelegi halvasti öelda, siis ütle: viiner.

Kui ennemini polnud hea toon lugeda Kroonikat, siis nüüd tuleb salaja viinerit süüa. Muidu oled out.

Friday, November 27, 2015

kuidas kiiresti lahku minna. ehk kohtus. vol 3. nii (uskumatult) armas. kas pole.

Suveplika isa ostis mulle kunagi jalgratta, et saaksime Suveplikaga koos sõitmas käia.
oma hagis minu vastu väidab ta nüüd, et olen selle temalt omavoliliselt ärastanud, sest tema pole jalgratast mulle kinkinud/ostnud, vaid ostis jalgratta oma tütardele.
hoolimata sellest, et ta sel samal jalgratta ostmise õhtul mu emale sellest ise ka suure häälega kuulutas ning mul on olemas ka üsna mitu fotot, kus me Suveplikaga sama ratta peal istume/sõidame.

nüüd esitab kohus küsimusi mõlemale poolele, kus muuhulgas palutud, et: peaksin senisest selgemalt esile tooma jalgratta kinkelepingusse puutuva, sh sõlmimise aja.

elad ühe inimesega koos ja kui too ühel ilusal päeval sulle jalgratta ostab, siis ütled talle: aitäh, väga armas, aga ära hoidmaks võimalike hilisemate konfliktide teket, siis kas me palun vormistaks nüüd selle kohta kohe ka kinkelepingu.
kas kujutate ette, millise tunde ja mõtetega te sellise palve peale oma partnerile otsa vaataksite?
kas seesugune ettepanek ei kõlaks nagu nõuanne artiklist: 7 näpunäidet, kuidas oma partnerist võimalikult kiiresti lahti saada.
tahaks ma seepeale sama ka kohtult küsida. aga nii vist poleks ilus. tunduks liialt ülbe või nii. ja kas minul üldse ongi õigus küsimusi esitada.

anyway, see tundub mulle lihtsalt nii uskumatu, et ma pole siiani päris kindel, kas ma ikka millestki väga valesti aru ei saa/välja ei loe.

Wednesday, November 25, 2015

Mõttes teiega

Viisin täna hommikul Ruudit kooli ja Suveplikat lasteaeda. Ja sattusin seda tehes varahommikusele ajahetkele, mil liiklus Vabaduse puiesteel oli häiritud, sest juhtunud oli too traagiline liiklusõnnetus koolipoisiga.
nägin ristmikul tee peal laiali kahte sinist lapse tennist, veoautot, palju politseinikke, osaliselt kinnipandud teelõike. ja kaetud keha.
millest piisas, et mõista. isegi delfit avamata.
et juhtunud on midagi. millele meist keegi mõelda ei taha.
see äng ja vaatepilt on saatnud ja kummitanud mind kogu tänase päeva.

tihti on seejuures tegu mitme teguri tobeda kokkulangemisega. ma tean. tean sedagi, et sellised õnnetused juhtuvad ikka ja jälle. kellegagi ja kuskil. aga see on lihtsalt nii kohutav mõelda. et millalgi täiesti suvalisel hommikusel hetkel heliseb kellegi telefon ja see keegi kuskil seal suvalises hommikus saab teada, et ühte ta last pole enam.
olete te vahel mõelnud, mis toimub sellistel õhtutel neis kodudes ja peredes?
kuidas hakkama saadakse? edasi elatakse järgmis(t)el päeva(de)l? 
kuudel ja aastatel.

ning see teadmine. et tegelikult mitte keegi meist. pole selliste telefonikõnede eest mitte iialgi päriselt kaitstud.

Siiras kaastunne poisi vanematele ja perekonnale!

Tuesday, November 24, 2015

Troonipärijast

...on saanud mees. mis mees

Monday, November 23, 2015

kas maailmas on olemas veel õiglust? loll küsimus, eks ole. saan ise ka aru.

Kuna mu hetke olemine ja tervislik seisund pehmelt öeldes on-nagu-on. ehk siis suht olematu. ning aknalaual seisab kõiksugu vitamiini- ja seerumipurke koguses, mis eemalt vaadates meenutab mulle mu kohe 90-aastasteks saava vanavanaema rohuriiulit. ning ärevust ja emotsioone jagub mu praegusesse ellu ka kindlasti rohkem kui rubla eest. siis otsustasin. et teen selle vähimagi, mida enda jaoks hetkel teha saan. ning hakkasin päevas väljas jalutamas käima. kokku nii 1,5 ja vahel ka natuke rohkem tundi. jagatud kahega. ehk siis jagatuna kahe korra peale. sest korraga etteantut lihtsalt hästi enam ei jaksa. ja end rebestama ning midagi endale tõestama ei hakka ma enam ammugi mitte.
ja siis mõtlesin. et kuna kehakaal ei taha samuti enam hästi kontrollile alluda. tõmmata oma menüüst võimalikult maha magus ja võileivad.
ohh, võite arvata. see pole mulle sugugi lihtne.

kuniks. sain praegu kohtult poolte vastuste nõude. mille peale sõin kohe ära järjest vähemalt 7 väikest piparkooki ja ühe veisefilee ja värske kurgiga röstitud võileiva.
kohv tõmbab veel pliidi peal mu tumesinise villase talvemütsi all oma viimaseid tummiseid tõmbeid.
appppiiiiiiiii, see kõik on lihtsalt niiiiiiiiiiiii vastik!

fuck.

Friday, November 20, 2015

sain täna sellise kirja

Olen Tartu Ülikooli 3. kursuse majandusteaduskonna tudeng ja viin läbi küsitlust seoses majandusharidusega Eestis. Kas Teil oleks võimalik küsitlust jagada kõigi bakalaureuseastme  üliõpilaste seas?
Oleksin siiralt tänulik!
(lisatud küsimustik)
1. Millises kõrgkoolis õpite? (valikus 4 ülikooli).
2. Miks valisite just selle kõrgkooli?  
3. Mis osutus teiste valikus olnud kõrgkoolide puudusteks?  
4. Kuidas siiani oma koolivaliku ja majandusvaldkonna erialaga rahul olete? Mida võiks muuta?  
5. Kas plaanite õpinguid jätkata magistrantuuris? Kui jah, siis millises ülikoolis ja miks just seal? 
6. Kas magistrantuuri astudes sooviksite kooli kõrvalt ka erialast tööd teha? 


7. Kirjeldage (4 erineva üllikooli nimetused) kui inimest. Milline ta Teie arvates oleks? (vanus, sugu, hobid jne…)
juba mitu korda loen ja mõtlen, kas see on mingi nali või panen mina nüüd kuskil päris mööda. täitsa tõsiselt ei mõista, kas nii käibki või peetaksegi mind päris lolliks?
ühesõnaga mul on probleem geniaalsuse ja hullumeelsuse piiri vahel.
kas ainult mulle tundub, et midagi on ikka väga valesti?
see tundub nii uskumatult totter, et tunnen, et ehk peaksin oma terves? mõistuses kahtlema.

Thursday, November 19, 2015

mis tajusin, keegi ei taju, mis teada sain, keegi ei tea. ma tumm olen, nemad on kurdid. ja ikka on elada hea....ehk kodukootud plekktrumm

Veidike koduseinte vahelt välja ka, ehk mõned kultuurielamused/-sündmused mida viimaste nädalate jooksul teinud, näinud ja jõudnud oleme. minu ebastabiilse tervisliku seisundi kiuste ja kõrvalt.

ÜKS nädalavahetus, kui mees Rootsist tuli, tegime teartritripi Pärnusse. koos ööbimisega.
Siin elavad inimesed,
mida vaatamas käisime oli pehmelt öeldes jama. ma ise arvaks, et harva, kui ma millegi suhtes nii otsekohene ja kriitiline olen. aga siinkohal võin seda veel kord kinnitada. Carmen Mikiver mulle ju iseenesest meeldib ja neil noortel polnud ka viga, aga alati sellest kahjuks ei piisa. ütleks, et lõpuni masendav ja igav. pisut väheusutav isegi. kas tõesti on ka nii võimalik? või on see väljamõeldis, küsisin endalt ja mehelt hiljem veel mitu korda
väike hotell Kuninga tänaval oli seevastu äärmiselt sõbralik, soe ja hubane. kahjuks jõudsime sinna nibin-nabin vastu keskööd ja magasime hommikul täpselt nii kaua, et väljaregistreerimiseks jäi meile koos pesemisega aega umbes-täpselt 20 minutit. pisut väheks jäi. oleks hea meelega õhtul veidi pehmel diivanil küünla- ja kaminavalgust nautinud. aga kui lisaks etendusele ka süüa tahtsime, siis aega lihtsalt ei jagunud.
hommikusöögi ja -kohvi tegime Mahedikus, mida ka alati kahe käe ja suupoolega soovitada söandaks. Kes veel Pärnus olles sinna jõudnud pole, minge kindlasti. kui ei meeldi, maksan arve kinni:)
assa.

KAKS. eelmisel nädalavahetusel vaatasime Bondi. selle filmi ma lihtsalt pean alati ära nägema. täiesti raamidest väljas, eraldiseisev ja võrreldamatu žanr.
kusjuures. kui ma muidu pole sugugi see inimene, kes arvab, et money talks, siis selle filmi puhul tajun avapaugust alates raha, külluse ja klišee lõhna, mis pole aga sugugi ebameeldiv ega halvamaiguline. see kõik kuidagi sobib Bondiga. peensusteni lihvitud. kas kõik. või mitte midagi.
Daniel Craig meeldib(s) mulle esimeset Bondist saati. tahaks kohe öelda, et aina enam. aga ehk on siin tegemist lihtsalt kinnistumise ja harjumisega.
Q on kindlasti Bondi kõrval mu teine suur lemmik. sellised targad, terased ja tasakaalukad nohikud on mulle alati väga vastupandamatud tundunud.
Seekorde Bonditüdruk meeldis mulle eriti just seetõttu, et polnud selline klassikaline siresäär, vaid hoopis lihtsam ja loomulikum. nagu päris elus. no umbes midagi sellist, kuhu poole ehk maailma ilutrend paistab liikuvat, kus barbie kultusest hakatakse inimlikkuse poole liikuma. kui ma õigesti mäletan, siis Konn kirjutas, et näitlejatar oli prantslanna. väga võimalik, oli teine küll selline sensuaalne ja kütkestav, pisut äraoleva olekuga udusilm. mina võrdleksin seda tüpaaži suures plaanis Scarlett Johansson´ga.
Uus Miss Moneypenny on äärmiselt võluv ja seksapiilne, aga vana meeldis mulle siiski enam. mitte, et ma eelistaks üht vanust või nahavärvi teisele. ei, seda mitte. pigem meeldis mulle eelmin(s)e kuvand. mulle tundub, et kõik, kus tuleb mängu flirt ja suhted, sealt kaob olulisel määral usaldusväärsust, kindlust, kaalukust ja turvalisust. ja kuigi ma mõistan, et vaatamata Bondi ja Miss Moneypenny omavahelisele kergele flirtivale alatoonile on selgelt tajutav, et ses suhtes valitsevad kindlad piirid, kust üle ei minda, näeks ma Bondi kümnete kaunitaride kõrval siiski sel positsioonil endiselt meelsamini nimetatud väärikat vanaprouat.

anyway. Bond on kõigele vaatamata nähtus, mis mus juba esimestest hetkedest kohatisi külmvärinaid tekitab. ja külmavärinad, olen aru saanud, tähendavad minu jaoks midagi, mis mulle korda läheb.
nagu näiteks see Liis Lemsalult (KOLM) viimases Laula mu laulu saates kõlanud laulgi.


veel midagi. NELI. ühel pühapäeva õhtul jõudsime veel ka Rapla kirikusse, kus toimus hingedeaja kontsert, esinejaks Kammerkooor Head ööd, vend. FB on ikka selles kohas üks tänuväärt leiutis kohe kindlasti. üsna mitmedki elamused oleks mul ilma selle keskkonnata jäänud olemata.
endalegi üllatuseks, polnud ma Rapla kirikus varem käinudki. jahe ja karge oli tõesti. aga kirik seevastu väga kenasti korda tehtud. hästi koomiliselt mõjus altari kohal kaare all kõrgustes olev üksik tuleandur, justkui ilmutus tänapäeva moodsast maailmast.
kontsert ise oli täpselt nii armas ja rahustav, kui arvasin. eriti meeldis mulle muusikasse pandud Meie isa palve. ainult meie istumispaiga valik polnud vist kõige õnnestunum. kuna lauljad jaguneisd kontserti vältel mitmel korral üle kiriku gruppidena laiali, siis oleks vast soovinud, et me istunuks kuskil kiriku keskosas.kuna meie jäime aga ühte äärde, siis kuulsime kõige enam just meie kõrval laulnud nelja inimese häält. lihtsalt kaldun arvama, et keskel oleks endid ehk enam muusikast ümbritsetuna ning selle sees tundnud.

ja kui lõpetuseks küsitakse saates ikka, et milline oleks külalise kultuurisoovitus vaatajatele/kuulajatele, siis vastaksin seekord Andres Ehina üleskutsega:

...te parem kuulake, kuis vaikus laulab...

sobib praegusesse pimedasse hingedeaega minu arvates imeliselt. et me endid ses perispasmilises maailmas ära ei kaotaks, vaid üles leiaks.

Wednesday, November 18, 2015

kahekesi(d)

Ema ütleb, et oleme oma tunnetes taktitundetud. aga see on mu viimase aja lemmik pilte. mis teha. olgu siis mõni aeg taandareng.

üks teine pilt sinna juurde. juhtusime eile õhtul mehega TallinnaTV vaatama ja mis me nägime. rääkisid kaks meest kodutundest, shampanjapudel jääanumas keset lauda. olete te veel juhtunud midagi sarnast mõnel muul kanalil nägema? keset novembrikuud.
uhuuu, pole siis ka ime, et me maailma parkimishindade edetabelis esimest kohta oleme võtmas.


Sunday, November 15, 2015

harakas


Tegelikult hakkasin sellise iluduse järgi õhkan-igatsema juba mitmeid aastaid tagasi. Nõmmel elades. esiti oli see vaid uitmõte. kuniks umbes aasta tagasi sai mõttest midagi kindlamat. otsuse taolist. pildilolevat käsisin piilumas juba kuskil pool aastakest. kallis oli. muudkui lükkasin edasi. aga kui nüüd potsatas meiliboxi kiri, et sealsed valgustid on nädalajagu märkimisväärse protsendi jagu alla hinnatud. ning isa oli mulle kuu aja eest veel sünnipäevaks ümbriku kinkinud. siis sel hetkel teadsin, et nüüd ongi see koht.
pimedasse aega. mäletuseks. jõuluks. märgiks. ja üleüldse.
midagi, mis jääb.

Ruudi ütles oh issand. mis mind muidugi ei üllatanud, sest tema ongi selline seaduse- ja traditsiooni kuulekas poiss. kõigel ja kõigil on oma kindel koht. seetõttu kuulub ka selline valgusti tema silmis kokku ainult ühe korraliku suure toaga.

tudeng tuli nädalalõpuks koju ja hakkas naerma: kas  kütate sellega korterit või?

minu meelest on just eriti äge, et ta on köögilaua kohal ja korratuses, kuhu ta nagu traditsiooniliselt ei kuulu. nii ei jää ta märkamatuks ja tuleb eriti hästi esile. mina aina vaatan ja vaatan. ja tean, et mul oli seda tõesti vaja.
õnneks on vähemalt mees minuga samast puust. boheemlane, nagu ema meid tituleerib.

Saturday, November 14, 2015

Klassika minutid

Ostame paki beebiporgandeid.
viimast porgandit ei võta kumbki. like always.
viimane tükike kooki. poolik ahjusai lõikelaual.

absoluutne klassika.

kahekesi. seltskonnas.
viimast tükki o n keeruline võtta. käsi kohe ei tõuse.
ja kui võetakse. siis üldjuhul koos kommentaariga a la no ma siis võtan selle ... viimase.
justkui vabandades. 

viimase tüki fenomen.

Friday, November 13, 2015

Eelkool

Suveplika veerib Päevalehe surmakuulutustest nimesid kokku.

Tuesday, November 3, 2015

Teisipäeval


Kuna Suveplika jäi pisut tõbiseks, siis võtsin natukeseks aja maha.
ning alustasime tänast hommikut meie lähedal asuvas väikses armsas kohvikus.

Suveplika tegi koju tulles meie väikses hoovis ka mõned pildid. täna on muide imeilus ilm kes veel ei tea.





ja mees on jälle Rootsis. ootan ja igatsen teda väga, väga. üksi jalutamas käia pole ikka üldse see. ja õhtul voodisse teki alla pugeda on tühi ja kurb.
vajan ta lähedust ja kõrvalolu. nagu õhku.

Monday, November 2, 2015

Esmaspäeval

...kuna kohtu tõlgenduses vägivald lapse ema vastu ei ole vägivald lapse vastu...

Ma ikka mõtlen, et nii saab tõlgendada vaid keegi, kes asjaga kohe sugugi kokku pole puutunud. keegi distantsilt, umbmäärane organ või isik, kellele jaoks mõiste laps tähendabki pelgalt nelja tähte valgel paberil.
viimased aastad ma muust ei mõelnudki, et kui ma ka iseennast ei austa, et sellises suhtes edasi virelen, siis pean suutma end kokku võtta ja suhte lõpetama laste pärast. lapsed tuli sellest päästa. nii kiiresti, kui võimalik. tundsin, et see pole enam mu valikute küsimus. vaid üks ja ainus kohustus. ning vastutus.
süüdistasin end alatasa, et olin lapsi niigi kaua iseenda jõuetuse, suutmatuse, nõrkuse ning oskamatuse tõttu lõhkuda lasknud.

jah, võin olla paranoiline ja seda kõike ise nii näha tahta, aga ma ju näen. kuidas Suveplika viimase aasta jooksul muutunud on. tema kiiksude ja meelekindluse tõttu on temaga ehk endiselt kesmisest pisut enam tegemist, aga ta pole enam kaugeltki nii närviline ega rabe. ei kata iga väiksemagi ehmatuse või hääle peale kõrvu kätega. magab nüüd päeva pealt oma valges voodis, mille talle mõni kuu tagasi Iskust koju tõime. küll veel meie magamistoas, aga siiski, oma voodis. tahab vanaema juures käia, aga tahab nüüd pool aastat hiljem peale siia kolimist juba ka koju tagasi tulla. peab küll mehega endiselt puhuti maha omi iseseisvussõdasid, aga kui haiglas olin, võttis oma padja ja teki ja ronis hommikul ikkagi tema kõrvale.
ning üks õhtul lasteias kasvatajaga rääkides kinnitas ka kasvataja mulle Suveplikaga toimunud positiivseid muutusi. ta seltsib nüüd kõigi lastega. tal on sõbrad, nii poiste kui plikade hulgas. on abivalmis ja lahke. ei muretse ega pabista enam, millal keegi talle täpselt õhtul järele jõuab. on hakanud paremini sööma. jne. jne.

mis tähendab. et mul tõuseb automaatselt vererõhk, kui keegi väidab, et vägivald ema vastu poleks vägivald lapse vastu.

et siis liigub. küll tasapisi ja kikivarvul. aga minu arvates siiski step-by-step paremuse suunas.
mina vähemalt usun sellesse.

ja Jumal tänatud, et võin vist samamoodi öelda ka oma südame kohta, mille uuringu tulemus väidetavalt näitas, et tegemist pole patoloogiaga. olen selle eest lõpmata tänulik. kohe südamest. tegutseb teine tõesti pisut omatahtsi, aga kardioloogi arvates võib südame suurem tähelepanu vajadus olla kinni minu organismis valitsevast kaaliumi ja magneesiumi puudusest.
hakkan võtma lisaks vastavaid valgeid vidinaid. kuu aja pärast siis selgub, kas ta rahuneb või. vaatab edasi.

Sunday, November 1, 2015

süda tuksub. justnagu heaks arvab


Olin siin juba mitmeid nädalaid oma iseteadliku südamega elanud ja ringi kooseranud, ütleks isegi ,et teda teatavas mõttes lihtsalt eiranud, kui ühel päeval mõtlesin, et peaks ikka vist kellegagi konsulteerima. kuidagi jube palju, jube tihti, jube häirivalt hakkas ta mu sees omatahtsi tegutsema. teinekord teeb isegi kuni kuni 10 vahelööki minutis. ääretult ebamugav.
1220 ütles, et sellise isetegevuse peale peaksin kohe kindlasti reageerima ja südant kontrollima. mõned päevad hiljem aset leidnud ämmaemanda vastuvõtul teatas temagi, et peate ikka olema väga rahulik, kui seni midagi ette võtnud pole.

mis tähendab, et kui siiani olin tõesti elanud oma südamega suhteliselt leplikult, siis peale seda ma enam kindlasti nii rahulik ei suutnud olla. täitsa hirm hakkas kohe.
võtsin siis nende soovitusi kuulda ning kolistasin ühel hilisõhtul ITK naistenõuandla erakorralisse vastuvõttu. ööseks jääti mind sisse . hommikul pandi aparaat ja juhtmed külge, peale mida käisin ööpäev läbi ringi nagu enesetaputerrorist.
homme lähen tagasi, annan maššina asjatundjatele tagasi ning jään kohapeale ootama, kas pean nende vahelöökidega lihtsalt ära harjuma või saab midagi olukorra leevedamiseks ette võtta.
tänaseks päevaks on enesetunne ikka juba päris arvestatavalt õnnetu.
arvatavasti lisavad olukorrale nüüd oma arvestatava panuse ka närvid.
tuleks juba homme. saaks mingi vastuse. ja teadmise.

Thursday, October 29, 2015

Miks. ehk kohtus. vol 2. nii armas. kas pole.

Teine argument, millest ma kohe sugugi aru ei saa, ehk peamiselt milleks üldse sellised:

Väide, et Mees on NAISE vastu kasutanud korduvat vägivalda, ei ole samuti eluliselt usustav. Nimelt võiks mitmete väidetavate tegude näol olla sõltuvalt asjaoludest kehalist puutumatust otseselt riivavate vägivallategudega, mille esinemist ja kordumist püüaks iga keskmiselt mõistlik inimene vältida. Seetõttu oleks oluline tähelepanu pöörata faktile, et NAINE omas väidetavate vägivallategude toimepanemise ajal korterit , kuhu ta võinuks mistahes hetkel elama asuda. Samuti kuulus NAISE emale korter Tallinnas.
Puudub mistahes mõistlik alus arvata, et isik, kelle suhtes pannakse toime väga tõsiseid vägiavallategusid, jätkaks kooselu enam kui viis aastat, käies sama ajal ühistel resisidel jne.

miks esitatakse kohtule selliseid seoseid ja argumente stiilis, vägivalda ei saanud olla, kuna naine elas jätkuvalt kodus, kui sel teemal on ometigi kirjutatud erialaspetsialistide poolt kümneid raamatuid ja hulgaliselt teaduslikke artikleid/töid.
seda, MIKS naine/naised kodust ära ei tule, seal on kümneid põhjuseid.
ja kui te minu käest küsiks, siis olen enda üle lausa uhke, et üldse lõpuks suutsin sellest välja rabeleda. on naisi, kes saavad kolki. ja jäävadki saama. ega suudagi seda lõplikku sammu teha.

jah. ja ikkagi. mis ja miks see siis on.
kas see toimub puhtalt kohtuniku/teise poole emotsionaalseks mõjutamiseks? kallutamiseks?
käib see lihtsalt juriidilise maailma mängude juurde?
või peaksin ma muret tundma/pelgama, et nii totakad argumendid võivadki õiguse mõistmisel aluseks/tõenduseks olla ning mulle saatuslikuks saada?

Wednesday, October 28, 2015

kohtus. nii armas. kas pole.

No näiteks selliseid võtteid ja mõtteid kasutatakse vastuses hagile:
 
...ühegi ühise külastuse põhjuseks ei olnud MEHE¹ väidetavalt vägivaldne
käitumine ega teemaks selle arutamine, vaid NAISE¹¹ ebastabiilsus ja võimetus püsida kooselus üldtunnustatud kõlblus- ja moraalinorme järgides, sh igale privaatsust austavale eneseväärikale inimesele mõistetamatul kujul blogi pidamine, pärast uut loetud raamatut või filmi järgnevatel päevadel selles maailmas sees elamine, pärast järgmist kardinaalne mõtte- ja tegevusmallide muutumine, arusaamatu ebakindlus oma isikus, teiste inimeste suhtumises iseendasse, korduvad hüsteerilised teemaarendused stiilis „milline laps on sulle armsaim?“, „kas sa armastad oma vanemaid rohkem kui mind? jne, SUVETÜDRUKUL¹¹¹ autismi kahtlustamine (mille tõttu oli MEES nõus tegema läbi ka testid, mille eesmärgiks on määratleda vanemate võimalikke autistlikke jooni, samuti tellis MEES erialakirjandust, et lõpetada südaöised mõttetud iskussioonid, mille käigus teemasid käsitleti naistekas.delfi.ee tasemel) jne.
..

¹ mehe perekonnanimi
¹¹ naise perekonnanimi
¹¹¹ lapse nimi

johhhhhaidiiii.

- - -

Viis minutit peale eilset postitust helistas ema. alustas siit ja sealt. suht tavaline, aga sellist finaali ma siiski ei oodanud: kas sa ootad kaksikuid?

Eeeeeee.......millest nüüd see?

Aga mis see siis tähendas, et kolm on seltskond?

no selge. ka nii võib. mõelda. veel kord kinnitus, et asju võib näha/kuulda/lugeda mitmeti. ikka mulle veel aeg-ajalt tundub, et kõik, millest kirjutan, on üheti arusaadav. ja palun väga. see polegi nii. nagu ma ei teaks. ja ometi kipub see uuesti ja uuesti ununema, kui meelde ei tuletata.
nagu paljude muude asjadega siin elus.

et siis igaks juhuks ütlen. et ma ei oota kaksikuid.
jumal tänatud.

aga. täna öösel nägin üle viie kuu head und. imelik. täiskuul. ja muude olemiste keskel.
ja siiski. lõpuks ometi, lõpuks ometi. viimased paar kuud olen igal õhtul enne magamajäämist soovinud, et see viimaks ometigi juhtuks. olen väsinud neist närvilistest ja painavates unenägudest. mitte just õudukatest, ei, päris reaalsed on need isegi. aga nii naha alla pugevad, et hommikuks olen neist enamasti rampväsinud.

Tuesday, October 27, 2015

Kolm on seltskond

Süda lööb öhtuti ja öösiti lisaks ja vahele, nagu ise tahab. vahel üks ja teinekord neli korda minutis. ja ega see teine kah aega ega kohta vali.
viimane sai hiljuti üle vaadatud. temaga on vähemasti kõik parlanksis. teisele sai täna päeval kah juhtmed külge pandud, aga tema ei anna end nii kergelt kätte. on juba vanem ja targem. valib aega ja kohta.

ühesõnaga.
kõik mu sees elavad oma elu. ja teevad mis tahavad. mina vaadaku ise, kuidas iseenda ja nendega hakkama saan.

Saturday, October 24, 2015

ime, et üldse peale saime

Kui me muidu Hiius käies naljalt kodust välja ei kipugi, siis täna mõtlesime, et ok, teeme siis ühes turistika laupäeva ka.
esmalt sõitsmie Kärdlasse. mehel oli vaja ehituspoest üht koma teist. selle ta sai, pood oli täitsa lahti. algas paljulubavalt. SEB automaat andis sularaha kah. korras. seejärel läksime minu soovil Baabadesse. suvel oli see koht mulle oma sibulamoosi-leiva ja pärnaõie teega millegipärast erilise tunde ja mälestuse jätnud. aga Baabad olid suletud. koguni terve sealne väljak oli inimtühi. apteek õnneks oli lahti, oma magneesiumitabletid ma sain. pood ka, et osta mahl, millega see sisse võtta. mees pakkus, et teeme Kärdlas ka ühe kohvi, aga vastasin, et ei, lähme Kõppu. Tuletorni. sealt sai suvel muuhulgas ka imehea kohvi ja suussulava koogi. aga. tuletorn ja kohvik olid loomulikult kinni. vedelesime mehega tunnikese päikesepaistes ja vaikuses sealsel puupingil. selle aja jooksul käis meid segamas vaid üks veel sama rumal valge auto. tõenäoliselt on enamik inimesi meist märksa ettenägelikumad ja ikka vaatavad enne netist järgi, kui oktoobri lõpus huupi Kõpu Tuletorni külastama kihutavad. mis siis ikka. Kalana. sealt ehk ikka ühe kohvi saab. suvel oli seal ka maitsev võileib. aga jah, no mis te ise arvate, mis me eest leidsime, kui kohale jõudsime. haudvaikuse. ok, Ristna siis. sealt mööda sõites näitas vähemalt silt, et  teisipäevast-pühapäevani. kümnest hommikul, seitsmeni õhtul. kohale jõudes oli veel üks silt. kuni 15 septembrini. nice.
aitas kah. tulime koju ära. ma ei tea, miks me üldse läksime. mehe ema oli teinud imemaitsva ühepajatoidu. ja mehe valmistatud kohv maitseb mulle alati paremini, kui mu enda tehtud.

et te siis meist targemad teaksite olla. tundub, et üldiselt on Hiiumaa sügis-talv-kevad totaalne asumaa. perifeeria.

Friday, October 23, 2015

külmavärinad

 
väga iseloomulikult linnalik versioon. aga nii armsalt usutav. olen juba ammu aru saanud, et on kohti, kus vanus tuleb ainult kasuks.
 
...unistuste riik on peidus teie endi südameis...

Tuesday, October 20, 2015

diivanil

"Uuest aastast sätin su kõhtu juba mina."
"Tõstad, sa tahtsid öelda..."

kisub vägisi beebiblogiks kätte. pole parata. ühest hetkest hakkab alati pähe. ainult aja küsimus. isegi tugevamatel.
loodus ja evolutsioon vist. mis muud.

Monday, October 19, 2015

kuula...

Käisime nädalavahetusel Hiius. mehe kodus.
see on ainus koht, kus ma magan. hommikuti kümneni. poole üheteistkümneni. ühel korral koguni vist kolmveerandini.
mitte kuskil mujal. mitte kunagi.

täna arvan, et asi on sealses vaikuses. see on tõesti otsatult puhas ja sügav. kuni täistikutud tähistaevani välja. nii jumalikult vaikne, et seda on kuulda.

Thursday, October 15, 2015

ultra äppid*

mirt
it´s a girl.
feeling very well at the moment.
thank God.

that´s it.
Äppid* äppid* äppid*

Friday, October 9, 2015

- - - ehk on ikka täiesti arvestatav kärsitus ja uudishimu juba küll. ei saa salata.

Ütleme siis nii, et olen jõudnud täpselt poole peale.  + 3,5 ja. kuidas kunagi. tujude ja meeleoluga on kõige keerulisem. otse enneolematu. olen neist ja iseendast juba silmini väsinud.
ma arvan, et maha on sadanud juba minu vähemalt kümne aasta pisarate norm. kui mitte rohkem. aga jumal kui palju kergem on elu, kui saab nutta. enesetunde kiirabi. puhas boonus ma ütlen.
ok. mees peab ka mõistlik ja mõistev olema. see on siinkohal ainult tohutu vedamine ja lisaboonus. ma ei tea, kuidas muidu. katastroof vist.
järgmine nädal lähme anatoomia tundi. tõehetk. silmast silma. vaatab siis. tuleb tunnistada, et uudishimu on suur. suur. suur.
elevus. põnevus. mis ei tähenda, et see ei tunduks mulle ikka veel enamalt jaolt nagu unenägu.
kahjuks peab seejuures ka tunnistama, et on ootused. mis pole iseenesest muidugi kuigi erapooletu ega hea positsioon. mitte kellelegi.
aga nii lihtsalt on.

p.s kohvipaksu pealt ennustatud kuupäev on muideks Troonipärijaga üks. kas pole kummaline .

Tuesday, October 6, 2015

...et kogu aja oli mulle naabriks, Alice...

Kui eile päeval tööl olles köögisnurgas uue kohvi valmistamiseks kraanikausis parasjagu kohvikannu pesin ning too uus põhikohaga Läti õppejõud mu kõrval selle peale väga püüdlik-abivalmilt masinast eelmise filtri koos kohvipuruga prügikasti viskas. küsis ta mu käest järsku ootamatult, is the water safe?
mh? kuulsin ma õigesti?

mulle endale vähemalt tundus, et ma ei teinud teist nägugi, aga tegelikkuses hämmastas see küsimus mind ikka üksjagu.
mees justkui väga lähedalt, naaberriigist. aga küsimus nagu Teiselt Planeedilt.

Definitely, vastasin vett masinasse valades enesekindlalt, I drink it all the time.
ning usutavuse huvides lisasin, et Eestis pakutakse kannu-kraanivett soovi korral isegi parimates restoranides. ega ma selles muidugi päris kindel polnud, aga see tundus sel hetkel mulle endalegi tõsi-mis-tõsi. pakutakse ju?
we all die one day, lisasin veel mõttes, aga välja ütlema targu ei hakanud. kuigi selles olen kohe päris kindel.

Riias igal juhul kraanivett ei jooda. ei tohtivat. We drink only bottled water.
/whattttttt???/

te muidugi teadsite seda?

Monday, October 5, 2015

täna võib

Siis, kui ülevalt korteri- või alt maja välisukse lahti teed ning ninna levib paugust mööda kõrgete lagedega trepikoja koridore täiesti vastupandamatu ahvatlev õunalõhn.
on hetkega selge, et naabrid on taas kord mõned oma õunakastid mõneks päevaks koridori tõstnud.

tunnistan, et näppasin sealt täna (jälle) ühe.
ma kuskilt otsast ikka loodan, et see neil loomulikku kadusse sisse on arvestatud. nad tunduvad vägagi normaalsed inimesed. ning normaalsed inimesed peaksid ju ometigi mõistma, et too magus-mõnus lõhn võib iga teise ebanormaalselt hulluks ajada. inimene on ju loomult teadagi nõrk.
veits kulukamaks võiks lugu nende jaoks muidugi minna juhul, kui nad elaksid esimesel korrusel. aga õnneks, õnneks. on neil vedanud. elame kõige kõrgemal. kolmandal.
sinna pole alumiste korruste elanikel lihtsalt asja. aga neilegi jagub midagi head ja olulist. näiteks too meeldiv emotsioon. küps ning mahlane sügise lõhn.

Saturday, October 3, 2015

enne minekut. kiiruga.

Ma pole kunagi varem niimoodi tundnud. et ootan last ning samal ajal tunnen, kui väga ma oma kaaslast armastan.
mõelda vaid. saan ülehomme 44-aastaseks ja on midagi, mida pole varem oma elus kogenud. mõelda vaid, on veel midagi, mida ma poleks ehk eales oma elus teada saanud.

samal ajal. räägib nii palju tegureid justkui minu ja meie. õnnestumise vastu. ühiskonna silmis tormasin ühest suhtest teise. uus suhe arenes suhteliselt tormiliselt ning otsustasime lapse saada üldisest vaatenurgast kindlasti liiga vara. etapis, kus kirjade järgi teineteist veel ei tuntagi. mul on meie ühiskonna silmis juba niigi liiast lapsi. ning ka minu vanus pole kaugeltki enam see, mis mõistlikkuse kasuks räägib.

ja ometi tunnen end hetkel nii, nagu ei kunagi varem. ja mõtlen, kui kahju, kui poleks seda tunda saanudki.
muidugi ma mõtlen. kas see võib mulle ka ühel hetkel kätte maksta?
kas see tänane õnnelik aeg ja tunded ka raske olukorra ka üles kaaluksid ja selles kannaksid?

megeha rääkisime. loomulikult pole me enam nii noored ja naiivsed, et usuks, et elul poleks meile tulevikus varuks ka keerulisemaid hetki ja olukordi.
aga me praegu vähemalt usume. mõlemad. et ei kahetse seda kunagi.
uhuuuuu. mis ime see siis ka on. teisti ju ei saakski.

olen praegu nii lollilt rahul ja õnnelik, et mul on oma naiivsuse pärast veidike häbigi.
aga nagu pildilt näha, siis häbi ei anna end siiski piisavalt häbeneda. ega karta. et vait olla.


Friday, October 2, 2015

Sügav kummardus, et valisite Solaris Kino.

Piletid potsatasid postkasti.

ma esimese hooga lugesin ja nägin sügav kaastunne. isegi teisel korral pidin mõistusega võtma, et ikkagi sügav kummardus, mitte kaastunne. ma ei tea, kas see on nüüd koht, kus solaris võiks muret tunda, et äkki keegi on veel nii rikutud (kinnistunud?). aga meelitavalt see igal juhul kõlama ei jää. pigev peletavalt.
puhas emotsioon. mhmh. ma tean. aga seda vist ei tohiks tänapäeva konkurentsis alahinnata.

aga jah. kui teemasse. siis tegelikult otsisn üht. aga leidsin midagi sootuks muud. nagu selle asjaga ikka kipub minema. nägin plakatit. mis kuidagi kohe lausa tõmbas.
must-valge. ja kuidagi stiilipuhas. kas pole.



ja sisututvustus. kõhedusttekitav ja ootamatute süžeepööretega. loodetavasti võib seda usaldada. sõnasõnalt. et jääbki täpselt kõhedusttekitavaks. mitte enamat. ma mõtlen ehmatus ehmatuse otsa. nii et silmi ja kõrvu üldse avada ei saa. see oleks igav.
ja ootamatud pöörded. need mulle meeldivad. loodetavasti ikka sellised kannakad. mis mind tõeliselt üllatavad. mida sugugi oodata ja eeldada ei oska. need on kõige paeluvamad.

anyway. ma usun, et minu viimane õudufilm jääb kuskile lapsepõlve.  baskerville. või midagi seesugust. mees arvas, et temaga on arvatavasti sarnased lood.
helistasin ja olin elevil. andsin kiirülevaate. küsisin, mis arvad? mees naeris ja vastas, nooooo... ma ütlesin, sa mõtle. ja 5 minutit hiljem ostsin piletid netist ära. mis ta siis naeris nii paljulubavalt. sellega ta oli oma sõrme juba andnud.

ema ütles kunagi, et ta teeb kõik, mida sa tahad. mina muide nii ei arva. mina arvan, et mees hoolib. ehk isegi armastab.
tegelikult ka.

Wednesday, September 30, 2015

Emad

"Tahtsin sulle veel öelda, et sa tead, et ma su blogi ikka loen, aga võta see postitus nüüd kohe maha..." (jätkub)
"Olen sulle vist 100x öelnud, et palun ära loe siis mu blogi."
"Ma ikka loen, ma jälgin su arengut."


No mis sa oskad selle peale öelda. Vahel on küll selline tunne, et.

Tuesday, September 29, 2015

tavaline. või siiski mitte nii tavaline. teisipäev.

Mees sõitis mõneks päevaks tööasjus Rootsi. ja mina igatsen. absoluutselt.
iga. jumala. hetk.
mis toimub?

Suveplikal jällegi tuli esimene hammas ära. mõtlesin selle peale, et ei mäleta ühegi poisi esimest hammast. kas see ongi normaalne, kui sul palju lapsi on? või peaks hoopis mõtlema, et kui esimesi hambaid ei mäleta, kas neid siis  liiast pole saanud? uuuuu. süümekad, noh.
ah jaa. ja Suveplika sai täna öösel minu kaisus magada. hommikul oli padja all 2-eurone. hambahaldjas tõi. Suveplikal jagub nüüd arvutamist. mis selle sisse (kõik) mahub.

Monday, September 28, 2015

reede, laupäev, pühapäev

Alguses mõtlesime mehega möödunud nädalavahetusel veel Suvekuningriiki põrutada. tegime oma onnis se suvel väikest iluravi. jõusime oma häärberi seest osaliselt valgeks peitsitud laudisega üle lüüa. ilus ja puhas jäi.


lisasime mõne uue köögikapi, kardinapuu ja valgustid. ning ühtäkki tundus järgmisele mõnevõrra erilisele suvele mõeldes juba mõistlik ja mugav siis ka vesi tuppa tõmmata. tõenäoliselt saab meil järgmine suvi möödunust kiirem tulema ning seetõttu oli plaan jõuda sel sügisel veel boiler ka ära paigaldada.
mehe kiituseks peab siinkohal tingimata ära rääkima, et kui ta tööd teeb. siis imekorralikult ja -ilusti. ilma igasuguse allahindluseta. puhas nauding. nii armas.

aga jah. läks teisiti. peale Pärdi filmi tegime hoopis kannaka ning otsustasime endile hoopis ühe rahuliku (kino)nädalavahetuse korraldada. reede õhtul läksime veel Noorust vaatama


mille osas ma  siiani päris kindel pole. kas see film oli minu jaoks lihtsalt too deep või siis hoopis too simple.igal juhul jäi mulle peale filmi vaatamist sisse teatav segadus. täna juba mõtlen, et oli vist ikkagi too simple. mis võib minust paista muidugi üleolev. aga ma mõtlen, et mulle tundub tänagi veel kuidagi uskumatu. kas tõesti tahetigi meile täiskasvanutena edastada nii lihtsaid elutõdesid.
aga kokkuvõttes oli tore ja omapärane. väga hea muusika. üks  mu lemmik kohti oli muide see, kus selleks, et teha vahet nooruse ja vanaduse vahel tuleb kätte võtta kõigest binokkel. lihtsustatud, aga vägagi geniaalne.

laupäeval.
Unditund



alati huvitav. vaadata/kuulata põneva ja andeka inimese elu ja tegemiste kohta. Põnevate, intelligentsete ja andekate inimeste suu ja mälestuste läbi.  kokkuvõtteks ütleks, et selline kerge ja ülevaatlik.

ja kohe peale seda. Moest väljas.


tunni kohta üllatavalt palju. meil mehega jätkus peale filmi lõppu arutada veel ühe ja teise nurga alt  päris mitu aega. mõneti ikka täitsa uskumatu. kokkuvõttes ütleksingi, et elagu ettevõtlikkus!
isegi siis, kui see teema maailma mastaabis jääbki minu arvates nõelaks heinakujas, siis ühe inimese seisukohast võttes on see ikka midagi väga vägevat ja suurt.
no ja näiteks. palun väga. kui järgmisel hommikul triikides teiste asjade hulgast Tudengi pluusi leidsin,

designed by Reet Aus. made in Beximco. Bangaldesh

siis nägin seda sootuks teises valguses. ühtäkki sain väga käegakatsutavalt aru, kui oluline on siiski näha ja teada pildi taha. kui oluline on lugu. millest nii palju räägitakse.
nägin ja triikisin seda muidu mittemidagiütlevat pluusi nüüd hoopis teise tunde ja teadmisega. ma ütleks koguni suure imetlusega!

õhtul vaatasime veel Õnne tänava ja Downton Abbey ka otsa. lihtsalt imeline!
pühapäeva õhtuks olime iseendi ja nädalavahetusega igal juhul varbaotsteni rahul.

kõik tundub praegu nii kenasti ja hästi. et isegi natuke hirm on.

Saturday, September 26, 2015

Enne minekut. kiiruga.

Miks iga partneriga läheb seks parmaks. uuele. kõrgemale levelile?
Kas see tuleb iseendast? Vanusest, kogemustest, suuremast teadmisest, mida ootad? soovid? tahad? iseeneses tabude ajas vähenemisest? sootuks kadumisest. või mängib ses rolli siiski ka partner? sobivus? kui jah, siis palju?
või kehtib ka seksis kasulikkusteooria? mis on näiteks vanuse? ja partnerite arvuga seotud?
ma mõtlen. on see vedamine? või seaduspärasus?

Friday, September 25, 2015

..see, mis ma krabistan siin paberil puupliiatsiga. peab samavõrra krabistama ka mu hinges..

nagu seegi. kaustas.
kui kunagi lugesin, et lastel on oluliset suuremad šansid oma tahtmist saada ning vanemaid ümber sõrme keerata peale söögilauast tõusmist. kus lapsevanema kõht on täis. siis minu puhul võiks ses osas häid tulemusi, lausa imesid saavutada. peale sellise filmi lõppemist.
pahatahtlikkus ja tühisus on taas kord mõneks ajaks mu maailmast pühitud. kõik tundub korraks jälle nii paigas. ilus, puhas ja võimalik. et selle ajel võiksin kohati ehk pool kuningriiki kokku lubada.

vaatasin seda kirikus Pärdi najal uinunud last ja mõtlesin. et miks peetakse kontserdil magama jäämist ebaviisakaks. sõnalises etenduses ehk jah. oleks see solvang. aga muusikale. on see vaat et suurim kompliment. ainult hea muusika sees on võimalik uinuda. täielikus harmoonias.

vaadata oli seal rohkemgi. kuulata. mõistagi veel enam.
mõtlemisegi jaoks oli piisavalt aega ja ruumi jäätud.
nii palju arusaamist. äratundmist. 
aeglaselt kuuleb ja näebki märksa paremini.

väga rahulik. isegi hüpnotiseeriv.
heas. suisa parimas võtmes.

mhmh. see oli minu. pole kahtlustki. selle tunneb täna juba hoobilt ära. nii kindlasti minu, et kui lugu ühel päeval plaadile saab, siis  peab see igal juhul mu kohvris olema. mulle meeldib see tunne. teadmine. et asjad, mis mulle korda lähevad. puudutavad. kuskil mu lähedal. minuga on.

sellised elamused. hingepugemised. loksutavad taas kord mõtted ja suhtumised mõneks ajaks vankumatult paika.
nagu Edgar Valteri joonistused Pokuraamatus. näiteks.
või linnu sitt noodivikus. kell 11.30

kahjuks me muidugi kipume seda ikka ja jälle mõne aja möödudes unustama. mis on väärtus. väärtuslik.
Nagu Pärt ütles, et elus läheb ikka nii, kus unustame selle lõhna. siis tuleb jälle libastuda.

isegi kui ma kõik kaotan.
siis järelikult puudub sel ju igasugune väärtus.
väärtus peitub hoopis mujal.

Thursday, September 24, 2015

Südamlik

"Kas sa alles jõudsid?" 
laman elutoa diivanil, valged tennad jalas ja loen Eesti Naist, kui Ruudi sisse astub.
tegelikult ma ei jõudnduki nii alles. aga mingil põhjusel ei kipu ma koju jõudes alati kohe tennasid jalast võtma. just tennasid. ja ainult tennasid. tennad ei sega. neid nagu õieti ei tunnegi. nendega on kohe lausa mõnna. imelik. mõtlesin just sellele, kui ennist jala kodu poole kõmpisin.
Ruudile ma seda muidugi öelda ei söanda. tunduks ehk imelik. kas ema võib olla imelik? ja kui võib, siis kui imelik?
pealegi. olen juba ikka mõnda aega harjunud. et must kohati päris hästi aru ei saadagi. saaks isegi. täna hommikul just mõtlesin. juba. jälle. milleks siis veel teisi oma arusaamatu mõttelennuga ülemäära vaevata. aga stop. siinkohas. muidu läheb laperdama.
"Mhmh, alles tulin. ok, valetan. mitte päris, natuke juba jõudsin tegelikult kiiruga kartulisalatit ka süüa. kõht oli nii tühi".

Ruudi tuleb mu juurde. Üritab tennasid vaikselt mu jalast sikutada. ja kui see hästi ei õnnestu, seob rahulikult paelad pealt lahti. tõmbab need seejärel mu jalast. ja viib esikusse ning paneb seina äärde maha.

vat selline poiss ta ongi.
Ruudi puhul võib küll öelda, et tema puhul räägivad ta teod sageli palju enam kui. midagi muud.

vahel mulle tundub, et ma emana ei vääri teda.
mina näiteks olen ema, kes hammustab suurema süümepiinata Suveplika šokolaadijänesel saba otsast, kui ikka magusaisu on. sellepärast mulle sobib, kui inimesed ka minuga vähe naglamad on.
mitte üleliia muidugi. sedasi parasjagu.
ma läheks ikka jube närvi, kui keegi mu terve šokolaadijänese luba küsimata nahka pistaks.

Tuesday, September 22, 2015

Pühapäev. ja Suveplika 6. nagu naksti. või noh. mis naksti. eks temaga ole ikka kõvasti tegemist olnud küll. rohkem kui kolme poisiga kokku. nagu ma ikka tavatsen rääkida. kurta?

kuus aastat hiljem
Selle eest nüüd. ma ei teagi, kuidas. või miks. aga järsku on temaga siiski märkimisväärselt mõistlikumaks läinud. mis ei tähenda, et endiselt tegemist poleks. aga ikkagi. teine tunne. mille üle mul nii kohutavalt hea meel on. nii on meil kõigil teineteisega hulka kergem.

peale seda, kui ta terve viimase suve Suvekuningriigis oli veetnud. ning minu arvates nagu üks suur tervisepakett välja nägi. hakkas ta sellest sügisest täispäevad lasteaias käima. sest Suveplika vanaema, kes teda enne hoidis, läks uuesti tööle.
nädala sees on Suveplika nüüd täielikult meie hoolitseda. nädalavahetustel kipub ta aga endiselt vanaema manu. eks ta ole harjunud. sest käsi südamel, vanaema ongi tema kasvatamisel Suveplikale tegelikult isa ja mulle mehe eest olnud. pole siin imestada ühti. eks nad ole teineteisega lähedaseks saanud. ja kui vanaema lubab, siis pole mina Suveplikale neid päevi keelanud kah.

mehega on ta samuti järksu märksa leplikumaks muutunud. mees aitab mind muidugi palju. lasteaeda viimisel ja toomisel. igapäevaelu korraldamisel.
tunnen, et mul on tema kõrval tohutult palju kergem. kohati isegi süümekaid, et nagu laiskvorst. muidusööja. või kuhugi sinna kanti. olin viimaste aastate jooksul täielikult ära unustanud, mida tähendab argipäeva toimetusi kellegagi jagada.

tere, sügis
selle eest. peale viit kuud, kus Suveplika päris isa tema vastu kordagi huvi ei tundnud. potsatas nüüd mu meilboksi ta advokaadilt kiri. kus anti lühidalt teada, et isa soovib lapsega esmaspäeval kohtuda. sünnipäev ju. kohtumiseks oli antud ka talle sobiv neljatunnine ajavahemik: 15.00 - 19.00 . kuna Suveplika oli eelmisel nädalal kodune. esimesed sügisesed viirused. andsin teada, et pole sugugi kindel, mis temast esmaspäeval saab. st ütlesin ära. mille peale sain uue kirja.

Palun teatage, kui laps on terveks saanud ja millal on tal seejärel esimene võimalus isaga kohtuda.
 
mis pehmelt öeldes ikka omajagu ärritas küll. isegi solvunud olen. et mida iganes. esimene võimalus.
isa, kes pole soovinud viie kuu jooksul kohtumiseks mitte ühtegi võimalust, nõuab nüüd. esimest võimalust. kas see pole pisut isekas. isegi alatu. nõuda esimest võimalust inimestelt, kes lapsega päevast päeva tegelevad.

tõsiselt, tunnen et mulle. meile. tehakse liiga. ja seda just juriidilise poole pealt. kus inimlikkus pole mingi tõend. ega dokument.
tema on lapse isa. see on fakt. kes nõuab esimest võimalust. kui üks teine mees lapse ja emaga iga päev lasteaia ja kodu vahet kimab. lapsega mängib ja talle öösiti tekki peale paneb. või kasvõi sünnipäeva korraldada aitab.

jah, olen vihane. tõesti olen. vahepeal, kus ma lapse isast ei kuule, läheb see vaikselt meelest. ja ma ei mõtle. aga niipea, kui ta taas kord esimest võimalust nõuab, tunnen, kuidas see kõik uuesti laviinina mulle kaela langeb.
mulle tõsiselt tundub, et sellisel kujul mõtleb isa üksnes iseendale. ärritab ja kiusab. ega anna rahu. kellelegi.

Tõnu Ots kirjutab, et vihastamine ja vihkamine pole sama. vihastamine on emotsioon, vihkamine on teadvustatud soov hävitada.
iga vihane sõnavõtt pole seega veel vihkamine. vihakiri. ega vihakõne.

kui aga lapse isa mult täna kohtus üle kahekümne kuue tuhande euro võlga sisse nõuab. protsessi muuhulgas ka Suvekuningriigi liikmeid on kaasanud. ning Suveplikaga manipuleerib.
siis kas see on vihastamine või vihkamine?

udune kuus. nagu september ja sünnikell nõuab.

Sunday, September 20, 2015

Diivanil

"Mul on vahel tunne, et oled loonud minust sellise ebamaise illusiooni. kes ma nagu päris pole. ja siis sa pettud. tunnen, et veaksin sind justkui alt, kui oma kohatiste väga maiste ja praktiliste arusaamade ja suhtumisega sinna illusiooni mulli sisse sõidan. nagu lõhuksin seda."
"Täpsemalt siis kuidas?"
"No nt see, kui ma su pargipingilt diivanile toon."
...

"Ma mõtlen, et sul on selline tunne ehk sellepärast, et mina olen sinusse ikka armunud, aga sina võib-olla hakkad sellest faasist juba välja tulema."
Aaa...ja kaua sa muidu armunud faasis võiksid olla?
"No....umbes kaks aastat."
"Ja mis siis edasi saab?"
"Siis hakkame elama."

Aaa.

Tuesday, September 15, 2015

Pahhhhhhh...




"Kas sulle meeldib, et ta on sinu tehtud?"
"Kindlasti on sellel ka oluline roll. Aga mulle meeldib, et ta on meie tehtud. Mulle meeldib, et ta on sinu kõhus. Mulle meeldib teda koos sinuga oodata. Mulle meeldib see mõte teda koos sinuga kasvatada.
Meie laps. See on nii hea tunne."

Jah. nüüd olen valmis selle lõpuks ka ise välja ütlema. peale neid mitmeid magamata öid, kus ma aina mõtlesin ja mõtlesin. kas see on õige. peale neid mitmeid öid, kus mind tabas paanika, et ma ei saa sellega ikkagi hakkama. mitte lapse, vaid just mind ümbritseva, ühiskondliku poolega.
Või millele sa ise pärast kahe varasema kooselu karile jooksmist loodad, et seekord läheb paremini?

anyway. tänaseks päevaks lapsed teavad. ja töölgi ütlesin ära.
võib-olla on see tõesti koht, kus peaksin hirmu tundma rohkem kui kunagi varem. aga imelikul kombel on mind tänaseks päevaks tabanud kummaline rahu.
lõpuks.

usun, et saan hakkama. saame hakkama.
vähemalt praegu kõik märgid näitavad, et asjad liiguvad. paremuse suunas. tasapisi. aga liiguvad. 
võimalik muidugi, et see kõik ei lähe siiski nii. hästi. paremini. aga ma ei karda isegi enam seda mõtet. ma ei tea isegi miks.
ma usun. ma püüan. ma tahan. see on kõik, mis mul praegu lauale panna on.
kõlab naiivselt. mhmh. aga paremat garantiid mul tõesti hetkel pole.

Friday, September 11, 2015

Ühel sügisesel neljapäeva hommikul. ei reede siiski. septembrikuus. for sure.




"Mis kuus me abiellume?"
"Kas sa tahaksid mind naiseks?
"Jah. Ma tahan sind naiseks."

Monday, September 7, 2015

50



Käisime nädalavahetusel Suvekuningriigis ühel jubileumpsil.
ilmselgelt olen mina peo mõistes puhas kulu ja last. tühi koht. mis muidugi ei tähenda, et mulle endale aeg-ajalt natukese ei meeldiks. kindlasti mitte tihti. palju ma ei jaksakski. ja kaugeltki igasse seltkonda ega pralelle ei ihka. aga mõnikord siiski. on kutsutud saada. suur rõõm. et olla kuskil seal teiste seas ja kadunud. pingevabalt.
mõnus, kui inimesed chillivad. tantsivad. vabalt võtavad. oskavad. endid hästi tunnevad. seda enam, kui suures plaanis lamedaks läbuks ja muud moodi räpaseks ei kisu. kui suudetakse ikka lõpuni teatavat joont ja väärikust säilitada.
vat. ja kus meie saame siis sedasi täpselt nii vaikselt, kas rohken või vähem. täpselt nii parasjagu, kuis tunne tuleb. sinna peoliste/tantsuliste hulka imbuda. et siis sealt sama vaikselt ka soovi korral haihtuda. et siis jälle tulla. et taas kord kõrvale tõmbuda.
mulle tegelikult nii kohutavalt meeldib see võimalus. olla peol nähtamatu ja märkamatu. kus vaimukust ja vabaks laskmist jagub mu ümber nii palju, et neile jääb kogu vastutus. õnnestunud peost. aga samas siiski kuskil seal olemas ja kohal. kõrval. vahel. ajutiselt nurga taga. selline introverdi eri.
kuigi jah. üldjuhul tõesti. saab selline poolekohaga peolise privileeg osaks ainult sugulussideme kaudu.

Thursday, September 3, 2015

...ära mine vagusalt sinna lahkesse öösse. märatse, märatse valguse surmale vastu...



Suurte segaduste ja arusaamatuste kiuste jõudsime eile siiski etendusele. küll 10 minutilise hilinemisega. aga hea, et niigi. üldjuhul ma sellist ülejala tormamist ei armasta kohe mitte sugugi. pigem siis juba loobun ning jätan üldse minemata. eilegi käis korra autos sama küsimus läbi, et kas ikka , aga tagantjärele olen rahul, et siiski kohale läksime.

punases kostüümis naisterahvas, kes meil pimedas ja vihmas ukse peal vastas oli, polnud meiega õnneks mitte ülearu sõbralik. mis mulle meeldis, sest minu arvates olime oma inetu hilinemisega selle igati ära teeninud. aga siiski viisakas ja abivalmis. juhatas meid vaikselt hiilides kohtadele....mis muide olid sel hetkel ka ainukesed tühjaks jäänud toolid.
kusjuures, ei suuda ma siinkohal ka kirjutamata jätta, et vaheajal too naisterahvas koguni naeras meile. kui kohviga välja astusime. nii soojalt. mis mulle millegipärast nii hinge ja korda läks.

etendus. toimus Laitse Graniitvillas. mis minu arvates sobis selle loo etendamiseks tegelikult väga hästi. hubane, kodune. samas piisavalt intiimne ja lähedal, et oleks usutav ja paremini /vastikumalt/ sisse poeks. no ja mulle loomulikult meeldis, et väljas oli pime ja veel sadas ka, mis kogu seda õdusust ja kohalolemist veelgi võimendas.

lugu ise. noh. ütleme nii, et kakskümmend aastat tagasi ehk oleks olnud kindlasti ahhaa-efekte. mida veel ei tea (pole kogenud). aga täna küll enam midagi uut ega üllatavat selles loos ei leidunud.

küll pani mind mõtlema taas kord too lemmiklapse teema. saan aru küll, et see pole mõistuse poolt juhitav kõiki omi lapsi täpselt ühtemoodi või ühe palju armastada. et üks, kõige kiuste võib kuidagi hingelähedasem või omam olla. küll aga jääb mulle absoluutselt mõistetamatuks seda sellisel viisil vanemate poolt otse ja ausalt valla päästa. koguni erineval viisil ja sõnastuses korrutada.
ok, ja kui seda tehaksegi, siis kas on õigust solvuda lapse ahnusest, kui peale sellise statementi välja kuulutamist teatab too teine, "kah laps", siis "kah" otse ja ausalt muidugi, et fine, kui te mind pole armastanud ega armasta, siis oleks ehk õiglane mulle vähemalt varandust pärandada.

teiseks. võib-olla noorena tundub see kuidagi lahe. aga mingist vanusest ma küll enam ei mõista, kui ülistatakse pigem sellist minna laskmist, ükskõiksust ja pohhuismi. kus on diip (põnev ja huvitav) olla pigem tüdinud, istuda pea käte vahel ning kogu seda valskust ja mõttetust viskiklaasi uputada.

ma saan aru küll, et too teine vend oma pesakonnaga oli nii puust-ja-punaselt totakaks kirja pandud ja välja mängitud (milline stiil mind muide alati ärritab, sest jätab minusse tunde, et lugejat/vaatajat alahinnatakse. seda vahemärkusena). ning et selline korralikkus võib tihti osutuda väga silmakirjalikuks ning näiliseks, üheks suureks enesepettuseks ja näitemänguks.
olgu. ka sellega olen nõus. aga ikkagi. ik-ka-gi. tekib mul seejuures alati küsimus, miks tituleeritakse  üldjuhul sellist korralikku elu igavaks ja halvemaks, kui toda enesepõletajalikku elulaadi?

ühesõnaga, neist kolmest sel suvel nähtust etendusest (Helen, Marion ja Felix, Dorian Grey portree ja Kass tulisel plekk-katusel) meeldis mulle üle kõige siiski esimene. miks? ma mõtlen, et vist seepärast, et mind viimasel ajal tohutult väsitab see inimese loomalikum ja brutaalne pool. mõistan, et see oli, on ja jääb. et see otse võib ju olla väga aus.
aga. jääb kõigele vaatamata siiski kuidagi lamedaks ja maitsetuks. ütleks isegi igavaks.
selline mässamine, lõhkumine ja provokatiivsus võib ju end mõnel hetkel isegi õigustada, aga suures plaanis saab midagi tõeliselt muuta siiski ainult ilu, headuse ja armastusega. sisemise teadmise ja kindlusega ning eelkõige rahuga.

kui nüüd veel sisust välja. siis meeldis mulle muidugi Kersti Heinloo. oma punaste juuste, küpsuse ning naiselikkusega. ning too voodi. koos selle valge voodikattega. see kohe tõmbas.
ahjaa. ja esimeses reas istus Ülle Kaljuste. kes muide 25 aastat tagasi Ugalas samas lavastuses Margaret´i mängis. küll oleks teada tahtnud, mida tema sellest kõigest arvas.