Saturday, January 31, 2015

Laupàev

"Aga poed ju tàna ei tööta!"
"Töötavad, poed on hullud."
"Aga lasteaiad?"
"Lasteaiad ei tööta."
"Aga loomaaed?"
"Loomaaed vist töötab. Aga loomad tôenàoliselt vàga ei tööta."
"Aga jääkaru, kas jààkaru töötab?"
"Jah, tema on vist tôesti peaaegu ainuke."

Thursday, January 29, 2015

- - -

Kõmpisin öösel tund aega ümber maja. Imestasin, kuidas meil aias nii palju lund on.

Wednesday, January 28, 2015

Teerull

Kender rääkis, et tema üllitise idee ja eesmärk oli seksuaalfantaasiate rikkumine.
Tudeng rikkus mul ka kõik ära, kui arvutas välja, et enam-vähem iga lõhnaõli sutsakas, millega ma end piserdan, läheb mulle maksma nii umbkaudu 30 senti.
Suss, suss, suss ja euro läinud. Hm.

Ütleme nii, et ma kartsin seda Kauri üllitist, tegelikkuses osutus see minu jaoks aga lihtsalt magedaks kirjutiseks, kuivõrd muidugi sellisest teemast üldse on võimalik hästi kirjutada. Kui nii otsesõnu võtta.
Aga kui ma loen Tove Janssonit, kes kirjutab sõjast nii, et sõda sõnagagi otseselt ei kirjelda, aga see mõjub mulle nii, nagu ei ükski sõda varem, siis järelikult annab siiski ka paremini. Või ütleme siis palju mõjusamalt.

Aga see selleks.
Tahtsin lihtsalt öelda, et tegelikkuses see meeldetulemise teooria siiski töötab. Vägagi hästi, usun mina. Nii suures plaanis.
Ainult ma pole päris kindel, kas ka nende inimeste peas, kel niigi süda ja südametunnistus puuduvad.Võib-olla nende jaoks on see tõesti pigem pommitegemise õpetus. Õli tulle valamine. Ma pole seda siiani suutnud enda jaoks selgeks mõelda.
Minusugusele aga kindlasti.

Tunnen oma Chanelli lõhna ja sinna juurde tiksub mul nüüd kogu aeg kuklas, 30 senti ja 30 senti.

Tuesday, January 27, 2015

Kes otsib, see leiab ehk kas ongi nii, et saad seda, mida mõtled?

Jõuan tööle, riputan jopet nagisse, viskan pilgu kalendrisse ja näen, miski päev on ära märgitud: selline pikk joru paistab eemalt. Kissitan silmi ja loen kokku: plahvatusohtlik.
No ei ole võimalik?

Lähen kohe lähemale ja hoopis: holokaustiohvrid.

________________________________
* reedel(t) ma sel nädalal ei saa. eelarved.

Monday, January 26, 2015

- - -

Täna olen küll oma mõtete ja mängude uimane tagajärg....hõljun siin kuskil....maa ja taeva vahel....jalad vaevalt puudutavad maad....aga töö vajab tegemist.

Ma ei julge tänaval inimestele eriti otsagi vaadata, sest mul on tunne, et paistan läbi.

Sunday, January 25, 2015

- - -

Mul tuli tàna poes jàrsku sprottide isu.
Keerutasin ja keerutasin erinevaid karpe monda aega peos ja môtlesin, mingi kummaline trots tekkis, môndade asjade isu justnagu ei tohiks (tagasi) tulla. Millegipàrast pûûdsin end esialgu siiski ûmber veenda, et mul polegi tegelikult nende isu.
Sprotid oleks nagu maisipulgad. Vôi kôrsikud.
Pealesunnitud ja valikuvabadusteta aeg, kuhu tegelikult tagasi ju ei kipu.

Samas ka lapsepôlv. Ning hirm màlestusi ja maitseid àra rikkuda.
Ônneks maitsesid sprotid tàpselt sama hàsti, kui kunagi suvel. Nagu maispulgad ja kôrsikudki.

Saturday, January 24, 2015

- - -

Igal korralikul naisel on kàekotis ûks abielusôrmus, mida vajadusel sôrme pista!
Kusjuures, vahel aitab tulemusele tôesti hullult hàsti kaasa, kui nàha kurikaid, kui inimest vôi probleemi. Reaalset vôi(s)tlust ja vastast!
Kokteil kergest vihast ja hasardist.
Polnud ammuilma veeretanud, aga nauditav. Vàga nauditav oli!

P.s mees ei ilmunudki Suveplikale jàrgi. Leppis kokku, lubas mulle ja Suveplikale. No ja siis. Loomulikult ikka taas see minu ebaterve ja tôde vàànav kàitumine. Mis muud.
Minu valed töövôtted. See ei ole normaalne. Nagu ta kirjutas.
Suveplika istus puhastes riietes diivanil, kott sûles ja nuttis pool tundi.
Môned kohad on lihtsalt nii. vàga. valusad.
Palju ônne. Double-turkey-triple strike!

Ruudi, hea poiss, lasi mind ôhtul ônneks ujuma ka.
Bass oli tûhi, kasutasin juhust, tômbasin ûle kahe, nii kuis torust tuli.
Nüüd tunnen end nagu uus inimene.
Kohe tànasin veel Ruuti ja Suveplikat mitu korda, kui koju jôudsin. Nii palju puhtam ja kergem ja vàhem valus on lôpuks olla.

Friday, January 23, 2015

- - -

Jah, ma võtsin mõni aeg tagasi advokaadi. Või mis ma võtsin. Tegelikult tuli ta ise mu juurde. Olen tõesti siiralt ja otsatult tänulik. Ta aitab ja säästab mind nii paljust. Kõige inetumast vähe kõrvale ja kaugemale astuda. Minimiseerida kokkupuudet. Aitab emotsioonid vahelt välja lõigata.
Ei jõudnud me mehega kuhugi oma jutuajamistega varem, seda enam nüüd. Mina enam ei jaksa. Ega taha. Ta on mind niigi piisavalt lõhkuda saanud.
Advokaat edastas mulle eile mehe esimese vastuse. Olulised asjad on ikka veel laiali ja õhus, aga Suveplika osas arvas ta, et peaksin nüüd mehega kontakti võtma. Et kõik on justkui selleks valmis ja nõusoleku andnud. Kolm kuud on ka läinud.
Huh,...see oli ja on mulle tohutult raske. Ma ei tahaks mehest tõesti grammigi kuulda, veel vähem näha. Mina tahan sellistes ebamugav-meeldivatest olukordades ära.... hästi kaugele, kaugele, kus on hästi vaikne....kus keegi ei kalluta ega vääna.....soovita....ütle, et nii on normaalne.....veel hullem õige.....teatud ajaks tahan, jah.....ja mis siis, mis siis..... sest ma tean, et olen/tulen ühel hetkel tagasi...selline on lihtsalt minu viis terveks saada....või vähemalt paraneda. Sealt edasi saan hakkama.
Aga jah, palun väga, nüüd siis....pole valikut. Pole nii palju aega. Võta või jäta. Peab. Loomulikult ma saan mõistusega aru. Et peab. Sina: täiskasvanu. Sest meil (isegi seda sõna on mul raske välja öelda, sest kas me üldse olime) on laps.
See tundub. Nii. Kohutavalt. Ebaõiglane. Niigi on minust nagu jalamatist üle rulllitud ja nüüd siis pean jälle olema mina see mõistlik, see ole-nüüd-normaalne-ja-võta-ennast-kokku.
Mehele ju meeldib...või sobib...mida iganes... mõelda....uskuda...väita, et mina pole teda Suveplika lähedale lubanud. Et mina kallutan last. Tema vastu.
Mina olen ju kõiges süüdi, järelikult on minu asi ka olukord lahendada. Nii lihtne.

No ja mis mul siis muud üle jäi: normaalne. Helistasin.
Suveplika läheb homme päevaks oma isa juurde.
Jah.

Minul on seega eksprompt vaba päev. Huh-huh-huuuu. Laupäev. Ja vaba.
Kerge lühis. Ma ei teagi kohe, mida. Mõtteid on muidugi umbes miljon. Seinast seina. Aga vähemalt on. Seega olen olemas. Ja elus.
Peab vist ootama, millal elekter tagasi tuleb.

Või ootab õhtut. Või viimse hetke hommikut. Ja vaatab siis kohvipaksu pealt.
Millegipärast tunnen end jube süüdi. Miski segu jubedast vastikusest ja seniolematust elevusest.
Justnagu tahaksin Suveplikast koledasti lahti saada.

Thursday, January 22, 2015

vahel kannab. üleöö. veel järgmisesse päeva väljagi.

Ema oleks mu kohta täna arvatavasti öelnud hilpharakas, kui oleks mind uksest välja lipsamas näinud. Püüdsin seda tõesti teha nii kiiresti ja märkamatult, kui vähegi võimalik, sest tegelikult mõistsin isegi, et eks mu riietus tänase ilma jaoks tõesti pisut hilpharakalik ja šnapp ole.
Annan endale aru küll, et olen veits kohatu ning lendasin seesugusena välja rohkem veel eilse emotsiooni pealt.
Ja muidugi kevade ootuses. Juba teist päeva mõtlen, millal jälle oma pika(d) kleidi(d) selga saan.
Valgus vist. Ja see õhkõrn uus puhas karge lõhn.

Eile saime lõpuks ometi kätte ka oma Kumu kaardid. Stiilipuhtalt tagasihoidlik ja väljapeetud, nagu koht isegi.
See on kuidagi äraütlemata hea teadmine, et see nüüd olemas ja kogu aeg minuga kaasas on.
Mõndade asjadega kohe on nii.
Isegi, kui tean, et neile alla jään. Isegi siis.


Sest mõnda pilti, maali või fotosse kohe jääb kinni. Näiteks see, mida võiksin pea lõputult vaadata. Kohe kisub sisse ja jääma ja unustama ja unistama, kas pole.
Jälle üks koht ja vorm ja stiil, milles end ülihäsi tunneksin.


..tuul puhus katkistest aknaruutudest sisse. ateljee oli oma suurte kaarakendega kõrge nagu kirik. Sealt avanes vaimustav vaade üle kogu Helsingi. peale peaaegu kuuekümne nelja ruutmeetrise suure toa oli seal veel väiksem magamis- ja külalistetoaks sobiv ruum.
ruum oli tema jaoks midagi märksa rohkemat kui lihtsalt koht, kus kunsti teha, kuigi ka see oli tähtis...

Wednesday, January 21, 2015

On

Ma ei lasekski ta kàest lahti, kui ma saaks. Mitte kunagi.
Ma ei tea, mis see on. Ja miks ta mulle nii môjub.
Aga nii on.

Tuesday, January 20, 2015

Unistamise teraapia ehk piirideta maailm

Ehitamine ja kavandamine oli naisele terve elu oluline. Majad ja korterid olid elumuutuste ja valikute sûmbolid. Ta lootis, et lahkumine ja kuhugi tundmatusse kohta elama asumine aitaks tal leida uut, teistsugust elu, ônne ja loomingulisust. Eelkôige sôja ajal olid unistused ja plaanid vàltimatu vaimne pelgupaik, nende abil oli vôimalik pààseda eemale kôigest sellest inetusest, kannatusest ja hirmust, kasvôi korraks. Tànu neile jaksas ta pàevast pàeva elada ja hoida alles nii palju positiivset energiat, et taluda àngistust ja trööstitust. Unistamine ja plaanide tegemine, isegi kui neist midagi vàlja ei tulnud, polnud môttetu, vaid igapàevaseks toimetulekuks hàdavajalik.

Tema kirjutab kûll tôelisest sôjast, millest jubedamat tundub, et olla ei saagi. Samas vôib seda sôda vôtta ka ûlekantud tàhenduses, mis toimub isiklikus elus ja sinu sees.
See kôik on mulle nii tuttav ja arusaadav, miks muidu ma kondan teatava jàrjekindlusega kinnisvaraportaalis oma lemmik maakondade/vàikelinnade pisikestes pliidi ja ahjuga majades ning tubades.
Ja muudkui unistan ja sàtin. Et ûhel pàeval. Ongi nii.
Vàike mahajàetud maja Lôuna-Prantusmaal. Vôi peopesa suuruses Eestis. Suurt vahet pole.
Isegi kui sellest midagi vàlja ei tule.
Isegi siis. Pole see môttetu.

Tore, et leidub teisigi hulle. Nii àraûtlemata hea ja lohutav.

Monday, January 19, 2015

Abivalmis ehk olgem oma soovides ettevaatlikud, neil on kombeks tàituda

Pikutame Suveplikaga kôrvuti diivanil. No kôige lahedamalt ruumi meil kahepeale just pole, aga vàga hullu ka mitte. Tahan tôusta, et midagi tuua, aga keha on uisutamisest nii kange, et ûhe hooga ei saa hakkama. Palun Suveplikat, ole hea, lûkka mind pisut.
Môtlen pûsti. Aga Suveplika lûkkab mu hooga diivanilt alla.

Sunday, January 18, 2015

Kodused jutud

Köögilaual vedelevad raamatud Valvekirurgi kàsiraamat ja Kôrva-, nina-, kurguhaigused. Valvearsti teatmik. Igast ruumist leiab môned paberist ja maalriteibist meisterdatud relvad.
Igas môôdus ja vàrvis vildikaid. Pabereid. Vàrvivisraamatuid. Suuremaid ja vàiksemaid. Kladesid ja kaustikuid. Joonistusi.
Riideid igas môôdus ja puhtusastmes. Läpakaid, vôtmeid, juhtmeid. Madratseid. Tekke ja patju.
Ja kûlmkapist kaob toit nagu magic.

Keegi unustab. Keegi làheb. Keegi tuleb. Keegi kûsib. Keegi ei leia. Keegi istub sinu kohal. Keegi ei maga. Kellelgi on kôht tûhi. Keegi rààgib. Keegi kuulab. Keegi helistab kell ûks öósel, et hakkab juba tulema, aga sisse ei pààse, vôtmed on kodus.
Rahu nagu polekski.  Aga mina ôitsen. Keset seda suurt segadust ja virr-varri.
Sûda on nii rahul. Ja olemine nii hea ja ôige. Soe.

Ja uisutamas kàisin àra. Heeringavôileib ja kohvi. Toomase ja Aili vaatasime ûle. Viimane Vint. Sealsel pargipingil istusime ja kôlgutasime jalga. Rààkida on nii palju. Rohkem, kui aega jagub.

Eile trûgisime diivanil. Mina vaatan Ônnet. Ruudi mu kôrval, meisterdab oma kummalises paber-teip tehnikas relvi.
Vahepeal pööritab silmi ja aasib: milline draama, milline draama!
Oli tôesti sel korral harjumatult ûle vindi keeratud ja pakutud. Lausa komejantlik.
Mis toimus?

Saturday, January 17, 2015

Uitamas

Vabadus tuli täna ootamatult kätte. Viisin Suveplika ema juurde ööseks ja sõitsin autoga. Niisama. Nagu vahel ikka juhtub. Sedas sihutult ja rivitult. Päris pikalt ja mõnuga
Kollase majagi vaatasin möödaminnes üle. Mõned korrad aastas ikka tuleb ette.

Sõitsin ja mõtlesin, et kui naise välimus püsiks vahemikus 30-50a selline konstantne 35, siis ilmselgelt lööks naine vanuses 40-50 hoopis noortelt naistelt nende mehi üle. Mitte vastupidi.
Suht sõrmenipsuga.

Kahjuks pole loodus olnud naiste vastu sama armuline, kui meeste vastu.

Friday, January 16, 2015

Meie igapäevast leiba anna ehk kui sa nii igav oled, siis käi vähemalt kinos

Kõik ajavad mingit oma asja.
Peaks ka. Käin siis õige natuke .... kinos. Milline geniaalsus, kas pole.
Kuidas see oligi, et rutiin on vaimutoit neile, kes enam unistada ei oska. Aga vähemalt päris nälga ei jää ega maha ei sure. Kohustused ühiskonna ees vajavad ju veel täitmist. Tahate pensionit saada või ei?
Vat siis on hea, et vähemalt kinod olemas on.
Ja mina. Fantaasiavaene, kohusetundlik ning igav riigikodanik. Totaalne pidur. Rutiin. Ja konservatiiv.

Thursday, January 15, 2015

Mustast tulest. Tuhaks.

Ja see pimedus. Oli täiesti eriline.
Sügavuti süsimust ja äärest ääreni rahulikku vaikust täis.
Nii erutav.

Neli aastaaega

Sattusin üleeile jumal teab miks Linnateatri lehele, leidsin seal täiesti juhuslikult kaks piletit ning noppisin need pikemalt mõtlemata mõne minutiga üles.
Olin seda etendust juba pikka aega taga ajanud. Milline imeline kokkusattumus!

Etendus kõnetas. Oi, kuidas kõnetas. Puudutas. Paljuski lausa lõikas.
Ütleme nii, et selliseid etendusi piiluksin kõige parema meelega kuskilt pimedast saalinurgast, kus mitte keegi mind ei näeks. Inimesed segavad mind. Või tegelikult segama ei ole õige sõna. Ma lihtsalt kogu aeg tunnen, et nad on olemas, aga mina tean, et ei oska omi tundeid peita ja mul on kuidagi nii häbi, kui võõrad inimesed seda nägema juhtuvad. Või ära taipavad. Nii intiimseid olukordi ja äratundmisi tahaks hästi vaikselt ja ettevaatlikult omaette lahti nööpida
Või siis peaks vajadusel käepärast olema vähemalt üks must aukudega kott, mida aeg-ajalt pähe tõmmata. Kui hinge ikka väga alasti või olemise ebamugavalt piinlikuks kisub.

Vaatamata sellele tahaksin seda etendust vähemalt korra veel näha. Võib-olla isegi kaks.
Lihtsalt nii väga meeldis.
Kusjuures ma arvan, et ei pea siin kohal üle kordama hakkama, kui usutavalt ja loomulikult nad seda aastat... läbi elasid. Sa täielikult unustad ära, et oled teatris. See polegi kõik enam nagu mäng, vaid tundub, nagu oleksidki sattunud kellegi ellu ja elutuppa. Liiga lähedale, et ennast hästi tunda.

Sa oled leebe ja mina olen nii tüütu!
Tee mind terveks!

Öösel, kui taas kord und ei tulnud ning elutoas oma madratsil küljelt küljele vähkresin, tuli mul meelde ühe inimese soovitus. Kardin vahele tõmmata ning oma mantrat korrata. Tema tegevat nii, õhtuti ja hommikuti, et ellu jääda.
Paljuski mõjub see inimene mulle ärritavalt, aga mõnes kohas tasub teda siiski kuulata.

Sügis, muide on hakanud mulle aasta-aastalt aina enam meeldima. Suvi on mugav küll, aga täna mulle tundub, et ka kõige petlikum. Suvel tasub ennast kõige vähem usaldada.
Vat.


Üks ilus lugu ka lõpetuseks. Lihtsalt tunne on selline. Et tahaks jagada.

Wednesday, January 14, 2015

Taliharjapäev

Täna ongi see päev, kus astusin Solarisest läbi, otsin endale värskelt pressitud mahla ning oma katusekambrisse jõudes avasin esimese asjana katuseakna.
Väljas on uus hingamine ja uus valgus. Kui ma eile selles veel ehk pisut kahtlesingi, siis täna on see juba enam kui selge.

Õnneks on meie maja keldrikorrusel asuv kohvik maailma halvim "värskete" saiakeste küpsetaja.
Alati kui ma neid saiu vaatan, siis tuleb mul meelde Korstnapühkija ja Pagari multikas. Absoluutselt null ahvatlust.
Tegelikkuses ma muidugi siiralt imestan, kuidas üldse on võimalik selliseid väikseid kõvasid maitsetuid junne 21 sajandi turumajanduslikus keskkonnas ja tingimustes veel "küpsetada" ja müüa.

Tuesday, January 13, 2015

Tuulehoog

Ma mõtlen ikka, et see on üks peen ja arusaamatu värk, et ühel päeval saad kokku võõra inimesega ning sul on hetkega tunne, nagu oleksid tundnud teda terve elu. Et poleks nagu mingi probleem temaga kohe ja korra maailma otsas ära käia.
Lihtsalt nii lihtne ja kerge on ta kõrval.
Isegi kohtades ja teemades, kus muidu võiks nagu piinlik ja väljakannatamatult ebamugav olla.

Tundub ju, et inimesi on nii paganama palju. Ja mehi. Ja siis ühel hetkel avastad üllatusega, et vaatamata sellele on seda oma inimest päris keeruline sealt vahelt üles leida.
Veel kummalisem: kui temaga siis kokku saad, tunned ta kohe ära. Nagu tikust.

Mis ei tähenda loomulikult kohe midagi põhjapanevat. Aga on selline tore ja hea tunne ning äratundmine iseenesest.

Monday, January 12, 2015

Õhtujutud

Ostsin Suveplikale kuu alguses Heljo Männi raamatu " Männid ja käbid". Poes lehitsesin seda ja ma ei saanudki aru, kas see oli täiskasvanutele või lastele mõeldud, aga igal juhul oli raamat täiskasvanute valikus. Aga mulle siiski tundus, et see sobiks oma lapseliku stiili ja lühijutukestega ülihästi just Suveplikale ette lugeda ja nii ma ta siis koju tõin.
Tuleb välja, et mul oli sajaga õigus. Suveplika küsib nüüd igal õhtul enne magama jäämist, et loeme seda rohelist raamatut ka.
Lugeda on talle iseenesest viimasel ajal aga keeruline, sest kuulamise kõrvalt tegeleb ta nüüd pidevalt ja täiesti omaalgatuslikult sõnade kokkulugemisega. Ma näen iga päev tema silmades seda avastust ja üllatust, kui ta ajaga üha pikemaid sõnu tähtedest kokku saab. Heureka!

" Sa oled väga tubli. Ma olen su üle nii uhke....nagu kilpkonna ema (ühest lasteraamatust)."
"Aga arva, kui palju mina sind armastan?", küsib seepeale Suveplika.
"Mmm....arvan ,et ikka päris palju."
" Tuhat tükki. Või sadakond."
" Ooo...Seda on ikka tohutu palju. Nii palju, et see ei mahu siia tuppa kohe kindlasti ära".
"Aga sinu silmadesse mahub!"

No kust pagan nad selliseid sõnu ja väljendeid võtavad?

Suur tüdruk

Valvasin praegu üht eksamit ja seal oli üks tütarlaps, kelle üks reis oli kohe kindlasti paksem, kui minu keskkoht. Mitte, et ma hindaks inimesi välimuse järgi, aga ju mul oli seal rohkem aega selle üle mõelda, kui ehk tavaliselt. Ja ma vaatasin seda jalga ja mõtlesin, et ega ma ei kujuta ette küll, et peaksin kahte ennast kordamööda edasi tõstma. Rääkimata siis veel lisanduvast raskusest.
Ja siis mõtlesin, et mitu kartulit ta näiteks prae kõrvale taldrikule võtab(ks)? Ja mitu võileiba tal päeva jooksul kulub?
Ja kui suur võiks olla näiteks minu ja tema söögile kulutatud rahaline vahe?

Sellised puht praktilised küsimused.

Sunday, January 11, 2015

Hommik

Põlvitame Suveplikaga ärgates kõrvuti voodil ja vaatame aknast sinisesse muinasjuttu.
Mang üles, et inimesi saab ravida ainult iluga. Tätte usk räägib, et ilu nägemine ja tajumine on parim vaimutoit.
Ja vaikus. Mis on paljude asjade algus. Võibolla ka kõige algus.

Täna on see kõik meil tasuta käes.

Wednesday, January 7, 2015

Püha vesi

1750. Vahel ikka tõeliselt hästi libiseb ja lippab. Nagu muuseas.
Vaatamata sellele, et täna koguni kuuekesi rajal ujusime. Mis tavaliselt on õudusunenägu.

See on ikka müstika, mida füüsiline koormus keha ja enesetundega teeb. Ainuüksi kolmest korrast juba piisab, et end pooleldi uue inimesena tunda. Muidu nagu oma keha ei tajugi, see justkui eksisteerib omatahtsi. On selline piiritu ja raamitu ning valgub justnagu laiali. Aga hakkad vähe liigutama ja palun väga, kohe tunned, et sul on käed ja jalad ja kõht ja pepu. Neist saab taas kompaktselt üks tervik, nad võtavad uuesti vormi  ja kuju ning igal sammul on tunda, kuidas ma liigun ja liigutan. Kuidas see on minu keha, mida ma ise kontrollin ja juhin.

Mis on kirjeldamatult hea ning kohati isegi eufooriline tunne. Üüber mõnna. Tõesõna.
Imekombel puhastab vesi mõneks ajaks isegi mõtteid ja mõtlemist.
Elust saab natukeseks ajaks üks suur lill.

No nii ehk ongi nii või

Taevas oli täna hommikul lõheroosa.
Ja meie käisime eile 100-aastast vaatamas. Järgmiseks lähme uisutama. Vaatab siis, kas ja kuhu edasi.

Kõik on jälle vastu taevast.

Tuesday, January 6, 2015

Unenäopüüdja

Täna öösel nägin unes, et sikutasin veest välja ühe oma väga hea tuttava poolelutu keha. Tal oli seljas lühike punane suvekleidike ning ta oli näost sinakas ega hinganud. Hakkasin talle kiiresti suust-suhu hingamist ning südamemassaaži tegema. Ta ei ilmutanud mingeid elumärke ja ma mõtlesin, et kaua see võiks ometi aega võtta, millal mu tegevus peaks esimesi elumärke esile kutsuma. See tundus terve igavik. Tean, et inimesed olid mu ümber, aga ma ei näinud kedagi peale tema. Ma muudkui puhusin talle kaks korda kopsudesse õhku ja siis jälle viisteist korda pumpasin ja siis jälle puhusin ja siis jälle pumpasin, kuni ühel hetkel. Ta nõksatas ning ta hing ja eluvaim tulid korraga kehasse tagasi. Silmad hakkasid värelema ning ta hakkas köhima.

Ma ei tea miks, aga mul on nüüd terve hommik olnud selline tohutu hea, rahulik ning võimas tunne, nagu oleksingi kellegi elu päästnud.

Monday, January 5, 2015

Kes on Liivimaa kauneim sukkpüks ehk kelle lapsed?

Tudeng kinkis mulle jõuludeks lihtsalt nii timmid sukakad, et kui ta nüüd oma raskeimast raskeima eksami ikkagi ära teeb ja millalgi nädalalõpul koju jõuab, siis pean tal paluma vähemalt ühed täpselt samasugused juurde hankida.
Aastavahetusel saatis ta mulle sõnumi: head uut aastat, tupsuke! No ma uskusin, et ta kas eksis nimega või siis oli lihtsalt natuke-rohkem-väga purjus, aga hiljem selgus, et ei seda ega teist.

Suveplika joonistas jällegi mulle mõned õhtud tagasi pildi, mille pealkirjaks sai: Öine raev. 
Selle kohta ei osanud ma enam midagi arvata.

7 meest ja lumivalgeke ehk kõik on jälle täpselt nii, kui peab.

Jõudsin üle pika aja taas oma loomulikku kodusesse keskkonda, tuttav-turvalisse pehmesse ja siidisesse vette.
1,5. Juba teine kord, juhuuuu.
Peale ujumist istusin kuumas saunas, vaatasin ennast ja tundsin end üle pika aja oma kehas hästi ja väga ilusti. Arvan, et ei valeta, kui ütlen, et see hõiskas ja pidutses.
Jumal küll, kuidas ta sellest puudust oli tundnud. Müstika.

Suveplikaga seevastu on keeruline. Kohati ajab ikka täitsa hulluks.

Saturday, January 3, 2015

Kolmas päev õhtal ehk teistmoodi tegelikkus

Nii palju head ja elevust ja emotsioone viimase kahe päeva jooksul, et kui õigel ajal otsast kinni ei saanud, siis ühel hetkel sai juba nii palju, et rong läinud.

Praegu siin unelen, ei jaksa kätt ega jalga liigutada ja mõtlen, et elu võib ikka paganama ilus ka olla.

Friday, January 2, 2015

p.s

 
Täna on muide täpselt see päev, kus võib lennata!
Ãrge seda võimalust maha magage.

Thursday, January 1, 2015

Läks lahti

Usun siiski, et see aasta algas paljulubavalt. Kui eile õhtul hakkasime Suveplika tungival nõudmisel õnne valama, siis avastasin, et tina on, aga kulpi mitte. Ju siis olin selle millalgi oma suures koristamise ja kolimise tuhinas möödunud kuude jooksul minema visanud. Nördimus oli muidugi esimesel hetkel täiega nutmaajav, aga kui täna hommikul Selveris ainult kulpe ilma tinata müüdi, siis lugesin selle hoopis heaks endeks. Ju siis pidi nii minema. Ja tegelikkuses mulle ju meeldib, et õnn enne õiget aega valatud ei saanud.

Muide, Selveriga meenub, et kui midagi sellelt alanud aastalt soovin, siis seda, et mu maaailmas valitseks sel aasta täpselt samasugune vaikus ja rahu, kui tänasel 1. jaanuari hommikul Vabaduse puiesteel ja Selveris.
Äkki peaksin ikkagi juba sel aastal selle linna tolmu jalgadelt pühkima?

Suveplikale sai eile õhtul lubatud täna paar lumememme valmis veeretada. Praegu tundub, et sai vist viimasel minutil. Arvestades seda vihaveetorust kostuvat kolinat akna taga. Kusjuures, kõige tipuks tulid teised veel ka nii kenad, et olen ise ikka väga rahul. Ei mäletagi, millal viimati sai lumega mängitud, ehk siis, kui Ruudi veel väike oli. Võib-olla siiski ka Suveplikaga millalgi, kuigi tema titeajast ei mäleta ma suurt enamat, kui pidevat pool teadvusetut vegeteerimist, tohutut väsimust ja unevõlga.

Ja siis veel üks meesterahvas, kellega põgusalt trehvanud oleme. Muidu selline täitsa vinks-vonks ja elus, ainult et, jah. Kutsus tema mind lahkesti oma kulu ja kirjadega selleks nädalavahetuseks saare peale spaatama. Esiti andsin suure hurraaga isegi nõusoleku, aga siis hakkasin mõtlema. Või oli see põdemine, on sel üldse siinkohal palju vahet. Klassikaliselt pipardama. Andsin endale objektiivselt aru, et mis see muud sel hetkel oli, kui lihtsalt meeleheitlik soov korraks argipäevast põgeneda. Võimalikult kaugemale. Ära. Tuulutama. Chillima.  Unustama.
Samas, tasuta lõunaid pole ju ometi olemas. Ja ühel hetkel tuleb õhtu. Ja kuigi ma tunnen, et lehvida oleks ju pagana tore, siis väga lähedale ma endale veel kuidagi kedagi lubada ei taha. Pelgan, et võiksin endale seeläbi liiga või haiget teha. Või veel hullem, vihkama hakata. Seega otsustasin, et see poleks justnagu päris õige. Ei minu ega tema suhtes. Ning panin sajaga naist. See tähendab, mõtlesin ümber. Ja ütlesin ära.

Ja nüüd ma tõesti ei teagi. Mitte midagi enam ei tea. Ega saa aru. Mis minuga täpselt toimub. Ja miks.
Miks ma siis põen ja tunnen kergendust korraga?