Saturday, February 28, 2015

Keset merd ja pilkast pimedust. Hetkes.

Naine ja Mees tantsivad teineteisega.
Naine on unustanud, mida tähendab tantsida ning saab sellest sellise energialaksu, et kui tal oleks botased, siis jookseks ta vähemalt paar tiiru ümber laeva.
Ta mõistab, et on palju häid asju unustanud. Jumal teab, miks ja kuidas.

Naine ütleb Mehele, et too on maailma parim. And she really. Really means it.
Mees vastab, et mehe jaoks on maailma parim naist õnnelikuks teha.

Naine ei ole siiani veel sellest õhtust päris välja saanud.

Thursday, February 26, 2015

Licence to live

Naine kannab juba mõnda aega abielusõrmust. Talle on see alati meeldinud. Naine tunneb, et see hoiab teda koos ja annab jõudu. Mees otsis enda oma ka Vabariigi aastapäeval välja. Täna panevad nad mõlemad oma sõrmused sõrme ja põrutavad eksprompt Rootsi tripile.
Mees teeb natuke tööd ja Naine on lihtsalt õnnelik.

Wednesday, February 25, 2015

/h/oodates homset


..presidendil oli väga õigus, et me ootame homset, mina ootan väga homset...ütleb Suveplika.

Tuesday, February 24, 2015

Vaba päev

Tõmbasin eile stepsli seinast välja. Liiga palju. Liiga palju. Korraga. Tõesti kohe.
Ega ma siis ju ka päris kõike räägi.
See on minu viis. Põgeneda. Taastuda. Koguda. Laadida. Kokku võtta. Aru saada. Sõeluda.

Aga.
Mees kinkis mulle üleeileõhtul avokaado. Ise ta määrib seda kodus võileiva peale või eest / heureka, taas kord/ Mul on söömine viimasel ajal kuidagi suht teisejärguline ja isutu tegevus, aga mina jällegi olen nüüd juba mõnda aega endale juuksemaske kokku mökserdanud. Ja kuna just kuskilt lugesin, et avokaado pidavat ka juustele väga hästi mõjuma, siis kak raz, võtsin täna hommikul supilusikatäie avokaadot, veits mett, hapupiima, erinevaid õlisid, muna. Sedasi tunde järgi, nagu Kunksmoor. Püreestasin selle kõik kausis kokku ning määrisin seejärel pähe. Mõtlesin, et halvim, mis juhtuda saab, on helerohelised juuksed. Aga salatiroheline on sel kevadel moes, on või? Seega voilaaa.
Poole tunni pärast olen ilus.

Peale selle tahaks jõuda veel täna mõned aknad ära pesta. Ühe koogi küpsetada. Ideaalis ka piruka. Ja siis olen valmis selle valgetähe ordeni õhtul vastu võtma küll.

Ainult lippu endiselt pole. See kuidagi ei lase ennast unustada. Röövib täpi i pealt.

Monday, February 23, 2015

elu on nii /f******/ ebakindel, et see teeb mind rahulikuks

sinu riik tulgu...sinu tahtmine sündigu...nagu taevas...nõnda ka maa peal

Sunday, February 22, 2015

- - -

Paradise crack.
Naine on mõnevõrra segaduses. Õigupoolest ta ei teagi, mis sorti segadus see on. Ta ei ole varem sellist kohanud. Seepärast ta ei teagi täpselt, mida olla. Kuidas olla. Või mida arvata.

Mõtleb, et praegu parem rohkem ei mõtle. Mõtleb siis edasi, kui enam mõtlemata ei saa. Või kui on rohkem, mida mõelda.

Saturday, February 21, 2015

Puudutused. Põrkumised. Riivamised. Kompamised. Seletamatud. Tunnetuslikud. Ettevaatlikud. Teel.

Suveplika hakkab peaaegu nutma: ta tahab, et Mees neid autoga Nukuteatrisse viiks. Naine on täiesti hämmingus ja sõnatu. Segaduses. Lapse soovist. Reaktsioonist. Kiindumusest?
Mis toimub? Selle pisikese tüdruku hinges ja peas?

Muidugi Naine kardab. Haiget saada. Veel rohkem haiget teha ...on ta ise niisamagi ainult üks küsija, otsija elus.
Mees ütleb muidugi ning on nõus Suveplikat ja Naist autoga teatrisse viima ja tooma. Mees lihtsalt on. Olemas.

Friday, February 20, 2015

Värelus

Naine kutsub Mehe enda juurde. Mees saadab sõnumi, et võib tulla küll, ainult kauaks, kas natukeseks või peab ülikonna panema. Naine vastab, et kui tuled. siis juba. hommikuni. Pabistab, mis kole, aga mõtleb, et asjadel on kombeks minna niikuinii täpselt nii nagu need lähevad. Saab mõistusega aru, et põdemisel puudub igasugune mõte. Ja pabistab siis kohe jälle edasi. Kuidas Mees ennast tunneb? Mida Suveplika teeb? Kuidas Naine ise nende kahe vahel hakkama saab?
Ning kukub seejärel kolinaga auti. Iiveldab terve öö ja hommikul ei saa nagu suurt püstigi. Milline ajastus, milline suurepärane ajastus, mõtleb Naine. Voilaaa.
Mehel ja Suveplikal pole suurt valikut. Söövad kahekesi köögis hommikust ja räägivad juttu. Naine kuulab neid silmad kinni, selili madratsil kõrvalt toast ja hoiab end tagasi, et mitte õrnuse ja heldimuse kätte ära surra.

Mees küsib enne äraminekut, kas Naine leiaks ta rätikule ja hambaharjale koha.
Naine mõtleb, kas see on tõesti võimalik.

Thursday, February 19, 2015

Kaasa söösta, kaasa tõusta**** Kuhu? Kuhu? ***Ainult mitte paigal seista.

Naine otsustab, et armastab Meest sel ööl.
Ja Mees armastab teda vastu.

Mehele meeldib aina enam mõte, et nad läheksid ühte teed.
Naine on iseendale lubanud, et ei armu.
Mees teeb kõik, et Naine oma lubadusi murraks.

Wednesday, February 18, 2015

Emergency call

"Is it possible?"
"No way. Why should You?"
"Thatś exactly what I´m thinking."
"You see...I think some stomach problems or something...butterflies maybe..."
"Oh, damn, is that what you really think....in this case, I need an ambulance right away...these manipulative little winged creatures require immediate care."

Paljajalu. Seisan teadmatuse ees.
Kus mul on valida. Jama ja jama vahel.
Kui minult küsite, siis valin igal juhul jama. Seda ma juba oskan.

Tuesday, February 17, 2015

Külalised katusekambris



Käisime all kohvikus. Kurtsin Suveplikale, et seal on üks müüja, kes alati nii kurja ja tõsise näoga, et üldjuhul pööran otsa ringi, kui teda letis näen ning kahtlustan, kas tegemist on üleüldse inimesega.
Suveplika arvas, et tegemist võib olla draakoniga, kes inimeseks moondunud.

Võimalik. Olen igasuguseid tõsisemaid ja kurjemaid näinud, aga seesugust hirmu ja reaktsiooni teenindaja puhul kohtan enda puhul tõesti esimest korda.

Muidu Suveplika üllatas. Sõi riisi ja kastet ja riivitud porgandisalatit. Tudengite lemmik. Kaks võimalust, kas lasteaed või vanus. Või siis need kaks kokku. Milline kergendus.

Saturday, February 14, 2015

Vallaline Valentinipäev

Heliseb telefon ja keegi kuller ütleb, et mulle on saadetis. Esiti usun, et tegemist on näiteks sõbralikult ajastatud kohtukutsega. Aga suur ja õnnelik on mu üllatus, kui autost astub välja pikk kollases jopis meesterahvas hoopiski krabisev lillekimp peos: keegi on teid meeles pidanud.....
Sellest poleks osanud undki näha: ja jumalukene, mul pole isegi korralikku vaasi. Suurem osa asju on ju ära kolitud.
 
 

Kas see tähendab, et ta armastab sind.....küsib Suveplika.

Tõtt öeldes, ma ei oskagi talle vastata, sest olen terve elu koos- ja abielus olnud.
Heh, äkki minus siis ikka on midagi?

Igal juhul on mu roosilises toas nüüd vaasitäis kevadisi tulpe. Mitte nöörigi ei raatsi ära visata. Sidusin vaasi ümber. Nii armas!

Ainult, kuhu see armastus ajaga kaob....

Thursday, February 12, 2015

12 ja veebruar



Varsti panen oma teises kodus tapeedi seina, toon põrandalambi, väikse sofa, ühe maali. Ja kolin sissse. Aaa, õige... kristalllühter muidugi ka.

Wednesday, February 11, 2015

Teine kodu

Mu kallis katusekamber

Tuesday, February 10, 2015

- - -

Täna järsku mõtlesin, kui pagana hea tunne see ikka on, kui mu telefon võib heliseda igal ajal. Või sõnumid postkasti potsatada kõlava märguandega. Või külla minna kellega soovin. Ning õhtul välja minnes teinekord ööseks mitte koju tulla.
Samal ajal annan endale aru, et vabadusest pole mingit kasu, kui keegi sind enam orjaks ei taha. Aga, kui seda vabadust pole kunagi nagu olnudki, siis on see vahelduseks nii pagana vabastav tunne. Süütundetu. Olemise kergus.
Mitte kellelegi ei tee liiga. Kõigi osapoolte vaba tahe.
Ei mingeid piiranguid. Ootusi. Etteheiteid. Nägusid. Kontrolli. Ega karistusi.

Monday, February 9, 2015

Muidu

Loen hommikusest Päevalehest, ..immigrantidest muslimid tuleb integreerida ühiskonda, sest muidu nad hakkavad oma liini ajama....mis mulle tundub, et just paljuski ei erine sellest, mida ma vahel õhtuti realitys kuulen, kui sa ei anna mulle oma pliiatsit, siis ma ei ole su sõber....

Ma ei saa aru, kas selleks peabki suureks saama ja tööl käima?

Friday, February 6, 2015

Uus sõbranna

Sellist juhtumit, tõsi, pole mul varem ette tulnud.
Tal on kahtlemata rohkem riideid, kui mul. Salle, mütse, kindaid, jalanõusid, püksirihmu. Isegi ruuduline pidžaama. Jumal küll.
Kui ta jälle oma uues, nagu nõelasilmast outfitis välja ilmub, jääb mul taas kord üle vaid õhata. Jah, tuleb tunnistada, et tal on: maitset. Vahel ma kohe kadestan. Ausõna, ma ei tee nalja.
Ütlesin talle, et mul on tõeliselt kahju, et ma talt midagi laenata ei saa. Milline raiskamine.

p.s. Sul olid muide ilusad saapad....
Jah, minu kipasid saapaid ta noolib ka, aga need jäävad talle kahjuks seitse numbrit väikseks.
/In any case, joke, offkooors..../

p.s postitus suuresti inspireeritud mõne aja tagusest haaravast ja lummavast kinoelamusest.

Thursday, February 5, 2015

Ehh

 
Nii palju on asju. Millest tahaks kirjutada. Aga.
Paljud saavad siin elus südametäiega kuulutada, et on täielikult iseenda ja oma tegemiste peremehed?
Panen siis vähemalt ühe video (plagiaat, aga...).
Tänan. Ehh.
 

Wednesday, February 4, 2015

Vabandus. Vabastus. Taevast võtta.

Ma kuskilt lugesin, et psühholoogidel pidi olema kõige raskem just nende klientidega, kes horoskoope usuvad. Et nood lahkuvat kabinetist tihti jutuga, et ei saa seda või toda kindlal päeval või kuul ette võtta, sest tähetede seis parasjagu ei võimalda või luba.

No vat, horoskoope ma ei usu. Aga täiskuud taevas olen hakanud küll tähele panema ja seostama.
Ja mitte, et see teadmine oleks mu teadvusesse jõudnud viisil, et enne loen, et täiskuu ja siis hakkan otsima, vaid pigem ikka tagajärg-põhjus meetodil.
Igal juhul kipun olema sel ajal konkreetsem, teravam ja sõjakam.
Ja mulle täitsa tõsiselt tundub, et mitte üknes mina. Vaid teisedki mu ümber.
Praegugi üks kolleg lendas üles ja hakkas karjuma nii, et terve korrus kajab. Justnagu minu teooria kirjelduseks. Ja tõestuseks.

Tuesday, February 3, 2015

Hollywood

Alati, kui mu eesolevast autoaknast hõõguvaid punakas-oranže sädemeid autoteele lendab, káib mul peast läbi, et kohe sóidan ma neist ùle ja siis káib pauk.
Alati.

Monday, February 2, 2015

HOidkem ja väärtustagem seda, mis meil käes. Rahu näiteks. Ja muud kah.

Hakkasin hommikul lippu välja panema ja avastasin, et see on esiku nurgast kadunud. See tegi mind ikka iseäranis kurvaks, minu jaoks olnuks (üli)oluline, et lipp täna uhkelt ja väärikalt maja küljes lehvinuks.
Nüüd tundub päev justnagu kuskilt otsast poolik.

Et mis muud, kui lahutuse rõõmud. Taas kord. Heh....mõnes kohas....vajub veel ikka nii läbi.

Suveplikaga tegime sel nädalavahetusel juustega üks null. Juuksur minul ja mina temal.
Suveplika on nüüd nagu Bullerby laps. Nii armas minu meelest.

Sunday, February 1, 2015

Páriselt on kóik teistmoodi

Mõtlesin, et óhtuks tundub see mulle uni. Aga ei tundu. Tundub hoopiski veel rohkem päris. Kummaline.
Mingi teine dimensioon. Ja kolmas power.
Kuigi homse osas pole ma ikkagi raasugi targem.

Ja siiski. Midagi väga olulist on muutunud. See oli kindlasti millegi lõpp ja millegi algus.