Tuesday, March 31, 2015

Renoir

Mehele piisab linnuunest. Ja vähesest söögist.
Ta on nõtke ja sihvakas. Minu jaoks on ainuüksi kummaline ja uus teise inimesega möödaminnes ühele diivanile kõrvuti pikutama mahtuda.
Kui alguses mõjus see kõhna ja poisikeselik keha väga võõralt ning ehmatavalt, siis vaid loetud kuud hiljem üleni ta ümber põimudes, tuleb mul alati silme ette lõunamaiselt soe ja voogav kuldkollakas valgus ning viinamarjaväädid.

Mind tõeliselt üllatab, kui kiiresti inimene harjub ja kohaneb.

Monday, March 30, 2015

Räpane ja sopane nädala avastart

Apollos teenindas mind noor kena müüjatar vene keeles. Ikka nii, et tütarlaps vene ja mina eesti keeles vastu. Algusest peale. Lõpuni välja.
Kas pole veider?
Ja oma naiivuses arvasin, et lihtsalt lähen ja ostangi Musta Notsu kaardid. Sellised, mida mina mäletan. Aga võta näpust. Miskid kaasaegsed Navitrollad. Ja Navitrolla vastu on mul mingil põhjusel kerge protest.

Ja eks käis taas kord oma rüüsteretkel. See kord siis kadus teiste asjade hulgas ka minu armas malmist punane wok-pann.
Ning ma parem ei hakka ütlemagi, millise ähvardava sõnumi ta Suveplika kaudu mulle eile õhtul koju saatis. Mees, kel juba kaks nädalat peale meie koduukse kinni löömist elas uus naine uues majas. Voilaaaaaaa!
Appi, iga päevaga kahetsen aina suureneva põlgusega iga viimset hetke, kildu ja emotsiooni, mis ma talle iseendast nende aastate jooksul andnud olen. Kuidas ma küll nii nõrk olin?

Ilm vist. Mis muud.
Kurvaks teeb.

Sunday, March 29, 2015

Puhkavad jalga


Täna ma mõtlesin, et nüüd mul siis ongi pildistamiseks ainult mu vana armas Nokia.
Mille peale ma mõtlesin,  mismoodi ta mu fotokast pildid arvutisse tõmbas ja neid siis uuris ja puuris. Ja suurendas.
Karta on, et eriti neid viimast viit, mis reisil tehtud.

Uhh, see on nii jäle.

Saturday, March 28, 2015

Hingeline suurpuhastus

Üks õhtu lobisesime Mehega maast ja ilmast ja avastasime, et meid mõlemaid segab, kui WC-poti kaas lahti hoitakse/jäätakse.
/vaat siis, juba sellised argised teemad, pea me siis punnide pigistamiseni ei jõua/.

Igal juhul meenus mulle sellega seoses, et mõni aeg tagasi olin kuskilt lugenud, et ka voodialused peaksid muudest asjadest tühjad olema. Ning kuna see mul lugemisest saati kuskile alateadvusesse tiksuma oli jäänud, siis võtsin täna end lõpuks kokku ning tegin ka voodialuse puhtaks.
Lõpetuseks tõmbasin tolmuimejaga üle ning avasin akna.
Sai kuidagi hoobilt parem tunne küll.

Homme lähme Tallinnast välja üht maja vaatama.
Kuigi kohalik ekspert juba eos selle veel olematu käigu enamus ilu ja võlu maha võtta suutis, konstateerides, et tema ei ostaks seda isegi 1 eur eest.
Siis mina mõtlen ikkagi, et kuskilt tuleb vähemalt pihta hakata. Olgu siis või vaba päev. Väljasõit. Ning esimene samm.

Mul on viimasel ajal tunne, et koguni see blogi vajaks hädasti kloppimist. Ning kõik siinsed seinaääred tuleks meresoola ööseks ohtralt täis raputada.

Friday, March 27, 2015

Hoia mind

Juba üsna mitmed inimesed on väljendanud mulle analoogset mõtet, et seoses minu "kodus" edasi elamisega on neil paha eelaimdus.
Üsna mitmed on mult küsinud: aga mis siis, kui....

Mul ei jää muud üle, kui vastata, et uskuge, selleks on omad põhjused.
Loomulikult mõistan sedagi, mida ütlejad silmas peavad. Kõige suuremas plaanis mängin surmaga.
Mis ma aga öelda tahan on see, et ma pole nende ütlemiste osas kaugeltki ükskõikne ega üleolev. Suhtun elusse piisava aukartusega.
Aga.
Ma keeldun niimoodi elamast. Mõtlemast. Suhtumast.
Mina usun, et hirmust saab üle olla ning kurjale vastu astuda ainult hirmust suuremaks kasvades.


Kaitse mind nende eest,
kes mulle kallale tungivad!
 
Kisu mind ära nende käest,
kes teevad nurjatust,
ja päästa mind verevalajate käest!
 

- - -

Ma ikka imestan teise poole naisadvokaadi üle.
Ehk ta stiil peabki olema selline jõuline ja ääretult allapoole vööd, et mind paika panna või eos ära ehmatada, aga juriidilisest maailmast kõrvale astudes tundub see mulle siiski kuidagi ääretult kurb ja mage.
Ma ei suuda mitte kuidagi mõista, kuidas on inimesena võimalik hoida nii eraldi töö- ja tööväline elu. See tähendab, kuidas on võimalik samamaegselt ning täiesti külm-kalgilt naise ja emana kaasa aidata ning jõudu juurde anda vägivallale peredes ja ühiskonnas.

Mis mõttes ta paneb selga uue kleidi? Või puhkab perega soojal maal tulisel rannaliival? Lobiseb sõbrannadega kohvikus? Või istub oma uhke auto rooli?
Raha eest, mis tuleb muuhulgas inimeselt, kelle laps seisab hiirvaikselt alasti värisedes öösel toaukse taga, näpud kõrvas ning tihub nutta ajal, kui ta ema kägistatakse.

Minu arvates on see puhtakujuline SMS-laen. Või prostitutsioon.
Mul on kahju.

Thursday, March 26, 2015

Mul tuli meelde, et armastus käib ju kõhu kaudu

Käisime Mehega eile eelmises sajandis ja väntasime hakklihamasinaga kodust pasteeti.
Mina polnud seda varem kunagi oma kätega meisterdanud. Mehe kogemused selles vallas olid märkimisväärsemad.
Aga esimese korra kohta kohe igati tubli tulemus ja maitse. Hoopis teine tunne igal juhul leivale määrida, kui poest ostes.

Wednesday, March 25, 2015

Unbelievable

Ma ei kujuta ette, mida mõtleb inimene, kes tilgutab teise inimese arvutisse äädikat.
Kes teise reisiloleku ajal keerab öösel kinni vee elamises, kus elab ta oma laps.
Mis toimub inimese peas, kui viib minema võõra lapse ratta. Ja teise inimese auto suvekummid.
Ega kujuta ette, kuidas ta liigub ja toimetab teise inimese magamistoas ning isiklikes asjades ning võtab ära tollele kingitud fotoaparaadi koos selles olevate viie aasta piltidega.

Ning mida ta mõtleb, kui võtab magamistoast võõra pluusi. Lõigub ta selle tükkideks? Viskab tulle? Või pühib autos sellesse jalgu?

See tundub lihtsalt nii ulmeliselt ebainimlik, et on raske uskuda, et see on päriselt.

Mis see on?

Tuesday, March 24, 2015

On. Olen. Oleme. Olemas.

Täna hommikul tänasin Meest, et ta on. Niisama lihtsalt ongi. Olemas.
Neis pisut rabedates ja logisevates hommikutes. Kõik pole sugugi nii lihtne, kui kunagi alguses. Oma nooruses, uljuses, kerguses. Ning iseenesestmõistetavuses.
Kellegi kõrval ärgata. Ainuüksi seda tundub täna palju. Väga palju.
Mulle nii kohutavalt meeldib, mida Mees mu ellu toob.
Viisakus. Märkamine. Hoolimine. Südamlikkus. Rahu. Tähelepanelikkus. Usaldus.
Ja tahe. Eelkõige just soov ja tahe. Anda. Armastada. Mõista.
Midagi, mida ma varem ei oma elus ega ka kõrvalt kunagi nii lähedalt näinud ega tundnud pole.
Sügavuti. Süvitsi. Südamega.

See on ääretult ilus ja liigutav.
Lihtsalt. On.

Saturday, March 21, 2015

Kodus

3800 km autosõitu.
Kuna me nii lühikest aega tuttavad oleme, siis teadsin juba otsuse tegemise hetkel, et see reis saab olema minu jaoks kahe teraga mõõk. Kas läheb täiega alt või kümnesse.

Läks kaheksa-pool, üheksasse.
Või koguni üheteistkümnesse. Hakkas pähe ja üle pea.

Thursday, March 19, 2015

Monday, March 16, 2015

Proov 583

Naine triigib ja viskab paar viimast asja kotti. Viimased minutid. Nagu alati.
Hilpe saab kindlasti enam, kui vaja. Kunagi ju ei tea, mis tuju on. Aga Naine on ajaga leppinud. Nii lihtsalt on.
Naine läheb Mehega sõitu.

Sunday, March 15, 2015

Esimene kollane liblikas ja kolm lumikellukest


Käisime täna sõbranjega Väänas, mere ääres.
Jalutasime. Edasi ja tagurpidi. Vahepeal istusime, näod päikese poole. Alguses liival, kaasavõetud tekkidel. Hiljem mere poolt rannale uhutud puupalgil. Jõime teed, sõime kaasavõetud võikusid ja küpsiseid.
Lobisesime. Lobisesime. Lobisesime. Lõputult. Ma ei tea, kuidas mul temaga alati seda juttu nii lõputult jagub.
Täitsa kummaline, kuidas mitte ükski teema ei tundu temaga rääkides raasugi piinlik või ebamugav. Mõtlesin, miks mul on temaga koos nii hea ja kerge. Et võib-olla peitub vastus siiski temas, sest minu arvamist mööda on ta äärmiselt soe ja vahetu inimene. Küsisin, kas teisedki on talle seda öelnud, et temaga on lihtne.
Huvitaval kombel mitte. Millegipärast see üllatas. Olin oma peas vist küsimusele vastuse juba leidnud. Aga võib-olla siis tõesti, et meie lihtsalt sobime. Kuigi see tundub ikka nii uskumatu.

Ja see pimestavalt valge liiv ning täiesti erakordne valgus. Lõputult ja palju. Täna minu arvates vähemalt kolm korda rohkem ja helgemalt kui tavaliselt. Nii väga teistmoodi. Kohati tundus, et lausa ebamaiselt jumalik.
Selline suures rahus. Väe ja vastustega.

Maailma parim. Sõbranje.
 

Saturday, March 14, 2015

Hoiatus

...Ükspäev tahad sa, et loobuksin millestki, mida ma päriselt armastan ja siis läheb asi koledaks...

Lugesin seda praegu ja mõtlesin, et minu blogi oli meie elus need põrandale vedelama jäänud sokid. Köögilaua nurgale unustatud ketšupipudel. Hambapastatuubile peale keeramata unustatud kork. Või üles tegemata voodi.

See oli üldse viimane asi, mis mulle veel oli jäänud. Ning millest ma polnud nõus loobuma.

Friday, March 13, 2015

Kuidas ma natuke peale seitset tööle jõudsin. Ja hommik alles ärkas.

Ma poleks mitte kunagi uskunud. Et kunagi veel. Võin nii tunda. Kui vaatan öös kedagi, kes magab mu kõrval. Ja see õrnus, mida ma tunnen on nii piiritu, et uni lihtsalt ei mahu mu sisse enam ära.

Ma poleks kunagi uskunud, et tahan veel magada kellegagi ühes voodi. Ühe teki all. Ja ei tunne mitte kordagi, et see varbaotsagagi segaks. Vastupidi, need segamini varbad meeldivad mulle. Hullupööra.

Ma poleks kunagi uskunud, et ma ei taha panna ööseks kõrva troppe, sest mulle meeldib. Meeldib läbi une kuulda, kuidas ta hingab.

Ma ei saa magada, kui sa mu kõrval oled. Veel. Päris hästi. Sa tead.
Sest see on nii hea.
Aga vahel polegi uni kõige olulisem.

p.s: te ei pea midagi ütlema. ma saan sellest ise ka aru.

Wednesday, March 11, 2015

- - -

Pulksirgemate juustega tšikk maamunal, ehk üks ja esimene kord elus.
 

Kokku- ja lahtirääkimised

Ühel öösel rääkisin Mehele, et mul on hinges väike segadus. Pelgus? Või isegi hirm? Võttes arvesse ning tunnistades, et oleme temaga mõlemad täiskohaga romantikud ning seda, et meie suhe on nagu tikust vuhinal piiritusse taevalaotusesse  /p/lahvatanud,..... olen mõneti ärevuses. Et kaua me sedasi täispööretel vastu peame/jaksame? Või kauaks meil selliste tuuride juures õhku jagub? Kas pole tõenäoline, et kõrgete panuste puhul on tõenäoline ka kõrgelt ja kolinal kukkumine?
Ning üleüldse, kas ainult mina näen/tajun olukorda sellisel kujul?

Ja mis Mees suures plaanis mõtleb, kas suhte algust rihmast hoides võiks suhtele pikemas perspektiivis kasuks tulla?
Trehvata harvem? Saata kahe sõnumi asemel üks? Ja tagasihoidlikum? Tõmmata üldse aeg-ajalt mõneks päevaks juhe seinast välja?
Vähem sõnu? Pilke? Silmavaatamisi? Suudlusi? Õrnusi? Ühtesulamist?
Sealjuures võimalikke ehmatusi? Takistusi? Probleeme? Küsimusi? Arusaamatusi?
Emotsioone, emtsioone, emotsioone?
Kas emotsioonid võivad matta? Tappa?
Kas suurem teadlikkus ja kunstlikkus võimaliku suhte kestmise jäämise juures vääriks küünlaid? Oleks mõistlik? Kui suur kaal on tunnete ja suhte juures mõistusel? Mõistmisel?

Kas loeb, et oleme mõlemad tundlikud nagu pillikeel? Pealt- ja läbinähtavad, võimetud peitma teineteise eest enda sees toimuvat? Kas loeb, et oleme sarnaste kehadega? Või et vajame mõlemad argipäevas ja eluspüsimiseks mängu ja mängulisust nagu õhku? Kas loeb, et meie juured on kinni Eestimaa samas paigas? Et me mõlemad armastame tantsida? Prantsuse keelt? Või et vihkame hilinemist?
Kas pikas plaanis omavad sellised asjad tähtsust?

Kas käest kinni hoides peab minema koos ühelt poolt takistust või tohib käest lahti lasta ja minna ka kahelt poolt? Kui kiiresti tohib uut inimest tutvustada oma lähedastele? Ja hambahari, millal selle tohib jätta teise inimese vannituppa pesumasina äärele? Kas musta kassi nähes peaks otsa ümber pöörama?  Kas enne koos elama hakkamist võib jääda ühele pildile? Kas...
Kas eelarvamustel on kokkujäämise või lahkuminemise juures jõudu?

Mul vist lihtsalt vedas, kui jõudsime Mehega ses küsimuses üksmeelele, et suurem teadlikkus /vist/ mingeid garantiisid ei anna. Mis oleks? Kuidas oleks? Kas oleks?
Oleks, oleks, oleks.
Pigem mõtleme vähem ja laseme asjadel kulgeda täpselt nii nagu need kulgevad. Avatud meelte ja kaartidega.
Tõsiasjadele otsa vaadates. Võttes neid täpselt nii nagu need parasjagu on.
Nagu taevas tahab.
Ja kui ei taha, siis ei taha.

Mehega saab rääkida.
Ainuüksi see juba väärib küünlaid.

"Tavaliselt ma ei tee selliseid asju," ütlesid sa.
"Mina ka mitte," kinnitasin sulle.
Hiljem tuli välja, et tegelikult olime mõlemad ka varem internetis tutvusi loonud ja esimesel kohtumisel voodisse läinud ning liiga kiiresti ära armunud. Aga lohutasime end sellega, mida tegelikult nende sõnadega mõtlesime: "Tavaliselt ei tunne ma end selliseid asju tehes nii hästi."
Mõõda just selles hetkes ja tundes olevat lootust.
Kõike muud võrdled hiljem sellega.

/......./

Tuesday, March 10, 2015

Jalad maast lahti ehk mõnusalt tuuline teisipäev

Tänane päev on läinud alguset saati kuidagi eriliselt lennukalt ja ludinal. Tööl lahenevad kõik asjad lausa mängulise kergusega.
Ning lastega jooksin hambaarsti juurest läbi. Ruudil oli kahe aasta peale ainult üks pisike ja Suveplikal ühe aasta kohta koguni mitte ühtegi auku. Mitte ühtegi, juhhhuuuuuuu. Täiesti uskumatu, ettearvamatu ja loomulikult juubeldamaajav augupõud. Arvestades seda, mis jubedus Suveplikaga aasta tagasi aset leidis.

Ma ei tea, mul on tunne, et lähen kohe täna õhtul jooksma.
Vahel ei mahu päev mu sisse muidu ära.

Monday, March 9, 2015

Piiiiiip...

P****, kuidas inimestele ei anna rahu, kui sa ei ela nii, nagu nemad õigeks peavad.
Nagu nemad arvavad, et sulle ja teistele kõige parem ja sobilikum oleks.

Mulle tõesti ei mahu pähe ja ma ei saa aru.
Sellisel kujul on need "arutelud/vestlused" pelgalt kõigi osapoolte ressursside /aeg, närvid, suhted, tunded/ raiskamine. Otsas tallumine. Lõhkumine.
Puhas solvumine ja solvamine.
Täiesti peaga vastu seina.
Nagu seda me ümber veel niigi vähe oleks.

Milleks? Milleks? Milleks?

Kui ma vaid suudaks praegu nutta, oleks sellestki abi. Aga pisarad on mul viimased kuud nagu paisu taga kinni. 

Sunday, March 8, 2015

Tähistasid Naistepäeva

Viru rabas

Saturday, March 7, 2015

Armastuse sidemed

Ühel õhtul joonistas Mees Naisele paberi peale oma kodu. Mees on saarelt pärit.
Luiged. Täpiline koer. Viljapõllud. Päike. Õunapuud. Värske kala. Meri. Tomatid.

Naisel on Mehe üle tohutult hea meel.

Suveplika viljeleb jätkuvalt oma võrratut detail-kalligraafilist stiili. Tänaseks päevaks on ta piltidele lisandunud tegelasi ühendavad armastuse sidemed. So sweety!

Friday, March 6, 2015

Duubel 1

V käis välja, et tead, hakkame vahest koos suitsu tegema, paar tükki kuus, muidu läheb tavaliseks. Võtsin ta ettepaneku õhinal vastu. Mis sest, et me kumbki ei suitseta, aga see kõlas lihtalt nii diibilt meeleheitlikult ning vastupandamatult. Mulle ju sobib selline raamatus elamine. Nagu ema siinkohal ütleks.
V ostis paki LM-i ja mina võtsin igaks juhuks hommikul kodunt kaasa konjakipläsku ja väikse termose. V valis esimesena koha ja mina tegin ettepaneku tõmmata tänane suits Nemtsovi mälestuseks.

Väike suits - to the extreme

Wednesday, March 4, 2015

Accept

Kuule, uus kutt on suht norm....minu arust täitsa sümpaatne:)

Loomulikult on see ühele Emale ja Naisele heldimapanev ja oluline kuulda.

Tuesday, March 3, 2015

Tavaline teisipäev

Täna risti vastupidi. Seelik, kui sümbol. Suurepärasest enesetundest.
Lennukus. Kõikvõimsus. Kindlus.
Imeline algus päevale. At least.

Monday, March 2, 2015

Halb aura

Mul on täna terve päev olnud üleliigne ja paigast ära tunne. Et jäin iseendaga maailmale ette ja jalgu. Kuidagi ei saanud otsast kinni ega äärele. Olin kaugele nähtavalt nähtamatu ja igav. Õigupoolest ei osanud üldse kuidagi olla.

Targem on vist sellise päeva peale kiiresti magama minna.

Sunday, March 1, 2015

Õnne parteist

Küpsetasin eile õunakoogi konjakiga, et siis õhtul Õnnet ja laupäeva õhtut nautida. Ja kui tohutult üüratu oli siis mu nördimus, kui koogiga teleka ette istudes avastasin, et polegi. Õnnet polegi. Hoopis valimisstuudio. Kui ma suutnuks, oleks nutma hakanud, kuid viimased kuud ei saa ma sellega mingil põhjusel kuidagi hakkama.

Ja vaatamata sellele. Või seda enam. Olen siiani pahane ja häiritud. Kust pagan nad võtavad otsustada ja arvata, et valimised peavad olema keskmisele riigikodanikule olulisemad kui tegemised Õnne tänaval?