Friday, May 29, 2015

Esimese astme väljakutsed.

Meie oma korruse vetsus on selline ekstreem valgustus, et sisenedes lülitit vajutades läheb ruum valgeks vaid mõni hetk enne, kui oleks vajadus teha juba vastupidine klõps, et lahkudes tuli kustutada.

Muidu. On nii, et lasin oma iluduse hommikul Suveplikat lasteaeda viies Statoilil puhtaks harjata. Nii musta. Musta autot pole ma endal vist näinudki.
Õhtul põrutame Hiidu. Vaikuse paradiisi.

Thursday, May 28, 2015

p.s

Kas Ojuland ei tulista mitte pea samast relvast, mis Breivik?
Või näen üksnes mina nende kahe vahel täna teatavat sarnasust?

Ja muide, kas ehk seegi presindendikõnest välja nopitud lause ei lähe otsapidi samasse teemasse:
Kui minevik on Euroopale üldse midagi õpetanud, siis seda, et järeleandmine tekitab agressoris vaid isu uute nõudmiste järele.
Chamberlainid toovad rahusõnumeid, aga mitte rahu.

Sellised ülevõlli pretsedendid haaravad ja erutavad mind alati. Kus pauku tuleb sealt, kust absoluutselt oodata ei oska. Luuavarrest. Totaalsest jõuetusest.
Kus inimese loomus oma klanimata ja maskeerimata kujul, täiel raual välja lööb.

Mina ka enam ei tea, mis see õige on. Ausõna.
Kindel on see, et ka üliinimlikkusest võib saada hukatus.
Nagu igast äärmusest.

Häda. Nii ja naa. Kuskil on rohi alati rohelisem. Aga kus, ma küsin.


Kuidas etendus oli?
Tulime poole pealt ära.
Miks?
Mulle ei meeldinud. Mängisid kehvasti, uimaselt, venivalt, monotoonselt ja eee....vinguvas toonis. Lisaks see lugu ei kõnetanud mind enam sugugi. Nii nagu kunagi, kui 20+ seda draamas vaatamas käisin.
Ja tema oli nõus siis tulema?
Jah, miks ta ei peaks?
Nojah. Ta teeb kõik, nagu sa tahad.

Nojah.
Tuleme poole pealt teatrist ära. Korra on juhtunud sama koguni kinoga. Aitab mul kolida. Aitab ka tudengit. Kui sel on vaja asju ühest kohast teise tarida. Toob tudengi bussijaamast ja Suveplikat õhtuti ema juurest. Sest tema töökoht on lähedal ja mina peaksin linnast spetsiaalselt selle käigu ette võtma. Käib koos minuga jalutamas ja rattaga sõitmas. Helistab ja küsib, kas midagi on vaja poest tuua. Toimetab kodus. Keedab meile hommikult putru ja isegi nõusid peseb. Kruvib ja parandab ja vahetab. Kui vaja. Loeb mulle õhtuti raamatut, kui palun.

Loomulikult. Ei tähenda see, et kõik oleks üks suur idüll. Roosamanna.
Loomulikult on meilgi omad pinged. Väljakutsed. Näod. Põrkumised. Nõrgad kohad.
Tema nõrgad kohad. Minu nõrgad kohad.

Jah, suures plaanis ja pealtnäha teeb ta ju tõesti nagu ma tahan. Aga minu arvates on vahe tahtmisel ja jalgade trampimisel. Ja kas need ikka on ainuüksi minu tahtmised.
Enda arvates ei tee ma talle iseeendaga tahtmistega liiga. Enda arvates ei suru ma talle omi soove ja tahtmisi peale. Teda alla. Tema omi alla. Enda arvates pole ma selline bitch, kes selle peale ei mõtleks. Millal tahtmistest saab jalgadega trampimine.

Vahel mulle lihtsalt tundub, et alati on häda. Kunagi pole hästi. Jama on, kui teeb ja ka siis, kui ei tee.

Mind teevad sellised suskamised kuidagi kurvaks. Mida lähemalt, seda enam.
Milleks küll.

Tuesday, May 26, 2015

Pehmik

 

Mees kopsis leivariiuli. Mina kleepisin Ruudi meisterdatud vahtralehe külge.
Nüüd käin ja muudkui vaatan seda. Nii perfect oma lihvimatuses. Ja tahtmises.
Te mõtlete, et mida on. Täitsa sooda. Aga on. Arusaamatult palju on.

Pisiasjad.

Monday, May 25, 2015

- - -


Emotsioone ja tundeid on tänasetes päevades lihtsalt nii palju, et see on hetkel ülim, mis ma välja suudan tuua.

Thursday, May 21, 2015

idée fixe

Miks mõtlen kõrgel olles muuhulgas alati ka sellele, kuidas tahaksin sealt alla hüpata. Kuidas oleks sealt alla hüpata.
Aknast, katuselt, kirkutornist, vaateplatvormilt.

Miks olen juba aastaid kartnud avatud akna lähedale liiga kauaks üksi jääda?

Tuesday, May 19, 2015

uitmõte. nagu need paljud teisedki. mida päeva jooksul käib peast läbi ikka sadu. ja sadu. ja sadu. enamus neist mööduvad kihutades. nagu pilved tuulega. aga osad jäävad. mis pööravad. muudavad. suhtumist. nägemust. arusaamu. need on vist flashid. selgushetked. kogu eluks

Konn ütles selle pildi kohta lõust.
Õde ütles mulle juba ammu, et ära teda kuula.

Mitte, et lõust konkreetsel juhul midagi muudaks. See on puhtalt illustreeriv näide.
Seda nädalavahetust ei suuda niikuinii muuta ega minult raudpolt võtta mitte miski ega keski. See on oma lõustades lihtsalt läbinisti nii ilus ja unustamatu. Löömatu ja võitmatu.

Point on flashides.
Ja eile sähvatas. Kohe paar korda.

Monday, May 18, 2015

Täiega tehtud


Tegelikult ma teadsin juba enne minekut. Et nii juhtub.
Midagi ma endast ikka juba tean ka.

Friday, May 15, 2015

Kuidas väärikalt ja kultuurselt pikalt saata

Ah, mine sa ka mehele!

Thursday, May 14, 2015

Tuleb korraks peatuda, et keskenduda. Siis näed, mis elus tegelikult tähtis on.

Oli selline põhjamaiselt stoiline ja aeglaselt kulgev, väga mitmekihiline lugu. Nii tunnete tasandil/sügavuses, kui temaatiliselt.
Jõudis rahulikult kaasa mõelda ja tunnetada. Nii mulle meeldib ja sobib.
Alguses tundus, et mängitakse ühte väravasse, aga siis toimus enne lõppu veel suht ootamatu kannakas. See oli veel eriti viis.

Kohati üllatavalt otsekohene ja julge. Mõnes kohas kohe mõtlesin, et ei või olla. Eestlased endale selliseid väljaütlemisi venelaste ja neegrite teemal küll lubada ei saaks. Isegi seniilse vanamehe suu läbi või selja taga.

Väga ehe ja usutav lugu. Kõnetas, pani mõtlema ning enda sees vastuseid otsima.
Soomlased ikka oskavad.
Soovitan.


     Ja poiss maksab tüdruku kinopileti kinni. Pea seda meeles, Sa udupea!

Wednesday, May 13, 2015

Oluline on see, KUIDAS lõppu jõutakse, mitte lõpp ise. Oluline on see, KUIDAS lõppu jõutakse, mitte lõpp ise. Oluline on see, KUIDAS......sosistab Lõpetuse Ingel

Mees kutsus mu nädalavahetusel Hiidu. Mitte esimest korda, aga enne polnud ma valmis. Tegelikult pole ma muidugi praegu ka valmis.
See on tema kodu ja tema ema.
Ja ma pole sugugi kindel, kas seal ikka on nii palju kartuleid koorida, kui ma olla ei oska.
Aga täna ma juba vähemalt tean, et ma ei saa kunagi päris valmis. Mitte kunagi. Mitte kuskil. Mitte milleski. Ega millekski.
Mind pole valmis saamise jaoks loodud. Enne läheb jumala päike looja.
Seega. Ma lähen.
Ennegi mindud.

Muidu läheb ehk lõpus väga kurvaks.
Jumal niikuinii ainult naerab. Üks rohkem või vähem. Vahet pole.

Tuesday, May 12, 2015

Taak

Kutsusin suured poisid emadepäeval enda juurest läbi. Tahtsin väga, et nad kasvõi korra tuleksid.
Tudeng viskas diivanile pikali ja ütles rahulikult: Mulle meeldib siin palju rohkem, kui Nõmmel. Hoopis teine tunne on olla, kuidagi täiesti vaba ja oma.

Tunnen ise täpselt sama. Enam ei pea hiilima, pea õlgade vahel, konstantselt valesti tehes ja süüdi olles.
Tuleb välja, et ma pole ainus, kes nii tundis.

Monday, May 11, 2015

SK ehk sportlik ...

Mehed arutavad parasjagu parkla ukse taga, kuidas auto vähem bensiini võtaks, kui ma rattaga ette kiman.
Tere hommikust!
Naksti. Ratas lukku ja kergel sammul, valgete tennade välkudes gigantide vahelt läbi.
Tubli, Kertu!

No tõesti, tõesti, milline perfektne ajastus.

Sunday, May 10, 2015

Saatuse iroonia


Nüüd, kus olen 43-aastane ja mul on neli last, tuleb keegi mees ja ütleb, et tahaks minuga nii väga last.

Ema loeb blogi ja kahtlustab ja nõuab, et vaataksin talle otsa ja kinnitaksin, et ma isegi ei mõtle selle peale. Ütleb, et oled nagu küülik ja veel palju muud ilusat. Nii paarkümmend minutit jutti ehk.
Olen vait. Tegelikult mulle ei mahu pähe ja hinge, kuigi mõistusega saan aru väga hästi.

Vist ainus, mis ma enne äraminekut talle vastan, et kuulasin seda ja teda ainult ja ainult sellepärast, et see oli tema. Tema, kes mind nii palju aidanud on. Ja mitte keegi teine. Igal muul juhul oleks ma minuti jooksul ukse kinni löönud.
Mul on siiani tunne, et ma ei taha rääkida.

Jah, väsinud inimene on aus.
Samas, olen täiesti päri Annaga, et emotsionaalselt pursatud sõnad laastavad ja lõhuvad palju rohkem, kui tegelikud probleemid seda suudaksid.

Ilusat emadepäeva!

Saturday, May 9, 2015

Kevadine klassika

aguliidüll

Thursday, May 7, 2015

7. mai, aastal 2015

Mees ütles seda juba mitmendat korda.
Tõtt öelda, siis mina polnud endale seda mõtet selle hetkeni lubanud.
Esiti olin tema väljaütlemise peale lihtsalt vaikinud, aga eile tundsin, et pean talle vastama.

Aken oli lahti. Linnud laulsid. Keset kõige suuremat kevade ööd.
Kuulasin linde. Mõtlesin, millal linnud öösiti laulma on hakanud. Vaatasin, kuidas ta mu kõrval magab.
Ja mul ei tulnud hommikuni und.

Ma mõtlen, et see on üldse kõige rohkem, mida annab ühele naisele öelda.

Wednesday, May 6, 2015

Maheilmandus

Mulle hullupööra meeldivad sellised soojad, lõhnavad, värsked ja helerohelised ilmad. Mahekaup.
Need laevad ja toidavad mind kordades enam, kui päike. Päike on minu jaoks liiga ere, halastamatu ja terav. Nagu šhokolaad.
Soojade pilvealuste ilmadega tunnen end kuidagi rohkem elus. Kergem on olla.

Tuesday, May 5, 2015

Ma ei karda ta vigu. Hoopis hirmutavam on armastada.

Monday, May 4, 2015

Soovituskirjad abiellu astujaile

Täna hommikul tabasin end mõttelt, et oleks vist mõnevõrra lihtsam, kui suhtesse astudes saaks nagu tööle võtteski ühendust võtta konkreetse persooni eelmis/t/e tööpakkuja/te/ga ning uurida enne uue inimese enda ellu lubamist tema suhte/list/ tausta.

Kui pragmaatiline, uhhhhhhhhh. Kas pole.
Ennast ka veits ehmatas, aga mõtted lihtsalt tulevad. Luba küsimata.