Wednesday, July 22, 2015

kolmapäev...on vist?

Tuul. tuul.tuul.tuul.tuul. selle suve märksõna. ilma olekski nagu midagi juba valesti. aga olgu siis pealegi. minu jaoks nii kaua, kui ei saja, on kõik isegi viis pluss.

teen kartulisalatit. ja ootan, millal mees Hiiust jõuab. millalgi õhtul ehk.
jätkuvalt kaif. huviga ootan, millal saabub päev, kui sellest siin täis saan.

Tuesday, July 21, 2015

Teisipäeval

Mees helistas hommikul Hiiust ja ma rääkisin talle, et eile õhtul enne magamajäämist mõtlesin, et selle koha fenomen on see, et sa tunnetad aega. on tunne, nagu saaks seda lausa katsuda. kõik tunnid päevas on olemas. iga viimne kui minut. ja kuigi kõik siinsed tegevused käiksid justkui aegluubis, ei teki tunnet, et aega jääks väheks. seda jagub piisavalt. aeg ei libise ega kao käest. nagu linnas. või argipäeval. kus mõtled, et teeks nüüd selle kiiresti ära, et siis jõuaks veel korra ehk istuda. või jalutama minna. kui eriti hästi läheb.

mulle meeldib. see kuidas ma siin kausiga saunas nõusid käin pesemas. või see, kuidas ma õues kartuleid koorin. kuidas me seejärel lastega mõne aja pärast toa põrandal kordamööda kartuleid puruks tambime, et keedetud kartulitest putru kokku segada. ning kuidas me siis selle pool potti sealsamas võiga nahka pistame. nagu nõiaväel. ja jäätis, mis maitseb suvel nii hästi ja teisiti. või lapsed, keda vaadates silm puhkab ning hing laulab. sest neil on lapsepõlv. see tõeline. või vähemalt selline, nagu mina lapsepõlve ette kujutan.

täna oli muide imeline hommik. ilus, päikseline, soe. ja tuulevaikne. mis ime. äkki juba kolmas selline sel suvel. vedelen terrassil ja kavatsen kogu nädala päikse kinni võtta. vat selline kuri plaan.

Monday, July 20, 2015

auk

No nii. juba kolmas päev Suvekuningriigis. suve- ja Suveplikaralli. taas kord need kilomeetrised seieriteta päevad. õueelu. vaiksed ja soojad ööd. või siis tuulised ja vihmased. vahet pole. värske õhk ja vabadus. kuskile pole kiiret. aega tundub kolmekordselt. keegi ei kontrolli ega piidle. rahu. tohutult pingevaba. lihtsalt olla. isutab. kuskile mujale ei kisu ega tõmba.
ostsin endale väikse coca-cola. hommikul panin raadio mängima. näitasin Suveplikale kuidas nätsumulle teha. logistan pesukausis pesuseebiga pesu pesta. lõunaks teen kartuliputru. jääkapp on topsijäätiseid täis. eile käisime hernepõllul. noppisime viimased metsmaasikad teepervelt.

Friday, July 17, 2015

Trumbita



Sain vastuse. otse. Ukaredalt. FB on ikka ses suhtes imeline ja vahetu abimees. kannatamatuse ravi. antibiootikum.
tänan.

eile õhtul istusime Ammende aias. eksprompt. vaatasime inimesi ja kuulasime muusikat. ma ei ole muide Pärnus kunagi nii palju rahvast näinud. aga ehk pole ma sinna lihtsalt suvel sattunud. ma tõesti ei mäleta.
tee peal sõime hamburgerit ja jõime limonaadi. uuuuuu. nagu mees ütleb.

muidu. täna õhtul. paneme kaardid lauale. trumbita. loodetavasti mängime välja.

Thursday, July 16, 2015

@ suveõhtul


ikka alati imestan, kui sellisel kontserdil on toolid. no anna kannatust sellise muusika taustal tooli peal istuda. mulle ikka alati tuleb siis linnahall meelde.


meie mehega valisime juba eos tagarea ja püstijalabaari. saime seal koguni paar tantsu teha. Aga Evelinil oli ses suhtes õigus, kui ta ütles, et eestlane läheb pea alati käima ikka viimase loo ajal. exactly. ma ka just viimases veerandis tundsin, et õige tunne hakkab just siis sisse tulema.
muidu oli nii, et meile mõlemale mehega tundus, et lubatud bluusi jäi nagu veidike väheseks. pisuke toores ja sissemängimata tundus laval toimuv veel samuti. eriti alguses. kuigi lõpupoole oli minu arvates ka esinejate poole pealt tunda juba kerget pingelangust ning vabamaks laskmist. aga ehk tundus nii ainult mulle.
ukaredaga olena ma muide nii 25 aastat tagasi Hiiumaal Emmastes koos malevas olnud. juba siis istus ta enamuse vabast ajast kitarri tinistades. kusjuures, tuleb tunnistada, et eilsel ülesastumisel meeldis mulle kohe esimene lugu, mis hiljem tuli välja, et oli just tema kirjutatud. proovisin seda hommikul netiavarustest tuvastada, aga kahjuks ei õnnestunud.


koduteel lipsasime veel Tabasalu pangalt läbi ning tõmbasime enne kojujõudmist kähku ka päikse vardast.
ilus päev sai kokku.


P.s kontsert-tuuri pildid näpatud siit.

Tuesday, July 14, 2015

nii ta läheb



Nädalavahetusel jõudsime taas kord Suvekuningriiki. meist kümmekond kilomeetrit eemale jääb linnuvaatlustorn. paaril viimasel korral oleme seal üleval käinud. Kui ühtedel on oma laul ja teistel oma koht, siis meie oma on tipud ja tornid. õnneks on Suveplika endast ka lõpuks nii palju võitu saanud, et peale mõningast kogumist jõuab ka tema lõpuks päris ülesse. kus ta juba korra käinud ja olnud, seal pole tema jaoks enam probleemi. aga iga uus on tema jaoks katsumus ja eneseületus. ja mul on tema pärast hea meel. kahju oleks, kui ta sellest erilisest tundest ilma jääks. tippudes ja tornides on palju avarust ja kuidagi kerge olla. ülev ma ütleks isegi. just nagu puhastus. Refresh. ma võiks seal tundide viisi istuda.



Sealt edasi sõitsime üheks ööks saarde. triibuliste põrandate ja siidlinade vahele. mehega kaasa. tema pidi seal tööd tegema, aga meie Suveplikaga loomulikult basseinitasime tundide kaupa ja sõime taldrikute viisi makarone koorekastmega. kollaseid. rohelisi ja oranže. Laulusalm ütleb küll, et inimene pole kala, aga Suveplikat mängu tuues võiks selle teooria kohe kindlasti ümber lükata. endale talle arvatavasti see variant ei sobiks. tema karjuks selle peale tõenäoliselt midagi sarnast nagu Eeeiiiiiiii ja valiks kala asemel näiteks merineitsi.

kõigi nende piigimurdmiste. kohaleidmise. ja kohandumis(t)e vahele.


Friday, July 10, 2015

kuidas KjaJ HMjaF seltsis suveõhut veetsid


HMjaF
Ausalt öeldes ma ei kujutagi ette, et see lugu võiks täiuslikum välja kukkuda kuskil mujal, kui suves ja looduses. see suisa vajab valgust ja avarust ja päikest. nagu õhku. vähemalt annab see loo rahulikule kulgemisele ja äraolemisele suure portsu naudingut ja värve juurde.
lugu ise oli mõnusalt kerge, aga teps mitte kerglane. õhuline. mänguline. lendlev. sulnis. sillerdav. tüüne. stiilipuhas. ütleks koguni, et küps. sama küps, kui see hea valge vein seal piknikul.
kogu etenduse kestel tajusin, kuidas maailmas me ümber on nii palju kurjust. viha. halba. ja ärapanemist. ning kui üliväga hea oli viibida selle asemel ilu ja armastuse pehmes kaitstud atmosfääris. mis sest, et ehk pisut kunstlikkus ja teadlikult valitud. eemalolemises ja turvamullis. olen juba pikemat aega arvamusel, et selline distantsi hoidmine tänapäeva praktilise ja edumeelse maailmaga on enese säästmise ja päästmise osas suisa hädavajalik. vähemalt mulle. mõni peab seda ehk enesepettuseks, ma tean. aga mulle too vorm sobib. tähtis ongi ju leida see oma. igaühele oma. mis töötab. kui seeläbi teiset varvastel ei trambi, siis kelle asi. onju. 
näitlejad tegid nii. üli. väga. head. tööd. kui juba töö ja nagu päriselt sassi lähevad, siis saabki vist maailma parim. mulle vähemalt tundus, et nad isegi nautisid. või on nad professionaalid. ilm oli samuti meie poolt. koht sobis. ja mehe kõrval on hea. niikuinii. kohapeal pakuti veel topsi sees suuri magusaid eesti maasikaid ja soolakurki. kohvi ja pannkooki toormoosiga. raha eest. aga vahel saab raha eest palju rohkem, kui pelgalt selle väärtuse. mida veel elult ja ühelt õhtult tahta. enam paremini minna ja nauditavam poleks olla saanudki.
tänan.

KjaJ

Thursday, July 9, 2015

Rahvusvaheline šokolaadi söömise päev

Delfis hoiatati, et sellist päeva ei tohtivat kindlasti maha magada. Läksime siis meiegi linna peale šokolaadikooki ja tassikest head kuuma kohvi otsima. Tuleb tunnistada, et see polnudki nii lihtne ülesanne. Rataskaevus leidsime menüüs ühe sooja šokolaadikoogi, mis on sellest kategooriast mu konkurentsitu lemmik, aga seal olid nagu kiuste jällegi kõik lauad kinni. Lõpuks, kui olime juba enamus vanalinna tulutult läbi kõmpinud ning ütleks koguni, et asjade käigust suht nördinud ja lootust kaotamas, jõudsime mingi ime läbi Laial tänaval asuvasse Trattoriasse, kus voilaaaaa, ootaski meid ees too kaua tagaotsitud auhind: TORTA DI CIOCCOLATO, ehk Šokolaadikook vaarikakastmega (€ 4,50). Nende mõne korra põhjal, mis mina sellesse tillukesesse kambrissse sattunud olen (ps. ise nad nimetavad seda muide restoraniks) julgen väita, et toidud on seal alati ülimaitsvad olnud. Ei vedanud seegi kook meid eile õhtul alt.
Koju jõudsime täpselt Pärnu filmifestivali dokfilmi ajaks, mille jooksul sõime pea karbi Kalevi assortiikomme veel peale. Kolmas filmgi muide ei vedanud alt, oli täpselt sama trööstitu ja muserdav, kui eelmised kaks.



Hommikuks olime mõlemad kaalus alla võtnud. Mina 100 grammi. Mees umbkaudu poolteist kilo.

Wednesday, July 8, 2015

Kiiruga

Tundsin juba lausa karjuvat vajadust Mehe keedetud hommikuse herkulopudru järgi. Ta teeb seda peeneks jahvatamata helvestest ja pisut paksema. Mees alustab, teeb musta töö ja mina siis timmin näpuotsaga. Lõpus(t). Või ja soolaga, see maitseb nii imehästi. Eelmised paar hommikut oli kiire ja pudrutamine jäi seetõttu ära. Seda enam ootasin tänast hommikut. Juba eile poolest lõunast saati. Ja hommikupuder maitseski täpselt nii hästi, kui olin kujutlenud. Isegi kõrgendatud eelnevad ootused ei suutnud selle maitset vähendada. 

Tööle jõudes leidisn FBst Timmeri ahastava postituse:
Ma ei saa aru kas meie veebiportaalides töötavad ainult väga noored lastetud ja südametud inimesed või on nad lihtsalt rumalad?
Iga natukese aja järel tuleb jälle "otse sündmuskohalt" värskeid pilte pealkirjadega: siin hukkusid lapsed, lasteaiakaaslase ema tuli küünalt süütama…jne.
Andke aru endale mida te teete! Jumal, need olid LAPSED! Kellegi maailma kallim varandus! Kahel perekonnal on praegu olukord kus edasi elada on ikka väga raske, et mitte öelda võimatu.
Jätke palun järgi! Rääkige batuutide kinnitamisest aga lõpetage see sündmuspaiga eksponeerimine!


Ma ei tea, imestasin, et see Timmerile alles nüüd kohale jõuab. Tegin juba aastaid tagasi ühe kursuse raames kodutöö, kus võtsin teemaks aasta Õhtulehtede kaaned ja ulla-ulla, neist 25%-l oli esilehel suur foto traagilise õnnetuse sündmuspaigalt. Võtke nüüd Õhtulehe kasum ja arvutage välja, kui palju teenib selle lehe toimetus teiste inimeste surmade ja õnnetuste pealt.
Mul on juba ammu-ammu säärasest totaalselt ebainimlikust rahateenimisest kopp ees ja süda paha. See on jäänud mulle muide alati absoluutselt mõistetamatuks, kuidas inimesed teatud ametipostidel oma tööd teevad. Kas nad ongi oma loomult tundetumad või on töö nad ajapikku selliseks muutnud.

Kahel õhtul olen juhtunud vaatama ka ETV-st näidatud filmifestivali dokfilme. Mingit helget tunnet nende vaatamisest küll ei jää. Sellepärast ma ei saagi aru, kas peaksin neid vaatama või mitte. Kas nad teevad mulle kokkuvõttes head või halba? Mõtlema ja arutlema panevad kindlasti. Rohkem kui küll. Mis on iseenesest nauditav ja tervitatav. Aga ma ei tea, kas see kaalub üles ka selle ebameeldiva rõhuvalt rusutud ja raske tunde, mis peale filmi vaatamist samuti sisse poeb ja mõjuma jääb. Isegi järgmiseks päevaks ei lähe kohati nagu päris üle.

Nädalavahetusel käisime Suvekuningriigis. Mees värvis teist korda terrassi üle. Ja Suvetüdruk ilmutab aina enam väikseid märke, et lahutus- ja kolimisjärgne ärevus ja hirmud hakkavad pisitasa siiski taanduma. Ta julgeb jälle üksi põõsa taha pissile minna. Ning küll kramplikult, aga siiski suudab ta nüüd majast välja astuda, kui koer eemal õue peal magab. Õnneks-õnneks suutsime ta lõpuks ka (tagasi) vette, st merre ujuma meelitada. Mis on siiani olnud Suvetüdruku lemmiktegevusi, aga selle suve alguse seis ja väljavaade olid ses osas lausa katastroofilised. Ning isegi sauna oli ta lõpuks nõus tulema. Super, super. Vahepeal oli olukord juba tervikuna nii lootusetu, et olin ausalt öeldes hullumas. Nutma ajas. Istusin tuimalt, vahtisin kaugusesse ning tundsin täielikku jõuetust ja läbikukkumist. Tohutut kurbust. Püüdsin nii hästi, kui suutsin. Aga ei midagi. Lihtsalt enam ei teadnud, kuidas ja mil viisil edasi. Mitte midagi ei toiminud. Aga nüüd siis. Sellised väiksed edasiminekud. Ma ei suudaks vist siin kohal eales edasi anda, mida see mulle tähendab ning kui suurt rõõmu valmistab.

siis, kui valge on eriliselt valge ja täiesti isemoodi. isuäratavalt lõhnav. päikese ja värske õhuga üle kallatud.

Friday, July 3, 2015

Söö, palveta, armasta. ja tööta. definitely.

Tudeng sõitis eile sõbraga Otepääle. Enne minekut teatas, et ootab juba nii väga järgmist nädalat, millal tööle saab. See lõputu meelelahutamine on nii väsitav.

Mis sa arvad, kas siis oleks midagi teisiti, kui sul oleks meelelahutuseks lõputult raha?, viskasin kinda õhku
Ma ikkagi ei arva. Tahaks midagi teha.

Thursday, July 2, 2015

Varjuteater

 
õhtu @ Eesti Vabaõhumuuseum

Wednesday, July 1, 2015

Koletis

Hakkan oma pärlkõrvarõngaid kõrva panema ja avastan, et teist pole. teen väikse inventuuri ja leian, et koguni kolmel kõrvarõngal puudub paariline.

istun diivanil, vahin enda ette ja ei saa isegi täpselt aru, mida sel hetkel tunnen. kohutavat tühjust vist. kuidas on see võimalik? kuidas, ah? ikka veel. ilmutab end. ka hagiväliselt. see tundub nii absurdne, et mõistus keeldub uskumast. aga no kolm on liiga palju. et ma ei mäletaks. pealegi, kahtede puhul tean kindlalt, et pole neid tõesti väga ammu kasutanud/kandnud. ning isegi teades. tõrgub mõistus seda vastu võtmast. kui mul endalgi on seda raske uskuda, saati siis keegi kõrvalt mind usub. ju sa ikka ise. sellele koletis mängibki. sest temal on positsioon. omaniku staatus. edukus. raha. laitmatu fasaad. ühiskonna silmis. mõistes. pole ju võimalik. et tema ja nii. ikka sina. sina oled hull. ja ma ei igatse enam muud. kui saaks ometi kogu sellest jamast viimaks täiesti lahti. et kõik oleks läbi. ja ma ei peaks enam iialgi. mitte iialgi. kõigele sellele mõtlema. ei jõua lihtsalt ära oodata. millal see ometi lõpeb? @ lahutus.