Saturday, August 29, 2015

- - -

Ou, fuck, üle tunni nühkisin ukse pealt lakki maha ja siis avastasin, et valelt poolt.
kuradi Haapsalu Uksetehas, ma ütlen.

Friday, August 28, 2015

Vastumürk

Ma leian, et vastukaaluks sellele peamiselt kurjale ja negatiivsele uudistevoole, mis meile igapäevaselt ustest ja akendest pähe määritakse, peaks igal õhtul. rõhutan, igal. õhtul. vähemalt. üks Downton Abbey olema.
nüüd, kus ma sellega juba harjunud olen, tunnen, et see on vaimse tervise seisukohast lausa eluliselt vajalik. hädavajalik.
21. sajandi antidepressant.

Ma ei oska kahjuks edasi anda, kui imeliselt hea tunne mul alati peale selle vaatamist sisse jääb.

Thursday, August 27, 2015

Vanaduse traagika ei seisne mitte selles, et inimene on vana, vaid et ta on noor



Ütleme nii, et ma teadsin esimesest hetkest, et huvitav ja tahan lõpuni vaadata, aga sama palju, et see juba läbi saaks. äärmiselt sünge, rusuv, halastamatu, alasti ja jõuline teema. etendus. lavastus.
Ma ei tea miks, aga mul tekkis etenduse lõpuks paralleel Hardo Pajulaga. ja tema kirjutatuga. isegi Maimik viimases Ekspressis meenus ja haakis end oma mõtteavaldusega justkui otsapidi teemasse. sa tead, et tal on õigus. neil on õigus. et see on elu. inimene. paratamatus. aga nii väga raske on seda kõrvalt kuulata ja vaadata. leppida. seda enam. et näed, jah. näed küll, aga lootus puudub. karavan läheb oma teed. ja sa ei saa mitte midagi teha. mitte midagi. siis tundubki kõige lihtsam kõige eest lihtsalt uks kinni tõmmata. selle ja selle ja siis veel selle eest. nagu see midagi päästaks. ei päästa. saad aru küll, et ei päästa. et petad end ja ainult põgened. niikuinii eest ära lõputult ei jookse. aga pealt vaadata on veelgi raskem. närvid lihtsalt ei pea vastu.

nii hea kerge oli, kui läbi sai. ainult, et liiga hilja. peale ühtteist jõudsime koju. ja enamus raskusest olin ikkagi endaga koju kaasa tassinud.
selliste etenduste puhul nad peaksid kaaluma võimalust alustada keskpäeval. et õhtuks mõju natukenegi väheneks. nõrganärvilisemad saaksid siis ehk parema tundega voodisse heita.

aga muidu. sissepääs oli armas. kiluvõileivad head. ekleer. mmm. ainult kohviga on tihti nii. et mõtlen, et kohv oma olemuselt on pretensioonikas. ei talu allahindlust. sinna peaks panustama. pigem olgu natuke ja väga hea. kui suur tops ja pea tühja.
saalist lahkudes oli kellelgi väga hea parfüüm.

Wednesday, August 26, 2015

Vanilj creme


Mõnel on ikka veel kroonid. kui ilusad. kas pole. tegin kohe pilti.
Sel lähetusel kogesin midagi väga uut, kui taas kord üle mere mehega tööl kaasas käisin. hommikul, kui lahku läksime, juhtusin läbi astuma ja kohvi jooma ühte kohvikusse Foam, kus noor kena teenindajanna minuga üksnes rootsi keeles suhtles. kuna cappuccino maitses seal lihtsalt erakordselt kuumalt ja tummiselt hästi, siis õhtul, enne laevale minekut, kui siis juba koos mehega veel kord sealt läbi li(m)psasime, et lisaks kohvidele ka üks maius võtta, kordus kõik täpselt samamoodi. no õnneks saime muidugi ka nii hakkama, sest nt vaniljekreem, mis on rootsi keeles vanilj creme, kõlab eesti keelele vägagi sarnaselt, siis mõistsin, et ilmselt soovib ta lihtsalt teada, kas soovin koogile ka mainitud kreemi. ja kui ühele ta viimastest küsimustest, mis sisaldas ilmselt seda, kas see on kõik, noogutasin, siis järeldasin, et ju siis olin õhust ja kehakeelest ja seitsmendast meelest pihta pannud ka sellele küsimusele. ning kõige tipuks summagi, mida ostu eest tasuma pidin, anti mulle teada vaid rootsi keeles, mistõttu ladusin letile suvalise koguse raha, et siis vaadata, mis edasi juhtuma hakkab. kas jagub või antakse midagi tagasi ka. või ütleme nii. et päris uus ja lõbus ja totakas ja kummaline. olukord ja tunne ikka ühteaegu.

no mis iganes. kohe tuli loomulikult Prantsusmaa meelde. et mis siis nüüd. kas uus tendents selgi maal?
kas Rootsi on piisavalt suureks kasvanud? Või tänaseks nii pahuksis sisserändega, et sellise kohtlemise osaliseks sain?
no mitte seda, et end väga puudutatuna või solvatuna oleksin tundnud. saime ju kokkuvõttes kenasti teineteisest aru ning kaubale. ning magustoitki lisaks kohvidele oli muide väga maitsev. aga nii palju jahmunud olin küll, et seda kohapeal mehega ja nüüd siis ka veel siin teemaks võtta.

Evelin Ilves kirjutab oma raamatus Islandi kohta, et Island on maailmas esimene mitmete erinevate õnneindeksite poolest. islandlane ise kommenteeris seda, et see tuleneb sellest, et neil on kolm põhiasja: kalamaksaõli /skyr/, rohke liikumine ja seda paljuski just õues ning hoolimine oma maast ja elukeskkonnast ning üksteisest.

mina ikkagi mõtlen, et kas tõesti ainult need kolm asja. kas suurem inimese õnn ei võiks tuleneda ka väiksemaks olemisest ja vähemast. seda ka kodaniku ja riigi seisukohast. väiksemast territooriumist.  rahvaarvust. killustumisest. sekkumisest. piiratud või suisa olematust sisserändest (tungist!?!?).
aga seevastu teineteisele lähemal olemisest ja tunnetamisest. ülevaatlikkusest. üksteise nägemisest ja kuulmisest.

ah, ma ei tea. läks uitama. kosmosesse. kohvist vahuse südame, riigi toimimise ja õnneni välja.
minu puhul nii tavaline.

Monday, August 24, 2015

Ilma jutumärkideta


Kirjult. ehk hommik magamistoa aknast.

Thursday, August 20, 2015

Piduselt


Kirju
Tähistasime tänast tähtpäeva liivarannas. Mees luges mulle raamatut. Võib julgelt öelda, et sisu poolest igati päevakajalist ja otsapidi teemasse.

..justkui oleksime leppinud viimaste aastate moesuunaga juhtida riiki nagu ettevõtet. Uskudes turu tarkust, kummardades efektiivsust...

Taasiseseisvumispäeval@Nõva/Noarootsi

Tuesday, August 18, 2015

Seinast seina ehk emotikonid

Käisin eile mehega oma õhtust kohvi joomas ja sattusin sirvima üht kollast ajakirja, kus oli juttu Lingen massaažist, mis (kes ei peaks teadma) on iidne kunst, mida viljeletakse mehele naudingute pakkumiseks, kui ka mitme meestehaiguse ennetamiseks, leevendamiseks ja ravimiseks. Väidetavalt on see eestlannade seas viimasel ajal üha enam populaarsust koguv massaažiliik. Kursuse hind on 50 eur.
Toimub see umbes nii, et alustuseks räägib kursust läbi viiv naisterahvas, mida kõike head see massaaž teeb ning kui kõik liigutused on tema poolt ette näidatud, siis saavad kõik osalejad seda ka ise järele proovida. harjutamiseks antakse igaühele iminapaga laua külge käiv kunstpeenis. Istud seal võhivõõraste naisterahvastega, kes kõik mudivad ühe käega kookosrasvast lirtsuvat kunstpeenist, samal ajal teise käega usinasti konspekteerides.

Mõned näited teile erinevatest harjutustest on järgnevad:
Tee tuld! ehk peenis tuleb haarata kahe käe vahele ja seda hõõruda, justnagu tuld tehes.
Müts pähe! ehk kujuta ette, et su käes on väike müts, mida üritad mehe suguelunditele pähe tõmmata.

Selle peale tuli mul meelde üks nädalalõpp Suvekuningriigis, kus meile suht lähedalasuvas elamises peremehe sünnipäeva peeti. Põhimõtteliselt on see üks igaaastane augustialguse magamata nädalalõpp ümberkaudsetele inimestele juba teada. ja välja kannatatakse see, eee....õudus?....tõenäoliselt üksnes seetõttu, et tegemist on muidu vägagi vinks-vonks abivalmis ja sõbraliku meesterahavaga, kes kohaliku elu elushoidmisele omalt poolt väga palju võimalusi juurde loob ning kaasa aitab.
aga välja näeb see umbes nii. et kohale saabub kaks õhtut järjest kümnete kaupa autosid, korrutatud vähemalt kaks korda sama arvuga inimestega ning hiljemalt õhtul kella kümnest pahvatab suure pauguga väga arvestatava võimu ja bassiga tümps. mis keeratakse kinni umbes kella viie paiku varahommikul. et siis tõenäoliselt peo esimene õhtune äravajuja ning sellevõrra ka varajaseim ärkaja selle uuesti hommikul kell kaheksa nupust sisse lülitaks.
kui tropid kõrva panna, siis jääb muusikast järele üknes monotoonne tümps. mistõttu enamus ööd oma naiivsuses ja teadmatuses uskusin, et sünnipäevaliste eelistus ongi elektrooniline muusika. kuna too tümakas, mis mullle voodisse jõudis ning kõrvus tagus kostis tundide kaupa praktiliselt muutumatu rütmiga. ning uskuge mind, kui suur oli seejärel mu üllatus, kui öösel maja kõrvale pissile minnes troppe kõrvast ära võttes avastasin, et tegemist oli hoopis 2 Quick Starti, Smilersi ja muu sellise kraamiga. mis troppidega täiesti eristamatu vaibakloppimisena mu kõrvu oli jõudnud.

Ja siis olen viimasel ajal palju mõelnud. näiteks inimestele, kes ühel hetkel veri ninast väljas sporti tegema hakkavad. või siis unustamiseks, lohutamiseks, summutamiseks, vaigistamiseks. mis iganes. kellele mis põhjusel. alkoga end kustutama hakkavad.  või siis kõik need kristallkuulid ja eelmised elud. ja sajad muud paremaks, õnnelikumaks, edukamaks saamise elu tehnikad. ja vidinad. või inimesed, kes ühel hetkel enam muust ei räägi ega mõtle, kui koju võetud koerast või kassist.

et mis inimestel viga on? mis neil viga on? et nad enam olla ei oska?

ah jaa, ja siis veel üks asi. Suveplika ühel päeval mu puhkuse ajal rääkis mulle autos, et ta tahaks, et tal oleks sama perekonnanimi, mis minul. Ta on seda varemgi rääkinud, aga kahjuks pidin talle taas kord kordama, et nime muutus pole minu võimuses, selleks peab ta oma isaga suhtlema. Suveplika teatas, et tegi seda isa sünnipäeval (siis umbes pool aastat tagasi), aga isa ei olevat nõustunud.
ja siis ma mõtlesin, et sellest on nüüd möödas pea aasta, kui Suveplika isa ta/me maailmast kadus. ja kuna ta.../ma isegi ei tea siis...ebastabiilsusest....või pagan täpselt teab, mis põhjusest tulenevalt/ nõudis, et suhtleb ühise lapse teemadel üksnes advokaadi vahendusel, siis on hetkeseisuga vaieldamatult ilmne, et nende kümne kuu jooksul on ta soovinud Suveplikaga koos olla 4 pühapäeva (a´7 tundi)  + veel kaks üritust (a´3-4 tundi). Tõe ja õiguse ehk ametlikus versioonis siis, on see tema poolt sõnastatatud muidugi nii, et pärast kooselu lõppu on ta korduvalt pöördunud lapse ema poole, et see võimaldaks tal nende ühise lapsega suhtlemist, kuid kohtumised pole toimunud just lapse emast tingitud asjaoludest. Samuti olevat lapse ema vältinud pikemajalise kokkuleppe sõlmimist puudutavalt lapsega suhtlemist.

ja siis ma mõtlen, et kui palju maksab siis üks nimi? paistab, et kuni lapse kaheksateist aastaseks saamiseni keskeltläbi 220 eur kuus. no ja siis sellekohane üldlevinud ühiskondlik suhtumine, et naine peaks ainuüksi sellegi üle õnnelik olema. et rahagi maksab. või nii.
ok. aga tõde minu sees ei mõista seejuures ikka mitte üks teps, kus on õigus, mis keelab sellisel juhul/kujul lapsel endale soovi korral teist perekonnanime valimast.

jah.

Monday, August 17, 2015

- - -



Kas saab olla üldse midagi mõnusamat, kui praegused hommikud, päevad ja lõpmatud, tähti paksult täis pikitud ööd?
Kõike. absoluutselt kõike. ööd. päeva. valgust. värskust. sooja. jahedust. õhku. tuult. päikest. värve. on täpselt parasjagu.

Wednesday, August 12, 2015

Perispasm

Minu arvates peaksid sellised saated olema kooli kohustuslikus aineprogrammis:
Plekktrumm: Marju Lepajõe (Eesti 2015) | ETV2 | ERR
no näiteks ühiskonnaõpetuse tunnis. õpilased vaatavad saate ära ning järgmises tunnis järgneb sellekohane arutelu. ehk võiks iga õpilane kirjutada antud saate põhjal kuuldust ka omapoolse lühikokkuvõtte. või mida/ kuidas iganes.
mõned poliitikud saates kommenteerivad Marju Lepajõe ideid. Juhan Parts nende hulgas. nii kenasti ütleb, et lugemine on vajalik oma mõtete otsimiseks ja kinnipüüdmiseks. Marju Lepajõe ideest kantuna tahaksin omalt poolt lisada, et just sellised saated on minu arvates ka nood abstraktsed vastased igaühe isiksuse ning stiili leidmisel ja kujunemisel.
Sellised saated upuvad põhjani samasse kaevu.

usun, et pea sama oluline oleks saade võtta ka kohustusliku ainena iga kooli lõpetanud inimese eluprogrammi.

siinpool ollakse igal juhul täiega lummatud. vaimustunud. jahmunud. puudutatud. kõike ja hästi palju. üle pea. ja kaelani sees.
terveks õhtuks jagus mõtlemist ja arutamist.

Tuesday, August 11, 2015

Mõni aeg tagasi viskas keegi mulle õhku kinda...

...küllap on rohkem neid, kes sindki hukka mõistavad, kui neid, kes tegelikult mõistavad või seda vähemalt üritavad.

Usun, et sel inimesel on absoluutselt õigus. olen minagi vaid luust ja lihast inimene ning eks see paneb mind ennastki aeg-ajalt proovile. kahtlema. jalgealuse, eneseusu ja kindluse tugevalt kõikuma.
mõistan, et suures plaanis kõnnin ja kõigun vist tõesti ühiskondlikul närvil, normidel, raamidel ning mõistmise ja taluvuse piirimail.
ainus, mis mind sellistel hetkedel tagasi tasakaalu tuua või rahustada suudab on mu sisemine kindel teadmine, et see pole pelgalt võitlus. võitluse pärast. tõestamine. tõestamise pärast. kangus, milleks seda kohati tituleeritakse. või eesmärk omaette.
mkmk. seda tean kohe kindlasti. et nendega siin loos küll midagi pistmist pole. see aitab püsti tõusta.

täna hommikul tekkis /tekitati?/ mus välkmõte. nüüd küll hoopis teisest helistikust. aga kas mõte. või koguni hirm. et keegi mängib sinuga. tule(ne)b teis(t)e käitumisest. või iseendast.

või sealt edasi hommikukohvi juues ja -putru süües. kui vaatasin akna peal oma kätetöö tulemusel laeni kõrguvat padrikut. ning mõtlesin, et miks enda poolt muldapistetud tomatitaimedele ilmuvad tomatid sellist kaifi ning erilist tunnet tekitavad? ning pole otsast ega äärest võrreldavad nendega, mida osta saab? nagu poleksi tegu samade asjadega.

või siis midagi natuke lihtsamat. ehk kui kaua peavad kuivama pärnaõied, mida sel aastal esimest korda Hiiust suure saunalina täie korjasin ning akna alla kuivama sättisin?

diiiiiiiiiiiip.

aga jah. arvatavasti siiski aimate nii ehk naa. et seljanka ja marjakoogid on suuresti kena kaanepilt, mis hädavajalikku tuld all hoiab.

Monday, August 10, 2015

Kantooor

Nägin öösel unes hulgaliselt kontoritarbeid ja oma siinset esimest ülemust. ehk tahtis alateadvus mind sellega toetada ning pehmendada puhkuselt töörežiimile üleminekut. üldiselt on käinud senini sedamoodi, et nii pea, kui oma kambrikesse jõuan, on kogu vastumeelsus kadunud. täna kahjuks seda klõpsu pole veel ära käinud.

palav ja umbne on. ja minema tahaks.

Friday, August 7, 2015

Reedel. juba. miks ometi.


Ma nüüd alustan seda postitust kohe enda kiitmisega. aga olen tõesti uhke. seljanaka kukkus esimese korra kohta palju rohkem päris ja maitsev välja, kui loota julgesin. vanaemale pakkusin samuti kausikese. olevat söönud ja kommenteerinud, et ikka väga rikkalik. tuleb tunnistada, et ma ei koonerdanud selle tegemises juurest tõesti mitte raasugi. ise vitsutasin muide ka kohe kaks kaussi järjest. mmm.

peale südaööd käisin korra väljas ja avastasin üllatusega, et august on tõesti kätte jõudnud. oma mõnusalt pimedate ja tummiste öödega. pole vist kaua nii hilja üleval olnud, et oleksin selle varem ära märganud. või ongi see tõesti nii äkitselt kätte tulnud.
alanud on mu suve lemmik kuu.
täiesti ilmselgelt ei taha ma veel kohe mitte sugugi puhkuselt tööle naasta. puudu jääb. kohe väga tuntavalt. kui saaks, siis laseks vabalt järgmised kolm nädalat sama lauluga edasi.

Thursday, August 6, 2015

paar nädalat hiljem

Vahepeal sai siin päev paar Saares käidud ja Hiius kohvikutepäeval. aga siin, Suvekuningriigis on ikka kõige parem. müstika.
enneolematult mõnus on ikka merre ujuma saada. ja soojad õhtud. kus poolest päevast ei pea end sisse pakkima. hoopis midagi muud. käib ikka suvega kokku. nagu päris kohe.

praamide peal sõime seljankat. hea oli. täna otsustasin selle kunsti ise järele proovida. vaatab siis, kas ja kuidas välja kukub. eip, keeb ikka.