Wednesday, September 30, 2015

Emad

"Tahtsin sulle veel öelda, et sa tead, et ma su blogi ikka loen, aga võta see postitus nüüd kohe maha..." (jätkub)
"Olen sulle vist 100x öelnud, et palun ära loe siis mu blogi."
"Ma ikka loen, ma jälgin su arengut."


No mis sa oskad selle peale öelda. Vahel on küll selline tunne, et.

Tuesday, September 29, 2015

tavaline. või siiski mitte nii tavaline. teisipäev.

Mees sõitis mõneks päevaks tööasjus Rootsi. ja mina igatsen. absoluutselt.
iga. jumala. hetk.
mis toimub?

Suveplikal jällegi tuli esimene hammas ära. mõtlesin selle peale, et ei mäleta ühegi poisi esimest hammast. kas see ongi normaalne, kui sul palju lapsi on? või peaks hoopis mõtlema, et kui esimesi hambaid ei mäleta, kas neid siis  liiast pole saanud? uuuuu. süümekad, noh.
ah jaa. ja Suveplika sai täna öösel minu kaisus magada. hommikul oli padja all 2-eurone. hambahaldjas tõi. Suveplikal jagub nüüd arvutamist. mis selle sisse (kõik) mahub.

Monday, September 28, 2015

reede, laupäev, pühapäev

Alguses mõtlesime mehega möödunud nädalavahetusel veel Suvekuningriiki põrutada. tegime oma onnis se suvel väikest iluravi. jõusime oma häärberi seest osaliselt valgeks peitsitud laudisega üle lüüa. ilus ja puhas jäi.


lisasime mõne uue köögikapi, kardinapuu ja valgustid. ning ühtäkki tundus järgmisele mõnevõrra erilisele suvele mõeldes juba mõistlik ja mugav siis ka vesi tuppa tõmmata. tõenäoliselt saab meil järgmine suvi möödunust kiirem tulema ning seetõttu oli plaan jõuda sel sügisel veel boiler ka ära paigaldada.
mehe kiituseks peab siinkohal tingimata ära rääkima, et kui ta tööd teeb. siis imekorralikult ja -ilusti. ilma igasuguse allahindluseta. puhas nauding. nii armas.

aga jah. läks teisiti. peale Pärdi filmi tegime hoopis kannaka ning otsustasime endile hoopis ühe rahuliku (kino)nädalavahetuse korraldada. reede õhtul läksime veel Noorust vaatama


mille osas ma  siiani päris kindel pole. kas see film oli minu jaoks lihtsalt too deep või siis hoopis too simple.igal juhul jäi mulle peale filmi vaatamist sisse teatav segadus. täna juba mõtlen, et oli vist ikkagi too simple. mis võib minust paista muidugi üleolev. aga ma mõtlen, et mulle tundub tänagi veel kuidagi uskumatu. kas tõesti tahetigi meile täiskasvanutena edastada nii lihtsaid elutõdesid.
aga kokkuvõttes oli tore ja omapärane. väga hea muusika. üks  mu lemmik kohti oli muide see, kus selleks, et teha vahet nooruse ja vanaduse vahel tuleb kätte võtta kõigest binokkel. lihtsustatud, aga vägagi geniaalne.

laupäeval.
Unditund



alati huvitav. vaadata/kuulata põneva ja andeka inimese elu ja tegemiste kohta. Põnevate, intelligentsete ja andekate inimeste suu ja mälestuste läbi.  kokkuvõtteks ütleks, et selline kerge ja ülevaatlik.

ja kohe peale seda. Moest väljas.


tunni kohta üllatavalt palju. meil mehega jätkus peale filmi lõppu arutada veel ühe ja teise nurga alt  päris mitu aega. mõneti ikka täitsa uskumatu. kokkuvõttes ütleksingi, et elagu ettevõtlikkus!
isegi siis, kui see teema maailma mastaabis jääbki minu arvates nõelaks heinakujas, siis ühe inimese seisukohast võttes on see ikka midagi väga vägevat ja suurt.
no ja näiteks. palun väga. kui järgmisel hommikul triikides teiste asjade hulgast Tudengi pluusi leidsin,

designed by Reet Aus. made in Beximco. Bangaldesh

siis nägin seda sootuks teises valguses. ühtäkki sain väga käegakatsutavalt aru, kui oluline on siiski näha ja teada pildi taha. kui oluline on lugu. millest nii palju räägitakse.
nägin ja triikisin seda muidu mittemidagiütlevat pluusi nüüd hoopis teise tunde ja teadmisega. ma ütleks koguni suure imetlusega!

õhtul vaatasime veel Õnne tänava ja Downton Abbey ka otsa. lihtsalt imeline!
pühapäeva õhtuks olime iseendi ja nädalavahetusega igal juhul varbaotsteni rahul.

kõik tundub praegu nii kenasti ja hästi. et isegi natuke hirm on.

Saturday, September 26, 2015

Enne minekut. kiiruga.

Miks iga partneriga läheb seks parmaks. uuele. kõrgemale levelile?
Kas see tuleb iseendast? Vanusest, kogemustest, suuremast teadmisest, mida ootad? soovid? tahad? iseeneses tabude ajas vähenemisest? sootuks kadumisest. või mängib ses rolli siiski ka partner? sobivus? kui jah, siis palju?
või kehtib ka seksis kasulikkusteooria? mis on näiteks vanuse? ja partnerite arvuga seotud?
ma mõtlen. on see vedamine? või seaduspärasus?

Friday, September 25, 2015

..see, mis ma krabistan siin paberil puupliiatsiga. peab samavõrra krabistama ka mu hinges..

nagu seegi. kaustas.
kui kunagi lugesin, et lastel on oluliset suuremad šansid oma tahtmist saada ning vanemaid ümber sõrme keerata peale söögilauast tõusmist. kus lapsevanema kõht on täis. siis minu puhul võiks ses osas häid tulemusi, lausa imesid saavutada. peale sellise filmi lõppemist.
pahatahtlikkus ja tühisus on taas kord mõneks ajaks mu maailmast pühitud. kõik tundub korraks jälle nii paigas. ilus, puhas ja võimalik. et selle ajel võiksin kohati ehk pool kuningriiki kokku lubada.

vaatasin seda kirikus Pärdi najal uinunud last ja mõtlesin. et miks peetakse kontserdil magama jäämist ebaviisakaks. sõnalises etenduses ehk jah. oleks see solvang. aga muusikale. on see vaat et suurim kompliment. ainult hea muusika sees on võimalik uinuda. täielikus harmoonias.

vaadata oli seal rohkemgi. kuulata. mõistagi veel enam.
mõtlemisegi jaoks oli piisavalt aega ja ruumi jäätud.
nii palju arusaamist. äratundmist. 
aeglaselt kuuleb ja näebki märksa paremini.

väga rahulik. isegi hüpnotiseeriv.
heas. suisa parimas võtmes.

mhmh. see oli minu. pole kahtlustki. selle tunneb täna juba hoobilt ära. nii kindlasti minu, et kui lugu ühel päeval plaadile saab, siis  peab see igal juhul mu kohvris olema. mulle meeldib see tunne. teadmine. et asjad, mis mulle korda lähevad. puudutavad. kuskil mu lähedal. minuga on.

sellised elamused. hingepugemised. loksutavad taas kord mõtted ja suhtumised mõneks ajaks vankumatult paika.
nagu Edgar Valteri joonistused Pokuraamatus. näiteks.
või linnu sitt noodivikus. kell 11.30

kahjuks me muidugi kipume seda ikka ja jälle mõne aja möödudes unustama. mis on väärtus. väärtuslik.
Nagu Pärt ütles, et elus läheb ikka nii, kus unustame selle lõhna. siis tuleb jälle libastuda.

isegi kui ma kõik kaotan.
siis järelikult puudub sel ju igasugune väärtus.
väärtus peitub hoopis mujal.

Thursday, September 24, 2015

Südamlik

"Kas sa alles jõudsid?" 
laman elutoa diivanil, valged tennad jalas ja loen Eesti Naist, kui Ruudi sisse astub.
tegelikult ma ei jõudnduki nii alles. aga mingil põhjusel ei kipu ma koju jõudes alati kohe tennasid jalast võtma. just tennasid. ja ainult tennasid. tennad ei sega. neid nagu õieti ei tunnegi. nendega on kohe lausa mõnna. imelik. mõtlesin just sellele, kui ennist jala kodu poole kõmpisin.
Ruudile ma seda muidugi öelda ei söanda. tunduks ehk imelik. kas ema võib olla imelik? ja kui võib, siis kui imelik?
pealegi. olen juba ikka mõnda aega harjunud. et must kohati päris hästi aru ei saadagi. saaks isegi. täna hommikul just mõtlesin. juba. jälle. milleks siis veel teisi oma arusaamatu mõttelennuga ülemäära vaevata. aga stop. siinkohas. muidu läheb laperdama.
"Mhmh, alles tulin. ok, valetan. mitte päris, natuke juba jõudsin tegelikult kiiruga kartulisalatit ka süüa. kõht oli nii tühi".

Ruudi tuleb mu juurde. Üritab tennasid vaikselt mu jalast sikutada. ja kui see hästi ei õnnestu, seob rahulikult paelad pealt lahti. tõmbab need seejärel mu jalast. ja viib esikusse ning paneb seina äärde maha.

vat selline poiss ta ongi.
Ruudi puhul võib küll öelda, et tema puhul räägivad ta teod sageli palju enam kui. midagi muud.

vahel mulle tundub, et ma emana ei vääri teda.
mina näiteks olen ema, kes hammustab suurema süümepiinata Suveplika šokolaadijänesel saba otsast, kui ikka magusaisu on. sellepärast mulle sobib, kui inimesed ka minuga vähe naglamad on.
mitte üleliia muidugi. sedasi parasjagu.
ma läheks ikka jube närvi, kui keegi mu terve šokolaadijänese luba küsimata nahka pistaks.

Tuesday, September 22, 2015

Pühapäev. ja Suveplika 6. nagu naksti. või noh. mis naksti. eks temaga ole ikka kõvasti tegemist olnud küll. rohkem kui kolme poisiga kokku. nagu ma ikka tavatsen rääkida. kurta?

kuus aastat hiljem
Selle eest nüüd. ma ei teagi, kuidas. või miks. aga järsku on temaga siiski märkimisväärselt mõistlikumaks läinud. mis ei tähenda, et endiselt tegemist poleks. aga ikkagi. teine tunne. mille üle mul nii kohutavalt hea meel on. nii on meil kõigil teineteisega hulka kergem.

peale seda, kui ta terve viimase suve Suvekuningriigis oli veetnud. ning minu arvates nagu üks suur tervisepakett välja nägi. hakkas ta sellest sügisest täispäevad lasteaias käima. sest Suveplika vanaema, kes teda enne hoidis, läks uuesti tööle.
nädala sees on Suveplika nüüd täielikult meie hoolitseda. nädalavahetustel kipub ta aga endiselt vanaema manu. eks ta ole harjunud. sest käsi südamel, vanaema ongi tema kasvatamisel Suveplikale tegelikult isa ja mulle mehe eest olnud. pole siin imestada ühti. eks nad ole teineteisega lähedaseks saanud. ja kui vanaema lubab, siis pole mina Suveplikale neid päevi keelanud kah.

mehega on ta samuti järksu märksa leplikumaks muutunud. mees aitab mind muidugi palju. lasteaeda viimisel ja toomisel. igapäevaelu korraldamisel.
tunnen, et mul on tema kõrval tohutult palju kergem. kohati isegi süümekaid, et nagu laiskvorst. muidusööja. või kuhugi sinna kanti. olin viimaste aastate jooksul täielikult ära unustanud, mida tähendab argipäeva toimetusi kellegagi jagada.

tere, sügis
selle eest. peale viit kuud, kus Suveplika päris isa tema vastu kordagi huvi ei tundnud. potsatas nüüd mu meilboksi ta advokaadilt kiri. kus anti lühidalt teada, et isa soovib lapsega esmaspäeval kohtuda. sünnipäev ju. kohtumiseks oli antud ka talle sobiv neljatunnine ajavahemik: 15.00 - 19.00 . kuna Suveplika oli eelmisel nädalal kodune. esimesed sügisesed viirused. andsin teada, et pole sugugi kindel, mis temast esmaspäeval saab. st ütlesin ära. mille peale sain uue kirja.

Palun teatage, kui laps on terveks saanud ja millal on tal seejärel esimene võimalus isaga kohtuda.
 
mis pehmelt öeldes ikka omajagu ärritas küll. isegi solvunud olen. et mida iganes. esimene võimalus.
isa, kes pole soovinud viie kuu jooksul kohtumiseks mitte ühtegi võimalust, nõuab nüüd. esimest võimalust. kas see pole pisut isekas. isegi alatu. nõuda esimest võimalust inimestelt, kes lapsega päevast päeva tegelevad.

tõsiselt, tunnen et mulle. meile. tehakse liiga. ja seda just juriidilise poole pealt. kus inimlikkus pole mingi tõend. ega dokument.
tema on lapse isa. see on fakt. kes nõuab esimest võimalust. kui üks teine mees lapse ja emaga iga päev lasteaia ja kodu vahet kimab. lapsega mängib ja talle öösiti tekki peale paneb. või kasvõi sünnipäeva korraldada aitab.

jah, olen vihane. tõesti olen. vahepeal, kus ma lapse isast ei kuule, läheb see vaikselt meelest. ja ma ei mõtle. aga niipea, kui ta taas kord esimest võimalust nõuab, tunnen, kuidas see kõik uuesti laviinina mulle kaela langeb.
mulle tõsiselt tundub, et sellisel kujul mõtleb isa üksnes iseendale. ärritab ja kiusab. ega anna rahu. kellelegi.

Tõnu Ots kirjutab, et vihastamine ja vihkamine pole sama. vihastamine on emotsioon, vihkamine on teadvustatud soov hävitada.
iga vihane sõnavõtt pole seega veel vihkamine. vihakiri. ega vihakõne.

kui aga lapse isa mult täna kohtus üle kahekümne kuue tuhande euro võlga sisse nõuab. protsessi muuhulgas ka Suvekuningriigi liikmeid on kaasanud. ning Suveplikaga manipuleerib.
siis kas see on vihastamine või vihkamine?

udune kuus. nagu september ja sünnikell nõuab.

Sunday, September 20, 2015

Diivanil

"Mul on vahel tunne, et oled loonud minust sellise ebamaise illusiooni. kes ma nagu päris pole. ja siis sa pettud. tunnen, et veaksin sind justkui alt, kui oma kohatiste väga maiste ja praktiliste arusaamade ja suhtumisega sinna illusiooni mulli sisse sõidan. nagu lõhuksin seda."
"Täpsemalt siis kuidas?"
"No nt see, kui ma su pargipingilt diivanile toon."
...

"Ma mõtlen, et sul on selline tunne ehk sellepärast, et mina olen sinusse ikka armunud, aga sina võib-olla hakkad sellest faasist juba välja tulema."
Aaa...ja kaua sa muidu armunud faasis võiksid olla?
"No....umbes kaks aastat."
"Ja mis siis edasi saab?"
"Siis hakkame elama."

Aaa.

Tuesday, September 15, 2015

Pahhhhhhh...




"Kas sulle meeldib, et ta on sinu tehtud?"
"Kindlasti on sellel ka oluline roll. Aga mulle meeldib, et ta on meie tehtud. Mulle meeldib, et ta on sinu kõhus. Mulle meeldib teda koos sinuga oodata. Mulle meeldib see mõte teda koos sinuga kasvatada.
Meie laps. See on nii hea tunne."

Jah. nüüd olen valmis selle lõpuks ka ise välja ütlema. peale neid mitmeid magamata öid, kus ma aina mõtlesin ja mõtlesin. kas see on õige. peale neid mitmeid öid, kus mind tabas paanika, et ma ei saa sellega ikkagi hakkama. mitte lapse, vaid just mind ümbritseva, ühiskondliku poolega.
Või millele sa ise pärast kahe varasema kooselu karile jooksmist loodad, et seekord läheb paremini?

anyway. tänaseks päevaks lapsed teavad. ja töölgi ütlesin ära.
võib-olla on see tõesti koht, kus peaksin hirmu tundma rohkem kui kunagi varem. aga imelikul kombel on mind tänaseks päevaks tabanud kummaline rahu.
lõpuks.

usun, et saan hakkama. saame hakkama.
vähemalt praegu kõik märgid näitavad, et asjad liiguvad. paremuse suunas. tasapisi. aga liiguvad. 
võimalik muidugi, et see kõik ei lähe siiski nii. hästi. paremini. aga ma ei karda isegi enam seda mõtet. ma ei tea isegi miks.
ma usun. ma püüan. ma tahan. see on kõik, mis mul praegu lauale panna on.
kõlab naiivselt. mhmh. aga paremat garantiid mul tõesti hetkel pole.

Friday, September 11, 2015

Ühel sügisesel neljapäeva hommikul. ei reede siiski. septembrikuus. for sure.




"Mis kuus me abiellume?"
"Kas sa tahaksid mind naiseks?
"Jah. Ma tahan sind naiseks."

Monday, September 7, 2015

50



Käisime nädalavahetusel Suvekuningriigis ühel jubileumpsil.
ilmselgelt olen mina peo mõistes puhas kulu ja last. tühi koht. mis muidugi ei tähenda, et mulle endale aeg-ajalt natukese ei meeldiks. kindlasti mitte tihti. palju ma ei jaksakski. ja kaugeltki igasse seltkonda ega pralelle ei ihka. aga mõnikord siiski. on kutsutud saada. suur rõõm. et olla kuskil seal teiste seas ja kadunud. pingevabalt.
mõnus, kui inimesed chillivad. tantsivad. vabalt võtavad. oskavad. endid hästi tunnevad. seda enam, kui suures plaanis lamedaks läbuks ja muud moodi räpaseks ei kisu. kui suudetakse ikka lõpuni teatavat joont ja väärikust säilitada.
vat. ja kus meie saame siis sedasi täpselt nii vaikselt, kas rohken või vähem. täpselt nii parasjagu, kuis tunne tuleb. sinna peoliste/tantsuliste hulka imbuda. et siis sealt sama vaikselt ka soovi korral haihtuda. et siis jälle tulla. et taas kord kõrvale tõmbuda.
mulle tegelikult nii kohutavalt meeldib see võimalus. olla peol nähtamatu ja märkamatu. kus vaimukust ja vabaks laskmist jagub mu ümber nii palju, et neile jääb kogu vastutus. õnnestunud peost. aga samas siiski kuskil seal olemas ja kohal. kõrval. vahel. ajutiselt nurga taga. selline introverdi eri.
kuigi jah. üldjuhul tõesti. saab selline poolekohaga peolise privileeg osaks ainult sugulussideme kaudu.

Thursday, September 3, 2015

...ära mine vagusalt sinna lahkesse öösse. märatse, märatse valguse surmale vastu...



Suurte segaduste ja arusaamatuste kiuste jõudsime eile siiski etendusele. küll 10 minutilise hilinemisega. aga hea, et niigi. üldjuhul ma sellist ülejala tormamist ei armasta kohe mitte sugugi. pigem siis juba loobun ning jätan üldse minemata. eilegi käis korra autos sama küsimus läbi, et kas ikka , aga tagantjärele olen rahul, et siiski kohale läksime.

punases kostüümis naisterahvas, kes meil pimedas ja vihmas ukse peal vastas oli, polnud meiega õnneks mitte ülearu sõbralik. mis mulle meeldis, sest minu arvates olime oma inetu hilinemisega selle igati ära teeninud. aga siiski viisakas ja abivalmis. juhatas meid vaikselt hiilides kohtadele....mis muide olid sel hetkel ka ainukesed tühjaks jäänud toolid.
kusjuures, ei suuda ma siinkohal ka kirjutamata jätta, et vaheajal too naisterahvas koguni naeras meile. kui kohviga välja astusime. nii soojalt. mis mulle millegipärast nii hinge ja korda läks.

etendus. toimus Laitse Graniitvillas. mis minu arvates sobis selle loo etendamiseks tegelikult väga hästi. hubane, kodune. samas piisavalt intiimne ja lähedal, et oleks usutav ja paremini /vastikumalt/ sisse poeks. no ja mulle loomulikult meeldis, et väljas oli pime ja veel sadas ka, mis kogu seda õdusust ja kohalolemist veelgi võimendas.

lugu ise. noh. ütleme nii, et kakskümmend aastat tagasi ehk oleks olnud kindlasti ahhaa-efekte. mida veel ei tea (pole kogenud). aga täna küll enam midagi uut ega üllatavat selles loos ei leidunud.

küll pani mind mõtlema taas kord too lemmiklapse teema. saan aru küll, et see pole mõistuse poolt juhitav kõiki omi lapsi täpselt ühtemoodi või ühe palju armastada. et üks, kõige kiuste võib kuidagi hingelähedasem või omam olla. küll aga jääb mulle absoluutselt mõistetamatuks seda sellisel viisil vanemate poolt otse ja ausalt valla päästa. koguni erineval viisil ja sõnastuses korrutada.
ok, ja kui seda tehaksegi, siis kas on õigust solvuda lapse ahnusest, kui peale sellise statementi välja kuulutamist teatab too teine, "kah laps", siis "kah" otse ja ausalt muidugi, et fine, kui te mind pole armastanud ega armasta, siis oleks ehk õiglane mulle vähemalt varandust pärandada.

teiseks. võib-olla noorena tundub see kuidagi lahe. aga mingist vanusest ma küll enam ei mõista, kui ülistatakse pigem sellist minna laskmist, ükskõiksust ja pohhuismi. kus on diip (põnev ja huvitav) olla pigem tüdinud, istuda pea käte vahel ning kogu seda valskust ja mõttetust viskiklaasi uputada.

ma saan aru küll, et too teine vend oma pesakonnaga oli nii puust-ja-punaselt totakaks kirja pandud ja välja mängitud (milline stiil mind muide alati ärritab, sest jätab minusse tunde, et lugejat/vaatajat alahinnatakse. seda vahemärkusena). ning et selline korralikkus võib tihti osutuda väga silmakirjalikuks ning näiliseks, üheks suureks enesepettuseks ja näitemänguks.
olgu. ka sellega olen nõus. aga ikkagi. ik-ka-gi. tekib mul seejuures alati küsimus, miks tituleeritakse  üldjuhul sellist korralikku elu igavaks ja halvemaks, kui toda enesepõletajalikku elulaadi?

ühesõnaga, neist kolmest sel suvel nähtust etendusest (Helen, Marion ja Felix, Dorian Grey portree ja Kass tulisel plekk-katusel) meeldis mulle üle kõige siiski esimene. miks? ma mõtlen, et vist seepärast, et mind viimasel ajal tohutult väsitab see inimese loomalikum ja brutaalne pool. mõistan, et see oli, on ja jääb. et see otse võib ju olla väga aus.
aga. jääb kõigele vaatamata siiski kuidagi lamedaks ja maitsetuks. ütleks isegi igavaks.
selline mässamine, lõhkumine ja provokatiivsus võib ju end mõnel hetkel isegi õigustada, aga suures plaanis saab midagi tõeliselt muuta siiski ainult ilu, headuse ja armastusega. sisemise teadmise ja kindlusega ning eelkõige rahuga.

kui nüüd veel sisust välja. siis meeldis mulle muidugi Kersti Heinloo. oma punaste juuste, küpsuse ning naiselikkusega. ning too voodi. koos selle valge voodikattega. see kohe tõmbas.
ahjaa. ja esimeses reas istus Ülle Kaljuste. kes muide 25 aastat tagasi Ugalas samas lavastuses Margaret´i mängis. küll oleks teada tahtnud, mida tema sellest kõigest arvas.

Wednesday, September 2, 2015

- - -

Urisen. jah, täna hommikul urisen.
aga mu selg on sirge. ja teadmine kindel. sest ma tean. et nii on tegelikult õige. ja nii peab. vaatamata. millele? võimalikule erimeelsusele ja sellest tulenevale ohule? mis on minusse viimaste aastate jooksul nii märkamatult ja pisitasa sisse imbunud ning omaks saanud. pidevas hirmus elamine.

ma ei ütleks, et sellised olukorrad just mu lemmikud oleksid. mina, kes ma kõigis ja kõiges arusaamist ja harmooniat taga ajan. aga üllatusega avastasin. kui hea tunne on. üle pika pika aja. olla probeemis avatult ja võrdselt. vaadata otsa. kartmata sel samal, otsa vaatamise hetkel pere, kodu, majapidamise ja muude tegemistega üksi jääda. teadmata ajaks. erinevas julmuse /k/astmes.

Tuesday, September 1, 2015

Dorian Grey@Home


Eliisabet juba muuhulgas muljetas, et jube ägedad kavad olid. Olid vist jah, kui Tudeng eelmisel õhtul enne Tartusse pagemist selle paki mu riiuli pealt avastas ja endale palus.

Mh? Tahad neid tõesti endale?

Jah. Mulle meeldivad need. Näiteks see.....


 
Mulle meelidb, et ta ei vaata mitte seda naist, vaid iseennast.
 
Ning irvitas saatanlikult.