Thursday, October 29, 2015

Miks. ehk kohtus. vol 2. nii armas. kas pole.

Teine argument, millest ma kohe sugugi aru ei saa, ehk peamiselt milleks üldse sellised:

Väide, et Mees on NAISE vastu kasutanud korduvat vägivalda, ei ole samuti eluliselt usustav. Nimelt võiks mitmete väidetavate tegude näol olla sõltuvalt asjaoludest kehalist puutumatust otseselt riivavate vägivallategudega, mille esinemist ja kordumist püüaks iga keskmiselt mõistlik inimene vältida. Seetõttu oleks oluline tähelepanu pöörata faktile, et NAINE omas väidetavate vägivallategude toimepanemise ajal korterit , kuhu ta võinuks mistahes hetkel elama asuda. Samuti kuulus NAISE emale korter Tallinnas.
Puudub mistahes mõistlik alus arvata, et isik, kelle suhtes pannakse toime väga tõsiseid vägiavallategusid, jätkaks kooselu enam kui viis aastat, käies sama ajal ühistel resisidel jne.

miks esitatakse kohtule selliseid seoseid ja argumente stiilis, vägivalda ei saanud olla, kuna naine elas jätkuvalt kodus, kui sel teemal on ometigi kirjutatud erialaspetsialistide poolt kümneid raamatuid ja hulgaliselt teaduslikke artikleid/töid.
seda, MIKS naine/naised kodust ära ei tule, seal on kümneid põhjuseid.
ja kui te minu käest küsiks, siis olen enda üle lausa uhke, et üldse lõpuks suutsin sellest välja rabeleda. on naisi, kes saavad kolki. ja jäävadki saama. ega suudagi seda lõplikku sammu teha.

jah. ja ikkagi. mis ja miks see siis on.
kas see toimub puhtalt kohtuniku/teise poole emotsionaalseks mõjutamiseks? kallutamiseks?
käib see lihtsalt juriidilise maailma mängude juurde?
või peaksin ma muret tundma/pelgama, et nii totakad argumendid võivadki õiguse mõistmisel aluseks/tõenduseks olla ning mulle saatuslikuks saada?

Wednesday, October 28, 2015

kohtus. nii armas. kas pole.

No näiteks selliseid võtteid ja mõtteid kasutatakse vastuses hagile:
 
...ühegi ühise külastuse põhjuseks ei olnud MEHE¹ väidetavalt vägivaldne
käitumine ega teemaks selle arutamine, vaid NAISE¹¹ ebastabiilsus ja võimetus püsida kooselus üldtunnustatud kõlblus- ja moraalinorme järgides, sh igale privaatsust austavale eneseväärikale inimesele mõistetamatul kujul blogi pidamine, pärast uut loetud raamatut või filmi järgnevatel päevadel selles maailmas sees elamine, pärast järgmist kardinaalne mõtte- ja tegevusmallide muutumine, arusaamatu ebakindlus oma isikus, teiste inimeste suhtumises iseendasse, korduvad hüsteerilised teemaarendused stiilis „milline laps on sulle armsaim?“, „kas sa armastad oma vanemaid rohkem kui mind? jne, SUVETÜDRUKUL¹¹¹ autismi kahtlustamine (mille tõttu oli MEES nõus tegema läbi ka testid, mille eesmärgiks on määratleda vanemate võimalikke autistlikke jooni, samuti tellis MEES erialakirjandust, et lõpetada südaöised mõttetud iskussioonid, mille käigus teemasid käsitleti naistekas.delfi.ee tasemel) jne.
..

¹ mehe perekonnanimi
¹¹ naise perekonnanimi
¹¹¹ lapse nimi

johhhhhaidiiii.

- - -

Viis minutit peale eilset postitust helistas ema. alustas siit ja sealt. suht tavaline, aga sellist finaali ma siiski ei oodanud: kas sa ootad kaksikuid?

Eeeeeee.......millest nüüd see?

Aga mis see siis tähendas, et kolm on seltskond?

no selge. ka nii võib. mõelda. veel kord kinnitus, et asju võib näha/kuulda/lugeda mitmeti. ikka mulle veel aeg-ajalt tundub, et kõik, millest kirjutan, on üheti arusaadav. ja palun väga. see polegi nii. nagu ma ei teaks. ja ometi kipub see uuesti ja uuesti ununema, kui meelde ei tuletata.
nagu paljude muude asjadega siin elus.

et siis igaks juhuks ütlen. et ma ei oota kaksikuid.
jumal tänatud.

aga. täna öösel nägin üle viie kuu head und. imelik. täiskuul. ja muude olemiste keskel.
ja siiski. lõpuks ometi, lõpuks ometi. viimased paar kuud olen igal õhtul enne magamajäämist soovinud, et see viimaks ometigi juhtuks. olen väsinud neist närvilistest ja painavates unenägudest. mitte just õudukatest, ei, päris reaalsed on need isegi. aga nii naha alla pugevad, et hommikuks olen neist enamasti rampväsinud.

Tuesday, October 27, 2015

Kolm on seltskond

Süda lööb öhtuti ja öösiti lisaks ja vahele, nagu ise tahab. vahel üks ja teinekord neli korda minutis. ja ega see teine kah aega ega kohta vali.
viimane sai hiljuti üle vaadatud. temaga on vähemasti kõik parlanksis. teisele sai täna päeval kah juhtmed külge pandud, aga tema ei anna end nii kergelt kätte. on juba vanem ja targem. valib aega ja kohta.

ühesõnaga.
kõik mu sees elavad oma elu. ja teevad mis tahavad. mina vaadaku ise, kuidas iseenda ja nendega hakkama saan.

Saturday, October 24, 2015

ime, et üldse peale saime

Kui me muidu Hiius käies naljalt kodust välja ei kipugi, siis täna mõtlesime, et ok, teeme siis ühes turistika laupäeva ka.
esmalt sõitsmie Kärdlasse. mehel oli vaja ehituspoest üht koma teist. selle ta sai, pood oli täitsa lahti. algas paljulubavalt. SEB automaat andis sularaha kah. korras. seejärel läksime minu soovil Baabadesse. suvel oli see koht mulle oma sibulamoosi-leiva ja pärnaõie teega millegipärast erilise tunde ja mälestuse jätnud. aga Baabad olid suletud. koguni terve sealne väljak oli inimtühi. apteek õnneks oli lahti, oma magneesiumitabletid ma sain. pood ka, et osta mahl, millega see sisse võtta. mees pakkus, et teeme Kärdlas ka ühe kohvi, aga vastasin, et ei, lähme Kõppu. Tuletorni. sealt sai suvel muuhulgas ka imehea kohvi ja suussulava koogi. aga. tuletorn ja kohvik olid loomulikult kinni. vedelesime mehega tunnikese päikesepaistes ja vaikuses sealsel puupingil. selle aja jooksul käis meid segamas vaid üks veel sama rumal valge auto. tõenäoliselt on enamik inimesi meist märksa ettenägelikumad ja ikka vaatavad enne netist järgi, kui oktoobri lõpus huupi Kõpu Tuletorni külastama kihutavad. mis siis ikka. Kalana. sealt ehk ikka ühe kohvi saab. suvel oli seal ka maitsev võileib. aga jah, no mis te ise arvate, mis me eest leidsime, kui kohale jõudsime. haudvaikuse. ok, Ristna siis. sealt mööda sõites näitas vähemalt silt, et  teisipäevast-pühapäevani. kümnest hommikul, seitsmeni õhtul. kohale jõudes oli veel üks silt. kuni 15 septembrini. nice.
aitas kah. tulime koju ära. ma ei tea, miks me üldse läksime. mehe ema oli teinud imemaitsva ühepajatoidu. ja mehe valmistatud kohv maitseb mulle alati paremini, kui mu enda tehtud.

et te siis meist targemad teaksite olla. tundub, et üldiselt on Hiiumaa sügis-talv-kevad totaalne asumaa. perifeeria.

Friday, October 23, 2015

külmavärinad

 
väga iseloomulikult linnalik versioon. aga nii armsalt usutav. olen juba ammu aru saanud, et on kohti, kus vanus tuleb ainult kasuks.
 
...unistuste riik on peidus teie endi südameis...

Tuesday, October 20, 2015

diivanil

"Uuest aastast sätin su kõhtu juba mina."
"Tõstad, sa tahtsid öelda..."

kisub vägisi beebiblogiks kätte. pole parata. ühest hetkest hakkab alati pähe. ainult aja küsimus. isegi tugevamatel.
loodus ja evolutsioon vist. mis muud.

Monday, October 19, 2015

kuula...

Käisime nädalavahetusel Hiius. mehe kodus.
see on ainus koht, kus ma magan. hommikuti kümneni. poole üheteistkümneni. ühel korral koguni vist kolmveerandini.
mitte kuskil mujal. mitte kunagi.

täna arvan, et asi on sealses vaikuses. see on tõesti otsatult puhas ja sügav. kuni täistikutud tähistaevani välja. nii jumalikult vaikne, et seda on kuulda.

Thursday, October 15, 2015

ultra äppid*

mirt
it´s a girl.
feeling very well at the moment.
thank God.

that´s it.
Äppid* äppid* äppid*

Friday, October 9, 2015

- - - ehk on ikka täiesti arvestatav kärsitus ja uudishimu juba küll. ei saa salata.

Ütleme siis nii, et olen jõudnud täpselt poole peale.  + 3,5 ja. kuidas kunagi. tujude ja meeleoluga on kõige keerulisem. otse enneolematu. olen neist ja iseendast juba silmini väsinud.
ma arvan, et maha on sadanud juba minu vähemalt kümne aasta pisarate norm. kui mitte rohkem. aga jumal kui palju kergem on elu, kui saab nutta. enesetunde kiirabi. puhas boonus ma ütlen.
ok. mees peab ka mõistlik ja mõistev olema. see on siinkohal ainult tohutu vedamine ja lisaboonus. ma ei tea, kuidas muidu. katastroof vist.
järgmine nädal lähme anatoomia tundi. tõehetk. silmast silma. vaatab siis. tuleb tunnistada, et uudishimu on suur. suur. suur.
elevus. põnevus. mis ei tähenda, et see ei tunduks mulle ikka veel enamalt jaolt nagu unenägu.
kahjuks peab seejuures ka tunnistama, et on ootused. mis pole iseenesest muidugi kuigi erapooletu ega hea positsioon. mitte kellelegi.
aga nii lihtsalt on.

p.s kohvipaksu pealt ennustatud kuupäev on muideks Troonipärijaga üks. kas pole kummaline .

Tuesday, October 6, 2015

...et kogu aja oli mulle naabriks, Alice...

Kui eile päeval tööl olles köögisnurgas uue kohvi valmistamiseks kraanikausis parasjagu kohvikannu pesin ning too uus põhikohaga Läti õppejõud mu kõrval selle peale väga püüdlik-abivalmilt masinast eelmise filtri koos kohvipuruga prügikasti viskas. küsis ta mu käest järsku ootamatult, is the water safe?
mh? kuulsin ma õigesti?

mulle endale vähemalt tundus, et ma ei teinud teist nägugi, aga tegelikkuses hämmastas see küsimus mind ikka üksjagu.
mees justkui väga lähedalt, naaberriigist. aga küsimus nagu Teiselt Planeedilt.

Definitely, vastasin vett masinasse valades enesekindlalt, I drink it all the time.
ning usutavuse huvides lisasin, et Eestis pakutakse kannu-kraanivett soovi korral isegi parimates restoranides. ega ma selles muidugi päris kindel polnud, aga see tundus sel hetkel mulle endalegi tõsi-mis-tõsi. pakutakse ju?
we all die one day, lisasin veel mõttes, aga välja ütlema targu ei hakanud. kuigi selles olen kohe päris kindel.

Riias igal juhul kraanivett ei jooda. ei tohtivat. We drink only bottled water.
/whattttttt???/

te muidugi teadsite seda?

Monday, October 5, 2015

täna võib

Siis, kui ülevalt korteri- või alt maja välisukse lahti teed ning ninna levib paugust mööda kõrgete lagedega trepikoja koridore täiesti vastupandamatu ahvatlev õunalõhn.
on hetkega selge, et naabrid on taas kord mõned oma õunakastid mõneks päevaks koridori tõstnud.

tunnistan, et näppasin sealt täna (jälle) ühe.
ma kuskilt otsast ikka loodan, et see neil loomulikku kadusse sisse on arvestatud. nad tunduvad vägagi normaalsed inimesed. ning normaalsed inimesed peaksid ju ometigi mõistma, et too magus-mõnus lõhn võib iga teise ebanormaalselt hulluks ajada. inimene on ju loomult teadagi nõrk.
veits kulukamaks võiks lugu nende jaoks muidugi minna juhul, kui nad elaksid esimesel korrusel. aga õnneks, õnneks. on neil vedanud. elame kõige kõrgemal. kolmandal.
sinna pole alumiste korruste elanikel lihtsalt asja. aga neilegi jagub midagi head ja olulist. näiteks too meeldiv emotsioon. küps ning mahlane sügise lõhn.

Saturday, October 3, 2015

enne minekut. kiiruga.

Ma pole kunagi varem niimoodi tundnud. et ootan last ning samal ajal tunnen, kui väga ma oma kaaslast armastan.
mõelda vaid. saan ülehomme 44-aastaseks ja on midagi, mida pole varem oma elus kogenud. mõelda vaid, on veel midagi, mida ma poleks ehk eales oma elus teada saanud.

samal ajal. räägib nii palju tegureid justkui minu ja meie. õnnestumise vastu. ühiskonna silmis tormasin ühest suhtest teise. uus suhe arenes suhteliselt tormiliselt ning otsustasime lapse saada üldisest vaatenurgast kindlasti liiga vara. etapis, kus kirjade järgi teineteist veel ei tuntagi. mul on meie ühiskonna silmis juba niigi liiast lapsi. ning ka minu vanus pole kaugeltki enam see, mis mõistlikkuse kasuks räägib.

ja ometi tunnen end hetkel nii, nagu ei kunagi varem. ja mõtlen, kui kahju, kui poleks seda tunda saanudki.
muidugi ma mõtlen. kas see võib mulle ka ühel hetkel kätte maksta?
kas see tänane õnnelik aeg ja tunded ka raske olukorra ka üles kaaluksid ja selles kannaksid?

megeha rääkisime. loomulikult pole me enam nii noored ja naiivsed, et usuks, et elul poleks meile tulevikus varuks ka keerulisemaid hetki ja olukordi.
aga me praegu vähemalt usume. mõlemad. et ei kahetse seda kunagi.
uhuuuuu. mis ime see siis ka on. teisti ju ei saakski.

olen praegu nii lollilt rahul ja õnnelik, et mul on oma naiivsuse pärast veidike häbigi.
aga nagu pildilt näha, siis häbi ei anna end siiski piisavalt häbeneda. ega karta. et vait olla.


Friday, October 2, 2015

Sügav kummardus, et valisite Solaris Kino.

Piletid potsatasid postkasti.

ma esimese hooga lugesin ja nägin sügav kaastunne. isegi teisel korral pidin mõistusega võtma, et ikkagi sügav kummardus, mitte kaastunne. ma ei tea, kas see on nüüd koht, kus solaris võiks muret tunda, et äkki keegi on veel nii rikutud (kinnistunud?). aga meelitavalt see igal juhul kõlama ei jää. pigev peletavalt.
puhas emotsioon. mhmh. ma tean. aga seda vist ei tohiks tänapäeva konkurentsis alahinnata.

aga jah. kui teemasse. siis tegelikult otsisn üht. aga leidsin midagi sootuks muud. nagu selle asjaga ikka kipub minema. nägin plakatit. mis kuidagi kohe lausa tõmbas.
must-valge. ja kuidagi stiilipuhas. kas pole.



ja sisututvustus. kõhedusttekitav ja ootamatute süžeepööretega. loodetavasti võib seda usaldada. sõnasõnalt. et jääbki täpselt kõhedusttekitavaks. mitte enamat. ma mõtlen ehmatus ehmatuse otsa. nii et silmi ja kõrvu üldse avada ei saa. see oleks igav.
ja ootamatud pöörded. need mulle meeldivad. loodetavasti ikka sellised kannakad. mis mind tõeliselt üllatavad. mida sugugi oodata ja eeldada ei oska. need on kõige paeluvamad.

anyway. ma usun, et minu viimane õudufilm jääb kuskile lapsepõlve.  baskerville. või midagi seesugust. mees arvas, et temaga on arvatavasti sarnased lood.
helistasin ja olin elevil. andsin kiirülevaate. küsisin, mis arvad? mees naeris ja vastas, nooooo... ma ütlesin, sa mõtle. ja 5 minutit hiljem ostsin piletid netist ära. mis ta siis naeris nii paljulubavalt. sellega ta oli oma sõrme juba andnud.

ema ütles kunagi, et ta teeb kõik, mida sa tahad. mina muide nii ei arva. mina arvan, et mees hoolib. ehk isegi armastab.
tegelikult ka.