Friday, November 27, 2015

kuidas kiiresti lahku minna. ehk kohtus. vol 3. nii (uskumatult) armas. kas pole.

Suveplika isa ostis mulle kunagi jalgratta, et saaksime Suveplikaga koos sõitmas käia.
oma hagis minu vastu väidab ta nüüd, et olen selle temalt omavoliliselt ärastanud, sest tema pole jalgratast mulle kinkinud/ostnud, vaid ostis jalgratta oma tütardele.
hoolimata sellest, et ta sel samal jalgratta ostmise õhtul mu emale sellest ise ka suure häälega kuulutas ning mul on olemas ka üsna mitu fotot, kus me Suveplikaga sama ratta peal istume/sõidame.

nüüd esitab kohus küsimusi mõlemale poolele, kus muuhulgas palutud, et: peaksin senisest selgemalt esile tooma jalgratta kinkelepingusse puutuva, sh sõlmimise aja.

elad ühe inimesega koos ja kui too ühel ilusal päeval sulle jalgratta ostab, siis ütled talle: aitäh, väga armas, aga ära hoidmaks võimalike hilisemate konfliktide teket, siis kas me palun vormistaks nüüd selle kohta kohe ka kinkelepingu.
kas kujutate ette, millise tunde ja mõtetega te sellise palve peale oma partnerile otsa vaataksite?
kas seesugune ettepanek ei kõlaks nagu nõuanne artiklist: 7 näpunäidet, kuidas oma partnerist võimalikult kiiresti lahti saada.
tahaks ma seepeale sama ka kohtult küsida. aga nii vist poleks ilus. tunduks liialt ülbe või nii. ja kas minul üldse ongi õigus küsimusi esitada.

anyway, see tundub mulle lihtsalt nii uskumatu, et ma pole siiani päris kindel, kas ma ikka millestki väga valesti aru ei saa/välja ei loe.

Wednesday, November 25, 2015

Mõttes teiega

Viisin täna hommikul Ruudit kooli ja Suveplikat lasteaeda. Ja sattusin seda tehes varahommikusele ajahetkele, mil liiklus Vabaduse puiesteel oli häiritud, sest juhtunud oli too traagiline liiklusõnnetus koolipoisiga.
nägin ristmikul tee peal laiali kahte sinist lapse tennist, veoautot, palju politseinikke, osaliselt kinnipandud teelõike. ja kaetud keha.
millest piisas, et mõista. isegi delfit avamata.
et juhtunud on midagi. millele meist keegi mõelda ei taha.
see äng ja vaatepilt on saatnud ja kummitanud mind kogu tänase päeva.

tihti on seejuures tegu mitme teguri tobeda kokkulangemisega. ma tean. tean sedagi, et sellised õnnetused juhtuvad ikka ja jälle. kellegagi ja kuskil. aga see on lihtsalt nii kohutav mõelda. et millalgi täiesti suvalisel hommikusel hetkel heliseb kellegi telefon ja see keegi kuskil seal suvalises hommikus saab teada, et ühte ta last pole enam.
olete te vahel mõelnud, mis toimub sellistel õhtutel neis kodudes ja peredes?
kuidas hakkama saadakse? edasi elatakse järgmis(t)el päeva(de)l? 
kuudel ja aastatel.

ning see teadmine. et tegelikult mitte keegi meist. pole selliste telefonikõnede eest mitte iialgi päriselt kaitstud.

Siiras kaastunne poisi vanematele ja perekonnale!

Tuesday, November 24, 2015

Troonipärijast

...on saanud mees. mis mees

Monday, November 23, 2015

kas maailmas on olemas veel õiglust? loll küsimus, eks ole. saan ise ka aru.

Kuna mu hetke olemine ja tervislik seisund pehmelt öeldes on-nagu-on. ehk siis suht olematu. ning aknalaual seisab kõiksugu vitamiini- ja seerumipurke koguses, mis eemalt vaadates meenutab mulle mu kohe 90-aastasteks saava vanavanaema rohuriiulit. ning ärevust ja emotsioone jagub mu praegusesse ellu ka kindlasti rohkem kui rubla eest. siis otsustasin. et teen selle vähimagi, mida enda jaoks hetkel teha saan. ning hakkasin päevas väljas jalutamas käima. kokku nii 1,5 ja vahel ka natuke rohkem tundi. jagatud kahega. ehk siis jagatuna kahe korra peale. sest korraga etteantut lihtsalt hästi enam ei jaksa. ja end rebestama ning midagi endale tõestama ei hakka ma enam ammugi mitte.
ja siis mõtlesin. et kuna kehakaal ei taha samuti enam hästi kontrollile alluda. tõmmata oma menüüst võimalikult maha magus ja võileivad.
ohh, võite arvata. see pole mulle sugugi lihtne.

kuniks. sain praegu kohtult poolte vastuste nõude. mille peale sõin kohe ära järjest vähemalt 7 väikest piparkooki ja ühe veisefilee ja värske kurgiga röstitud võileiva.
kohv tõmbab veel pliidi peal mu tumesinise villase talvemütsi all oma viimaseid tummiseid tõmbeid.
appppiiiiiiiii, see kõik on lihtsalt niiiiiiiiiiiii vastik!

fuck.

Friday, November 20, 2015

sain täna sellise kirja

Olen Tartu Ülikooli 3. kursuse majandusteaduskonna tudeng ja viin läbi küsitlust seoses majandusharidusega Eestis. Kas Teil oleks võimalik küsitlust jagada kõigi bakalaureuseastme  üliõpilaste seas?
Oleksin siiralt tänulik!
(lisatud küsimustik)
1. Millises kõrgkoolis õpite? (valikus 4 ülikooli).
2. Miks valisite just selle kõrgkooli?  
3. Mis osutus teiste valikus olnud kõrgkoolide puudusteks?  
4. Kuidas siiani oma koolivaliku ja majandusvaldkonna erialaga rahul olete? Mida võiks muuta?  
5. Kas plaanite õpinguid jätkata magistrantuuris? Kui jah, siis millises ülikoolis ja miks just seal? 
6. Kas magistrantuuri astudes sooviksite kooli kõrvalt ka erialast tööd teha? 


7. Kirjeldage (4 erineva üllikooli nimetused) kui inimest. Milline ta Teie arvates oleks? (vanus, sugu, hobid jne…)
juba mitu korda loen ja mõtlen, kas see on mingi nali või panen mina nüüd kuskil päris mööda. täitsa tõsiselt ei mõista, kas nii käibki või peetaksegi mind päris lolliks?
ühesõnaga mul on probleem geniaalsuse ja hullumeelsuse piiri vahel.
kas ainult mulle tundub, et midagi on ikka väga valesti?
see tundub nii uskumatult totter, et tunnen, et ehk peaksin oma terves? mõistuses kahtlema.

Thursday, November 19, 2015

mis tajusin, keegi ei taju, mis teada sain, keegi ei tea. ma tumm olen, nemad on kurdid. ja ikka on elada hea....ehk kodukootud plekktrumm

Veidike koduseinte vahelt välja ka, ehk mõned kultuurielamused/-sündmused mida viimaste nädalate jooksul teinud, näinud ja jõudnud oleme. minu ebastabiilse tervisliku seisundi kiuste ja kõrvalt.

ÜKS nädalavahetus, kui mees Rootsist tuli, tegime teartritripi Pärnusse. koos ööbimisega.
Siin elavad inimesed,
mida vaatamas käisime oli pehmelt öeldes jama. ma ise arvaks, et harva, kui ma millegi suhtes nii otsekohene ja kriitiline olen. aga siinkohal võin seda veel kord kinnitada. Carmen Mikiver mulle ju iseenesest meeldib ja neil noortel polnud ka viga, aga alati sellest kahjuks ei piisa. ütleks, et lõpuni masendav ja igav. pisut väheusutav isegi. kas tõesti on ka nii võimalik? või on see väljamõeldis, küsisin endalt ja mehelt hiljem veel mitu korda
väike hotell Kuninga tänaval oli seevastu äärmiselt sõbralik, soe ja hubane. kahjuks jõudsime sinna nibin-nabin vastu keskööd ja magasime hommikul täpselt nii kaua, et väljaregistreerimiseks jäi meile koos pesemisega aega umbes-täpselt 20 minutit. pisut väheks jäi. oleks hea meelega õhtul veidi pehmel diivanil küünla- ja kaminavalgust nautinud. aga kui lisaks etendusele ka süüa tahtsime, siis aega lihtsalt ei jagunud.
hommikusöögi ja -kohvi tegime Mahedikus, mida ka alati kahe käe ja suupoolega soovitada söandaks. Kes veel Pärnus olles sinna jõudnud pole, minge kindlasti. kui ei meeldi, maksan arve kinni:)
assa.

KAKS. eelmisel nädalavahetusel vaatasime Bondi. selle filmi ma lihtsalt pean alati ära nägema. täiesti raamidest väljas, eraldiseisev ja võrreldamatu žanr.
kusjuures. kui ma muidu pole sugugi see inimene, kes arvab, et money talks, siis selle filmi puhul tajun avapaugust alates raha, külluse ja klišee lõhna, mis pole aga sugugi ebameeldiv ega halvamaiguline. see kõik kuidagi sobib Bondiga. peensusteni lihvitud. kas kõik. või mitte midagi.
Daniel Craig meeldib(s) mulle esimeset Bondist saati. tahaks kohe öelda, et aina enam. aga ehk on siin tegemist lihtsalt kinnistumise ja harjumisega.
Q on kindlasti Bondi kõrval mu teine suur lemmik. sellised targad, terased ja tasakaalukad nohikud on mulle alati väga vastupandamatud tundunud.
Seekorde Bonditüdruk meeldis mulle eriti just seetõttu, et polnud selline klassikaline siresäär, vaid hoopis lihtsam ja loomulikum. nagu päris elus. no umbes midagi sellist, kuhu poole ehk maailma ilutrend paistab liikuvat, kus barbie kultusest hakatakse inimlikkuse poole liikuma. kui ma õigesti mäletan, siis Konn kirjutas, et näitlejatar oli prantslanna. väga võimalik, oli teine küll selline sensuaalne ja kütkestav, pisut äraoleva olekuga udusilm. mina võrdleksin seda tüpaaži suures plaanis Scarlett Johansson´ga.
Uus Miss Moneypenny on äärmiselt võluv ja seksapiilne, aga vana meeldis mulle siiski enam. mitte, et ma eelistaks üht vanust või nahavärvi teisele. ei, seda mitte. pigem meeldis mulle eelmin(s)e kuvand. mulle tundub, et kõik, kus tuleb mängu flirt ja suhted, sealt kaob olulisel määral usaldusväärsust, kindlust, kaalukust ja turvalisust. ja kuigi ma mõistan, et vaatamata Bondi ja Miss Moneypenny omavahelisele kergele flirtivale alatoonile on selgelt tajutav, et ses suhtes valitsevad kindlad piirid, kust üle ei minda, näeks ma Bondi kümnete kaunitaride kõrval siiski sel positsioonil endiselt meelsamini nimetatud väärikat vanaprouat.

anyway. Bond on kõigele vaatamata nähtus, mis mus juba esimestest hetkedest kohatisi külmvärinaid tekitab. ja külmavärinad, olen aru saanud, tähendavad minu jaoks midagi, mis mulle korda läheb.
nagu näiteks see Liis Lemsalult (KOLM) viimases Laula mu laulu saates kõlanud laulgi.


veel midagi. NELI. ühel pühapäeva õhtul jõudsime veel ka Rapla kirikusse, kus toimus hingedeaja kontsert, esinejaks Kammerkooor Head ööd, vend. FB on ikka selles kohas üks tänuväärt leiutis kohe kindlasti. üsna mitmedki elamused oleks mul ilma selle keskkonnata jäänud olemata.
endalegi üllatuseks, polnud ma Rapla kirikus varem käinudki. jahe ja karge oli tõesti. aga kirik seevastu väga kenasti korda tehtud. hästi koomiliselt mõjus altari kohal kaare all kõrgustes olev üksik tuleandur, justkui ilmutus tänapäeva moodsast maailmast.
kontsert ise oli täpselt nii armas ja rahustav, kui arvasin. eriti meeldis mulle muusikasse pandud Meie isa palve. ainult meie istumispaiga valik polnud vist kõige õnnestunum. kuna lauljad jaguneisd kontserti vältel mitmel korral üle kiriku gruppidena laiali, siis oleks vast soovinud, et me istunuks kuskil kiriku keskosas.kuna meie jäime aga ühte äärde, siis kuulsime kõige enam just meie kõrval laulnud nelja inimese häält. lihtsalt kaldun arvama, et keskel oleks endid ehk enam muusikast ümbritsetuna ning selle sees tundnud.

ja kui lõpetuseks küsitakse saates ikka, et milline oleks külalise kultuurisoovitus vaatajatele/kuulajatele, siis vastaksin seekord Andres Ehina üleskutsega:

...te parem kuulake, kuis vaikus laulab...

sobib praegusesse pimedasse hingedeaega minu arvates imeliselt. et me endid ses perispasmilises maailmas ära ei kaotaks, vaid üles leiaks.

Wednesday, November 18, 2015

kahekesi(d)

Ema ütleb, et oleme oma tunnetes taktitundetud. aga see on mu viimase aja lemmik pilte. mis teha. olgu siis mõni aeg taandareng.

üks teine pilt sinna juurde. juhtusime eile õhtul mehega TallinnaTV vaatama ja mis me nägime. rääkisid kaks meest kodutundest, shampanjapudel jääanumas keset lauda. olete te veel juhtunud midagi sarnast mõnel muul kanalil nägema? keset novembrikuud.
uhuuu, pole siis ka ime, et me maailma parkimishindade edetabelis esimest kohta oleme võtmas.


Sunday, November 15, 2015

harakas


Tegelikult hakkasin sellise iluduse järgi õhkan-igatsema juba mitmeid aastaid tagasi. Nõmmel elades. esiti oli see vaid uitmõte. kuniks umbes aasta tagasi sai mõttest midagi kindlamat. otsuse taolist. pildilolevat käsisin piilumas juba kuskil pool aastakest. kallis oli. muudkui lükkasin edasi. aga kui nüüd potsatas meiliboxi kiri, et sealsed valgustid on nädalajagu märkimisväärse protsendi jagu alla hinnatud. ning isa oli mulle kuu aja eest veel sünnipäevaks ümbriku kinkinud. siis sel hetkel teadsin, et nüüd ongi see koht.
pimedasse aega. mäletuseks. jõuluks. märgiks. ja üleüldse.
midagi, mis jääb.

Ruudi ütles oh issand. mis mind muidugi ei üllatanud, sest tema ongi selline seaduse- ja traditsiooni kuulekas poiss. kõigel ja kõigil on oma kindel koht. seetõttu kuulub ka selline valgusti tema silmis kokku ainult ühe korraliku suure toaga.

tudeng tuli nädalalõpuks koju ja hakkas naerma: kas  kütate sellega korterit või?

minu meelest on just eriti äge, et ta on köögilaua kohal ja korratuses, kuhu ta nagu traditsiooniliselt ei kuulu. nii ei jää ta märkamatuks ja tuleb eriti hästi esile. mina aina vaatan ja vaatan. ja tean, et mul oli seda tõesti vaja.
õnneks on vähemalt mees minuga samast puust. boheemlane, nagu ema meid tituleerib.

Saturday, November 14, 2015

Klassika minutid

Ostame paki beebiporgandeid.
viimast porgandit ei võta kumbki. like always.
viimane tükike kooki. poolik ahjusai lõikelaual.

absoluutne klassika.

kahekesi. seltskonnas.
viimast tükki o n keeruline võtta. käsi kohe ei tõuse.
ja kui võetakse. siis üldjuhul koos kommentaariga a la no ma siis võtan selle ... viimase.
justkui vabandades. 

viimase tüki fenomen.

Friday, November 13, 2015

Eelkool

Suveplika veerib Päevalehe surmakuulutustest nimesid kokku.

Tuesday, November 3, 2015

Teisipäeval


Kuna Suveplika jäi pisut tõbiseks, siis võtsin natukeseks aja maha.
ning alustasime tänast hommikut meie lähedal asuvas väikses armsas kohvikus.

Suveplika tegi koju tulles meie väikses hoovis ka mõned pildid. täna on muide imeilus ilm kes veel ei tea.





ja mees on jälle Rootsis. ootan ja igatsen teda väga, väga. üksi jalutamas käia pole ikka üldse see. ja õhtul voodisse teki alla pugeda on tühi ja kurb.
vajan ta lähedust ja kõrvalolu. nagu õhku.

Monday, November 2, 2015

Esmaspäeval

...kuna kohtu tõlgenduses vägivald lapse ema vastu ei ole vägivald lapse vastu...

Ma ikka mõtlen, et nii saab tõlgendada vaid keegi, kes asjaga kohe sugugi kokku pole puutunud. keegi distantsilt, umbmäärane organ või isik, kellele jaoks mõiste laps tähendabki pelgalt nelja tähte valgel paberil.
viimased aastad ma muust ei mõelnudki, et kui ma ka iseennast ei austa, et sellises suhtes edasi virelen, siis pean suutma end kokku võtta ja suhte lõpetama laste pärast. lapsed tuli sellest päästa. nii kiiresti, kui võimalik. tundsin, et see pole enam mu valikute küsimus. vaid üks ja ainus kohustus. ning vastutus.
süüdistasin end alatasa, et olin lapsi niigi kaua iseenda jõuetuse, suutmatuse, nõrkuse ning oskamatuse tõttu lõhkuda lasknud.

jah, võin olla paranoiline ja seda kõike ise nii näha tahta, aga ma ju näen. kuidas Suveplika viimase aasta jooksul muutunud on. tema kiiksude ja meelekindluse tõttu on temaga ehk endiselt kesmisest pisut enam tegemist, aga ta pole enam kaugeltki nii närviline ega rabe. ei kata iga väiksemagi ehmatuse või hääle peale kõrvu kätega. magab nüüd päeva pealt oma valges voodis, mille talle mõni kuu tagasi Iskust koju tõime. küll veel meie magamistoas, aga siiski, oma voodis. tahab vanaema juures käia, aga tahab nüüd pool aastat hiljem peale siia kolimist juba ka koju tagasi tulla. peab küll mehega endiselt puhuti maha omi iseseisvussõdasid, aga kui haiglas olin, võttis oma padja ja teki ja ronis hommikul ikkagi tema kõrvale.
ning üks õhtul lasteias kasvatajaga rääkides kinnitas ka kasvataja mulle Suveplikaga toimunud positiivseid muutusi. ta seltsib nüüd kõigi lastega. tal on sõbrad, nii poiste kui plikade hulgas. on abivalmis ja lahke. ei muretse ega pabista enam, millal keegi talle täpselt õhtul järele jõuab. on hakanud paremini sööma. jne. jne.

mis tähendab. et mul tõuseb automaatselt vererõhk, kui keegi väidab, et vägivald ema vastu poleks vägivald lapse vastu.

et siis liigub. küll tasapisi ja kikivarvul. aga minu arvates siiski step-by-step paremuse suunas.
mina vähemalt usun sellesse.

ja Jumal tänatud, et võin vist samamoodi öelda ka oma südame kohta, mille uuringu tulemus väidetavalt näitas, et tegemist pole patoloogiaga. olen selle eest lõpmata tänulik. kohe südamest. tegutseb teine tõesti pisut omatahtsi, aga kardioloogi arvates võib südame suurem tähelepanu vajadus olla kinni minu organismis valitsevast kaaliumi ja magneesiumi puudusest.
hakkan võtma lisaks vastavaid valgeid vidinaid. kuu aja pärast siis selgub, kas ta rahuneb või. vaatab edasi.

Sunday, November 1, 2015

süda tuksub. justnagu heaks arvab


Olin siin juba mitmeid nädalaid oma iseteadliku südamega elanud ja ringi kooseranud, ütleks isegi ,et teda teatavas mõttes lihtsalt eiranud, kui ühel päeval mõtlesin, et peaks ikka vist kellegagi konsulteerima. kuidagi jube palju, jube tihti, jube häirivalt hakkas ta mu sees omatahtsi tegutsema. teinekord teeb isegi kuni kuni 10 vahelööki minutis. ääretult ebamugav.
1220 ütles, et sellise isetegevuse peale peaksin kohe kindlasti reageerima ja südant kontrollima. mõned päevad hiljem aset leidnud ämmaemanda vastuvõtul teatas temagi, et peate ikka olema väga rahulik, kui seni midagi ette võtnud pole.

mis tähendab, et kui siiani olin tõesti elanud oma südamega suhteliselt leplikult, siis peale seda ma enam kindlasti nii rahulik ei suutnud olla. täitsa hirm hakkas kohe.
võtsin siis nende soovitusi kuulda ning kolistasin ühel hilisõhtul ITK naistenõuandla erakorralisse vastuvõttu. ööseks jääti mind sisse . hommikul pandi aparaat ja juhtmed külge, peale mida käisin ööpäev läbi ringi nagu enesetaputerrorist.
homme lähen tagasi, annan maššina asjatundjatele tagasi ning jään kohapeale ootama, kas pean nende vahelöökidega lihtsalt ära harjuma või saab midagi olukorra leevedamiseks ette võtta.
tänaseks päevaks on enesetunne ikka juba päris arvestatavalt õnnetu.
arvatavasti lisavad olukorrale nüüd oma arvestatava panuse ka närvid.
tuleks juba homme. saaks mingi vastuse. ja teadmise.