Wednesday, December 30, 2015

fännklubi

30 pluss
Kuigi vanaema räägib Suveplikale ühtelugu, et ta ema on lapse saamiseks liiga vana. on Suveplika sellele vaatamata kohe mehe järel mu suurim fänn.
eile ta juba toimetas, kasvatas ja rääkis temaga laua ääres: ei tohi seda suhu panna.

Wednesday, December 23, 2015

Pildikesi heade inimeste elust. ehk jätkates kingituste ja emotsioonide lainel....

.... siis tegelikult pidi Suveplika lasteaia jõulupakk sisaldama raamatut "Oskar ja asjad". ainult, et mingil põhjusel otsis Suveplika just väga valel õhtul minu mobiiltelefoni (kuna see vist helises, ma pakun, aga kindel ei ole, sest olin ise magamistoas) ning pistis seda tehes muuhulgas käe ka minu kotti, kust ma polnud veel jõudnud samal päeval muretsetud Oskarit välja võtta ning ülemisele riiulile mehe kampsunite taha peitu pista.

ühesõnaga. sai see raamat meile majja pisut varem, kui plaanitud. aga....tadadadadaaaaa.....üle poole sellest on tänaseks päevaks juba läbi. Suveplika on seda nõus kuulama mitmeid peatükke päevas. ning juba on ta jõudnud endale valmistada ja värvida  ka papist mobiiltelefoni, millega kõrval tuppa kuusele ja lambile helistada.
aga ega ma ei imesta ka. see on tõesti nagu nii /v/äge/v/ raamat, et kui ema eile päeval oli Suveplikale vahepeal mõned peatükid lugenud, siis palusin Suveplikal õhtul enne uute lugema hakkamist neist ka endale lühikokkuvõtte teha. ma ei raatsi sellest mitte sõnagi kaotada. päris tõsiselt kohe.
Suveplika on muide praegu haige. nii päris arvestatavalt näost rohekas-valge. väikse vahemärkusena siis.

anyway. kes teavad, siis vanasti olid olemas ENE ja ENEKE. ning ma ei oska öelda miks, aga kui Oskarit loen, siis tundub mulle Oskar ja asjad nagu Maailma otsas mudilaste versioon.
midagi, ilma milleta maailma nagu päris hästi ette ei kujuta.

Tuesday, December 22, 2015

Parim kink on emotsioon!


eile Suveplika lasteaia jõulupeol. oli kokkulepe, et jõuluvana toob kõigile lastele raamatud.
lapsevanemad meilisid omavahel: jeee, super, suurepärane, nii tore, sobib väga hästi!
kui lapsed hiljem pakid avasid, siis tundus, et lapsevanemate emotsioon-ovatsioone nad ses osas väga ei jaganud. suuremalt jaolt vaatasid vastu siiski suhteliselt pettunud ilmed.
paar last hakkasid koguni nutma.

ma ütleks, et natuke nagu nukker vaatepilt kõigele vaatamata. samas tuleb nentida, et tekkinud olukorras pole täna tegelikkuses ka otseseid süüdlasi. omamoodi paratamatus.
mõned kohas lihtsalt mõistad palju selgemini, kuidas ajad on muutunud.

aga vähemalt emotsioone jagus. nagu reklaamis lubatud.
tänases kõnepruugis ehk veidi jokk olukord oli. aga lubatud hobuse suhu ju ei vaadata.

Monday, December 21, 2015

Doktor M

Tudeng tuli koju. vaatas mind ja teatas, et olen lihtsalt kohutavalt kahvatu ja vaevatud ning käskis raua tablette võtma hakata. ütles, et miks ma ennast piinan.
ja ma hakkasingi. uskumatu.
veri on ikka paksem kui vesi. armastusega tõde.

Sunday, December 20, 2015

Seenelkäik

Mitu aastat olen mõelnud, et tahaks ise metsast kuuse tuua. nüüd siis lõpuks tegime ära. ok, talve oleks võinud muidugi paremini valida. aga tore oli ikkagi. poole tunniga oli õige seen käes.
hüüdsime ja hõikusime iga natukese aja tagant. et ei juhtuks nagu filmis. kes teab, kuidas kõik muidu võinuks lõppeda, kui aeg-ajalt kinos ei käiks.

Suveplikale andsin ka juba reedel teada, et meil on plaanis minna. uurisin, kas ta soovib ühineda. aga Suveplika loobus. kartis jääkarusid.

Jaanek, jaaaaanek....tule vaaaaataa.....kääähku.....našlaaa!


Ilus suur puravik....lõika maha!
Yeeeeh....korvis!

Friday, December 18, 2015

kohtus. vol 4. nii armas. kas pole.

Eile saadetud kohtumääruses sisaldus muuhulgas vastus, milles kohus keeldus vande all üle kuulamast Suveplikat ja Ruudit, kuna alaealiste tunnistajate ülekuulamine võib põhjustada alaealistele tunnistajatele liigset emotsionaalset üleelamist.

ok, Suveplikast saan veel kuidagi aru. kuigi ka mitte päris hästi, sest ma ei näe küll kuskilt otsast, et ta kuidagigi traumeeritud oleks, kui ta mööda tuba keksib ja räägib, kuidas isa emale haiget tegi ja tema üles jooksis, mehe (oma isa siis) tütrelt telefoni sai ja vanaemale helistas, et abi kutsuda.
pigem ma ütleks/arvaks, et emotsionaalselt võiks kannatada isegi enam too 15-aastane poiss, kes juba asjast aru saab, mis ja milleks ta kohtusse ilmuma peaks. oma sisimas teades, et suurtele poistele kogu see kodus valitsenud terror sugugi nii kerge üle elada polnud, nagu nad seda välja näidata püüdsid.

pealegi tundub mulle äärmiselt arusaamatu ja samas ka ülekohtune kohtu seisukoht, et kohtus tunnistamine võiks põhjustada lastele suuremat üleelamist, kui need aastad, mis nad olid sunnitud sellise mehe tõttu kogu selle emotsionaalse üleelamise keskel ja sees elama.
minu mõistmist pidi peaks vähimagi kahtluse korral, et vägivald võinuks kodus aset leida, püüda see siiski välja selgitada. ning ma arvaks, et see vähenegi kuuldu ja nähtu, mida poiss tunnistada saaks, võiks olla päris märkimisväärse kaaluga.

mõtlen, et kuidas selliste meeste naised end tagantjärele siis üldse kaitsta saavad? üks põhjustest, miks sellest enne viimast sammu, ehk äratulekut/lalailiminekut ei räägita on ahastus, et mitte keegi  niikuinii sind ei usu.

ja palun väga. siin see on. nuta või naera.

Thursday, December 17, 2015

Kakuke

Kui vaid saaksin. siis sööksin kohe ära. vannitoa lõhna. K-rauta lõhna. keldri lõhna. ja selle tõrvamedali lõhna, mille Ruudi suvel Vormsilt koju tõi.

Wednesday, December 16, 2015

Vahelduv vool

Kui eile oli taas kord voodipäev, siis täna jällegi nii palju tugevam tunne, et isutas kleiti selga ja punaseid sukakaid jalga tõmbama.
isegi oma katusekambrisse (viis ja pool korrust) jõudsin juba teist korda suht mängleva kergusega.
viis viimast. jõulueelset päeva. ongi veel tööl käia jäänud.

Tuesday, December 15, 2015

Hoidke pikivahet. palun. ma ei taha paha inimene olla.

Täna on hommikust saati totaalne enesehaletsuse eri. annan endale täitsa aru, et mõistlik oleks minuga distantsi hoida. sest mul endal ei jagu täna kohe mitte midagi ega mitte raasugi. liiga lähedale tulles võin kohe hammustada. mõistusega saan aru. aga mõistusega pole siin hetkel midagi pihta hakata.
isegi otsa vaatamine on ohtlik. võin sõrmenipsust pillima kah hakata.

Monday, December 14, 2015

Hommikul autos. ehk mina arvan.

/teel lasteaeda/

"Mina mõtlen, et inimesed arenesid ikkagi ahvidest..."
"Mina jällegi mõtlen, et kui inimesed arenesid ahvidest, siis miks praegu loomaaias või džunglis elavatest ahvidest inimesi ei saa..."
"Mina arvan, et need ahvid, kellest meie arenesime, olid teistsugused..."

väiksed lapsi on põnev segadusse ajada. kunagi ei tea, mis pärleid sealt võid vastu saada.
erinevalt suurtest. kes mõtlevad liiga tihti, mida teised neist arvavad.

Sunday, December 13, 2015

naiseks ja emaks olemisest. kümnetest küsimustest ja natuke pisukesest pettumusest, et ei oska nagu tahaks. kokkuvõttes siis aiast ja aiaaugust. hüplikult ning teemast mööda.

Nägin teda täna esimest korda nende kuude jooksul unes. näen praegugi sama selgelt, kui silmad sulen.
ta on pisike ja habras, aga seejuures selline tugev ja sitke. väikese näo, hea jume ja selge terase pilguga. tal on seljas väike uhutud heleroheline jakike ning peas väike valge munamüts. ta on hästi rahulik ning minagi tunnen enda sees sügavat rahu.
ainus, mis hästi pildiga justkui ei sobituks on ta pruunid silmad. kui ikka õigesti tundub ja näen. mida justnagu olla ei saaks. aga kes teab. võib-olla siiski. kingitus mõnelt kaugelt-kaugelt esiemalt või -isalt. näiteks.

mees armastab aeg-ajalt padja alla üllatusi panna. mõni õhtu tagasi leidsin sealt paksu raamatu: Kõhule pai! Ise ma seesuguseid tavaliselt ei osta. üldjuhul kipuvad need minu jaoks olema liiga ülevoolavad. ütleks isegi äärmuslikud. nagu mõni kook, mis süües nii magus, et iga ampsuga südame aina enam läikima ajab.
üldjoontes kvalifitseerub seegi raamat ikkagi sellise alla. aga kui tekst lugedes üleliigsest vahust ja sentimentaalsustest puhastada, siis leiab sealt siiski ka mõngagi huvitavat ja järeleproovitavat. pean seejuures silmas kõiksugu (jooga)harjutusi ja väikeseid nippe/soovitusi erinevate rasedusega seotud terviseprobleemide korral.
silma jäi aga kohe sissejuhatuse alguses üks lause, et: Meie, naised, ohverdame oma keha ja saame kingituseks tillukese imelise olevuse. ma loomulikult ei tea, mida ta selle ohverdamise all täpselt silmas pidas. muu teksti kõrval on muidugi ebausutav, et midagi sellist, millist emotsiooni too sõna minu arvates eesti keeles edasi kannab ja annab. ehk minu mõistes siis midagi paratamatut ning kannatustele viitavat, kui helget ja head. aga mulle tundub, et vaatamata isegi oma praegusele raskele ja kehvale olemisele ei tunne ma end seeläbi midagi ohverdavat. isegi oma sitavareseks olemise juures tundub lapseootus mulle oma keha kinkimise või ma ei teagi. võib-olla ka näiteks ilusa esmärgi nimel kasutusele andmisena. koguni siis, kui kõik ei lõpegi päris nende üheksa kuuga, vaid sellest jääb mälestuseks ka mõni hilisem venitusarm, lõige kõhule või veel sootuks midagi muud. aga keegi kõhukate kommuunist kommenteeriski, et ehk tule(ne)b autori sellekohane sõnakasutus hoopiski inglise keelsest sõnast offering, mis loob kohe hoopis teise pildi- suure armastusega kinkimine/andmine jumalatele... ehk tõesti. sest autor on kasutanud oma raamatus ka näiteks väljendit suumides, mida ma samuti ilukirjanduslikes raamatutes varem kohanud pole. 
aga raamatus on näiteks ka üks mind väga lummanud võrdlus, nagu rasedus ja sünnitus on justkui naiseks pühitsemine. hästi tabav ja ilus minu arvates.

kui juba naistekaks läks, siis tuleb meelde, et eile hommikul oli Tudeng mulle saatnud FB-i sõnumi: Quote põlva õdede poolt: Ma ei kujuta ette, et näeks oma poega kord poole aasta jooksul. Ma oleks juba ammu Tartusse külla tulnud. silmas on seejuures peetud Põlva haigla kirurgia osakonna õdesid, kus Tudeng selle aasta sügisest nädalalõputi tööl käib ning ööpäevaringseid valveid teeb.

haa, see teema on mind ennastki erutanud ja küsimusi tekitanud juba mõnda aega. vahel mõtlen, et kas mul on midagi viga, et mulle laste vabaks- ja minnalaskmine mingeid probleeme ei tekita. pigem vastupidi. see iseseisvumine ja kõik sellega kaasnev on äärmiselt põnev. see, kuidas tegelikult ühest ja samast kodust ja kasvatusest nii erinev tulemus tulla saab. 

konkreetselt saadud sõnumist, siis õnneks tunnen ja tean oma last. seepärast ei tundnud ma enda pihta ka ühtegi torget. nagu ehk ridade vahelt eeldada või järeldada võiks. sest ma ju tean. absoluutselt kindlalt. et ta ei oleks mulle midagi seesugust ilmaski saatnud, kui oleks raasugi peljanud, et seda must-valgelt võiksin vastu võtta/lugeda. või et see mulle kuidagigi haiget võinuks teha.
tean, et meis mõlemas on see tunne ja teadmine, et võime sääraseid tähelepanekuid julgelt teineteisele edasta või nende üle arutada ilma, et teema meid kumbagi südames puudutaks või riivaks. mis on äraütlemata hea äratundmine. sest kui tema söandab mulle säärase sõnumi edasi saata, siis annab see mulle üksnes kindlust, et meie omavahelise suhtega on kõik kõige paremas korras. meil on olemas see miski. see sügavam, tugevam, kindlam teadmine ja tunne, mis ei tugine/põhine nii ebakindlale pinnasele nagu, aga mitu korda sa...

muidugi vastasin talle täpselt niisamuti, et nii põnev, nii põnev. küsimus (küll mõneti laiendatult), mida olen endalegi viimaste aastate jooksul korduvalt esitanud.

täpselt sama põnev, erutav ja kümneid küsimusi tekitav, kui dokumentaal, mida mehega reede õhtul Artises vaatamas käisime. 

                                               Puhta Mõtte Ruum

oh, kuidas sooviksin sellest kõigest (osata. osata, nii nagu tahaksin ja mõtlen) kirjutada. aga kui me mehega nii ühest kui teisest juba ainuüksi tunde rääkisime/arutasime, siis enne läheks mitu Jumala päikest looja, kui oma mõtted paberile saaksin. ning see röövib mult juba eos i-ga-su-gu-se rõõmu ja pealehakkamise.

lõpetuseks tahaksin veel kirja panna, kuidas eile öösel enne voodisse ja magamaminekut külmkapi lahti lõin ning Cappuccino keefiri jõin (p.s Eesti parim toiduaine ja piimatoode 2015, kui keegi ei peaks enam juhuslikult mäletama). ma ei tea isegi miks, aga seda tehes tekkis järsku huvi, mida me külmik endas hoiab ja sisaldab. ning vaatamata sellele, et kapp polnud kaugeltki puupüsti täis avastasin, et seal leidub lisaks Eestile veel tooteid nii Soomest, Rootsist, Taanist, Inglismaalt, Norrast, Hispaaniast, Portugalist, Saksamaalt ja Itaaliast. 
ja ma mõtlesin, kas sada aastat tagasi oleksid inimesed osanud uneski näha, et nende sahvris võiks riiulitel seista kogu maailm. rääkimata külmkapist endast.

Friday, December 11, 2015

enne minekut. kiiruga. ja vigadega. aga kes meist siin elus vigu ei teeks.

Täna ma tunnen, et mulle jääb Jaan Aru'st veidike väheks, seepärast utsitan end jaultuskäigule minekul tagant mõttega, et kui oled juba otsustanud 44-aastaselt viienda lapse muretseda, siis peaks ju ometi jaguma nii palju vastutustunnet, et oma tervise heaks teha vähimgi, mis minu võimuses, et lapsi muretsedes võimalikult kaua ja heas füüsilises ning vaimses vormis nende kõrval ka elus vastu pidada ning neile toeks ja abiks püsida.

joon oma raudrohuteed teelusikatäie meega, tundes end seda tehes umbes-täpselt nagu Sammalhabe. Olen juba ammu täheldanud, et tegelikult mu elu baseerubki suures osas lapsepõlvest ja lasteraamatutest saadud teadmistele, kohalejõudmistele ning tähelepanekutele. kõik hilisem on ainult nende olukordade äratundmine.
söön (täitsa teadlikult kusjuures) nüüd igapäevaselt graanatõuna, üldjuhul ka ahjus küpsetatud peeti/porgandit ning loobusin rauasiirupist. huvitaval kombel tunnen end seda tehes järsku juba kolmandat päeva märgatavalt tugevamalt (loe: peaaegu inimesena). on see nüüd sellest, et mu teadlikkus on hakanud vilju kandma. või siiski mõtlemisest. võta sa nüüd kinni. igal juhul, praegu ma sellel enam ei peatuks. muidu võin ehk juba homme oma suure hooplemise tagajärjel olla tagasi seal, kus suurema osa möödunud paaril kuul .täielikus ahastuses ja käegalöömise äärel oma täiesti olematust olemisest ja jõust, mille olemasolusse oma elus ma muidu nii iseenesetmõistetavalt suhtunud olen.

teemat vahetades, siis täna hommikul vaatasin laua taga, kuidas mees ja Suveplika üksteisele minuti või paari jagu vaikides silma vahtisid, teineteiselt hetkeksi pilku pööramata või järgi andmata. nooled lendasid, välgud sähvisid ning kilbid plaksusid. võiks öelda, et see oli absoluutselt käegakatsutav tsiviliseeritud sõda. ütlesin neile, et kui te vaid iseendid näeks, nagu noored kuked. mees ütles, et kaitsen Suveplikat. tegelikult olin vait ja nautisin. saate aru, selles oli mängu ilu. mul pole kohe täitsa kindlasti. ega kunagi. teadlikku soovi Suveplikat alati ja igas olukorras mehe eest kaitsta ja talle õigust anda, aga midagi Suveplika täna hommikuses veidi trotslikus ja altkulmu pilgus  meeldis mulle. tundsin ta ilmes sel hetkel ära midagi kahtlaselt tuttavalikku. midagi, mida oma elus juba näinud olen. mingi iseteadlikkus, sitkus ning julgus oma ohtlikumale ning ebakindlamale positsioonile vaatamata vastu astuda ning iseenda eest seista. nüüd ma tean, et see oli Arabella. Arabella pilk. samanimelisest filmist.
voilaaa, ega ma siis niisama räägi. ikka need lasteraamatud. näete ise, et tihti polegi rohkemat vaja. et tunnet ja mõtet edasi anda.

muidu on tore ja hea tunne see, et olen tänase seisuga juba välja mõelnud ka selle, mida kõigile jõulukingiks osta. nüüd ainult käin ja vormistan. ja nopin. ma ei tea, minu närvikavale/-kavatusele see kuidagi imehästi sobib. tõeline jõulurahu.
kui nüüd lumi ka maha tuleks. palju pole ju enam selle õige kohani jäänud.

ning samavõrra olen rahul, et viimased päevad olen suutnud isegi raamatut lugeda. ka see on minu puhul märk mingist rahunemisest.
mille sekka ikka muidugi vaidleme mehega lapse/laste kasvatusteemadel. ütleme nii, et mulle tunudb, et mehel tundub olevat (ülemäärane?) hirm põruda. läbi kukkuda? oma mark täis teha? seepärast läheneb ta kasvatusele märksa nõudlikumalt, süsteemsemalt ning järjepidevamalt. püüdes väga tugevalt kõiki olukordi kontrollida ning ohje kindalt enda käes hoida. kui mina tundun endale seejuures ta kõrval märksa jooksvamalt otsustava kasvatusmaneeriga. ning kahtlemata ka märkimisväärselt mugavam ja laisem. nii iseendale kui ka lastele esitatavate nõudmisete osas. mille juures ma ei karda isegi seda, et selle kõige juures pean endale ühel päeval ehk peeglist otsa vaatama ja tunnistama, et olen (vähemalt mõne lapse puhul) veits feilinud ja mõne teise arvates ehk endale pähe istuda lubanud. mingil põhjusel ka see mõte ei hirmuta mind kohe üldse. ma mitte põrmugi ei kahtle oma heaks emaks olemises. isegi siis, kui ma pole ideaalne. mis tähendab, et usun laste kasvatuses peamiselt armastusse. ja eeskujusse. ainult, et see armastus peaks sealjuures olema kindlasti see tõeline ja päris ja kogu südamest. mitte soovist või süümepiinadest hea vanem olla. ja ei mina usu, et kui see Õige olemas, saaks sellega kedagi ära rikkuda või hellitada. usun jah, eelkõige arusaamisesse. teise inimesse uskumisse, kuulamisse ning kohalejõudmisse. mitte nii palju vanema, suurema, tugevama oma tahte läbisurumisse ja jõusse. reeglitesse, mis mõtlematut kuuletumist ja täitmist vajavad. kõigile täpselt ühe puuga.
usun, et peame eelkõige aru saama ja uskuma sellesse, miks ja mida me teeme. mida meilt elus nõutakse või oodatakse.

muideks. sel samal põhjusel ei usu ma ka näiteks globaliseerumisse. ühtsesse Euroopa Liitu. või pagulaste integreerumisse.
kõiki ja kõike lihtsalt ei saa ühtviisi kasvatada. või aidata.

no vat. tegemist ja segadusi kui palju. aga huvitaval kombel tunnen end kõige selle virr-varri sees ikkagi kuidagi väga turvaliselt ja kindlalt.
põhiline on see, et me saame rääkida ning ma ei tunne end mitte grammigi üksi. isegi arusaamatustes ja ebatäiuslikkuses.

Thursday, December 10, 2015

Oma silm on alati see kõige parem kuusk

ja oma mees punasel aknal. ehk all keskmine.

Kuna mul möödunud pühapäeval oli siiski nii üüber halb olemine, mis isegi õhtuks järele ei andnud. samamoodi nagu tuulgi, mis tol päeval vähimatki vaibumise märki ei ilmutanud. olles sedavõrd pöörane, et pelgalt aknast välja vaadates südame pahaks ja pea ringi käima ajas. siis pühapäeval me mehega ikkagi toda Maailmakuulsat Kuuske vaatama ei jõudnudki.
samas kui olin viimaste päevade jooksul erinevates saadetes Estonian Voices ühe lauljatari Kadri Voorandi ära märganud ning peale selle FB-s ka nende jõuluhõngulise kontsertsarja kuulutust näinud. millel kirjas, et esimene kontsert saab toimuma Rakvere kirikus. siis hakkas just sellest idanema väike salaplaan ja lootus, et ehk õnnestub hoopiski sel päeval need kaks kärbest ühe hoobiga tabada.

kuna midagi kinni panna, ära osta, ette ja ära lubada ma oma praeguse ebastabiilse enesetunde pärast juba ammu ei tihka, siis oli nagu boonus, et tundsin end eile siiski üle ootuste paremini ja hästi, et see sõit ja elamus ette ja vastu võtta.

Rakvere kirik on mulle alati meeldinud. selline armsalt pisike ja mõnusalt kodune-hubane. pisut rõske ja jahe ning pikemaks istumiseks ehk mitte kõige sobivamate istmetega. nagu nad kõik. aga see on paratamatus. egas kõike head korraga siin ilmas kah ei saa.
samas. ma pole teab mis sage kirikukülastaja. samuti ei tea ma kirikutest ja nende arhitektuurist suurt midagi. seega ei oska ma ka arvata, kas see, et Rakvere kirikus on lisaks esimesele rõdule veel ka teise korruse oma, on pigem erand või reegel. aga mulle see igal juhul millegi tõttu väga meeldib.
veel meeldis, et postide küljes olevatel küünlajalgadel põlesid päris küünlad. ning kontserdi ajaks süüdati küünlad isegi kuusel. lisaks tegi olemise ja meelolu ning kontserti sisseelamise oluliselt õdusamaks ja lihtsamaks liigutus, kui esinemise ajaks kustutati kiriku tagapool olev valgustus.
esimesel hetkel, kui kuuik "lavale" tuli, häiris mind liikmete sedavõrd erinev riietus. küll pidulik (eriti naistel ja just see üks seelik), aga omavaheliselt kuidagi nii kokku-/kooskõlastamata. ning kuigi üsna kiiresti see tunne enam ei häirinud, siis tagantjärele mõeldes oleksin vist siiski soovinud nende väljanägemises näha mitte just koolivormi, aga kasvõi mingitki ühendavat joont või detaili.
kavast nii palju, et see polnud kaugeltki ülevoolavalt jõululik, vaat et vastupidi, selline piiripealne. aga siiski mitte nii kreenis, et suisa suveturneeks kätte minna. mehega arutasime, et vist oli pisut palju ka erinevate laulude miksimist ja töötlust. ma ei osanud siinkohal enese väljendamiseks kasutada tõenäoliselt jällegi toda kõige õigemat ja asjakohasemat sõnalist tarkvara, aga öeldakse vist kuidagi sarnaselt. loodetavasti vähemalt mõistate, mida sellega öelda soovisin. ehk teisisõnu, natuke enam oleks me mehega soovinud vahele kuulda ka nö tavalisi, ütleme igavamaid teada/tuntud viiside versioone.
aga muidu oli igati vinks-vonks. kavas ehk pisut liiga hüplik ja naaaaaatukene ahmiv ja laialivalguv. aga sellele vaatamata. põnev, paeluv ning nauditavalt/nakatavalt esitatatud.

peale kontserti vaatasime/pildistasime loomulikult üle(s) ka tolle ilmaime, mille pärast sõidu ette olime võtnud. mõtlesime, et vabalt võiks olla ka üks lahtiste akende päev, kus soovijad saaks end näiteks ühe või mitmekesi seespool olles pildistada lasta. siis proovisime ja tõdesime, et ka väljaspool kuju võttes annab efekti. kahju ainult, et kahekesi korraga samale pildile ja aknale ei mahtunud.

lipsasime läbi ka Berliini trahterist. mina jõin kakao ja mees valge tee. valge tee, you know? mina kuulsin küll esimest korda, et selline asi üldse olemas on. jagasime üksmeeles ka kolme väikest bruschettat ja sooja õunakooki.
kui enne minekut, arve maksmisel meilt küsiti egas meil Aqva kaarti pole. siis lõõpisime omakeskis, et kui linnaeluga kursis pole, saad linnakese ühes enam külastatavas söögikohas (muide puhtalt minu omavoliline arvamus ja väide) kohe sotti, kelle jalas linna püksid. muidugi ei saanud me siis enam pidama ning teravmeelitsesime veel edasigi, et tea, kas kirikus oleks kah nimetatud kaardiga soodustust saanud.

ühesõnaga. mis ma siin blogisen ja õelutsen. kokkuvõttes sai taas kord üks mõnus ja meeldejääv õhtupoolik. ehk siis võtaksin postituse ja eilse õhtu. ning minu poolest kasvõi terve elu kokku hoopiski ettekandele tulnud Veljo Tormise loo katkega:
...kui oled tundnud, võta tunne hoida...

mitte, et ma ise siinkohal muidugi parim näide oleksin. aga mõte iseenesest on sinilinnulikult ilus ja püüdmist väärt.

Wednesday, December 9, 2015

Ajule pai


Eile õhtul naersime Mehega voodis kohe südamest. nii, et kui magaks pükstega, siis võiks öelda, et tilgad püksis. vähemalt mõnel meist. aga kuna mul olid ainult villased sokid, siis see võrdlus jääb ära. naersime ja õelutsesime, et mine tea, kas Vabariigi Presidendi Kantselei soovitas presidendil Lätist naine võtta. et kui abielluda, jääb vähemalt nimi (Läti) peresse.

(üle)väsimus? may be. aga nii ütlemata mõnus ja vabastav on sedasi ennastunustavalt naerda. tuleb tunnistada, et mitte kellegi teisega. oma elus. pole ma nii palju. ja nii südamest. naernud.

aga nüüd lähen oma tunni-kahesele igapäevasele jalutuskäigule. sest Jaan Aru Plekktrumis soovitas, et  
hoidke oma aju! Sest kui on nii, et aju on kõik, mis te olete, siis hoiate te seeläbi iseennast. Esiteks, käige jooksmas või kiiresti kõndimas – tehke seda oma aju pärast, sest on teada, et aeroobne treening soodustab uute närvirakkude arengut ajus. Teiseks, magage! Magage korralikult! Magage välja ja magage hästi. Kui teie elukaaslane teid voodis tüütab, siis võtke eraldi voodid, sest abielu on püha, aga uni on samuti püha. Ja, kolmandaks, tehke pause internetist ja nutitelefonist ning nautige seda kultuuri, loodust, maailma ja suuri küsimusi, mis on teie ümber.

millessegi ja kellessegi elus uskuda teeb selle alati pisut kergemaks ja toekamaks.


sest kui näiteks tolle esimese sammu jaoks oma närvirakkude arenguks tahtejõust kipub väheks jääma, siis tuletan seda soovitust nüüd endale ikka ja jälle meelde. ja need pausid seal lõpus, jah. seda niikuinii.
ainult korralikult magamise olulisuse ja vajalikkuse mõistmiseni olin vist jõudnud juba enne noore ajutueadlase soovitust. ainult et. kui eelmiste meestega magasin tõesti eraldi voodites, viimasega suisa eraldi tubades, koguni korrustel. siis endalegi üllatuseks. on mees täna mu kõrval ja mu vastas hästi magamiseks lausa ehmatavalt ja hirmuäratavalt püha. kui ta tööreisidel käib, magan halvasti ja pinnapealselt ning näen halbu unenägusid. esimestel kordadel pidasin seda juhuseks, aga nüüd olen mõistnud, et ei, see pole juhus, vaid reegel. korralikuks magamiseks vajan hädasti ta keha, hingamist ning kohalolekut. isegi tekk on meil veel endiselt üks.
midagi, mida pole varem oma elus kunagi varem sellisel kombel kogenud.

ega palju keerulisemat siin elus vist tõesti polegi. kui siis. ühte Ferrero Rocheri kommi usun ka hetkel. kohe ja praegu.

Tuesday, December 8, 2015

jõulud. kui iseloomu tuleproov



Mees siin eile õhtul tegeles meestetöödega, sattus hoogu ning muuhulgas kaunistas ka meie elamist.
kui ta juba need piparkoogid sinna südamete ja kuuskede vahele riputas, ütlesin talle, et nüüd, kus ta seda tegi, peab ta hoolitsema, et meil iga päev ka midagi head kodus oleks. muidu võib juhtuda, et ühel päeval neid seal lihtsalt pole.
seda enam, kui piparkoogid ka glasuuritud saavad. nagu me plaanisime.

Monday, December 7, 2015

(Skandaalsed) suudlused ei tule tuulest Ega kuku käisest ka....

Olin Suveplikaga kinos, kui saabus sõnum mehelt:
Nii. Tehtud. Meie President kihlus. Läti noorikuga.

millegi tõttu pole ma kunagi tundnud, et ta oleks päris Meie.
ta on mulle Meie tarvis alati tundunud liiga kaugelt ja võõras. ning mitte täitsa kohal.
seepärast jätab see uudis mind ükskõikseks.
õnneks vist. sest igal teisel juhul tunduks see mulle vägagi nukker ja mage.

selles osas olen Viljaga nõus, et meestele on alati rohkem lubatud. hukkamõistu ja taluvuse piir märksa kõrgemal ja kaugemal horisondil.

Sunday, December 6, 2015

100 päeva ball

Täpselt. kolm kuud ongi tänase kuu(päeva) seisuga jäänud.
ise ka veel ikka ei usu.

plaan on seda tähistada väikse suudlusega Rakvere klaaskuuse all ja kv.ee kinnisvaraportaaliga.
usutavasti tükike kooki ja kohvi siis vast ka õhtu poole. kuidas muidu.

Saturday, December 5, 2015

Uued tuuled

Olete märganud, et Eestis on tekkinud viimasel ajal uus sõimusõna. Tahad kellelegi halvasti öelda, siis ütle: viiner.

Kui ennemini polnud hea toon lugeda Kroonikat, siis nüüd tuleb salaja viinerit süüa. Muidu oled out.