Saturday, December 31, 2016

Head!

Kui üks uks sulgub, siis avaneb teine. kui üks aken sulgub, siis avaneb teine.
Kannatlikkust ja rahu see ära oodata!

Kikerikiiiiiii!

Friday, December 30, 2016

Vaidlemis(t)est

Lähen sisemiselt tohutult keema, kui vaieldes jõuab vastaspool tupikusse, kus ta hakkab:
a) kasutama nuge, mille ainus eesmärk ongi täitsa teadlikult võimalikult palju ja valusalt haiget teha, nii sügavale ning nõrka kohta, kui vähegi annab. eriti hästi õnnestub see veel juhul, kui omada vastaspoole kohta mõningast siseinfot ning lähe(dase)mat positsiooni.
b) raiuma, raiuma, raiuma, lihtsalt raiuma. nui neljaks, täiesti lollilt ning järjekindlalt
c) looma absoluutselt absurdseid seoseid ning tegema neist siis veel absurdsemaid järeldusi.
d) demagoogia, oo õudust
e) füüsilise ja toore jõuga asju paika panema. aga no see on juba äärmus, kus tegu erilise koletisega.

sest:
esiteks on täiesti kindel, et kui keegi võtab ühel hetkel kasutusele mõne neist eelpool toodud võtetest, siis on täielikult välistatud, et juba alanud vaidlusele võiks järgneda ka mingi lahendus või edasi liikumine kasvõi suts kõrgemale levelile. teiseks tundub see absoluutselt lugupidamatu oma vestlus/vaidluskaaslase vastu, sest kogu eelnev on sel juhul olnud puhas teise inimese ning tema aja raiskamine. mina igal juhul tunnen end sellistel hetkedel puhta idioodina, nagu vastaspool lihtsalt irvitaks näkku. kolmandaks on see kohutavalt igav. neljandaks mõnevõrra isegi piinlik. viiendaks ka teatud mõttes pettumus, et teine nii nõrk on.

kuuendaks võib see olla veel ka väga kurb. seda siis, kui tegemist on lähedase inimesega. sest kõigele lisaks on mul miski sügavam kõhutunne, mis ütleb, et sellised võtted ei võrdu hoolimisega. või ma ei tea ka, äkki just vastupidi? ükskõiksus pidi ju olema armastuse vastand. anyway, sel juhul on see üks väga eriskummaline armastamise ja hoolimise näitamise viis. mulle nagu hästi ei sobi. mina eelistan enda lähedusse igal juhul suuremat ning soojemat südant.

Saturday, December 24, 2016

Jõulud 2016

muide, kui ta tol öösel tuli, siis see segu heast lõhnaõlist ning konjakist, huh.....ma ütlen, see võttis mu lihtsalt jalust nõrgaks.

Mis sa arvad, kui lükkaks sel aastal jõulud uude aastasse, tegi ta täna hommikul peale järjekordset hullumeelst ööd enneolematu ettepaneku. hm, see oleks täitsa põnev ja huvitav. mulle sobiks... kui oleksime kolmekesi. aga sa tead, vastasin talle. mingitel hetkedel taban end mõttelt, mis oleks teisiti. natuke teisiti. palju teisiti. hoopis teisiti. siis, kui oleksime kolmekesi.

et siis. panin liha ahju, kapsad pliidile, kohe puhastan juurikad. õhtuks peaks ikka ühe koogi ka ahju saama.

taarume edasi. sest mul on tänaseks päevaks kindel teadmine, et ka neil hetkedel, kui tundub, et nüüd on küll piiride piir,  inimvõimete piir. siis ühel päeval on jälle palju lihtsam. ka tugevam tunne. alati.

Häid pühi!

Friday, December 23, 2016

Vihmakrabinal

Mehka on täna kodune. nice, lähen koogitan sõbranjega kodukohvikus ühe jõulukoogi. eile oli Giovanni jõulupeol. tasakaal peab olema, eks ole. muidu ühel päeval enam ei jaksa. õhk saab otsa.
Käpik jäi öösel tatiseks. pole ka ime, Suveplika ja Ruudi on kuu aega vaheldumisi köha-nohu-palavikus olnud. maskitad, mis sa maskitad, aga lõpuks poeb ikka kuskilt vahelt ka Käpikule ninna. ausõna, need pidevad viirused ning sääsed ongi meie maal need kõige tüütumad. hing saab kohe täis, kui neile mõtlen.

ja, ta-ta-ta-taaaa.....täna oli 555. üks koma oli ka vahel. ilus, kas pole.

Thursday, December 22, 2016

?

Kas väsinud inimene on aus? või on ta rohkem väsinud?
varem olin kindel, et aus. täna ma enam kindel pole.

kas purjus inimene on aus? või lihtsalt purjus?
kas ecstasyt tarvitanud inimene on inimene, kes ta oleks ilma komplekside ja kammitsateta? või on ta üksnes narkouimas?

kas.

Tuesday, December 20, 2016

Blogimaailm

Viimane kord, kui psühholoogi juures käisin, siis ta küsis, kas ma praegu lapsepuhkusel olles millegi "omaga" ka ikka vahel tegelen. mõtlesin ja mõtlesin, mis see minu asi siis on. no teatris, kinos meeldib käia, aga praegu on see raskendatud. ja raamatuid loeks, aga ka see on hetkel olude sunnil nimekirjast paljuski maha tõmmatud. ehk liigutaks end, aga see on nüüd juba enam laiskuse, kui millegu muu taga kinni. mõneti kompenseerin seda enda jaoks jalutamas käimisega, see on ju ka ometi liikumine. mõnus ja head tunnet tekitav pealegi.

aga mis kõige tähtsam, unustasin sel hetkel täielikult blogimaailma. hiljem mõtlesin, kuidas see võimalik on, aga ju seepärast, et see käib nii iseenesestmõistetavalt mu igapäeva elu juurde. nagu söögitegemine. või lapse kantseldamine. et ei tulnud eraldi kohe meeldegi.
eile, kui jõulu-pappkarbid, mille sel aastal mõnele blogiljale saata otsustasin, lõplikult kinni plaasterdasin, siis mõtlesin, et armastan seda blogimaailma. just selle kerguse ja kohustustevabaduse poolest. mitte mingeid ootusi ega pettumusi. lisaks võimalus paljude hulgast välja noppida just need, kellega on huvitav. päris elus seda endale ju lubada ei saa. ning see on väga väsitav.

tegelikult tahaksin kirjutada natuke kõigist, kes mu blogirullis aastate jooksul oma kindla koha on sisse võtnud. lihtsalt suurest tänutundest, sest nad on olulisemad, kui ma ise ja nemad ehk arvata oskavad. ma ei liialda, kui ütlen, et blogimaailm on see "oma", mis mind toidab. rivis, joonel ja elus hoiab.

Monday, December 19, 2016

Alias

Kuulsin ühel päeval möödaminnes lauset. raadiost vist. et valget aega on praegu ainult kuue tunni jagu. ma viimasel ajal kuulengi vist ainult lausejuppe. siit ja sealt. aeg lendab lihtsalt nii tohutu kiirusega. millegipärast tundub mulle, et need vähesed laused, mis minuni jõuavad, on mingil põhjusel vajalikud. need kõige vajalikumad. lausa hädavajalikuud, et minimaalseltki ümbritsevaga kursis olla. sest iga päev on praegu nii tohutult palju. nii-nii palju juhuslikke vestluskatkeid, lauseid, märkamisi mu ümber ja peas. aga nii palju saginat ja tegemisi, mis neid segab, et ma lihtsalt ei jõua praegu kõike lõpuni mõelda. veel vähem kirja panna.
mulle näiteks meeldib, et valget aega on vähe. õigupoolest mulle praegu lausa sobib, kui päris valgeks ei lähegi. ja kui lähebki, vahel kohe liiga valgeks, lausa kriiskavaks, siis ootan juba hommikust saati, millal hämarduma hakkaks. päevane valgus on praegu nii vale: kahvatu ja lahja. mingil põhjusel see ärritab mind. pimedus seevastu on õige: paks ja hästi tume. väga rahulik ja rahustav. öine selge taevas voodis lebades meeldib mulle veel eriti. sügav, selline tinane. ja magamistoa aken, mis öösel koos puuokstega varjuna toa seinale ilmub. veidi müstiline. aga väga ilus. igal ööl seda pole. pole viitsinud välja ka mõelda, millal ja millest see täpselt tekib. kas selgest taevast. või põleb neil õhtutel väljas enam tänavalampe. ma ei tea. eile öösel igal juhul seda polnud. aga eile õhtu oli siin ka hullumaja. võib-olla olin selle nägemiseks lihtsalt liiga väsinud. võib-olla on see nähtav ainult siis, kui on aega ja rahu märgata. sest lisaks kõigele muule, ega need Käpiku viimase aja ööd pole kah ju miskid ööd. eile valvasime Giovanniga teatris näiteks kordamööda, et teine magama ei jääks. hea üldse, et Giovanni paar tundi enne minekut hakkas algusaega üle vaatama. mina oleks üldse tund aega hiljem kohale jõudnud. lisaks läksime valesse saali. õnneks olime nii palju varem kodunt välja sõitnud, et jõudsime ka õigesse. kõht oli kangesti tühi. kolm minutit enne algust kugistasime veel kumbki pokaali salatit sisse. no ja siis valvasime. kuigi etendus oli ka tore. mis sest, et mind mõnevõrra üllatas, et mind lõpuks millegagi ei üllatatud. kõik oli alguset peale nii arusaadav ja etteaimatav. kuigi ma ei saa aru, miks see mind tegelikult üllatas. Kivirähk kirjutabki ju tavalistest asjadest.
seevastu see laupäevane Piip ja Tuut jõuluetendus, kuhu ma täiesti plaaniväliselt Suveplikaga sattusin, oli lihtsalt pööraselt vahva ning vaimustav. kohe nii, et mõtlesin, et jumal tänatud, et mul Käpik on: sedasi on mul põhjust veel pikka aega lasteteendustele sattuda. üleüldse. kui üldse. hakkasin mõtlema, et just lastetendused, mida olen viimaste aastate jooksul külastanud, on iga kord mu ootusi kõrge kaarega ületanud. kas pole huvitav.

rohemaks polegi praegu aega. kuigi tahaks. nii palju väikseid asju. nii palju. aga seda ma vist juba kirjutasin. teate ikka seda lasteluuletust? mu lapsepõlve ühest lemmikust. kus, kord üks pirr-pirr piriseja, igavene viriseja, hommikuti piriseses, uneajal virises, pisaratest jooksid ojad, ojadest said märjaks kojad, vesi veeres nutumaale, nutu-muinasjutumaale, kus üks pirr-pirr piriseja, igavene viriseja....

selline tunne, et olengi see hamster. jumal tänatud, et puur ümber on, muidu astutaks mind lihtsalt toapõrandal surnuks. ja on suur õnn, kui siis puuris vähemalt üks ratas leidub, kus päevad läbi ringe joosta. kusjuures, hamster ei pruugi tegelikult sugugi nii nüri loomake olla, kui teile paistab.

Wednesday, December 14, 2016

Minud

Tutikad snoobid meie köögikapil
Lõpuks ometi olen jõudnud punkti, kus tunnen ära, mis on minu. kõik mu viimaste aastate jooksul tehtud ostud valmistavad mulle rõõmu absoluutselt iga kord, kui neid kasutan või vaatan. paistab, et ma ei väsi neist vist kunagi. mu kaunitarist kristalllühter köögilaua kohal, laualamp, mida võiks veel üks olla, sel suvel Haapsalus silma jäänud ning sügisel ära ostetud valge laelamp, redel-seinariiul, mida juba aasta aega olin vaikselt mõelnud-piielnud, üks isa poolt jõuludeks kingitud kardin, mida toast tuppa vean, pikkadel sihvakatel jalgadel väikse sahtliga öökapike, mida sai algul Suveplikale mõeldud, aga mis nüüd meile kõigile silmailu pakub, Suveplika romantiline valge metallvoodi ja üleeilsest siis ka need naljakad paksukesed kodumasinad. Ruudi naeris terve esimese õhtu iga kord, kui neid vaatas. ausalt öeldes need ongi lõbusad ning panevad minugi muigama: täpselt sellised, et mul on tunne, et nad ärkavad ellu, kui me parasjagu ei näe.
Jõuludeks peaks muu seltskonnaga liituma veel ka viis diivanipatja.

tore. see on absoluutselt fantastiline tunne, kui ühel hetkel nii kaugele välja jõuad. niimoodi läbimõelduna ning -tunnetatuna ei tundu see isegi raiskamisena. ok, kui, siis kohati ning õige natuke.

Tuesday, December 13, 2016

Kuu Skorpionis

Otsustasime Giovanniga, et korjame kaubandusest piltidena kokku kõikvõimalikud selleks päevaks ilmunud abimehed ning kirjutame endale neist lõpuks kokku selle kõige parema. algus on tehtud.

jah. päev on nüüd paigas. huvitaval kombel isegi see, mis me soovisime. et siis jääb ikkagi sel reedel. mul on nimetatud numbriga tekkinud oma suhe: see on toonud mulle läbi elu kaasa kas väga head või väga halba. aga otsustatud sai kuupäev muidugi mitte minu ebausust tingituna, vaid peamiselt siiski sellepärast, et imelikul kombel on sel kuupäeval järgmisel aastal ka kaunis numbriline kooskõla. mis täitsa juhuslikult langes kokku minu ebausuga. kui langes, eks ole. kas elus on juhuseid? või mis värvi see armastus oligi?

nüüd julgesin lõpuks ühendust võtta ka Pr. Kleidiga. ka tema on mul läbi aastate siit ja sealt silma jäänud. kõhklesin, kas ma pole liialt naiivne, et nii hilja peale jäin. aga Pr. Kleit vastas, et jõuab küll, kuid peaksime siis võimalikult kiiresti kohtuma. minuga on muidugi kõik väga lihtne. kuna meie mõlemaga ei juhtu see esimest korda, siis peab kleit olema suhteliselt minimalistlik ning põlveni. seejuures peaks ta sisaldama mõnda kiiksuga detaili Alice`lt Imedemaalt. olema Kokamäelikult veidike ebamaine. ning seejuures peaks ta loomulikult olema absoluutselt tõsiseltvõetav ning mitte teps naeruväärne. kantav nii suvel, kui talvel. pole ju kuigi keeruline, eks? ma isegi kujutan midagi oma vaimusilmas juba ette.

fotograafi tean põhimõtteliselt ka. tedagi olen juba sest saati jälginud, kui ta FB-sse ilmus. loodetavasti ei saa vähemalt fotograafi puhul takistuseks kuupäev ega kiire-kiire, sest valitud päev ei lange õnneks selliste sündmuste tipphooaega. ainuke asi, et ma ei armasta sugugi tähelepanu keskpunktis olla, aga need pildid, mida ma samuti vaimusilmas juba ette kujutan, nõuavad seda. seega, karta on, et pean end kuidagi kokku võtma. sest soov Giovanniga kahekesi must-valgetele piltidele mahtuda on siiski palju-palju suurem, kui pelgus märgatud saada.
Giovannil õnneks selliseid muresid pole.

mõtlesime ka, kuidas lastega toimetada. palusin täna Giovannil sellele mõelda, kui ta Narva sõidab.

ma ei tea. on veel midagi või?

ah, meelde tuli. jalanõud.

Monday, December 12, 2016

Mäm-mäm


Kuna linna peal liiguvad kõlakad, et Ruudi ema olla Ruudi toast juba paaril korral leidnud tühje ökobeebitoidu puuviljapüree pakikesi, siis tõi päkapikk täna Ruudilegi sussi sisse ühe sellise lilla suure korgiga lutipudeli.
Ega ma päris täpselt aru saagi, miks neil pakkidel vanuselised piirangud peavad olema. tõtt öeldes peab endalgi olema iseloomu, et neist kapis mööda vaadata

Saturday, December 10, 2016

Sinised alustavad ja võidavad!


Mõni päev jällegi on selline, et alguses tundub, et läheb päris käest, aga õhtuks saab lill, mis lill.

Friday, December 9, 2016

9 Kuud Kõhus, 9 Kuud Maa peal

Wednesday, December 7, 2016

Lennuliin avatud

Täpselt kaks päeva võttiski aega, et uus lennuliin aktiivseks muutuks. päris ninaga vastu akent veel olla ei kannata, aga paar sammu eemal, kraanikausi juures me Käpikuga enam liiklust ei häiri. pakun, et umbes nädala pärast võib neid väikseid tiivulisi peaaegu juba katsuda.

teiseks läks lahti õpetaha jõulukingi ralli. huh, avasin selle peale kohe Ferrero Rocheri kommipaki, mille Giovanni mulle öösel riietekuhja alla oli sokutanud. teate miks ma sellistest vestlustes umbes peale teist last taandusin? aga just sellepärast: 2, 3 või 4 eurot.

*kas 100 eur kinkekaart pole natuke palju, sest jõulukink peaks olema ikka sümboolne, 
*100 eur on ülepingutamine, 50 eur on täiesti piisav,
*jõulud on niigi kommerstlikud ja ma leian, et suurem number ei näita suuremat hoolimist,
põhjendavad 2 eur pooldajad. vähemalt 3 eur nõuavad nad juhul, kui 4 eur pooldjad ei tagane.

Teiseks ei saa maa aru, miks on sobiv ja viisakas kinkida üksnes Piletilevi kaart, sest 100 eur ostukeskuse kinkekaart ei sobi, kuna sellega ei saa elamust, sellega võib üksnes shoppama minna.
miks peaksime täiskasvanud inimest kasvatama ning teadma, mis on talle õige ja parem?
kuidas ma /me julgeme või teame öelda/hinnangut anda, millest teine inimese elamuse tohib saada? seda enam, kui me teda ei tunnegi?
miks on uus kleit, uus ehe, mitu raamatut või minu poolest või uus ja uhke soeng tühisem ja halvemad, kui Piletilevist saadav elamus?

oh, võtaks kohe pitsi konjakit, kui saaks:) üritan küll sajaga sellistest teemadest kõrvale hoida, aga näha on, et piisavalt paksu nahka pole suutnud endale ses küsimuses ikka veel peale kasvatada.

Tuesday, December 6, 2016

Seisab. ka see laps. juba viiendat. ja viimast korda.



Kui tavaliselt kasvavad teiste lapsed kiiresti ja märkamatult, siis Käpiku puhul toimub see kõik mu oma silme all. aeg kaob lihtsalt linnutiivul. ma ei mäleta, et mul kunagi varem sedavõrd kurb oleks olnud, et laps nii kähku suure(ma)ks saab.
äkki tuleb see teadmisest, et rohkem seda kunagi kogeda ei saa? viinamarjad on teadagi hapud.
kes teab. tõenäoliselt on ikka veel midagi.

Sunday, December 4, 2016

Pühapäeva hommikul

Huvitav, mida Käpik mõtleb, kui ta nii hoolega jälgib, kuidas ma muna koorin?
Eks ta mõtleb ikka nagu kass: kõike tehakse siin minu pärast.

Saturday, December 3, 2016

- - -

Tuttav Anonymous oli täna hommikul hoogu sattunud ning kommenteerinud muuhulgas ka ühte mu lauset:

"ootan millal ma valmis saan. seda õiget hetke. see tuleb varsti. ma tunnen."

2) ära sellele nüüd enam mõtle: oled endale juba liiga teinud. tulevad appi. varsti. peavad tulema. ma tunnen. soe tunne on. väike vihje: sa oled juba peaaegu pool sajandit valmis.

Lugesin seda koguni Giovannile, et kas ma saan ikka õigesti aru. kas selles on vihjatud, et varsti viib mind surm ära. kas tõesti on võimalik nii kaugele minna?
nojah.  ausalt öeldes, olen sõnatu.

muidu. sulatasime ja puhastasime kodus külmkapi. sel ajal, kui kapp sulas, käisime Käpiku ja Giovanniga Hansaplantis ning Horteses. ostsime linnumaja. paar pisikest maiust sussi sisse. ning Käpik nägi oma elu esimest Jõuluvana. mulle mingil põhjusel meeldis, et see esimene kokkupuude oli ääretult meeldiv ja soe.
õhtul lähme joome kohvikus veel tõenäoliselt ühe kohvi.
Õnneks tahan kodus olla.

Friday, December 2, 2016

- - -


Olen vahel mõelnud, kas üldse võis siis mil määral suudaks unistuste kodu vähendada muresid, probleeme, kurbust, eluraskust? hakkama saamist?
mina tundliku inimesena usun, et sel võiks olla päris oluline mõju.

selles magamistoas tunnen end näiteks tohutult kergelt ja hästi. miski kõhutunne ütleb, et selline avarus ning tühjus lahustaks ning vähendaks mu pulbitsemist ning emotsioone päris arvestatavalt.

ruum. voodi. suur aken. ning kaugusesse ulatuv vaade.
kuidas sa seal ikka rabeled ja lahmid. see keskkond iseenesest kutsub korrale, rõhutades oma suuruses ja minimalismis inimeseks olemise väiksust.

Thursday, December 1, 2016

- - -


Wednesday, November 30, 2016

- - -

Keegi siin kunagi ammu imestas, kui kirjutasin, et Giovanni mu juukseid värvib. see tuli mulle meelde, kui Ruudi eile oma tütarlapsega meile tuli. mõned päevad varem oli ta tüdruku palvel tolle juuksed roosaks värvinud. väga väga kena oli. Suveplika oli muidugi tohutus vaimustuses. ja mina olin Ruudi üle uhke.

mulle tõsiselt meeldivad mehed, kel sellised asjad au, jõu ning jumal teab veel mille pihta ei käi.

Sunday, November 27, 2016

Inspireeritud eilsest LP-st

Vahur Kersna ütleb seal, et Eesti riiki juhib nüüd kolmik, kus üks on eesti rikkaima mehe hellitatud poeg. teine on keskharidusega ilueedi. ja kolmas.....
see on kuidagi erakordselt halvustavalt väljendatud.

ma pole muide kunagi päris täpselt mõistnud, miks rikkust alati nii halvamaiguliseks peetakse. või miks seda sageli ärahellitatusega armastatakse võrdsustada.

kui minult küsida, siis mulle oleks hoopis oluline, et riigi juhtimisega seotud inimesed tuleksid tervetest ning toetavatest perekondadest. ning kui perel on jätkunud raha ka veidi rohkemaks, kui ainult leiva lauale panemiseks, siis minu arvates on see ainult tervitatav.
jah, ma usun, et on inimesi, kes tulest ja veest läbi tulles ning karastudes seejuures terveks jäävad, küpseks saavad. aga siiski usun, et palju enam on neid, kel sellest kogu eluks teatavad haavad ja nõrgad kohad külge jäävad. arvan, et päris paljud meist teavad, kui raske neist lapsepõlve mustritest hilisemas elus lahti saada on. kui üldse. kui Ritsiku sõnu kasutada.

just see on üks põhjusi, miks ma meie uude presidenti teatva kõhkluse ning eelarvamusega suhtun. ainult usinusest, töökusest ja edukaks olemisest jääb kuulama jäämiseks ning usaldamiseks enamasti kahjuks väheseks.

Saturday, November 26, 2016

Uus kleit

Ostsin endale täna kleidi. tulin koju, panin pea pimedas toas riidepuule ning mõtlen sellele nüüd muuhulgas terve õhtu. ma ei julge seda uuesti selga proovida, äkki see siiski ei sobi mulle.
ootan, millal ma valmis saan. seda õiget hetke. see tuleb varsti. ma tunnen.

Wednesday, November 23, 2016

Elu nagu postkast(is)

Pilvede all. ehk eilne eelsoojendus kodukohvikus.
Kui tavaliselt leiab postkastist vaid õhukese, kahvatu, kraakleva Päevalehe. siis ühel heal päeval ajab see lihtsalt üle: seal kuhjuvad korraga Eesti Naine, Päevaleht, Naisteleht ning Eesti Ekspress. nii palju, et sellest tekib lausa omaette peavalu ning stress, kuidas kõik see hea nüüd piiratud aja jooksul kähku alla kugistada. kas elus ei käi enamasti mitte samamoodi? kui antakse, siis ikka korraga, nii head kui halba. miks see ei võiks kuidagi veidi ühtlasemalt jaguneda?

Suveplika läks hommikul kooli, pannes ühte jalga rohelise kummiku ning teise punase talvesaapa. ainuke sarnasus kahe jalanõu vahel oli see, et need olid vähemalt ühe kõrgused. alguses mõtlesin, et ta teeb nalja, aga ta ei teinudki. ja mis seal siis ikka. kui ta mitte samal ajal ei püüaks nt vältida ja mööda hiilida kehalise kasvatuse tundidest, kuna tal ei tule ula-ulatamine just kõige eesrindlikumalt välja ning ta pelgab õpetaja hurjutamist ning tõenäoliselt ka kaasõpilaste narrimist. viimast pole ta küll päris ise avalikult välja öelnud, aga eks ma ise tea juba ka midagi. kas see pole mitte veidike arusaamatu ja kummaline suhtumine ja käitumine? aga ega ma pole öelnudki, et ma kõiki ta tahke (kohe) läbi hammustaks.

Käpik, heh Käpik. Giovanniga naerame, et ta on meie pisike kombluspolitsei. nagu lutikas voodis.

Ruudi oli eile üllatavalt suhtlemisaldis ning tõstatas teema, miks nii paljud noored depressioonis on: elu pole ju üldse nii raske.

Meie Giovanniga teeme nüüd aga meie suhte kitsaskoha nimel tööd. peab ütlema, et ma alguses veidi kartsin, kuidas nüüd öeldagi, sellist teadlikkust, et kas ja kuidas see kõik välja kukub ja võimalik on. aga tuleb tunnistada, et täna olen päris meeldivalt üllatunud: vähemalt esialgu tundub, et see täitsa töötab. aga eks aeg annab rohkem aru.

kusjuures, kolmapäevad kutsuvad minus esile mingi sarnase pohmelli, nagu reeded. ning seda pelgalt põhjusel,et õhtul on Pilvede all. natuke suudab mu kolmapäevade mõnusat ootust mõjutada ning kahandada küll teadmine, et üldiselt ei peeta kõiksugu pilvede alust nautimist just kõige paremaks noodiks. aga järelikult mitte nii olulisel määral, et neid sel põhjusel siiski mitte oodata.

Tuesday, November 22, 2016

Üks tahab sülle, teine raha

Tegelikult tahtsin ja tahan kirjutada kogu aeg millestki muust, millestki ilusast noh, aga elu sõidab nagu sajaga pidevalt sisse. täna juba varahommikul Tudengi näol.

Mama
nada dengi
pozolusta avanssi 100 evro

nüüd seda kirja pannes alles hakkan mõtlema, ehk see hoopis ongi kõige ilusam?

Monday, November 21, 2016

Pealkirjatu päev

No nii p****** nädalavahetust ja sinist esmaspäeva nagu ei mäletagi. see pole isegi enam mitte sinine, vaid tumemust.
nii pime, et isegi välja ei pääse.

Sunday, November 20, 2016

Plekktrummi eelsoojendus

3.50

Saturday, November 19, 2016

Kast viina ja kohe Ilves tagasi!

Meil on nüüd põhimõtteliselt lapspresident ning valitsus, kelle keskmine vanus on 41,8 aastat.

Friday, November 18, 2016

Peresõbralik ETV. ehk elu läheb edasi sõltumata meie hirmudest.

Olen avastanud, et beebimajanduses on ülimalt tervitatav, et Terevisiooni saab vaadata kahes osas. nii saab enda jaoks huvitava info ja vestlused kahe korra peale ära hajutada, kasutades taktikat, mis-esimesel-korral-silma,-aga-ajapuudusel-ära-jääb,-saab-teisel-korral-kokku-korjatud-ning-ära-kuulatud. et päris kindel olla, poleks muidugi ka kolmas kordus liiast.

ja miks mul küll on läbi aastate tunne, et naissaatejuhile meeldib meessaatejuht natuke ehk rohkem, kui peaks. et kõiksugu teooriad ning ennustused on hetkel aktuaalsed, siis ennustan siinkohal ka omalt poolt: kui meessaatejuht nüüd ära läheb ja naissaatejuht Margus Saart enda kõrvale ei saa, siis lahkub naisaatejuht mõne aja möödudes enda rollist omal vabal tahtel.

Tuesday, November 15, 2016

Väikestverd foobik räägib siingi

Mul on ka see irratsionaalne hirm, mis sugugi üle ei taha minna. see millest Triangel kirjutas. ja nüüd ka Ritsik.

enda pärast pole ma vist sellistel puhkudel kunagi muretsenud. kui üksi oleks, siis võiksin vabalt hulluks minna. või surma saada. või minugi poolest midagi kolmandat. aga laste pärast seda ju lubada ei saa. ja mul pole mingit teadmist ega kindlust, kui tugev ma äärmuslikes oludes olla suudaks. see vast ongi minu suurim probleem.

aga mõtlesin, et neljapäeval lähme Giovanniga nii ehk naa psühholoogi juurde. peaksin seal ühtlasi nõu küsima, mida säärase irratsionaalsusega pihta hakata.

oleks vaja miskit nuppu või nippi. või selgust, kus või milles täpselt mu achilliuse kand peitub.
ausalt öeldes on hirm sellisel kujul lihtsalt mõttetu ja väsitav. kui alateadvuses sedasi pidevalt ja vaikselt tausaks pabistada, ei saa ka päevadest täit rõõmu tunda. nii läheb neis päevades peituv hea ja ilugi lihtsalt osaliselt kaduma. kahju on. puhas raiskamine, eks ole.

Sunday, November 13, 2016

- - -


Saturday, November 12, 2016

Giovanni tuli koju. lõpuks ometi. lõpuks ometi.

hommikusöök
sain täna hommikul poole üheksani magada. ning vannitoas sooja vee all kellatult mõnuleda. uuuuu....nii soe tunne.

Indigoaalane kirjutas, et eraldi elades tekib võõrdumine: armastuses võidab lähedus. mina kirjutaks sellele vajadusel kahe käega alla. nüüd, kus ma pea kaks korda suhteliselt järjest natuke alla kahe nädala ilma Giovannita toimetasin, tean veel kindlamalt, et sellise elukorralduse korral ei kuluks minul võõrandumiseks tõenäoliselt palju enam kui pool aastakest. juba paar nädalat tundub mulle ohtlikult kaua.

ka mõned nädalad lahus olles, on tagasi tulles esimene õhtu ja öö natuke võõrad. läheb aega, et taas kuulda ning ühes rütmis hingama hakata. suhtled esmalt kerge pieteeditundega, distantsilt, justkui kombates. puudutused on ettevaatlikumad ning kohmakamad. nagu tahaks kindel olla, et tagasi tuli ikka sama inimene, kes kodunt ära läks.
üles ning kokku sulamine võtab aega. alles järgmisel hommikul, kui jalad üle tema viskan ning hästi ta lähedale poen tunnen, et kummagi käsi ei jää ette. pea on täpselt õigel kõrgusel. õlg pole kõva. jalg ei sure ära.
alles siis ma tean, et ta on tagasi. et meie oleme tagasi. ning kõik sobib jälle nagu valatult.

alati on natuke hirm, et äkki järgmisel korral midagi muutub ning seda ei juhtu.

Thursday, November 10, 2016

Sünnipäevad. ning loetud minutid, mis kasvatavad iseloomu.


Suveplika siin treib aina sünnipäevapilte. Käpikule eile ja täna Ruudile. Ruudil on täna tähtis päev: ta saab kuusteist. ta on ka meiega juba teist päeva tõbine-kodune tiimis. tinistab siin praegu oma kitarri ning kogub (sünnipäeva)raha, et elektrilist osta.
tahaks pikemalt kirjutada, aga aega netu. selle asemel pean hoopis nuudlid ära keetma. endale võiku ja rohutee tegema. nõud puhtaks. Suveplikale söök ette. ja paljukest seda ühest Käpiku hommikuunest siis üle jääb. loetud minutid. üleeile mõtlesin, et tahaks ühel päeval, kui minuteid laiemalt käes, laste sünnilood kirja panna. loodetavasti see kunagi mul õnnestub. seniks aga palju õnne!

eile sain tuttavalt anonymouselt taas kord kommentaari. miks see mind peale eilset postitust küll ei üllata. sellest tahaks ka kirjutada. see pikk traktaat ning ta edasine tegevus on justkui õppematerjal, kuidas türann ja vägivallatseja töötleb.

paar viimast õhtut olen Käpikuga kohe pikalt ja mõnuga kärutamas käinud. lihtsalt nii ilus on, et matab hinge. panen siia meenutuseks ka ühe pildi, mida juba kõikvõimalike muude kanalite kaudu  ka jaganud olen.

Giovanniga suhtlesime. ta jäi eile Stockholmi lumelõksu. näh. väike pettumus, aga nüüd juba tõesti õige pisuke. tegelikult on ta praktiliselt kodus. seda enam, et magus nädalalõpp terendab. ning muuhulgas leidis taas kord kinnitust, et telefon pole kohe kindlasti minu teetassike.

kaal oli täna hommikul kukkunud ühe numbri võrra väiksemaks. 56 keeras ette. sedasi tasapisi. saja grammi kaupa. mulle sobib.

isa tuleb õhtul läbi. Käpikule saab see olema väljakutse. ta on maailma suurim võõrastaja. peale väikest Suveplikat. tema istus ka tunde laua all, kui meil keegi külas käis.
paar päeva tagasi arsti ooteruumis jooksin Käpikuga aina ühest nurgast teise. temaga peab pidama kõigi inimestega vähemalt meetrist pikivahet. lisaks oli ta äärmiselt solidaarne teiste Käpikutega. nii, kui mõni neist nutma hakkas, puhkes temagi täiesti südantlõhestavalt nendega kaasa kisama.

no nii. minutid otsas. Käpik on platsis.

Wednesday, November 9, 2016

Kaapekakk



Mu viiest lapsest sünnikaalult kõige pirakam (3970) on 8 kuud hiljem samas seltskonnas ja vanuseklassis kõige kergem ja õblukesem: nibin-nabin 7,5 kg. v.a. Ruudi, kes sündis enneaegsena, olid ülejäänud kolm samas kaalus juba nelja-viiekuustena
ma ei oska täpselt öelda miks, aga olen alati unistanud ühest nääpsukeset lapsest. kui Giovanni beebist rääkima hakkas, siis mäletan, et mõtlesin saja muu mõtte hulgas ka selle peale. et kui üldse, siis temaga peaks see väike soov ometi täide minema :)

Tuesday, November 8, 2016

Päev enne päeva

Suveplika parema käe nimetissõrm mädaneb. mis tähendab mõnusalt aeglaseid ja rahulikke hommikuid. halva, või siis vähemalt ebameeldiva juures peab olema ka midagi head.

Käpik virgub endiselt kell kuus. võib-olla kujutan endale seda ette, aga viimased hommikud ronib ta ärgates mulle umbes kümneks minutiks kaissu ja otsa. ning paneb oma pisikese tatise suu vastu minu oma. mulle tundub, et ta tahab musi anda. see on samaaegselt nii naljakas ja armas. aga on see tõesti võimalik?

Giovannile saatsin eile õhtupoole ühesõnalise sõnumi. ta vastas natuke teise sõnaga. ma ei osanud arvatagi, et see mulle nii palju korda võiks minna. veel õhtul Käpiku kõrvale magama pugedeski oli hinges suur rahu.

täna lähen. või täpsemalt läheme, sest võtame Suveplika ka kaasa, Käpikut mõõtma ja kaaluma. tõenäoliselt lasen talle ühe plaanivälise vaktsineerimise ka teha.

kuna me nii vara ärkame, siis vaatan hommikuti nüüd poole silmaga Terevisiooni. täna hommikul istus stuudios väga silmatorkavalt naljakas joogaasendis üks meie juhtpoliitikutest.

valitsuskriis

Monday, November 7, 2016

Kolmas silm

Käisin mõned päevad tagasi psühholoogi juures. meil on Giovanniga üks...eee, teema, millest me nagu hästi üle ega ümber saa. räägime ja arutame, arutame ja räägime, aga pigem kipub aina enam vasakule ära kiskuma. sain Giovannilt nõusoleku, et võtame selle teemaks ka kolmanda inimesega. juba eos. kuna sain aja kuupäevaks, mil Giovanni ära, leppisime kokku, et aega mitte raisku lasta, siis lähen esimest korda üksi ja teen väikese sisukokkuvõtte ära. siis on hea sealt juba koos jätkata.
seda enam, kui teisele teadmata seisukohti ning mõtteid meil nii ehk naa pole. kõik on omavahel juba risti ja põiki läbi arutatud. lihtsalt kuidagi kokku ei anna hästi.

too psühholoog oli meesterahvas. ja ma pean ütlema, et mul pole ammu nii tore ja huvitav olnud. totaalne matchup. ma poleks eales uskunud, et võiksin end nii hästi ja vabalt tunda. täitsa kummaline. siiani imestan.

Giovanni muide peaks hakkama täna kodu poole sõitma. ema ütles eile, et see on teil ikka veidi kummaline kokkulepe, et te telefonitsi Giovanni äraolekul ei suhtle. aga mina ei saa ikka aru, millest meil siis rääkida oleks?

Sunday, November 6, 2016

Tasakaal

Mu magusaisu kahaneb päev päevalt. lihtsalt niisama kaobki. jah, päris ilma ma veel ei saa. sest arvatavasti on kehal siiski mälu. aga nauding puudub ning maitse pole enam tõesti pooltki nii magus ja vastupandamatu, kui veel paar nädalat tagasi.

magusaisu asendab nüüd ootus. pool kilo on selle nädalaga kadunud kah.

Saturday, November 5, 2016

Mitte et ma ise vähem asperger oleks

Pilt illustratiivne: Hingedepäeva eelsoojendus
Ruudi pidas eile kodus sünnat ja meie ülejäänud kambaga ööbisime ema juures. mitte et seal kuidagi halb oleks, aga ma ei jõudnud ära oodata, millal ometi koju tagasi saame. enne ühte sai see lõpuks teoks. kodus oli Ruudi arvuti teleka taha ühendanud ja hommikul oma isa juurde minnes selle nii meile kaasavaraks jätnudki. ainuüksi selle nägemine muutis mu juba ärevaks. sest ma absoluutselt ei kannata kõiksugu masinaid. seda enam, kui need kohe. kohe. kohe. kohe. peale lahti ja kokkuühendamist esimesel katsel tööle ei hakka. loomulikult ei hakanud. loomulikutl ei vastanud telefonile Ruudi. ega Exlife. et saaksin küsida, kas Ruudi on juba tema juurde jõudnud. Käpik pissis põrandale ja Suveplika aina muretses. mis Käpikut puudutab, siis on Suveplika maailma suurim muretseja. totaalses ahastuses hakkasin lõpuks telekapuldi nuppe vajutama. ja ausalt öeldes ma ei teagi kuidas, aga tõenäoliselt kuidagi läbi ime tuli ekraanile pilt ühtäkki ette. ma ei tahagi teada, mida ma tegin või kuidas. see on nüüd olemas.
arvutiga läks õnneks pisut lihtsamalt. boonusena sai kõik tolmust puhtaks.

toad on nüüd korras. nõud puhtad. mitte, et väga segi või läbu oleks olnud. pigem vastupidi. kamin põleb. küünlad samuti. kuum kohvi on mu kõrval kruusis. ema läks koos käpiku ja Suveplikaga õue kärutama. Pagaripoistest kooki ostma. ta ütles, et on selle täna täiesti ära teeninud. on kah.
ja mul on nii s***** hea olla. kodu on maailma parim koht.

Friday, November 4, 2016

Raskelt

Ruudi oli öösel akna taha meisterdanud uue hommiku. Suveplika teatas ärgates, et vihkab neid koolipäeva hommikuid. Käpik avas silmad taas kord kell kuus. mis mulle isegi meeldib, sest Suveplika peab vara tõusma nii ehk naa. aga vat nende Käpiku päevaste magamistega, nendega on hetkel nirusti.

mina vean päevi tuimalt ning mehhaaniliselt õhtusse. kuidagi ei lähe sel korral üle see motoorne rahutus. ise saan ka aru, et olen täitsa mõttetult kuri. mitte Giovanni, just nende päevade ja olukorra peale. aga üle ka ei lähe. tunded lihtsalt ei allu mõistusele. nii ma siis joon kohvi ning põletan õhtuti ohtrasti puid, lampe ning küünlaid.
vahel mõtlen, et võtaks telefoni ja helistaks. aga ma tean, see ei tooks leevendust. telefon tähendab minu jaoks pelgalt hädapärast infovahetust. telefon ei asenda mitte mingil moel inimest. mul on vaja, et Giovanni mu käest kinni võtaks.
ja mida mul öelda olekski. et olen kärsitu ja tüdinenud ja kurb. et mul on tunne, et need päevad ei saagi see kord otsa. et Käpikuga on olnud see nädal väsitav. ja kõige hullem, et tegelikult on kogu asi minus endas. oleks ju isekas ja inetu talle seda koormat laduda. tas süümekaid tekitada. ainult halb tunne jääks, kui kuuled, aga midagi teha ei saa. kodust ära olles ju ei taha kuulda, et kodustel on raske.
minu arvates pole mul selleks lihtsalt õigust.

õnneks saab pool täna läbi.

Wednesday, November 2, 2016

Suveplika tuleb koolist

Ma nägin täna koolist tulles ühte välismaalast: Venemaalt. Või Ukrainast.
Sa mõtled siis tumedanahalist?
Jaa.
Sa mõtled siis neegrit?
Neegrit, jaa.
Kas ta oli külmunud näoga?
Ei, ta oli sellise näoga, nagu neegrid ikka: musta!
No siis ta oli pigem Aafrikast.

Hingedepäeval


Leidsin mõned päevad tagasi võrkkotis pakkumise, mis tuleb mulle enam kui poole odavam oma igatsust kaminas põletada. olgu, igatsus kõlab ehk siinkohal liiga dramaatiliselt, aga miski seletamatu rahutus ei anna seekord kohe sugugi asu.
üks õhtu läheb maksma umbes 90 senti. kui ootus ja igatsus suurem, siis umbes poolteist eurot. 

Käpikul tundub olevat käimas uus une seadistusprogramm. viimased päevad on ta maganud päevaund keskeltläbi mõned tunnid päevas. ning täna hommikul ärkas 5.26. vara küll, aga hommik oli täna see-eest eriliselt mõnusalt paks ja pehme. koduselt soe ja õdus.

Ruudiga läksime eile õhtul kiskuma. ma polegi varem sellist Ruudit näinud. kurb oli. hommik oli pisut ebalev, aga siiski juba rahunenud.

Suveplika seevastu tegi eile imet. suure tähega. vahel harva temaga juhtub selliseid seletamatuid asju. nimelt käis ta hambaarsti juures, lubas puurida ja ravida ja rohtu panna. ning ei teinud seejuures mitte piuksugi. ma arvan, et te ei kujuta ette, mida see minu ja meie jaoks tähendab. palju ei puudunud, et pisarad tulid seda kuuldes silma.
veel mõni nädal tagasi võeti talt kolme inimesega veenist verd.

Giovanni, jah. täna peaks ta hakkama Saksamaa poole uhama. meil on vaikiv kokkulepe, et suhtleme tema ära olles minimaalselt, aga mõttes olen kogu aeg temaga kaasas. eriti see kord. täpselt ei saagi aru, miks.

ise võtsin eile meile Giovanniga detsembri keskpaigaks teatripiletid. ema ehmatas pisut, et ta pole enam 63. nagu siis, kui ta Suveplikaga kaheksakuuselt esimest korda terveks päevaks koju jäi. aga ma usun, et see oli terve päev. ja detsembris on 3 tundi. ning Käpik on siis juba tervelt pooleteist kuud vanem. ja küll kõik läheb kenasti.

Tuesday, November 1, 2016

Istu!

vanasti tundus see mulle põnev. nüüd aga teeb see mind hoopis kurvaks, kui igavalt etteaimatavad inimesed ses teetassis tegelikult on.
suure maailma nurga alt teeb see mind aga murelikuks ja ärevaks. puhas viitsütikuga pomm. mul on hirm. kuidas mu lapsed ühel päeval hakkama saavad või elama peavad.

ma mõtlen, et õnneks on neid vähemalt mitu. ja siis ma mõtlen, kas see on õnneks? aga vist ikka on. pigem õnneks.

Monday, October 31, 2016

peegelpildis. ja hommikul, mida ma ei oodanud.


vanni ootel ja äärel. Käpikule, siis, kui ta ema veel 79 ja isa 82 ei olnud.
Üks õhtu, kui me Käpiku juures vanni kõrval kükitasime, rääkisin Giovannile, et kuulsin hommikul Kuku raadiost plaanitavast pensioniea tõusust. ja sellest, et 2050. a. oodatav keskmine eluiga on 89 aastat. ma ei tea miks, aga sel hetkel tundus see mulle kuskil nii kauges tulevikus, et meil Giovanniga sinna küll asja pole. kui ma siis seal vannitoas Giovannile sellest rääkides ühtäkki üllatusega avastasin, et polegi nii. ka meie võime siis veel täitsa elus olla, mina 79, Giovanni mõned aastad vanem. ja Käpik 35, jumal kui noor. Giovanni muidugi vastas nagu alati sellistel puhkudel, et loomulikult, nii see ongi. mille peale mina oskasin kosta, et oleks see vaid nii.

Poolt tundi tagasi läks Giovanni taas kord umbes kümneks päevaks minema. mis sest, et see oli juba pikka aega ette teada. mis sest, et ma tean, et see on ta viimane nii pikk äraolek. mis sest, mis sest. see teeb asja vaat et hullemakski. hoidsin eile veel pea kümne küünega küünlaleegist ja sellest õhtust kinni, et see hommik ei tuleks. ja kui see hommik paratamatult ikkagi kätte jõudis, siis hakkasin jälle pillima. tunnen end nii kehvasti, olen nii nõrk ja hale, aga ikka ei suuda. ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha enam üksi olla. tõenäoliselt on see mu eelmise elu hind ja taak.

eks omajagu süüd ole ka selles, et hakkan jõudma punkti, kus mu aku hakkab tühjaks saama. Käpiku sünnist saab varsti kaheksa kuud ja  mu seesmised toiduvarud on lõpukorral. klassika. see ei üllata mind enam, aga isegi selle teadmise juures ei suuda ma seda ära hoida. ma ei vaja seltskonda, ma ei vaja tööd. mul on tohutult hea meel, et on Käpik. mulle väga meeldib temaga kodus olla. aga umbes sel ajal hakkan lapsega kodus olles alati tundma, et tahaksin korra kinno. näha paari teatritükki. vedeleda Giovanniga paar päeva voodis ja sealt üldse mitte välja tulla. et Giovanni saaks mulle jälle õhtuti ette lugeda. et jaksaksin ise õhtuti raamatut käes hoida kauem, kui neli lehekülge. et.
ma tean, et kõigeks selleks ei kulu enam väga palju aega. ehk pool aastakest. või aasta. vahet polegi. aga ma tunnen puudust. ja nälga. iga päevaga üha enam ja teravamalt.
Käpik seevastu on jõudnud oma elu kõige (m)emmekamasse punkti. tõstab koheselt hädakisa, kui ma nurga taha kaon. nutab kõvasti ja solvunult, kui teda vannituppa endaga hambaid pesema kaasa ei võta. käputab iga kord jorinal kohale, kui Giovanniga kallistame. alguses mõtlesin, et see on juhus, aga ei: kujutage pilti, Käpik on armukade.

just nüüd, kui minul hakkab punane tuluke vilkuma, ei tahaks Käpik minust minutiksi lahti lasta. muidugi ma tean, et see käibki nii. tean, et pea ainuke lahendus ongi veel natuke rahulikult oodata. hea on teada. aga sellegipoolest.
kaalusin hommikul, mis ma veel enda jaoks teha saaks. et rahulikumalt oodata. ning otsustasin, et pean end nüüd ühel päeval lõpuks ikkagi välja jooksma vedama. üritan korrapärasemalt ja teadlikumalt toitududa. iseendaks tagasi saada. end füüsiliselt paremasse vormi ajada.vaimset poolt kehalise poolega toita ning toetada.
seda ma ju saan.

midagi on vaja siiski ette võtta. ma ju näen ja tunnen. nii nende 10 päeva, kui aasta osas. korsetti pingule tõmbamine tundub vähemalt hetkel midagi, mis mind enda koos hoidmisel aidata võiks.

Friday, October 28, 2016

siis, kui Giovanni õhtul ristsõnu lahendab

"Ma vastasin sulle, koguni kahe lausega."
"Ma kuulsin jah. Esimene oli : mhmh. Teine juba märksa pikem ja sisukam: tore!"

Thursday, October 27, 2016

Inspireeritud eilsest Päevalehest, Indrek Treufeldtśt ja tema uuest saatest "Uhutud Mõistused"

Hirmuga on võimalik saavutada olukord, kus üks inimene sammub teistest üle.

See ongi põhimõtteliselt vastus Liisile. miks ma oma blogi pole sulgenud. või parooli alla pannud.

ta hoidis mu blogil silma peal terve meie kooselu aja. kontrollis ning tsenseeris. mitte, et teda huvitanuks minu nartsissistlikud keskpärased mõtted, kesised teod ja pahateod. ei, mitte seda. tema jälgis mängu üksnes enda vaatenurgast. blogi ei tohtinud talle ohtlikuks saada.

näiteks sundis ta mind kustutama alljärgneva postituse, mille kirjutasin 29. jaanuar 2013:

"Ma ei vastanud viimane kord enam ok. Sest tegelikult see pole ju minu jaoks sugugi ok.
Tegelikult tunnen end kahjuks sageli nagu jalamatt, kellel jalgu pühkida.
Kellele ma siis vastan? Kellele kirjutan? Kellele silma vaatan? Kellele elan?
Ma elan turvaliselt, kui me elame nii nagu tema tahab.
Aga tagajärg sellisel elamisel pole mitte turvalisus, vaid neuroos.
Kaldus laused on inspireeritud eilsest filmist Liv & Ingmar ning äsja lõpetatud raamatust Laterna magica. Osaliselt küll pisut minu poolt kohandatud."

tean kuupäeva nii täpselt, kuna pidin sellele lisaks blogisse kirjutama ka avaliku vabanduse.

näitena veel teinegi postitus, mille pidin kustuma. veidi hilisemast ajast:


minu blogi teemalised kodusõjad olid meil üldse üsna sagedased ning tavalised. pidevalt pidin oma blogi postitusi talle õigustama/selgitama/vastuseid andma. ühtlasi vastutasin ka kommentaaride eest. tema põhiline trump, mille ta alati välja käis oli järgmine: kui sa nii kirjutad, siis sa ei arvesta minuga. endaga arvestamine all pidas ta silmas, et kirjutaksin vaid seda, millele ta alla kirjutas. sel teemal oli mul blogis ääri-veeri ka üks postitus.

sellised ohtlikud postitused pidi olema kõik väga läbimõeldud. ääri-veeri. võimalikult segaselt ja arusaamatult. muidu poleks neid saanud endale üldse lubada.

enne lahku minekut, kui ta mu telefonis ja kontodel puhta töö tegi, kustutas ta omavoliliselt blogis ka mõned postitused. üritas blogi koguni üldse kustutada. kuid see oli ka ainuke koht, kus ta miski parooli taha kinni jäi. peale seda tegin kiirkorras blogist endale koopia.

selle kooselu jooksul andsin palju järele. tegin kompromisse. blogi oli ainuke, millest ma polnud nõus loobuma.
aga mida rohkem ma vastu hakkasin, seda jõulisemalt üritas ta sellest vabaneda.

öelge siis, kas peaksin teda tõesti ikka veel kartma?

Monday, October 24, 2016

Vat selline pühapäevane pühapäev sai


Maailma kõige blondim ost on toidupoest pappkarbiga küttepuid koju tuua. ok, võib-olla bensujaamast oleks veel blondim.
aga seda me just eile õhtul tegime. loll tunne küll, aga vahel harva kaalub emotsioon raha siiski üle.

Kumutasime ka. juba teist nädalavahetust. ostsin endale uuesti Kumu klubikaardi. talv ja kahtlased ilmad on tulekul, aga Kumu on alati kindla peale minek. katus pea kohal, palju ruumi, õhurikas. inimesi täpselt nii vähe ja palju, et mitte end üksi tunda, aga samas....no mis, öelge nüüd ise. keele peal, aga ei tule.

seekord vaatasime üle Viktoriaanliku naisekuju ja moe. ma ei saa midagi teha, aga minus tekitab alati teatavat õudust, kui nii palju vanu asju on ühes ruumis koos. sellisel ruumil on minu jaoks alati käegakatsutavalt ning eemaletõukavalt seisev energia ja kopitanud aura. mul hakkab alati veidike halb, pea hakkaks justnagu ringi käima ning kerge minestuse tunne tuleb peale. kes teab, ehk tuleb see sellest, et pisut pelgan ja süda hakkab kiiremini lööma. ning õhku on pisut vähe. ma ei tea. aga need aegade hämarusest päevavalgele toodud luitunud, pleekinud ning tuhmunud kogud mõjuvad kuidagi rõhutatult elutud ning peletavad. ellujäämisinstinkt?
ainukesed väga elus esemed, mille ma sealsamas kohe endale kaela oleks riputanud olid pildil olevad kaelus ja muhv. nendes oli mingil imekombel säilinud värskus ja kelmikus.
keskpärane nagu ma olen, avastasin ka sel korral, st tegelikult juba eelmisel, korral, aga seekord tahtsin ta töid kindlasti veel näha, ühe uue nime: Raul Rajangu. selline põnev, mulle tundmatus segatehnikas kakofoonia, mis temaatikast olenemata sugugi raskelt, vaid hoopis lahedalt elujaatavalt kokku kõlas.
Üks pilt näituseks ka, samuti juba eelmisest korrast: Käpik meie elutoa põrandal.
Käpikule meeldis muide seekord kõige rohkem väljapanek: veemuusika ja teisi pilte helidest. või noh, raamidest välja tulles, siis Käpikule paistab Kumu üldse sobivat. Giovanni....tema oli meil eile kurb mees. pole ka ime. aga ma ei hakka ilusat juttu siinkohal ära rikkuma.

kohvikus maitsesime sel korral kõigevabakooki. ma ei tea, millest ta veel vaba oli, aga gluteenist ja laktoosist igal juhul. see oli kirjas. rosinaid oli seal seevastu peoga. ning maitse oli ka täitsa hea ja olemas. ühe naerunäoga martsipanikoogi võtsime ka igaks juhuks juurde, sest mine tea, eks. see omakorda maitses mahlaselt ja magusalt.

alt muuseumipoest ostsin meile sellest pühapäevast kööki mälestuses ühe porgandinagi ning oma segasumma sahtlise selle aasta esimese jõulukingi.


porgand ja stepsel. kõlab peaagu nagu Kivirähu uus raamat juba.

Saturday, October 22, 2016

Inspireerituna pühapäevasest Arrakust

siis alati me ei sobi inimesega, kelle sülle me elus erinevatel põhjustel satume. ja siis on vaja julgust tunnistada. leppida. suurust üle olla. mõlemal poolel. et on keegi teine, kelle energia sobib.
nii lihtsalt on(gi).

Nora Pärt jällegi rääkis Plekktrummis järgmist, et peab olema julgust ja isegi nahaalsust tegeleda erinevate kunstiliikidega, mida sa ei valda, teha ükskõik mida: joonistada, tantsida, kirjutada. tuleb oma uhkus välja lülitada ning julgeda kehva kunsti teha. mitte end võrrelda suurte meistritega, vaid olla õnnelik tegutsemise protsessi, mitte resultaadi üle.

palun väga. blogi(d) ongi minu õhk. minu pidepunkt. minu väljapääs. minu ventiil. minu kehv kunst, milleta ma ei saa.
ja nii armas oli leida eile õhtul oma postkastist Suveplika meil. paistab, et mu geniaalsus on nakkav:)


Friday, October 21, 2016

Elust. olust. niisama.

Käpik tegi täna öösel kell viis nii tunniajase ärkamise. mul oli juba siis nii kange kohvi isu, et lõpuks mõned tunnid hiljem üles ärgates jõin kaks tassi jutti.

selle tulemusena magasime muide ka sisse. selle sügise esimene, viimane päev enne koolivaheaega. suurepärane ajastus, kas pole. kui jooksuga teise tuppa ja kööki tormasin, istus Suveplika juba kooliriietes voodi peal. voodi tehtud, võileib söödud. väga tubli. kiitsin teda kohe päris mitu korda. ainult aega ja raha ta veel ei taju ega tunneta. arvas, et jõuab õigel ajal ning oli väga ärevil, kui ütlesin, et alustab täna teisest tunnist. Suveplika on väljaspool kodu äärmuslikult püüdlik ja kohusetundlik pabistaja. seega kirjutasin talle vabanduse ja pidin vähemalt viis korda üle kordama, et vahel võib seda juhtuda ning õpetaja ei saa tema peale kurjaks.

akna taga läheb vaatepilt aina lagedamaks. üks päev mõtlesin, et need kambakesi koos elavad puud on nagu inimesed. üks vaher näiteks jäi kiilaks juba vähemalt kolm nädalat tagasi. teised vahtrad on talve lähenedes vanaks jäänud ja oma värvi kaotanud sedasi klassikaliselt: järk-järgult. isegi kask, kes muidu tundub olema selline sitkemast puust tehtud on tänaseks päevaks alla andnud ja suurema osa oma kollastest lehtedest alla puistanud. ainult üks vaher seisabki endiselt täies rüüs ja hiilguses. teiste kõrval võiks arvata, et ta on endale kuntslehed lasknud panna.

paar päeva tagasi leidsin postkastist ka esimese Loomingu Raamatukogu. kui tore on midagi ka peale ajalehe postkastist leida. teate ju küll seda tunnet.


väga tähenduslik veel pealegi: Elo Viiding. ütlen kohe, et te ei arvaks, et mul on suurushullustus, siis kirjanduslikus plaanis ning loovuselt pole meil midagi võrrelda. aga mulle tundub, et oma olemuseltja sisult on ta sama sego ja ärritav, kui mina, kuna ei pruugi oma kirjutistes olla elutõdede poolel. kui inimesed ütlevad tihti, et nad ei saa minust aru, siis teda lugedes mõistan must-valgelt, kuidas see välja paistab. loeks peaaegu nagu krimkasid. lühikesed, ainult pealtnäha lihtsad lood. huvitav ja ütleks isegi põnev, aga lõpust (peaaegu) kunagi aru ei saa. sellepärast peaaegu. et krimkades tuleb vähemalt viimatel lehekülgedel point. kus isegi lollidele tehakse asi puust ja punaseks.

mis veel. paar kuud olen nüüd ka fondi Kingitud Elu püsiannetaja. tänu Liina Kersnale ja kollasele ajakirjandusele, mida lastega kodus olles alati tellima hakkan. samuti miski fenomen, millele ma enam seletust ei otsigi.
ok, tegelikult olin seda muidugi varemgi mõelnud, aga see artikkel andis viimase tõuke.

Giovanni tuli eile õhtul Lätist koju. kui ta üheksa päeva ära oli, siis Käpik vaatas teda algul ikka väga kahtlustavalt ning nutuse näoga. aga nende kolme-neljapäevaste sutsakate peale ei tee ta enam teist nägugi. aga võib-olla on lihtsalt suuremaks ka saanud.

eile käisin muide üle seitsme ja poole kuu päris üksinda lähedalasuvas toidupoes. veidi imelik oli. aga ei midagi rohkemat.

Wednesday, October 19, 2016

Ja saingi


Tõmbasin mõned nädalad tagasi teed kurku ning piserdasin selle tulemusena maššina teega uduvihmana üle. nagu kaasaegne Lumivalgeke. Giovanni võttis läpaka sel nädalavahetusel küll juppideks lahti, puhastas ja tegi...ma ei teagi täpselt mida. imet vist. igal juhul läpakale tuli taas kord pilt ette ning klahvid hakkasid tööle. aga see tundub mulle vist siiani nii uskumatu, et ma pole jõudnud veel Ruudi arvuti tagant oma läpakasse tagasi üle kolida.
täna hommikul avastasin, et Ruudi on oma desktopi pilti vahetanud. see pilt tundub mulle sama uskumatu, kui mu tööle hakanud läpakas. vaatan ja vaatan ning mul on kohutavalt hea meel.

ühe pildi tegin veel. purkidest, mida ma Vapiano pizza karpidesse kogun. ema küsis, milleks sulle need purgid?, kui ütlesin, et tahan, et need alles jäävad. Giovanni vaatas mind samuti pisut umbusklikult, kui palusin tal neid mitte Hiidu viia.

jah. ma pole siiani veel kaotanud unistust. st usku. et ühel päeval on mul kodu, kus saan need ääreni mustikamoosi täis panna.

Tuesday, October 18, 2016

Lehmakauplemine

kinkisin Suveplikale sünnaks märkmiku. enamasti teeb ta märkmeid varahommikutel, kui kõik teised veel magavad. aga. teinekord arutleb ta ka päeval.

Üks päev enne oma sünnipäeva saatis Suveplika oma isale sõnumi, et tal on nüüd telefon. sünnipäeval isa helistas ja ütles muuhulgas, et nüüd saab Suveplika ise märku anda, kui soovib tema juurde tulla. Suveplika mõtles tunnikese ning saatis sõnumi, et tuleks nädalavahetusel. isa vastas, et sel nädalavahetusel ei saa. ja järgmisel nädalavahetusel on ta koolis. aga kolmandal nädalavahetusel saab ta Suveplika võtta laupäeval kl 12 ja  pühapäeval kell 18 tagasi tuua.

isa juures lepiti kokku, et kui Suveplika soovib, siis võib ta ka millagi koolivaheajal isale külla minna. Suveplika saatis eelmisel neljapäeval sõnumi, kas sobib, kolmapäeval ja neljapäeval. viis päeva hiljem sai vastuse: minu juurde saaksid tulla esmaspäevast kl 10.00 kuni teisipäevani kl 15.00.

kahjuks need päevad ei Suveplikale ei sobi.

kui Suveplika nüüd uuesti soovib, siis peab ta ühel päeval taas uuele katsele minema.

miks ma sellest kirjutan? sest mul on Suveplikast lihtsalt nii kohutavalt kahju.
ma saan aru, kui see mees ennast .......... /ema arvas, et ma ei tohiks seda sõna siin must-valgelt kasutada/ nimetaks, aga miks pagana päralt ta end isaks kutsub?

sest isa ise ei soovi. tema soovib, et kõik teda sooviksid. ja kui ei soovi, siis tema juba ka ei soovi.
tema ise soovib ainult siis, kui kõik teised ka seda teavad ja näevad.

Monday, October 17, 2016

Sinna, tänna, lehekene lendab..

Kahtlustan, et Rein Rannap elab kuskil meie auulis. esimest korda juhtusin teda nägema umbes kuu tagasi Baltika kvartali, Moetänava lähedal. nägu selline peas, et täpselt nagu ei aduks, kuhu ta sattunud on. õnneks oli sel korral kõrval ta naine, kes pealtnäha vägagi kahe jalaga Maa peal kõndis.
eile jalutas...või õigem oleks vist öelda hõljus...ta meile vastu keskhaigla lähedal. keerles siia ja sinna, vaatas paremale ja vasakule, seljataha. selline hajevil ja kohkunud nägu peas. naist seekord ka kõrval polnud. igal juhul pole ma sugugi kindel, kas ta koju ka jõudis. loodetavasti on talle igaks juhuks vähemalt telefon tasku pistetud.

kuskilt otsast ma kadestan teda. ma ei tea miks, aga peale vaadates tundub, et kolmandas dimensioonis on ruumi ja hapnikku enam ning kergem ja vabam elada.

Friday, October 14, 2016

- - -

Tegelikult tahtsin tänase postituse pühendada isand Konnale, aga öö oli nadi, olemine liiga löss. nii, et seda õiget fiilingut ei tule hetkel peale.

kuulan hoopis, kuidas Ruudi oma kambrikeses naerab ja tunne on, nagu oleksin rännanud ajas kümmekond (ja natuke peale) aastat tagasi. täpselt nagu Exlife. kohe täp-selt. müstika. naljakas, ise võid ju lahutada ja lammutada, aga lapsed kummitavad sind ikka terve elu.

aga see Konna postitus, see ikka ühel päeval tuleb. see ei jää ära. mõtlesin siin üks päev, et ma pole teda õieti tänanudki.

Thursday, October 13, 2016

Mis ei tapa, see teeb tugevaks?

Suveplika isaga lahku minemisest möödub kohe paar aastat. kui eelmisel nädalavahetusel otsustas Suveplika esimest korda, et jääb oma isa juurde ööseks jääda.
viimati veetis ta koos oma isaga ühe pühapäeva märtsi lõpus.

polnud kuigi suur uudis, kui ta koju tulles rääkis, et ärkas ka seal natuke peale kuut. väidetavalt pesi ta näo ja hambad ning jäi ootama järgmist ärkajat. nagu ma aru sain, oli üsna pea alla tulnud Suveplika isa uus naine. ning mõne aja pärast üritati juba kahekesi koos üles ajada ka Suvepika isa.
mis loomulikult ei õnnestunudki. kui ma ütlen loomulikult, siis võib ses kumada pisut kahjurõõmu, mida seal kahtlemata ongi. võib-olla veidi vastikustki. aga eks ma olen ka kõigest inimene.

kõik kordub. täpselt sama toimus kümmekond aastat tagasi, kui mina Suveplika isa eelmisest abielust tütardega kokku ja tuttavaks sain. ainult selle vahega, et mina ei üritanud nende isa hommikul üles ajada. sest tõsi, tundus nii loomulik, et ta teeb seda ise. kui ta esimesel paaril korral ei ärganud, arvasin sinisilmselt, et ju see on erand. otsisin ja muidugi ka leidsin põhjendusi. pole ju võimalik, et sulle tulevad külla lapsed ja sa jätad nad iseenesestmõistetavalt oma uue elukaaslase toimetada.
aga ma eksisin. üsna pea tõdesin, et tegu on siiski reegliga.

Suveplika pärast on ta isa meie koos elades ärganud vaid korra elus. ja ma ei liialda.

Täna. ärkab Giovanni kodus olles koos minu ja Käpikuga absoluutselt igal hommikul. ainult ühel korral, kui ta pea valutas, magas ta kauem.

mille peale mul meenus, et Emand kirjutas kunagi ühes oma postituses järgneva lause: liiga palju räägitakse sellest, kuidas kogemused meid "õpetavad" ja liiga vähe sellest, kui palju nad meid rikuvad ja laastavad.
põhimõtteliselt jagan ma sama suhtumist iga päevaga aina enam. kas on ikka vaja olla surma äärel, et midagi õppida ja tugevamaks saada?

ainult üks asi on. kui me nüüd hommikuti kõik koos ärkame, tunnen Giovanni ja elu vastu tohutut tänutunnet. see on lihtsalt nii. kohutavalt. hea. tunne.
kui mul puuduks kogemus Suveplika isaga, siis peaksin sellist olukorda tõenäoliselt normiks ega suudaks/oskaks/teakski selle üle säärast rõõmu tunda, nagu nüüd.

too koletu seljataha jäänud elu on mulle kinkinud selle, et oskan südamest nautida ja hinnata argipäevaseid koos toimetamisi ning tegemisi, mis muidu lihtsalt normaalsed tunduksid.

kui Suveplika mulle seda nüüd rääkis, siis teate mis. tundsin sel hetkel. ikka veel. nii tohutut vabanemist ning kergendust, et mul hakkas reaalselt pea ringi käima.

Wednesday, October 12, 2016

Lihvitud teemant

Mõtlesin täna kirjutada hoopis millestki muust, aga kui seda lauset lugesin, siis teadsin, et see pole enam võimalik, sest pean selle hoidma puutumatu ja pühana.

"Kui selle intervjuu lugeja teadvustab endale, et ka tema sureb ühel päeval ära, siis saab ta ju aru, et ei ole mõtet hirmu tunda!"
/Peeter rebane, EE

Jep, korrakem endile seda kui mantrat, kui hirm taas kord peale kipub tulema.

Tuesday, October 11, 2016

Teispäeval. peaaegu üksi kodus. siis, kui beebi magab. ja ema läks Suveplikaga mu õe sünnipäevale. Giovanni on loodetavastu juba kuskil Leedus. ja Ruudi ütles, et tal on tänaseks plaanid.

Usun, et kõik on juba vist aru saanud, et mul on nõrkus suurte silmade ja läheduse vastu. on taas kord väikest põhjust ka, sest Käpikul täitus pühapäeval 7 kuud. ausalt, mul on seekord natuke kahju ka, et need kuud kuidagi nii kähku lähevad.
ma ei tea, palju ta kaalub, sest minu arvates ta endiselt ei söö. või noh, hädaga ikka sööb, aga mitte seda, mida peab. silmad põlemas peas, rahmab ta hoopis minu ja Giovanni võileibu ning pistab minu taldrikust isuga kartulit ja lihakastet. aga see vist ongi inimloomus. tahta seda, mis on (justkui) keelatud. mõtlen mina.
aga muidu on ta tublike. roomab ja istub, tirib end põlvili ning tegi oma debüütesinemise potil. sellel pildil istub ta pisut kohkunult kiiges, mille Gioavanni talle eile köögi ukseavasse üles riputas.
ma mõtlen, et Käpik on natuke nagu meie koduloom. kellele ei meeldiks, kui koju tulles alati keegi sind ootab ja laialt naeratab.

Giovanni põrutas täna kolmeks päevaks Leetu. mis peale ta viimast pikka komandeeringut tundub nagu nohu. tule palun ainult tervelt tagasi, saatsime ta täna Käpikuga väga rõõmsalt minekule.
mina. mina tellisin endale pooleks aastaks Loomingu Raamatukogu. maksin arveid. söön komme, komme, komme. ja veel kord komme. päris ausalt, siis hetkel ma enam ei julge neid päeva jooksul ärasöödud komme kokku lugedagi. mul on neid pool enda riietesahtlit. ja siis veel Giovanni sahtel. ja köögikapp. ja plekist punases kausikeses, mis me uue maailma päevadel ostsime. eriti kummaline lugu on muide assortiikommidega. seal punases kassidega kausikeses. kõigi teiste kommide puhul tuleb korraks vähemalt piir ette, aga assortiide juures on midagi kummalist. neid võib süüa nagu nonstop. olen seda ennegi täheldanud ning seepärast neid enam nii kergekäeliselt ise koju ei osta. aga seekord kinkis suure karbi Troonipärija.

haaa, nüüd on vist paslik anda ülevaade, mis mu kaalulangetamise programmist on saanud. oli vist 7. juunil, kui lubasin välja võtta oma mõõga ning rasedusest ülejäänud kilodega võitlusesse minna. vat ja nüüd on nii, et nelja kuuga olen kahanenud kahe kilogrammi võrra. kui arvestada seda, et ma pole vahele jätnud mitte ühtegi kooki ning 10 kommi asemel söön 9, siis on see lihtsalt suurepärane tulemus. minna on püstitatud ideaalini siis veel....mmmmm...kui palju siis....täpselt 3,8 kilogrammi. öeldakse, et mis üheksa kuuga tuleb, see ka üheksa kuuga läheb. ma nii suurt ampsu isegi ei tahakski, kui jõuludeks veel nii poolteist/kaks maha saaks, siis oleksin juba üliväga rahul. teksad lähevad juba hädaga jalga, ka need päris minu omad. aga ütleme nii, et kuigi mugav siiski veel pole, kui kogu aeg tunned, et nad jalas on.

ema helisats hommikul ja küsis, et kas mu süda endiselt jukerdab. küsisin, et kust ta seda võtab. mille peale ta vastas, et ma olevat ju oma eilses postituses kirjutanud. vastasin, et eilses postituses polnud küll sõnagi juttu, et ma oma südame üle kurdaks. mille peale tema teatas, et ah, niikuinii mina ega keegi teine ei saa aru, millest sa kirjutad.

ma siis tänaseks lõpetan. egas ülearu saa ka oma annet ja kullahinnalist aega tuulde visata.

Monday, October 10, 2016

- - -

usun, et minu probleemid teiste inimestega saavadki paljuski alguse sellest, et ma ei põruta näiteks rusikaga vastu rindu ega arva, et perekond on perekond. sest miski punt inimesi on olude sunnil suuremal või vähemal määral elus kokku juhtunud. või ma ei arva, et kõiki lapsi peab või saab armastada ühte moodi. või et vanemaid peaks ilmtingimata ja klappidega austama, sest nad on vanemad. või. või.

mul on tunne, et inimesed mõtlevad väga raamides. sest see on neile turvaline. kuigi nad ise seda ei tunnista, sest see on ohtlik. julgeda mõelda laiemalt. inimestel on komme kõik probleemid ja teemad väga isiklikuks ja endale taandada. ning solvuda, solvuda, solvuda. jäigad põhimõtted on muide ka väga turvalised. jääda selle juurde, millega kord alustatud, olgu see siis, mis tahes. kõik nõrgad inimesed panevad liialt rõhku meelekindlusele. Aamen!
minu ohtlik raamitus ning lisaks emotsionaalne amplituud. miljonid pisiasjad ja tunded. miljonid pisikiiksud ning suur arusaamatus. see kõik ei mahugi ühe (normaalse) inimese südamesse. see vajab ...eee, ebainimlikkust. ja kui selline süda esmapilgul paistabki kellelgi olevat, siis üsna pea selgub, et tegu on lihtsalt kardiomüopaatiaga. mis viib sageli kiirele surmlõppele.
no ja siis lähebki nii nagu läheb. kes see ikka tahaks teise pärast varakult surra.

Giovanni muide oli eile näiteks väga suuremeelne. ja ütles, et tema võib hakata mu kiikse ükshaaval oma südamesse pakkima.
kui teada tahate, siis tema puhul hindangi kõige enam just ta tahtmist ja soovi. isegi, kui kõik kõige paremini välja ei kuku.
usun, et see on paljude heade asjade alus ja öeldis.

aa, üks asi veel. isegi, kui ta kõike ka ei jaga (jaksa, suuda jagada), siis ta vähemalt mõistab mind põhjani välja. ja see on sama võimas tunne, kui...ok, ma ei ütles seda sõna. ema ei elaks seda üle:)

Thursday, October 6, 2016

Koolist, Vol 3. või on juba 4? anyway.

"See on me klassi kõige rumalam poiss."
"Aaa, mis ta nimi on?"
"Kristjan....Kirsisaar."
"Kirsisaar ongi?"
"Ma ei tea, mingi kirss igal juhul on."
"Ja mis ta siis teeb?"
"Kui õpetaja ütleb Kristjan Kirsisaar, siis ta tõstab käe ja ütleb: Jou!"

sellega tuli mul meelde, et mulle kunagi üks õpetaja hiljem rääkis, et ma olevat alklassides ühe poisi nokauti löönud. kui ta norima tuli.
ma ise ei mäleta. aga tema oli täitsa kindel, et see olin mina.

Wednesday, October 5, 2016

Seitsmes päev. on pidupäev. ehk Giovanni ja Gripp. kui veab.


väiksed asjad. see on Giovanni.
mul on täna sünnipäev. eile õhtul kell pool kaksteist mõtlesin veel, et vean end tänasesse pidupäeva välja, aga nii kui raamatu kätte võtsin oli kaputt. öösel oli jube torm, panin tropid kõrva, et seda mitte kuulda. kahtlustan, et Giovanni oli laevas ja ma ei oleks muidu magada saanud. tropid teevad pea paksuks ja uimaseks ning mõte liigub hulka aeglasemalt.

Suveplika pani endale suisa äratuskella. ning eile õhtul voodisse pugedes ütles, et jääb kähku magama, sest nii jõuab hommik kiiremini kätte. ta ootas minu sünnipäeva peaaegu sama palju, kui enda oma.

tuleb tunnistada, et ma ise tunnen end ka täna väge eriliselt. lapsena ma ei osanud oma sünnikuupäevast ja aastaajast suurt pidada, aga praegu tundub see mulle maailma parim. ma ei tea, millest sellised asjad tulevad. lapsena ei võtnud ma tomatit ja kodujuustu ka suu sisse.

muide. rääkides tervisest, siis too 105- aastane vitaalne proua on minuga samal päeva sündinud. seega, potentsiaali justnagu oleks, või mis. Terevisioonis räägiti täna pikaealisusest ja neljast piironnast maailmas, kus üle saja-aastaseid keskmisest rohkem. võib-olla keegi teist juhtus kuulma ka. aga kes mitte, siis teadke, et neid piirondi ühendasid järgmised märksõnad: väike unustusehõlma vajunud eraklik kogukond, päike ning vähene ja lihtne toit, isegi pidev pisuke näljatunne.

rääkides kingitusest. kui Giovanni peaks koju tulema, siis kaalun, et lähen lasen endale sünnipäevaks gripi vaktsiini teha.

Tuesday, October 4, 2016

Kuues päev. kas seda oligi?

Hakkasin täna hirmus pika ja sõjaka postitusega pihta, aga sinna see jäi. jee see Käpik laseb mul pikki postitusi teha. võib-olla ongi hea.
pilte vaatasin  FB-s. Tudeng oli välja pannud ühe klassivenna pulmapildi, kus ta augusti lõpus käis. saatsin talle selle peale sõnumi, ma pole vist kuigi originaalne, kui ütlen, et too klassivend meenutab mulle Pisuhända ja Tiit Piibelehte. ma seepärast FB-s ei julgenud kommenteerida, et mäletan veel liigagi hästi, kui valuutavahetuses töötasin ning umbes iga viies klient tuli, andis raha ja ütles: ise tegin. ja siis jäi mulle sellise näoga otsa vaatama, nagu ta oleks esimene, kes sellise naljaga välja tuli. mille peale pidi talle püüdma teha nägu, et ta on jube vaimukas. mis valmistas mulle omajagu piinlikkust.
mõne aja pärast tuli Tudengilt vastus, mul pole aimugi, kes on pisuhänd või tiit piibeleht.

uskumatu. ja mina kartsin nõme paista.

Monday, October 3, 2016

Viies päev. kirik keset küla. ehk tuli, nägi ja võitis.

Eesti Vabariigi esimese naispresindendi residents
Täna pole sünnis vist oma väikesest maailmast kirjutada. mu igatsus on küll tohutu, aga ei sobi nii tähtsal päeval ometi pruuti varju jätta.

täna hommikul kalendrilehte keerates tuli sealt välja selline pilt. ei tea, kust need prantslased säärased oraaklid on, et aastaid varem meie presidendivalimiste saagat ette nägid.

igal juhul. pisut althõlma ja üle jala, aga olemas ta meil nüüd on. ma ainult ei kujuta ette, mis tunne neil ülejäänud viiel täna olla võiks. kuidagi kurb on nende pärast, kas pole. loodetavasti ei pidanud Reps oma imelist muutumist vähemalt enda ja laste arvelt kinni maksma.

Sunday, October 2, 2016

Neljas päev. traageldamist on nii palju, et palju mõelda küll ei jõua. jumal tänatud. vahel tuleb see ainult kasuks.

klassika: pinutäis aja jooksul paariliseta jäänud sokke
Suveplika on järsku hakanud oma isa järele õhkama. sealne õhuloss aina kasvab ja kasvab. isa on rikas, nagu ta räägib /müstika, ma ei saa lihtsalt aru, kust see tuleb/. ja isa uus naine on nii hea, nii hea. ma tean, kes mul seda süüa ei käsiks, viskab Suveplika nipsakalt, kui tal kanatükke supi seest välja koukida keelan. täna teatas ta koguni, et isa naine on parem, kui sina.

tegelikult see on tore naine tõesti. minu ja Suveplika mätta otsast ainult suur kergendus, et ta majas on. eks ma tea, millest räägin. ainult, et tõesti, tõesti. midagi kisub sedasi distantsilt ikka väga jamaks kätte.

oma sünnipäeval leppis Suveplika isaga kokku, et läheb järgmisel nädalavahetusel paariks päevaks isa juurde. viimati juhtus see ühel pühapäeval, oli vist märtsi kuus. Suveplika isa sünnipäeval.
kuskilt olen kuulnud ka juttu, et ehk isegi terveks koolivaheajaks. mh.

aga mingu. suurepärane. sellisel kujul hakkab mul asjade käigust tasapisi koppa ette viskama. rohi läheb juba nii roheliseks, et kipub pimestama. mis tähendab, et ongi hea. edasi tuleb Suveplikale vaid haamrike kätte anda ja teele saata.

oleks nüüd vaid, et ma eksin ning need lossid ikka püsima jäävad. mis oleks perfect. sel juhul peaks me kõik saama täpselt seda, mida soovime. win-win-win-win.
minul näiteks on järgmiseks laupäevaks juba kokku lepitud kokkusaamine poistega. kohvikus seekord, saate aru. sünnipäeva puhul. ausalt, ma ei jõua seda ära oodata. jumala eest, peale Suveplika sündi pole seda mitte kordagi juhtunud.

aga reaalse elu, argipäeva ja paha ema juurde naastes, siis.

eilne päev läks triikimise tähe all. alates Ruudist kordub alati sama stsenaarium. kui sünnib laps, siis pesu saab pestud, aga kapid ja riiulid on ikka tühjad, sest kõik on triikimata. kui ma kohe jaole ei saa, siis ühest hetkest läheb hunnik nii suureks, et nagu jooksma minemise juures öeldakse: kõige raskemad on need viis sammu ukseni. eile tegime emaga triikimise laupäevaku. tema Käpikuga õues, mina triigin. Käpik üleval, tema triigib. Käpik lihtsalt ei lase ärkvel olles end jätkuvalt kellelgi teisel üle kümne minuti hoida.
triigib mõne asjagi ära, tegi ema otsa lahti. aga. õhtuks oli korv tühi. või mis korv, pool tuba ikka. jumalukene, kui palju kergem hakkas. tegelikult see hunnik mind koledal kombel painab. ausalt, ma ei taha sellepärast enam ühest hetkest magamistuppagi minna. vat nii hullusti kohe.

muidu käib Käpikuga hirmus tramburai. hommikust õhtuni olen sajaga rakkes. tubased päevauned jäävad ka tal aina lühemaks, täna jõudsin end vaevalt kiirkorras veega üle lasta ning pesu kuivama panna. kui juba tal olidki silmad lahti. öösel käib samuti kõva visklemine.
need ei saa lihtsalt muud olla, kui hambad.

päev korraga. õhtuks olen ikka väga väga väss. aga õnnelik:)
te ei usu, eks.

Saturday, October 1, 2016

Kolmas hommik. algab nagu tavaliselt. kohvi jäätisega. ning avokaado-juustu-tomati leivaga.

sügise märk: õunakook
Jumal, kuidas täna öösel sadas. pole ammu nii tugevat sadu kuulnud. nii tugev, et ajas käpiku mu kõrval nihelema.

ema jäi täna ööseks siia. Suveplika on vanaema peale armukade. kui ta mind on veel nõus kuidagi Käpikuga jagama, siis vanaema tahab ta hoida jäägitult endale.

Giovanni on nüüd kolm päeva ära olnud ja mul on tunne /muide nagu alati/, et kas ta ongi üldse olemas. kas ta ei ole unenägu. kas me ei ole unenägu. mõtlen, miks see nii on. kas sellepärast, et oleme alles nii lühikest aega koos olnud. igal juhul ma ei mäleta, et oleksin oma varasemas elus midagi sellist tundnud.

veel mõtlesin, et mina ei saa aru, kuidas üldse on võimalik nii elada, nagu (liiga) paljudel juhtudel elatakse. et mehed käivad kuude kaupa kaugel tööl ära. et siis mõned nädalakesed või nädalalõpud kodus käia. kuidas sellised suhted ja elud üldse saavad püsida? või ega nad vist enamuses püsigi.
mõtlen, et see on ikka ääretult karm, kui perekonna toitmiseks tehtav töö selle tegelikkuses hoopiski lõhki ajab. mina olen Giovannile alati rääkinud, et olen nõus märksa kokkuhoidlikumalt elama, mulle pole nii oluline raha, kui inimene mu kõrval. eks ma mäletan veel liigagi hästi, kuidas Suveplika isa tülide käigus mulle karjus, et ma ju ostsin sulle maja, mida sa veel tahad.

Friday, September 30, 2016

Teine päev. õigemini hommik. öö oli ka vahel. küll ainult nime poolest.

Varahommikune Käpik
Tänast ööd küll päris ööks pidada ei saanud. Käpik on viimastel kuudel ka muidu usin öine tissitaja olnud. aga täna öösel oli ta veel lisaks rahutu ka. igal juhul oli meie tänane äratus midagi enne kuut. kohe ma kella ei vaadanud, seepärast täpselt ei tea. aga kui seda tegin, oli kell 6.12. igal juhul väga pime oli veel. ning alguses nägin üksnes Käpiku tumedaid silmi.
ma ei mäleta, et oleksin õhtul kohvi joonud, aga und ei tulnud mitte teps. nii äge ilm oli. tuulutas ja tormas. me elame praegu üürikas, kus akende taga on puudeladvad, mistõttu avaneb praegu veel eriti ilus vaatepilt. isegi Käpikut võlub see rohkem, kui kõik ta mänguasjad kokku. kuigi puid on ta tähelepanelikult põrnitsenud algusest saati.
õhtul käisin keldris. vahetasin Käpiku beebikäru istekäru vastu. ning leidsin sealt ühtlasi ka väikse laualambi. kelder on suur ja omanikul on seal ohtrasti igasugu vahvaid vidinaid. just sellist pudi-padi kraami, mis minusugusele harakale sobib. tarisin lambikese üles ning panin Ruudi kambrisse, akna peale. arvatavasti peaks lambil olema ka kuppel, aga kui Ruudi õhtul koju jõudis, siis ütles ta, et talle sobib see väga hästi nii ka.


Ruudi toa aken jääb otse meie magamistoa kõrvale, mis tähendab, et kui magamistoas tule ära kustutasin, siis ta aknal olev lamp valgustas ka meie akna tagust. ja kus sa siis und saad, kui selline värviline möll akna taga ning voodis teki alla nii mõnus soe.

hommikul palusin Ruudit, et ta Suveplikat kooli saadaks. mulle tundus täna kuidagi veidi trööstitu Suveplikat nii vara sinna sügise kätte saata. see tähendas Ruudile kümme minutit varem ärkamist. uksest välja astudes ta möödaminnes küsis küll et kas Suveplika mitte ei hakanud juba üksi hommikuti kooli minema. aga nõustus teda sellele vaatamata saatma  ainult ühe ütlemise peale. ma ei imesta. Ruudi ongi hea, minu poistest kahtlemata kõige kannatlikum ja leplikum.

Thursday, September 29, 2016

Esimene päev. beebimajanduse argipäev. ehk chocolonely

Üksinduse vastumürk minu sahtlis
Nii, Giovanni on siis läinud. eile õhtul lehvis veel korraks kodust läbi, andis mulle peoga lohutus šokolaadi ja kadus.

Eile käisin tunnikese hambaarstil. ema hoidis Käpikut, mis muide pole hetkel sugugi mitte kõige lihtsam ülesanne. Käpik on närb sööja ja sama närb päevane magaja. teeb omi pooletunniseid sutsakaid ja üleval olles on aina käed pikalt paremale: emme ja emme. aga tunnikese said nad ikka siin kuidagi hakkama. ema ütles küll, et ongi juba ärahellitatud:) tühja ta on, mina ikka usun, et pigem hambad. ja kui ongi, siis olgu. kuida sa Käpikut siis ei hellita.
hambaarsti juures selgus, et pooleteist aastaga null auku. ainult väike iluravi ja oligi kõik. ise olen ülimalt rahul. oskan selle kirjutada üksnes hambaniidi arvele, mida viimased aastad suhteliselt järjepidevalt kasutanud olen.

õhtul käisin veel ühe tunnikese Suveplika klassikoosolekul. vist süümepiinadest, sest Ruudi klassijuhatajat pole ma muide näinudki. selle tunnikese Käpik õnneks magas maha. ema jalutas temaga õues. seal võib juhtuda, et ta magab koguni kuni poolteist tund jutti. eile tuli täpselt see vajalik kuuskümmend minutit täis. mul oli hea meel, palju see ema ikka jaksab.
koosoleku võiks kokku võtta lausega, et ei midagi uut siin päikese all. lapsevanemad on täna juba enamuses minust loomulikult nooremad. suurem osa jääb sinna kolmekümne kanti. veidi alla ja peale. kolm-neli vanemat. tõenäoliselt needki minust suts nooremad, aga pead ma päris selle eest anda ei julge. ma arvan nii.
õpetaja oli kindlasti sellest pundist kõige vanem. alguses tundus nagu pisut kuiv, aga lõpu poole läks paremaks. vaikse, mõtliku, malbe ja rahuliku olemisega. mis see malbe veel tähendab, uuris hiljem Suveplika, kui talle koosolekut ümber jutustasin. nagu alati olid vanemate hulgas ka mõned tähtsad emad. mis enam ammu ei üllata. ja kui üldse, siis kõige suurem üllatus oli minu jaoks sõnum, et lapsed tahavad ainult makarone, paljalt. kokk rääkivat, et ei jõua neid nii palju keeta, kui lapsed ära sööksid. kartulid, kastmed ja salat on täielikult out. vabatahtlikult ei võta neid enamasti keegi.

õhtu oli suht-koht rahulik. kella üheksaks mõlemad plikad magasid. mida sõin oma juustuga ahjuleivad, ühe jäätsise ning kobisin õige pea Käpiku kaissu Sensat lugema. Käpik tõusis täna pool tunnikest hiljem kui tavaliselt, st veidi enne seitset. Suveplika saabus meie voodisse täpselt kell seitse.
Suveplikal täna õnneks tavalist koolipäeva polnud. kooli pidi jõudma alles kella kümneks, kust nad mõneks tunniks Kadriorgu jalutama läksid. äraütlemata mõnus. kuidas ma ei armasta seda kiire-kiire-kiire, mis tavalistel koolipäeva hommikutel kell seitse lahti läheb. jõudsime täna hommikusöögiks rahulikult isegi putru keeta.

Käpik on paar viimast päeva suhteliselt rahutult ja kärsitult end üleval pidanud. ma usun, et need on hambad. rõhutan veel kord. söömisest hoolib veel vähem, kui tavaliselt. paigal praktiliselt ei püsi. pidevas liikumises. käputab jälle kuskile toe najale ja aina ajab end püsti. ongi oma aastale kohaselt nagu üks väike ahvipärdik. teine koht on muidugi minu süles, kus talle veel rohkem meeldib. seal ta vist elakski, kui saaks. st, kui mina jaksaks.

lõunasöök on õnneks eilsest olemas. jõudsin tolmuimejaga toad üle käia ja vaibad kloppida. vannitaos jäi koristamine pooleli. praegu ka ei raatsi lõpetada, näpistan selle aja nahaalselt endale. ema tuli siia. läks Suveplika ja Käpikuga õue. ainult sellepärast saangi siin korra aja maha võtta ja blogistada. tavaliselt vaatan neljapäeval Käpiku magamise ajal ka Pilvede all järgi. aga täna pole veel jõudnud.

üldiselt läheb hetkel päris kenasti. lähen nüüd vannituba lõpetama. jälle vist süümepiinad.

Wednesday, September 28, 2016

Täiskasvanuks olemise postitustest inspireeritud postitus


Viisin ühel õhtul kotitäie riideid taaskasutusse ning leidsin sealt Suveplikale hästi paraja suurusega kausikese. temaatiline veel pealegi. tänaseks on ta sellelt juba söönud nuudleid ketšupiga, piimasuppi, krõpsu piimaga. ning ma usun, et ka mu tänane plaanitav lõunasöök: kotlet, kartul, kaste passib kausist kenasti süüa. Suveplika on rahul. ja mina olen veel rohkem rahul. lihtsalt hullupööra rahul. nii äge, kas pole.

samal ajal olen täiesti rahulolematu, et Giovanni õhtul nädalaks ära peab sõitma. terveks nädalaks, jumal küll. esimene päev on raske, minekud on alati kõige raskemad. teine, kolmas päev on isegi pisut mõnusad ja teistmoodi, vahelduseks ka natuke oma aega ja ruumi. aga sealt edasi hakkan juba ootama, ma tean. aina rohkem. kuni lõpuks loen tunde. ühesõnaga, ma ei taha sellele rohkem mõelda. hakkan lihtsalt päev päeva haaval minema.

viimased päevad ma ei suutnud ja korra päevas ikka Giovannile ütlesin ka: ma ei taha, et sa lähed. täna öösel valasin isegi paar krokodillipisarat. vanasti ma nii ei teinud ega käitunud. olin ikka tubli nagu peab. ma nüüd ei teagi, millal ma siis rohkem täiskasvanu olin:)