Wednesday, January 27, 2016

kolmapäeval

Lõin hommikul Eesti Ekspressi lahti ja nägin esimese asjana, et Katrin Saali Saul on kirjutanud uue raamatu.


on siin üldse midagi mõelda? seda enam, et autor on minuga samast paadist - kolm last kolme erineva mehega. ema ütleb mul selle kohta ebaõnnestunud eraeluga.
lisaks on nimetatud pereterapeut ka ühe mu järeltulija (loe: Tudengi) klassivenna ema. äärmiselt meeldiv ja sarmikas naisterahvas muide. kui peaksin teda kuidagi iseloomustama, siis tuleb mulle meelde vaikselt ja kelmikalt vulisev päikesekiirte peegelduses sillerdav oja.

mis tähendab. et kui täna õige pea oma tunniajalisele jalutuskäigule lähen, siis on mul siht teada: apollo.

Ruudi ja Suveplika on kodused. mees Riias. homme tuleb. püüab veel enne uue ilmakodaniku saabumist vajalikud kiiremad töösõidud korda ajada. siis on jäänud veel paari nädala pärast Kasahstan. misjärel tuleb kirjade järgi mõneks ajaks paus. ehk vajalikul hetkel saab ta siis olla täielikult minu  ja meie päralt.

Tuesday, January 26, 2016

0

Päeva algus on küll selline, et täna tasub vist ikka kohe hästi madalat profiili hoida. no nagu täiega kisub allapoole. kõige rohkem pelgangi, et meelejõud ei pea vastu ja võib käest ja peast minna. mõtlemine on tõesti praegu ainuke asi, millega end rivis ja püsti hoian. kui see libisema läheb, siis. võib kolinal minna.

kõiksugu mett ja jõhvikaid ja küüslauku ja sidrunit. ja võta hästi rahulikult suhtumist. ma juba tarbin. et oma vaimu ja füüsist reel hoida.
aga kui praegu saaks, siis ei ütleks ära ka paarist pitsist konjakist. sooja tee kõrvale.

Friday, January 22, 2016

räägitakse, et vana arm ei roosteta. maybe. aga vanemaks jääb küll.

Läksime eile Suveplikaga keset päeva kohvikusse ja nägin oma klassivenda. ühtlasi oma elu esimest suurt armastust. vaatasin talle otsa ega tundnud teda ära.
ei tundnud ära. uskumatu.
ema küsis, kuidas see võimalik on?
ma ise ka täpselt ei saanud aru. arvatavasti oli ta vist paksemaks läinud ja vanemaks jäänud. ja tõenäoliselt ei osanud ma ka oodata, et võiksin ta sealt eest leida.
ma ei mäleta, millal teda üldse laivis viimati nägin.

mis iganes, aga ma ei jõudud ära tänada, et olin sel päeval vähemalt juuksed puhtaks pesnud ja natuke värvi ja jumet näkku lisanud. tavaliselt kipuvad sellised asjad ikka vastupidi minema. et just siis, kui.
aga suurt vahet muidugi pole, sest mina olen vaatamata sellelegi kohe kindlasti vanemaks jäänud ja ikka väga paksuks läinud...

ja kui mõnel tekkis siinkohal tahtmine torgata, et miks ema ja mitte mees?
siis sellepärast, et mees jõuab alles täna õhtul taas kord oma nädalaselt tööreisilt koju. juhhhuuuu.
mul on juba meile õhtuks plaan ka olemas.
esiteks on ta lubanud mu juuksepõhjad ära värvida. ja teiseks tahaks väga kinno jõuda.
väga ootan. nagu alati.

Thursday, January 21, 2016

Suletud grupis. ehk märtsi beebid 2016.

See on ikka tõesti uskumatu /mulle siis muidugi/, kui palju aega ja energiat, aga ka raha on inimesed nõus kulutama lapsevankri, turvahälli, beebivoodi, riiete  jm leidmiseks ning ostmiseks. või palun väga. täna hommikul saan uue üllatuse osaliseks. isegi luti ostu ja valikut ei jääta saatuse hooleks. paistab, et ka lutil ja lutil on /suur/ vahe. ka luttide osas on eelistatumad firmad ja sordid. huuu, on see tõesti võimalik?
ehk, kui ühest küljest tunduvad mulle teatud küsimused ja teemad mngist hetkest ikka ilmselgelt ülepaisutatud ja totrad. siis teiset küljest süüdistan end sedasi mõeldes kohe ka üleolevuses ja paremaks pidamises. 

et siis. loen ja imestan. ikka ja jälle. kuidas küll inimestel on sedavõrd palju viitsimist ja tahtmist end asjade valimise ja ostmisega nii kurssi viia. mitte seda, et ma oma sellevõrra vabaks jäänud ajaga nüüd midagi targemat ära teeksin, kindlasti mitte. aga minu puhul pelgalt mõtegi end mõnele sellisele küsimusele sedavõrd pühendada. ja siis veel kõige tipuks valik teha. paneb mind nagu Vihmameest edasi tagasi kõikuma ning korrutama: ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha.

küll aga poleks mul midagi selle vastu, kui leiduks mõni minu mõtete ja maitsega inimene, kes mu eest sellised otsused ära teeks. suurima hea meelega. oleksin üliväga tänulik. sest olgem ausad, kõige kummalisem ja vastuolulisem selle juures ongi just fakt, et kui ma siis neid põhjalikke inimesi ja lahendusi vaatan, tunnistan küll, et vahel on ikka kohe väga kena. kohe sedavõrd, et teinekord tahaks endale ka. just sellist varianti. või väljanägemist. või veel keerulisem, hoopiski ise inimesena nii põhjalik olla.

aga ei midagi. mis sest, et vahel tahaks.
ei suuda. oska. või ei jaksa. ma ka kõige parema tahtmise korral selline olla.

või siis palun väga. ümberpöörd /milline naljaks sõna/. vaatame teist, minu jaoks täiesti mõistetamatut lähenemist ja teemat. palutakse võhivõõraste inimeste käest: soovitage tasulist ämmaemandat. või kas keegi elab kuskil minu kandis, oleks tore koos kärutamas käima hakata?

ja seda kõike absoluutselt juhuslike ning tundmatute kokkutulnud/saanud inimeste hulgas.
kuidas on üldse võimalik, et inimesed, keda ma mitte raasugi ei tunne, saaks soovitada minu jaoks sobivat ämmaemandat? või kärutada titevankriga koos  teise inimesega üksnes seetõttu, et lapsed on sündinud samas kuus?

arusaamatu. minu esimene. ka teine. ning usutavasti ka kolmas reaktsioon selle peale oleks pigem: Run, Forrest, Run!

aga näed. sellised me juba kord oleme.

Wednesday, January 20, 2016

siis, kui ta reedel jälle tuleb. tagantjärele.

sünnipäevaks.
jõuldeks.
pööripäevaks.
ja üldse. kogu eluks.

armastusega,
jaan, 2016

Tuesday, January 19, 2016

Unejutud

"Kas sa oled kuulnud, et öeldakse: ära hõiska enne õhtut!"
"Ikka olen. Inimesed kasutavad palju sarnaseid erinevaid ütlemisi. vanasõnu."
"Aga kas sa oled kuulnud sellist ütlemist: laku panni?"

Monday, January 18, 2016

jaanuaris. seal kuskil keskel.


14. jaanuar 2015
meil siin oli vahepeal 14. jaanuar. mees kinkis mulle selle pildi, mis mu tõtt öeldes täiesti sõnatuks võttis. uinumiseni välja. sel hetkel lihtsalt teadsin, et iga välja öeldud sõna ainult vähendaks kõigi jaoks selle väärtust.
mõtlen, et midagi ilusamat, puhtamat ega lihtsamat poleks ta vist saanudki mulle anda.

aga juba täna, vaid mõni päev hiljem, võin juba kindlalt soovitada, et sooja ja värsket otse ahjust võetud saia ei tasu kohe kindlasti pagariletist koju kaasa osta. eriti siis, kui sul on. ja siis juba õige varsti oli. plaan. sel päeval vähe tervislikumalt toituda.

ah jaa, ja laupäeval käisime mehega Carolit vaatamas.


see oli lihtsalt nii hea, et filmi lõpus hoidsin hinge kinni. korraks mulle isegi tundus, et mitte ainult mina, vaid kogu saal. huuu....ma ausõna ei söandaks siinkohal seda lugu sõnadega kirjeldama hakata. minu oskuste. ehk siis oskamatuse juures. oleks see puhas lörtsimine.
sest see film oli lihtsalt nii puhas. nii maitsekas. nii küps, nii täiuslik. nii hõrk. nii stiilne. nii väljapeetud (kui ka mängitud). nii õrn. nii sügav. nii usutav. nii tundlik.
nii vähe. ja nii palju. kohe nii nii. et vaadake kindlasti ka ise!

kodusel rindel, on meil nüüd lisaks kärule ka turvahäll. ja täna ostsin beesule ka tutikad teki ja padja. võrevoodi on ka. mehe enda tehtud. aga see on veel Hiius. vajab ära toomist.
ema küll ütles telefonis, et ei tohiks asju varem osta/muretseda. et tema on ebausklik. juba tema ema olevat olnud. ega lubanud ka enne minu sündi minu emal midagi ette ära osta. ja kuigi seda vanaema, kes mõni päev enne mu viiendat sünnipäeva suri, ma mingil põhjusel aeg-ajalt taga igatsen, siis ebausku mina keeldun tõsiselt võtmast. mina ikka lähtun oma sügaval sisemuses olevast teadmisest, et elu pole teps mitte iseenesestmõistetav. ning aukartus elu ees, see on mul täiesti olemas. millega seoses mõtlen, et milleski ei saa päris kindel olla. aga mina vähemalt loodan. usun. ja usaldan. elu. ning ostan. ostsime. sest mulle ei meeldiks, kui lapse sündides  oleme suurest kartusest ja ebausust tühjade kätega. ning mees peab esimestel päevadel/nädalal hädavajaliku hankimiseks mööda Eestit ja poode ringi tuiskama. selle asemel, et koos meiega rahulikult võtta.

ning kui juba aiast. siis lõpetuseks ka aiaaugust. ehk meemi kujul ja punktidena ka minu möödunud aasta: 

1. Mida sa tegid aastal 2015, mida sa polnud varem teinud?Kasutasin kartulikoorimisnuga. Küll porgandite koorimiseks. super üllatus. tõesti. olen vaimustuses. esimest korda küll alles detsembris. kui nägin, et mees nii tegi. aga kavatsen kindlasti sellega jätkata. kartuleid koorin noaga edasi.
2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi? Lubadused ahistavad. olen märganud, et teen palju rohkem ja parema meele ning tujuga, kui midagi ei luba.
3. Kas keegi su lähedastest sünnitas Kõige lähem sünnitaja oli mu täditütar. Märtsi lõpus sündis nende perre poeg. Nüüd on neil koos klassikaline perekond, keda tihti reklaami(de)s kasutatakse: isa, ema ja kaks last: tütar ning poeg.
Ilusad inimesed.
4. Kas keegi su lähedastest suri? Õnneks , õnneks mitte.
5. Mida sa sooviksid omada aastal 2016, mis puudus aastal 2015? Kui omamisest käib jutt, siis päris-päris oma kodu.
6. Mis riike külastasid? Soome. Rootsi. Ja muidugi Hiiumaa.
7. Mis kuupäev aastast 2015 jääb igaveseks su mällu? Miks?
koguni kolm:
14. jaanuar.
28. jaanuar.
ja 1. juuni

1. juuni 2015
8. Mis oli su suurim läbikukkumine? ma ei julge seda öeldagi. aga nüüd ma vähemlt tean, mis maik sellel on.
9. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse? mul oli elus vist esimest korda selline täiesti arvestatav põiepõletik. huh, mitte midagi meeldivat. aga halva tervise ja olemise juures saad ka alati kõige selgemalt aru, et elu kvaliteet algabki tervisest.
10. Möödunud aasta parim ost. olen vist enamuse ostudega rahul. va see ÜKS. pole  sugugi kindel, et julgen sellest üldse kellelegi rääkida. ehk lastele. võib-olla ka mehele. kunagi, kui juba vana olen. kui elu annab. tahaks küll.
11. Kelle käitumine teenib sult aplausi? arvaks ikkagi, et mehe. kuigi meil esineb loomulikult ka arusaamatusi ja lahkarvamusi, siis pea iga päev avastan end ikkagi mõttelt, kui tänulik talle olen.
no ja ema. temaga on keeruline. alati on olnud. oleme lihtsalt nii erinevad. aga talle jään ka kõigele vaatamata tänulikuks.
12. Kuhu läks enamik su raha? nagu ikka. erilisi üllatusi selles vallas pole. pean juba 15 aastat ruudulises kaustikus käsitsi pere eelarvet. ja enam vähem tean, kuidas, kuhu ja kellele. aastati pisut erinevalt. aga laias laastus siiski sarnaselt.
13. Kelle käitumine ajab südame pahaks? neid ikka mõni oli. alati on olnud.
14. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas? täpselt ei oskagi välja tuua. üldiselt on kogu aasta läinud  täistuuridel. nii palju uut ja ilusat korraga, mis lennutab, aga samas põleb, põletab ja tõmbab tühjaks.
15. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2015 meenutama? Pariisi terrorirünnak näiteks sobiks. just see suhtumine, mis prantslaste poolt kõlama jäi: me nutame, aga me ei karda.
usun, et see võiks olla vabalt elu moto.

16. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:
I õnnelikum või kurvem? palju inimesem jälle, ma ütleks. 
II kõhnem või paksem?  kõvasti paksem:)
III vaesem või rikkam? mmm....konksuga küsimus. nii üht, kui teist.
17. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud? magustat oleks vist alati kasulikum vähem süüa.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud? Rahulikumalt suhtunud.
19. Kas sa armusid aastal 2015? Ülepeakaela.
20. Kui palju üheöösuhteid?Täpselt 0. Suur ja ümmargune.
21. Mis oli su lemmiksari või telesaade? Downton loomulikult. Eesti omadest Õnne.
22. Parim raamat, mida lugesid? Armastuse sõnaraamat. absoluutselt kõige minum. stiil, ma pakun.
23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud? Üks töökaaslane. ma ei tea, kas nüüd lausa vihkan. aga mul on tõeliselt kahju, et olen talle oma elus nii palju aega pühendanud ja temasse uskunud. tema ja tema lugu ajavad mind hetkel tõesti ... oksele. ehk võiks seda pidada ka mu möödunud aasta läbikukkumiseks. samas muidugi ka õppetunniks.
õppetunnid iseenesest on vajalikud. ainult peaks jälgima, et need üleliia kulukaks ega pikaks veniks. halva energia ja inimeste/asjade liiga kauaks enda ellu lubamise jaoks tundub elu mulle täna juba liialt lühike ning lähedased liialt väärtuslikud.
24. Mis oli su suurim muusikaline avastus? Muusikaga on mul lood suht kehvasti. kuulan seda ainult oma autos, aga oma autoga sõidan jällegi suht harva. kui mitte öelda, et isegi väga harva.
25. Mis oli selle aasta parim film? "Uus sõbranna". see film puudutas, muutis ja mõjutas mind tõesti väga palju.
26. Mida sa tahtsid ja said? esimese asjana meenub mulle kohe mu "kristalllühter".
27. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said? 44 sain. Ema-isa ja Troonipärija käisid külas. Vaaritasin retsepti järgi üht toitu. tundus, et kõik läks kenasti, aga pärast ikkagi kuulsin, et olime mehega liialt ...eee, tundelised ning taktitundetud. see pidavat lihtsalt vastik olema. no nagu ikka. ja kuigi seesugused  märkused ei peaks mind juba ammu enam üllatama, siis võta näpust. ikkagi veits puudutab ja ajab (arvestatavalt) ahastusse. tundub olema paratamatus, millega oleks ammu mõistlik ja ennast säästev leppida/harjuda, aga on kohti, kus isegi mõistmisest, mõistlikkusest ja teadvustamisest jääb väheks. paistab, et on siiski mingeid kauges lapsepõlves sisse istutatud "tõdesid", mida hilisemas elus üsna lootusestu täies ulatuses/mahus välja juurida.
28. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks? arvan, et tahaksin jõuda päris oma koju. kohe kardan, kui need ajutised liiga koduseks ja armsaks saavad/muutuvad. mõni aeg tagasi mehele just kurtsin sama lugu.
29. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili? muutusteta. aastatega on pikemaks läinud:, aga see mulle sobib:)
30. Mis sind mõistuse juures hoidis? ma arvaks, et usk. elusse.
31. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis? jeekim. seda on nüüd küll liiga palju küsitud. ma ei oska vastata. Meryl Streep on lapsepõlvest saati meeldinud. juba esimses või teises klassis nägin filmi: Kramer Krameri vastu. ja sealt alates pole midagi selles osas muutunud.
32. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas? Selgelt liiga palju. Pagulased. Savisaar. ja kõige tipuks ka president.
33. Keda igatsesid? oma kadunud vanaema igatsen mingil põhjusel ikka ja jälle. kuigi ma tundsin teda nii lühikest aega, siis arvan, et see, mida/keda tundsin, võis/võiks mulle sobida. aga samas, kes teab. võib-olla on vanaemaga nagu Raimond Valgre kirjadega Ninale. kaugelt on kõik ilusam. suuresti enda meele järgi püsti pandud õhuloss ja illusioon. 
34. Kes oli parim uus tutvus? kui ma meest ei arvesta, sest temast sai ju ikkagi enam kui tutvus, on ju? siis kedagi teist nagu kohe ei meenugi. aga tõenäoliselt poleks mul peale mehe kellegi teise märkamiseks palju enam energiat ja silmi üle jäänudki.

35. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2015 õpetas. nagu vist iga uue aasta alguses arvasin taas kord naiivselt, et tean iseendast juba kõike. aga ega ikka ei teadnud küll.

Friday, January 15, 2016

Kuidas näitslikustada heaoluühiskonnas Maslowi püramiidi

Tundub, et oleme sattunud praeguse elamisega rajooni, kus torustik pole enam oma esimeses nooruses. juba teist korda viimase nädala jooksul keeran kraani lahti ja see ainult sahiseb.
mis tähendab, et kallasin praegu vetsu loputuskasti kolmveerandiku shampust, mis uue aasta öösel avatud sai. tõenäoliselt suuresti minu praegusest seisukorrast tingituna, aga seda tehes ei liikunud minus hetkel nagu mitte üks närv ka.
mingil hetkel kaotab ka kuld ja kard oma väärtuse.

üldse on täna totaalne enesehaletsuse eri. vedelen magamistoas voodis ja ootan juba pikemat aega, et akna taga oleva kasepuu okstele ilmuks lisaks rasvatihastele ka mõni leevike. ma armastan leevikesi. eriti lumega.
ja mida harva saab, see on eriti magus.

oleks mul nüüd vaid see võlupintsel, millega seinu sodida.

Wednesday, January 13, 2016

Astroloogiline kalender


Täheke saatis Suveplikale 2016 aasta kalendri. no vaadake nüüd ise, veebruari kuu on selline. ma ei teadnudki, et see nii poliitiline ajakiri on. täitsa huvitav, kas nad ise ka oma ettenägelikkusest veidi jahmunud on.

Tuesday, January 12, 2016

Purgis

Päev enne jõule rääkisin Elioni müügimehega, kes pakkus mulle üht soodsat TV paketti. vastasin, et tore, aga tahan rahulikult mõelda ja lisaks korra ka mehega läbi arutada. no loomulikult, juba kümmekond minutit hiljem mõistsin isegi, et tegelikult täiesti mõttetu.
aga.
too müügimees helistab mulle nüüd juba kolm nädalat järjest. kahelt numbrilt. kaks kuni neli korda päevas. ja mina ei võta vastu. ma vastan niigi võõrastele numbritele üliharva ning muuhulgas ei võta ma vastu ka seda kõne.
aga tema ei jäta. näeb, et ma ei vasta. kolm nädalat. aga ei jäta.
ema ja Ruudi ütlevad, et ole nüüd normaalne inimene ja vasta talle. ütle, et sa ei taha.
aga mina ei saa aru, mis või kes meist nüüd normaalne pole?
kas mina, kes oma telefonile ei vasta. kui ma ei soovi?
või tema? kes helistab mulle järjekindlalt mitu nädalat järjest. iga päev. tõesti taipamata, et see pole enam juhus, et keegi toru ei võta?

mis paganama uus ahistamise vorm see on?
sa lihtsalt pead. pead oma telefonile vastama.
andke andeks, kelle oma see lõppude lõpuks siis on? ja kellel siis ikkagi on õigus minu telefoni puhul otsustada, kellele vastata? või kellele mitte?

kaua see kestab? eile esimest korda mõtlesin, et tahaks kohe kuskile kaevata. mida kuradit!
miks mind sunnitakse tegema midagi, mida ma ei taha. kohas, kus mul ometigi peaks olema õigus valida. või pole siis?

Monday, January 11, 2016

Kui ma...

... mõnda inimest kadestan, siis nt seda naist siin. inimene on leidnud siin elus midagi päris oma, millesse iga (vaba) kell uppuda. samas midagi, millest  kinni hoida ning mis aitab vee peal ja mõistuse juures püsida.

ja kui ma oleksin üksi. elaksin üksi. siis võiksin. ei tahaksin. lausa unistaksin. elada terve elu just sellises Lollike Ivani köök-toakeses

Saturday, January 9, 2016

Teki alt

Loen ja kohtan viimasel ajal aina enam suhtumist stiilis, a la mis neil inimestel küll viga, et nad nii kurjad ja vihkavad on. miks eestlase parim toit on teine eestlane? jne. ning samal ajal tuleb sinna otsa kohe midagi sarnast, et kuidas nad küll nii rumalad ja lollid on, et aru ei saa, nalja ei mõista?

või siis väga konkretses sõnastuses: Evelin Ilves tegi end minu silmis lõplikult täis. ma ei ole seda üllitist lugenud ja ei kavatsegi lugeda. aga mingi väärikuse ja eneseuhkuse võiks inimene säilitada.

süüdistavad teisi, et need nii kurjad, vihased, rumalad, lollid ja vääritud on.
ning sinna otsa teevad ise kohe täpselt sedasama.
väga kummaline.

oma Väikeses Maailmas panin eile õhtul meie väikse elutoa kamina proovile. pagana külm on ikka väljas ja kui see nii kangutab ja järgi ei anna, siis lõpuks hakkab see siiski ka toas endast märku andma. tuleb tunnistada, et tuli ja kamin tegid oma tööd täpselt nagu nende kohus. nii, et kahhelkivid olid veel enne magamaminekutki mõnusalt tulised.


tegin ka esimese beebiostu ning ostsin tutikad sukakad, mis tunduvad hetkel nii väikesed, et need küll ühelegi beebile jalga ei mahu. aga ma tean. lihtsalt tean, et tegelikkuses jäävad need alguses suurekski.
mees arvas enne minekut, et nüüd oleks vist õige aeg ka vankrit vaatama hakata. võtsin siis kätte ja surfasin ta äraolekul ka kasutatud vankrite maailmas. leidsin ühe sobiva Tartust ning leppisin juba ka müüjaga kokku, et mehe koju jõudes arutame läbi, kuidas järgi läheb/läheme. nii et sellega peaks nüüd siis ka korras olema. ehk.


ja eile tabas mind täiesti lõputu igatsus mehe vastu. andsin talle lõpuks keset päeva teada, et ma ei tea, aga hommikust saati ja mitte kuidagi üle ei lähe.
sain vastuse, et juba ühe päeva pärast. kui meri jäätub, siis otse. kui ei, siis ringiga. tulen. kindlasti. pikkade silmadega...

ootan, ootan. hiljemalt keskööks peaks ta kodus olema.

Friday, January 8, 2016

Mis siis, kui kõigest aru ei saa?

Kui mees nii nädalaks ära sõidab, hakkan juba umbes päeva pärast kahtlema, kas ta on ikka olemas. kas meie oleme ikka olemas. vaatan õhtul voodis aknast välja ja mul on tunne, nagu see kõik oleks olnud vaid mingi unenägu.
ja nii alati.
ma ei tea, miks see nii on. ehk on seda kõike on olnud korraga nii palju. muutusi. sädemest lahvatanud uut algust. hoogu. tundeid. minekut. kiirust. intensiivsust.
ehk saan nii mõelda hoopis seepärast, et võin kindel olla. et ta tuleb tagasi.
ma ei tea. ma tõesti ei saa aru.

ja kui ta siis lõpuks koduuksest sisse astub. siis ma ikka veel nagu hästi ei usu. ja mulle tundub, et ma koguni võõrastan natuke. nagu laps. kuigi ootan. väga. siis ikkagi. tahaks pisut  aega. ma ei tea täpselt milleks. uuesti sisse elamiseks? eemalt piiluda. vaadata, kuidas ta toimetab ja omi asju ära paneb. nii, nagu mind poleks olemaski. harjuda. et jaa, see kõik ei ole ikkagi unenägu. vaid väga päris. väga väga päris. ta on päris. me oleme päris. ja me saame lapse.

kuniks ta kallistab. ja ütleb, et igatses mind. täpselt sel hetkel ma sulan. ja olen jälle tagasi.

lapsepõlve ja muinasjuttu tagasi minnes tuleb mulle alati meelde Kai, Lumekuningannast. mäletate? see külmutatud südamega väike poiss, kes jääklotsidest sõna IGAVIK pidi kokku saama. tema ka unustas ja tardus, kui kauaks üksi ja eemale jäi. kuniks soe süda, armastus ja puudutus ta uuesti ellu äratasid.

imelik. vahel mõtlen, on see normaalne?

Thursday, January 7, 2016

ja õhtul. kui juba, siis juba.

külas

Ja keskpäeval. ehk lugu sellest, kuidas külmaga kogu ilm tarretub. isegi taevas.

kui vaatan neid oma aknast mööduvaid lennujaama teel olevaid maanduvaid lennukeid, siis tuleb mulle meelde sügavkülmast võetud Viru Valge. mida pitsidesse valatakse.
just selliselt nad mulle mõjuvadki. venivad. aegluubis. nagu taevasse kleebitud.

Hommik

Kui end parasjagu halvasti ei tunne, siis on tegelikult imeliselt tore ja mõnus hommikul ärgata. tõtt öelda, siis jube ammu pole seda tundnud.
mõistan isegi, et olen hakanud oma rauatableti võtmisega ilmselgelt venitama, sest peale selle sissevõtmist olen oma olemisega vähemalt paariks-kolmeks tunniks totaalselt audis.
lihtsalt ei raatsi veel seda ootmatult-üllatavalt head hommikuolemist endalt kohe ära võtta.

eile õhtu koristasin. mees on ära ja Suveplika oli vanaema juures. Ruudike oli, aga temast pole vist iial tüli.
muuhulgas loopisin asju minema. jumalik tunne, jumalik ma ütlen! täiesti midagi muud, kui niisama põrandaid pesta.

täna õhtul on plaanitud Troonipärijale külla minna. Troonipärijal nimelt on uus tütarlaps. arukas blondiin. üürisid kahekesi siia meie lähedale korteri ja Troonipärija rääkis jõuluõhtul, et sellest tütarlapsest võiks tema naine saada.
absoluutselt kõik pereliikmed peale minu on tütarlapsega juba kohtunud! pidavat väga meeldiv piiga olema.
ja mina siin ei suuda otsustada, kas osta neile soolaleivaks pesukorv. või kaal. vist ikkagi pesukorv. sest kui neid vaadata, siis võiks vähemalt eeldada, et kehakaalu vastu ei pruugi neil kummalgi suuremat huvi olla.
no vat siis.

ilusat päeva teilegi!

Wednesday, January 6, 2016

Paugud luuavarrest!

Kasvatajad kiitsid täna Suveplikat taevani. kui veel aasta tagasi oli temaga probleeme, et hoidis väga omaette ja üldse ei seltsinud, siis nüüdseks pidi olukord totaalselt muutunud olema. täiesti lasteaialaps, nagu kasvataja kokku võttis. väga mõistev, abivalmis, sõbralik, tähelepanelik. ja väidetavalt terane veel peale kõike. vau! kõik lapsed pidid soovima temaga mängima ja teda lasteaeda ootama.
täitsa uskumatu. kuulad ja mõtled, kas jutt käib ikka meie Suveplikast.
kodus jagame ikka maid ja nooli omajagu .

samal ajal. kui võimalik valida, kas lasteaeda või koju. siis alati koju. ja kodu.
pea igal hommikul üritab mind ära rääkida, et äkki saaks lõunast.
ja nii on olnud kõigi mu lastega.
olen ainult kuulnud sellistest lastest, kes vabatahtlikult hommikuti lasteaeda nõuavad. ja õhtuti koju tulla ei taha.

no olen olnud tegelikult alati seisukohal, et pigem siis juba niipidi, et kodus frukt ja väljas paipoiss.
mida ma aga mõelnud olen, et kas asi on minus, et ei oska? või milles küssa, et ükski mu lastest pole eelistanud aeda kodule?

Tuesday, January 5, 2016

Minekud

"Kas joome veel ühe tee? Jõuame?"
"Ei, ma tahan, et sa juba minema hakkaksid."
"????"
"Ma tahan, et sa juba läheksid. sest ma nii väga ei taha, et sa läheksid."

Kohe ei armasta neid viimaseid hetki ja hüvastijätte. alati mõtlen, et saaks need juba kuidagi kiirelt otsa ja tehtud. edasi on lihtsam.

Monday, January 4, 2016

Isehakanud kuningad ja kuningannad. ehk umbes nagu Sipsik. kes kätega vehkides herilaste vastu võitles.

Ausõna.

mulle ei meeldi elada riigis, kus korruptsioonikahtluse tõttu ametist kõrvaldatud linnapea paneb sellele vaatamata täiesti pohhuilt traditsioonilisel jõulueelsel vastuvõtul kaela linnapea ametiketi. ning kuulutab mõni aeg hiljem, nagu õige mees kunagi Raekoja aknast välja jõulurahu.

mulle ei meeldi elada riigis, mille president laseb täiesti süüdimatult ja südamerahuga meedial maha materdada oma endise abikaasa ning kihlub ja abiellub ise seejärel kibekiiresti vastikult vassiva ja räpase hõngulise loo loori varjus ja all.

mulle ei meeldi elada riigis, kus uus esileedi teatab, et jah abiellusin, aga ka abielu sõlmimise järel ei pea ma ennast avaliku elu tegelaseks.

mis mõttes nagu.

mulle väga meeldis, kuidas Kristel Vilbaste ühes kommentaariumis kommenteeris, et ennegi on kuningad troonist loobunud, kui on tahtnud tavalise inimese kombel elada.
absoluutselt õige. elagu. palun väga. ja kõike head neile. aga palun ärgu olgu nii jultunud ja nahhaalsed, nagu nad seda praeguses olukorras on. mida mina, tavakodanikuna olen sunnitud tolerantselt, sallivalt ning vaikimisi pealt vaatama. ma ei taha. saate aru. see riivab minu õiglustunnet. aga kui midagi öelda. või arvata. siis tituleeritakse sind koheselt vihkajaks ning küüniliseks persooniks.
andke nüüd andeks, aga mulle jääb küll mulje, et neil praegustel tegelastel puudub igasugune respekt ja vastutustunne oma riigi ja rahva vastu.
vaatasin Kuninga kõnet ja mõtlesin, kas Ilves oleks abiellunud ka siis, kui selle tulemusena oleks pidanud tagasi astuma kogu valitsus? nagu juhtunuks ajal, kui Edward VIII poleks abiellumise nimel olnud nõus vabatahtlikult troonist loobuma.


ja üleüldse. olen vist väga halb inimene, aga mind riivab ka see, kui nooruke peaminister teatab, et peame veel rohkem pingutama. või tujurikkuja jõuline lõpulaul, mida sotsiaalmeedia poolt ülistati ja heaks kiideti.
mis mulle nagu kohe üldse peale ei läinud. Postimees ja Mart Laar tulid meelde. kus viimane ütles, et need inimesed, kellel on teine arvamus, kellel on millegipärast mure...me ei peaks neid vihkama. nimetama neid kõikvõimalike nimedega, sõimama ja vaenlaseks pidama, mis on olnud kahjuks iseloomulik paljudele artiklitele. huvitaval kombel eriti just neile artiklitele, mis kutsuvad suuremale sallivusele. need muutuvad vahetevahel  ikka väga kurjaks.

ma ei taha elada ka oma väikeses maailmas ja riigis. kus mehe advokaat palub edasi lükata tähtaegu. arvestades nii mehe kui ka tema lepingulise esindaja (loe: tema enda) üldist töökoormust vahetult jõuludele eelneva perioodil ning seejärel ka esindaja viibist puhkusel jaanuari keskpaigani. Lisaks annab ta teada, et istungiks ei sobi ka üks nädal märtsis ning kindlasti ka ajad, mil toimuvad mehe kevadise õppesessiooni eksamid.

Mehe näol on tegu 54-aastase vaba mehega, kel pole lisaks oma töökohustustele. ega nüüd vist siis ka õppetööle. mingeid muid kohustusi.

ja kohus tuleb sellele palvele vastu. offfkoors.

seal samas. kui minu advokaat palub edasi lükata teise istungi, mis on määratud ajaks, millest jääb vähem kui kuu mu lapse sünni tähtajani. seda põhjusel, et see võiks osutuda nii minu, kui mu arsti seisukohalt mulle nii lühikest aega enne lapse sündi liialt koormavaks.

siis kohus keeldub. põhjendusega, et istungi edasilükkamine tingiks menetluse põhjendamatu venimise.

vat nii on lood Eesti Vabariigis. töö on iga kell tähtsam kui tervis. /mille peale mulle muide kohe meenub Minu Rootsi, mida praegu loen/.

et siis. neljandat korda suve lõpus abiellunud mees. kellest loetud kuud tagasi sai lisaks veel ka kristlane. kes kuulub peale kõike ühingusse, kus läbi enesetäienduse on võimalik saada/muutuda veelgi paremaks inimeseks. kel on ikka väga mitu last. kellest viimase vastu on ta möödunud aasta jooksul ajaliselt kokku huvi tundnud vähem kui kahe ööpäeva jagu tunde.
ning kes türanniseeris ja vägivallatses. kodus oma naise kallal. oma viimase lapse nähes ja juures olles. nagu muuseas.
vat selline mees lõikab läbi elu. nagu nuga läbi sulavõi.
ja kogu maailm tuleb talle vastu. sest ta on edukas ja lugupeetud.

huh. pole siis vist ime, et kohati tahaks maailma otsa.
vahel lihtsalt kogub ja koguneb. ja seal oleks ruumi vehkida.

Friday, January 1, 2016

Peeglike, peeglike seina peal, mida uus aasta meile toob...

Minu möödunud aasta kolm suurimat uut mahuvad siia mu kaasaskantavasse taskupeeglisse:
* uus kodu
* uus inimene mu elus
* uus kõht

täna öösel, kui aknast ilutulestikku vaatasin, siis teadsin, et kuskil on selle aasta uus ka juba kirjas. oma heas ja halvas. ainult ma/me veel ei tea seda. ühtpidi põnev, aga samas ka veidike kõhe.
hommikul, kui silmad avasin, nägin esimese asjana, et akna taga sajab peenikest lund. palun väga. esimene uus juba platsis.

see ei peaks ju kuidagi ühes kindlas kuupäevas kinni olema. aga ometigi on alati sel hommikul tunne, et uus lehekülg sai ette keeratud.

Kõike head ja ilusat teile alanud aastal!