Monday, February 29, 2016

Inglid ja Kuradid minu sees

Ma võin tunduda hull, aga ma nii väga tahan sinuga seda last saada, teatab mees eile täiesti suvalisel hetkel mu kõrval olles.

tahan või ei taha. aga ikka käib muuhulgas peast läbi ka mõte, et midagi peab seal taga olema. see nagu poleks päris normaalne tõesti. või nii.

ühest küljest püüan end veenda, et selline kahtlustamine minu vanuses oleks ju igati mõistlik. täiskasvanuks olemise ja saamise juurde peaksidki väidetavalt kuuluma sellised märksõnad, nagu kogemused, vastutustunne, kontroll oma tunnete ja emotsioonide üle, tark ei torma, saadud õppetunnid, analüüsivõime. ja muu selline kraam.

teisest küljest tunnen end seejuures jube vastiku ning kibestunud inimesena. selline pidev tagamaade ja põhjuste otsimine mõjub kohutavalt tülgastavalt ja mürgitavalt.

Sunday, February 28, 2016

Isiklik rekord

Leidsin muuhulgas rikkuse kuldvõtmekese.
kui oleksin veel aasta-paar padurase, siis võiks minust saada vabalt miljonär.
veebruari kuus on mul enda peale kulunud täpselt 1,69 eur.


Thursday, February 25, 2016

kodukootud moepolitsei. ehk kuidas me 98-dat tähistasime.

Ise arvaks, et minu jaoks on tähtpäevadest üldse kõige olulisem just Eesti Vabariigi aastapäev. isegi ei tea täpselt miks. endale tundub, et ehk mängib kaasa ka aastapäeva ajaline asukoht. armastan meeletult selle kuu ja päeva uut valgust. algust. veel täiesti puutumatut värskust. hingamist ja lootust.

Kutsusin sel puhul külla Troonipärija koos aruka blondiiniga. nad tõid meile pidupäeva puhul külakostiks väikse Linnupiima kommikarbi ja tulbid. ise just lootsin, et ehk toovad lilled. mehele veel enne ütlesin, et juba mõnda aega mõtlen tulpidele, aga ootame ära, ehk loevad mõtteid. kui ei, siis ostame järgmisel päeval ise. ja palun väga.

isa kutsusin ka. aga tema jättis otsad lahtiseks. võib-olla, aga võib-olla ka mitte. lõpuks läkski kuskile mujale külla. ei täpsustanud kuhu ja ega mina ei hakanud viisaka inimesena pärima ka. ema ei kutsunud, kuna tema poleks nagunii tulnud.ärge küsige, kust ma tean. lihtsalt tean ja tunnen teda. tudengiga on sama lugu. temast on saanud suht Tartu patrioot ja ma millegipärast eelda(si)n, et ta poleks tulnud. väidetavalt saabub ta Tallinna järgmise nädala lõpus. nii et seda enam.
no ja Ruudi ja Suveplika olid kodus nii või naa.

küpsetasin lõhepirukat. laste pärast tegin ka ahjupraadi ahjukartulitega. kõrvale mehe ema tehtud kodune hapukurk ja poest ostetud täidetud munad. laste osas selline kindla peale minek.
päev varem leidsin Umamist ka tordi.

päris nii efekte see välimuselt mul kohe kindlasti välja ei kukkunud, aga maitses huvitavalt kombel nii, et söödi korraga peaagu tervenisti ära.
kaunistuseks hulgaliselt Eesti lipuga võileivatikke ja trikoloori värvides küünlad.



loomulikult vaatasime ka kontserti ning sellel järgnevat kätlemistseremooniat. selles osas olen ma täiesti avalikult kollane. mulle kohe meeldib see kleidimäng. panna neist kokku iseenda Top 10 ning kõige lõpuks välja valida ka see üks ja ainuke, millises neist ise vaibale oleksin läinud.

hiljem pilte vaadates veendusin, et kokkuvõttes võib minu puhul kindalt väita, et mulle meeldib lihtsus. riietus, mille kohta võib täiesti vabalt öelda, et vähem on rohkem.

minu selle aasta kleit, ehk Top 1, tatatadaaaaa.... oli seljas proua Tsahknal:



paarina meeldis mulle täiesti konkurentsitult kõige enam EKA rektor Mart Kalm koos kaaslasega.
naise riietus. ehe (rinnanõel?). soeng. prillid. kokku täiega efektne ja äge.
kogu tervik. ainult mulle millegipärast tundub, et eriti ägedaks tegi kogu komplekti just selle taga peituv isiksus. ja pilk. usun, et iga teine oleks sellises riietuses võinud jääda ka täiesti märkamatuks. aga võib-olla ma eksin ka. mis teie arvate?

 
siin on minu lemmik soeng. kleidi värv on samuti väga ilus, aga ma ei tea, kas ma ta sellegipoolest kolmandale kohale seaks.


lemmik laps pidustustel. nii armas outfit:


ning küll Jüri Jaansonil oli erakordselt kena ema. märkasite ka?

l

minu Top 2 ja Top 3 kleidid olid seljas Siret Kotkal ja Kärt Tomingal



usun, et mu Top 4, ehk riietus, millega tunneksin end täiesti nagu kala vees oli seljas Juku-Kalle Raidi kaaslasel. millele ei teeks vist palju liiga ka, kui öelda T-särk pika seelikuga. aga mis teha. pole mõtet endale valetada. see on midagi väga minulikku. kusjuures võiksin selles vabalt käia ka igapäevaselt. pigem isegi nii.


nii. arvan, et viiendaks  (ehk Top 5) oleksin ilmunud ehk sellises valges kleidis (kes see naine on, ma ei teagi):


ning Top 6 ja Top 7 on Sven Mikseri naine ja keegi ... tundmatu.
6. siin peaks nüüd olema pilt Sven Mikserist koos abikaasaga.
7. kellega tegu, ei tea.


Top 8, ehk Darja Sepp:


Top 9 võiks olla Lavli Perling. ehk on see mõjutatud enam naisest, kes mulle mingil põhjusel sümpatiseerib, aga kleit on ju samuti ilus. või mis. iseasi, kas selline mulle selga sobiks.


nüüd kleidid, mis mulle iseenesest meeldisid, aga mida ma ise aga ühel või teisel  põhjusel selga ei paneks. ehk. ka. mida ma välja ei kannaks:




ning kuigi ma eelistaks sellisel üritusel siiski kleiti pükstele, siis Kris Sooniku pükskostüüm mulle ka tegelikult väga imponeeris. väga hästi langev ja efektne. talle sobis. no ja see käekott:)


Paeti naise kleit tekitas mus vastakaid tundeid. kleit justkui meeldis, nii lõige kui värv, aga naine ise tundus selles kuidagi pahur ja kuri. ehk ajaski see mind asja juures segadusse. minu arvates paistab see isegi pildilt natuke välja.




hästi kummaline kombo oli ka see kleit. segu miskist kuningannalikkusest ja casualist. ma ei tea siiani, mis ma sellest  arvan. aga silma ta mulle jäi. peaasjalikult kindlasti just selle tasku pärast.



Neli kõige hirmsamat kleiti olid minu arvates need (alustades kõige kohutavamast):



ning kõige lõpuks ka kõige ebasümpaatsem naisterahvas vastuvõtul. mitte midagi temas mulle kohe mitte sugugi ei meeldinud:



Vat!

Monday, February 22, 2016

pahupidi

Mees saadab pool tundi tagasi sõnumi: äge. õues.
no emotions. püüan kõigest hingest seda ägedust tabada, aga tunne on ikka nagu teismelisel: mis mõttes, äge. boring.
ainult üks mõte tundubki praegu äge.
täitsa piinlik. iseendalegi hakkan juba (ammu) vastu. kodustest on kahju.
püüan küll eemale ja kaugemale hoida. oma raskes olekus ja tuimuses võimalikult märkamatuks jääda. päris hästi nagu ei õnnestu. vähemalt endale jääb selline tunne.
süümekad. koledad. üle kuidagi ei lähe. ei taha selline boring olla. aga mis sa teed.
mehele tuletan päevas vist juba mitu korda meelde ära praegu mind ainult kuidagi isiklikult võta, eks. rohkem vist iseenda rahustuseks, kui teda vaatan. aga ikkagi.
ja tänan teda, et ta nii tubli on. ning argipäevased Suveplikaga toimetamised praegu nii enda peale on võtnud. ikkagi võõras laps ju. imetlen ta püüdlikkust ja kannatlikkust. rääkigu teised, mida tahavad. arvan, et see on kiitmist väärt.
may be, ehk need eelnenud kümme aastat ka võimendavad mu tundeid. aga ausõna. praegu ei jõua seda tuge ja hoolimist. teist inimest enda kõrval lihtsalt ära ega üle hinnata.

istun esikusse peegli ette. kitkun kulmud. ei mäleta, millal viimati. värvin silmad ja panen natuke jumet näkku. kõrvarõngad kõrva.
lõikan juukseotsad ning keerutan juuksed seejärel kuklasse kokku.
püüan naeratada.
natuke lahkem paistab küll.

mees helistas ja ütles, et astus just kontorist välja. läheb veel enne koju tulekut beebipoest läbi. ning lubas mulle vahukoorega statoili kohvi tuua.
nice.

Saturday, February 20, 2016

vahelduva eduga. ja siis täitsa edutult.

paanika ja põnevus. ootus ja ärevus. kogemused ja teadmatus. ülevus ja väsimus. heldimus ja tujutus. õrnus ja tüdimus. rahutus ja õnnistus.

raskus, raskus. raskus. uni. uni. ja veel kord uni. öösiti unetus. sekka iiveldus ja isutus.
vahel viskan endal nii üle. siis muutun korrapealt otsustavaks. aitab selleks korraks. sellest sitavareseks olemisest.

mõneks ajaks. et kõik saaks jälle otsast alata.
paanika ja põnevus....

Thursday, February 18, 2016

lollustest

minu (magamis)tuba ehk järjekordne LOLLUS
... paljude kõrvaliste isikute vaatenurgast.  seega kontrollisin oma tegu ja vaimset seisundit igaks juhuks ka psühholoogi haridusega inimese seisukohast. ning sain vastuseks, et selline tegu on täiesti mõistetav ja arusaadav. teinekord võivad sellised lõpetamised olla enda jaoks väga vajalikud.

teiselt poolelt aga saabus paar päeva tagasi avaldus, kus palutakse ka mu juba korra jutuks olnud keelenäitamine istungi protolli lisada, kuna...

...kuivõrd tõenäoline on hageja (loe: minu) hirm kostja ees jne, kui hageja näitab kostjale lausa kohtus asja arutamise käigus, ning mitte üksnes kohtu ja advokaatide kui kõrvaliste isikute, vaid ka tunnistajana üle kuulatud ja saalis viibinud enda ema juuresolekul, sõna otseses mõttes keelt. on eluliselt ebausutav, et isik toimiks kõnealuste asjaolude arutamise käigus taoliselt juhul, kui talle ka tegelikult oleks aastaid põhjustatud tervisekahjustusi, hingelist valu ja kannatusi ning tekitatud rängalt negatiivseid tundeid...

huvitav mõttekäik. mina mõtleks siinkohal, et kui ka poolteist aastat peale lahkuminekut peaks oma hilisema ohutuse ja tervise pärast üht inimest, nimetagem seda siis keelt näidates, sedavõrd kartma. kas poleks siis sellise suhtumise juures juba tegu ühiskondlikult üliohtliku psühhopaadiga, kes ehk üldse ei tohiks meie kõigi turvalisuse huvides vabaduses viibida?
ma ei mõista, kas ainult mulle tekib seda lugedes selline mõte ja küsimus?

- - -

aga nüüd siia otsa kohe ka täis kannapööre  .... mis tähendab... et täna, 24 aastat tagasi, pidanuks kirjade järgi ilmale tulema Troonipärija. mille ta otsustas edasi lükata paar nädalat hilisemale kuupäevale, ehk 4. märtsile.
tänane beebi peaks kirjade järgi ilmale tulema just 4. märtsil. mille juures ma mõtlen, et ka poleks märgiline nüüd 24 aastat hiljem see Troonipärija poolne lüke oma tulekuga vastupidiselt tagasi pöörata.
mis minu jaoks tähendaks muidugi veidi varasemat kiiresse aega sukeldumist. aga teisipidi kaoks too muu raskus, mis praegu teosammul mu käimisi ja tegemisi saadab.
veidi hirm on ikka ka, aga jumal, kuidas ma tahaks teda juba näha.

Wednesday, February 17, 2016

Komplimentas

Suveplika ütles mehele, et kui me abiellume, siis tema tahaks ka endale mehe perekonnanime.

täna käis ta koolikatsetel. joonistas perepildi. rääkis, et seal olid beebi, mina ja tema. pika lilla sabaga kleidid seljas. üks võõras tüdruk, beebi sõber. siis vanaema. ja Ruudi. ja mehe joonistasin ka, teatas ta kelmikalt kõige lõpuks.

läks ja tuli rõõmsas tujus. see on kõige olulisem.

Tuesday, February 16, 2016

viimased minutid

Kui Suveplika sündis, siis palusin, kas saaks ühe päeva lisaks beebiga haiglas olla, kuna trepi kokkupanek võtab veel lisapäeva aega.
mäletan, kuidas arst vastas midagi sarnast, et mis kummaline fenomen see küll on, et probleem, kus beebiga seotud kodused ümberkorraldused ja muutused jäätakse nii viimasele minutile, et just see üks päev puudu jääb, on nii sagedane.

nüüd siis panime mehega nädalavahetusel tapeeti. minust enam muidugi suurt abi pole, aga veidike siiski. isegi kui mitte rohkem, siis olin vähemalt sajaga kohal. emotsionaalselt toeks. pikutasin voodil ja vaatasin. kõikse aeg. jumal, kui korralikult ta tööd teeb. see on puhas nauding.
mõtlesin, et mina vist ei suudaks talle omalt poolt midagi nii korralikku  vastu pakkuda. õmblemiseks olen ilmselgelt liig kärsitu. kududa mõistan ja suudan, aga kindlasti mitte nii perfektselt, kui too tapeet seina sai. riideid pesen ja triigin. kodu püüan enam-vähem korras hoida. jah, ja ka kodus valmistatud korraliku sooja toidu püüan siiski igaks õhtuks lauale panna.
aga endale tundub, et selles kõiges jään talle oma korralikkuselt siiski suuremal või vähemal määral nõksa alla.
ütleme nii, et tema võiks minu nägemist mööda töötuks jäämisel remondi  (töö) tegemisega leiba teenida. minu oskustest piisab kenasti koduseks majapidamiseks. aga selle eest raha küsimiseks jääks nagu väheks.

aga. sain talle vähemalt öelda, kui uhke ma seda vaadates tema üle olen.

päeval ja ...
õhtul

Monday, February 15, 2016

neli kalendrist kadunud päeva. ehk tangot tantsitakse alati kahekesi.


Eile ja täna

Täpselt kaks aastat tagasi.
mäletan, et seinte peal olid Epp Maria Kokamäe maalid. ja ta ütles, et ta tahaks mulle ühe osta, sest nendes on palju mind.
mul ei lähe ka eales meelest, kuidas ta demonstreeris mulle ühel teisel hommikul peasissekäigu varikoja omapärast akustilist efekti - ühes nurgas sosinal öeldu on selgesti kuulda vastasnurgas. ja ma ei teadnudki seda.
ning palju muudki. mõnus kulgemine ja toredad päevad.
ühiskonna vaatenurgast kindlasti hukkamõistu vääriv. minu jaoks aga ülimalt vajalik, puhas ja puhastav samm. ning mälestus.
isegi siis, kui kohtus vastaspoole advokaat nüüd väga tähtsalt aina pead vangutab ning söögi alla ja peale mu moraalitust ning armukest mainida ei unusta.
isegi siis. sest läheb, kuidas läheb, aga kõige tähtsam on tänaseks päevaks ikkagi see, et see vägivald minu ja mu laste elus on õnneks nüüd läbi.

seega usun, et neid nelja päeva võib vabalt tituleerida ka mu eelmise kooselu prohmakaks. või palun väga, minugi poolest ka mu katuseterrassi suudluseks.
ainult, kui mul puudub igasugune aimdus, kuidas eks presidendiprouaga. kas tema prohmaka puhul oli tegu tahtliku kättemaksu, meeleheite, väsimuse, tüdimuse, nõrkushetke või veel millegi kolmandaga.
siis enda puhul tean kindlalt. et tegemist oli täiesti teadliku ja läbimõeldud. eesmärgipärase sammuga. mille täpsemaid detaile ega põhjusi ma siinkohal  välja tooma ei hakkaks. sest see on pikem lugu. aga teadsin väga täpselt, milleks seda teen. mida see mulle annab. või siis ei anna. ning muidugi ka seda, et sellel võivad olla tagajärjed.
vahel mõtlen, et huvitav, miks mind peetakse emotsioonide inimeseks. ise arvan, et kaalun ja mõtlen enne mingit sammu asjad päris põhjalikult enda jaoks läbi. ainut teiste jaoks tuleb see ootamatult. sest nemad ju ei näe, kuule ega tea seda. 

täpsemalt, kui Emand ühes oma blogipostituses. pole seda tunnet ja sammu keegi minu jaoks suutnud kokku võtta.

 ...aga ise tunned end võibolla alandatuna, vihasena või põlglikuna ja üha kaotad ennast, siis ühel hetkel võib su psüühika sulle appi tulla ja sa teed midagi, mida kõik nimetavad "LOLLUSEKS" ..., aga tegelikult oli see kiirtee sellest olukorrast PÄÄSEMISEKS ja just seda sa vajasidki...

minu jaoks tuli prohmakast ilmselge tõuge ja jõud. arusaamine. selgus. et sellisel kujul enam jätkata ei saa.


tean, et ka tolles teises elus tekkis neist päevadest omajagu pahandust. tõeline torm veeklaasis. aga kuna nad on siiani kenasti koos, siis mu süda on tegelikult rahul. sest tahan väga uskuda, et said nemadki sest prohmakast lõppkokkuvõttes üknes kasu. ehk pani too seik ka nende elus seisva vee liikuma ning lõi õhu puhtamaks.

anyway, ise tunnen täna üksnes lõputut tänutunnet. 
mis sest, et keegi teine peale mu enda vist päris hästi mind ei mõista.

just see prohmakas kandis mu tänasesse päeva, kus end õnneliku, hoitud ja armastatuna tunnen.

Wednesday, February 10, 2016

on hetki ja päevi, kus tunnis on 120 minutit. praegu näiteks.

Sel korral tunnen suisa erilist kärsitust ega malda reedet kohe nagu mitte kuidagi ära oodata. ehk on asi koerasabas ja teadmises, et Mehe tagasi jõudes järgneb sellele paarikuine paus, kus ta mõneks kuuks meist väga kaugele eemale ära minema ei pea. koerasabad, teadagi ongi need kõige enam pingutust ja kannatlikkust vajavad kohad.
aga teadagi-teadagi. ei too arusaamine alati leevendust. sest teadagi-teadagi-teadagi on süda ka kuskil alati mängus.

iga kord, kui ta minema peab, tunnen, kuidas need neli pulka mu ekraanil päev-päevalt kustuma hakkavad. ning kui ta siis saabub, pean saama vähemalt 15 minutit kõvasti-kõvasti lihtsalt ta vastas olla. täiesti sõnatult, nii on kõige parem. ma pole täpselt aru saanudki, mis tema sees on, aga ma lausa füüsiliselt tunnen, kuidas soojus ja elu ja värvid ja maitsed mu sisse niimoodi ta kaisus olles tagasi voolavad. olete näinud, mis juhtub multifilmides norgu/sorgu vajunud lillega, kui talle mingil hetkel juua antakse? umbes nii.

ja kui lõpuks see reede ikkagi tuleb, leppisime veel öösel enne ta minekut kokku, et paneme magamistoa ühte seina roosilise tapeedi. kohe laupäeval. ootan.
apppiiiiii, kuidas ma ootan. tuleks ta juba ometi kord koju.

Tuesday, February 9, 2016

blogi, blogi, blogi, blogi, blogi

täitsa uskumatu, kui palju arutati tänasel kohtuistungil minu blogi teemal ja ümber.
vastaspoole advokaat esitas mulle isegi küsimuse, kas teie arvates on te blogi pigem faktipõhine või ilukirjanduslik.
ema vastas samale küsimusele tunnistajapingis, et tema meelest ikka faktipõhine. 
Suveplika isa aga, kui sõna sai, väitis, et polegi tegelikult terve meie kooselu jooksul minust aru saanud, kas elan päris või mingis oma loodud fantaasia maailmas. et tema meelest on ka minu blogi belletristika.
täpselt nagu kogu temapoolne vägivald, millest ma räägin. või nagu ta advokaat lõppsõnas kokku võttis, mida ma endale nüüd lihtsalt ette kujutan ja välja mõtlen.
et hea lihtne ju.
mõistlik inimene....jne.........

p.s ühe fopaa omalt poolt viskasin ikka ka selle kolme tunni sisse. peale seda, kui Suveplika isa rääkis, et murdis ühel öösel mu magamistoa ukse ning lõhkus mu voodi. ja seda vaid põhjusel, et sealt kukkus madratsi vahelt välja see. 6000 eur, mille talt varastanud olin.
eks ma loomulikult terve kooselu talt näppasin ja varastasin, aga kuskilt sealt jooksis tema piir.
no siis näitasin talle keelt.
aga mida meest. või ma ei teagi, kuidas ta kohta öelda. tähendab ma ei hakkagi parem ütlema. arvestades seda, kui järjekindlat ta mu blogi siis ikka veel külastab ning sealt kasulikke väljanoppeid teeb.
aga. oh sa juudas, nagu Toots seletas. kus siis vastaspoole advokaat tõmbas käima, et kuidas ma tema kliendiga käitun. ja ikka nii ja kolmandat pidi. ning kohtunik tegi mulle märkuse, et nii pole lubatud.

märkus iseenesest oli igati mõistlik ja õigustatud. loomulikult. ta ei vääri isegi keele näitamist.
vabandasin. kaks korda.
ja arvan päris tõsiselt, et see oli liiast. puhas kingitus vastaspoolele.

eks igaühel oma rist kanda. ja tundub, et minu ristiks  kipub saama mu blogi.

pps. kes teist veel oleks nii lihtsameelne, et peidaks mehelt varastatud 6000 eur oma voodi madratsi alla. ikka rinnahoidja vahele ju pannakse. minu mäletamist mööda.
sealt ei leiaks seda keegi ja kunagi üles.

Monday, February 8, 2016

Peaproov

Uks paiskub lahti ning Ruudi suundub oma toast otseteed köögi poole. vist teed keetma.
Miks mu rula siin niimoodi keset suure toa põrandat vedeleb?, viskab ta möödaminnes kinda ilma kellelegi otseselt otsa vaatamata.

Kas see segab sind?, küsib vanema, kes parasjagu köögilaua taga ristsõnu lahendab.  Või miks?

Natuke segab, vastab Ruudi. Ma kardan, et äkki Suveplika värvib selle ära.

Värvib ära? Mismoodi? Selle väite peale ei oska kohe midagi öelda.

Aga kas ma võiksin siis tulla ka sinu tuppa ja küsida selle kohta, miks sul hunnik riideid põrandal maas vedeleb?, annab vanaema vastulöögi.

Õnneks toimub see kõik mahedas/muhedas vormis. vaatan ja kuulan huviga.

Need ei vedele põhimõtteliselt maas, vastab Ruudi. aga ei täpsusta. mida ta põhimõttelise mittevedelemise all silmas peab.

minu ja vanaema jaoks on see mõiste igal juhul midagi tundmatut ja uut.

nb! homme on kohtuistung. ema (vanaema) peab minema kohtupinki tunnistama. ainuke, keda lubati. mind ja Ruudit keelduti vande all üle kuulamast.

Sunday, February 7, 2016

to Do List


Huh. läks. jälle.
nüüd jääb vaid viis päeva kalendris päevadele riste peale tõmmata. reedeni.
hetkel tundub see veel terve igavik.

aga siis, kui ta tagasi tuleb. siis.
do survive!

Saturday, February 6, 2016

Rongaema?

Enne, kui Ruudi eile nädalavahetuseks isa juurde viisime, käisime koos Mehe ja Ruudiga veel Vapianost läbi.
rahvast oli palju ja toit maitses nagu ikka, suurepärane, kui Mees mulle järsku otsa vaatas ja peaga Ruudi poole nõksatas.
vaatasin. vaatasin. aga ei tuvastanud midagi ebaharilikku.
Vaata, kus käes ta nuga hoiab...., sosistas mees.

aa. vasakus. aaaaa. vasakus?

Ruudi, kas sa sööd nuga vasakus käes?
Nüüd siis alles märkad. ma olen eluaeg nuga vasakus käes hoidnud. kui isaga külas või väljas käime, käsib ta mul nuga paremas käes süüa. lauakombed. või nii.

ahsoo.
uskumatu tõesti, et ma polnud seda eilseni kunagi märganud. ise arvan, et ehk sellepärast, et kui midagi ühe käega teha, siis paneb kohe tähele, kumba kätt kasutatakse. aga kui kaks kätt nii või naa kasutuses, siis nagu. suurt vahet pole?
kuid isegi vaatamata võimalikule seletusele. piinab mind märksa enam küsimus. kui tõsiselt peaksin ikkagi suhtuma tõsiasja, et nüüd siis alles märkan.

Thursday, February 4, 2016

Elu pannil

Ostsin eile uue panni. panin pliidile. Ruudi jõudis koju ja ütles: sa oled uue panni ostnud. olin tõeliselt üllatunud. mis mõttes ta märkas, et olin uue panni ostnud? mulle on jäänud mulje, et ta on täna sellises emotsioonitus vanuses, kus peale enda toimetuste ja sõprade üldse suurt midagi enda ümber ei märka. ja nüüd siis pann.
Sellel on naljakas pilt, naine naerab, lisas ta mõne sekundi pärast ja läks oma tuppa.
loomulikult tõusin kohe seepeale püsti. uudishimu muidugi, mis muud. mina ju olin poes näinud ja valinud üksnes panni, mitte pilti. tõsi, kui mõtlema hakata, siis mingi papiriba oli sel tõesti ümber olnud. aga alati ju on.

ja tõesti-tõesti, oligi pilt. tühja ta seda märkas, et naine naeris, käis esimese asjana peast läbi. muuhulgas oli papitükil ka lause: passione in cucina. usun, et tegelikult just see ta tähelepanu köitiski. arvestades ta vanust.
mitte et ma talle seda pahaks paneksin.

aga ma ise. vaatasin ja tundsin, kuidas see mulle vastu hakkas. kuigi see ei peaks enam ammu üllatama ega emotsioone tekitama. puhas tänapäev.
1. köök ja kodutööd pole enam üksnes naise pärusmaa. võrdõiguslikkus. enne ja peale sööki.
2. täna peab kõik elus olema eelkõige fun.
3. seks müüb.

kui sa sellele ei vasta, oled lihtsalt igav.

Tuesday, February 2, 2016

Päevad, mida enam pole

Mul on kodus kasutuses kalender, mille Tudeng juba mitu aastat tagasi Prantsumaalt kaasa tõi. sealne pere oli talle selle muude asjade hulgas mälestuseks kinkinud. mulle see meeldib. kuigi olen seda juba mitu aastat kasutanud, siis täiesti ilmselgelt ma ikka veel ei tea ega mäleta, milline on järgmine foto. seega tähendab see igal hommikul jätkuvalt uut üllatust ja emotsiooni. ning teiseks pole sel kalendril kuupäevade juures päeva nime ega ka aastat. seega võiks tituleerida selle vabalt ka lausa eluaegseks versiooniks.

ainult üks viga on sel kalendril nüüd. ühel hetkel avastasin, et too eelmine koletis on sellest ainult talle teada olevas valikus lehti, ehk kuupäevi välja rebinud. osadele numbritele suudan tähendused/põhjuse taha panna. aga näiteks oli puudu ka eilne päev, ehk siis 1. veebruar. või siis teiselt poolt 29.november. konkreetselt nende päevade puhul ei suuda ma kuidagi välja nuputada, kumb kuupäevadest talle siis ette oli jäänud.

igal juhul on see eriliselt vastik tunne. arvad küll, et ühel hetkel oled kellestki lõplikult vaba. aga tutkit. ka poolteist aastat peale lahkuminekut suudab ta su kodus sind veel oma kohaloluga mürgitada.

ning samal ajal, kui ta enda asjad kõik need aastad olid kõikvõimalike lukkude, paroolide ja kaamerate taga ning valve all. leiab tema viimasest kohtule saadetud seisukohast lause. et 2014. aasta oktoobris lubas Naine, et kolib nende ühisest kodust 2 nädala jooksul välja. mille tõendiks viide (avaldus) mu blogipostitusele - 01.11.2014 (http://soodomakomorra.blogspot.com.ee/2014/11/nii-nagu-see-ikka-on-enne-asjade.html).
jumal küll, kas seda on võimalik üldse tõsiseltvõetavana(tõendina?)võtta/esitada.

mis tegelikult tähendab, et ma ei jõua ära imestada, kas kohtunikul tõesti mitte korrakski ei löö peas põlema punane tuluke. mis paneks endalt küsima, kas inimesega, kes ainuüksi nii põhjalikult ja detailidena oma elukaaslase blogi postitusi ja teemasid haldab/valdab. ning kes juba vähemalt kolmel korral mõningaid postitusi ja lõike kohtule esitatud vastustes tõenditena on kasutanud. kas sellise inimese psüühikaga nagu ei saaks midagigi pisut nihkes olla.

mees ütles mulle eile õhtul voodis, et tal on kahju, et mul elus selline kogemus on. ise ma päris nii ei arva. tõsi, mulle tehti jubedamalt haiget, aga sain selle läbi ka palju tugevamaks. teada ja juurde. iseseisvamaks.
kahetsen ainult seda, et minus polnus piisavat iseloomu, et see varem ära lõpetada. kulutasin sellele suhtele ilmselgelt liiga palju aega. kümne aasta asemel oleks vabalt võinud viiega piirduda.
vat.

Monday, February 1, 2016

väike vahepeatus haiglas


Reede hommik. kolm varest. laupäeva hommikul avanes juba sootuks teine pilt ja valgus.
Sattusin siin vahepeal paariks päevaks haiglasse. Tuleb taas kord kinnitada, et väga sõbralik ja meeldiv personal. alates kiirabitöötajatest. aga. nende pooleteist päeva jooksul puutusin kokku vaid paari eesti nimega rinnasilti kandva töötajaga. miks eestlastele õdede ja abitöötajate töö ei sobi? kas asi on palgas? või ikkagi uhkuses?

toitlustamine üllatas mind samuti. loomulikult polnud see võrreldav restoranides/kohvikutes pakutavaga. aga söök oli igati korralik ja maitsev. ja oh-sa-mu-meie, veel kui palju. seda enam, kui mu pikimad käimised päevas jäid koridoris oleva vetsuni 15 meetrit sinna-tagasi ning ainuke pingutus, mis ma sellele lisaks tegema pidin, oli ühelt küljelt teisele keeramine ning raamatu lugemine. uskuge, isegi see muutub päeva lõpuks ülemõistuse koormavaks, kui ikka muud mitte midagi tegema ei pea.
inimene harjub kiiresti. liiga kiiresti.

ning rääkides venelannast, kes toitu laiali jagas, siis teate. mõistsin ühtäkki, et isegi nii lihtsat tööd annab teha nagu öö ja päev. mul tekkis järsku tohutu tahtmine oma töö kus seda ja teist saata ning tema asemel igapäevaselt hoopis tema tööd teha. nii palju nähtavat ning käega katsutavat. kui vaid suudaksin ja oskaksin lisaks söögi palatisse toomisele-viimisele midagi nii palju juurde anda.

raamatu sain muidugi läbi. rohkemgi veel.
ja selle koti panin ka kohe koju jõudes kokku. sain sel öösel aru, et ühel hetkel võib muidu väga kiireks minna.
alati ju tundub, et juhtub kuskil mujal ja kellegi teisega.
kui. siis.