Friday, April 29, 2016

ja, ja, ja, ja.....

täna ma ei viitsi kirjutada. nii ilus ilm. ja Mees tuleb koju. ja nädalalõpp on ees. ja ma juba mõtlen, mis me järgmistel nädalalõppudel võiks teha.  ja suvi ning Suveparadiis jõuab peagi kätte.

nii palju head ja ilusat.

Thursday, April 28, 2016

89

Exlife'i vanaemal ja isal on täna sünnipäev. emal ja pojal. vanaema saab 89 ja isa 70.
mõtlesin, et mina küll ette ei kujuta, et ma elan. ja minu laps saab 70.
seitsekümmend. kas kujutate ette oma last seitsmekümne aastasena?

Exlife'i ema ja isa lemmik ma just polnud. ma pole sugugi kindel, kas ta vanaemagi mind armastas, aga sel juhul oskas ta seda lihtsalt väga hästi varjata. kui ma talle ka ei meeldinud, siis välja ta seda paista igal juhul ei lasknud. minuga suhtles ta alati meeldivalt, sõbralikult ning toetavalt.

mul on igal aastal meeles, et tal on täna sünnipäev.
tean, et Exlife käib sünnipäeval alati perega vanaema juurest läbi. seepärast helistasin talle hommikul ja küsisin, kas nad täna ka lähevad. saanud vastuseks, et eks ikka, palusin tal vanaema ka omalt poolt tervitada.
Aga miks sa talle ise ei helista, küsis selle peale Exlife.
Ma kardan. igal aastal, tänasel päeval mõtlen ta peale, aga helistada ei julge.

kui emale rääkisin, ütles ta, et mul on suhtlemise ees ebanormaalne hirm. peale selle oli ta muidugi absoluutselt kindel. absoluutselt kindel. nagu alati. et kardan Exlife í vanaemal helistada selle pärast, et mul on häbi, et omal ajal nii suure rumalusega hakkama sain ning tema pojapojast lahutasin.
vale puha, vastasin talle. tegelikult pelgan seda, et vanad inimesed tahavad enamasti rääkida oma tervisest, aga mina lihtsalt ei oska seda.

mis sugugi ei tähenda, et ma Exlife í vanaema peale ei mõtleks. või rääkida ei tahaks.
tahaks. isegi väga tahaks. tahaks talle öelda, kui palju see mulle tähendas, et ta minusse ja meie peresse omal ajal nii kenasti ja hästi suhtus.

ma pole tõseti kõige parem suhtleja. mitte ülemäära tihti, aga on siiski kohti, kus ma selle pärast õnnetu olen. 

Wednesday, April 27, 2016

armastus ja ajaarvamine käib laste kaudu

Kui on nii palju lapsi. ja elu on olnud. läinud nii, nagu mul läinud. siis võib vist juba nii öelda küll.

tüdrukud tõusid täna mõlemad kell 5.45. tüdrukud. nii harjumatu on nii öelda. nagu ütleks midagi valesti. siiani on ikka olnud poisid ja poisid. poisid nii ja poisid naa.

elu jagunekski mul nagu poisteks ja tüdrukuteks. poiste aeg on justkui olnud. minevik. selline kiire, aga hästi kindel ja stabiilne. tüdrukud oleks justkui olevik. see käib ja kestab. tundub pikem, aeglasem, palju intensiivsem, segasem ja suuremate võngetega.
peaks olema vist vastupidi. ma ei mõtle poisid ja tüdrukud, vaid see stabiilsuse ja ebastabiilsuse värk. mul on paraku nii.
aga tibusid loetakse sügisel. midagi on ju vaja enda õigustamiseks öelda. mõelda.
eks paista, mis lõpuks kokku tuleb.

tegelikult võiks muidugi tulla ka kolmas etapp: poisid ja tüdrukud. siis oleks kõik väga hästi.
tahaksin. eip, sooviksin.
oleksin tänulik.

Tuesday, April 26, 2016

Kevad ja tiss


Uskumatu, mis ühe aasta sisse ikka mahub. alles see oli. kui aasta tagasi valvasin veel üksinda, siis sel aastal valvame oma puud ja kevadet juba Beebi Pääsuga kahekesi. seisame temaga iga päev voodi peal, nina peaaegu vastu akent ning jälgime teraselt mängu. see kord ta juba meie käest ei pääse.
ausalt, enamus aega tundub mulle veel endiselt, et see kõik on üks suur unenägu. ja varsti ma ärkan.

mees sõidab täna jälle kuni reedeni töö asjus minema. kui tagasi tulen, siis värvime su juukseid.

hm, nice. isegi mõtlesin. aga kui ta tagasi tuleb, siis kahtlustan, et ka esimesed rohelised lehed on meie puul juba olemas. järgmised paar päeva pidi ju natuke sooja juurde andma.

Suveplika on taas kord kodune. nädal aias, nädal kodus. tõbine. tatine. täitsa õudne sel aastal. aru ei saa, mis toimub.

Suveplika järgi võiks vabalt ka kella ja kevadet keerata. kui ta pimedal ajal magab poole kaheksani, siis nüüd, nii kui valgemaks läheb ärkab juba mõnda aega hommikuti kuue seitsme vahel. tee või tina. isegi kardina panin sel aastal aknale ette, et prooviks siis. aga ei aita see ka. üllatus see muidugi pole. ta on alati selline nadi magaja olnud.
isegi Beebi magab ta enamus päevi üle. nii et vahet suurt polegi, kas majas on üks beebi rohkem või vähem.

üks päev siin palusin Suveplikat, et ole hea, vaata korra Beebit. mõne minuti pärast, kui nende juurde läksin, siis Beebi pahandas üsna häälekalt.
Mis teil siin toimub, küsisin magamistuppa astudes.
Ma ütlesin talle küll, et tiss kohe tuleb, tiss kohe tuleb, aga ta ei kuulanud, seletas Suveplika vastu.

vat siis, kes minust saanud on. praegu joongi teed piimaga, et oma lippu ikka kõrgel hoida.
aga kangesti tundub, et see Beebi tahab peenikest joont hoida. päris põnev. saledat last polegi mul kunagi varem olnud. teised kõik on ikka kilo kuus juurde visanud. ainult naljakas, et seejuures just see Beebi oli neist kõige suurema sünnikaaluga.

no ja Ruudi on endiselt sajaga teismeline. kuidas nüüd öeldagi...selline pisut kohtlane ja täiskohaga tülpinud.

vat selliselt. koduselt siis.
uskuge, aga mulle pole veel kordagi pähe tulnud, et tahaks miskit oma elu elada või üksi kuskile minna. või hommikuti kauem magada. või ... midagi muud, mis hea elu juurde käib. vahel FB näen, et oi, mis tore üritus kuskil toimub. aga samas tean, et toredad üritused ei kao ka aasta pärast kuskile ära.
küsite, miks ma sellest räägin? sest tegelikult ma nats ikka pelgasin ka, et äkki ühel hetkel siiski mõistangi, et tegin vea. nagu mulle siit ja sealt mõista anti. või suisa ose öeldi.
aga tühjagi, pole tõesti miskit rongi, mis kuskile ära kihutaks. kui, siis ainult aeg ise. ja see on paganama hea ja rahulik tunne. see teadmine. täna.
olengi kodus ja igavlen siin kohe täitsa mõnuga.

p.s Beebi Pääsu muide naeratab mulle juba teist päeva. täitsa personaalselt kohe. milline au!

Monday, April 25, 2016

TäisKuu

Ma armastan sind ja tahan sinu kõrval ja sulle toeks olla veel vägavägavägaväga mitukümmend aastat..

miks ma selles aegajalt kahtlema hakkan ja seda vägavägavägaväga uuesti kuulda tahan? kas see on taak? oma isast ja lapsepõlvest? oma enda elust? või juhtub see siis, kui lapsega koju jäädakse? või hoopiski siis, kui kellestki vägavägavägaväga hoolitakse?

... see on kahtlemata kõige lootusetum tõend, mida kaks inimest teineteisele anda võivad, lubada igaveseks ära oma armastus, otsekui oleks see võimalik...

igal juhul on peale seda alati tükiks ajaks vägavägavägaväga palju kergem olla.
/enne kui sa uinud, Linn Ullmann/

enne, kui ma uinun.

Friday, April 22, 2016

- - -

Eile, kui ma juba vist kolmandat päeva üritasin üht postitust kirjutada, ärkas Beebi Pääsu jällegi hetkel, kui mina olin enam-vähem alustanud.
oleksin võinud selle asemel tukastada. võinuksin triikida. süüa teha. oma kleiti parandada. või hoopiski raamatut lugeda.
aga.
ma ei maganud. triikimata riiete virn ei vähenenud. toidu tegemine lükkus edasi. kleit jäi parandamata. raamat aknalauale.
lõppeks mitte midagi ei saanud tehtud. väärtuslik aeg oli taas kord tuulde lastud. isegi postitus jäi lõpetamata.

ühes FB kinnises beebide grupis püstitati teema, millele oli sel hetkel vastanud 135 inimest.
umbkaudu 3/4, pigem rohkemgi neist vanuses 18-30 a.
34 inimest vastas öösel ajavahemikus 00 - 07
33 inimest hommikul, ajavahemikus 07-09

see teeb 50% inimesi, kes vaatas oma nutitelefoni öösel ja esimese asjana varahommikul.

siiani arvasin, et ehk on kogu see jutt nutiseadmete ja interneti needusest ülepaisutatud.
aga sel hetkel sain aru, et olen selles isegi kaelani sees.

esimesel hetkel otsustasin, et võtan blogist mõneks ajaks ametliku emapuhkuse.
või kui, siis pisut ja näpuotsaga.
et enda ja teiste närve ega tuju kulutama ei hakkaks.

otsus tehtud, hakkas palju kergem.
triikisin ülejäänud päeva jooksul beebi magamiste ajal kogu hunniku triikimata pesu. südamerahuga.

õhtul oli palju parem tunne..

Thursday, April 21, 2016

unest ja unetusest

Üks hommik ma siin mõtlesin, kas unetutele, kes öösiti magada ei saa on kaalutud teha nn beebi teraapiat. kui toimib, siis ma arvaks, et nii paarist-kolmest kuust peaks piisama.
mul, kes ma pole samuti kunagi suurem asi magaja-uinuja olnud, on täna magamisega lood nii, et täpselt sel hetkel, kui pea õhtul või öösel patja puutub, siis sellest hetkest edasi ma enam midagi ei tea.
ja kui ma umbes nelja-viie tunni pärast pean siis uuesti nii 15 minutiks ärkama, on tunne, nagu oleksin just hetk tagasi silmad kinni pannud .

Monday, April 18, 2016

Abõhh!

ikkagi tüdruk. või nii.
Seda väljendit kasutame nüüd olukorras, kus keegi sind valel ajal või liigselt ahistama hakkab. no näiteks hullupööra musitama või kallistama. aga sul pole parasjagu aega või erilist tahtmist.
Pääsu Beebi õpetas.

mees tuli tagasi. meie tulime tagasi. kõik tuli tagasi.
sel nädalalõpul.
lihtsalt suurepärane kukkus välja.
mängisime kodu. Beebi oli beebi. Mees oli isa. ja mina ema.
eile õhtuks hakkas Beebi nutma. tema ei tahtnud enam beebit mängida. tahtis ise ema olla. või isa. kes tast täpselt veel aru saab.

Saturday, April 16, 2016

- - -

Blogimaailmas on inimesi, kes pole iseenesest ju sugugi rumalad. kirjutavad isegi tarku, arukaid, põhjalikke lugusid ja kommentaare. aga kes on kohe vat Sellised Targutajad. ja käivad mulle kohe vat nii närvidele. et pean end ikka hullult kasvatama ning tagasi hoidma, et mitte s****** ütlema hakata.

ma mõtlen, kas inimene on siis ikka tark, kui võtab nii palju ruumi ?

Thursday, April 14, 2016

- - -

söön siin kevade küpsiseid ja mõtlen, et tegelikult oleks vist lugejate suhtes aus siia roosamanna vahele kirjutada ka sellest, et oleme vist mehega otsapidi võimuvõitluse faasi jõudnud.

vaatab. ehk siis, kui armuline Beebi selleks pisut pikema une teeb. minu puhul see ju nii lihtsalt ei käi. et sups ja valmis.

Wednesday, April 13, 2016

minust on saamas indiaanlane


Mees sõitis mõneks päevaks minema ja mina olen kohe nii saamatu, et ei saa Suveplikat hommikul aeda viidud. õigemini olen nii mugav või laisk. või oskamatu orgunnija. et mina ei viitsi Beebiga nende turvatoolide ja paksude riietega sahmima ja rahmima hakata. kas magab või ei maga, kuniks me edasi-tagasi kimame. jne.jne. pigem hoian omi närve kokku ja jätan Suveplika koju.

toimetab teine siin köögilaua taga juba pikemat aega legodega ja seletab:
Vaata, ma kasutan käppimismeelt ja saan silmad kinni aru, kuhu karpi tükid käivad.
no ma ei saa ju alla jääda ning viskan palli talle tagasi: aga vaata, ma teen sulle indiaanlast, ütlen mina ning Beebit süles hoides tõstan imepisikese vaibal vedeleva halli legotüki varvaste vahel laua peal olevasse õigesse karpi.
Oota, ma proovin ka, hüüab Suveplika õhinal. viskab väheke suurema tüki põrandale ning veidikese pusimise järel saab hakkama küll.

mida kõike varvastega teha ei saa. selle kuu jooksul olen taas kord värskendanud oma oskust varvastega tulesid põlema panna ning kustuda. tekki sirgeks tõmmata. diivani patju ritta seada. jne. jne

homseks palusin siiski Troonipärija endale appi. Suveplikal on rühmaga väljasõit miniloomaaeda. ja ma ei saa ju oma saamatuse pärast teda lasteaiast päris koduseks jätta.
mitte, et temal selle vastu midagi oleks. 

Tuesday, April 12, 2016

Ei no lahe

ma nii ei taha, kui ta jälle minema peab. tean küll, et sel hetkel peab olema rõõmus ja chill. aga täna ma lihtsalt ei suutnud. ja hakkasin selle asemel hoopis nutma.

Friday, April 8, 2016

- - -

mitu korda päevas mõtlen, et nüüd kirjutan. aga siis mõtlen, et ei, sest ei tea, kas ikka lõpetada jõuan.

ja siis parem ei alustagi.
see viga mul on jah. et ülejala väsitab ja kulutab mind rohkem, kui millestki heast loobumine.

Thursday, April 7, 2016

poole üheteistkümneks tundsin isegi mina, et olen juba. eee....tsipa. närvis.

Mees sõitis täna üheks ööks töö asjus Riiga. homme tagasi. järgmine nädal ähvardab neljaks päevaks Rootsi minna.

eks homme hommikul kaalu peal näe, aga hetkel on küll tunne, et veel paar Rootsi trippi ning olen suveks rannavormis. nagu naksti.

lisaks sellele, et mõni kisab ja mõni teine on haige, ütlevad sellistel õhtutel nagu kiuste üles ka pesumasinad. palju ei puudunud, et vesi oleks mul peaaegu suures toas vastas olnud.
täiesti pöörane õhtu.

Tuesday, April 5, 2016

Ma=me.

Kui istung on juba poolteist tundi kestnud, ei kannata ma enam välja. saadan Mehele sõnumi ning saan vastuseks:
Õues?
Jap. Magab.
Kohe läbi.
Klaar. Ma pargis. Ma=me.

Tänane kompromisslahendus tuli ootamatult ning oli ehk esimese hooga pisuke keeruline nõustuda. just emotsionaalne pool tõrkus. õiglustunne. korraks ajas nagu natuke nutma ka. aga ei, ratsionaalne pool ütles siiski sootuks midagi muud.
lõppude lõpuks oli sel korral teemaks vaid raha. ning lahendus, et hakkan Suveplika ülikooli ja lõpukleidi jaoks raha kõrvale panema juba nüüd, mitte 15 aasta pärast polegi tegelikult ju väga halb tulemus.

istungil kohapeal ning vahetult peale selle lõppu too ootamatu kompromiss mind mõneti veel ärritas. mõistetav. kuid kogu selle protsessi vältel tundsin veelgi enam muret, kuidas Beebi ja Mees need tunnid hakkama saavad.
on nad seda väärt?

enda ja koduste pärast oli too kokkulepe seega siiski ainuõige. nüüd on vähemalt ühes kohas joon all. ning võimalikke kokkupuute punkte möödunuga jälle üks vähem. 

neli tundi hiljem hakkas kodus pea valutama. võtsin kohe pool ibuprofeni.
ootan, kuniks Mees koju jõuab. siis joob temaga koos väikse tassi koorega kohvi.