Thursday, June 30, 2016

jooksu pealt


Suveplika sõnumid
tegime paaripäevase kiirvisiidi  Suvekuningriiki.
teisipäeva õhtu oli lihtsalt nii mahe ja ilus, et kui Pääsu-Beebiga enne ööund palgi peal seisime ja merd vaatasime, läks hing nii romantiliseks, et oleksin võinud vabalt ka iseennast sel hetkel naiseks paluda.
pätsasin isa kapist peale sauna ühe õlupudeli. need viis lonksu maitsesid tol õhtul nii hästi, et oleksin tahtnud üle pika aja kohe vähemalt pool pudelit ära lonksata.
pilti tahtsin ka kangesti teha. aga jätsin siiski tegemata. eks ma ole Suvekuningriigis neid teinud kah, aga elu on näidanud, et see tundub selliste õhtute lörtsimisena, sest mitte kunagi ei mahu see tunne ja ilu ühe pildi peale ära.

Suveplika, oi jah, Suveplika. kui ta minulgi mõne päevaga juuksed totaalselt püsti ajab, siis ausõna, mõtlen nüüd vist juba iga õhtu, et annaks Jumal kannatust ja mõistmist ka Pääsu-Beebi isal Suveplika iseseisvumine ja kasvamine täiskasvanu mõistusega üle elada. Suveplika on eriline. oma iseloomu ja monklusega. vahel kardan, et mis siis, kui ühel päeval Suveplika kummaliste kiiksude ja kangutamiste pärast ka Pääsu-Beebi ilma isata peaks jääma. mul on endalgi Suveplikaga keeruline, mis siis veel Pääsu-Beebi isast rääkida, kellele ta oma laps pole. saan aru, et on ka keegi Suveplika isa. kes võiks ja tahaks selle peale võidukalt käsi plaksutada. sest kunagi , kui Suveplika veel beebi oli, teatas ta mulle kahjurõõmsalt otsa vaadates, et paras, sul on nüüd väike laps ja väikse lapsega ei taha sind enam mitte keegi. aga no tema pole kunagi kellelegi teisele peale iseenda mõelnud. ja et minu üksi olemisest ka Suveplika tegelikult üksnes kaotaks, ei huvita teda mitte üks põrm.

jah, Suveplika pole iseenesest halb ega paha, aga ta pole ka kaugeltki papist piiga.
kõige keerulisem lisaks muule ehk ongi hetkel tema looma ja putuka hirmudega, mis ületavad igasuguse normaalsuse piiri. enam ei tea mida teha, et ta üldse toast välja saada. teiste lastega koos joostes ununeb vähemalt putuka hirm. aga kui lapsi pole, siis väljas söömiseks tuleks ta põhimõtteliselt tooli külge kinni siduda. ütlete, las sööb siis toas. jah, seda meiegi. aga siis hakkab ta nutma, sest ei taha kogu aeg üksi toas süüa. nõiaringid, nõiaringid. ühed ja teised.

olen nüüd pea seitse aastat tegelenud sellega, et ta hirme pikkade ja lõputute seletamiste, arutluste ja rääkimistega lahendada. vähendada. lahjendada. tänane seis on aga selline, et kui ta koera aknastki näeb, ronib ta selle peale aasta aastalt veel kõrgemale lae alla. seepärast olen hakanud rakendama šokiteraapiat. ehk viinud ta toore jõuga nn ohutsooni, et ta hakkaks tajuma, et vaatamata tema täiesti pöörasele hüsteerilisele hirmule, ei tee koerad temast väljagi ning putukad lendavad mööda.
see on nii paganama valus mulle endalegi. kuid mul on lihtsalt mõistus otsas, mida muud temaga enam teha. niikuinii ei saa temaga koerte pärast enam paljusid külaskäike ja väljasõite ette võtta. ning kui ma tema sellekohast arengut vaatan, siis pigem on mul tohutu hirm, et nii ei tulle ta ühel aastal enam üldse toast välja.
teraapia? palun väga, erapraksis. 80 eur/h. seda raha mul küll enam välja käia pole.

uhhhhhh. homme põrutame taas Suvekuningriiki tagasi. esialgsete plaanide kohaselt vähemalt nädalaks. samas plaanitult. päev korraga.
ausalt, seesugune olukord on teinud mind äraütlemata õnnetuks. saan mõistusega aru, et Suveplika pole selles kõiges mitte kõige vähematki ise süüdi. aga mina tunnen aina enam, et minu mõistus ja jõud pole ka lõputud.

kui enamus mu auru ja energiat kulub Suveplikaga koos olles veel tänagi temale, siis vähemalt Pääsu-Beebi titevarbad said merevette kastetud.

sinna kõrvale vaatame jalkat. ehitame. loeme lehti. käime saunas. kasvatame jooksu pealt beebit. kallistame. hoiame käest. toetame ja turgutame. toimetame muudki. vahel tahaks kõigest sellestki mõne sõna. aga no aeg lihtsalt kaob käest. juba saabki juuni läbi.

juba.

Monday, June 27, 2016

Jumalukene

Beebi-Pääsu ütles: Allah!

Sunday, June 26, 2016

Hääletult

Kaks indiaanlast lahkusid praegu Beebi juurest magamistoast.p eale jalkat võtavad vedela oleku ja voolavad Beebi ümber voodisse tagasi.

Wednesday, June 22, 2016

kas keegi veel 300st bemmist või Louis Vuittoni kotist julgeb unistada?

uuuuuu....
mis te arvate, kas peale sellist otsekohesust Marati toodete läbimüük kasvab või kahaneb? esimese hooga tundus, et no nüüd tõmbas küll firmale kolinal vee peale. aga peale mõningast aru pidamist tõdesin, et tegelikult võib see täitsa vabalt vastupidi olla.
kohe tuli meelde üks Eliisabeti viimaseid postitusi Liiga palju informatsiooni.
mina igal juhul vaatan täna Marati pluusi küll sootuks teise pilgu ja tundega, kui eile.

ma ei teagi. nagu kuskilt solgitrumlist oleks läbi käinud.
seal oli küll otsekohesus minu arvates millegagi väga segi aetud. või noh, indigoaalase poliitkorrektses keeles öeldnuna, ehk mul on siis liig rafineeritud maitse.

Tuesday, June 21, 2016

Ise tegin

kui Beebi-Pääsu vahel sedasi pikemalt magama jääb, siis magamistuppa astudes ma pea iga kord ikka veel üllatun, et meil ongi kodus nüüd uus Beebi.
huvitaval kombel ei suuda ma Beebit vaadates ka aduda, et temast ühel päeval päris inimene saab. ta polekski nagu laps, ei poiss ega tüdruk. hoopis üks natuke peast eemale hoidvate pisut teravate kõrvaotstega pisike multifilmi haldjas, kes suureks ei kasvagi. kes jääbki selliseks pisikeseks pehmeks vusserdiseks, keda tuleb lihtsalt pidevalt enda lähedal hoida ning kaasas tassida.

tissi otsas väänleb ta juba pikemat aega nii, et söötmistest on saanud mu päeva suurimad väljakutsed. olen üritanud talle läheneda ka lutipudeliga, aga sellest ei taha ta üldse kuulda.

Pääsu-Beebi isa täna hommikul ütles, et see ongi see laps, kes elab õhust ja armastusest.
armas iseenesest. aga kui nii, siis eks ma pean teda veel rohkem musitama.

Monday, June 20, 2016

- - -

eilse postituse jätkuna hakkasin mõtlema. et äkki see ongi hoopis kivi minu enda kapsaaeda. et olen kuskil sedavõrd raputada saanud. et lihtsalt pole osanud enda kõrvale õigeid mehi valida.

mis mõttes ma siin aasin. hoopis seda oksa saen, millen istun. nii või?

Sunday, June 19, 2016

Söö. Palveta. Armasta.

No nii. nüüd siis teatas poiste isa, et ta on vaba mees. võttis ennast töölt lahti, ostab üheotsapileti. ning põrutab suveks Eestist minema. järele mõtlema. täpselt ei tea kuhu. täpselt ei team kauaks. tal on lihtsalt nii hea naine, kes võimaldab talle seda.

ma ei suuda oma peas ta käitumisele tõesti muud seletust leida, kui et ta naine läks mõnda aega tagasi SACH International Transpersonaalse hüpnoteraapia ja psühhoteraapia kooli.

no ausalt. mina suutisn seda kuuldes tõesti vaid õhku ahmida. oleksin suutnud seda ette kujutada kellelt teiselt iganes. aga luuavarrest küll pauku ei oota.

Kui tahad Ruudist lahti saada, siis minu juures on katus ja soe vesi olemas. küll naine siis hoolitseb, et tal ka midagi süüa oleks.

aa, ok. aga ma lihtsalt ei saa aru. ma tõesti lihtsalt ei saa mitte millestki enam aru.
sa ei peagi. peaasi, et sa oma mehest aru saad.

aa.

ma ei tea millest. kas igavusest. või on aega ja ressursse liiga palju. aga vahel mulle tundub, et ka tugevasti kahe jalaga maa peal olevad inimesed võivad vahel kes teab mis põhjusel ikka totaalselt vasakule keerata.

ja siis öeldakse mulle, et ma ei oska elada ning olen ebastabiilne.


Thursday, June 16, 2016

Suve märk

Kohvi jäätisega.
siis, kui muid märke tuleb tikutulega taga ajada.
päikesekummardaja pole ma kunagi olnud. aga soojemat aega on Eestis niigi vähe. nädalavahetused limiteeritud. seega teeb mind märkimisväärselt õnnetuks, kui vihm, tuul, külm ilm. või veel hullem, kõik need kokku. sellele niigi vähesele veel omakorda piire seavad.

öösel, palun väga. igati teretulnud. lausa nauding. aga kui juba teist nädalavahetust vihm päeviti plaane rikkuma kipub, siis. ajab jalgu trampima küll. nagu meil seda aega oodata lõputult oleks.

Tuesday, June 14, 2016

- - -

Mis sa teed?
Mängin,....saatusega!

Monday, June 13, 2016

Otsitakse miljonär-misjönari


ema imestab sageli, kas teid ometi ära ei tüüta seal niimoodi kogu aeg kahekesi Pääsu-Beebiga ninapidi koos passida.
no ei tüüta. vastupidi, mulle jääb kogu aeg väheks. tahaks ajaga aina rohkem ja rohkem. esmaspäeval alati ohkan, et mh, jälle esmaspäev.  mees peab tööle minema. tuleks juba õhtu. tuleks juba nädalavahetus. mees räägib ka, et tema oleks kohe nõus meiega koos kodune olema. kõlab ju ühe mehe suust natuke uskumatult? seepärast vahel ikka uurin, kas ta tõesti tahaks või on see pigem kohusetunne. mees siis vastab alati, et muidugi, väga tahaks. ja mina siis otse loomulikult. kohe usun teda.
et mitte liiga palju tahta. siis ma/me ei tahaks seda muidugi-otse-loomulikult lõputult. aga pool aastakest? aasta?
leiduks mu lähedal vaid mõni lahke miljonär. plaaniksin kohe päris tõsiselt talle see projekt maha müüa. 

eile käisime eksprompt Haapsalus. võtsime väikse lõuna Kuursaalis. Kuursaal oli peaaegu täitsa tühi. vaid mõni inimene. aru ei saa, miks. ehk sellepärast, et saal on küll nii suviselt kerge ja õhuline, aga veel jahe? sest söök oli sel korral küll imemaitsev. veel mõni aasta tagasi ei saanuks nii öelda. oli mu arvates hoopis maitsetu ja liiga kallis. aga nüüd, kus omanik ja köögi toimkond vahetunud oleks asjad justkui paremuse suunas muutunud. aga noh, meile see mõnus vaikus muidugi sobis. laotasime oma asjad ja Pääsu-Beebi akna alla pehmele soojale istmele laiali ja väga rahulikult ja hästi sujus. olen märganud, et mehele vist sellised pühapäevad sobivad. siis ta ütleb alati õhtul enne magamajäämist, et ilus päev oli. selline elukunstnik, nagu ta meil on.

täna peale lõunat lähme korra ema sünnipäevalt läbi. muidu ei julge ega taha ema minust ja meist kuskil ega kellelegi rääkida.  aga need kaks parimat sõbrannat teavad. seega põleb meile täna roheline tuli. kunagi oleksin sellisest asjast hingepõhjani solvunud. aga täna tundub see koguni naljakalt armas.

ema ütleb muide mul alati ... ja vaadake, et te mulle mitte midagi ei kingi, mulle pole midagi vaja. no ja mina nüüd lõpuks mõtlesin talle kingi ka välja. Ruudi ütles küll, et sa ei mõtle seda ju ometi tõsiselt. ja siis ta arvas veel, et isegi kui mina pisut sooda olen, siis pole sellist asja vähemalt kindlasti olemas. aga oli. tegelikult olin ma isegi selle üle imestunud:)

Saturday, June 11, 2016

LP juhtkirjast inspireerituna. ehk kas Eestimaa oma Jeanne d`Arc?

Lugesin hommikukohvi ja -saiakese kõrvale tänast LP toimetuse nupukest ning järsku plahvatas, kas on võimalik. öelge, kas on võimalik? et Ojasoo pani end lihtsalt tanki, et peatselt väljatulevale uuele NO99 etendusele (naistevastase, kooli- ja lähisuhtevägivalla vastu) ühiskonnas kaalu anda?

jah, ma kõlan endale nagu hullumeelne. aga kui üldse, siis selle mehe puhul on tõesti kõik võimalik.

saate aru, see oleks lihtsalt nii võimas, et mul hakkas sellest mõttest süda kümme korda kiiremini lööma.

Friday, June 10, 2016

tänasest päevateemast inspireerituna

jah, suhtumine ja arvamus, et ju naine ikka ise tahtis, raudselt provotseeris, on kõrvalseisjatelt tõesti üliväga tavaline. isegi mu ema ja isa olid alguses seda meelt. sest normaalne inimene ei mõistagi, et vägivallatsemiseks pole tegelikult põhjust vajagi.
piisab tõesti vaid valest liigutuses. pilgust, hääletoonist. või vastupidi, sootuks vait olemisest.

Suveplika isa astus meie kooselu jooksul koduuksest sisse ja välja täpselt siis, kui heaks arvas. teinekord näiteks unustas ta mulle isegi öelda, kui neljaks päevaks Eestist minema sõitis. kui julgesid küsida, kuhu sa lähed ja millal võiksid tagasi jõuda, siis võisid saada pahameele osaliseks, sa aina tänitad ja nuhid. kui ei küsinud, siis oled ükskõikne.
vahet pole. kas küsid või ei küsi, põhjuse vihastada leiab alati.
kui sealt edasi julgesid veel midagi öelda, siis  riskisid vägivallaga. kui suu kinni hoidsid, siis pääsesid ehk nädalase vaikuse ja täieliku ignoreerimisega.

ma jõudsin nende aastate jooksul kõike proovida. ka seda, et olen aina lillelapselikult õnnelik ega anna omalt poolt mitte kõige vähematki põhjust, et teine kõrval võiks kuidagigi ärrituda. tahtsin näha, kas nii on võimalik kodurahu sälitada. olgu ja käigu ja elagu siis täpselt nii, nagu ise heaks arvab. aga ei midagist.
tänaseks olen arvamusel, et sellised inimesed vajavadki miski aja tagant enda maha laadimist. ja kui korra juba käed käiku lastud, siis edasi tuleb see üha kergemalt ja jõulisemalt. vahel mõtlen, et see esimene kord oleks neile justkui kergendus. nüüd on see tehtud, kaardid on avatud. kui sellele naise poolt midagi kardinaalset ei järgne, siis sealt edasi piinab südametunnist sellist meest iga järgneva kallaletuleku järgselt aina vähem ning samal ajal õigustust iseenda teole jagub tal kord korralt üha rohkem.

Suveplika küsib mult vahel, kas mu isa on haige. ma ju ka mäletan, kui...
no mis ma oskan muud vastata, kui et, ma ei tea, kas ta on haige, aga ma tean, et nii kindlasti teha ei tohi.

Thursday, June 9, 2016

Puhas Peebi Postitus. ehk pisike pidupäev.

Sünnipäeva koogike, paar makrooni ning kohvi sai ampsatud vanaema suvisel tööpostil
Pääsu-Beebi saab täna kolmekuuseks.
hommikul kaalu peale pannes näitas kaal talle 5775 gr. ehk siis + 1785 gr.
kui enne süüa oleks andnud, siis oleks ehk natuke gramme juurde saanud. aga noh. aitab teadmisestki.
pikkust on tal omajagu. paar kuud tagasi juba 61 cm. tänaseks ehk sent,või paar enamgi. aga eks järgmisel nädalal arsti juures mõõdab.
kaal on meil endal koju laenutatud. sellepärast ta kaalutust nii hästi teangi.

pead hoiab kuidas kunagi. vahel kukub tonks ja tonks paremale ära. teinekord püsib päris pikalt ja kenasti.  hoidma hakkas ka nii, et ei hoidnud, ei hoidnud ja siis järsku ühel päeval hoidis. mulle muidugi selline iseeneslik areng hästi sobib. sest mina kohe ei suuda vaadata, kui laps on hädas ning nutab. nii tohutult armetu ja jõuetu mu vastu. õnneks hakkas ka ilma minu piinamata tööle. milline kergendus.

keerab Pääsu-Beebi nüüd juba umbkaudu kahe nädala jagu. üle oma .....eee, vasaku õla siis.  25. mai juhtus see esimest korda.

seda, et tal on käed, seda ta vist veel suurt ei adu. vehib ja rehmab nendega viimasel ajal küll siia ja sinna, aga krahmab veel siiski möödamines ja juhuslikult. kui midagi näppu jääb, siis tundub ise ka imestunud olevat. haaramiseks seda kindlasti veel pidada ei saa. ja kui millestki kinni haagib, siis ripub seal küljes nii kaua, kuniks vihaseks läheb. lahti lasta ei oska. see on eriti naljakas.
seevastu ta enda varbad pakuvad talle suurt huvi. ja vahel paneb käed põlvedele ning selle peale mõneks ajaks tardub. ma ei saa aru, mis teda seejuures nii käituma paneb.

kõige kummalisem ja eripärasem tema juures on aga emapiimaga kaasa saadud sõna. absoluutselt iga kord. i-ga kord. ma ei valeta. kui ta vähegi suurema häälega nutma hakkab, hüüab ta läbi nutu täiesti selgelt: emmm-eeee. ja see pole muideks ainult mina, kes seda kuuleb. kõik, kes teda vähegi nutmas on kuulnud, ütlevad: ta ütleb ju emme!
aga seda kahjuks ainult läbi nutu. muidu võiks teda väikseks geeniuseks juba küll pidada.

Kas teeme talle kalli ka, küsib Suveplika, kui päeval voodi peal kolmekesi pikali oleme.
Kas Hamburgeri kalli?
Mis see Hamburgeri kalli on?
See käib nii, et sina oled sai ja mina olen sai ja Beebi-Pääsu on kotlett.
Eeee....ei! Ärme tee Hamburgeri kallit.

Pääsu-Beebil vedas. Suveplika päästis ta sedakorda. Vahel me Pääsu-Beebi isaga teeme Hamburgeri kallit, aga Pääsu-Beebit see ärritab. hakkab iga kord nutma.

Ruudi esines talle vahepeal kitarrisoologa, kuniks Suveplika ta arvuti ärastas. Pääsu-Beebi vaatas ükskisilmi, tonksas peaga ning vehkis käte ja jalgadega aktiivselt kaasa.

ah jaa. öösiti magab. korra, vahel ka paar korda sööb. ja seda ma ütlen, et see on põhiline. kui lapsed öösiti magavad.

Mees lendas üheks päevaks Rootsi. Homme hommikul peaks koju tagasi toodama. siis on plaan Suvekuningriiki edasi rallida. näis.

vat selline sünna siis.

p.s mõtlen juba pikemat aega, kuidas Meest blogis kutsuda. aga mitte kuidagi kohe ei tule seda kümnesse.

Wednesday, June 8, 2016

Vihm(aga)

Kui väljas sajab, pakub kuidagi erilist naudingut tubaseid toimetusi teha. total relax. kõik lausa lendab. ehk sellepärast, et muidu pead nagu valima ja prioriteete seadma, mis kiirem ja vajalikum. praegu saan aru, kuidas see mind järelikult väsitab. aga kui vihma sajab, siis voilaaa, on miski osa ja vastutus minu õlgadelt justkui maas.

inimene on ikka imelik. või mis ma siin üldistan.
minul on enda isikuga tegemist.
vahel mõtlen, et sellepärast mul vist ongi nii raske, et mulle tunduvad sellised seosed nii ilmselged ja läbinähtavad. aga väga paljud inimesed ei saa must üldse aru. ja neil hetkeldel löön alati kõikuma ning tunnen, et minuga on vist ikka midagi väga valesti. ajaga muidugi aina vähem, sest olen endaga hakanud leppima. aga iga kord muidugi nii lihtsalt ei pääse. oleneb.
tahaksin ka nii väga kuidagi vähem tunda, et endal sellevõrra kergem oleks.

Tuesday, June 7, 2016

Minu laegas, minu kübar, minu mõõk!

Ma ei tea, kas see tuleb ehk sellest, et olen pea terve elu ühes kaalus püsinud. et olen oma keha ja kaaluga lihtsalt nii harjunud. aga hetke....ee mõningases pehmuses, ei tunne ma end päris iseendana. oma praeguses kaalus olen elule nõrgem vastane. kohe päriselt.

peale selle. tunnen vormi osas ka teatavat kohustust Beebi-Pääsu ja Mehe peale mõeldes. nii hilises vanuses last muretsedes peaks vähemalt niigi palju ponnistama, et nende kõrval mitte päris ära tädistuda.
võite öelda, et olen rumal. ja enesekindlus ei tohiks kindlasti kaalus kinni olla.
aga minu elujõul on kaalul siiski oma kindel roll. ja nii palju ebakindel ja tundlik olen küll, et tajuda piiri naeruväärseks muutuva ilukultuse ning hea ning tugeva enesetunde vahel.

pealegi. vaatasin eile, kuidas Mees lupsti teksad jalga tõmbas ning tundsin, et tahan ka. oma lemmik teksaseid. tohutult igatsen nende järgi. kui peaksin olema riidese, siis teksad on kindlasti mu teine mina.

ehk et sellega on siis nüüd nii, et 60 piir on tänaseks seljatatud. 53,5 on minu ideaalne lahingurelvastus. seega, kui nüüd piinlikult täpne olla, siis 5,9 to go!

aga eks ma vaatan ja kuulan end jooksvalt kõrvalt. tasapisi. tark ei torma!

Monday, June 6, 2016

aasta parim meelelahutaja

...Tõnis Niinemets.
mõtlesin, kui teda eile laval nägin, et keda ta mulle nii kangesti meenutab. Hugh Grant. nii tohtult sarnane. liigutused, ilmed. miimika. kui ära tabasin, siis enam Tõnist ei näinudki.

Siis..

...kui me Suvekuningriigis kolmekesi hommikusöögilauda istume ja Suveplika kõva häälega teatab, et minul on kõige parem koht. või kui ta mänguväljakul väikesematele ütleb, et kahjuks küll, aga tema oli kiirem ja võitis. kui ta Suvekuningriigis teiste laste juurest pea kuklas häärberisse marssib, öeldes, et ei kavatsegi enam nendega mängida, sest ei saanud seda rolli, mida tahtis. või kui ta selle peale, kui me mehega Kunksmoori ja Kapten Trummi mängime teatab, et viib selle raamatu vanaema juurde ära. miks ometi, küsime meie. sest see on minu raamat, vastab tema. talle see raamat ei meeldi. ja kunksmoor on vana.

just sellised kohad löövad mu päris tummaks. ma aina mõtlen, et kust see tuleb. mis ja miks see niimoodi on? võib see tulla sellest, mis ema ütleb, et ta tüdruk ja minul on varasemalt ainult poiste kasvatamise kogemus?

ma tõesti ei tea.

ja ma püüan. ja ma püüan. ja ma püüan. seletada. aga tunnen, et kuidagi nagu hästi ei oskaks. et see ei jõua talle nagu päriselt kohale. kui üritan rääkida, miks ta ühel päeva niimoodi üksi jääb. sest juba praegu jääb. ma ju näen seda. ja seda on nii raske pealt vaadata.
ja ma ei suuda aru saada. kas ta ei saa aru. või ta ei tahagi aru saada.

mis ma teha saan, kui temas on paljutki, mida minus pole. kohad, mida ma ei tunne. ning mul pole aimugi, kui kaugele ja kas üldse? on neid võimalik ära seletada?

ja siis ütleb ema telefonis, et sa ei tohi niimoodi mõelda. ta on ju sinu laps, tuleta meelde, kui väga sa teda ootasid. ning kuskilt ilmub Suveplika isa, kes ähvardab seepeale mu kohtusse anda ning Suveplika ära võtta, sest kohtlen last halvasti.

mina tunnen ennast süüdi. nii palju süüdi. veel rohkem süüdi.
 
aga pelgalt fakt, et ta on minu laps, ei muuda ju iseenesest midagi.
lapsi ja vanemaid ei saa valida. nad on.
ja vahel on lihtsalt nii raske. et nutma ajab.

Sunday, June 5, 2016

tahaksin

...ikka väga loota, et kui mitte maailmas, siis vähemalt elus. saab kurjus lõpuks oma teenitud karistuse. ma pole ainult aru saanud, kas inimeste puhul, kes teevad seda palgatööna, peaks see olema kergendav või raskendav asjaolu.

Saturday, June 4, 2016

- - -

Õhk maja ümber sumiseb ja säutsub.
Suveplika suudab selle muidugi iga kell üle ... olla.

õpetan teda igavust ja pisukest tühja kõhu tunnet tundma.
arusaadavalt tõmbab see iseennast tühjaks.
aga noh. pikemas perpektiivis pidavat need oskused ainult head tegema.

Friday, June 3, 2016

Yeeeh

Puzzle sai kokku.
ma juba nii ootasin. see vahepealne mees mu kõrval oli nii jube külm ja võõras. üldsegi mitte see, keda mina tunnen.

Beebi-Pääsu ja Suveplika panid just oma silmad kinni.
meie hakkame kohe ahjusaiu sööma ja teed jooma.
ãt Suvekuningriigis

Thursday, June 2, 2016

kunagi sai vist lubatud kont hambusse visata. ehk Anonüümsete pidusöök.

Inspireeritud filmist Külili/Sideways. ehk millal on kõige õigem hetk 100 aastat vana veinipudel avada?

Suveplika võttis eile lasteaeda oma näovärvid kaasa. sünnipäevaks sai talle need kingitud. kuna need on sellised natuke korralikumat sorti purgid, siis päris igapäevaselt ma tal nendega plötserdada ei luba. aga teinekord ikka.
kasvataja (tean, tean, et täna öeldakse õpetaja, aga mulle meeldib endiselt see vanem variant rohkem) ütles, et tore et kaasa võtsid ja meeles oli. see oli neil päev varem kenasti omavahel kooskõlastatud. ja jutu järgi tundus, et kõigil oli tore. näod, käed said lastel värvised ning maalitud. kasvatajagi andis oma osa.

aga.

õhtul, kui Mees värvikarpi nägi, põrutas ta välisukse kinni, sukeldus keldrisse ja katkestas mu kõne. üles polnud nõus tulema. mina alla ka minema ei hakanud. nii palju tagem olen juba küll. kuuma suppi ei helbita.

ma ei saa aru. kuigi väga tahaksin. aga lihtsalt ei saa.
ning ainult meeldida tahtmise pärast meeldivaks olemist ei pea õigeks.

Mees ei suuda mulle mitte kuidagi veenvalt ära seletada, mis halba ja kurja saab teha, kui ühel päeval näovärvid lasteaeda viia. ja mina juba niisama kaasa ei nooguta. lapsest saati. ära kuulama olen nõus alati, aga. ma tahan aru saada. miks näiteks ei või punase tulega üle tee minna, kui kilomeetrite kauguselt ei paista ühtegi autot? saan aru, et on olemas normid ja reeglid, aga kas need pole mitte inimeste kaitsmiseks, mitte karistamiseks? no ja nii edasi.
ega ma vist lihtne laps olnud. ju siis mitte ka parim täiskasvanu. saan aru küll, miks mu ema ja isa õe poole hoiavad. õde magas alati hästi. kallistas rohkem. oli lõbusam. ning vähem kange .

aga läheb siis eilse õhtuga edasi.

keegi ei karjunud ega vehkinud kätega, aga öösel magasime eraldi tubades. iseeneset jube kurb. saan aru, et ma ei saa Meest õmber teha ega mõtlema panna nagu ma ise. ja muidugi ka vastupidi. sellepärast ongi jube kurb. selline nurka aetud tunne. tahtmine on. kõik eeldused ja tingimused kah. kõik justkui on. aga ikka kipub nagu kinni jooksma.

tegin mõni aeg tagasi PAP-testi. üleeile arsti küastades küsisin nagu muuseas vastust. möödaminnes, sest oleme ju harjunud, et kõik on alati hästi. arst vastas, et on muutused. õnneks täna küll nii minimaalsed, et see tähendab mulle lihtsalt poole aasta pärast uut analüüsi. aga ikkagi. tõmbas ikka selja sirgeks ja pani mõtlema küll. muutused.

mu parima sõbranna vanem õde sai jaanuari alguses vastuse, et on toimunud muutused. küll veidi teisel rindel, aga selle vahega, et teda kuu aja pärast enam meie hulgas polnud.

15 aastat tagasi, Ruudit oodates tekkis mul kodus verejooks. mitte mingi kriimustus, vaid ikka nii, et südamelöök ja mulks. südamelöök ja mulks. õnneks jäi ise miskil põhjusel pidama. arst ütles, et mul vedas. vedas topelt, et ka Ruudi ellu jäi. arst arvas, et laps on surnud, aga mulle seda sel hetkel lihtsalt ei öeldud.
sama vabalt oleksin võinud arsti sõnade kohaselt ka viie minutiga verest tühjaks joosta.

mitte keegi meist pole surma eest kaitstud.
just nii lihtsalt ja nii äkki. ei ühel hetkel lihtsalt homset ei pruugi tullagi.
tean ju seda tunnet. kahjuks kipub see liiga kiirelt ununema.

sellepärast tõmbangi õhtuti akna ette oma uhke kuninganna kardina. ning riputan kristalllühtri keset kohatust, et see mul kog aeg silma all oleks. söön igapäevaselt oma parimatelt ja armsamatelt nõudelt.
sest see muudab mu elu igapäevaselt palju ilusamaks.
just sellepärast, et homset ei pruugi enam tulla. millal oleks siis tähtsam ja olulisem päev need kapist välja võtta?

just sellepärast ongi nii kurb.  miks Mees ei võiks nii mõelda? kas see poles iis arusaadav?

jah.

samal päeval otsisin netist lennukipileteid. ise nii elevil ja õnnelik. Pariisi. Mehel tuleb peagi sünnipäev ning mõtlesin, et. Mees on alati unistanud Pariisi jõuda. täpselt nagu minagi. ja mina tean, et minu jaoks on just Mees see õige inimene, kellega tahaksin sinna minna. kohe väga.
õhtul aga tuleb nagu välk selgest taevast näovärvid. tahaksin, et inimesed ja elu oleksid olulisemad ja suuremad, kui ühed näovärvid. või väike pehme sinine pingviin hommikusöögilaual. või öökulli kaelaehe lapse kaelas. või, või.

ma tõesti ei tea, kuidas. kas üldse. elaksin üle selle, kui näovärvid meile ühel päeval saatuslikuks peaksid saama.

eile öösel mõtlesin taas kord, et miks ikkagi öeldakse, et hommik on õhtust targem? hommikus pole ju mitte niivõrd tarkust, kui kiirust ja taustamüra. mis laseb enda ja mõtete eest põgeneda.

minu arvates on öö süda ja hommik mõistus.
vaikus ja väsinud inimene on ausamad.

Wednesday, June 1, 2016

märkamised

Märkasin pühapäeval Kadrioru muuseumis pileteid ostes, et turvanaine piidleb mind kummalisel moel. viimaks lähenes ta mulle pisut kõhkleval ning häbelikul moel ning ütles vaikselt, et tahtsin teile ainult öelda, teil on tennise pael lahti. vaatasin, teil on väike beebi süles....ja... ju ta pidas seal enne endamisi aru, kas sobib ikka sedasi õpetama tulla.
päev hiljem käruga (kodu)Rimisse sisenendes tabasin noore turvamehe pilgu. kui käru kassade juurde jätsin ning poodi sisenesin, läks ta vaikselt beebi juurde ning valvas seal seni, kuniks lapse juurde tagasi jõudsin.
mänguväljakule jalutades toimetas seal lastega kümme isa ja kolm ema.

see kõik on kuidagi nii otsatult liigutav.
ma ei saa aru, kas muutunud on inimesed mu ümber või mina ise.