Sunday, July 31, 2016

Siis, kui äikest lööb ja vihma kallab

Luba mulle, et me kasvatame kahekesi koos Päskini üles.
Ma luban sulle, et me kasvatame kahekesi koos Päskini üles.

Luba mulle, et me oleme tugevamad, kui meie nõrkused ja meid ümbritsevad ahvatlused.
Luban sulle, et me oleme tugevamad, kui meie nõrkused ja meid ümbritsevad ahvatlused.

väljaöeldud sõnadel on kummaline jõud. kõik on justkui sama. aga midagi on ometi teisiti.

Saturday, July 30, 2016

5D

Lähen täeisti liimist lahti, kui Suvekuningriigi inimesi triiki täis viskab. seal, kus palju inimesi. seal tekib alati ka palju allhoovusi. armastan ja vajan inimesi enda ümbe, kuid väsin tohutu kiiresti. aga kui on palju inimesi, pole siin kohta, kus end koguda. oleksin kogu aeg nagu peo peal. see ajab mind hulluks. totaalselt krampi. nagu nurka aetud loom. kui saaks, paneks klapid pähe, tõmbaks teki üle pea ega tulekski sealt välja. seniks, kuni õhk puhtam. mitte, et ma end teistest paremaks peaks. absoluutselt mitte. ma lihtsalt ei talu neid pingeid ja mänge välja. mul on tunne, nagu oleksin röntgeninimene.
peas vasardab ainult üks mõte: ära. ära, ära!

teate, kui keeruline ja ennasthävitav on nii ebanormaalne olla. peaaegu, et enesetapp.

Friday, July 29, 2016

Minu tüdrukud

ma siin üks päev tegin pilti. kummaline ja naljakas on ikka veel nii öelda. pean harjutama.
ema ei väsi kordamast, et Päskin on ikka väga poisi moodi ning tuletab talle üht multifilmi tegelast meelde. aga ta ei tea keda. minu arvates. nagu keegi siin kommenteeris, et Päskinil on isa silmad. siis minu arvates on tal rohkem, kui ainult isa silmad. ta on üldse palju enam oma isa, kui minu moodi. täpselt nagu Suveplika on oma isa moodi.
üks Suvekuningriiklane muide kutsub Päskinit aga konnakeseks. nad on siin nii armasad ja kenad Päskini ja meie vastu.

Suveplika õpib praegu rattaga sõitma. mina tulin dušši alt ja tegin endale jäätisega kohvi. Päskini isa jõuab õhtul. Rootsi ta ei saanudki, pileteid polnud. siis saadeti ta hoopis Leedusse. aga vahet pole. niikuinii pidi ta seal ka ära käima. 

homme vist. vist. vaatame veel. lähme paariks päevaks kolmekesi Hiidu.

Thursday, July 28, 2016

öös

Viisin Päskini veel enne ööunne jäämist trepile ning näitasin talle Eestimaa tummist suveööd. need on nüüd kahtlemata käes. nagu mõnusalt raske ja soe tekk jahedas pimedas toas. kuu(d), nagu tumekollased rammusad juustukerad. mitte küll täna, aga paar õhtut tagasi nägin ise juba ära. ritsikad. kull, kes lendas üle häärberi ning tegi oma piiksuvat kulli häält. vägev.
ja ma tean, et on vaid päevade küsimus, mil astun ühel hommikul trepile ja tunnen esimest sügise lõhna. nii kähku on see jälle kõik läinud.

Päskinile vist meeldis. igal juhul vaatas ta kuhugi kaugusesse ja naeratas oma laia beebi naeratust. ma ei tea kellele, aga see oli nii otsatult soe ja armas.

Wednesday, July 27, 2016

Madlike

See on nüüd umbkaudu kuu aja jagu uus lehekülg ja nimi minu blogirullis. tuleb tunnistada, et praegu kuulub see kindlasti mu rulli Top5 hulka.
mõnusalt huvitavad mõtted ja teemakäsitlused. seda kõike väga mahe-ladus-humoorikas võtmes. kerge, aga sisukas lugemine. lisaks on mul põlvist võttev nõrkus inimeste vastu, kes valdavad sõna, tähemärke, keelt ja keeli.

enam-vähem ajast, kui lugema hakkasin, tulid postitused köha ja harituse ja privaatuse kohta. mis pani mind muidugi põdema, kas jutt käib minust. normal. mis peale tõttasin muidugi kohe ka mõningaid omi postitusi uue pilguga üle lugema. ja kui nüüd siin kohal piinlikult ausaks minna, siis kaalusin isegi neist mõningate kustutamist.  aga siis mõtlesin, et ei. pole mõtet üle oma varju hüpata. ennast paremaks teha. see olen mina. jääb nii nagu on.

no ja siis nagu alati. ilmub välja mõni õlekõrs. ehk siis üsna kohe. läks pirn põlema. ning vastukaaluks mu tohutule ebakindlusele, viskas mu aju mulle arhiivist ette ühe egolaksu, mida keegi mõni aeg tagasi FB-s jagas. ning mul hakkas otse loomulikult märksa kergem. hoobilt. hoopis intelligent olen, yeeeh!

e

Tuesday, July 26, 2016

kuri. kuri.kuri. väikse tähega, sest nüüd on juba suurem aur väjas.

Päskini isa tuli eile õhtul koju ja andis teada, et peab täna Rootsi minema. peame selle pärast nüüd mitu asja täiesti teistmoodi tegema, ümber organiseerima. ühe kuu aega tagasi kokku lepitud tegevuse sootuks kaugemale edasi lükkama.

aga see tõmbas mu sel korral käima. loomulikult, ma tean, see on mehe töö. aga mind nii. kohutavalt. ärritab. et vähemalt pooled sõitudest on stiilis tule eile meile. mis tähendab, et keegi kolmas viskab alles möödaminnes õhtul kontorist välja astudes nagu muuseas üle õla, et ah jaa, Päskini isa, ma unustasin, sina pead homme Rootsi sõitma.
Päskini isa pärast oleksin nõus iga kell kastaneid tulest välja tooma. sest iseenesest ei ärrita mind ju fakt, et asju tuleb muuta. oma suure pere juures olen selle teadmisega juba ammu harjuda jõudnud ning rahu teinud. loomulikult tuleb ette. aga selline kodune tõmblemine kellegi kolmanda hooletu ja ükskõikse suhtumise pärast. konkreetsel juhul ajab just see mul harja totaalselt punaseks.

ja ausõna, ma ei muretsenud viiendat last kohe kindlasti selle pärast, et maailmale tõestada, et olen ikka jube tugev naine ja saan kõigega üksi hakkama.

kui teist võimalust poleks, siis ma peaks ja loodetavasti ka saaks. tänases olukorras peaksin seda aga vähemalt ise tahtma. kogu rabelemises miskit pointi nägema. aga hetkel on küll - urrrrrrrr.

õnneks Päskini isa teab seda kõike. kuna tema Päskinit väga soovis, siis rääkisime kõik sellised asjad juba enne Päskini ilmale tulekut lahti.

aga kui nii. siis nii. sõidame täna siis hoopis koos Suveplika ja minu emaga Suvekuningriiki. emal hakkas puhkus.

Monday, July 25, 2016

Kuidas see ilusaks ja paremaks mõtlemine nüüd täpselt käiski?

Päskin koos 90-aastase Maratiga
Kõlab ehk snobistlikult. aga Suvekuningriigist tulles tundub siin kõik ümberringi nii pleekinud ja luitunud. isegi me kask akna taga paistab Suvekuningriigi lopsakuse kõrval nii õnnetult kahvatu ja näljane.

ootan kärsitult, et saaks juba kolmapäeva õhtu siit veel mõneks ajaks Suvekuningriiki põgeneda. tunnen end seejuures tõelise jaanalinnuna. möödunud kolme nädala jooksul tekkis mul järsku väga selge plaan ja unistus oma kodust. kus täpselt ja kuidas. milline. ja nüüd, kus mul see pilt nii selgesti silme ees. ei suuda ega taha ma justkui päevagi enam siin olla. täitsa ebanormaalselt lapsik, kas pole.

kõige tipuks sai otsa ka Päskini isa puhkus ja ta läks täna hommikul tööle. miks ilusatel algustel nii sageli nii kurvad lõpud peavad olema, ah? esialgu ei suuda ma veel sellega ka mitte kuidagi, kuidagi, kuidagi leppida.

lisaks vajab ka kogu siinne elamine peale meie nii pikka eemalolekut korralikku suurpuhastust. aga mina siin istun. totaalses letargias ning suures enesehaletsuse mullis.

uuuuuhh! tunnete mulle ikka kõik kaasa, eks ole.

Sunday, July 24, 2016

Pühapäeval

Marat - kvaliteet aastast 1926
Ma siin hommikul trepi peal hommikukohvi juues mõtlesin välja, et minu poolest võikski olla ainult kaks aastaaega - suvi ja sügis. sedasi vaheldumisi. võib-olla näpuotsaga kevadet ka. siis, kui sirelid ja pojengid õitsevad. talve jätaks mina küll vabalt mängust välja. Päskini isa arvas, et tema tahaks ikka kõike nelja aastataega. mis mind muidugi üldsegi ei üllatanud. aga mulle piisaks küll täiesti, et kui ikka kange tahtmine talve näha tuleb, siis sõidan korraks üle lahe Soome seda vaatama.

täna peame olude sunnil mõneks päevaks linna minema. kohe üldse ei taha. varem pole nii suurt vastumeelsust linna mineku vastu tundnudki.

Saturday, July 23, 2016

Tudeng turns 23 on July 23. ehk kuidas aastad pole vennad.

3/5 on peal
23 aastat tagasi oli täiesti pilvitu taevas. ja päike siras kõrgel sinises, sinises taevas. Tudeng sündis hommikul, kell 11. ainuke hommikulaps. minu omadest.
viisime nad keskpäeval samasse linnuvaatlustorni, kus eile juba neljakesi käisime. tegelikult oleme seal rohkemgi käinud. Tudengi ajal mitte, seeega talle ja neile esimest korda. huh, sel kohal on lihtsalt nii eriliselt hea aura ja päris vaikus. vaikus, mis justnagu paitaks ja paikaks.
Tudeng kunagi ütles mulle, kui kodudest juttu tuli, et sa osta või müü, mida tahes, aga vaata, et sa Suvekuningriiki maha ei müü. kui ta eile õhtul saabus, rääkis ka, et tahaks kauemaks jääda. aga ei saa, sest käib tööl. see kuu harjutab kätt Eestimaal, mõne päeva pärast teeb sama asja juba vahetuse korras Portugalis. mina arvasin, et küll ta veel saab ja jõuab Suvekuningriigis ka olla. ta ei peaks vast selle pärast muretsema. just praegu tulebki veel käia ja tormata. et hiljem rahulikult paigal olla maldaks.

homme peaks muide olema see päev, kus kõik mu lapsed korraga koos on. seda juhtub....ega ma õieti ei mäletagi....kui harva.....või millal viimati.

Friday, July 22, 2016

Sugulased


                                                        Pääsu(ke)

                                                      Jaaniussike

Thursday, July 21, 2016

Navitrollandusest. ja muust.

Üks õhtu oli siin täiega Navitrolla õhtu. tuult oli näpuotsaga. nii, et puude tipud seisid pea liikumatult. ning pilved hõljusid taevas teravalt välja joonistatutena.

täiskuu sõitis samuti täiega sisse. seekord nii laastavalt, et isegi üks sõna tundub väsitav ning liiga valju. see juhtub alati siis, kui seest täiesti õõnsaks tõmbab.

saan aru ka inimestest, kes Petronede lahutusest ennast petetuna tunnevad. maailm me ümber on sedavõrd ebakindel ja müüdav. enesekeskne. et usust armastusse tuleb vaat et jõuga kinni hoida. parimagi tahtmise korral kipub see käest libisema ja kaduma. ja on nii hea, kui kuskil on keegi või miski, kellesse uskuda. kellele aeg-ajalt pilk visata. kellest või millest kinni hoida. siis, kui kõik ümberringi parasjagu jälle laguneb või kokku kukkuma kipub. see aitab uskuda. hoiab fookuses. mina mõistan seda küll.
kui oma esimese abielu lahutasime, siis kuulsin isegi sageli, et mis mõttes teie? ja lahutasite? juba siis hakkasin mõtlema, mis asi see on.
loomulikult pole meil ega neil teistelt ootamise ees miskit õigust. aga see on ju nii arusaadav ja inimlik. puhas alalhoiuinstinkt. soov armastada.olla hoitud. uskuda. et armastus on kõigele vaatamata olemas. see päris.

njah. kuidas see armastus siis ikka kaob, viskas keegi kommentaator kinda õhku. kurb, aga sageli kaob. kaotatakse. kuidas kunagi. teinekord liigse energia. siis ülemäärase eneseteadlikkuse. mugavuse. töö. oskamatuse. arvuti. vägivalla. väsimuse. ja jumal teab veel kõik mille taha.
eks ta keeruline ole seda pinnal hoida.

Wednesday, July 20, 2016

loodusvaatlused jätkuvad. kolm sõpra. ehk, kes ütles, et jänes šampust ei joo!

Päskini isa väisas eile olude sunnil pealinna. täna hommikul peitis ta salakavalal ilmel käed selja taha ja küsis meilt Suveplikaga, no valige, kas mutt, kass või jänes.
jänes, hüüdis Suveplika. kass, ütlesin mina. mutt jäi Päskini isale.
Kraabi siit!

Ma ei ole mitte kunagi võitnud, oli Suveplika õnnelik.  Kas ma tohin vanaemale helistada?
ainuke õnnelik meist kolmest. 1 eur.

sellised pisidetailid mulle eluslooduses hirmsal kombel meeldivad.

Tuesday, July 19, 2016

loodusvaatlused jätkuvad. ehk kuidas kärbsel vaip alt ära tõmmati




Kärbes sai tillika!
Mis see tillikas tähendab?
Eeee...see on see, kui kärbes tahtis autos olla, aga tuul tõmbas ta aknast välja...

Suvekuningriik on hetkel inimestest tühjaks jooksnud. vaid minu isa ja vanaema ja siis veel Päskin, Suveplika, Mees ja mina olemegi. juba teine hommik oli mõnusalt päikseline. eile oli kohe täis idüll hommik, aga täna puhub pisut külma võitu tuul. puulehtede. kõrte kahin.  sahmiv tuul. lindude sädin. mulle hullu moodi sobib. vaikus. vaikus. vaikus. kohe tunnen, kuidas siin õhus ja suure seinamaali taustal nii vaimselt kui füüsiliselt tervenen. isegi, kui mu probleemid ja mured kuskil on, siis ei viitsi ma neile enam eriti kaasa tunda.
siin on alati nii. kõik läheb palju lahjemaks ja paremaks. jep.

kui riik veel Müüriääre kohviku koogid ka kinni maksaks, siis oleks elu ikka päris lill.

Sunday, July 17, 2016

Ümberringi

Sääsed tunduvad ka olevat muutunud. veel kümmekond aastat tagasi olid nad minu arvates aeglasemad ja uimasemad. täna lendavad nad kiirelt ja närviliselt. proovi vaid neile pihta saada. ja kui saadki, siis lendavad nad millegipärast edasi.
isegi sääsed ei saa endale lubada ajale jalgu jäämist.

pihlakad muide hakkavad juba punaseks minema.
on ikka luksus küll, kui su riik võimaldab poolteist aastat rahalist puhkust loodusvaatlusi teha.

Thursday, July 14, 2016

- - -

oleme nüüd kaks nädalat Suvekuningriigis paigal püsinud. Päskini võib nii kuningriiklaste ridadesse vastu võtta ning SuveBeebiks ümber ristida küll.

Wednesday, July 13, 2016

- - -

Ühel päeval, kui ma end siin taas kord täiesti mõttetuna ning saamatuna tundsin, hakkasin mõtlema. et asju saab pärandada. ja varandust. miks ei võiks saada samamoodi pärandada elamata jäänud päevi. no et kui ühel päeval peaks saama elamisest isu nii täis. aga tervist nagu elada jaguks. siis võiks ju olla võimalik, et saad oma elust loobumisel alles jäänud päevad ja aja jagada. kinkida, kellele iganes. siis ei tunduks ka see tegu sedavõrd isekas. vähemalt saaks keegi, kes tahab ja oskab elada sellest kasu.

Monday, July 11, 2016

Downton Abbey Eesti moodi


Friday, July 8, 2016

Rahulik algus

Alustasin trenniga. lähen nüüd iga hommik kempsu jooksuga. sinna 60 m, tagasi 60 m. esimene hetk võtab võhmale, aga tagasi on juba kergem.

Thursday, July 7, 2016

Eile õhtul...

...Päskini kõrvale voodisse pikali visates tundsin, kuidas mu nägu õhetab. ning mõtlesin, et miks päikese võtmine kui selline, nn vanal viisil, mind enam põrmugi ei eruta. täna piisab mulle täielikult mõnusast jumest, mis päeva jooksul ringi sahmerdades külge hakkab.
ise mõtlen, kas see on nüüd vanusest. või aasta aastalt lisandunud infoküllusest ning teadlikkuse kasvust. või siis see kolmas variant, et olen lihsalt loll ja mõjutatav.

Wednesday, July 6, 2016

kolmapäeval

volt pildil on muide petlik
Pääsu-Beebi isa vaatab vankrisse: meie südamest sündinud voldikesed.
uuuuuu. vat selline kirjanik Pääsu-Beebi isa ongi:)

täna sõitis ta mõneks päevaks Hiidu. ma ei taha üksi olla. kohe nagu üldse ei taha. üks päev mõtlesin, millest küll selline üksinda jäämise vastumeelsus. ehk sellepärast, et Suveplika ja kõige sinna juurde kuuluvaga sai mu tubliks olemise norm kuhjaga täis. praegust koos toimetamise ja olemise tahtmist lahti harutades tundub, et karikas ajas isegi üle ääre.

Tuesday, July 5, 2016

Tule tuul ja puhu ära

huvitav jah, miks hakkab tuule käes palju kergem? kas nüüd päris muretu, aga märgatavalt lihtsam küll.

Sunday, July 3, 2016

ümmarguselt ja ruuduliselt. muudkui veereb.

Island võidab EM-i. Wales tuleb teiseks. gigantide peatreenerid astuvad ridamisi tagasi.
õnneks kaotas ka Itaalia. Lõuna-Eurooplaste mängustiil pole sugugi minu. nii palju näitlemist ja nägusid. mulle sellised võtted edasijõudmiseks ei meeldi. ei elus ega spordis.

seega on mulle praegune asjade käik igati meelepärane ning hingelähedane. võid endale ju mängijaid. seda välist peale kullata. aga lõppeks võidab ikkagi hing. ja sisu.

südame vastu ei saa.