Monday, October 31, 2016

peegelpildis. ja hommikul, mida ma ei oodanud.


vanni ootel ja äärel. Käpikule, siis, kui ta ema veel 79 ja isa 82 ei olnud.
Üks õhtu, kui me Käpiku juures vanni kõrval kükitasime, rääkisin Giovannile, et kuulsin hommikul Kuku raadiost plaanitavast pensioniea tõusust. ja sellest, et 2050. a. oodatav keskmine eluiga on 89 aastat. ma ei tea miks, aga sel hetkel tundus see mulle kuskil nii kauges tulevikus, et meil Giovanniga sinna küll asja pole. kui ma siis seal vannitoas Giovannile sellest rääkides ühtäkki üllatusega avastasin, et polegi nii. ka meie võime siis veel täitsa elus olla, mina 79, Giovanni mõned aastad vanem. ja Käpik 35, jumal kui noor. Giovanni muidugi vastas nagu alati sellistel puhkudel, et loomulikult, nii see ongi. mille peale mina oskasin kosta, et oleks see vaid nii.

Poolt tundi tagasi läks Giovanni taas kord umbes kümneks päevaks minema. mis sest, et see oli juba pikka aega ette teada. mis sest, et ma tean, et see on ta viimane nii pikk äraolek. mis sest, mis sest. see teeb asja vaat et hullemakski. hoidsin eile veel pea kümne küünega küünlaleegist ja sellest õhtust kinni, et see hommik ei tuleks. ja kui see hommik paratamatult ikkagi kätte jõudis, siis hakkasin jälle pillima. tunnen end nii kehvasti, olen nii nõrk ja hale, aga ikka ei suuda. ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha enam üksi olla. tõenäoliselt on see mu eelmise elu hind ja taak.

eks omajagu süüd ole ka selles, et hakkan jõudma punkti, kus mu aku hakkab tühjaks saama. Käpiku sünnist saab varsti kaheksa kuud ja  mu seesmised toiduvarud on lõpukorral. klassika. see ei üllata mind enam, aga isegi selle teadmise juures ei suuda ma seda ära hoida. ma ei vaja seltskonda, ma ei vaja tööd. mul on tohutult hea meel, et on Käpik. mulle väga meeldib temaga kodus olla. aga umbes sel ajal hakkan lapsega kodus olles alati tundma, et tahaksin korra kinno. näha paari teatritükki. vedeleda Giovanniga paar päeva voodis ja sealt üldse mitte välja tulla. et Giovanni saaks mulle jälle õhtuti ette lugeda. et jaksaksin ise õhtuti raamatut käes hoida kauem, kui neli lehekülge. et.
ma tean, et kõigeks selleks ei kulu enam väga palju aega. ehk pool aastakest. või aasta. vahet polegi. aga ma tunnen puudust. ja nälga. iga päevaga üha enam ja teravamalt.
Käpik seevastu on jõudnud oma elu kõige (m)emmekamasse punkti. tõstab koheselt hädakisa, kui ma nurga taha kaon. nutab kõvasti ja solvunult, kui teda vannituppa endaga hambaid pesema kaasa ei võta. käputab iga kord jorinal kohale, kui Giovanniga kallistame. alguses mõtlesin, et see on juhus, aga ei: kujutage pilti, Käpik on armukade.

just nüüd, kui minul hakkab punane tuluke vilkuma, ei tahaks Käpik minust minutiksi lahti lasta. muidugi ma tean, et see käibki nii. tean, et pea ainuke lahendus ongi veel natuke rahulikult oodata. hea on teada. aga sellegipoolest.
kaalusin hommikul, mis ma veel enda jaoks teha saaks. et rahulikumalt oodata. ning otsustasin, et pean end nüüd ühel päeval lõpuks ikkagi välja jooksma vedama. üritan korrapärasemalt ja teadlikumalt toitududa. iseendaks tagasi saada. end füüsiliselt paremasse vormi ajada.vaimset poolt kehalise poolega toita ning toetada.
seda ma ju saan.

midagi on vaja siiski ette võtta. ma ju näen ja tunnen. nii nende 10 päeva, kui aasta osas. korsetti pingule tõmbamine tundub vähemalt hetkel midagi, mis mind enda koos hoidmisel aidata võiks.

Friday, October 28, 2016

siis, kui Giovanni õhtul ristsõnu lahendab

"Ma vastasin sulle, koguni kahe lausega."
"Ma kuulsin jah. Esimene oli : mhmh. Teine juba märksa pikem ja sisukam: tore!"

Thursday, October 27, 2016

Inspireeritud eilsest Päevalehest, Indrek Treufeldtśt ja tema uuest saatest "Uhutud Mõistused"

Hirmuga on võimalik saavutada olukord, kus üks inimene sammub teistest üle.

See ongi põhimõtteliselt vastus Liisile. miks ma oma blogi pole sulgenud. või parooli alla pannud.

ta hoidis mu blogil silma peal terve meie kooselu aja. kontrollis ning tsenseeris. mitte, et teda huvitanuks minu nartsissistlikud keskpärased mõtted, kesised teod ja pahateod. ei, mitte seda. tema jälgis mängu üksnes enda vaatenurgast. blogi ei tohtinud talle ohtlikuks saada.

näiteks sundis ta mind kustutama alljärgneva postituse, mille kirjutasin 29. jaanuar 2013:

"Ma ei vastanud viimane kord enam ok. Sest tegelikult see pole ju minu jaoks sugugi ok.
Tegelikult tunnen end kahjuks sageli nagu jalamatt, kellel jalgu pühkida.
Kellele ma siis vastan? Kellele kirjutan? Kellele silma vaatan? Kellele elan?
Ma elan turvaliselt, kui me elame nii nagu tema tahab.
Aga tagajärg sellisel elamisel pole mitte turvalisus, vaid neuroos.
Kaldus laused on inspireeritud eilsest filmist Liv & Ingmar ning äsja lõpetatud raamatust Laterna magica. Osaliselt küll pisut minu poolt kohandatud."

tean kuupäeva nii täpselt, kuna pidin sellele lisaks blogisse kirjutama ka avaliku vabanduse.

näitena veel teinegi postitus, mille pidin kustuma. veidi hilisemast ajast:


minu blogi teemalised kodusõjad olid meil üldse üsna sagedased ning tavalised. pidevalt pidin oma blogi postitusi talle õigustama/selgitama/vastuseid andma. ühtlasi vastutasin ka kommentaaride eest. tema põhiline trump, mille ta alati välja käis oli järgmine: kui sa nii kirjutad, siis sa ei arvesta minuga. endaga arvestamine all pidas ta silmas, et kirjutaksin vaid seda, millele ta alla kirjutas. sel teemal oli mul blogis ääri-veeri ka üks postitus.

sellised ohtlikud postitused pidi olema kõik väga läbimõeldud. ääri-veeri. võimalikult segaselt ja arusaamatult. muidu poleks neid saanud endale üldse lubada.

enne lahku minekut, kui ta mu telefonis ja kontodel puhta töö tegi, kustutas ta omavoliliselt blogis ka mõned postitused. üritas blogi koguni üldse kustutada. kuid see oli ka ainuke koht, kus ta miski parooli taha kinni jäi. peale seda tegin kiirkorras blogist endale koopia.

selle kooselu jooksul andsin palju järele. tegin kompromisse. blogi oli ainuke, millest ma polnud nõus loobuma.
aga mida rohkem ma vastu hakkasin, seda jõulisemalt üritas ta sellest vabaneda.

öelge siis, kas peaksin teda tõesti ikka veel kartma?

Monday, October 24, 2016

Vat selline pühapäevane pühapäev sai


Maailma kõige blondim ost on toidupoest pappkarbiga küttepuid koju tuua. ok, võib-olla bensujaamast oleks veel blondim.
aga seda me just eile õhtul tegime. loll tunne küll, aga vahel harva kaalub emotsioon raha siiski üle.

Kumutasime ka. juba teist nädalavahetust. ostsin endale uuesti Kumu klubikaardi. talv ja kahtlased ilmad on tulekul, aga Kumu on alati kindla peale minek. katus pea kohal, palju ruumi, õhurikas. inimesi täpselt nii vähe ja palju, et mitte end üksi tunda, aga samas....no mis, öelge nüüd ise. keele peal, aga ei tule.

seekord vaatasime üle Viktoriaanliku naisekuju ja moe. ma ei saa midagi teha, aga minus tekitab alati teatavat õudust, kui nii palju vanu asju on ühes ruumis koos. sellisel ruumil on minu jaoks alati käegakatsutavalt ning eemaletõukavalt seisev energia ja kopitanud aura. mul hakkab alati veidike halb, pea hakkaks justnagu ringi käima ning kerge minestuse tunne tuleb peale. kes teab, ehk tuleb see sellest, et pisut pelgan ja süda hakkab kiiremini lööma. ning õhku on pisut vähe. ma ei tea. aga need aegade hämarusest päevavalgele toodud luitunud, pleekinud ning tuhmunud kogud mõjuvad kuidagi rõhutatult elutud ning peletavad. ellujäämisinstinkt?
ainukesed väga elus esemed, mille ma sealsamas kohe endale kaela oleks riputanud olid pildil olevad kaelus ja muhv. nendes oli mingil imekombel säilinud värskus ja kelmikus.
keskpärane nagu ma olen, avastasin ka sel korral, st tegelikult juba eelmisel, korral, aga seekord tahtsin ta töid kindlasti veel näha, ühe uue nime: Raul Rajangu. selline põnev, mulle tundmatus segatehnikas kakofoonia, mis temaatikast olenemata sugugi raskelt, vaid hoopis lahedalt elujaatavalt kokku kõlas.
Üks pilt näituseks ka, samuti juba eelmisest korrast: Käpik meie elutoa põrandal.
Käpikule meeldis muide seekord kõige rohkem väljapanek: veemuusika ja teisi pilte helidest. või noh, raamidest välja tulles, siis Käpikule paistab Kumu üldse sobivat. Giovanni....tema oli meil eile kurb mees. pole ka ime. aga ma ei hakka ilusat juttu siinkohal ära rikkuma.

kohvikus maitsesime sel korral kõigevabakooki. ma ei tea, millest ta veel vaba oli, aga gluteenist ja laktoosist igal juhul. see oli kirjas. rosinaid oli seal seevastu peoga. ning maitse oli ka täitsa hea ja olemas. ühe naerunäoga martsipanikoogi võtsime ka igaks juhuks juurde, sest mine tea, eks. see omakorda maitses mahlaselt ja magusalt.

alt muuseumipoest ostsin meile sellest pühapäevast kööki mälestuses ühe porgandinagi ning oma segasumma sahtlise selle aasta esimese jõulukingi.


porgand ja stepsel. kõlab peaagu nagu Kivirähu uus raamat juba.

Saturday, October 22, 2016

Inspireerituna pühapäevasest Arrakust

siis alati me ei sobi inimesega, kelle sülle me elus erinevatel põhjustel satume. ja siis on vaja julgust tunnistada. leppida. suurust üle olla. mõlemal poolel. et on keegi teine, kelle energia sobib.
nii lihtsalt on(gi).

Nora Pärt jällegi rääkis Plekktrummis järgmist, et peab olema julgust ja isegi nahaalsust tegeleda erinevate kunstiliikidega, mida sa ei valda, teha ükskõik mida: joonistada, tantsida, kirjutada. tuleb oma uhkus välja lülitada ning julgeda kehva kunsti teha. mitte end võrrelda suurte meistritega, vaid olla õnnelik tegutsemise protsessi, mitte resultaadi üle.

palun väga. blogi(d) ongi minu õhk. minu pidepunkt. minu väljapääs. minu ventiil. minu kehv kunst, milleta ma ei saa.
ja nii armas oli leida eile õhtul oma postkastist Suveplika meil. paistab, et mu geniaalsus on nakkav:)


Friday, October 21, 2016

Elust. olust. niisama.

Käpik tegi täna öösel kell viis nii tunniajase ärkamise. mul oli juba siis nii kange kohvi isu, et lõpuks mõned tunnid hiljem üles ärgates jõin kaks tassi jutti.

selle tulemusena magasime muide ka sisse. selle sügise esimene, viimane päev enne koolivaheaega. suurepärane ajastus, kas pole. kui jooksuga teise tuppa ja kööki tormasin, istus Suveplika juba kooliriietes voodi peal. voodi tehtud, võileib söödud. väga tubli. kiitsin teda kohe päris mitu korda. ainult aega ja raha ta veel ei taju ega tunneta. arvas, et jõuab õigel ajal ning oli väga ärevil, kui ütlesin, et alustab täna teisest tunnist. Suveplika on väljaspool kodu äärmuslikult püüdlik ja kohusetundlik pabistaja. seega kirjutasin talle vabanduse ja pidin vähemalt viis korda üle kordama, et vahel võib seda juhtuda ning õpetaja ei saa tema peale kurjaks.

akna taga läheb vaatepilt aina lagedamaks. üks päev mõtlesin, et need kambakesi koos elavad puud on nagu inimesed. üks vaher näiteks jäi kiilaks juba vähemalt kolm nädalat tagasi. teised vahtrad on talve lähenedes vanaks jäänud ja oma värvi kaotanud sedasi klassikaliselt: järk-järgult. isegi kask, kes muidu tundub olema selline sitkemast puust tehtud on tänaseks päevaks alla andnud ja suurema osa oma kollastest lehtedest alla puistanud. ainult üks vaher seisabki endiselt täies rüüs ja hiilguses. teiste kõrval võiks arvata, et ta on endale kuntslehed lasknud panna.

paar päeva tagasi leidsin postkastist ka esimese Loomingu Raamatukogu. kui tore on midagi ka peale ajalehe postkastist leida. teate ju küll seda tunnet.


väga tähenduslik veel pealegi: Elo Viiding. ütlen kohe, et te ei arvaks, et mul on suurushullustus, siis kirjanduslikus plaanis ning loovuselt pole meil midagi võrrelda. aga mulle tundub, et oma olemuseltja sisult on ta sama sego ja ärritav, kui mina, kuna ei pruugi oma kirjutistes olla elutõdede poolel. kui inimesed ütlevad tihti, et nad ei saa minust aru, siis teda lugedes mõistan must-valgelt, kuidas see välja paistab. loeks peaaegu nagu krimkasid. lühikesed, ainult pealtnäha lihtsad lood. huvitav ja ütleks isegi põnev, aga lõpust (peaaegu) kunagi aru ei saa. sellepärast peaaegu. et krimkades tuleb vähemalt viimatel lehekülgedel point. kus isegi lollidele tehakse asi puust ja punaseks.

mis veel. paar kuud olen nüüd ka fondi Kingitud Elu püsiannetaja. tänu Liina Kersnale ja kollasele ajakirjandusele, mida lastega kodus olles alati tellima hakkan. samuti miski fenomen, millele ma enam seletust ei otsigi.
ok, tegelikult olin seda muidugi varemgi mõelnud, aga see artikkel andis viimase tõuke.

Giovanni tuli eile õhtul Lätist koju. kui ta üheksa päeva ära oli, siis Käpik vaatas teda algul ikka väga kahtlustavalt ning nutuse näoga. aga nende kolme-neljapäevaste sutsakate peale ei tee ta enam teist nägugi. aga võib-olla on lihtsalt suuremaks ka saanud.

eile käisin muide üle seitsme ja poole kuu päris üksinda lähedalasuvas toidupoes. veidi imelik oli. aga ei midagi rohkemat.

Wednesday, October 19, 2016

Ja saingi


Tõmbasin mõned nädalad tagasi teed kurku ning piserdasin selle tulemusena maššina teega uduvihmana üle. nagu kaasaegne Lumivalgeke. Giovanni võttis läpaka sel nädalavahetusel küll juppideks lahti, puhastas ja tegi...ma ei teagi täpselt mida. imet vist. igal juhul läpakale tuli taas kord pilt ette ning klahvid hakkasid tööle. aga see tundub mulle vist siiani nii uskumatu, et ma pole jõudnud veel Ruudi arvuti tagant oma läpakasse tagasi üle kolida.
täna hommikul avastasin, et Ruudi on oma desktopi pilti vahetanud. see pilt tundub mulle sama uskumatu, kui mu tööle hakanud läpakas. vaatan ja vaatan ning mul on kohutavalt hea meel.

ühe pildi tegin veel. purkidest, mida ma Vapiano pizza karpidesse kogun. ema küsis, milleks sulle need purgid?, kui ütlesin, et tahan, et need alles jäävad. Giovanni vaatas mind samuti pisut umbusklikult, kui palusin tal neid mitte Hiidu viia.

jah. ma pole siiani veel kaotanud unistust. st usku. et ühel päeval on mul kodu, kus saan need ääreni mustikamoosi täis panna.

Tuesday, October 18, 2016

Lehmakauplemine

kinkisin Suveplikale sünnaks märkmiku. enamasti teeb ta märkmeid varahommikutel, kui kõik teised veel magavad. aga. teinekord arutleb ta ka päeval.

Üks päev enne oma sünnipäeva saatis Suveplika oma isale sõnumi, et tal on nüüd telefon. sünnipäeval isa helistas ja ütles muuhulgas, et nüüd saab Suveplika ise märku anda, kui soovib tema juurde tulla. Suveplika mõtles tunnikese ning saatis sõnumi, et tuleks nädalavahetusel. isa vastas, et sel nädalavahetusel ei saa. ja järgmisel nädalavahetusel on ta koolis. aga kolmandal nädalavahetusel saab ta Suveplika võtta laupäeval kl 12 ja  pühapäeval kell 18 tagasi tuua.

isa juures lepiti kokku, et kui Suveplika soovib, siis võib ta ka millagi koolivaheajal isale külla minna. Suveplika saatis eelmisel neljapäeval sõnumi, kas sobib, kolmapäeval ja neljapäeval. viis päeva hiljem sai vastuse: minu juurde saaksid tulla esmaspäevast kl 10.00 kuni teisipäevani kl 15.00.

kahjuks need päevad ei Suveplikale ei sobi.

kui Suveplika nüüd uuesti soovib, siis peab ta ühel päeval taas uuele katsele minema.

miks ma sellest kirjutan? sest mul on Suveplikast lihtsalt nii kohutavalt kahju.
ma saan aru, kui see mees ennast .......... /ema arvas, et ma ei tohiks seda sõna siin must-valgelt kasutada/ nimetaks, aga miks pagana päralt ta end isaks kutsub?

sest isa ise ei soovi. tema soovib, et kõik teda sooviksid. ja kui ei soovi, siis tema juba ka ei soovi.
tema ise soovib ainult siis, kui kõik teised ka seda teavad ja näevad.

Monday, October 17, 2016

Sinna, tänna, lehekene lendab..

Kahtlustan, et Rein Rannap elab kuskil meie auulis. esimest korda juhtusin teda nägema umbes kuu tagasi Baltika kvartali, Moetänava lähedal. nägu selline peas, et täpselt nagu ei aduks, kuhu ta sattunud on. õnneks oli sel korral kõrval ta naine, kes pealtnäha vägagi kahe jalaga Maa peal kõndis.
eile jalutas...või õigem oleks vist öelda hõljus...ta meile vastu keskhaigla lähedal. keerles siia ja sinna, vaatas paremale ja vasakule, seljataha. selline hajevil ja kohkunud nägu peas. naist seekord ka kõrval polnud. igal juhul pole ma sugugi kindel, kas ta koju ka jõudis. loodetavasti on talle igaks juhuks vähemalt telefon tasku pistetud.

kuskilt otsast ma kadestan teda. ma ei tea miks, aga peale vaadates tundub, et kolmandas dimensioonis on ruumi ja hapnikku enam ning kergem ja vabam elada.

Friday, October 14, 2016

- - -

Tegelikult tahtsin tänase postituse pühendada isand Konnale, aga öö oli nadi, olemine liiga löss. nii, et seda õiget fiilingut ei tule hetkel peale.

kuulan hoopis, kuidas Ruudi oma kambrikeses naerab ja tunne on, nagu oleksin rännanud ajas kümmekond (ja natuke peale) aastat tagasi. täpselt nagu Exlife. kohe täp-selt. müstika. naljakas, ise võid ju lahutada ja lammutada, aga lapsed kummitavad sind ikka terve elu.

aga see Konna postitus, see ikka ühel päeval tuleb. see ei jää ära. mõtlesin siin üks päev, et ma pole teda õieti tänanudki.

Thursday, October 13, 2016

Mis ei tapa, see teeb tugevaks?

Suveplika isaga lahku minemisest möödub kohe paar aastat. kui eelmisel nädalavahetusel otsustas Suveplika esimest korda, et jääb oma isa juurde ööseks jääda.
viimati veetis ta koos oma isaga ühe pühapäeva märtsi lõpus.

polnud kuigi suur uudis, kui ta koju tulles rääkis, et ärkas ka seal natuke peale kuut. väidetavalt pesi ta näo ja hambad ning jäi ootama järgmist ärkajat. nagu ma aru sain, oli üsna pea alla tulnud Suveplika isa uus naine. ning mõne aja pärast üritati juba kahekesi koos üles ajada ka Suvepika isa.
mis loomulikult ei õnnestunudki. kui ma ütlen loomulikult, siis võib ses kumada pisut kahjurõõmu, mida seal kahtlemata ongi. võib-olla veidi vastikustki. aga eks ma olen ka kõigest inimene.

kõik kordub. täpselt sama toimus kümmekond aastat tagasi, kui mina Suveplika isa eelmisest abielust tütardega kokku ja tuttavaks sain. ainult selle vahega, et mina ei üritanud nende isa hommikul üles ajada. sest tõsi, tundus nii loomulik, et ta teeb seda ise. kui ta esimesel paaril korral ei ärganud, arvasin sinisilmselt, et ju see on erand. otsisin ja muidugi ka leidsin põhjendusi. pole ju võimalik, et sulle tulevad külla lapsed ja sa jätad nad iseenesestmõistetavalt oma uue elukaaslase toimetada.
aga ma eksisin. üsna pea tõdesin, et tegu on siiski reegliga.

Suveplika pärast on ta isa meie koos elades ärganud vaid korra elus. ja ma ei liialda.

Täna. ärkab Giovanni kodus olles koos minu ja Käpikuga absoluutselt igal hommikul. ainult ühel korral, kui ta pea valutas, magas ta kauem.

mille peale mul meenus, et Emand kirjutas kunagi ühes oma postituses järgneva lause: liiga palju räägitakse sellest, kuidas kogemused meid "õpetavad" ja liiga vähe sellest, kui palju nad meid rikuvad ja laastavad.
põhimõtteliselt jagan ma sama suhtumist iga päevaga aina enam. kas on ikka vaja olla surma äärel, et midagi õppida ja tugevamaks saada?

ainult üks asi on. kui me nüüd hommikuti kõik koos ärkame, tunnen Giovanni ja elu vastu tohutut tänutunnet. see on lihtsalt nii. kohutavalt. hea. tunne.
kui mul puuduks kogemus Suveplika isaga, siis peaksin sellist olukorda tõenäoliselt normiks ega suudaks/oskaks/teakski selle üle säärast rõõmu tunda, nagu nüüd.

too koletu seljataha jäänud elu on mulle kinkinud selle, et oskan südamest nautida ja hinnata argipäevaseid koos toimetamisi ning tegemisi, mis muidu lihtsalt normaalsed tunduksid.

kui Suveplika mulle seda nüüd rääkis, siis teate mis. tundsin sel hetkel. ikka veel. nii tohutut vabanemist ning kergendust, et mul hakkas reaalselt pea ringi käima.

Wednesday, October 12, 2016

Lihvitud teemant

Mõtlesin täna kirjutada hoopis millestki muust, aga kui seda lauset lugesin, siis teadsin, et see pole enam võimalik, sest pean selle hoidma puutumatu ja pühana.

"Kui selle intervjuu lugeja teadvustab endale, et ka tema sureb ühel päeval ära, siis saab ta ju aru, et ei ole mõtet hirmu tunda!"
/Peeter rebane, EE

Jep, korrakem endile seda kui mantrat, kui hirm taas kord peale kipub tulema.

Tuesday, October 11, 2016

Teispäeval. peaaegu üksi kodus. siis, kui beebi magab. ja ema läks Suveplikaga mu õe sünnipäevale. Giovanni on loodetavastu juba kuskil Leedus. ja Ruudi ütles, et tal on tänaseks plaanid.

Usun, et kõik on juba vist aru saanud, et mul on nõrkus suurte silmade ja läheduse vastu. on taas kord väikest põhjust ka, sest Käpikul täitus pühapäeval 7 kuud. ausalt, mul on seekord natuke kahju ka, et need kuud kuidagi nii kähku lähevad.
ma ei tea, palju ta kaalub, sest minu arvates ta endiselt ei söö. või noh, hädaga ikka sööb, aga mitte seda, mida peab. silmad põlemas peas, rahmab ta hoopis minu ja Giovanni võileibu ning pistab minu taldrikust isuga kartulit ja lihakastet. aga see vist ongi inimloomus. tahta seda, mis on (justkui) keelatud. mõtlen mina.
aga muidu on ta tublike. roomab ja istub, tirib end põlvili ning tegi oma debüütesinemise potil. sellel pildil istub ta pisut kohkunult kiiges, mille Gioavanni talle eile köögi ukseavasse üles riputas.
ma mõtlen, et Käpik on natuke nagu meie koduloom. kellele ei meeldiks, kui koju tulles alati keegi sind ootab ja laialt naeratab.

Giovanni põrutas täna kolmeks päevaks Leetu. mis peale ta viimast pikka komandeeringut tundub nagu nohu. tule palun ainult tervelt tagasi, saatsime ta täna Käpikuga väga rõõmsalt minekule.
mina. mina tellisin endale pooleks aastaks Loomingu Raamatukogu. maksin arveid. söön komme, komme, komme. ja veel kord komme. päris ausalt, siis hetkel ma enam ei julge neid päeva jooksul ärasöödud komme kokku lugedagi. mul on neid pool enda riietesahtlit. ja siis veel Giovanni sahtel. ja köögikapp. ja plekist punases kausikeses, mis me uue maailma päevadel ostsime. eriti kummaline lugu on muide assortiikommidega. seal punases kassidega kausikeses. kõigi teiste kommide puhul tuleb korraks vähemalt piir ette, aga assortiide juures on midagi kummalist. neid võib süüa nagu nonstop. olen seda ennegi täheldanud ning seepärast neid enam nii kergekäeliselt ise koju ei osta. aga seekord kinkis suure karbi Troonipärija.

haaa, nüüd on vist paslik anda ülevaade, mis mu kaalulangetamise programmist on saanud. oli vist 7. juunil, kui lubasin välja võtta oma mõõga ning rasedusest ülejäänud kilodega võitlusesse minna. vat ja nüüd on nii, et nelja kuuga olen kahanenud kahe kilogrammi võrra. kui arvestada seda, et ma pole vahele jätnud mitte ühtegi kooki ning 10 kommi asemel söön 9, siis on see lihtsalt suurepärane tulemus. minna on püstitatud ideaalini siis veel....mmmmm...kui palju siis....täpselt 3,8 kilogrammi. öeldakse, et mis üheksa kuuga tuleb, see ka üheksa kuuga läheb. ma nii suurt ampsu isegi ei tahakski, kui jõuludeks veel nii poolteist/kaks maha saaks, siis oleksin juba üliväga rahul. teksad lähevad juba hädaga jalga, ka need päris minu omad. aga ütleme nii, et kuigi mugav siiski veel pole, kui kogu aeg tunned, et nad jalas on.

ema helisats hommikul ja küsis, et kas mu süda endiselt jukerdab. küsisin, et kust ta seda võtab. mille peale ta vastas, et ma olevat ju oma eilses postituses kirjutanud. vastasin, et eilses postituses polnud küll sõnagi juttu, et ma oma südame üle kurdaks. mille peale tema teatas, et ah, niikuinii mina ega keegi teine ei saa aru, millest sa kirjutad.

ma siis tänaseks lõpetan. egas ülearu saa ka oma annet ja kullahinnalist aega tuulde visata.

Monday, October 10, 2016

- - -

usun, et minu probleemid teiste inimestega saavadki paljuski alguse sellest, et ma ei põruta näiteks rusikaga vastu rindu ega arva, et perekond on perekond. sest miski punt inimesi on olude sunnil suuremal või vähemal määral elus kokku juhtunud. või ma ei arva, et kõiki lapsi peab või saab armastada ühte moodi. või et vanemaid peaks ilmtingimata ja klappidega austama, sest nad on vanemad. või. või.

mul on tunne, et inimesed mõtlevad väga raamides. sest see on neile turvaline. kuigi nad ise seda ei tunnista, sest see on ohtlik. julgeda mõelda laiemalt. inimestel on komme kõik probleemid ja teemad väga isiklikuks ja endale taandada. ning solvuda, solvuda, solvuda. jäigad põhimõtted on muide ka väga turvalised. jääda selle juurde, millega kord alustatud, olgu see siis, mis tahes. kõik nõrgad inimesed panevad liialt rõhku meelekindlusele. Aamen!
minu ohtlik raamitus ning lisaks emotsionaalne amplituud. miljonid pisiasjad ja tunded. miljonid pisikiiksud ning suur arusaamatus. see kõik ei mahugi ühe (normaalse) inimese südamesse. see vajab ...eee, ebainimlikkust. ja kui selline süda esmapilgul paistabki kellelgi olevat, siis üsna pea selgub, et tegu on lihtsalt kardiomüopaatiaga. mis viib sageli kiirele surmlõppele.
no ja siis lähebki nii nagu läheb. kes see ikka tahaks teise pärast varakult surra.

Giovanni muide oli eile näiteks väga suuremeelne. ja ütles, et tema võib hakata mu kiikse ükshaaval oma südamesse pakkima.
kui teada tahate, siis tema puhul hindangi kõige enam just ta tahtmist ja soovi. isegi, kui kõik kõige paremini välja ei kuku.
usun, et see on paljude heade asjade alus ja öeldis.

aa, üks asi veel. isegi, kui ta kõike ka ei jaga (jaksa, suuda jagada), siis ta vähemalt mõistab mind põhjani välja. ja see on sama võimas tunne, kui...ok, ma ei ütles seda sõna. ema ei elaks seda üle:)

Thursday, October 6, 2016

Koolist, Vol 3. või on juba 4? anyway.

"See on me klassi kõige rumalam poiss."
"Aaa, mis ta nimi on?"
"Kristjan....Kirsisaar."
"Kirsisaar ongi?"
"Ma ei tea, mingi kirss igal juhul on."
"Ja mis ta siis teeb?"
"Kui õpetaja ütleb Kristjan Kirsisaar, siis ta tõstab käe ja ütleb: Jou!"

sellega tuli mul meelde, et mulle kunagi üks õpetaja hiljem rääkis, et ma olevat alklassides ühe poisi nokauti löönud. kui ta norima tuli.
ma ise ei mäleta. aga tema oli täitsa kindel, et see olin mina.

Wednesday, October 5, 2016

Seitsmes päev. on pidupäev. ehk Giovanni ja Gripp. kui veab.


väiksed asjad. see on Giovanni.
mul on täna sünnipäev. eile õhtul kell pool kaksteist mõtlesin veel, et vean end tänasesse pidupäeva välja, aga nii kui raamatu kätte võtsin oli kaputt. öösel oli jube torm, panin tropid kõrva, et seda mitte kuulda. kahtlustan, et Giovanni oli laevas ja ma ei oleks muidu magada saanud. tropid teevad pea paksuks ja uimaseks ning mõte liigub hulka aeglasemalt.

Suveplika pani endale suisa äratuskella. ning eile õhtul voodisse pugedes ütles, et jääb kähku magama, sest nii jõuab hommik kiiremini kätte. ta ootas minu sünnipäeva peaaegu sama palju, kui enda oma.

tuleb tunnistada, et ma ise tunnen end ka täna väge eriliselt. lapsena ma ei osanud oma sünnikuupäevast ja aastaajast suurt pidada, aga praegu tundub see mulle maailma parim. ma ei tea, millest sellised asjad tulevad. lapsena ei võtnud ma tomatit ja kodujuustu ka suu sisse.

muide. rääkides tervisest, siis too 105- aastane vitaalne proua on minuga samal päeva sündinud. seega, potentsiaali justnagu oleks, või mis. Terevisioonis räägiti täna pikaealisusest ja neljast piironnast maailmas, kus üle saja-aastaseid keskmisest rohkem. võib-olla keegi teist juhtus kuulma ka. aga kes mitte, siis teadke, et neid piirondi ühendasid järgmised märksõnad: väike unustusehõlma vajunud eraklik kogukond, päike ning vähene ja lihtne toit, isegi pidev pisuke näljatunne.

rääkides kingitusest. kui Giovanni peaks koju tulema, siis kaalun, et lähen lasen endale sünnipäevaks gripi vaktsiini teha.

Tuesday, October 4, 2016

Kuues päev. kas seda oligi?

Hakkasin täna hirmus pika ja sõjaka postitusega pihta, aga sinna see jäi. jee see Käpik laseb mul pikki postitusi teha. võib-olla ongi hea.
pilte vaatasin  FB-s. Tudeng oli välja pannud ühe klassivenna pulmapildi, kus ta augusti lõpus käis. saatsin talle selle peale sõnumi, ma pole vist kuigi originaalne, kui ütlen, et too klassivend meenutab mulle Pisuhända ja Tiit Piibelehte. ma seepärast FB-s ei julgenud kommenteerida, et mäletan veel liigagi hästi, kui valuutavahetuses töötasin ning umbes iga viies klient tuli, andis raha ja ütles: ise tegin. ja siis jäi mulle sellise näoga otsa vaatama, nagu ta oleks esimene, kes sellise naljaga välja tuli. mille peale pidi talle püüdma teha nägu, et ta on jube vaimukas. mis valmistas mulle omajagu piinlikkust.
mõne aja pärast tuli Tudengilt vastus, mul pole aimugi, kes on pisuhänd või tiit piibeleht.

uskumatu. ja mina kartsin nõme paista.

Monday, October 3, 2016

Viies päev. kirik keset küla. ehk tuli, nägi ja võitis.

Eesti Vabariigi esimese naispresindendi residents
Täna pole sünnis vist oma väikesest maailmast kirjutada. mu igatsus on küll tohutu, aga ei sobi nii tähtsal päeval ometi pruuti varju jätta.

täna hommikul kalendrilehte keerates tuli sealt välja selline pilt. ei tea, kust need prantslased säärased oraaklid on, et aastaid varem meie presidendivalimiste saagat ette nägid.

igal juhul. pisut althõlma ja üle jala, aga olemas ta meil nüüd on. ma ainult ei kujuta ette, mis tunne neil ülejäänud viiel täna olla võiks. kuidagi kurb on nende pärast, kas pole. loodetavasti ei pidanud Reps oma imelist muutumist vähemalt enda ja laste arvelt kinni maksma.

Sunday, October 2, 2016

Neljas päev. traageldamist on nii palju, et palju mõelda küll ei jõua. jumal tänatud. vahel tuleb see ainult kasuks.

klassika: pinutäis aja jooksul paariliseta jäänud sokke
Suveplika on järsku hakanud oma isa järele õhkama. sealne õhuloss aina kasvab ja kasvab. isa on rikas, nagu ta räägib /müstika, ma ei saa lihtsalt aru, kust see tuleb/. ja isa uus naine on nii hea, nii hea. ma tean, kes mul seda süüa ei käsiks, viskab Suveplika nipsakalt, kui tal kanatükke supi seest välja koukida keelan. täna teatas ta koguni, et isa naine on parem, kui sina.

tegelikult see on tore naine tõesti. minu ja Suveplika mätta otsast ainult suur kergendus, et ta majas on. eks ma tea, millest räägin. ainult, et tõesti, tõesti. midagi kisub sedasi distantsilt ikka väga jamaks kätte.

oma sünnipäeval leppis Suveplika isaga kokku, et läheb järgmisel nädalavahetusel paariks päevaks isa juurde. viimati juhtus see ühel pühapäeval, oli vist märtsi kuus. Suveplika isa sünnipäeval.
kuskilt olen kuulnud ka juttu, et ehk isegi terveks koolivaheajaks. mh.

aga mingu. suurepärane. sellisel kujul hakkab mul asjade käigust tasapisi koppa ette viskama. rohi läheb juba nii roheliseks, et kipub pimestama. mis tähendab, et ongi hea. edasi tuleb Suveplikale vaid haamrike kätte anda ja teele saata.

oleks nüüd vaid, et ma eksin ning need lossid ikka püsima jäävad. mis oleks perfect. sel juhul peaks me kõik saama täpselt seda, mida soovime. win-win-win-win.
minul näiteks on järgmiseks laupäevaks juba kokku lepitud kokkusaamine poistega. kohvikus seekord, saate aru. sünnipäeva puhul. ausalt, ma ei jõua seda ära oodata. jumala eest, peale Suveplika sündi pole seda mitte kordagi juhtunud.

aga reaalse elu, argipäeva ja paha ema juurde naastes, siis.

eilne päev läks triikimise tähe all. alates Ruudist kordub alati sama stsenaarium. kui sünnib laps, siis pesu saab pestud, aga kapid ja riiulid on ikka tühjad, sest kõik on triikimata. kui ma kohe jaole ei saa, siis ühest hetkest läheb hunnik nii suureks, et nagu jooksma minemise juures öeldakse: kõige raskemad on need viis sammu ukseni. eile tegime emaga triikimise laupäevaku. tema Käpikuga õues, mina triigin. Käpik üleval, tema triigib. Käpik lihtsalt ei lase ärkvel olles end jätkuvalt kellelgi teisel üle kümne minuti hoida.
triigib mõne asjagi ära, tegi ema otsa lahti. aga. õhtuks oli korv tühi. või mis korv, pool tuba ikka. jumalukene, kui palju kergem hakkas. tegelikult see hunnik mind koledal kombel painab. ausalt, ma ei taha sellepärast enam ühest hetkest magamistuppagi minna. vat nii hullusti kohe.

muidu käib Käpikuga hirmus tramburai. hommikust õhtuni olen sajaga rakkes. tubased päevauned jäävad ka tal aina lühemaks, täna jõudsin end vaevalt kiirkorras veega üle lasta ning pesu kuivama panna. kui juba tal olidki silmad lahti. öösel käib samuti kõva visklemine.
need ei saa lihtsalt muud olla, kui hambad.

päev korraga. õhtuks olen ikka väga väga väss. aga õnnelik:)
te ei usu, eks.

Saturday, October 1, 2016

Kolmas hommik. algab nagu tavaliselt. kohvi jäätisega. ning avokaado-juustu-tomati leivaga.

sügise märk: õunakook
Jumal, kuidas täna öösel sadas. pole ammu nii tugevat sadu kuulnud. nii tugev, et ajas käpiku mu kõrval nihelema.

ema jäi täna ööseks siia. Suveplika on vanaema peale armukade. kui ta mind on veel nõus kuidagi Käpikuga jagama, siis vanaema tahab ta hoida jäägitult endale.

Giovanni on nüüd kolm päeva ära olnud ja mul on tunne /muide nagu alati/, et kas ta ongi üldse olemas. kas ta ei ole unenägu. kas me ei ole unenägu. mõtlen, miks see nii on. kas sellepärast, et oleme alles nii lühikest aega koos olnud. igal juhul ma ei mäleta, et oleksin oma varasemas elus midagi sellist tundnud.

veel mõtlesin, et mina ei saa aru, kuidas üldse on võimalik nii elada, nagu (liiga) paljudel juhtudel elatakse. et mehed käivad kuude kaupa kaugel tööl ära. et siis mõned nädalakesed või nädalalõpud kodus käia. kuidas sellised suhted ja elud üldse saavad püsida? või ega nad vist enamuses püsigi.
mõtlen, et see on ikka ääretult karm, kui perekonna toitmiseks tehtav töö selle tegelikkuses hoopiski lõhki ajab. mina olen Giovannile alati rääkinud, et olen nõus märksa kokkuhoidlikumalt elama, mulle pole nii oluline raha, kui inimene mu kõrval. eks ma mäletan veel liigagi hästi, kuidas Suveplika isa tülide käigus mulle karjus, et ma ju ostsin sulle maja, mida sa veel tahad.