Wednesday, November 30, 2016

- - -

Keegi siin kunagi ammu imestas, kui kirjutasin, et Giovanni mu juukseid värvib. see tuli mulle meelde, kui Ruudi eile oma tütarlapsega meile tuli. mõned päevad varem oli ta tüdruku palvel tolle juuksed roosaks värvinud. väga väga kena oli. Suveplika oli muidugi tohutus vaimustuses. ja mina olin Ruudi üle uhke.

mulle tõsiselt meeldivad mehed, kel sellised asjad au, jõu ning jumal teab veel mille pihta ei käi.

Sunday, November 27, 2016

Inspireeritud eilsest LP-st

Vahur Kersna ütleb seal, et Eesti riiki juhib nüüd kolmik, kus üks on eesti rikkaima mehe hellitatud poeg. teine on keskharidusega ilueedi. ja kolmas.....
see on kuidagi erakordselt halvustavalt väljendatud.

ma pole muide kunagi päris täpselt mõistnud, miks rikkust alati nii halvamaiguliseks peetakse. või miks seda sageli ärahellitatusega armastatakse võrdsustada.

kui minult küsida, siis mulle oleks hoopis oluline, et riigi juhtimisega seotud inimesed tuleksid tervetest ning toetavatest perekondadest. ning kui perel on jätkunud raha ka veidi rohkemaks, kui ainult leiva lauale panemiseks, siis minu arvates on see ainult tervitatav.
jah, ma usun, et on inimesi, kes tulest ja veest läbi tulles ning karastudes seejuures terveks jäävad, küpseks saavad. aga siiski usun, et palju enam on neid, kel sellest kogu eluks teatavad haavad ja nõrgad kohad külge jäävad. arvan, et päris paljud meist teavad, kui raske neist lapsepõlve mustritest hilisemas elus lahti saada on. kui üldse. kui Ritsiku sõnu kasutada.

just see on üks põhjusi, miks ma meie uude presidenti teatva kõhkluse ning eelarvamusega suhtun. ainult usinusest, töökusest ja edukaks olemisest jääb kuulama jäämiseks ning usaldamiseks enamasti kahjuks väheseks.

Saturday, November 26, 2016

Uus kleit

Ostsin endale täna kleidi. tulin koju, panin pea pimedas toas riidepuule ning mõtlen sellele nüüd muuhulgas terve õhtu. ma ei julge seda uuesti selga proovida, äkki see siiski ei sobi mulle.
ootan, millal ma valmis saan. seda õiget hetke. see tuleb varsti. ma tunnen.

Wednesday, November 23, 2016

Elu nagu postkast(is)

Pilvede all. ehk eilne eelsoojendus kodukohvikus.
Kui tavaliselt leiab postkastist vaid õhukese, kahvatu, kraakleva Päevalehe. siis ühel heal päeval ajab see lihtsalt üle: seal kuhjuvad korraga Eesti Naine, Päevaleht, Naisteleht ning Eesti Ekspress. nii palju, et sellest tekib lausa omaette peavalu ning stress, kuidas kõik see hea nüüd piiratud aja jooksul kähku alla kugistada. kas elus ei käi enamasti mitte samamoodi? kui antakse, siis ikka korraga, nii head kui halba. miks see ei võiks kuidagi veidi ühtlasemalt jaguneda?

Suveplika läks hommikul kooli, pannes ühte jalga rohelise kummiku ning teise punase talvesaapa. ainuke sarnasus kahe jalanõu vahel oli see, et need olid vähemalt ühe kõrgused. alguses mõtlesin, et ta teeb nalja, aga ta ei teinudki. ja mis seal siis ikka. kui ta mitte samal ajal ei püüaks nt vältida ja mööda hiilida kehalise kasvatuse tundidest, kuna tal ei tule ula-ulatamine just kõige eesrindlikumalt välja ning ta pelgab õpetaja hurjutamist ning tõenäoliselt ka kaasõpilaste narrimist. viimast pole ta küll päris ise avalikult välja öelnud, aga eks ma ise tea juba ka midagi. kas see pole mitte veidike arusaamatu ja kummaline suhtumine ja käitumine? aga ega ma pole öelnudki, et ma kõiki ta tahke (kohe) läbi hammustaks.

Käpik, heh Käpik. Giovanniga naerame, et ta on meie pisike kombluspolitsei. nagu lutikas voodis.

Ruudi oli eile üllatavalt suhtlemisaldis ning tõstatas teema, miks nii paljud noored depressioonis on: elu pole ju üldse nii raske.

Meie Giovanniga teeme nüüd aga meie suhte kitsaskoha nimel tööd. peab ütlema, et ma alguses veidi kartsin, kuidas nüüd öeldagi, sellist teadlikkust, et kas ja kuidas see kõik välja kukub ja võimalik on. aga tuleb tunnistada, et täna olen päris meeldivalt üllatunud: vähemalt esialgu tundub, et see täitsa töötab. aga eks aeg annab rohkem aru.

kusjuures, kolmapäevad kutsuvad minus esile mingi sarnase pohmelli, nagu reeded. ning seda pelgalt põhjusel,et õhtul on Pilvede all. natuke suudab mu kolmapäevade mõnusat ootust mõjutada ning kahandada küll teadmine, et üldiselt ei peeta kõiksugu pilvede alust nautimist just kõige paremaks noodiks. aga järelikult mitte nii olulisel määral, et neid sel põhjusel siiski mitte oodata.

Tuesday, November 22, 2016

Üks tahab sülle, teine raha

Tegelikult tahtsin ja tahan kirjutada kogu aeg millestki muust, millestki ilusast noh, aga elu sõidab nagu sajaga pidevalt sisse. täna juba varahommikul Tudengi näol.

Mama
nada dengi
pozolusta avanssi 100 evro

nüüd seda kirja pannes alles hakkan mõtlema, ehk see hoopis ongi kõige ilusam?

Monday, November 21, 2016

Pealkirjatu päev

No nii p****** nädalavahetust ja sinist esmaspäeva nagu ei mäletagi. see pole isegi enam mitte sinine, vaid tumemust.
nii pime, et isegi välja ei pääse.

Sunday, November 20, 2016

Plekktrummi eelsoojendus

3.50

Saturday, November 19, 2016

Kast viina ja kohe Ilves tagasi!

Meil on nüüd põhimõtteliselt lapspresident ning valitsus, kelle keskmine vanus on 41,8 aastat.

Friday, November 18, 2016

Peresõbralik ETV. ehk elu läheb edasi sõltumata meie hirmudest.

Olen avastanud, et beebimajanduses on ülimalt tervitatav, et Terevisiooni saab vaadata kahes osas. nii saab enda jaoks huvitava info ja vestlused kahe korra peale ära hajutada, kasutades taktikat, mis-esimesel-korral-silma,-aga-ajapuudusel-ära-jääb,-saab-teisel-korral-kokku-korjatud-ning-ära-kuulatud. et päris kindel olla, poleks muidugi ka kolmas kordus liiast.

ja miks mul küll on läbi aastate tunne, et naissaatejuhile meeldib meessaatejuht natuke ehk rohkem, kui peaks. et kõiksugu teooriad ning ennustused on hetkel aktuaalsed, siis ennustan siinkohal ka omalt poolt: kui meessaatejuht nüüd ära läheb ja naissaatejuht Margus Saart enda kõrvale ei saa, siis lahkub naisaatejuht mõne aja möödudes enda rollist omal vabal tahtel.

Tuesday, November 15, 2016

Väikestverd foobik räägib siingi

Mul on ka see irratsionaalne hirm, mis sugugi üle ei taha minna. see millest Triangel kirjutas. ja nüüd ka Ritsik.

enda pärast pole ma vist sellistel puhkudel kunagi muretsenud. kui üksi oleks, siis võiksin vabalt hulluks minna. või surma saada. või minugi poolest midagi kolmandat. aga laste pärast seda ju lubada ei saa. ja mul pole mingit teadmist ega kindlust, kui tugev ma äärmuslikes oludes olla suudaks. see vast ongi minu suurim probleem.

aga mõtlesin, et neljapäeval lähme Giovanniga nii ehk naa psühholoogi juurde. peaksin seal ühtlasi nõu küsima, mida säärase irratsionaalsusega pihta hakata.

oleks vaja miskit nuppu või nippi. või selgust, kus või milles täpselt mu achilliuse kand peitub.
ausalt öeldes on hirm sellisel kujul lihtsalt mõttetu ja väsitav. kui alateadvuses sedasi pidevalt ja vaikselt tausaks pabistada, ei saa ka päevadest täit rõõmu tunda. nii läheb neis päevades peituv hea ja ilugi lihtsalt osaliselt kaduma. kahju on. puhas raiskamine, eks ole.

Sunday, November 13, 2016

- - -


Saturday, November 12, 2016

Giovanni tuli koju. lõpuks ometi. lõpuks ometi.

hommikusöök
sain täna hommikul poole üheksani magada. ning vannitoas sooja vee all kellatult mõnuleda. uuuuu....nii soe tunne.

Indigoaalane kirjutas, et eraldi elades tekib võõrdumine: armastuses võidab lähedus. mina kirjutaks sellele vajadusel kahe käega alla. nüüd, kus ma pea kaks korda suhteliselt järjest natuke alla kahe nädala ilma Giovannita toimetasin, tean veel kindlamalt, et sellise elukorralduse korral ei kuluks minul võõrandumiseks tõenäoliselt palju enam kui pool aastakest. juba paar nädalat tundub mulle ohtlikult kaua.

ka mõned nädalad lahus olles, on tagasi tulles esimene õhtu ja öö natuke võõrad. läheb aega, et taas kuulda ning ühes rütmis hingama hakata. suhtled esmalt kerge pieteeditundega, distantsilt, justkui kombates. puudutused on ettevaatlikumad ning kohmakamad. nagu tahaks kindel olla, et tagasi tuli ikka sama inimene, kes kodunt ära läks.
üles ning kokku sulamine võtab aega. alles järgmisel hommikul, kui jalad üle tema viskan ning hästi ta lähedale poen tunnen, et kummagi käsi ei jää ette. pea on täpselt õigel kõrgusel. õlg pole kõva. jalg ei sure ära.
alles siis ma tean, et ta on tagasi. et meie oleme tagasi. ning kõik sobib jälle nagu valatult.

alati on natuke hirm, et äkki järgmisel korral midagi muutub ning seda ei juhtu.

Thursday, November 10, 2016

Sünnipäevad. ning loetud minutid, mis kasvatavad iseloomu.


Suveplika siin treib aina sünnipäevapilte. Käpikule eile ja täna Ruudile. Ruudil on täna tähtis päev: ta saab kuusteist. ta on ka meiega juba teist päeva tõbine-kodune tiimis. tinistab siin praegu oma kitarri ning kogub (sünnipäeva)raha, et elektrilist osta.
tahaks pikemalt kirjutada, aga aega netu. selle asemel pean hoopis nuudlid ära keetma. endale võiku ja rohutee tegema. nõud puhtaks. Suveplikale söök ette. ja paljukest seda ühest Käpiku hommikuunest siis üle jääb. loetud minutid. üleeile mõtlesin, et tahaks ühel päeval, kui minuteid laiemalt käes, laste sünnilood kirja panna. loodetavasti see kunagi mul õnnestub. seniks aga palju õnne!

eile sain tuttavalt anonymouselt taas kord kommentaari. miks see mind peale eilset postitust küll ei üllata. sellest tahaks ka kirjutada. see pikk traktaat ning ta edasine tegevus on justkui õppematerjal, kuidas türann ja vägivallatseja töötleb.

paar viimast õhtut olen Käpikuga kohe pikalt ja mõnuga kärutamas käinud. lihtsalt nii ilus on, et matab hinge. panen siia meenutuseks ka ühe pildi, mida juba kõikvõimalike muude kanalite kaudu  ka jaganud olen.

Giovanniga suhtlesime. ta jäi eile Stockholmi lumelõksu. näh. väike pettumus, aga nüüd juba tõesti õige pisuke. tegelikult on ta praktiliselt kodus. seda enam, et magus nädalalõpp terendab. ning muuhulgas leidis taas kord kinnitust, et telefon pole kohe kindlasti minu teetassike.

kaal oli täna hommikul kukkunud ühe numbri võrra väiksemaks. 56 keeras ette. sedasi tasapisi. saja grammi kaupa. mulle sobib.

isa tuleb õhtul läbi. Käpikule saab see olema väljakutse. ta on maailma suurim võõrastaja. peale väikest Suveplikat. tema istus ka tunde laua all, kui meil keegi külas käis.
paar päeva tagasi arsti ooteruumis jooksin Käpikuga aina ühest nurgast teise. temaga peab pidama kõigi inimestega vähemalt meetrist pikivahet. lisaks oli ta äärmiselt solidaarne teiste Käpikutega. nii, kui mõni neist nutma hakkas, puhkes temagi täiesti südantlõhestavalt nendega kaasa kisama.

no nii. minutid otsas. Käpik on platsis.

Wednesday, November 9, 2016

Kaapekakk



Mu viiest lapsest sünnikaalult kõige pirakam (3970) on 8 kuud hiljem samas seltskonnas ja vanuseklassis kõige kergem ja õblukesem: nibin-nabin 7,5 kg. v.a. Ruudi, kes sündis enneaegsena, olid ülejäänud kolm samas kaalus juba nelja-viiekuustena
ma ei oska täpselt öelda miks, aga olen alati unistanud ühest nääpsukeset lapsest. kui Giovanni beebist rääkima hakkas, siis mäletan, et mõtlesin saja muu mõtte hulgas ka selle peale. et kui üldse, siis temaga peaks see väike soov ometi täide minema :)

Tuesday, November 8, 2016

Päev enne päeva

Suveplika parema käe nimetissõrm mädaneb. mis tähendab mõnusalt aeglaseid ja rahulikke hommikuid. halva, või siis vähemalt ebameeldiva juures peab olema ka midagi head.

Käpik virgub endiselt kell kuus. võib-olla kujutan endale seda ette, aga viimased hommikud ronib ta ärgates mulle umbes kümneks minutiks kaissu ja otsa. ning paneb oma pisikese tatise suu vastu minu oma. mulle tundub, et ta tahab musi anda. see on samaaegselt nii naljakas ja armas. aga on see tõesti võimalik?

Giovannile saatsin eile õhtupoole ühesõnalise sõnumi. ta vastas natuke teise sõnaga. ma ei osanud arvatagi, et see mulle nii palju korda võiks minna. veel õhtul Käpiku kõrvale magama pugedeski oli hinges suur rahu.

täna lähen. või täpsemalt läheme, sest võtame Suveplika ka kaasa, Käpikut mõõtma ja kaaluma. tõenäoliselt lasen talle ühe plaanivälise vaktsineerimise ka teha.

kuna me nii vara ärkame, siis vaatan hommikuti nüüd poole silmaga Terevisiooni. täna hommikul istus stuudios väga silmatorkavalt naljakas joogaasendis üks meie juhtpoliitikutest.

valitsuskriis

Monday, November 7, 2016

Kolmas silm

Käisin mõned päevad tagasi psühholoogi juures. meil on Giovanniga üks...eee, teema, millest me nagu hästi üle ega ümber saa. räägime ja arutame, arutame ja räägime, aga pigem kipub aina enam vasakule ära kiskuma. sain Giovannilt nõusoleku, et võtame selle teemaks ka kolmanda inimesega. juba eos. kuna sain aja kuupäevaks, mil Giovanni ära, leppisime kokku, et aega mitte raisku lasta, siis lähen esimest korda üksi ja teen väikese sisukokkuvõtte ära. siis on hea sealt juba koos jätkata.
seda enam, kui teisele teadmata seisukohti ning mõtteid meil nii ehk naa pole. kõik on omavahel juba risti ja põiki läbi arutatud. lihtsalt kuidagi kokku ei anna hästi.

too psühholoog oli meesterahvas. ja ma pean ütlema, et mul pole ammu nii tore ja huvitav olnud. totaalne matchup. ma poleks eales uskunud, et võiksin end nii hästi ja vabalt tunda. täitsa kummaline. siiani imestan.

Giovanni muide peaks hakkama täna kodu poole sõitma. ema ütles eile, et see on teil ikka veidi kummaline kokkulepe, et te telefonitsi Giovanni äraolekul ei suhtle. aga mina ei saa ikka aru, millest meil siis rääkida oleks?

Sunday, November 6, 2016

Tasakaal

Mu magusaisu kahaneb päev päevalt. lihtsalt niisama kaobki. jah, päris ilma ma veel ei saa. sest arvatavasti on kehal siiski mälu. aga nauding puudub ning maitse pole enam tõesti pooltki nii magus ja vastupandamatu, kui veel paar nädalat tagasi.

magusaisu asendab nüüd ootus. pool kilo on selle nädalaga kadunud kah.

Saturday, November 5, 2016

Mitte et ma ise vähem asperger oleks

Pilt illustratiivne: Hingedepäeva eelsoojendus
Ruudi pidas eile kodus sünnat ja meie ülejäänud kambaga ööbisime ema juures. mitte et seal kuidagi halb oleks, aga ma ei jõudnud ära oodata, millal ometi koju tagasi saame. enne ühte sai see lõpuks teoks. kodus oli Ruudi arvuti teleka taha ühendanud ja hommikul oma isa juurde minnes selle nii meile kaasavaraks jätnudki. ainuüksi selle nägemine muutis mu juba ärevaks. sest ma absoluutselt ei kannata kõiksugu masinaid. seda enam, kui need kohe. kohe. kohe. kohe. peale lahti ja kokkuühendamist esimesel katsel tööle ei hakka. loomulikult ei hakanud. loomulikutl ei vastanud telefonile Ruudi. ega Exlife. et saaksin küsida, kas Ruudi on juba tema juurde jõudnud. Käpik pissis põrandale ja Suveplika aina muretses. mis Käpikut puudutab, siis on Suveplika maailma suurim muretseja. totaalses ahastuses hakkasin lõpuks telekapuldi nuppe vajutama. ja ausalt öeldes ma ei teagi kuidas, aga tõenäoliselt kuidagi läbi ime tuli ekraanile pilt ühtäkki ette. ma ei tahagi teada, mida ma tegin või kuidas. see on nüüd olemas.
arvutiga läks õnneks pisut lihtsamalt. boonusena sai kõik tolmust puhtaks.

toad on nüüd korras. nõud puhtad. mitte, et väga segi või läbu oleks olnud. pigem vastupidi. kamin põleb. küünlad samuti. kuum kohvi on mu kõrval kruusis. ema läks koos käpiku ja Suveplikaga õue kärutama. Pagaripoistest kooki ostma. ta ütles, et on selle täna täiesti ära teeninud. on kah.
ja mul on nii s***** hea olla. kodu on maailma parim koht.

Friday, November 4, 2016

Raskelt

Ruudi oli öösel akna taha meisterdanud uue hommiku. Suveplika teatas ärgates, et vihkab neid koolipäeva hommikuid. Käpik avas silmad taas kord kell kuus. mis mulle isegi meeldib, sest Suveplika peab vara tõusma nii ehk naa. aga vat nende Käpiku päevaste magamistega, nendega on hetkel nirusti.

mina vean päevi tuimalt ning mehhaaniliselt õhtusse. kuidagi ei lähe sel korral üle see motoorne rahutus. ise saan ka aru, et olen täitsa mõttetult kuri. mitte Giovanni, just nende päevade ja olukorra peale. aga üle ka ei lähe. tunded lihtsalt ei allu mõistusele. nii ma siis joon kohvi ning põletan õhtuti ohtrasti puid, lampe ning küünlaid.
vahel mõtlen, et võtaks telefoni ja helistaks. aga ma tean, see ei tooks leevendust. telefon tähendab minu jaoks pelgalt hädapärast infovahetust. telefon ei asenda mitte mingil moel inimest. mul on vaja, et Giovanni mu käest kinni võtaks.
ja mida mul öelda olekski. et olen kärsitu ja tüdinenud ja kurb. et mul on tunne, et need päevad ei saagi see kord otsa. et Käpikuga on olnud see nädal väsitav. ja kõige hullem, et tegelikult on kogu asi minus endas. oleks ju isekas ja inetu talle seda koormat laduda. tas süümekaid tekitada. ainult halb tunne jääks, kui kuuled, aga midagi teha ei saa. kodust ära olles ju ei taha kuulda, et kodustel on raske.
minu arvates pole mul selleks lihtsalt õigust.

õnneks saab pool täna läbi.

Wednesday, November 2, 2016

Suveplika tuleb koolist

Ma nägin täna koolist tulles ühte välismaalast: Venemaalt. Või Ukrainast.
Sa mõtled siis tumedanahalist?
Jaa.
Sa mõtled siis neegrit?
Neegrit, jaa.
Kas ta oli külmunud näoga?
Ei, ta oli sellise näoga, nagu neegrid ikka: musta!
No siis ta oli pigem Aafrikast.

Hingedepäeval


Leidsin mõned päevad tagasi võrkkotis pakkumise, mis tuleb mulle enam kui poole odavam oma igatsust kaminas põletada. olgu, igatsus kõlab ehk siinkohal liiga dramaatiliselt, aga miski seletamatu rahutus ei anna seekord kohe sugugi asu.
üks õhtu läheb maksma umbes 90 senti. kui ootus ja igatsus suurem, siis umbes poolteist eurot. 

Käpikul tundub olevat käimas uus une seadistusprogramm. viimased päevad on ta maganud päevaund keskeltläbi mõned tunnid päevas. ning täna hommikul ärkas 5.26. vara küll, aga hommik oli täna see-eest eriliselt mõnusalt paks ja pehme. koduselt soe ja õdus.

Ruudiga läksime eile õhtul kiskuma. ma polegi varem sellist Ruudit näinud. kurb oli. hommik oli pisut ebalev, aga siiski juba rahunenud.

Suveplika seevastu tegi eile imet. suure tähega. vahel harva temaga juhtub selliseid seletamatuid asju. nimelt käis ta hambaarsti juures, lubas puurida ja ravida ja rohtu panna. ning ei teinud seejuures mitte piuksugi. ma arvan, et te ei kujuta ette, mida see minu ja meie jaoks tähendab. palju ei puudunud, et pisarad tulid seda kuuldes silma.
veel mõni nädal tagasi võeti talt kolme inimesega veenist verd.

Giovanni, jah. täna peaks ta hakkama Saksamaa poole uhama. meil on vaikiv kokkulepe, et suhtleme tema ära olles minimaalselt, aga mõttes olen kogu aeg temaga kaasas. eriti see kord. täpselt ei saagi aru, miks.

ise võtsin eile meile Giovanniga detsembri keskpaigaks teatripiletid. ema ehmatas pisut, et ta pole enam 63. nagu siis, kui ta Suveplikaga kaheksakuuselt esimest korda terveks päevaks koju jäi. aga ma usun, et see oli terve päev. ja detsembris on 3 tundi. ning Käpik on siis juba tervelt pooleteist kuud vanem. ja küll kõik läheb kenasti.

Tuesday, November 1, 2016

Istu!

vanasti tundus see mulle põnev. nüüd aga teeb see mind hoopis kurvaks, kui igavalt etteaimatavad inimesed ses teetassis tegelikult on.
suure maailma nurga alt teeb see mind aga murelikuks ja ärevaks. puhas viitsütikuga pomm. mul on hirm. kuidas mu lapsed ühel päeval hakkama saavad või elama peavad.

ma mõtlen, et õnneks on neid vähemalt mitu. ja siis ma mõtlen, kas see on õnneks? aga vist ikka on. pigem õnneks.