Wednesday, December 27, 2017

Igal uuel päeval on uus nägu ja uus värv

Koju jõudsime, põles Kokapoisi akendes tuli. seisin akna all ja vaatasin, jah, need on nemad. nad on tagasi.

Saturday, December 23, 2017

Vaikust kuuled?

Hiiumaa peaks maailmale müüma Vaikust, Rahu ja Und!

Thursday, December 21, 2017

Kohtumised. Äratundmised. Jõulusalmis.

Ma valetasin kui meelitasin sind
Tule tule Tartusse
teeme koos toredaid asju
lähme Ahhaasse ja Aurasse ja võib-olla isegi
kala püüdma

kuigi teadsin täeisti kindlalt
et seda ei suuda ma orgunnida
ja paljas mõte sassis tamiilidest
pöidlasse lõikuvast konksust
ning kilkeid tekitavast siplevast kiisapojast
keele huul tuleb ruttu terariistast vabastada
tekitab minus õudusteõhtu jubedusjudinaid

Aga ma valetasin ja meelitasin
et sind vanaema juurest autosse saada
ja Tartusse jõudes ütlesid sa kohe
Lähme nüüd kalale.

Ma kangestusin ja vahtisin sind valeliku kalapilguga
Ära seda minult nõua
palusin
Ma pole praegu suuteline mingiks kiisaküttimiseks
särjesõjaks ega haugihukkamiseks
Ma olen pärast eluohtlikku Tallinna-Tartu maanteed
läbipõlemise äärel
väsinud ema
kes tahaks rahulikult
küsida peeglisse vaadata
minna maniküüri
lugeda joosta 
ennast lõdvaks lasta
tunda et pere on koos ja midagi ei pea

Aga sina oled poiss ja tahad tappa
kui mitte kala siis
vähemalt valetajat
Sa oled peegel kes ütleb mulle
armutut tõtt *

- - - - - 

Meil siin üks õhtu läks teine teisel pool
sinist ekraani
pimeda toa ning väsimuse varjus
teravaks pildumiseks Tudengiga
kui mina andsin teada, et sõidame jõuluks Hiidu
ja teie teised peate see kord kaardid kellelegi kolmandale panema
ning tema vastas jõulud on ju perepüha

kuniks jõudsime nii kaugele,
lumepallina
et tema ütles ma hindasin sind vanasti
ja mina viskasin õhku kinda
et olen mõelnud kas võinuksin üldse saada, hakata emaks
ning tema torkas mul on kahju et oled pidanud elama elu mida sa ei naudi

kui ma ainult silmad kinni näen pilti, mida ma silmad lahti välja elada ei suuda
võib-olla ka ei oska
kas ma tohtinukski võtta seda vastutust
kedagi taltsutada

ma mõistan
teda ja iseennnast
meil kõigil on õigus
tunda ja arvata
hinge võtta

temal seepärast, et alati on toimunud
ja minul seepärast, et miks ema peab alati jaksama, olema
miks emad ei või kunagi eksida, väsida

päris halvasti läks see vestlus ütles ta viimaks
kus me mõlemad tundsime end ebamugavalt
aga siiski kaugel halvast
vastupidi
suures plaanis jonnime kõige enam ikka nende seltsis kellega end kõige turvalisemalt tunneme

aga
olen tõesti mõelnud
juba varemalt oma peas vaaginud
endalt küsinud,
arutlenud ning analüüsinud
mõttes süüdistanud
pitsitanud
kas emaks sobib naine
kes pole ürgema
kes mõtleb
et ema saab ja tohib olla naine, kelle peas kogu pere on koos ja midagi ei pea.

*Kohtumised. Kristiina Ehin.

Wednesday, December 20, 2017

Haiguste ravi

Mul on tunne, et arstid peaks lund välja kirjutama. kas teile ei tundu, et seda oleks juba hädasti vaja. mina usun, et ainuüksi lume tulek lahendaks hetkel nii mitmedki inimeste mured ja probleemid, lahustaks nende sisse kogunenud ärevust ning rahutust.
lohutaks, paitaks ja paikaks.
pealegi, tooks selle vatise vaikuse, mida ainult lumi suudab.

ilm on niigi sel aastal eestimaalasi vintsutanud. andku siis aasta lõpuski mõni hetk sügavalt sisse ja välja hingata.

Monday, December 18, 2017

Minu kingisoovid kasvavas järjekorras

Mulle meeldib kingitusi nii teha kui saada. ka jõulude ajal. mind kuidagi puudutab, et jõulukinke tembeldatakse aina enam tobeduseks või tarbimishulluseks. kõik algab ikkagi suhtumisest. kingituste saamise ja tegemisega on minu arvates nagu kõigi muude tegemistega siin elus. kui teed midagi, sest tunned, et pead, siis oled ori. kui teed sellepärast, et tahad, siis oled vaba.
hulluks võib alati ja iga asja puhul minna. see on juba teine teema.

aga siit nad tulevad. mitte, et ma kõik seed saaks, aga soovida võib ikka.

13,99 eur

16.90 eur
CD 17.09 eur

39,99 eur

Lõpetuseks ka üks suur komm, ehk kaks ühes

 koos Miljardite LP-ga umbes 210 eur


Saturday, December 16, 2017

Laps on lapsepõlvekodu peegel

Mäletan nii selgelt seda tunnet, kuidas mulle meeldis lapsena pruuni riidekapi otsas oma värvilisi klaasist komme lutsutada ning sealt kõrgelt maailma peale alla vaadata. niimoodi teki, padja ja kommidega võisin lae all elada tunde.

ilmselt just selle tunde pealt ei suuda ma ka beebi-Pääsut kõiksugu kappidest ja -äärtest ilma jätta. või noh, olgem ausad, isegi soosin seda. just nii, et ei sunni, aga oleme proovinud ja tundub, et ta(lle) istub.

Giovanni (vist?) on leppinud. pealegi, temalt on tulnud nässu.

Friday, December 15, 2017

Riigipöördekatsed veeklaasis

Putin sõnastas traditsioonilisel aastalõpu pressikonverentsil kenasti, kuidas see aasta mu isiklikus veeklaasis möödus.
Tänan küsimast, tundsin end sel aastal täpselt nagu Saakašvili.

mis tähendab, et ma võin ju siin mööda tänavaid joosta ja hullata, aga karavan läheb ikka edasi. sel aastal klõpsatas, et olen oma kohalejõudmistega alati 5-10 aastat hiljaks jäänud, kui need pole enam otsused, vaid juba parim valik halvimaist.

Thursday, December 14, 2017

Pilved

Mari mees läheb päev päevalt, või peaks ütlema seeria seerialt aina enam Jüri Ratase moodi. mulle jääb arusaamatuks, kuidas Mari temaga ühes voodis suudab olla. minu meelest pole palju ..... vähem sarmikat meest olemas.

no ja siis too Sinu päkapikk, see on juba niiiii kleepuv, et ajab vist iga naise oksele.

Wednesday, December 13, 2017

Kolm korda võite arvata, millise toa me saime?


meie juba presidendile alla ei jää
ok, küll selle paar ruutmeetrit suurema variandi, kuhu mahtus ka lahtikäiv tugitool/voodi. aga ma ei uskunud siiski omi silmi, kui tuli põlema läks, et pole võimalik, ongi nii. seesama hingemattev tumesinine samet ja pool kuningriiki. aga nojah. keegi teadis rääkida, et saab veel hullemini, seega.

me läksime siiski kuuse pärast.

kui Suveplika, kes ei teadnud, kuhu me ta viime, kuuske eemalt autoaknast silmas, hüüdis ta: rakett. ja Pääsu ütles: liugu.
kes teab, kas sellepärast, et polnud lund ja jäine tuul tahtis näpud otsast murda. või sellepärast, et inimene harjub heaga kole kiiresti. või siis sellepärast, et Pääsu oli peale autos ärkamist tusane ja tujukas, nagu väike naine. aga tänavune kuusk ei tekitanud emotsiooni ning jäi kuidagi lahjaks.

Aqua oli selline, et nojah. endal ka piinlik nii kriitiline olla. aga massiivne, kõle, jahe, jõuline, intensiivne, isegi pime, slaavilik, kitš ning kõigele lisaks lämmatas sisenedes koheselt imala ning vänge lõhnaga. ma ei kujuta ette, kuhu nad seda tilgutavad, võib-olla konditsioneeri või ventilatsiooni, aga lõhn oli igal juhul nii tugev, et mul hakkas iga kord sealt läbi minnes süda kergelt läikima. hiljem märkasin, et nii retseptsiooni letil, kui selle kõrval olid väljas minu mäletamist mööda Bvlgari erinevad lõhnad. kahtlustan, et just neis pudelikestes peituski tolle läikimise saladus.

Rakvere aga oli selline, et maaima ühe moodsaima vineerist ja lauajuppidest jõulukuuse kõrval kõrgus Arvo Pärdile pühendatud suur latern, kust kõlas üks tema tuntuim muusikateos. otse laterna alt paistis ära Aqua peasissekäik, bling-bling-bling. mille kõrval säras meelerahuks ka klassikaline tuledes päris kuusepuu ning külje alt kõrgus välja oma tagasihoidlikus väärikuses ning ilus Rakvere Kolmainu kirik.
et siis selline arhitektuuriline kakofoonia.

ma olen vastik tõusik, eks ole. ma kuulen ise ka.

aga. Aqua veekeskuse osa oli jällegi üle prahi. isegi üle Gospa. seda nii suurtele kui väikestele. julgen kahe käega soovitada. Suveplika muidugi oleks tahtnud sinna mõneks ajaks elama jäädagi. ning Pääsu osutus vähemalt sama pööraseks veeelukaks, kui minu ideed. ja ma olen üsna kindel, et just lastele mõeldes jõuame sinna ühel päeval veel kindlasti tagasi. muidugi kui raha enne otsa ei saa. sest nii pirts ma nüüd ka pole, ärge arvake.

täna öösel sain muideks väga hästi välja magada (loe: ühe jutiga) ning juba päev hiljem tundub päris tore, et sai end siiski kokku võetud ning see kuusk koos lisadega üle vaadatud. sageli tunduvadki hiljem just need pöörased need toredad meenutada.

Monday, December 11, 2017

Ärevushäire


Eile tuli miski hullumeeldne mõte Rakverre sõita. mul aeg-ajalt tulevad sellised pöörased ideed, mida ma juba järgmine hetk peale väljaütlemist/lubamist  kahetsen. sest ma tean, et mõte võib ju ilus olla, aga ise olen selliste mõtete jaoks enamasti liiga mugav ja laisk.
see kord siis peamiselt kuuse pärast, aga kuna lastega niisama edasi-tagasi kimada tundub minu jaoks hetkel peaaegu enesetapp, siis mõtlesime ööseks Aquasse jääda. Suveplikale meeldivad kõiksugu veekeskused ning Pääsule meeldivad mängutoad ja pikad koridorid ja avarus. võib-olla meeldivad talle veekesused ka, eks täna siis ole näha.

mina tahaks hea meelega kodus magada. mulle ei sobi hetkel mitte üks lisapinge(ke) ka. pealegi sain spaatamisest Suveplika isaga elades oma isu rohkem kui täis. enam ei teki väiksematki ahvatlust, va ehk Gospa ja kuumad kivid.
aga kuuse ja laste pärast võtan end kokku. nüüd on mu ainuke hirm, et meile sellist pildil olevat tuba ei bronnitud. see on hingemattev ning nõuaks mult juba liiga palju. minu meelest tuleks hotellil sellistes tubades ööbimise eest inimestele peale maksta.

Sunday, December 10, 2017

Edasi lükkama*

Mõtlen, et täna on veel täna, kuigi peaksin mõtlema hoopis, et täna on juba täna.

Kompass, nagu Tallinna kaart.
kui peaksin selle võõrkeelde panema, siis nagu Armastuse sõnaraamat. 
nii napp, aga nii tummine ja elus. minu absoluutne lemmik stiil.

põleb käes nagu tikust.

* Kompass. Jan Kaus.

Thursday, December 7, 2017

KIhutab suureks saama


pilt ilma hääleta
No mina tõesti ei mäleta, et mul kodus kunagi nii kohutavat kahest oleks olnud. või mis, tegelikult on tal ka selle teemaga tuli takus, pole ta ju veel kahenegi. aga eile oli ta ikka kohe kahene ruudus, vaheldumisi ainult püsti ja kõhuli, mida saatis lõputu häälekas nutt. seejuures ei viska ta end klassikaliselt selili, vaid paneb põse vastu maad, ajab jalad kõhu alla nagu konnake, karjub ning nutab suuri krokodillipisaraid. tolks-tolks, hiljem on selle koha peal väike pisarameri. ta viskub solvunult kõhuli elutoa vaibal, esiku kivipõrandal, trepikojas trepiastmetel, õues keset suurt vett,  poes riiulite vahel, minu süles, vannitoas, keldris, kus iganes, kohta valimata. täpselt seal, kus tema arvates ta inimõigusi ei arvestata ning rikutakse.
ja jummalukene, kui läbilõikavalt ta veel kiljuda mõistab. tänaseks olen mõistnud, et see on vist üks plikade relv. ma ei tea, et oleksin kunagi näinud või kogenud, et poisid seda kasutaksid.

samas on just temal neist viiest kõige suurem tasakaal kõne ning füüsilise arengu vahel. teistega kippus olema nii, et kes jooksis, see ei tahtnud hästi rääkida ja vastupidi, kel jutt jooksis, see oli füüsiliselt kohmakam ning ettevaatlikum. või tegelikult, kui mõtlema hakata, siis Tudeng ehk oli ka seda ja teist, aga tema kahjuks räägib kaks tegurit. esiteks oli Tudeng lihtsalt nii ammu. ja teiseks oli ta oma tegemistes ja toimetamistes sedavõrd rahulikum ja tasakaalukam, et jääb ilmselt ka seetõttu hetkel Pääsule võrdlusmomendis alla.
aga Pääsust rääkides, siis tal on oma vanuse kohta märkimisväärselt suur sõnavara ja eneseväljendusoskus, üllatavalt terased seosed ja järeldused, nt sidrun....nagu päike. seejuures on ta ka väga osav ja parajalt hulljulge ronija, turnija ning hüppaja. hästi kiire ja toimekas, pisut rahutu ning närvilise olekuga, meenutab mulle ses osas rohkem Giovannit, kui mind ennast.

mistõttu ei oska mina oma peaga asjale muud seletust anda, kui et närvisüsteem ehk nii kiirele arengule järele annab ning kohatisi suuremaid ja väiksemaid erroreid sisse viskab.

sest tegelikult on ta kõigele vaatamata väga-väga tubli laps, lihtsalt eile õhtuks olin ta iseloomu kasvurallist kohe päris väsinud. täpselt selle hetkeni, kui ta lõpuks ööunne jäi, klassika. siis on kohe jälle kõik lapsed hoobilt armsad.

öeldakse, et pole ilus omi lapsi võrrelda. aga olen mõtlema hakanud, et viis last on juba sedavõrd hulk, et paratamatult kipub järeldusi ning kokkuvõtteid tegema.

Wednesday, December 6, 2017

Lipp vardas!

Olen kõigele vaatamata juuksuris ja endaga rahul. on sitaks muserdav ning ebameeldiv, kui sult viimasel hetkel kokkulepitud vaip alt ära tõmmatakse ning argipäev kogu mahus ja teadmatuses hoobilt sinu õlgadele jääb. aga eks mul ole Suveplika isa ajast päris korralik krunt all. lõikavalt trööstitu ning alandav on see tunne ja olukord endiselt, ses osas pole midagi muutunud, aga vähemalt päris jalgu alt enam ei kisu, kuigi õõnes jääb ikka.

Tuesday, December 5, 2017

Tähtede seis


Tähendab, Hundi Ulg on olemas ja terve.

tuleb tunnistada, et olin vist juba lootuse kaotanud. aga seda suurem ime ja rõõmusõnum säärane ootamatu surnust ärkamine muidugi on. kuidagi nii palju kergem ja helgem on olla.

vahel mõtlen, et see on tegelikult imelik, et mulle jumal teab mis ja kes nii palju  korda lähevad. praegu näiteks häirib mind päev päevalt aina enam, et Kokapoisi akendes juba mitu kuud elu ega valgust pole. mitte, et ma arvaks, et nendega midagi niimoodi juhtunud oleks. mitte, et nad mulle väga sümpaatsed oleks olnud. aga ma olin harjunud, et nad seal teisel korrusel iga õhtu toimetavad. sain neid vaadata, kui tahtsin, see oli turvaline ja rahustav.
need pikalt pimedaks ja vaiksed jäänud aknad ja kodud hakkavad tasapisi mu alateadvusele.

Monday, December 4, 2017

Järgmise pereväärtusega lagipähe


Sõbrapäeval kutsus peremarket üles:
Kommid ja kondoomid -25%, kedagi ikka leiad...

Naistepäeval saatsid nad ühiskonnale sõnumi:
Mees, sinu kord on poodi tulla. Ühe päeva ikka leiad....

Nüüd siis jälle raamat!

tähendab, mina tunnen, et mind mõnitatakse. ausalt öeldes tahaksin mina täna  õhtuses AK-s näha Astrid Kandle vastas kedagi Prisma juhtkonnast. kui võimalik, siis ma lausa nõuaks seda. mind tõsiselt riivab, kohe südamepõhjani, mis õigusega nad sellise suhtumisega end peremarketiks kutsuvad. see ohutab minu jaoks peretradistioone kordades enam, kui üks armastusest kantud kooseluseadus.

kaua võib, ah?

Friday, December 1, 2017

Harjumuste tõmbumised ja tõukumised


Estonian Design House: kohvikannusoojendaja by Suvekuningriik
Noorena pole harjumuste jõud veel vist kuigi suur. või siis on ebakindlus selle võrra suurem. kes teab. aga täna julgeksin väita, et noorena, enda vanusega kokku minnes luuakse/tekivad kõiksugu harjumused kuidagi loomulikku rada pidi, ühiselt ja koos. ilma suurema kärata, etteheidete ning erimeelsusteta. ma ei teagi, äkki siis kogemuste saamise ning otsimiste/katsetamiste kaudu?

sealt edasi juba nii lihtsalt ei lähe. järgmisel ringil on igal oma seljakott kaasas ja arusaamad välja kujunenud. harjumuste põrkumised on oluliselt tugevamad ning valusamad. teravamad lahendada.

on näiteks päris keeruline hoida keelt hammaste taga, kui elukaaslane kipub võileibu tegema köögilaual ilma lõikelauda alla panemata. kui eelmiste lastega otsitakse taga trussikuid. või kui täisealised lapsed vanemaid emmeks ja issiks kutsuvad. loomulikult pole see võimatu, aga nõuab juba teatavat elutarkust, et terad sõkaldest eraldada, ehk kust maalt väärib sekkumine küünlaid.
näited siinkohal on muidugi pisi-pisikesed ja süütud. aga ka need on detailid, mille harjumuspärased kõrv ja silm muu hulgas hoobilt kinni püüavad
ning kõigele lisaks, tuleb endale ikka ja aina meelde tuletada, kes ja kus on üldse öelnud, kelle normaalsus on normaalsem?

uusi harjumusi ja ümber õppimisi tuleb aga uutel ringidel näpuotsaga. või noh, siis need polegi vist enam uued harjumused, vaid kompromiss.
ühel päeval näiteks küsisin Giovannilt, oskad sa öelda kas või ühe asja, mille oled minult üle võtnud? mille vastuseks oli pikk vaikus, mis minu väidet ehk kinnitab?

kui ma hästi pingutan, siis võin öelda, et Suveplika isalt sain 10 aastaga kange kohvi ja ujumise. enne seda ma ujumist vihkasin, mul oli vees alati külm. peale temaga lahutamist pole ma basseini vist küll kordagi jõudnud, aga enam pole see koht mulle sugugi vastumeelne. pigem vastupidi, ühel päeval tahaks vette tagasi jõuda.

Giovannilt olen saanud aga näiteks avokaado. st Avokaado, suure tähega, sest see on lihtsalt jumalik. siis veel erinevad kodukootud kohvikannu soojendajad. ning kombe enne kohvi joomist tass kuuma veega kuumaks teha. võib-olla peaks mainima ka keedetud muna, aga seda siis ainult koos temaga. üksi ma muna süüa kuidagi ei taha, pole kohe üldse see. no ja muidugi raadio.

vat. tuli see teema lihtsalt jälle meelde, kui siin lõunast kohvi endale kannu tõmbama panin. ei muud. tegelikult oleks päris põnev, mida teised mitmendal ringil olijad sellest arvavad. 

Wednesday, November 29, 2017

Miks ma netist asju ei telli.

Ootasin. Vahetasin. Ootasin. Jälle vahetasin. Siis veel kord ootasin. Kannatlikkuse eri, aga nüüd on nad mul lõpuks olemas.
Kokku ikka aastaid ootasin, kuniks üles leidsin. Nii kaua ootasin, et kui vihma sajaks, tahaksin ööseks jalga jätta. Aga nagu kiuste, täna just ei saja.

Saturday, November 25, 2017

Vaik(us)

Mul on kõrvas vaik ja ma kuulen kehvemini,
kannan prille ning näen ümbrust udusemalt.

Nii palju rahulikum on vähem kuulda ja näha.

Thursday, November 23, 2017

Diagnoos

Suveplikal on süda paha ja ta läheb kooliõe juurde.

Ma ei tea miks, aga ta küsis mult, kas mul õdesid, vendi ka on?
Ja mis sa ütlesid?
Ma vastasin, et mul on viis õde ja kolm venda.
Nii ütlesidki või?
Jah..
Ja nii ütlesidki?
Jah. Mis siis on? Miks sa naerad? Ütle, ütle nüüd, miks sa naerad?
Sa pead edaspidi elus kaaluma, kui seda ütled. Sest selle vastusega saad sa igale haigusele juba eos diagnoosi. 
Mis mõttes?
No ma mõtlen hoolega ainuüksi siis, kui ütlen, et mul viis lastki on. Praegu on mul sulle seda veel raske seletada, aga inimesed enamasti ei mõista ja võivad sulle seda kuuldes juba mõttes liiga teha.

Wednesday, November 22, 2017

Ma ei hakka seda sõna parem ütlema

Tallinna traditsiooniline
olen päriselt rahul, sest suutsin end eile üle päris pika aja kokku võtta ning toast välja saada. beebi-Pääsu ja käruga üksinda poleks ma sellist käiku kohe päris kindlasti ette võtnud, aga Giovanniga koos sain tema peale loota. mitte, et Pääsu ja käru tavaolukorras mingi eriline kombinatsioon oleks, aga eks teate ju isegi, et väikse lapsega on see tema pidev tujude ning tähelepanu mööda-, kõrvale ja ülejuhtimise vajadus arvestatavalt energiamahukas tegevus, kuid nii pika jalutuskäigu, raskete riiete ning ilma jaoks mul endal hetkel selleks piisavat tasakaalu ning tahet napib.

muide, üks kummastav tähelepanek, need kohalikud, kes meid Raekoja platsil kõnetasid, tegid seda inglise keeles. seda arusaamatum, et enda arvates me suhtlesime omavahel piisavalt palju ning ka piisavalt häälekalt ega andnud ka väljanägemiselt välismaalaste mõõtu välja. aga ehk nad on siis välja raalinud, et inglise keeles saab kokkuvõttes kõige produktiivsem. ei pea palju pead vaevama ega end kulutama, lihtsam ja lollikindlam on kõigile ühe mõõdupuuga. kes teab, aga veidi imelik hakkas sellele vaatamata.

vanalinnas liikus ringi ka üksjagu pilusilmi. vähemalt pooltel neist olid huuled värvitud. eilses halli-sombuses ilmas torkasid need punasuud eriliselt silma. kuniks ühel hetkel tekkis endalgi kange tahtmine poodi minna ning üks huulepulk ära osta.

see üllatas ennastki. järelikult pole mitte kõik veel päris kadunud. tegelikult olin arvamusel, et seis on halvem.

lumi jäi omadega hiljaks ning hakkas sadama täpselt siis, kui meie koduuksest sisse astusime. õhtul pimedas toimus veel koguni teinegi õuetuur, ehk beebi-Pääsu kelgusõidu debüüt. Pääsu suu venis iga kord kõrvuni, kui Giovanni hoo üles võttis ning tema pool pikali olev asend jättis mulje, nagu hakkaks ta kohe-kohe kosmosesse lendama.

Wednesday, November 15, 2017

Niisama


Ma tegelikult olen ka kuulnud, et augutäiteks soovitatakse uut looma või uut last. aga mulle on see mõte kuidagi absoluutselt vastuvõetamatu. mis see siis tähendab, et kiiremini unustada ja enda valu vähendada? pealegi, kas keegi teist tahaks teada saada, et on/oli/tuli siia ellu augutäiteks?

teiseks nägin eile Ringvaates, et keegi ostis 95 000 eur eest trühvli. mis pani mõtlema, et palju peab ikkagi raha olema, et see trühvel kurku kinni ei jääks? ja kuigi ma pole miski võrdõiguvolinik, siis hakkasin mõtlema, et kas kuskilt ei võiks siiski ühe inimese rikkusele joont alla tõmmata?

Kolmandaks. Kahtlusta(si)n Beebi-Pääsul sügelisi. kunagi olen sama asja Suveplikaga läbi elanud ja see oli õudus kuubis. võtan end kokku, helistan ja saan teada, et perearsti pole, aga õed suudavad seda suurepäraselt diagnoosida. läheme kohale.

Võib-olla tal on kontaktallergia?
Eeeee....näiteks siis....mille vastu?
Näiteks kindad...kas tal on uued kindad?

tähendab. urrrrr.....korraks oli küll tunne, nagu oleks selgeltnägija juurde sattunud. aga kuna raha selle diagnoosi eest ei küsitud, siis jäin loomulikult viisakaks.

Monday, November 13, 2017

Kui süda sulab

Ruudi saatis mulle siin ühel päeval sellise sõnumi, sorri, et ma eile veits lollilt käitusin, seda probleemi saab ju lahendada poodi tagasi minnes lihtsalt:)
muidugi on mul tohutult hea meel, et poisid nii kenasti iseseisva eluga on hakkama saanud, et nad õpivad, töötavad. neil on sõbrad, neil on omad põhimõtted, omad väärtushinnangud, omad mõtted, huvid, tegemised. nad ei laaberda ega ega meie kulul.
nad on kõik nii erinevad, aga omamoodi põnevad.

see kõik teeb mulle tohutut rõõmu. aga. ka sellised sõnumid ja telefonikõned. tekitavad tohutut-tohutut heldimust ning teevad südame äraütlemata soojaks.

et lisaks hakkamasaamisele on ka inimlik pool.
see kokku teeb nagu elu suurim tunnustus ja palk.
mis sest, et eile oli isadepäev.

Sunday, November 12, 2017

Kogub kõrgust



Friday, November 10, 2017

Lõngakeras

Isegi, kui ma olen välja juurinud ning raalinud, et selle morjendamise kõige sügavam põhjus on armukadedus, võta või jäta. siis mida see pelk teadmine mulle õigupoolest annab? usun, et isegi tean, miks tema nii käitub ning miks mina nii tunnen. seejuures ma tean, et minu võimuses pole midagi muuta. ja ka tema ei saa sinna tegelikult midagi parata.
siis, kuidas edasi?

mõtlen, et mis kasu on, kui jõuame mõistmisele ja arusaamisele 40+. kui see toimuks enne kolmekümnendaid, siis ehk. jõuaks veel elus midagi teisiti teha. otsustada. aga praeguses vanuses, kus palju olulisi ja elu pööravaid otsuseid elus on juba tehtud. mida pole võimalik enam muuta, parandada, ära õppida. tegevusi ja inimesi, mida/keda oleks ehk pidanud paremini tegema ja valima.
seda kõike pole ju nüüd enam võimalik ka oma elust välja lõigata. kõrvale panna. juurde lisada. kui oma olemiste ja toimetuste ning ka läbi tegemata jätmiste. tuletavad nemad ja ma ise seda endale järjepidevalt meelde. 

mida annab mulle see teadmine täna? Õnnepalul oli õigus, kui ta kirjutas, et pelgalt arusaamine ei too leevendust.  kuidas neist morjendamistest, mis vaatamata kõigele ikka ja jälle torkavad ja haiget teevad, kuidas neist ikkagi päriselt lahti/üle saada? vabaks lasta?

kirjeldasin oma nõutust eile õhtul ka Giovannile, aga ka tema ei osanud mulle head lahendust välja pakkuda.

ausalt öeldes tunnen juba mõnda aega, et olukorras, kus pole mõtet kellelegi otseselt näpuga näidata. ning kus samal ajal kõik on omavahel ikkagi nii kuratlikult läbipõimunud. ei jaksa ma enam päevast päeva haiget saada, aga ei suuda ka välja mõelda, kuidas end selle eest kaitsta.

Wednesday, November 8, 2017

Do, si, la, sol, fa, mi, re, do....


Et kõik ausalt ära rääkida, siis kuu aega tagasi koperdasin prillitoosi(de) otsa. st siis, et läks umbes nii, et kõigepealt sai pisike maal, mille ümber siis maja hakkasin ehitama. aga see juhtus olema lihtsalt nii äge, et lükkas paratamatult ka prillide saaga käima. kaua ma sellist kaunisasja sahtlis ikka vaatan. see tagumine muide läheb jõulukingiks. jaa, ma tegelen juba jõulukinkidega. või mis, tegelikult teen seda aasta läbi. kui midagi nipet-näpet silma jääb, siis lööb tihti pirni põlema.

vaatama sellele, et tunnen nüüd süümekaid, sest tahaks ju hea inimene olla, valisin endale siiski kaunima prilliridiküli.  tahmise korral mahutaks sinna ka oma kuldse telefoni ning paar plastikkaarti, et siis peene kotike näpu otsas Bossi poodi enesekindla näoga sisse jalutada. puudu ongi ainult mantel, saapad, pärlid, väike must kleidike ja juuksenõel.

Tuesday, November 7, 2017

Argipäevast ja Õnnelikust Kaelkirjakust


Prillid peas hea u-u-u-unelda, prillid peas, hea lu-u-u-ugeda...
Olen nüüd juba nädal aega koorinud nägu hommikukohvist kannu põhja jäänud kohvipuruga ning peale seda kreemitanud Troonipärija Aruka Blondiini käest kingituseks saadud kreemiga, mis kokkuvõttes näo nii mõnusalt puhtaks ja pehmeks teevad.
mõtlete, et so what?, aga pole midagi. esiteks on seejuures märkimisväärne fakt, et ma kreemi kasutan, varasemalt olen nägu kreemitanud mõned korrad elus. teiseks see, et mul on jätkunud sellise tegevuse tarvis järjekindlust juba nädala jagu. see viimane on muide veel sada korda märkimisväärsem fakt, kui kreem.

täna keerasin üle pika aja pähe ka mee-õli-munamaski. varsti lähen seda maha pesema. ütleme nii, et juuksed ja hing karjuvad juba ammu poputamise järele.

vanaemalt päranduseks jäänud tugitooli tarisin magamistoast suurde tuppa. kunagi, kui kollane maja sai maha müüdud, siis lasin muuhulgas ka sellele toolile uue katte peale panna. olen selles tugitoolis elanud oma lapse- ja noorukipõlves märkimisväärse aja: õppinud, söönud, lugenud, tukkunud, telekat vaadanud, muusikat kuulanud, unistanud, kurvastanud, nutnud, niisama vedelenud ning aega surnuks löönud. nüüd vaatan, et vahel Suveplika, aga eriti Pääsu ennast sinna mõnulema ja istuma sätivad. olen kogu aeg arvanud, et selles tugitoolis on midagi.

ning kõige lõpuks pommuudis, sain endale /esimesed/ prillid. ma arvan, et olen neist juba vähemalt pool oma senini elatud elust unistanud.

p.s ma ei tea, kas mulle ainult tundub, aga kõik prillikandjad läheks nagu natuke sarnast nägu. kui ma enda suurepärast pilti vaatan, siis ma oleks nagu veidi tema ja tema ja siis veel natuke ka tema nägu.

Monday, November 6, 2017

Nägudest

Vaatasin eile näosaates toda Daniel Levi Viinalass'i ja mõtlesin, et Mustas Notsus paneksin talle paariliseks Getter Jaani.
oma suurte silmadega on nad mõlemad kogu aeg kuidagi nii totakalt õnnelikud, naiivsed, siirad ning lapsikud, et kui alguses tekibki tahtmine nende naiivse oleku kallal pisut keelt teritada, siis üsna pea hakkab enda pärast jube piinlik.

mu suurim avastus aga sel korral on kindlasti Elina Born, kes pole teps mitte eneseimetleja, aga armastab ennast. ta enesekindluses on hoogu, sarmi ning võlu.

Friday, November 3, 2017

Pimeduse soojas kaisus


Mulle see pime aeg hästi sobib, kui see alguses peale langeb. nagu paks vatitekk. raske ja turvaline. mitte küll lõputult, uue aasta tulekuga kõik muutub, siis läheb sees vastikult rahutuks ja närviliseks, aga kuni sinnani on alati hea. isegi, kui on probleeme, olen pimedas hulka rahulikum. pimedus, nüüd juba mõni õhtu ka kamin ja küünlad võimendavad kodu tunnet, hubasust, olemasolu. kodust saab märksa tugevam kindlus, kui valgel, lärmakal aastaajal.
eile õhtul võtsin pitsi konjakit. tänan küsimast, ka see sobis. kummaline aasta on mul olnud, suurte murdumiste ja murdmiste aasta. palju asju on ühtäkki selgemaks saanud. päris kalli hinnaga, seda küll, aga nüüd lõpuks tunnen, et hakkan sellega ääri-veeri leppima. olen enda arvates välja raalinud, kust see kõik on alguse saanud. raha on kahjuks vähe, et ka mõne asjatundjaga seda arutada ning lusikat lobistada. või õigemine, ehk leiaks ka, aga ma pole kindel, kas sellest saadav kasutegur ka seda raha vääriks. mis sest teadmisest õigupoolest muutub? usun end praegu isegi ju selleni jõudnud olevat, aga mida see mulle tegelikult annab? mis ma selle teadmisega pihta hakkan? jah, oma lastele võiks ju püüda edasi anda, aga kas nad mind usuvad ja kuulda võtavad, nende eas, ma kahtlen. mäletan liigagi hästi, kui raudpolt kindel ma oma mõnedes arvamustes olen elus olnud. ning mis hiljem, ulla-ulla, absoluutselt nii polegi. 

mõningane hirm ja kõhklused, isegi kohatine paanika, muidugi jäävad. kas need mahatõmbamised, need süütundega segatud tunded, milles end praegu liigagi hästi tunnen, kas nii jääbki? kas see ongi mulle hea, õige või äkki ma pole praegu päris mina ise?
ikka jääb see küsimus, kas vajangi lõpparvet või vaid pikemat puhkust?

Thursday, November 2, 2017

Lugu


Ma ei uskunud omi silmi, kui novembrikuu Tähekese kalendris ette keerasin.
Vaata seda pilti ja ütle, mida sa siin näed...sa ju näed sama, mida minagi, eks ole....

jaa, need oleme meie. Jüri Mildeberg oleks meid justkui salamisi kuskil märganud. vaatan ja mõtlen, et enam paremini ja tabavamalt ei annakski. peaks vist ära raamima, kui aasta läbi saab. päris tõsiselt.
see on Meie maal.

Friday, October 27, 2017

Kodurahust ja tülidest

Täna ma tean, et nii nagu inimest saab armastada mitut moodi, on ka tülid ja nende iseloom erinevad. nooremana arvasin, et see, kuidas inimene tülitseb oleneb ta iseloomust ning ta reaktsioon jääb erinevate inimestega ja erinevates olukordades alati ühesuguseks. täna ma enam nii ei arva. mu kogemus räägib, et rohkem oleneb tõenäoliselt sellest, kes, või õigemini millist tüüpi tülitseja, sulle vastu satub.

Exlife'ga me näiteks pigem sedasi ühtlaselt õiendasime, kui emotsionaalselt karjusime. umbes pooled korrad oli tema minu mäletamist mööda enam-vähem üldse vait, tõenäoliselt lihtsalt kannatlikult ootas, millal ma lõpetan. neil muudel kordadel muutus ka tema toon vaieldes emotsionaalsemaks ning ägedamaks, aga ma ei mäleta, et ta oleks kunagi klassikaliset karjunud. tema relvad olid pigem sarkasm ja tegin nalja mürginooled. kuna see oli nii ammu, siis küsisin isegi Troonipärijalt ja Tudengilt üle, et kuidas nemad mäletavad, kas tülitsesime ja kas isa ka karjus. Tudeng ütles, et ju te ikka tülitsesite, aga ei mäleta küll. ning Troonipärija vastas, et pigem ei karjunud.
mis kinnitab mu mälestust, ju siis midagi hullu tõesti polnud.

Suveplika isaga oli aga nii, et vaevalt sain midagi öelda, kui ta kohe plahvatas ning vastu karjuma hakkas. mitte isegi karjuma, vaid lausa röökima. ning kummaline on see, et kui teine endast väljub ja röögib, tundub see nii totakas, et endal ei teki pisematki tahtmist häält tõsta. vastupidi, püha rahu tuleb sisse. no mis asja ta röögib, eks ole. seega hakkasin sel perioodil juba arvama, et tegelikult ma olen suht rahulik ning sugugi mitte emotsionaalne tülitseja.

Giovanniga seevastu on nii, et tema suudab minu jaoks aeg-ajalt tülides nii nõmedalt vindi üle keerata, kohe nagu niiiii nõmedalt, et ühest hetkest võin selle/tema peale plahvatada kogu südamest, tõesti kuni varbaotsteni välja. mis on midagi vulkaanipurske sarnast. taas midagi senitundmatut ja uut. selline vorm on aga ses mõttes väga tervendav, et see käib siis seest läbi nagu puhastustuli. kui otsa saab, siis on tunne, nagu oleksin saunast tulnud. kogu mustus ja sapp on läinud. ei jää pikalt vinduma, saab suht kiiresti eluga edasi minna.

vat nii. niisama. jäin siin üks päev akna peal mõtlema. oleks Exlife'ga omal ajal kokku jäänud poleks paljusid asju (endast) kunagi teada saanudki.
on see nüüd hea või halb, sellele vist ühest õiget vastust polegi. nüüd on lihtsalt nii nagu on.


Thursday, October 26, 2017

Väikese tüdruku ravi jaoks vajalik raha kogunes kahe päevaga ja kahekordselt

Kas pole päeva alustuseks mitte imetore uudis?

nii suurte mängude juures mina tõesti ei tea, kas peaks? kes peaks? kui palju peaks? või siis ikka ei peaks. aga ma nõustun siiski eile Maris Jesse poolt öelduga, et "Kingitud elu" ei peaks end riigile vastandama. teemad, kus kaalul elu ja surm, ON ja JÄÄVAD väga emotsionaalseks, sest mängus on alati kellegi laps, kellegi vanem, kellegi kaaslane. ja 172 000 eur ON tohutult suur summa, et kaaluda. sest mitu teist inimest võiks saada selle eest ravi? elu pikendust?
sellepärast ei saa mina otsust Annabeli raviks mitte raha eraldada Haigekassale kuidagi pahaks panna. nii raskete kaalukausside juures peakski emotsioonid kõrvale lükkama, aga selge on see, et see toob kaasa alati kellegi suure pahameele. eriti ülekohtune tundub, kui see puudutab last. arusaadav

seepärast toetan ja aitan mina rõõmuga, kui mul see võimalik on. ega irise, et kas see mitte pole Haigekassa rida. ning südame teeb soojaks, et meid nii palju on.

Loodan ja soovin südamest, et väikesel Annabelil ja ta perel sellest abi on ning tüdrukuke ühel päeval päris terveks saab!

Wednesday, October 25, 2017

Kui lapsed suureks saavad

siis tulevad nad vahel peale tööd su juurest läbi ja räägivad igasugu põnevaid jutte. näiteks Tudeng konstateeris ühel argipäeva pärastlõunal siit läbi astudes, et peale operatsiooni jääb enam ellu väikses ülekaalus, kui normaalkaalus inimesi.

kunagi Hardi Tiiduse raamatut lugedes jäi mulle aga meelde selline fakt, et sõja tingimustes jällegi jäid elama pigem kõhnad ja sitked, kui suured ja tugevad mehed.

mis tähendab, et näiteks mulle ja Giovannile sobiks siis pigem sõda, kui haigused.

Tuesday, October 24, 2017

Ta hõljus läbi elu nagu ilus sall või parfüüm..


Iga uut inglise seriaali vaatama jäädes mõtlen alati, et nüüd küll enam paremaks minna ei saa. pole lihtsalt võimalik. aga ikka saab. see on uskumatu. kui palju ja suur saab üks 45 min olla. ja mida see minuga teeb.
täna julgeks ma kuulutada, et inglise seriaalid ON parim teraapia üldse. maailm tundub alati peale filmi lõppu palju ilusam ja lootusrikkam koht. tohutult hea on olla.
usk, lootus, isetus, siirus, kaastundlikkus ja muidugi armastus on need, mis elu kannavad.

Call the Midwife!
I need a new dose, immediately!

Monday, October 23, 2017

Verstapostid

Umbes aasta aega on möödas, kui Pääsu lõpetas päeva pealt poti peale istumise. täpselt siis, kui mina juba jõudsin mõelda, et ohhoo, selle lapsega läheb siis see asi nii varakult ja nii libedasti. mis tähendab, et sellest hetkest alates elas meil terve möödunud aasta kodus üks pisike kutsikas, kelle järelt pidevalt koristama pidi. pean ausalt tunnistama, et Giovannit mu rahu ja ükskõiksus sel teemal häiris. Giovanniga kohe on nii, et tema tahab, et kõik oleks alati kontrolli all, aga minu jaoks on see hirmus raske ja kohati mõistetamatu. kui siit nüüd edasi minna, siis tõsi, see nõudis mõningast kannatlikkust, (ok, ka vaibapuhastust, vajadusel olin valmis puhastust kordama), aga sellised mööduvad nähtused tunduvad mulle elus tõesti vaid pisiasjad, mis tülisid ei vääri. vaid mõned lisaliigutused ning rahaline kulu keskmiselt kaks eurot kuus. sest minus oli (enese)kindlus ja teadmine (ja see on muide mõnus tunne), et varem või hiljem saabub aeg, kus ka see asi paika loksub. on see aasta ja seitse kuud. aasta ja kümme kuud, sel puudub mu arvates igasugune tähtsus. see hetk tuleb lihtsalt rahulikult ära oodata. muidugi mitte päris käed rüpes, ikka möödaminnes seletades ja potti meelde tuletades, aga niimoodi, tasapisi. ja küll ta tuleb, eks ole.
ja täna see siis juhtus. Pääsu jooksis potile.
ise.
juhhuuuu, ma oleks tahtnud lendu tõusta.

peale selle, magab ta juba paar nädalakest öösiti oma voodis. see on nüüd küll Giovanni kõrvalmõju, sest teised lapsed on minu kõrvale, kes kuidas kauemaks jäänud.
aga see toimib. alates esimeset ööst väga kenasti. ja siis on ju hästi, kui kõik on hästi. jääb üle vaid elule ja Giovannile tänulik olla.

teate mis, selline tunne on, nagu oleksin ise midagi võimast korda saatnud. olen uhke, Pääsu ja iseenda üle ka!

Thursday, October 19, 2017

Sisenen taas ohutsooni, ehk millal ei tohiks muretseda last

siis, kui lapse saamisel kasutatakse sarnaseid mõtteid/selgitusi/ootusi:

* teeb teise kohe otsa, saab see hullumaja korraga läbi, tahaks ju ise ka veel kunagi elada
* või pisut teise nurga alt, et las see laps siis ka sünnib, kui juba juhtus, saabki soovitud arvu lapsi kätte, see hullumaja korraga läbi, tahaks ise ka ju veel kunagi elada
* pole mul ei õiget karjääri, korralikku kodu, kui lapse saan, olen vähemalt kuidagi kasulik/vajalik
* teeb teise lapse sellise vahega, et emapalk säiliks
* kodune õhkkond on pingeline, laps toob õnne, tõrjub valed mõtted, annab fookuse ning paneb keskunduma elus olulisele
* nüüd on justkui kõik olemas: haridus on, töökoht on, kodu on, auto on. laps kuulub samuti korraliku perekonna juurde.
* aitab meest kinni hoida
* on keegi, kes mind tingimusteta armastab

kindlasti on neid põhjusi veel ja veel

ühesõnaga, kui lapsele pannakse enne sündi juba mingid ootused. milleks ta vajalik on. see ei tähenda, et see poleks hiljem elus meie laps ja me temast ei hooliks, aga nii ei saa sellest kunagi PÄRIS õiget side, armastust ega tunnet. selles armastuses saab olema liiga suur ports vastutus- ja kohusetunnet.

sellises poolkohustuslikus valguses muretsetud last ongi hiljem märksa tüütum ja raskem kasvatada. keerulisem armastada.
kõige suurem kaotaja aga saab kahjuks olema laps.

kui tahta last, siis peab tahtma last. aga mitte iseennast või iseendale.
PÄRISELT. kui mõistate, mida ma öelda tahan.
mina olen rääkinud.

Wednesday, October 18, 2017

Tähendab,

...kui Giovanni oleks täna õhtul koju tulnud, siis poleks ma teda eales selle lohakas-elegaants soenguga vastu võtnud. mis pani mind mõtlema, et milline ma oleks, kui mul meest poleks? kui mugavaks ma üleüldse muutuks? mitte et mul teab kui kõrgelt kukkuda oleks, kuid siiski. tegelikult ehmatasin ise ka iga kord, kui end peeglist nägin, aga nii palju motivatsiooni, et pea puhtaks pesta ei olnud ega (koju) ka tulnud.

und ei ole. saate isegi aru. jõin õhtul kanget kohvi.
Giovanni on Saksamaal.

hakkan lehti lugema.

Ood värvidele ja värskele õhule

On ikka täitsa teine tera, kui saab lapsega õue jalutama. täna oleme juba kaks tiiru teinud ja hoopis teine olemine ja hingamine kohe. lombid ja väike tiba mind iseenesest ei sega, koguni meeldib, kui kõva tuult pole, aga kui ikka  päris ladinal krae vahele sajab, siis nii suur kangelane ma ka pole. ainult Pääsule oleks teisi kummikuid vist ka vaja, täna ta istus ühed kummikud endal lombis läbimärjaks ja siis teisel ringil on talle võimatu selgeks teha, miks ta saabastes sama teha ei saa, mida kummikutega.

aga ilus on, nii kuratlikult ilus. sügis on ikka kunstniku hingega. ma ei jõua sisse ahmida, süda hakkab taguma.

Monday, October 16, 2017

Kõigile Katrini* vastastele naistele

Soovin kõikidele naistele, kes Katrinit* materdavad, et neil avaneks ühel päeval võimalus elada vägivaldse mehega või saada peol ahistamise/vägistamise ohvriks.

mina elasin ka kokku pmst kümme aastat mehega, kes mind kägistas, lõi, muljus, juustest katkust, tõukas jne. enne seda olin üks neist, kes kõva häälega kuulutas, et julgegu ainult üks mees mind näpuotsagagi puudutada. ja teate, täna olen hoopis iseenda üle uhke, et kümme aastat hiljemgi sellel lõpu suutsin teha. paljud elavad nii elu lõpuni. aga ma ei mõista neid hukka. ma mõistan, mis selle taga võib olla.

sellised ohvrid pole mitte provotseerijad, nagu neid armastatakse sildistada, vaid pigem liiga mõistlikud. raske on uskuda, et vastaspool ongi PÄRISELT selline. ikka nagu ootad ja loodad, et ehk saab ise aru, võtab mõistuse pähe, mõtleb läbi, teeb järeldused, tõmbab tagasi.
kes ei mõista, siis see on midagi sarnast, nagu president Trumpiga. usun, et päris paljud mõtlesid valimiskampaania ajal, kui asjad aina pöörasemaks ja pöörasemaks kiskusid, et see ei saa ometi PÄRISELT nii olla. pole võimalik, et inimene ONGI selline mölakas. osutub valituks, lõpetab mängu ja hakkab mõistlikuks.
aga võta näpust. mõni ongi.

ja seni, kuni elu pole teid sellistega kokku viinud, tänage õnne.

Saturday, October 14, 2017

Otse

Kristen Michal oma velvetpintsaku, prillide ja sasipeaga näeb välja nagu hullumeelne professor. jälgige hoolega, varsti kaovad kõik kandidaadid valgesse udusse.

Thursday, October 12, 2017

Mineviku Mülkad

Jälestan seda põlglikku pilku. sitahäda suud. üleolevat hoiakut. teerull-olekut. valimata vahendeid. kogu kehakeelt.
see kõik on liiga tuttav.

miks mõned asjad ei lähe meelest? ka parima tahtmise ja püüdmise juures. annaksin palju-palju, et sest õudusest, mis ikka veel mu peas ja kuskil veres ringleb üle saada. rahu leida. aga ei oska.

iga selline pilk-pilt mõjub hetkega.

Tuesday, October 10, 2017

Plagiaat

Mul on juba enda lapsepõlvest saati üks lemmik lasteraamat. et ma hakkasin varakult lugema, siis kuidagi juhtusin üht sellest raamatust loetud lugudest ümber jutustama ka lasteaias oma kasvatajale. kasvatajale nii meeldis, et ta palus mul seda jutustada ka teistele lastele. suures mängu-söögitoas, kõik teised lapsed istusid  ja mina seisin ihuüksinda seal kõigi ees ning jutustasin. natuke uhke, aga rohkem arusaamatu. mäletan seda suurt vaikust. ühel päeval, kui kõik teised lapsed päeval magama läksid, jääti mind üles ning kasvataja palus mul seda lugu jutustada ka teistele kasvatajatele. see tundus juba päris kummaline, ma ei mõistnud, mis ses nii erilist on. aga loomulikult ma ei hakanud vastu ning tegin, mida mult paluti

hiljem, kui juba natuke suuremaks kasvasin ja mul omad lapsed sündisid lugesin seda ka Troonipärijale ja Tudengile. no mitte ainult seda lugu, vaid loomulikult siis kogu raamatut. hiljem lugesin Ruudile. vahepeal kulus see raamat suurest lugemisest päris tükkidest, siis otsisin ja leidsin Raamatukoist uue asemele. veel hiljem lugesin seda ka Suveplikale. ja kohe päris kindlasti loen seda ühel päeval ka Pääsule.
see on üks väheseid raamatuid, mis on sobinud, lausa meeldinud kõigile mu lastele.

miks mulle see aga meelde tuli on hoopis see, et ses raamatus on üks (teine) jutt, mis algab nii:
Nääritaat sõidab nääripeolt koju, sõidab tuule vilinal, kuljuste tilinal, sõidab üle mäe ja oru, äkki kuuleb huikeid ja naljakat laulujoru.
"Uhhuu, ohhoo, nääritaat, meile kinke too, ruttu kinke too!"
Nääritaat ehmub, keda kinkita jättis, keda pettis? Läheb joru peale vaatama, ja mida ta näeb? kaht poissi - üks Kriim, teine Krääm. Mõlemad karglevad ümber nääripuu, uhhuutavad ja ohhootavad, temalt kinke ootavad. Aga nääripuu on neil igerik, hõbetäht ladvas nigerik, kuld ja kard on risus ja räsus, poisid ise on kräämus ja kräsus, kuidas niisugustele kinki anda!

Ja nii edasi, selline omapärases värsistiilis jutuke. mida ma mitte kuskil mujal ei varem ega hiljem kohanud pole. ja palun väga.

eile õhtul loen Suveplikale üht raamatut, milles on jutuke:
Onul on kodus paras pisike televiisor nimega Särasilm. Selle kaudu paistab onule ära peaaegu et terve maailm. Just nimelt terve maailm!

ja nii edasi.

teate, ma vakatasin. mulle meenusid millegi tõttu Anne Veski ja Marju Länik. kummaline. ikka need aju ootamatud seosed ja keerdkäigud.
need kaks autorit on samuti samaealised ning mõlemad Eestis hästi tuntud lastekirjanikku. kas nad olid konkurendid?

loomulikult vaatasin kohe järgi, kumb oli enne. isegi üllatusin. millegipärast arvanuksin, et on vastupidi.

mis aga teise raamatusse ja autorisse puutub, siis üllatas mind see, et olin vist siiani pidanud seda naist selliseks pehmeks ja emalikuks tüübiks. tolle raamatu oleks aga kirjutanud nagu meesterahvas. naised tavaliselt nii ei oska. võrdleksin seda omakorda Peeter Sauteriga. ütleme siis, et .. no näiteks tema Laiskade laste raamat on midagi sama sürri.

raamat1, raamat 2 ja raamat 3. kõlab juba nagu tõsine (blogi)draama, kas pole. 

Sunday, October 8, 2017

Külmavärinad

jooksevad ludinal mööda mu selga ülevalt alla, kui Giovanni tööd teeb. nii mõnus on, et silmad vajuvad kinni.
mul on juba lapsest saati miski kummaline teema enda tegemistesse süvitsi minevate inimestega.

Wednesday, October 4, 2017

Sina ka, GOSPA!

Ma olen ikka sitaks pettunud, tegelikult isegi kuri ja ärritunud, kui leian oma lemmik SPA leheküljelt sellise ürituse: "Vaktsineerimise varjukülg" Ausalt, midagi kohe murdus mu sees. samal ajal tundub täiesti arusaamatu, kuidas see üldse võimalik on.
Minu arvates peaksid sellised asutused jääma nii tundlikel teemadel kohe kindlasti lugupidavalt erapooletuks.

https://www.facebook.com/events/370175943416516/?acontext=%7B%22action_history%22%3A%22[%7B%5C%22surface%5C%22%3A%5C%22page%5C%22%2C%5C%22mechanism%5C%22%3A%5C%22page_upcoming_events_card%5C%22%2C%5C%22extra_data%5C%22%3A[]%7D]%22%2C%22has_source%22%3Atrue%7D

Tuesday, October 3, 2017

Iga pott leiab oma kaane.

Giovanni kohe suudab Soome ja Rootsi vahet sõitmiseks ilmapotist need kõige rajumad ja tormisemad päevad ja ööd endale välja tõmmata. täna mõtlesin, et pole siis ka ime, et ma temaga abielus olen.

ise tundsin end siin juba mõnda aega-kuid nii vinduvalt halvasti. lõpuks juba sedavõrd kehvasti, et tõesti uskuma hakata, et see hästi lõppeda ei saa. ühel päeval enam ei suutnud, läksin arsti juurde, leiti üks ebameeldiv bakter, hiljem neelasin ka mõõka. selgus, et vähemalt sel korral ja selle kätte ma õnneks ei sure. mul on tõsiselt hea meel. ausõna. nii. neetult .mõnus. on kasvõi õhtul maailma parimas voodis oma väsinud keha välja sirutada. ainuüksi sellepärast tasub elada.

olgu või tormine. aga elada on hea. kui pole päevad läbi halb, ei iivelda ning kuskilt ei valuta. olin juba lõpuks nii väsinud sellest kuid väldanud pingutusest hommikust õhtuni oma halvast enesetundest üle olla.
ehk oli see paanika ja närvikulu seda väärt, et seda mulle meelde tuletada.

Wednesday, September 20, 2017

Täna andis taas korra lootust


Suveplika koos isiklike turvameestega
Õigupoolest olin juba peaaegu kindel, et nüüd. aga läks nii nagu alati. juba poolteist aastat olen püüdnud kõiki viit korraga kokku saada, aga tuleb välja, et see on siiski suuremat sorti raketiteadus.

Suveplika sai 8.

Friday, September 15, 2017

Ma ütleks, et sellel pommil on juba jumet

Tanel on saanud endale väärilise vastase. isegi minu kulmud kerkisid seda lugedes paar sentimeetrit. lõbus. kui juba staar olla, siis staarikalt.

Thursday, September 14, 2017

Kas või saabki Eestis otsa? ehk elu paradoksid.



See on mu esimene laps, kes sööb lusikaga suhkrutoosist suhkrut. meepotist mett. ja võipakist võid. nii, et silm ka ei pilgu.
samal ajal oma kogukuselt teistest kaugele maha jäädes. selline elu ongi. mõni võib pista lusikaga, kui teine peab lugema suutäisi.

Wednesday, September 13, 2017

Edu valem, hästi kiiresti ja hästi palju?

"Hommik Anuga" viimases saates olid külalisteks Hanna-Liina Võsa, Maria Listra ja Kelli Uustani. kõik oli ju muidu tore, aga esimesed kaks rääkisid nii kiiresti, nii palju, nii intensiivselt, nii kõvasti, nii khoolilt, kätega vehkides, sähvides, naerupahvakute saatel, nii-nii, et ma tundsin, kui ma kohe häält maha ei keera, siis lähen hulluks.

ok, mul on tervis praegu hirmus kehva. ja Suveplika on kopsupõletikus. ning Giovanni näitas end oma teises minas. aga ikkagi.

nagu kaasaegne multifilm, miski kogu aeg kuskil hüppab*.

*Marju Lepajõe (http://pluss.postimees.ee/4226893/religiooniloolane-marju-lepajoe-rahvuslikkust-tuleb-jaatada-ja-selle-ule-uhke-olla?utm_source)
kes viitsib, lugege seda rahustuseks peale.

Tuesday, September 12, 2017

Üksikute sokkide fenomen

üksikud
Tänahommikuse seisuga on me korvis täpselt 20 üksikut meestesokki. peale seda, kui ma nüüd kõik sahtlid, kapi- ning voodialused ning -tagused läbi käisin, leidis 1 neist omale paarilise. aga kõigest 1, mõistate. 19 üksikut jääb endiselt alles. ja hetkel elab meil kodus ainult 2 suurt meest.
ma ei tea, minul pole eales kunagi ühtegi üksikut sokki. mis teema neil meestel nende sokkidega on?

Saturday, September 9, 2017

Üks ja pool


Ma ikka natuke pelgasin, et kas ja kui palju seda materjali enam nii kõrges vanuses ja viienda jaoks jagub. tõsi, nääpsuke on ta oma pooleteist aasta kohta küll, vähemalt minu laste võrdluses (kõigest 9,5 kg ja 80+ cm). aga muidu igati terane nii füüsiliselt, kui verbaalselt.

Friday, September 8, 2017

Pandora lapsevanematele

Leidsin selle täna FB-st, mõtlesin, kas peaks laskma endale ka teha. ketti saab valida, võib ka ainult lapsed lasta valmis treida. kullast või hõbedast, oleneb kui kallid nad sulle on, eks ole:) praegu mõtlen,et huvitav, kas suurust saab ka valida. erinevad oleks märksa mängulisem. aga vaevalt.

Thursday, September 7, 2017

Viimane mohikaanlane


Pääsu on hetkel mu lastest ainuke, kellele suudan veel oma maitset ilma suurema kisata pähe määrida lõigata.
ma pole niisama pikkadest juustest kunagi midagi suurt arvanud, mulle meeldivad kuklad ja Bullerby oluliselt enam. ses osas saan end ainult kuni laste kindla vanuseni teostada, siis on kaputt. Suveplikalt ei saa ma näiteks ilma suure sõjata isegi sentimeetrit enam kätte.

Wednesday, September 6, 2017

Elu on föitlus, nagu seal raamatus oli öeldud

Mina versus Pääsu.
Vahet pole. kas panen talle peale väikse või suure. õhukese ja kerge või pehme ja raske. õhkõrnalt või kindlakäeliselt.
hiljemalt minuti pärast vehib ta juba jalgadega ja on teki alt väljas. see on nagu midagi totaalselt müstika maailmast. mis teema neil pudinatel selle tekiga ometi on?

kui ma alles mõni aeg tagasi sain teada, et tahmaga saab üliedukalt puhastada ahju- ja kaminaklaasi. ning keedetud vesi teeb imet, kui seda riidel olevale plekile valada. siis tõenäoliselt on olemas ka mingi imelihtne võlunipp või -sõnad, mis väikelapsel teki peal hoiaks. kui keegi teab, oleksin talle selle info eest ülimalt tänulik.

teine võimalus on anda loobumisvõit. selles olen ma terve elu hea olnud. panen talle lihtsalt pikema varrukaga pluusi selga, püksid ja sokid jalga. ning mõtlen sellele, kuidas Suveplika ja ta sõbranna sellel suvel külmas merevees tunde lustisid. lapsed ongi natuke imelikud.

Monday, September 4, 2017

Kauges külas...

Mulle saadeti just praegu üks foto kaugest minevikust koos kommentaariga: vaata kui sile noormees pildil vasakul.

Rock summer  88?
uuuu, arvestades noormehe igipõlist edevust, ma väga loodan, et tema andestab, et selle foto (koos temaga) siia üles riputasin. aga kui ma pilti vaatan, siis ei tahaks küll enam olla see tütarlaps selle sileda noormehe kõrval. oli ikka raske ja kuri elu küll ses vanuses (nagu näost näha), pigem olen vana ja kortsus:) kuidagi palju lihtsam on, mis sest, et palju kergemaks pole küll läinud. kui enda kehakaal välja jätta, ise ka vaatan ja imestan, kas ma tõesti nii pontsakas olin:)

mis noormehesse puutub, siis ta oli mu Esimene (Suur) Armastus. kui ta mu maha jättis (ausalt öelda ma ei imesta ja ma ei pea siinkohal silmas kehakaalu), siis istusin oma toa punase kattega voodil ja teadsin raudpolt kindlalt, et ei hakka enam mitte kunagi kedagi elus nii armastama, kui teda.

õnneks olen ma oma elus ka üksjagu mööda pannud ja vigu teinud. või tegelikult kes teab, ehk oleks parem, kui nii olekski läinud?

Sunday, September 3, 2017

Sel aastal saab hommikuti uimerdada.


Ma vist polegi jõudnud hõisata, et sain augusti lõpu poole Suveplika õpetajalt meili, et sel aastal toimub Suveplikal õppetöö õhtupoolses vahetuses. tegelikult räägiti sellest meile juba esimesse klassi minnes, aga olin jõudnud selle vahepeal ära unustada. mis pole paha, sest nüüd sain ühe asja üle lihtsalt kaks korda rõõmustada. jäävad ära need kella peale ärkamised ja kiired hommikud.
minu jaoks olidki need senised varased tormlemised Suveplika koolis käimise juures kõige painavam ning raskemini üleelatavam moment. st muidugi, kui kohustus igal argipäeval kooli jõuda välja jätta.

te vist olete seda tegelikult juba kuulnud ka, et Õnneks polegi tegelikult midagi suurt vaja.

Friday, September 1, 2017

Teine ring. p.s. postituse sisu ei sisalda mehi ega draamasid.


Suvekuningriigi lauahõbeda selle suvine täiendus
Iga kord, kui ma nüüd mõnda teise ringi poodi sisse astun, meenub mulle Blondiin. see on tema postitus, mis mind hirmsasti kõnetas ja põnevust tekitas ning kui mul jätkuks piisavalt ettevõtlikust, mida mul aga ei jätku, siis tahaksin Blondult tegelikult selle teema kohta märksa rohkem uurida. olen selleks lihtsalt liiga tahtejõuetu ning laisk suhtleja.

mis polegi tegelikult siin kohal kõige olulisem. tegelikult on hoopis nii, et olen viimasel ajal jõudnud arusamisele, et blogid vist ongi minu Maailm, mis mulle muuhulgas ühel hetkel saatuslikuks võib saada.

ilmselgelt oli viga eile üle ma ei tea, poole aasta?, Delfi avada. iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde! seda tahtsingi öelda.

Thursday, August 31, 2017

minge persse, kes selliseid uudiseid treivad. ning minge persse, kes selliseid uudiseid avavad..

Päästjad leidsid Texase üleujutusalalt kolmeaastase tüdruku, kes hoidis kinni oma ema surnukehast.

et mis seal nagu kirjutada on, et õnnelik laps, et ellu jäi või?

Sunday, August 27, 2017

Vaikelu terrassil

Kui sa tahad, siis ma võin su jala peal oleval sääsel noaga pea maha lüüa!

tõeline pühapäev. sügis juba iseenesest on aeglase ja rahuliku loomuga ning tänane päev on justkui selle kinnitus. tunnid ja minutud voolavad iseäranis aegluubis ning meie uimerdame kõige sellega lihtsalt uimaselt kaasa. need mittemidagitegemise päevad on teinekord nii tohutult magusad. ainult kaasa loksuda ning kohal olla. ja kogu lugu.

õhtul näeb telekast muide päris James Bond`i ka, kes soovib.

Friday, August 25, 2017

Eile õhtul Sauel. ühes koduhoovis.

Olen endale juba pikemat aega koogialust otsinud. ütleks koguni, et aastaid. nagu näiteks ilusaid prillegi. või kauaigatsetud pruuni nahast rahakotti, millele sel suvel otsa koperdasin. ja nüüd lõpuks leidsin siis tordialuse ka üles. sealt samast Saue koduhoovist, lauanurgalt.
ise ei hakanud pildistama, ilusamat niikuinii teha poleks suutnud. seega tänane pilt on Evelini poolt.

peale tordialuse saime koduhoovis nautida ka kontserti: Evelin ja Johan. ma pole kunagi olnud Evelini fänn ning ses osas ei teinud ka kontsert imet. aga väga mõnus argipäeva vahepala ning õhtu oli sellegipoolest. mõned laulud sobivad Evelinile iseäranis hästi, need on kohe ära tunda. lisaks oli väga tore mõte panna kontserdikava kokku oma elust, inimestest ja selles olnud ilusatest/olulistest hetkedest. esimene laul pärines seega juba Evelini lapsepõlvest, selle nimi oli Pääsu. kas pole armas, kui nüüd pelgalt minu mätta otsast vaadata. aga enne iga uut lugu jutustas Evelin talle omases kerges/malbes ning humoorikas võtmes ka mõne olulise loo või seiga, miks ta just selle loo oli kavasse võtnud. ja tuleb tunnistada, et see oli vahva, ütleks koguni põnev ja ülevaatlik. kõike täpselt parasjagu.

muide, võib-olla meeldis mulle see kava ülesehitus ka sellepärast, et umbes siis, kui ma sain ise 42, mõtlesin, et tahaksin korraldada sünnipäeva, kus oleks muuhulgas kutsutud ka kõik need inimesed, kes mu elu mõjutanud või isegi muutnud on. kas või ühe lausega. ja siis ma mõtlesin, et kohe tõusen püsti ja räägin, mida olulist nad minuga teinud on. jah, kuulsite õigesti, mina plaanisin püsti tõusta ja sõna võtta. kõigi ees. ma isegi ka hästi ei usu. aga ma pole seda mõtet ka maha kandnud.

aga tagasi Evelini ja Johani juurde. siis minek sai suht ekspromt. koogid olid kodused ja maitsvad. inimesi oli ei vähe ega palju. aga lapsi sealhulgas palju. piparmünditeed pakuti tasuta. õhtu oli ilus ja päikseline, hoidis meid. ning õhus ja pilkudes oli tunda soojust ning armastust.

koogialust nägin juba enne kontserti. samalt pildilt, millega siingi eputan. aga otsustasin, et lähen vaatan ja kuulan. ning siis otsustan, kas tunne on õige.
tunne ütles, et Evelini pitsiline kätetöö ongi täpselt nii kaunis, vähene ning (stiili)puhas, kui pildilt paistab ning minu silmale ja maitsele sobib. ning lisaks tordialusele panen edaspidi alati lauale ka ühe ilusa õhtu ja mälestuse.

väiksed olulised hindamatud asjad, mis elus palju jõudu juurde annavad. You know.

Thursday, August 24, 2017

Paar pealkirja tänasest uudistevoost.

Rainer Vakra väisas Ruja kontserti koos lapseootel elukaaslasega: mida varem last kultuurselt harida ja kasvatada, seda parem on.

Kogenud lapsevanema tähelepanekud: levinumad vead, mida vanemad mudilaste lasteaiaga harjutamisel teevad.

ma ikka jätkuvalt imestan, et leidub inimesei, kes teavad, kuidas on õige ja parem.
teiseks, kui nad isegi arvavad seda teadvat, siis mis kasu on mitte invaliidist invaliidi parkimiskohale parkinud autojuhile hakata selgitama, miks too seda tegema ei peaks. kui ta sellest aru saaks, siis ta poleks sinna parkinudki.

Wednesday, August 23, 2017

Klatšin

Just praegu lugesin, kuidas Naissaar oma blogis kirjutas, et vaatamata vanusele ei ole mul suuri tegusid ette näidata. mõnda aega tagasi lugesin Myyiut, kes kirjutas, et ma olen terve elu lahendanud probleeme lihtsalt tugev olemisega.
mis asjad õigupoolest on suured teod ja tugevus? isegi Gioavanniga arutasin seda tugevuse asja, aga ikka ei saanud selgeks. aga eks ma mõlgutan edasi.
nii palju on settinud, et tugevuse ning lolli kanguse vahel õhkõrn piir jookseb. ning tugevus, mida saab kasutada täiskasvanute maailmas, ei anna paljuski tulemusi laste kasva(ta)misel. laste peal võib see lausa ohtlikuks osutuda, sest lapsed on veel toored. täiskasvanute maailmas valitseva tugevusega on neid lihtne lõhkuda. midagi nii.

üks on aga selge, sellega, et suvi hakkab ühele poole saama. sel aastal on mul kuidag erakordselt raske selle teadmisega leppida. mul, kes ma ometi olen kogu selle suve päikese, pilvealused ning isegi mõned paduvihmad/tormid kinni püüdnud. ausõna, ma ei kujuta ettegi, mida veel tööinimesed tunnevad.
sügis iseenesest on imeline, aga ma ei talu teps mõtet, et ta surub mu raamidesse ning sunnib paikseks jääma.

Wednesday, August 16, 2017

Ma ei tea miks, aga mina pole teps mitte koerainimene

Mina armastan nt sada korda rohkem ämblikke. üks praegu jälle keerleb seal kraanikausi kohal oma niidi otsas. aeg-ajalt vuhiseb ülehelikiirusel vuhhtiii alla ja siis jälle siuhh üles tagasi. lõputult võiks teda vahtida. üks teine õhtu keegi teine ämblik korraldas meile Pääsuga enne magama jäämist voodi peatsis sarnase etenduse. Pääsu oli muidugi vaimustuses. rääkimata neist Haapsalu pitssallidest, mille nad ühe ööga valmis koovad. kui need mu teele jäävad, üritan võimalusel alati ringiga minna. äärmiselt ebameeldiv on võrku lõhkuda, nagu reaalselt võtaks kellelgi leiva laualt.

Tuesday, August 8, 2017

Loen siin selili voodis Õnnepalu

ja see on jälle lihtsalt nii hea.
nii minu pihta.
et mul hakkab paha.
süda taob rinnus.
need tuttav-tüütud vahelöögid.
sees võbeleb ja väriseb.
ja pea pitstab, justkui tahaks pauguga lõhkeda.

kummaline, et ka nii hea võib olla eluohtlik.
isegi, kui tas puuduvad kraadid või mürgid.
ka hea võib saada saatuslikuks.
nii mulle korraga pähe lööb.
aga see vist pole midagi uut.
geenius veeklaasis, ausõna.
sest neid vanu mehi on noorte naiste otsas surnud ju rohkem, kui mitu. 
you know.

et siis,
kui tahad elada, pead olema ettevaatlik?
aga see vist teeb sama välja.
või teeb see kokku "veel hullem"?
närvutav surm piinapingil.

Sunday, August 6, 2017

Giovanni on puhkusel. kohe näha. et annab tunda.

See on minu enda arvates täitsa juhuslikult üks parimaid videosid, mis ma teinud olen. siia jupikesse on sisse jäänud nii mitu elulist faktorit, nagu näiteks peegliesine ning -tagune maailm. ehk mida me endi elust näidata tahame, mida mitte. teiseks see, et kõik tähendused, tõlgendused, suhtumised ning sildid olukordadele anname/paneme siiski oma peas.

kui ma seda videot nägin, naersime Giovanniga nii, et hing kinni ja pisarad silmis. Pääsu päris ehmatas, kui meid niimoodi hullununa nägi. ning kuna olukord paistis tema jaoks vist sel hethel päris arusaamatu ning ebakindel, tõmbus ta suu selle peale kõveraks ning ta hakkas kõva häälega nutma.

tegelikult ma muide arvasin, et tegin kõigest pilti.

Friday, July 28, 2017

Heategevusest

Ma söön teda juustu ja värske kurgiga. kartulisalatiga. keedetud kartuli ja hapukurgiga. kodujuustu ja paprikaga. avokaado ja keedetud munaga. toorelt praetud kartulite ja ketšupiga. singiga. kotletiga. sulatatud juustuga. peedi-küüslaugusalatiga. sprottide ja majoneesiga. seenesalatiga. praetud kalaga. mozarella ja tomatiga. ja üksnes taluvõiga.

söön teda tõesti hommikust õhtuni. juba kuid pole mulle palju rohkem muud süüa vajagi. ma ei väsi ega tüdine sest kohe mitte sugugi. vastupidi. pean end tagasi hoidma, et mitte veel rohkem süüa.
ja ma pelgan. et ühel päeval võiks see sama äkitselt ning arusaamatult poelettidelt kaduda, nagu on juhtunud varemalt mitmete teiste toodetega, mis on selleks hetkeks mulle täiesti asendamatuks muutunud. või siis teine variant, neid hakatakse muutma, st parendama. ooo, õudust, see on kadumisest vaat et veel hullemgi.

Soovite mind toetada, siis ostke ja sööge ka, Pehmikut!

Wednesday, July 26, 2017

Peale seda Pahh postitust jäin mõtlema,

kui Tilda postitust lugesin, kus ta muuhulgas ütles, et see on nüüd päris esimene aasta, kus mul on jälle mingi oma aeg. Nt et ma saan jätta lapse kuni tunniks üksinda koju ja minna jooksma. Ja lugeda. Ma saan jälle lugeda rohkem, kui raamat kuus. minu teada on ta laps hetkel viiekas.

Suveplika saab kohe varsti kaheksa. üksi koju saan teda jätta juba tõesti ka terveks päevaks, aga siiski mitte ööks või paariks päevaks, nädalalõpuks. selleks on ikka kedagi vaja, kes vaataks/aitaks. süüa tahab ta endiselt, riideid on vaja pesta ja triikida. tema Suuuuuuri probleeme ja suhteid lahata ning lahendada, emotsioone jahutada. õhtujuttu lugeda. kooli tuleb saata ja õppimist peab hoolsalt jälgima. kuulama, nõu andma ja vaidlema, lausa lõputult vaidlema. haige on ta ka aeg-ajalt. eks vahel tuleks seepärast töölt kojugi veel jääda. aga see probleem on meil hetkel lahendatud Pääsu näol. mida veel? kindlasti midagi. jah, oma aega on mul tema kõrvalt oluliselt enam, kui Pääsu kõrvalt, aga kaugel sellest, et end päris vabalt ja vabana tunda.

mõtlesin seejuures nende isade peale, kes peale lahutust (või siis lapse saamist) oma lapse vastu huvi ei tunne ega nende kasvatamises ei osale. google'st lugesin, et kuutasu eakate hooldekodus maksab 450- 1500 eur kuus. aga isa pääseb lapsest kõigest 235 euroga kuus. kui mõtlema hakata, siis jätaks ta lapse teatavas mõttes nagu lastekoju. emad hoolitsevad, pesevad, kasvatavad, mängivad, istuvad väiksema palga eest päeval ja öösel haigete laste kõrval kodus, teevad süüa, lohutavad, rõõmustavad, muretsevad, kust leida/saada vajadusel hoidjat, kui endal vaja kodust välja saada, jne, jne. täisteenus, kas pole. sellest vaatenurgast tunduks nagu midagi nihkes olevat. eakate hooldekogus on inimesed, kes pmst on oma elu ära elanud, nii hästi või halvasti, kui nad seda siis on osanud või tahtnud. st ühiskonda ja elusse nad enam ei panusta. lapsest aga, kes maha jäätakse peaks ideaalis kasvama hea lapsevanem ja kaaslane, sõber, kolleeg, tegus ning hakkama saaja ühiskonnaliige. nii mõeldes paistab, et nn rongaisadel on elu ikka väga kergeks ja odavaks tehtud.

ja ma ei räägi siinkohal muidugi olukorrast, kus laps muretsetakse suhtumisega, annab jumal lapse, annab ka leiva. räägin sellest, kui laps sünnib mõlema lapsevanema soovil/nõusolekul ning seejuures usutakse, et see laps ka ühiselt suureks kasvatatakse.

minu arvates pole ma seda kirjutades õel ega kibestunud. või kuidas teile tundub? minu arvates pole ma ka ebaviisakas. mul on lihtsalt kõrgemalt arenenud õiglustunne.
ning ma ei talu mitte teps nahhaalsust ega jultumust. teatavas olukorras ja tingimustes on see koht, kus võin isegi endast väga välja minna.

Tuesday, July 25, 2017

Suvi...mhmh...for sure


Viimasel ajal ma pole kodus muud teinud, kui seisnud Suveplikal risti ja põiki vannitoa uksel ees, et ta mu kolme silmapliiatsit, kahte huuleläiget, ühte ripsmetušsi ja kahte kreemi kasutada ei saaks. ausalt, see lõputu sõda, et ta end ei värviks, ajab mind juba kergelt hulluks. 7-aastaselt. mis veel edasi saab, eks ole.
kunagi kevadel lubasin, et suvel. suvel ostan küünelaki ja luban tal küüsi värvida. eile tuli see mul poes meelde ja ostsin kohe kaks pudelikest. kui mul juba endal ka tahtmine varbaküüsi lakkida tuleb, siis on suvi kohe kindlasti käes.

Pääsu praegu just ärkas ja näpib huviga voodi kõrval põrandal mu kummalisi punaseid varbaid. mul on tunne, et tal on tekkinud küsimus, kas need võiks olla söödavad.

Monday, July 24, 2017

Tõmmake nüüd gaasimaksid pähe!

Mia tegi pilti
See oli veel hommikul, kui kõik oli zen. õhtul aga sai Suveplika no sellise idiootsusega hakkama, no kohe Sellisega, et sõna tõsises mõttes, hakkasin vihast värisema. seda enam, et päeval oli meil pmst samal teemal pikalt juttu. ja õhtul ikka. nii tema moodi. oma mõtetes oleksin tahtnud talle vist kallale minna, niiiiiiii ko-hu-ta-valt vihane olin. aga piirdusin siiski kõva häälega. ideaalne ema oleks suutnud ka selle tagasi hoida, aga kell oli õhtul juba kümme läbi ka, pluss muud väiksed ja natuke suuremad asjad sinna otsa. ja nii ta läks.
sellistel hetkedel tahaksin Suveplika kotid pakkida ja ta mõneks kuuks isa juurde saata. okei, ka see on vaid mõte, tegelikult ma ju tean, et see on vaid suur jõuetus ja viha. mõtlen, et vihkangi siis kõige rohkem vist tema isa, kes 235 euro eest kuus end vastutus- ning kohusetundest priiks ostab. mu pea lihtsalt ei võta, kuidas niisuguseks südametuks olendiks saadakse. ta pole nüüd pea aasta kordagi oma last näinud ega ta vastu huvi tundnud ja siis kui Suveplika talle suve algul sõnumi saadab, vastab talle, et aga ma olen see nädalalõpp koolipoiss. andke andeks, see ajab mind lihtsalt oksele!

ja siis pea aasta tagasi istuvad need kaks inimest, Suveplika isa ja tema naine, mõlemad kristlased kusjuures, Suveplikaga koos laua taga ja ütlevad talle: sa oled meile nii kallis! kohutav! see on midagi, mille eest peaks saama inimesi karistada. tähendab, suured inimesed omavahel, mängigu mis mänge tahavad,  aga niimoodi lapsega manipuleerida, petta ja lollitada. see on sigadus! rohkem, kui sigadus. see on ühe lapse tulevik ja elu. suur inimene ometi ju teab, mida tähendab kallis ja hoolimine. et need pole üksnes sõnad, vaid teod.
oleks te vaid kuulnud ja näinud Suveplika nägu ja silmi, kui ta mulle sellest hiljem rääkis, aga nad ju ütlesid, et ma olen neile kallis!
 

Pahhh!

Sunday, July 23, 2017

Isu on jälle läinud

 
sadamas

Eile viskas Suvekuningriigi triiki inimesi täis. omasid ja külasid. pole ka ime, suvi ongi Suvekuningriigi trumpäss. ja praegu on Suvi. tänane hommik oli esimene Selle Suve hommik, kus juba trepile astudes said aru, et jaaaa, läheb palavaks.
aga inimesed. inimesed teevad teinekord head. aitavad unustada ja leevendavad. kunagi leidsin teatavat lohutust pudelist õlust või klaasikesest veinist. aga enam see uimane tuimestus mulle ei sobi ega istu. selge pea on igas olukorras hoopis parem. ma ei suuda enam vaadata neid katkisi ja haiget saanud nimesi enda ümber, kes alkoholist lohutust otsivad. kurat teab kõik millest. ja siis lõhuvad. olemasolevat ja edaspidist. selle asemel, et julgeda otsa vaadata ja elada.

eile unustasin ennast kogu hingest ja mõnuga. inimeselt inimesele.

Saturday, July 22, 2017

20 minutit. ehk umbes 3 kiltsi

 
triatlon

Täna sai see lõpuks teoks, vist üle valgusaastate. kui kaks minutit joostud oli, siis arvasin, et suren ära. viimased viis mintsa olid samuti rasked. ainuke vahe, et siis ma vähemalt juba teadsin, et jään elama.

aga see kergus ja omamoodi vabanemine, mis mind peale jooksmise lõppu tabasid, ületas seekord kõik mu ootused. ütleks koguni, et see oli lausa senitundmatu.

Friday, July 21, 2017

Võrrr-ra-tu hommik


Just eile õhtul ladusin FB-sse pilte. lapsepuhkus on tõesti suurepärane võimalus viimne kui päikesekiir ja ilu ses suves üles noppida. niimoodi suvele järele joostes seda isegi jagub.


kohe tunnen, kuidas laeb, iga ilusa hommiku, õhtu ja päevaga tuleb pulki aina tagasi. nii võiks must veel päris hea ja ilus inimene saada. üks tingmus selle kõige juures siiski on, see eeldab võimalikult vähest edasi-tagasi linna vahet tõmblemist. mida pikemalt paikselt kohal viibida, seda tõhusam toime on.

aga ööd on juba märksa pimedamad. i like.

Thursday, July 20, 2017

Tervisevetel

Helistasin õhtul veel Giovannile ning palusin tal homme mu jooksusussid siia kaasa võtta. selline tunne tuli, et läheks äkki jooksma. kui suvi oleks paar kuud pikem, siis juhtuks see kindlasti. aga kuna suvi on täpselt nii pikk, nagu ta on, siis kes teab, aga hetkel teeb ainuüksi selline mõte mind juba õnnelikuks.

see on tervenemise märk.

Wednesday, July 19, 2017

Natuke lapsepõlvest

Ühel päeval küsisin Giovannilt, kuule, Giovanni, kas sul on lapsepõlvele mõeldes midagi sellist, millele tagasi mõeldes selline eriliselt-eriliselt hea tunne tuleb?
Kahisev viljapõld, vastas tema.

ema on mulle mitu korda öelnud, et ma olen kade. ja õde arvab, et ma vihkan teda. ma olen vastanud, et see pole nii, aga vaevalt mu napp vastus neid veennud oleks.

aga see pani mind mõtlema, et kui ma üldse elus kade olen, siis näiteks selle kahiseva viljapõllu peale olen kohe päris kade küll.
minul viljapõldu pole. mul on elus kaasas kevade esimese värske kurgi lõhn.

Monday, July 17, 2017

Ükskord eile, kui veel suvi oli,

tahtis mesilane lahtisest uksest meie häärberisse lennata. kuna juhtusin sel hetkel uksel seisma, andsin vastulöögi ning lõin talle täpselt vastu nina. mesilane taganes mu tabavast vasaksirgest hoobilt mitu meetrit, nagu pudrukuul. nähes ta hämmingut, kuidas ta selg ees ja jalad püsti nokauti lendas, oli ilmselge, et löök tuli talle ootamatult. eks mullegi. aga selles oli stiili.

Wednesday, July 12, 2017

Kroonitud uned

Olin eile ühe öö linnas ja magasin tõeliselt halvasti. hoolimata faktist, et selles kodus on raudselt mu senise elu parim magamistuba ning madrats. linn lihtsalt pole mõeldud suve tarvis. vähemalt suurlinn, Eesti mõistes. see jääb suve jaoks liiga suureks ning on pleekinud ja kõle. Haapsaluga on suvel sootuks paremad lood, Haapsalu on soe, sumisev ja elus. Suvekuningriigist rääkimata.
vahel, tõsi ķüll ei tule mul siin ka und, aga siis on põhjus hoopis mujal.

Tuesday, July 11, 2017

Purjus

uus ehe
Midagi imelikku toimub sel suvel. ostsin/leidsin eile lõpuks ometi oma ratta ja käisime õhtul kõik koos sõitmas. otsime lastega kadakate vahelt metsmaasikaid. käime jahedas vees ujumas. vaatame konni ja putukaid. kuidas kajakad absoluutselt igal õhtul justkui päevatöölt koju tulles mõneks ajaks elektrikaablile ritta istuma kogunevad. kuulen, kuidas mu rattakett vändates alati ühes kohas naksub ning kuidas rattad mööda kruusateed sõites vaikselt krabisevad. kuidas päike kõrred sätendama ning tuul sahisema paneb. nii palju, erinevaid ja ilusad kõrrelisi on olemas, olete ikka märganud?

te nüüd arvatavasti mõtlete, et no mida. mhmh, ega selles vast polekski muidu midagi kummalist, aga kõike seda sisse ahmides tunnen oma elu esimese banaani maitset. kui te mõistate, mida ma silmas pean. see kõik on korraga lihtsalt nii lähedal ja elus.

Monday, July 10, 2017

Ristitud

Pääsuke situs Pääsule pähe. Olgem ausad, see oli siin Suvekuningriigis tõesti vaid aja küsimus.