Friday, March 31, 2017

Elus lõksus

vat täpselt selline elu ongi. täna nii. homme naa. 
ah, kuidas tahaks täna tulistada, aga ma nüüd hingan enne sada korda sisse ja välja. ja siis vaatan edasi. kas ikka tahan. (elu)tark püüan olla, mis muud. ehk oleks lihtsalt mõistlik edasi rippuda ja ülehomset oodata.

Thursday, March 30, 2017

garantii

Kui on s*** tuju, tuleb jaksata end kuidagi õue vedada. mis pole sellises seisus üldiselt teps mitte lihtne, aga see vaev tasub end lõpptulemusena ära. edasi teevad värske õhk ja aeg oma töö. umbkaudu esimesed 45 minutit on muutusteta, tujutusmullis, aga sealt edasi peaaegu näed, kuidas s*** tuju hakkab tasapisi minema aurama. mis on muide täiega magic!  ma ei jaksa ära imestada.

absoluutselt lollikindel. töötab sada protsenti. lisaks kõigele veel täiesti tasuta.

Monday, March 27, 2017

Meeleheitepäevad


autorit kahjuks ei mäleta. igal juhul oli see meesterahvas. arvata võib, et nais(t)e ja nais(t)e hingeeluga hästi sina peal.
Annaksin pool kuningriiki, et pääseda mitte neist päevadest, aga sest mustast kõikehõlmavast masendusest sel perioodil. 
umbes nädalakese on kogu maailm nii lootusetu, rusuv, ängistav ning väljapääsmatu, et see ajab lihtsalt mööda seinu üles ronima. hoolimata sellest, et ammu on teada põhjus. hoolimata sellest, et ammu on teada ka see, et pilt pole adekvaatne.

kui mõtlen, mis leevendust tooks, siis tuleb mul juba aastaid silme ette maest laeni mattidega vooderdatud, täiesti helikindel tuba. toas peaks olema tekk ja padi, hunnik ajakirju, raamatuid. ning soovitavalt ka poksikott. ning mul peaks olema võimalus sinna igal hetkel peitu pugeda.
iseenda ja teiste eest. iseenda ja teiste säästmiseks.

ausalt, siis need on mõnes mõttes suuresti raisku lastud päevad. kole kahju on. kui muud teha ei saaks, siis võiks vähemalt mõtlemis- ning kõnevõime neil päevil oluliselt piiratud olla. usun, et sellest oleks palju abi.

no ja siis saabub lõpuks ka see õnnis päev, kus kogu masendus oleks justkui peoga pühitud. nagu kaas oleks lupsti pealt ära võetud. nii kerge, vabanenud ja imehea tunne, et nagu mis mõttes ma selline fuuria olin.

Saturday, March 25, 2017

kolenaljakas

Telekast tuleb ENSV. esimesel korral ei suuda ma seda veel uskuda, aga hiljem saan ikkagi kinnitust, et iga kord. absoluutselt iga kord, kui Anne Paluver ekraanile ilmub, hakkab Pääsu hirmunult nutma.

siis, kui mina veel väike tüdruk olin, kui Urmas Kibuspuu ja Jüri Krjukov veel elasid ning Paul Poom polnud lolliks pekstud. siis oli Anne Paluver minu absoluut-lemmik naisnäitleja. kui ma veidi suuremaks tüdrukuks sain, siis kadestasin teda ka tema jumaliku keha pärast.

* alla 40 mitte soovitatud.

Friday, March 24, 2017

Prooviabielu

Minu arvates on ainuüksi too sõna täiesti väärastunud kooslus ning sõnum ühiskonnale. saadet nägematagi. külvame aga laiali sellist suhtumist ning siis mõne aja pärast ägame tagajärgede käes. kuniks lõpuks ringiga ennetustööni jõuame.

peaasi, et müüb, eks ole.

Thursday, March 23, 2017

võitlus tuleveski(te)ga.

Mäletan, et kunagi oli isa märkmikus üks sarnane lause: kes end asendamatuna tunneb, pistku sõrm vette ja vaadaku, milline auk järele jääb. üldjuhul ju peab paika. kui nina liiga püsti kipub minema, siis tasub seda endale meelde tuletada

aga eile tundsin, et mõnest inimesest jääb küll Kaali kraater järele. tõsi, neid on näpuotsaga. kui nüüd kiiruga puusalt tulistada, siis mina pole näiteks siiani enda jaoks Lennart Merile ega Urmas Otile asendajat leidnud. tunnen neist tänagi puudust.
Kahtlustan, et Lembit Ulfsak võiks samasse seltskonda kuuluda.
Puhka rahus!

Wednesday, March 22, 2017

kuni 20m/s


Kalender prognoosib tänaseks võitlust tuuleveski(te)ga.

Tuesday, March 21, 2017

kriminaalkuritegu


2 h tasuta
Saan kätte oma uue nimega ID-kaardi:

Palun kirjutage siia oma nimi, kuupäev ja allkiri!
Nii...niiiiimii....mis kuupäev meil täna ongi, 21.?...kuuuupäev......alllllkiri....olge hea!

alles autos plahvatas, et olin kirjutanud oma vana allkirja. keegi ei kahtlustanud. kas ma pole mitte alati öelnud, et vähemalt pooled punktid siin elus saame enesekindlast esinemisest.

Monday, March 20, 2017

teadlikkuse ning järelkasv

Adik Levin juunior

Ise proovisime eile uusi Eesti tooteid ja meisterdasin kalasuppi. tagasihoidlikkusega hiilates, siis tõtt öeldes, silmad kinni pannes, poleks vahet teinud, kas istusin enda köögi- või Müüriääre kohvikulaua taga. ah, et mis me seal tegime? piilume sinna elamist. sedasi möödaminnes ja silmanurgast.

Sunday, March 19, 2017

valikute küsimus


minnes luges ta raamatut, tagasi tulles oli pingi nurgale kaetud einelauke ning suusamütsis intellektuaal sõi karbist Philadelphia toorjustu.

millal teie viimati köögigurmaanide lemmikjuustu ostsite? mina tegin Troonipärija 25-ndaks juubeliks selle kuu alguses halvaa-pirnitordi.

mõni teine lubab seda endale pühapäeval pargipingil. 

Friday, March 17, 2017

Punane ja must. pilvedes.

Vaatasin üleeile õhtul Pilvede all. seal oli õhtune stseen Mari ja Indreku magamistoast, kus nad hakkasid parasjagu uinuma. voodilinad olid punased. Indrek oli palja ülakehaga, samal ajal kui Maril oli seljas mingi must mantli moodi riietus, mis minusuguse pelgalt peale vaadateski närviliselt koha peal nihelema pani. sellise öömantlikesega võiks mind piinata. nii kõrvalepõikena.
aga, stseeni lõpus nad veel suudlesid kirglikult. mustas naine ning paljas, mitte enam kõige esimeses nooruses ning juba pisut käestlibisevas füüsilises vormis valge mees. punaste voodilinade vahel.

mitte et ma ilukultust taga ajaks või noorust ülistaks.
pigem see kombo, arvata võib, et need värvid polnud juhus. arvata on, et see pidi olema seks.
ma ikka mõtlen, kes sellised asjad välja on mõelnud? ja kuidas need töötavad? aga ju töötavad. egas muidu.

no, naerma ajas. lõpuks panin silmad kinni. seda minuga ikka juhtub. vahel sunnin end sellistel hetkedel edasi vaatama, puhtalt sellepärast, et enda jaoks ebamugavate olukordade ja situatsioonidega hakkama saada. päris elus tuleb neid ju teisigi ette, kus tuleb kuidagi edasi käituda. ning televiisor on ses osas turvaline koht harjutamiseks.

paistab ülbe ja üleolev, jah? aga tegelikult seda siin polnud.
lihtsalt mõtlen, miks ja millisel juhul säärased klišeed töötavad? mis peab inimeses olema teistmoodi?

Thursday, March 16, 2017

kuhi öökapil. mida mul pole. ainult kujund. esialgu? ja ilmselge rahutuse märk. mida kõrgemaks kisub.


Lõpetamised on rasked, kirjutas Nietzsche, sest sideme purunemine teeb haiget. selle asemel kasvavad meile aga peagi tiivad. Nietzsche elu koosneski neist lahkulöömistest, katkestustest, eraldumitest, ja seda nii maailmast, ühiskonnast, oma kaasteelistest ja töökaaslastest, naistest, sõpradest kui ka sugulastest. iga üksinduse süvenemine tähendas tema jaoks vabaduse suurenemist - polnud vaja end õigustada, teha takistavaid kompromisse, jäi vaid selge ja muretu nägemus.

midagi mind selle juures häirib. minu arvates see pole vabadus. minu arvates pole see ka elu. see on midagi muud. näiteks põgenemine. või hirm.
see vist häiribki. et kasutatud on vale sõna. elu asemel peaks olema pigem väljasuremine.

/ah, kuidas päike selga kõrvetab. enam ei kannata./

Wednesday, March 15, 2017

märkamistest

järjehoidja

Ühel hetkel, ja mitte väga ammu, mõistsin, et vaimustun pilgeni mingitest (pisi)asjadest, millest enamus inimesi lihtsalt mööda vaatab. mida nad enamasti ei märkagi. ja kui märkavadki, siis ei tekita nähtu neis mitte kõige vähimatki emotsiooni. mulle võib mõnest klõpsust või lausekatkest jaguda teinekord kogu päevaks, koguni paariks, aga ema nt ütleb, et mis selles siis erilist on.
olgu või see kompositsioon. see on minu arvates lihtsalt nii hea.

omajagu aega tekitas see mus suurt segadust. aga nüüd olen leppinud. ma ei tea, miks see nii on. aga mingil põhjusel lihtsalt on.
kahju on ainult vahel, et on vähe neid inimesi, kellega omi imelikke nägemusi ning emotsioone jagada. sellest tunnen tegelikult küll puudust.

Friday, March 10, 2017

Elu Esimene Audi


 
Kas kujutate ette, et olen jõudnud punkti, kus mu laps saab aastaseks ja meil polegi talle selleks päevaks kingitust? ning kõige tipuks ei morjenda see mind seejuures karvavõrdki? sest selles vanuses tundub kingitus kõige muu juures üks kõige vähem olulisemaid.

päris ilma kingituseta Pääsu-beebi muidugi ka ei jäänud, sest Suveplika ei kujuta seda päeva ilma kingituseta otse loomulikult üldse ette. ning vanaema pani omalt poolt siis nipet-näpet lisaks. mis valgesse autosse puutub, siis Pääsu-beebi on nagu kassipoeg. ta on suures vaimustuses kõigest, mis tal vähegi eest ära jookseb, hüppab või liigub. ja see Suveplika kingitud Rooky on ta enda rohelise kaisulooma Booby lähedalt sugulane.

eile juhtus veel selline tore asi, et juhtusime raamatupoodi. ostsin endale Laulud või nii. ning leidsin muuhulgas allahinnatud raamatute hulgast meile ka ühe lasteraamatu, Mooni talurahva tähtpäevik, mis tutvustab talurahva tähtpäevi ning nendega seotud rahvakombeid.
ja siis Suveplika loeb sealt, et vaata, kas sa tead, et eile, 9. märtsil, Pääsu sünnipäeval peeti Setomaal tsirgupäeva.Tsirgupäev muideks on täitsa eestikeelne sõna ning tähendab linnupäeva. Seto rahvas uskus, et sel päeval alustavad nelikümmend lindu lõunamaalt oma rännuteed tagasi meie juurde.

kas pole tore kokkulangevus, et Pääsu just Pääsu selles valguses nimeks sai? ma ei tea miks, aga mind tõmbavad tohutult käima just sellised teada saamised. see oleks justkui märk või juhus millestki suuremast, mida me ei kontrolli. mis hullupööra meeldib mulle.

Pääsu oma Esimesel Suurel Sünnipäeval. Kleidi ja krõpsuleivaga.

lisaks kingituse puudumisele, ei jõudnud sel õigel päeval ka postitust teha. tegin õunakooki ning praadisin toorelt praetud kartuleid. ning tohutu unevõlg on meil muidugi nii või naa koos sünnipäevalapsega mõneks ajaks kaelas.

Wednesday, March 8, 2017

Mees, sinu kord on poodi tulla. ühe päeva ikka leiad.

Mäletate veel sõbrapäeva üleskutset: kommid ja kondoomid -25%... kedagi ikka leiad.

ja see on kett, mis samal ajal nimetab end peremarketiks. kuidas ma ei talu, kui üritatakse korraga kahel toolil istuda. ja üleüldse. need kipuvad olema sedasorti naljad, kus ärritumise peale tembeldadakse sind idioodiks ning vaadatakse su peale kaastundlikus stiilis, naljast ka ei saa aru või.
totaalne terror mu arvates.

selle päevaga jätkates, siis ärritavad mind alati ka küsimused stiilis, kas naistepäev on oma aja ära elanud?
no päev võiks ju olla, aga siis on vaja miskeid ratsionaalseid ja mõistlikke argumente juurde, et see end ikka õigustaks. olgu nt võrduse aspekt ja sel juhul ka meestepäev. või ei tohiks unustada palgalõhet, meeste puhul varajast suremust, naiste töö olulisust, nende kättevõidetu tähistamist jne, jne.
ikka ja aina võitlus ja vastandumine. parendamine. progress. uuendused.
igal juhul ei tohi tänapäeva maailmas olla kindlasti enam üksnes lilled ning ilusad ja armastavad naised. see on igav ning ka alandav.

Andrus Kivirähk tuleb sellega meelde, kes kunagi rääkis, et...tegelikult on tüütu hoopis see meeletu iha muutuda aina moodsamaks ja innovaatilisemaks. mitte miski ei tohi jääda nii, nagu see juba aastaid on olnud, tuleb väsimatult pritsida uusi ideid ja muuta, muuta, muuta....

või Mikita veidi teise nurga alt, aga laias laastus sarnaselt: isegi niisama väljas olemist enam ei ole, selle asemel on miski tegevusteraapia või loodusturismipakett või mõni muu jaburavõitu leiutis, mis püüab kaaperdada inimese põhiolemust ja seda talle siis suure raha eest tagasi müüa.

olete kindlasti märganud, et peale möödunud revolutsioonilist aastat on käimas suuremat sorti infosõda. järsku on hakanud kostuma igast kanalist arvamusi ja hoiatusi, kuidas eristada tegelikku ohtlikust propagandast.

just sellistes küsimustes, kus telgitagused on minusugusele kübemele hoomamatud, pöördun, usaldan, kuulan, usun ja hoian mina terve mõistuse ning erakonnatu ja erapooletu hääle poole.

üks nooruke Taani tüdruk, kes mõned aastad tagasi umbes viis ööd me Nõmme kodus ööbis, ütles hommikul me koduuksest välja astudes, et teil on siin nii suur mets.

Te olete oma juurtega väga sügavas kontaktis, rääkis Tareq Taylor. mees, kes on ilmas palju näinud.
see, kuidas te ennevanasti süüa tegite - soolamine, hapendamine, suitsutamine. see kunst on Rootsis kaotsi läinud, sest meil jäi põlvkond vahele. teil on see olemas ja see on tõeline aare.
Teil on niivõrd sügav ja otsene side sellega, mida kasvatate ja kuidas seda kasutate ning säilitate. See teeb teist gastronoomias arvestatava riigi.
Tareq ütles, et astus nagu jõuluparadiisi, kui nägi siinseid hoidiseid täis keldreid.
see lisab sideme minevikuga ja teil on see tehnika säilinud. see on hämmastav ja ausalt öeldes väga haruldane.

ma mõtlen, et kui ei vaataks vaid oma nina alla, vaid ajas veidi kaugemale? ei jookseks võidu võidetamatuga? hoiaks oma aaret. ei promoks vanalinna, vaateid, suhtlemisoskust. vaid hoiaks selle asemel meie oma loodust, metsa, oskusi, mis meil veel vanematest ning vanavanematest veres on? kui ei ehitaks Rail Balticut, vaid viiks turiste selle asemel seenele ning marjule? Hundi ja Ritsiku keldritesse? kui paneks nad selle asemel purki? keedaks, hapendaks, marineeriks, suitsutaks ning soolaks hoopis koos nendega? küpsetaks leiba? lüpsaks lehma? istuks suitsusaunas? toas pragiseva ahjutule soojuse ees? kooks kaltsuvaipu?

keskeneduks sellele, mis meid eristab? kui me ei lõhu, unusta ega lagasta, siis iga päevaga enam? töötaks selle kallal, milles tugevad oleme?
Ei tormaks ummisjalu, hetke kasumit taga ajades? lihtsalt kaasa. oleksimegi sellised pisut igavad, vaoshoitud, eemalehoidjad, tagasihoidlikud, pikaldased, aga see-eest siirad, süvenenumad, rohkem päris ning hoolivamad?

mäletate, Õnnepalu ka ütles, et  imelik, kui vähe tegelikult elu jooksul ära õppida jõuab. ühe asja põhiliselt. kõik need nüüdseks lakkamatud koolitused ja ümber- ja täiendõpped on muidu niisama meelelahtus. inimene saab oskajaks ja õnnelikuks ainult ühes.

väärtustagem siis seda ühte, mida me oskame. oleme õppinud. või neile kõige õnnelikemaile sünniga juba kaasa antud.

märgakem ja kuulakem enda ümber kostuvaid eluterveid signaale, väikseid (ääre)märkusi. tuginegem siis sellele vähesele rikkumatusele ning tervele mõistusele ning häälele, mida veel õnneks kõrvulukustavast infomürast õrnalt kosta on. kui hoolega kuulata.

mina igal juhul tahan küll täna väga lilli saada.
head naistepäeva!

Tuesday, March 7, 2017

täitsa kohutav.


Giovanni saatis viberis trööstitu pildi allkirjaga, märts lätis.
Saatsin talle omalt poolt vastu, märts eestis, lusikaga ja otse purgist. juba teist päeva. kraad languses, kaal tõusujooones.

mesinädalad on möödas.

Saturday, March 4, 2017

inspireeritud tänasest Laupäevalehest. ehk infosõda.


Leivategu
Sellise kooli pidamine on lõppkokkuvõttes ikkagi missioonitöö. see annab mulle ja paarile inimesele leiva lauale, aga rikkaks sellega kindlasti ei saa.

nojah.

Friday, March 3, 2017

mitu


the adventure begins
Täna on minu elus veidi unikaalne päev, kuna suure tõenäosusega juhtub see, et kõik mu viis last õhtul ühte ruumi kokku saavad. hetkeseisuga on kõik veel hea tervise juures ning tulijad.

muidugi on selleks ka kindel põhjus. üks väike džentelmen saab ühe kuuseks.

Thursday, March 2, 2017

kastimajandus

Ma siin üks päev olin nõrk ja ahastasin. miks kõik mu mehed. varem või hiljem. koguni tagantjärele. vähemal või suuremal määral. mind ikka ja jälle miskitesse kastidesse, raamidesse, normidesse, normaalsusse suruma hakkavad. mis asi on üldse normaalsus? kas seda ongi olemas? kas asi on neis või minus? ning mitte ainult neis, vaid ka paljudes teistes inimestes mu ümber. nii naistes, kui meestes.

mõtlen sellele juba mitu päeva. mitte, et mind nii väga mehed või ümberkaudsed morjendaksid, pigem ikka ma ise. kui suur osa ses on minul?
eile lõpuks küsisin siis kolmandalt, erapooletult etturilt. täpselt nii üle jala ja kiirkorras. pealiskaudselt. beebi ja pudru keetmise kõrvalt. nagu mu elu mulle praegu võimaldab  mis õiget vastust või lahendust sest loomulikult kooruda saabki. aga vaatamata sellele, jõudsime ses tulevahetuses koguni kiiruga tatikollegi puudutada. kus ta muuhulgas viskas, et mina ka röögatan mõnikord. kui kaasa nt kavatseks tatikolle süüa.

ja mina vastasin, et siis on asi ikka minus. sest mul oleks täitsa kama,  kui minu kaasa seda teeks. päris tõsiselt.

ja keetsin putru edasi.

millega mulle meenus see pilt ja see postitus Hundilt.


teate, see puudutas. eriti veel peale selle filmi nägemist, mis mu suhtumist, ütleks koguni maailmavaadet tohutult muutis.

mõtlesin, et olen elanud Suveplika isaga, kes peale vaadates oli nii mehelik, kui üldse olla sai. ja mida see loeb, küsiks ma täna.
nüüd mõtlen, et kui mehel on vastustustunnet. kohusetunnet. käed otsas. oskust ja ka tahtmist hoolida. siis minu poolest söögu vaikselt teki alla vahel tatikolle. ning tulgu registreerimisele või sukkpükstes ja seelikus. jumala ees(t). mina olen täna juba nii tugev küll. kui see kedagi üldse kahjustada saaks, siis ainult teda ennast ja mind. väline ei loe. kiiksud ei loe. minu jaoks loeb täna hoopis midagi muud. loeb inimene ses kehas.
hoopis armastusest on maailmas kogu aeg puudus, nagu Kokamägi ütles.

ja ma mõtlen seda päris tõsiselt.