Sunday, April 30, 2017

Kohtumised.


kui muidu olen harjunud, et tema mõtted keerlevad ebamaiselt ja sulgkerge udusulena reaalse maailma ja probleemide kohal, siis sel korral ripuvad luulekogumiku kohal terve aja tumedad pilved, mis minu arvates lõpuni välja päris laiali ei hajugi.

tekst ja mõtted on tavapäratult valutavad. sumades kahe jalaga põlvini elus. südamevalu maailma kestmise ja muutumise, meie väikese riigi, keele, inimeste. pealiskaudsuse pärast. neil lehtedel on enesesüüdistust emaks olemise teemal. ilustamata ausust armukadeduse ning aastatega hääbuva ilu ning nooruse osas.

kogumik on sedavõrd kristallselge. lõikav. ja kurb. kohati nii piinlikult aus ja valus, et korraga ei jaksagi. peab raamatu kõrvale panema.
ilustamata, aga väga ilus. täis hingelisust ning päris elu.

täna pole mul rääkimiseks jõudu. vaikimine taastab ning aitab koguda. 

Saturday, April 29, 2017

jagamine


naturaalmajandus
Giovanni tuli lõpuks ometi eile koju. teda polnud terve eelmine nädal. ja üleeelmisel mitu päeva. sellelgi nädalal oli ta kolm pikka päeva Riias tööl.
eile öösel ütlesin talle, et nüüd tunnen küll, et olen väsinud. nii väsinud sest tormlemisest. ja üksindusest. täna hommikul, kui nad Käpikuga hommikusööki sõid, vaatasin neid ja mõtlesin, et annaksin kõik aasta ema tiitlid silmagi pilgutamata üksikemadele.

Friday, April 28, 2017

inspireeritud, arvake millest? kellest?


Peale seda, kui arsti ooteruumis õde aina rääkis, kõikvõimalikus garneeringus ja kastmes, et 
ta on teil nii kiire,
on ta poiss või tüdruk?
kodus teil vist iga ei hakka,
teatas Suveplika lõpuks elutargalt ohates, ta on tal viies laps kah.

aaa, see muidugi seletab paljut, naeris õde ja.
muljetas trepist alla minnes muudkui edasi, seda nad räägivad jah, et peale kolmandat last.....

aga eks ses jutus ole oma tõde sees.,
nii kiiruses, kui ka peale kolmandat last.
no näiteks.
alumist köögisahtlit ma unustada ei tohi, siis on vaikus kohe majas. kui hiljaks jään, on trumm läinud. siis jääb ainult pulgad pihku pista.

täna on see lihtsalt otsatult armas.
aina vaatan ja imetlen.

Thursday, April 27, 2017

Kired ja nooled

Kahe hetkel ühiskonnas suuri kirgi kütnud teema osas - palgalaõhe ja Aasta Ema, jään mina oma suhtumiselt erakordselt leigeks. vaatamata sellele, et mu palk on sedavõrd pisku, et tean inimesi, kes nimetavad sellise palga eest tööl käimist heategevuseks. ning vaatamata sellele, et laste arvu ning hetke suhtestaatust silmas pidades kvalifitseeruksin isegi Aasta Ema tiitlile, aga ma ei võtaks seda mitte iialgi vastu ka siis, kui seda mulle pakutaks. sest vaadake, minu arvates on sel medalil ka teine pool. need naised, kes Aasta Emaks kvalifitseeruvad, peaksid ka iseenda südames uskuma ning arvama, et on seda tiitlit väärt. kas teie oleksite?

küll ei jäta mind ükskõikseks Rail Baltic ega vaktsineerimine. ma julgeks isegi välja hüüda, et kui esimesed kaks on mõneti heaoluühiskonna ning pseudoteemad. siis teisel kahel on hoopis käega katsutavamad ja kaugemale ulatuvad tagajärjed.

kuidas see Mikita ütleski, et need inimesed, kes vaatavad rohkem, kui 20 ja rohkem aastat ette, jõuavad alati teise tulemuseni.

vat ja just seepärast käisime meie täna jälle lastega vaktsineerimas. Suveplika sai sutsaka õlga, Pääsu kintsu ja mina lasin eeskuju näitamiseks ning solidaarsusest teha endale puugisüsti. Suveplika kisas kõige kõvemini, Pääsu tegi kurja nägu ja vääksu, mina ei nutnud üldse. ema ikkagi. valus oli küll pisut, aga uhke tunne oli ka.

Wednesday, April 26, 2017

naine, kes tahab aeg-ajalt riietuda vastassugupoolele tüüpilistesse riietesse. see olengi mina.

Peale seda, kui olen paar aastat lootusetult otsinud endale sobiva lõike ning sobivat värvi, eelistatavalt puuvillaseid naiste boksereid, tõmbasin ühel päval kiiruga jalga Giovanni omad. mitte küll puuvillased, sest meeste puuvillastel on teatavasti üks naistele äärmiselt ebasobiv lisadetail. aga polüestrist, mis passisid mulle jalga vägagi ilusti ja mugavalt.
tundub, et edaspidi suundun boksereid ostma/otsima hoopis meeste osakonda.

p.s tükike pilti mu puusa abaluust klõpsasin tegelikult ka, aga ma ikkagi ei pane seda siia üles, kuna on üks Suveplika isa, kes veel mitte väga ammu aega tagasi ohtrasti mu blogipostitusi kohtus tunnistustena üritas ära kasutada. ning tundes teda, ma kohe mitte teps ei üllatuks, kui ta salvestaks ning säilitaks igaks mõneks sajaks elujuhtumiks veel üht-teist praegugi.

Tuesday, April 25, 2017

toidupostitus. ehk kuidas mina 25 aastat kahe kilo sees olen püsinud.

postitus igikestval toidu- ja kaalulangetamise teemal. Ritsiku sõnadega. seejuures ütlen kohe ära, et sellest võib vabalt tulla mu viimase aja pikim postitus, aga ei pruugi. sama vabalt võib juhtuda, et Pässu enne oma hommikuunest üles ärakab, kui mina lõpuni olen jõudnud.

aga ma alustaks seda postitust makroonidest, sest eile tundsin jälle väga puust ja punaselt, kui oma mätta otsas ma ikka elan. kui Giovanni tööle läks ning makroonidest juttu tuli, siis ei teadnud mitte üks mees, millest ta räägib. mina siin kilkan, makroon ja makroon ega tule selle pealegi, et mu kõrval on terve hulk inimesi, kel puudub igasugune aimdus, millega tegu. nende jaoks on oleks pidanud Emmanuel kandma perekonnanime Baguette.

mõte seda postitust kirjutada tuli aga algselt hoopiski sellest, kui Tilda kommentaarile vastasin, et mu paksud talvepüksid on jalga nii timmitud,  et isegi see üks sünnitusjärgne ülekilo püksivärvli vahel mind sellevõrra ahistab ning pigistab, et kui ma pean valima, siis pigem juba külmetan pisut kintsude arvelt.

selle vastuse põhjal võiks mind suht kinnisilmi liigitada Ritsiku blogis jutuks olnud Fitlapi tugigruppi, kel tervisliku toitumise ning toitumishäirete vahel pea olematu piir jookseb, eks ole. aga tegelikult see pole sugugi nii. ma ei ole kunagi pidanud ühtegi dieeti, ma ei suudagi seda, mul puudub selleks piisav tahtejõud. ma ei suuda loobuda ealeski ühestki tükist maitsvast koogist ega söö väiksema rasvasisaldusega kohupiima või juustu. ühesõnaga. jah. söön täpselt seda, mida hing ihaldab. ja naudin.

aga.

nagu ma siin juba mõned positused tagasi esimeses toidupostituses mainisin, siis üks mu stabiilse kaalunumbri saladus on kindlasti kurbus. ja see mul juba otsa ei lõpe, sest esiteks on mul selline s*** iseloom ning teiseks olen oma elu nii risti-rästi keeruliseks elanud, et inimesi ning probleeme kurbuse tekitamise jaoks juba jagub.

teiseks, ei tohiks alahinnata kindlasti geneetilist faktorit. kui me siin mõnda aega tagasi Ruudiga paari aasta vältel teatava intervalliga lastehaiglas endrogrinoloogi vastuvõtul käisime, siis ütles ta muuhulgas ka seda, et midagi pole teha, ka kaalu osas on elu ebaõiglane (kokkuvõte minu sõnastuses). mis on kingitud ühele, pole kahjuks lubatud teisele.
see lillega
kolmandaks peaks mu toidupostituses kohe kindlasti olulisel kohal troonima kaalu pilt. iga päev. nagu pereeelarve kaustik õhtuti ühes kategoorias, on kaal hommikuti teises kategoorias kindlasti mu arvestatavaim /sõnavärdjas, midagi on valesti, eks/ distsiplinaator. igapäevane peeglisse vaatamine nii ühe kui teise numbri näol ei lase mul end mugavalt petta.

neljas mõõdus
ema jaoks peitub mu kehakaalu saladus jällegi mu nukunõudes, nagu ta tavatseb neid kutsuda. see on tõsi, suurema taldriku pealt ma enamasti ei söö. kuigi ma ei tee seda teadlikult, sest mulle lihtsalt meeldib väikse taldriku pealt süüa, siis ehk tõesti kaasneb sellega ka lisaboonus, sest viis korda toitu juurde tõsta tekitab tõenäoliselt suuremat süümepiina, kui korra juurde võttes.

aga minu enda jaoks on söömise juures paar olulist reeglit tegelikult küll, mida teadlikult jälgin. esiteks söön väiksemad kogused ja sageli. teiseks, üritan lõpetada söömise enne, kui täiskõhu tunne tekib. siis, kui tahaks veel. kui tunni aja pärast ikka tühja kõhu tunne närib, võtan midagi natuke juurde. järelikult sai ikkagi liiga vara lõpetatud.

ja siis veel see nii palju lapsi. mult on elus päris mitmel korral päritud stiilis, et sul on ju nii palju lapsi, kuidas sa nii heas vormis oled? ausalt öeldes on see küsimus, mis mind alati üllatab. mina pole sest seosest kunagi aru saanud. siin kuskil peab peituma loogikaviga, sest vastupidi ju, laste arv ainult toetab seda - vähem aega, rohkem kohustusi ja liikumist. nii lihtne ongi.

muide, üks väga oluline argument ja mõte tekkis seoses kaaluga veel. ikka siis, kui Tildale oma suusapükste vastust kirjutasin, hakkasin mõtlema, et kaalu hoidmine on eriti põhjamaalaste juures ka oluline kokkuhoiu allikas. mõelda vaid, kui ma näiteks kümme kilo juude võtaksin, peaksin varem või hiljem muretsema endale ka rida uusi riideid. kusjuures, põhjamaalasena ei piisa meile ühest olematust materjalist ja olematu hinnaga uuest lendlevast hõlstist, vaid meil on hädavajalikud talvepüksid, uued teksad, ehk jope, mõni uus viisakas seelik jne. ning vastupidi, kui kilod ühel või teisel põhjusel jällegi seljast lendavad, siis vaevalt, et aastatetaguseid riideid selga ihkaks. ikka tahaks ju siis midagi uuemat, säravamat ja värskemat. nagu enesetunnegi. mul kipub see isegi peale rasedusi nii olema. seega, suure pere emana võtan kokku, et oluliselt odavam ja praktilisem on end samas kaalus hoida, eks ole:)

ja kui ma seda kõike praegu kirja panen, siis mõtlen, et tegeleksin praegu justnagu oma püsilugejate leidmise turunduskapiaaniaga. kui te juhuslikult siia lehele sattusite, kõike seda praegu loete, siis teadke ka, et esimene osa toidupostituste sarjast nimega Õõnes on kuskil eespool. ehk tekib huvi, langete võrku ja lähete seda otsima!

Pääsu muide ärkas juba vähemalt 10 minutit tagasi. kolistab seal midagi radiaatoriga ja on kindlasti üllatunud, et ma polegi veel tema juurde ilmunud. pagan võtkas, unustasin, ma ei pannud talle ju magamiseks pampusid! nii, lähen....

publish nuppu vajutasin ikka tunnike hiljem. Pässu pudru ja endale võileib ning kohvi. õnneks voodi oli kuiv, yesssss!

Monday, April 24, 2017

Emmanuell Makroon

pilt on illustreeriv
Kui ma hommikul raadio lahti tegin, siis kuulsin, et teise vooru on edasi saanud Marine Le Pen ja keegi Emmanuell(e) Makroon. Le Pen ma vähemalt tean, milline ta välja näeb, aga Makrooni osas puudus mul absoluutselt igasugune ettekujutus. oma võhiklikkuses arvasin eesnime põhjal koguni, et tegemist võiks olla naisterahvaga, aga siis kuulsin kohe ka Makrooni häält ning mõistsin, et tegu on siiski mehega.
tund aega hiljem nägin nii teda ennast kui ta nime Terevisioonis: Emmanuel Macron. ise oma peaga oleksin vist perekonnanimele e lõppu kirjutanud.
kena mees, mis ma muud öelda oskangi.

aga kuulmise järgi kirjutasin nime ainult ja ainult seepärast, et teate, kui ma seda uudist kuulsin, kõlas see lihtsalt nii ägedalt. kas saaks olla midagi veel sümboolsemat, kui Prantsusmaal hakkaks valitsema Emmanuelle Makroon. juuuuuuuuu!
mina olen igal juhul kahe käega selle võrgutajast hurmuri poolt!

Sunday, April 23, 2017

tähendab

minul on õiged riided, lihtsalt suusapükse ma keeldun 23. aprillil jalga panemast. järelikult, ilm ON vale.
Pässule ostsin eile taaskasutusest vana-uue talvekombeka. 3 eur tundus lihtsam, kui seda õiget ilma oodata. mina olen ülirahul, Pässu ei ütle midagi ning kombekas on ilmselt lastega juba harjunud. ainult keeruline oli neid kaht korraga pildile saada. peale viiendat korda loobusin.

Friday, April 21, 2017

ei tulegi seda õiget sõna


8.34 am. mõnusalt soe ja sombune hommik.

Ma olin eile hommikul kohutav inimene. tegelikult ei saa mind seejuures isegi inimeseks nimetada. ma ise küll ei nimetaks. siis, kui ma Pääsule liiga tegin.

sellele pisikesele, kaitsetule ja niigi abitule inimesele. kes mind varbaotsteni usaldab.

ei, ma ei löönud teda. aga kas löömine ongi kõige valusam?

ma tean, millest see tuleb, tundsin, kuidas pinge päevade jooksul mu sisse koguneb. oskasin isegi karta, et ühel hetkel see kuskil valla pääseb. aga mida see teadmine loeb, kui ikka ei suuda.

eks väike laps oma olemuselt ole muidugi põhjatu kannatlikkuse karikas. aga see pole mulle ju midagi uut!

seda jälestust iseenda vastu peale sellist olukorda ei suuda mitte miski mult pikka aega ära võtta. tahaksin, ei, lausa vajaksin, et keegi mu rihmaga läbi nüpeldaks. ma ei tea, kas valu teeks enesetunde natukenegi kergemaks. ehk. aga tunne on küll, et ainult füüsiline valu aitaks.

õnneks nii pisikesed inimesed ei pea pikka viha. ärkavad õige pea juba suure ja laia naeratusega. ka see on iseenesest karistus.

Thursday, April 20, 2017

baariteraapia. andmisest.

Kaisa Selde mõtiskles, et tegi kooselu ajal aina süüa, puhastas, pesi, koristas, kuid tundis pidevalt, et vastu ei saa mitte midagi.

huvitav, nii pole ma kunagi asjale lähenenud. kui mõtlema hakata, siis on mul kahju olnud millestki jäävamast, millest hiljem raske südamega loobuma olen pidanud. näteks aeda istutatud lilledest, elule turgutatud tikripõõsastest, noortest õunapuudest. või siis hoopiski mu ühest suurest unistusest, tuppa ehitada lastud valgest kahhelkiviahjust. magamistoa roosilisest tapeedist. kõigest sellest, millesse olen pannud suure hulga oma hinge, usku ning unistusi.
puhas pesu, soe toit, puhtad põrandad, jah tõsi, ka sinna läheb ju tegelikult üksjagu armastust, aga see kõik on ajas kuidagi kiiresti kaduv, üle ning uuesti tehtav. siinkohal mõtlen, et isegi oma kehast ei ole mul kunagi kahju olnud, ka see saab ühel päeval lihtsalt mullaks.

kui suhe lõpeb, siis teate mida mina tahaksin kogu hingest tagasi saada? mida ma iseeendale mitte kuidagi andestada ei suuda? võtaksin tagasi kõik oma kummalised mõtted ja käigud, kõik oma kõige salajasemad soovid, unistused, hirmud, põdemised, millest teisele rääkinud olen. kogu oma suurima õrnuse. kõvasti käest kinni hoidmised. üheks kokkusulanud kehad. hinge ja silma vaatamised. need kõige soojemad ning lähedasemad hetked, mil meisse kogu hingest uskusin. oma kerguse, naeratused, armastavad silmad, õhkutõusmised, kogu selle parema ja ilusama mina.
kahetsen siis nii kohutavalt seda kõige sügavamat, haavatavamat, ilusamat, seda päris mina, mida nii naiivselt teisele lörtsida ning lõhkuda olin pakkunud. inimesele, kes seda kõike sugugi ei väärinud ega hoida osanud. inimesele, kes tegelikult ainult iseennast armastas.

tahan tagasi oma süsi!

Wednesday, April 19, 2017

need, kes elus püksi teevad

 
7.53 am

Kasvamiseks ei pea paastu või vaikuselaagrisse minema. selleks, et suuremaks saada ei ole tingimata tarvis keerulisi tekste lugeda. parim praktika on argipäev ise. tõelised kangelased on need, kes argielus rahu, viisakust, hoolivust ja teistega arvestamist viljelevad. tõeline väljakutse on kõige tavalisema päeva argisemad tegevused. ja see on meie jaoks olemas 24/7.

just seepärast ning muidugi ka oma elu kogemuste põhjal ei tekita mus ammu enam absoluutselt vähimatki emotsiooni ega kadeduse raasugi FBsse riputatud soojade maade puhkusepildid. liigutavad ning panevad heldima aga hoopis need samad argised fotod, kus oma kallitega võib ka tikutoosis kodune olla, nagu Anti Kobin nii armsalt kirjutas.

mis tähendab, et nüüd aitab! enam ei luba ma omi ilusaid hommikuid ega elu kellelgi röövida. see võib olla raske, aga ma lihtsalt pean hakkama saama.

olen mõelnud, et kui ma kunagi oma magamistoa saan, siis sooviksin ühe seina statemente täis kritseldada. selliseid eluterveid, mis fookuse uuesti paika sätiks, kui segadus taas kord hinge pugema hakkab ning hirm naha vahel kipub.
midagi sarnast, millega seda postitust alustasin. või näiteks Jüri Naela lause, mis ta hommikusaates välja ütles: pinge ja vaen on need, mis meid väsitavad. või hoopis mantra Peeter Rebaselt: kui selle intervjuu lugeja teadvustab endale, et ka tema sureb ühel päeval ära, siis saab ta ju aru, et ei ole mõtet hirmu tunda.

see tähendab erinevaid. igaks elu juhtumiks. kui üldse, siis ainult sellised inimesed ning mõtted suudavad maailma päästa. ning nõrkusehetkedel on minusugusel neist tohutu suur tugi ning abi.

Tuesday, April 18, 2017

baariteraapia. Kopli restoranis.

Need on vist küll mu elu kallimad piletid, mis ma ostnud olen. muretsesin need üksnes seepärast, et Müürisepp on mulle alati väga meeldinud, minu arvates on ta ääretult andekas kutt.
aga, aga, aga. tagantjärele hakkasin mõtlema, et mida ma siis ootasin. vist seda loomingulist ja mängulist nukuteatrit:) aga, aga, aga. ma ei oskagi öelda, mis see siis täpselt oli. oma olemuselt kindlasti väga toores, tühi ning rabe. samas, ma ei arva, et see ka teadlik haltuura oli, pigem kaks haiget saanud hinge ning süda, mis ikka veel põhjusi ning leevendust otsisid.

ütleme nii, et see oli klassika. kaks noort inimest saavad oma elus mingi kogemuse, avastavad midagi uut ning kuulutavad seda siis kõvahäälselt kogu maailmale, justkui oleksid nad leiutanud jalgratta. kusjuures, ma täitsa usun, et neile endile võib see täpselt nii paistagi, et nende kahe vahel oli midagi täiesti erilist, teistmoodi. kui ma nüüd selle, ma ei teagi, kuidas seda paljastust kutsuda, kokku peaks võtma, siis jäi kõlama mõte, et: vaadake, vaadake, oleme seitse aastat emotsionaalses suhtes olnud ja suudame peale selle lõppu ikka sõbrad olla/sõpradeks jääda.

punkt üks: mulle tundus, et seda avalikult-suud-puhtaks oli neile kahele endile märksa rohkem vaja, kui meile kuulajatele. kangesti paistis sellise omapärase teraapaivormina, mis aitab veel lõplikumalt asjale punti panna.

punkt kaks: lahkuminek tundub veel piisavalt toores, et statemente maailmale välja hüüda. las üks või teine leiab endale uue armastuse, vaataks, kas siis jääb kõik samaks.

punkt kolm, see peamine: kes üldse on välja mõelnud, et sõpradeks jäämine on midagi õigemat ja paremat, kui näiteks vihkamine? minu arvates oleneb see sõpradeks jäämine või mitte jäämine nii palju kooselust endast, kooselu lõppemisest, et sõpradeks jäämine ei peaks küll seejuures olema väiksemgi eesmärk omaette.

mina näiteks põlgan Suveplika isa kogu südamest ning tunnen end seejuures suisa suurepäraselt. minus ei liigu mitte ükski närv, kui ma seejuures kellelegi jube halb või kibestunud inimene võiksin tunduda. pelgalt mõte, et peaksin Suveplika isa osas hakkama oma tundeid või siis teda kuidagi ilusamaks ja paremaks mõtlema, huuuuuu......see oleks sulaselge vägivald ning vägistamine. läheksin kiirelt katki. ainuüksi see mõte paneb pea valutama

aga seal laval käidi välja ka paar mõtet, millega ma iseenesest hästi nõustuda ei saa, vähemalt noorte garneeringus, aga mida hea meelega oma vanuse ja kogemuste mätta otsast siiski kommenteerida tahaksin.
praegu aga lõpetan, sest teadagi, need juurikad ja muud kodused kohustused, aga plaanin teha neist mõnest teemast lähipäevail eraldi postitused.

Kopli restoranist välja astudes mõtlesin küll, et ei saanud sealt mitte grammigi, aga mõned mõtted hakkasid siiski kripeldama tagantjärele.

ja teate mis veel. mulle ei meeldi need kortsud, mis mulle näkku tulevad, aga muidu meeldib mulle 45 olla sada korda rohkem kui 25, nii palju ilusam ja rahulikum on.

Monday, April 17, 2017

uus tekk


Statoili uus logo on nii ärplev ja pealekäiv. kohe lööb McDonald's silme ette. uus kohvitass seevastu on mõnusalt mahe ning tagasihoidlik. tahaksin endale neis värvides suvekleiti. veidi teise mustriga küll.

Saturday, April 15, 2017

müsteerium

Haa, eile oli selline huvitav päev, et suhtlesin nii Troonipärija, kui Tudengiga. Tudengiga tuleb seda veidi sagedamini ette, sest tema ongi rohkem selline minu moodi targutaja ja filosofeerija. aga Troonipärija on rohke oma isa moodi, selline väga konkreetne, otsekohene, ma ütleks suht must-valge maailmavaatega. ja varbaotsteni aus ning tõe taga ajaja. nende elus jagunevad kõik asjad õigeteks ja valedeks. seepärast võitlevad nad alati õiguse eest nii, et nui neljaks ning veri ninast väljas. noh, ja minusugusel elus hõljujal pole nende jaoks muidugi tõsiseltvõetavuses eriti kõrget kohta.

seda üllatavam, et eile pidasin Troonipärijaga maha ma arvan, et oma /meie/ elu pikima ja tulisema telefonikõne. ja esimest korda mulle tundus, et mul õnnestus ta isegi kuulama saada. see millest üritasin rääkida, selgitada, jõudis osaliselt talle isegi ka kuhugi kohale. olgu või natuke. olgu või osaliselt. aga jõudis. ja see oli nagu nii vägev tunne, usute. no natuke kohe nagu maast ülestõusmine, või nii:)
Troonipärija tundub mulle minu suhtes alati olnud veidi sõjakalt /eel/häälestatud ja meelestatud. ise tunnen, et olen tema silmis alati olnud pisut äpu ja nõrk, või midagi nii. võin isegi aimata põhjuseid, milles see tulla võiks, aga see polegi mulle oluline. oluline on see, et eile, eile me lõpetasime oma kõne rahulikus noodis ning täiskasvanutena. ja teate, see rõõmustab mind hullupööra. liht-salt hul-lu-pöö-ra!

ma ei tea, kas sellest, et meil oli ses kõnes muuhulgas juttu ka dementsusest, hakkasin eile õhtul voodis mõttes üles lugema oma keskkooliaegseid klassikaaslasi. tüdrukuid nende tolleaegsete ja praeguste perekonnanimedega. ka poisse, aga nendega oli muidugi lihtsam, sest nemad ju nime ei vaheta. ütleme nii, et tulemusega võib vist rahule jääda, sest 25 aastat hiljem ei meenunud kõigest üks eesnimi, paar vana ja üks uus perekonnanimi. ning meid oli klassis tublisti üle kolmekümne. küll aga olin hommikul pahv, kui olin seepeale öösel unes näinud üht klassiõde, kelle olin pildilt sootuks ära jätnud. jah, ma arvan, et ta oli me klassis ka see kõige hallim hiireke, alati see, keda kõige viimasena mängu või võistkonda valiti. hästi hirmunud oleku, vilava ja ebakindla pilgu ja olekuga. kui õpetaja tal midagi öelda või vastata palus, muutis ta alati enne kolm korda värvi, kui sõna suust sai. seejärel puterdas ta midagi suht vaikselt ja omaette. nii, et peaagu alati pidi õpetaja tal paluma vastust korrata. ja vastused olid tal samuti sageli valed. mille peale muutis ta rohkem värvi, läks veel rohkem närvi ning hakaks kõige tipuks ka närviliselt sõrmi mudima. ma mõtlen, et ma ei teadnud temast kuni kooli lõpuni mitte midagi. ma ei tea, kas üldse keegi teda tähele pani või mäletab. seega pole vist ka väga imestada, et ta mul ainukesena sootuks ununes. karm, aga looduses pistetakse ka sellised sageli nahka.

öösel aga nägin, et seisime mingis suures saalis, palju erinevas vanuses pruutkleitides tüdrukuid ja naisi. ning saalisolijad hüüdsid järgemööda nimesid, kes meist nende hulka said. stiilis: mida varem, seda parem /mina muide olin seal kuskil keskel, milline kergendus/. ja siis ma järsku märkasin teda seal seismas, ühena viimastest lavale jäänutest. nagu alati. ning mõistsin juba unes, et olin ta unustanud.
hommikul ärgates olin hämmastunud, kuidas aju või alateadvus või kuidas iganes ma/me seda ka nimetaks, tolle tüdruku mulle unes põhimõtteliselt talle omas elemendis ette mängis. see on nagu nii põnev, et, et, et.....ma olen sellest siiani erutunud, nagu te vist isegi mõistate:)

muidugi püüdsin seepeale meenutada ka tema nime. teadsin, et see oli midagi lihtsat. aga ei tulnud ega tulnud enne, kui voodist lõpuks end püsti ajasin. ja siis plahvatas: Kristi!

heureka! ma lahendasin müsteeriumi. vähemalt osaliselt, inimvõimete piires!

boonusena veel meenus, et tahtsin endale kindlasti saada ka Jaan Aru uut raamatut: Ajust ja arust. Unest, teadvusest, tehisintellektist ja muust. 
nüüd ei jää enam kindlasti muud võimalust, kui see kähku ära osta!

ühesõnaga, olen siiani veel eilsest, ütleks mõneti ulmeliset telefonikõnest ning lisaks veel ka öisest aju poolt tehtud mustkunstist totaalses ajulummuses:)

andke andeks. aga veel vaiksem laupäev ning sülle sadanud vaba aeg Giovanni nöol suudavad siin blogis mu ülekeemist praegu hästi jahutada.

Friday, April 14, 2017

vaikne reede

Mõnusalt aegalne ja rahulik päev. nagu tellitud.

Thursday, April 13, 2017

Õõnes

Viimasel ajal ringleb blogimaailmas palju blogipostitusi, mis räägivad kaalust ja toitumisest. ma nüüd lisan omalt poolt ka ühe nipi, mis aitab hästi söögiisu ja kalorsust vähendada: see on kurbus. ja kurb olemist on muide oluliselt kergem taluda tühja kõhuga. päris kurbuse tunnebki selle järgi ära, et isu kaob. kui söögiisu säilib, siis on kurvema poole pealt tegu lihtsalt vihastamisega. positiivses võtmes aga stabiilsusega

ma vist sellepärast olengi 25 aastat pmst samas kaalus püsinud, et seestpoolt olen raske- ja kurvameelne. mis on igati loogiline, sest elus valitseb tasakaal. 

Wednesday, April 12, 2017

tunneb vabalt

Katrin Viirpalu Kaia Ivale: ega me nüüd neid andmeid kuu pealt ka koguma ei pea... 

heh, I like.

seevastu Eero pole minu silmis end õigustanud. jätkuvalt ülipüüdlik, aga puine ja hästi kinni. ütleme nii, et mulle tundus juba esimesel nädalal, et see pole päris see, aga mõistus ütles, et kena oleks anda aega atra seada. nüüd aga peaks sada päeva möödas olema, ametlikult justkui võiks kritiseerida, kuigi ebamugav on tegelikult ikka.

võib-olla on asi natuke ka selles, et mina muidugi oleks neist kolmest väga tahtnud Viirpalu kõrval näha Margus Saart. minu meelest oleks nad olnud väga nauditavad, terased ning säravad hommiku käimalükkajad.

Tuesday, April 11, 2017

Askeetlikult


Hommiku Esimene kõrvadega Pääsuke
Täna hommikul ma võimlesin magamistoas. või noh, mis võimlemine see ikka oli, pigem selline ringutamine, aga ikka oli paganama hea. aknast tuli mõnusat värsket õhku, kõik ragises ja ma kohe tundsin, kuidas mu keha ellu ärkas. esmalt tegin küünalt, et organid alla kukuks, pidi väidetavalt hea olema. siis painutasin ette, taha ja küljele, tegin käte ja õla ringe. ühte harjutust, mis kohe peale ärkamist juba voodis soovitatakse teha, tegin samuti, aga ma ei tea selle nime.
seejuures tuli mulle meelde, kuidas lapsepõlves iga me trenn algas lahti võimlemisega. see tundus siis nii mõttetult tüütu, totter ning arusaamatu.  aga eks sellega ole vist täpselt nii, nagu kõige muuga. nagu Kivirähk kümnesse kirjutas, et inimene peab oma veendumused langetama oma sisemise veendumuse sunnil, igasugused välised takistused on vaid ületamiseks. ma arvan, et Kivirähk elabki minu peas. koos Mikita, Õnnepalu ja Fred Jüssiga. ja vahel käivad neil mõned külalised ka.

okei. läks pisut lappama, nüüd asjalikult edasi. kuna Pääsu on meil varajane, siis oleme viimased päevad koos Giovanniga hommikul uksest välja astunud. saadame ta auto peale, tööle ära ning ise läheme nii kolmveerandtunnisele väikesele jalutuskäigule. see on täpselt paras vitamiinisüst, peale mida läheb Pässu kohe oma esimesse hommiku unne. mõnus. tundub, et sobib meile mõlemale.

aga muidu on nii, et mul on juba viis alustaud postitust. millest õhtuks saab ikka ahju visatud juurikad, kana või liha, pestud pesu, kuivama viidud pesu, kuivamast toodud pesu, triigitud pesu, vahepeal pisut matemaatikat ja mõni luuletus, tolmuimeja, Pääsu, Pääsu, Pääsu ja ikka Pässu, Suveplika, Ruudi, Giovanni, pood, jalutuskäigud.
kaugeltki mitte piinlik kord, vaid see kõige elementaarsem. püramiidi kõige alumine korrus. ja muidu võiks ju õhtuti Giovanni Pässuga õue saata, aga jalutuskäikudest ma praegu ei loobu. need on hädavajalikud, et tasakaalu ja seda vähimatki tervet mõistust säilitada.

aga nüüd panen kähku punkti. saab ühelegi postitusele joone alla.

Saturday, April 8, 2017

Jaotus


fännid
Kui Troonipärija ja Tudeng astuvad igas olukorras Suveplika selja taha, siis Ruudil Suveplikaga nii hästi ei klapi. Ruudi soosing ja süda kuuluvad ilmselgelt Pääsule.

peaasi, et kõigile keegi jaguks, eks. minu süda on siis rahul.

Friday, April 7, 2017

Minu eneseabiõpik, lk 23.


Käes on taas see aeg, kus riputan Pässu asjad akna taha toru külge ning viin suure pesu õue nöörile kuivama. hiljem neid tuppa tahenema pannes levib kogu elamises mõnus värske õhu ja puhta pesu lõhn. lihtsalt imeline. see on kindlasti üks minu eneseabi ja teraapia vormidest.


teine, mis mind praegu toidab, on meie oma kodu otsingud. Pässuga pole need väljasõidud kindlasti mitte kõige kergemate killast, aga vaatamata sellele, et pean end selleks tavalisest rohkem mobiliseerima, on see päeva lõpuks mulle siiski suur vaheldus ning mõnus-magus väsimus. kuidas see Mikita ütleski, et eestlane on ju koduigatsuse maailmameister. ja ma mõtlen, et lõpuks see medal peab ju tulema, kui ainult diivanile ei looda.

Thursday, April 6, 2017

sõnasõjas surma ei saa...



lugesin praegu Eveliisi blogi ja nägin, et seal on jälle sõda lahti. sellega seoses tuli meelde, et mõni aeg tagasi oli Terevisiooni hommikustuudios Laulukaruselli võitja. tore ja armas tüdruk, pakun huupi, et ehk nii 11-aasta kanti, aga no jumal küll, milleks nii meigitud? kui hiljem FB-s Terevisiooni sellekohast postitust nägin, küsisin kommentaariumis, et miks väikseid tüdrukuid nii meikima peab. mitmed päevad hiljem sain vastuseks, et ta ise end ei meikinud, seda tegi tv ja teile soovin ilusat kevadet ja headust.

ma rohkem ei vastanud, aga korra ikka lõi kaane pealt ära. tuleb tunnistada, et pidin vait püsimiseks sutsu hambad ristis hoidma küll:)

kuidas ma lähen põlema, kui vaidluses kasutatakse relvi nagu: viinamarjad on hapud, kade oled, vahel ka vana, teine generatsioon. või siis soovitakse päikest või kevadet või mõnda muud headust, mis peaks sulle ilmselgelt mõista andma, et oled ikka kohutavalt halb, paha ja õel inimene küll.