Wednesday, May 31, 2017

Kas minuga juhtub ka nii?

Kui me Giovanniga pangas oma järjekorda ootasime, nägin selle kahekümne minuti jooksul mitut naisterahvast, kes kaasaegse järjekorraautomaadi juures totaalselt hätta jäid. no kohe uskumatult hätta, lausa puuga pähe. seda enam, et kontrast oli sellevõrra jahmatavam, et tegemist oli veel pealtnäha väga hoolitsetud ning ärgas-elus vanemate prouadega, kellest poleks seda oodanud.

sel hetkel meenus mulle, et teinekord, kui nõusid pesen, eriti kahvleid, tabab mind miski sarnane õud. üks ehmatavamaid ning ilmsemaid vanaks jäämise märke on minu meelest see, kui nõud peale pesemist rokaseks jäävad: taldriku tagused, kahvliharude vahed, lusika varred, tassi ääred.

jah, mul ei ole nõudepesumasinat. nagu Giovannil ID-kaarti.

ja siis mõtlen, et kui ma seda endale teadvustanud olen, kas minu puhul saab see ikkagi juhtuma? kas ühel hetkel muutub mulle ka hügieen ebaoluliseks? ning taon juhm nägu peas näpuga miskeid masinaekraane, nagu kuu pealt kukkunud?
kui ma Giovannile sealsamas oma kartustest rääkisin, arvas tema, et seda ei juhtu. aga mina pole kindel. sest mulle tundub, et seda on ette tulnud ka inimestega, kelle puhul olen arvanud, et temaga küll ei juhtu. aga ega ma kindel ka pole. võib-olla ikka kõigiga ei juhtu ka.
millest see ometigi sõltub?

mulle tundub, et siis ongi inimene vana. ja ma kardan seda märgata. veel rohkem ise selliseks muutuda. neil hetkedel ma lausa näen inimese peas aju asemel augulist hallikat läbivettinud pesukäsna.

Tuesday, May 30, 2017

Kaos


Giovanni soovib , et ma teda ta korteri remondi juures oma mõtete, kohalolu ning valikutega toetaksin. mis on iseenesest ju väga armas, kui kõiksugu valikute rohkus mind nii ärevaks ei teeks. aga kui ta seda soovib, siis ma loomulikult püüan ja annan hetke võimaluste piires oma parima, valides ja soovitades, et mina eelistaks seda või toda, valiks selle või tolle, teeks nii või naa, aga ma ei unusta mitte kunagi sinna lõppu lisamast lauset, et see kõik ei tähenda, et ma miskit pidi end puudutatuna tunneks, kui sa midagi teistmoodi soovid või otsustad. and I really mean it. seda enam, kui tegemist on tema korteriga. aga lõpuks jääb enamus asju ikka nii, nagu mina mõtlen või valin. eile näiteks joonistasin vannitoa põranda mustrit. Giovanni oli taas kord mu põrandaga päri, aga ma ei taha mõeldagi, mis ehitajad selle peale arvavad
kui lõpuks seda ruudustikku vaatasin, siis mõtlesin isegi, et ega ma vist pole elus väga mugav klient või elukaaslane, kuna ma ei armasta üldjuhul mustrit ega ranget korrapära. mina eelistan elus iga kell lohakat ,hooletut elegantsi ja kergust, mis minu silmadele ning hingele suurema õhulisuse ning vabaduse tunde loovad. näpuotsaga on piire ja korda muidugi vaja, et päris laiali ja koost ei valguks, kuid tajutav massiivsus, korduv muster ning rangus hakkavad minusugust ahistama. seda nii sisekujunduses kui ka elus.

oh, ja kuigi ma ei taha olla kuidagi pealetükkiv, leidub nüüd mu jala- ja käejälgi üksjagu ka Giovanni korteris.

Monday, May 29, 2017

Võrgutus


töömesilased nädalavahetusel võrku kudumas.
Tõmban näpuga ämblikuvõrgu puruks, et valge liblikas vabaks lasta. olen mõnevõrra üllatunud, kui kiirelt liblikas võrgust välja lendleb. aga miks sa kärbest ei päästa, hakkab selle peale tööle süütunne? miks sa liblikale appi tormad? täpselt samamoodi, kui ilusate inimestega, kes saavad elus allahindlust, kuna nad on ilusad. siplen liblikat päästes isegi samas petlikus suuremeelsuse võrgus, aga nii kaunis on ju vaadata, kuidas liblikas vastutasuks mulle kergelt naeratab ning vabaduse poole lendab. ma sulan. mis kärbsel sellele vastu oleks panna?

Thursday, May 25, 2017

Päästev igavus

Saate aru, Ruudi pühkis täna oma pisikeses teenijatetoakeses (2,5x1,4) tolmu, tõi mustad nõud kraanikaussi, tolmutas tolmuimejaga ning viis mustad riided mustapesukasti. ilma, et mina midagi öelnud oleks. seejärel kutsus mind,et tule vaata, kui ilus puhas. mida ma ausalt öeldes polekski pidanud tegema, sest nägin seda niigi läbi seinte.

esmalt arvasin, et tal tuleb vähemalt keegi külla, aga tema väitis, et tal on lihtsalt igav. vaba päev ja. tõsi küll, mõned korrad elus olen sarnast imet varemgi näinud, paar korda Tudengi ja vast korra ka Troonipärija puhul. aga kui selline asi juhtub, siis muutun pigem ärevaks. mis toimub?

nüüd mõtlen, kas see oli Ritsiku viimase postituse kommentaariumis toimunud tule- ja ajurünnaku kaugele ulatunud mõju? Emanda äraoootamidagijakõikheamisjuhtubongiime teooria tõestus? või on siiki tegu millegi hulka maisemaga, näiteks kummikommidega?

kindlasti tõestab see aga veel kord, et igavus on edasiviiv jõud. 

Wednesday, May 24, 2017

Inside joke


Ruudi astub esikusse, ta on endale taaskasutusest pruuni nahktagi ostnud. paistab äge ja sobib talle hästi.
Vaata, kuidas meeldib, jääb ta esiku suure valge peegliga riidekapi ette seisma. silmitsen teda köögist mõne silmapilgu ning naeratan sõnatult. tagi sobib talle, märkasin seda kohe, kui ta tuppa astus.

Mis sa vaatad? Kas hakkan muutuma selliseks, keda on raske armastada?
see ongi see nüüd see pealkirja koht, et tead küll see roheline asi, mida sa igal hommikul sööd.

tegelikult pani mind Ruudit vaadates muigama hoopis too klassikaline puhevil kulturisti asend, mida mehed sageli kipuvad sisse võtma, kui nad teavad, et neid vaadatakse.

Tuesday, May 23, 2017

Sotsiaalkampaania inglise stiilis

Juhtusin nägema, kui Doctor Martin pidas matusekõne. kuna ma filmi otseselt ei jälgi, siis ei saanud ma ka aru, kas see oli ta isa või onu, aga igal juhul keegi lähedane. nägin ainult mõnda lauset, aga nendest piisas, et mõlema panna, et see oli omamoodi ning päris huvitav lähenemine. faktipõhine ning äärmiselt ebatavaline. puuga pähe sõna otses mõttes, aga samas tekitas mus üllatava emotsiooni, mis pani mõtlema, et sellisest kohatust kõnest võiks haiguse ennatamisel teinekord rohkem kasu olla, kui sadadest ajalehe artiklitest.

oma kõne sissejuhatuses andis Doctor Martin ärasaatjatele teada, et lahkunu suri infarkti, st haigusesse, mis kuulub südame- ning veresoonkonnahaiguste hulka, mis on surma põhjus number üks terves maailmas. ta rääkis, et lahkunu suitsetas, tal oli suur ülekaal ning ta liikus vähe, mis ongi selle haiguse suurimad riskitegurid. ma pole kindel, kas ta mainis ka joomist, aga mulle tundus, et ta tegi seda. vähemalt oleks see sinna ansamblisse hästi sobinud. kindlasti mainis ta aga muuhulgas seda, et ka kirikusse tulnute hulgas on suur hulk selliseid inimesi, mis tähendab, et ka neid võib niimoodi elades oodata üsna pea sama saatus. äh, see oligi veel selle kõne kõige ägedam koht.

kõne oli muidugi veits pikem, aga rohkemaks mul beebimajanduse kõrvalt sel hetkel võimalust polnud. igal juhul oli see tervenisti samast ooperist.
anyway, mulle mõjus seegi. minu peal töötas. kui keegi või miski mind üllatada suudab, siis on see täiesti isemoodi erutav ning vaimustav tunne.

mõne troonitud pea matusekõnena teeniks selline kõne kindlasti eesmärki. ah, ma naudiks:)

Monday, May 22, 2017

Matemaatika

1+1
Kas me oleme üldse Tallinnas või juba Keilas?
No kui me Keilas oleksime, siis oleksime tulnud lennukiga.
Kus me siis oleme?
Me oleme Tudengi kooli juures.
Kas me oleme siis Tartus?

matemaatikas tõmbab ta muide samast klassist vastuseid nagu varrukast. pole ime, et ta siiani üle hommiku kaupleb, kas peab ikka kooli minema.
aga, kui Keila ära taandada, siis oma loogika on selleski. õige vastust on loomulikult Vabaõhumuuseum.

Sunday, May 21, 2017

tähendab,


umbes kl 7.06

pikka juttu siin ei tulegi. esimesed Pääsu varbad. rohus ja meres. esimesed nurmenukud. esimesed liblikad. esimene batuut. esimesed suured ja väikesed kivid. esimene paadis istumine. esimesed luiged. esimesed neli haugi.
minult esimene sellesuvine ujumine.  küll 30 sekundit, aga minu puhul on see ära märkimist väärt.



Suvekuningriigi selle hooaja avamine. meite häärberist olime sel korral Pääsuga kohal vaid meie kahekesi.
üks Kägu muide läks täna päris hulluks. või siis rikki.

Wednesday, May 17, 2017

Teel@Herne Street

Eile tabas mind õhtul niimoodi nipsust vastupandamatu kohviku ja koogi ja kohvi isu. tundsin, et kui ma seda kohe ei saa, siis lihtsalt suren ära.

kuna kell oli täpselt õhtuse jalutuskäigu jagu, seadsime sammud õue. kodukohvik oli pettumuseks kinni, mäletasin, et see on kaheksani avatud, aga tuleb välja, et siiski seitsmeni. seega võtsime ette pisut kaugema, aga see eest kindla peale mineku.

tee peal palus Giovanni, kes Pässut süles tassis, et ole hea, tõmba mu jaki lukk lõpuni kinni.
käru olime koju jätnud, sest esmalt arvasime, et tuleb lühem ots.

mh, sul on külm ja sa ei võtnud mütsi. 
minu jaoks on peaaegu talumatu olla kellegi kõrval, kellel on külm, sest kuidas sa saad õhtut ja jalutuskäiku ise niimoodi mõnuga nautida, kui teisel on jahe. võimatu, eks ole. ma tunnen end ka seepeale hetkega halvasti ja rahutult.

Aga tead, ma võin sulle oma koti pähe tõmmata. päris tõsiselt, võtan sealt oma kaks asja välja ja vähemalt sa ei pea külmetama.
muuhulgas olgu öeldud, et mu kott on riidest ja sobiks oma mõõtudelt ja kujult pähe üsnagi kenasti. 

Siis peame küll hoolega vaatama, kes meile vastu tuleb...

Ah, ära hakka, kott pähe ja tuhvlid jalga. see on uhkuseasi!

tunne polnud mind petnud. see esimene lonks ja amps olid sel õhtul tõesti mu elupäästjad.

Monday, May 15, 2017

Emadepäeva eri


Eile lugesin Mutti, kes kirjutas muuhulgas, et ometi peetakse suurt nina plussiks üksnes mehele, ja seda teadagi hoopis muudel põhjustel.

kuna Giovanni vedeles parasjagu magamistoa voodil, siis oli hea võimalus kohe ta käest uurida, et kuule, sa oled meestesaunas käinud, ütle, kas vastab tõele, et suur nina on meestel plussiks hoopis muudel põhjustel.
Giovanni vastas, et ta ei vasta sellele küsimusele.
väga nutikas temast, kas pole.

aga sa vähemalt tead vastust, eks ole, ütlesin mina.
ma ei mäleta, kas ta vastas. vist mitte. aga mõmises rahulolevalt. nagu ikka need, kel trumbid taskus. vastus seegi.

tähendab, ise kahtlustan, et sel on tõepõhi all. teine asi on sõrmed. neist Mutt ei kirjutanud.

et siis järmine aasta kandideerin EBA-l seksistlike blogide kategooirais. ilma huumorita. täiesti täitamata nišš!

Friday, May 12, 2017

Verona tegi imet

Ruudi tuli täitsa vabatahtlikult oma toast välja, et eestlaste esinemist näha. Koidu näod olid sellised, et olime naerust kõveras. uuuu, need vääriks lausa omaette väljapanekut. ainult Giovanni istus nii surmtõsise näoga, talle vist ei meeldinud meie, ma ei teagi mis täpselt.  

sel korral täheldasin kuidagi eriti teravalt, et kogu sest üritusest on saanud ainult üks meeletu klounaad, ülepakkumine ja priiskamine. enam ei tea, mis ära teeks. ning milline ülevoolav energia ja lõbusus. mõne puhul jäi mulje, et nahast poeb välja. eriti hästi oli see veel näha, kui hääle maha keerasin.

mõnes mõttes kuidagi hea ja kerge tunne, et eestlased edasi ei saanud.

tegelikult huvitab mind aga hoopis enam, mis täpselt ühes makroonis 1,35 eurot maksab? kas suur ajakulu ja väike tootlus? vajaminevad ained makroonide valmistamiseks peaks ju olema suht lihtsad ja odavad.
ma kohe ei tea, nii head on, aga eelarve ei pea sellele headusele nii küll kuigi kaua vastu.

Thursday, May 11, 2017

Autodest ja rahast. või siis rahast ja autodest.

"Ma olen need viis aastat su kooli peale nii palju raha pannud, et kui mul see raha alles oleks, võiks kogu see väike hoov siin all mu väikseid autosid täis olla."
"Mõtle, kui palju sul siis veel raha oleks, kui sul üldse lapsi poleks...."
"Kah õige, ainult ma arvan, et sel juhul oleksin selle tõenäoliselt juba kõik sirgeks löönud, umbes nagu Inno ja Irja."
"No just täpselt."

Eile sai jälle korra Tudengile helistatud. et küsida, palju see auto tal läbi on sõitnud.

Wednesday, May 10, 2017

Must notsu. ehk kaevan nüüd endale auku edasi, kui juba kaevamiseks läks.

Ostsime nädalavahetusel Vabaõhumuuseumisse aasta perepileti. see koht on täitsa imeline vaikuse ja puhtuse kants keset suurt, lärmakat ja närvilist linna.

vat. ja siis on seal üks värviline kukk, keda ma pildistasin.

vaat see
kes tuletas mulle muuhulgas meelde ühe saadet, mida ma ei hakka siin kohal enam nimetama. olen seda tänaseks juba nii mitmel korral maininud ja kommenteerinud, et pelgan, et sedasi jätkates saab saatest varsti mu isiklik vihavaenlane.

igal juhul istus seal mõni aeg tagasi üks naisterahvas, kes teadis palju istikutest ja õunapuudest. kohe väga palju. lisaks teadmistele oli ta väga sõbralik, vaba olemisega, asjalik ning jutukas. mitte midagi pole öelda.
istusin teleka poole seljaga, sest toitsin samal ajal Pääsut. naise juttu kuulates ma aina mõtlesin, et keda või mida ometi see kiire ja paljusõnaline suhtlusmaneer mulle meelde tuletab. kui siis viimaks plahvatas. kui hiljem FB-s veel pilti juhtusin nägema, ajas see mind lihtsalt naerma, et no pole võimalik.

läheb maha
mis tähendab, et tegelikult on see postitus puhas eelhäälestus ja -soojendus üheks teiseks postituseks, kui Tudeng mulle telefonis meie vestuse käigus teatas, et tema on mõelnud, et tema on psühhootiline, aga kui ta mind kuulab, siis talle tundub, et mina olen veel hullem!
ja, ma olen ise ka mõelnud, et meis on midagi sarnast. ta käib mulle kohati oma otsekohesusega närvidele, täpselt nagu mina teistele. kusjuures, kumbki meist pole pahatahtlik, st midagi öeldes ei arva, veel vähem soovi sellega kellelegi liiga või halba teha.

Tuesday, May 9, 2017

Ahvide planeet


Öelge palun, päris tõsiselt, mis täpsemalt nendega valesti tehakse, et nii paljud neist nii ühte nägu lähevad?  on ju näiteid, kes säilitavad ka täitsa loomuliku inimese näo? kas neil on raha rohkem? või on see pelgalt vedamine?

kohe mõtlesin, kas tõesti oleks loomulik vananemine hirmutavam?

saan aru, et see on minust praegu erakordselt kohatu, aga andke andeks, esimene hetk see ju lausa ehmatab.

Monday, May 8, 2017

kuidas elada ja mõelda ei tohi


eile mõtlesin, et ma kardan. kardan õnnelik olla. kardan, et kui peaksin selle õnne mingil põhjusel kaotama, kaotan ka kõik need kohad, kus end õnnelikuna olen tundnud. kardan, et ma pole kaugeltki nii tugev, et neis kohtades siis mitte kurvaks muutuda.
siis jääbki ainus võimalus kuskile kaugele eemale, mujale kolida. sest kogu eelmine elamine on ilus-valusaid mälestusi täis, millega ma hakkama ei saaks.

lihtsalt liiga ilus nädalavahetus oli vist.

Sunday, May 7, 2017

Pühitsus

Nude with a Guitar


Jah.
Alguses oli sõna.

Ma kuulsin ja ärkasin.
Veel unenäosegasena
toahämaras märkasin -
mu sängil istus üks
ingel.

Ta vaatas mind vaikides -
mispärast, ma polnud kindel.

Ta vaade  mind valitses.

Ma tajusin vaikset uut vaimu
mind, vaevatut valdamas.

Sain sõnatult aegadest aimu,
mis maailmas algamas -
ja ometi polnud see kartus,
vaid teadmne - rahulik ring,
jah, valmidus,
armastustarkus.

Siis silmile suudles ta mind.

Ta huuli tundsin vaid hetkeks
ja joovastust - taevalik and! -,
veel teadmata, kui
rängagks retkeks
ta oli mind õnnistand.

Palusin Giovannilt järgmisel hommikul, ütle selle kohta midagi ja ta vastas: seks. mingil põhjusel käis vastus mulle närvidele, kuigi sain väga hästi aru, mida ta selle all silmas pidas. vihastaski tegelikult see, et tal oli õigus. kombinatsioon, kus heli vaikuse väreluses sõnaks (luuleks) ning sõna heliks muutub, loob tõesti enamasti sõnastatud atmosfääri. seks lihtsalt kõlas liig otsekoheselt, alustuSEKS võinuks ju kasutada eelmängu.

osalejatele oli muuhulgas välja lubatud, et kontserti võib kuulata ka lamades, mida nii mõnedki kohaletulnutest kasutasid. kuid vabamat olekut soosiv olemine lõi olukorra, kus ühest hetkest pilku kõrvale pöörata keeruliseks muutus. üks naine keerutas mehe juuksesalku. mees silitas naise kätt. teine naine tõmbas sõrmega üle mehe põse. mees silitas naise selga. veel üks naine liibus vastu mehe keha. ning mees sõi teda silmadega. ma ütleks, jumal tänatud, et me minekuga ei kiirustanud ning seetõttu nii ette istuma jõudsime. tagapool oleks minusugusel veel raskemaks läinud. see liigne avatus, intiimsus suure hulga võõraste inimeste keskel on mind end alati ääretult ebamugavalt ning piinlikult tundma pannud. sel hetkel, kui lõpuks ka meie ees olev paar(ike) end selili viskas, mehel põlved laiali, varbad otsapidi esinejate suus, sai pilgeni täis ka minu tolerantsuse karikas. kas siis on vabadus, kui kõike võib? Või hoopis siis, kui midagi ei pruugi?

pealegi, kes kuulas, siis oli kõik tegelikult seksit kaugel. luule, mida Doris Kareva luges oli äärmiselt küps, ütleks koguni range. etteloetud luuletustes oli vägagi tajutav selgroog, mis sõnu ja mõtteid tugevalt koos hoidis. napid, tabavad, valitud sõnad, laused, mõtted, puhtad igasugusest üleliigsest vahust. nagu noolemäng, kümnesse, kümnesse. väga ilus. seda enam, et õige inimese poolt, õige tooni, tunde ja tonaalsusega edasi antuna poeb see kuskile eriti sügavale sisse.

muide, Doris Kareva isegi seal ees istudes mõjus rangelt. mitte üleolev, aga eneseteadlik. eemalviibiv pilk. väljakujunenud, küps, vaoshoitud, kontrollitud olek ja hoiak. tunnetatav teadlikkus ja rahu. kaitsev distants ümbritsevaga. sirge selg. pisike ja habras kogu. kitsad huuled ja terav nina veel ainult rõhutasid kogu üldmuljet.

Mick seevastu oli palju väiksem, kui arvasin. lühikest kasvu, hästi pehme. minu arvates väga naiselik. kenade näojoontega. väike ilus nina, väljajoonistatud suu. hajuv naeratus, pilk ning suhtlusmaneer. absoluutselt piirjoonetu. täielik vastand luuletajale.

omanäoline. varbaosteni pugenud elamus.

Kevadõhu pühitsus
Doris Kareva, Mick Pedaja
2. mai, Eduar Vilde Muuseum
Doris Kareva luule ja ta tõlked ajatutest tekstidest (Rumi, kelti palved, Viryabodhi, Tsongkhapa, Milarepa, Gayatri jt) ning Mick Pedaja muusika.

Friday, May 5, 2017

Naistekätš

päris põnev. puht inimlikust uudishimust on mulle alati meeldinud selliseid mänge turvaliselt kõrvalt jälgida. kellel millal närvid vastu ei pea, milliseid taktikaid kasutatakse, millal või kus alt või liiale minnakse. ja milleni see kõik välja viib. lõpuks peab ju üks pool murduma või mõlemad pooled pikast sõjast lihtsalt tasahilju väsima.

alles mõni aeg tagasi oli nt huvitav vaadata, kuidas Inno ja Irja end minu arvates ise totaalselt nurka mängisid. kuigi võimalusi õigel hetkel teist teed või takikat valida, halvem paremaks keerata, jagus päris hulganisti. kurb muidugi, kui seejuures on tegemist reaalsete eludega ning mängus on ka lapsed.

kes on aga praegust blogisõda silmanurgast jälginud, see teab, et kui üks pool kirjutab probleemidest perekonnas, siis teisel ilmub ööpäeva jooksul jutuke suurest ning paksust idüllist. kui ühel tekib avameelne nõrkushetk, siis kõmmutavad vastaspoole liitlasväed halastamatult soola ja vett peale. jne, jne.

kusjuures. plaksutavad mõlemad pooled järjekindlalt ühtmoodi süütul ilmel ripsmeid ning imestavad: ma ei saa aru, millest te ometi räägite, ärge kujutage ette ega lugege ridade vahelt. kas te tõesti arvate, et mul muud teha pole, kui tema peale mõelda? mul pole aegagi, mul on oma elu!

njah. samal ajal ma polegi aru saanud, mille peale sõda üleüldse käib. naaberriigid ju ei olda ning sihtturg oleks justnagu erinev. mingi ühine turuosa neil siiski on - internetitrollid, inimesed, kes naudivad, kui saavad teiste tunnetel trampida. kes saavad energiat juurde, kui teisi solvavad. kui suudavad sind vihaseks ajada.


muidugi. sama palju, kui see on põnev, on see ka inetu ning piinlik. oleks veel, et tegemist oleks vähemalt mõlemapoolse teadliku koostööga, strateegiaga populaarsuse kasvatamiseks. mis oleks muidugi üks paras manipulatsioon, aga vähemalt natuke kõrgemal tasandil vigurlend. aga vaevalt, enamasti on sellistel puhkudel tegu brutaalsete sõdadega.

ootan sellegi poolest huviga, kumb neist ühel päeval leiab endas jõudu järele anda. parim kättemaks on mitte muutuda nende sarnasteks, ütles juba Marcus Aurelius.
kerge öelda, raske järgida. seda küll.

Tuesday, May 2, 2017

kärbsepaber

olin kaks korda abielus
nii, kui kasutad mõnes postituses sõnakombinatsiooni Suveplika isa või oled mõnes teises tänulik, et mees sind lapse kasvatamisel aitab, ilmuvad plaksti jõulised anonüümsed eos maha surumise rünnakud. mine tea, eks ole.

jah, aga nagu Kristiina Ehin hommikusaates ütles, siis see lapsega üksi olemine ei lähe meelest. kusjuures, koos elades üksi olla on veel kurvem, valusam ning üksildasem, kui päris üksi olles.

Monday, May 1, 2017

Made in Hiiumaa


Iga uue lille. liblika. teokarbi. mutimullahunniku. sipelgaga. lööb Käpiku roheline geen aina enam välja.