Friday, July 28, 2017

Heategevusest

Ma söön teda juustu ja värske kurgiga. kartulisalatiga. keedetud kartuli ja hapukurgiga. kodujuustu ja paprikaga. avokaado ja keedetud munaga. toorelt praetud kartulite ja ketšupiga. singiga. kotletiga. sulatatud juustuga. peedi-küüslaugusalatiga. sprottide ja majoneesiga. seenesalatiga. praetud kalaga. mozarella ja tomatiga. ja üksnes taluvõiga.

söön teda tõesti hommikust õhtuni. juba kuid pole mulle palju rohkem muud süüa vajagi. ma ei väsi ega tüdine sest kohe mitte sugugi. vastupidi. pean end tagasi hoidma, et mitte veel rohkem süüa.
ja ma pelgan. et ühel päeval võiks see sama äkitselt ning arusaamatult poelettidelt kaduda, nagu on juhtunud varemalt mitmete teiste toodetega, mis on selleks hetkeks mulle täiesti asendamatuks muutunud. või siis teine variant, neid hakatakse muutma, st parendama. ooo, õudust, see on kadumisest vaat et veel hullemgi.

Soovite mind toetada, siis ostke ja sööge ka, Pehmikut!

Wednesday, July 26, 2017

Peale seda Pahh postitust jäin mõtlema,

kui Tilda postitust lugesin, kus ta muuhulgas ütles, et see on nüüd päris esimene aasta, kus mul on jälle mingi oma aeg. Nt et ma saan jätta lapse kuni tunniks üksinda koju ja minna jooksma. Ja lugeda. Ma saan jälle lugeda rohkem, kui raamat kuus. minu teada on ta laps hetkel viiekas.

Suveplika saab kohe varsti kaheksa. üksi koju saan teda jätta juba tõesti ka terveks päevaks, aga siiski mitte ööks või paariks päevaks, nädalalõpuks. selleks on ikka kedagi vaja, kes vaataks/aitaks. süüa tahab ta endiselt, riideid on vaja pesta ja triikida. tema Suuuuuuri probleeme ja suhteid lahata ning lahendada, emotsioone jahutada. õhtujuttu lugeda. kooli tuleb saata ja õppimist peab hoolsalt jälgima. kuulama, nõu andma ja vaidlema, lausa lõputult vaidlema. haige on ta ka aeg-ajalt. eks vahel tuleks seepärast töölt kojugi veel jääda. aga see probleem on meil hetkel lahendatud Pääsu näol. mida veel? kindlasti midagi. jah, oma aega on mul tema kõrvalt oluliselt enam, kui Pääsu kõrvalt, aga kaugel sellest, et end päris vabalt ja vabana tunda.

mõtlesin seejuures nende isade peale, kes peale lahutust (või siis lapse saamist) oma lapse vastu huvi ei tunne ega nende kasvatamises ei osale. google'st lugesin, et kuutasu eakate hooldekodus maksab 450- 1500 eur kuus. aga isa pääseb lapsest kõigest 235 euroga kuus. kui mõtlema hakata, siis jätaks ta lapse teatavas mõttes nagu lastekoju. emad hoolitsevad, pesevad, kasvatavad, mängivad, istuvad väiksema palga eest päeval ja öösel haigete laste kõrval kodus, teevad süüa, lohutavad, rõõmustavad, muretsevad, kust leida/saada vajadusel hoidjat, kui endal vaja kodust välja saada, jne, jne. täisteenus, kas pole. sellest vaatenurgast tunduks nagu midagi nihkes olevat. eakate hooldekogus on inimesed, kes pmst on oma elu ära elanud, nii hästi või halvasti, kui nad seda siis on osanud või tahtnud. st ühiskonda ja elusse nad enam ei panusta. lapsest aga, kes maha jäätakse peaks ideaalis kasvama hea lapsevanem ja kaaslane, sõber, kolleeg, tegus ning hakkama saaja ühiskonnaliige. nii mõeldes paistab, et nn rongaisadel on elu ikka väga kergeks ja odavaks tehtud.

ja ma ei räägi siinkohal muidugi olukorrast, kus laps muretsetakse suhtumisega, annab jumal lapse, annab ka leiva. räägin sellest, kui laps sünnib mõlema lapsevanema soovil/nõusolekul ning seejuures usutakse, et see laps ka ühiselt suureks kasvatatakse.

minu arvates pole ma seda kirjutades õel ega kibestunud. või kuidas teile tundub? minu arvates pole ma ka ebaviisakas. mul on lihtsalt kõrgemalt arenenud õiglustunne.
ning ma ei talu mitte teps nahhaalsust ega jultumust. teatavas olukorras ja tingimustes on see koht, kus võin isegi endast väga välja minna.

Tuesday, July 25, 2017

Suvi...mhmh...for sure


Viimasel ajal ma pole kodus muud teinud, kui seisnud Suveplikal risti ja põiki vannitoa uksel ees, et ta mu kolme silmapliiatsit, kahte huuleläiget, ühte ripsmetušsi ja kahte kreemi kasutada ei saaks. ausalt, see lõputu sõda, et ta end ei värviks, ajab mind juba kergelt hulluks. 7-aastaselt. mis veel edasi saab, eks ole.
kunagi kevadel lubasin, et suvel. suvel ostan küünelaki ja luban tal küüsi värvida. eile tuli see mul poes meelde ja ostsin kohe kaks pudelikest. kui mul juba endal ka tahtmine varbaküüsi lakkida tuleb, siis on suvi kohe kindlasti käes.

Pääsu praegu just ärkas ja näpib huviga voodi kõrval põrandal mu kummalisi punaseid varbaid. mul on tunne, et tal on tekkinud küsimus, kas need võiks olla söödavad.

Monday, July 24, 2017

Tõmmake nüüd gaasimaksid pähe!

Mia tegi pilti
See oli veel hommikul, kui kõik oli zen. õhtul aga sai Suveplika no sellise idiootsusega hakkama, no kohe Sellisega, et sõna tõsises mõttes, hakkasin vihast värisema. seda enam, et päeval oli meil pmst samal teemal pikalt juttu. ja õhtul ikka. nii tema moodi. oma mõtetes oleksin tahtnud talle vist kallale minna, niiiiiiii ko-hu-ta-valt vihane olin. aga piirdusin siiski kõva häälega. ideaalne ema oleks suutnud ka selle tagasi hoida, aga kell oli õhtul juba kümme läbi ka, pluss muud väiksed ja natuke suuremad asjad sinna otsa. ja nii ta läks.
sellistel hetkedel tahaksin Suveplika kotid pakkida ja ta mõneks kuuks isa juurde saata. okei, ka see on vaid mõte, tegelikult ma ju tean, et see on vaid suur jõuetus ja viha. mõtlen, et vihkangi siis kõige rohkem vist tema isa, kes 235 euro eest kuus end vastutus- ning kohusetundest priiks ostab. mu pea lihtsalt ei võta, kuidas niisuguseks südametuks olendiks saadakse. ta pole nüüd pea aasta kordagi oma last näinud ega ta vastu huvi tundnud ja siis kui Suveplika talle suve algul sõnumi saadab, vastab talle, et aga ma olen see nädalalõpp koolipoiss. andke andeks, see ajab mind lihtsalt oksele!

ja siis pea aasta tagasi istuvad need kaks inimest, Suveplika isa ja tema naine, mõlemad kristlased kusjuures, Suveplikaga koos laua taga ja ütlevad talle: sa oled meile nii kallis! kohutav! see on midagi, mille eest peaks saama inimesi karistada. tähendab, suured inimesed omavahel, mängigu mis mänge tahavad,  aga niimoodi lapsega manipuleerida, petta ja lollitada. see on sigadus! rohkem, kui sigadus. see on ühe lapse tulevik ja elu. suur inimene ometi ju teab, mida tähendab kallis ja hoolimine. et need pole üksnes sõnad, vaid teod.
oleks te vaid kuulnud ja näinud Suveplika nägu ja silmi, kui ta mulle sellest hiljem rääkis, aga nad ju ütlesid, et ma olen neile kallis!
 

Pahhh!

Sunday, July 23, 2017

Isu on jälle läinud

 
sadamas

Eile viskas Suvekuningriigi triiki inimesi täis. omasid ja külasid. pole ka ime, suvi ongi Suvekuningriigi trumpäss. ja praegu on Suvi. tänane hommik oli esimene Selle Suve hommik, kus juba trepile astudes said aru, et jaaaa, läheb palavaks.
aga inimesed. inimesed teevad teinekord head. aitavad unustada ja leevendavad. kunagi leidsin teatavat lohutust pudelist õlust või klaasikesest veinist. aga enam see uimane tuimestus mulle ei sobi ega istu. selge pea on igas olukorras hoopis parem. ma ei suuda enam vaadata neid katkisi ja haiget saanud nimesi enda ümber, kes alkoholist lohutust otsivad. kurat teab kõik millest. ja siis lõhuvad. olemasolevat ja edaspidist. selle asemel, et julgeda otsa vaadata ja elada.

eile unustasin ennast kogu hingest ja mõnuga. inimeselt inimesele.

Saturday, July 22, 2017

20 minutit. ehk umbes 3 kiltsi

 
triatlon

Täna sai see lõpuks teoks, vist üle valgusaastate. kui kaks minutit joostud oli, siis arvasin, et suren ära. viimased viis mintsa olid samuti rasked. ainuke vahe, et siis ma vähemalt juba teadsin, et jään elama.

aga see kergus ja omamoodi vabanemine, mis mind peale jooksmise lõppu tabasid, ületas seekord kõik mu ootused. ütleks koguni, et see oli lausa senitundmatu.

Friday, July 21, 2017

Võrrr-ra-tu hommik


Just eile õhtul ladusin FB-sse pilte. lapsepuhkus on tõesti suurepärane võimalus viimne kui päikesekiir ja ilu ses suves üles noppida. niimoodi suvele järele joostes seda isegi jagub.


kohe tunnen, kuidas laeb, iga ilusa hommiku, õhtu ja päevaga tuleb pulki aina tagasi. nii võiks must veel päris hea ja ilus inimene saada. üks tingmus selle kõige juures siiski on, see eeldab võimalikult vähest edasi-tagasi linna vahet tõmblemist. mida pikemalt paikselt kohal viibida, seda tõhusam toime on.

aga ööd on juba märksa pimedamad. i like.

Thursday, July 20, 2017

Tervisevetel

Helistasin õhtul veel Giovannile ning palusin tal homme mu jooksusussid siia kaasa võtta. selline tunne tuli, et läheks äkki jooksma. kui suvi oleks paar kuud pikem, siis juhtuks see kindlasti. aga kuna suvi on täpselt nii pikk, nagu ta on, siis kes teab, aga hetkel teeb ainuüksi selline mõte mind juba õnnelikuks.

see on tervenemise märk.

Wednesday, July 19, 2017

Natuke lapsepõlvest

Ühel päeval küsisin Giovannilt, kuule, Giovanni, kas sul on lapsepõlvele mõeldes midagi sellist, millele tagasi mõeldes selline eriliselt-eriliselt hea tunne tuleb?
Kahisev viljapõld, vastas tema.

ema on mulle mitu korda öelnud, et ma olen kade. ja õde arvab, et ma vihkan teda. ma olen vastanud, et see pole nii, aga vaevalt mu napp vastus neid veennud oleks.

aga see pani mind mõtlema, et kui ma üldse elus kade olen, siis näiteks selle kahiseva viljapõllu peale olen kohe päris kade küll.
minul viljapõldu pole. mul on elus kaasas kevade esimese värske kurgi lõhn.

Monday, July 17, 2017

Ükskord eile, kui veel suvi oli,

tahtis mesilane lahtisest uksest meie häärberisse lennata. kuna juhtusin sel hetkel uksel seisma, andsin vastulöögi ning lõin talle täpselt vastu nina. mesilane taganes mu tabavast vasaksirgest hoobilt mitu meetrit, nagu pudrukuul. nähes ta hämmingut, kuidas ta selg ees ja jalad püsti nokauti lendas, oli ilmselge, et löök tuli talle ootamatult. eks mullegi. aga selles oli stiili.

Wednesday, July 12, 2017

Kroonitud uned

Olin eile ühe öö linnas ja magasin tõeliselt halvasti. hoolimata faktist, et selles kodus on raudselt mu senise elu parim magamistuba ning madrats. linn lihtsalt pole mõeldud suve tarvis. vähemalt suurlinn, Eesti mõistes. see jääb suve jaoks liiga suureks ning on pleekinud ja kõle. Haapsaluga on suvel sootuks paremad lood, Haapsalu on soe, sumisev ja elus. Suvekuningriigist rääkimata.
vahel, tõsi ķüll ei tule mul siin ka und, aga siis on põhjus hoopis mujal.

Tuesday, July 11, 2017

Purjus

uus ehe
Midagi imelikku toimub sel suvel. ostsin/leidsin eile lõpuks ometi oma ratta ja käisime õhtul kõik koos sõitmas. otsime lastega kadakate vahelt metsmaasikaid. käime jahedas vees ujumas. vaatame konni ja putukaid. kuidas kajakad absoluutselt igal õhtul justkui päevatöölt koju tulles mõneks ajaks elektrikaablile ritta istuma kogunevad. kuulen, kuidas mu rattakett vändates alati ühes kohas naksub ning kuidas rattad mööda kruusateed sõites vaikselt krabisevad. kuidas päike kõrred sätendama ning tuul sahisema paneb. nii palju, erinevaid ja ilusad kõrrelisi on olemas, olete ikka märganud?

te nüüd arvatavasti mõtlete, et no mida. mhmh, ega selles vast polekski muidu midagi kummalist, aga kõike seda sisse ahmides tunnen oma elu esimese banaani maitset. kui te mõistate, mida ma silmas pean. see kõik on korraga lihtsalt nii lähedal ja elus.

Monday, July 10, 2017

Ristitud

Pääsuke situs Pääsule pähe. Olgem ausad, see oli siin Suvekuningriigis tõesti vaid aja küsimus.

Friday, July 7, 2017

UusAasta lubadustest

Mäletate ma keset suurt talve siin rääkisin, et Giovanni oma lahtiste käte ja heade tööriistadega on mulle nii pähe hakanud, et kavatsen see suvi ka ise oma valgete kätega midagi valmis meisterdada. täna tegin algust, võtsin kaks kuivanud kadakat maha ning koorisin neilt suurema naha.
vaevalt, et ma nüüd päris ilma abita lõpetan, aga. valmis ma selle nüüd teen. seda ma teile ütlen.

Wednesday, July 5, 2017

Armastus haiseb


Pool õhtut mõtlen, mis muna hais see siin toas levib. nüüd lõpuks lahendasin mõistatuse, need on need karikakrad, mis me ennist Pässuga korjasime.
ma nüüd ei teagi, mis teha, kas edasi kannatada, sest iseenesest loovad nad nii mõnusat kodust atmosfääri. või siis ikkagi välja visata. 

sellega tuleb meelde, kuidas Exlife kunagi rääkis, et üks asi talle ei mahu pähe, kuidas naised vetsus käivad. nii puhtad olevused nagu nad on.

veelgi ebaselgemaks jääb minu jaoks aga hetkel see, mis radu pidi mõtted punktist A punkti B üldse liiguvad.

Tuesday, July 4, 2017

1/5

Sa oled juba peaaegu nagu mina.
No nii antisotsiaalne ma pole.
Sellepärast ma ütlesingi, et peaaegu.

olgu mis on, aga temas näen ja tunnen end kindlasti kõige rohkem ära.
seni. kuni viimane pole veel finišis.

Saturday, July 1, 2017

Tuli ja läks

Ma ei ole kunagi näinud, et sul prillid on.
Ma ei ole kunagi varem nii vana ka olnud.