Thursday, August 31, 2017

minge persse, kes selliseid uudiseid treivad. ning minge persse, kes selliseid uudiseid avavad..

Päästjad leidsid Texase üleujutusalalt kolmeaastase tüdruku, kes hoidis kinni oma ema surnukehast.

et mis seal nagu kirjutada on, et õnnelik laps, et ellu jäi või?

Sunday, August 27, 2017

Vaikelu terrassil

Kui sa tahad, siis ma võin su jala peal oleval sääsel noaga pea maha lüüa!

tõeline pühapäev. sügis juba iseenesest on aeglase ja rahuliku loomuga ning tänane päev on justkui selle kinnitus. tunnid ja minutud voolavad iseäranis aegluubis ning meie uimerdame kõige sellega lihtsalt uimaselt kaasa. need mittemidagitegemise päevad on teinekord nii tohutult magusad. ainult kaasa loksuda ning kohal olla. ja kogu lugu.

õhtul näeb telekast muide päris James Bond`i ka, kes soovib.

Friday, August 25, 2017

Eile õhtul Sauel. ühes koduhoovis.

Olen endale juba pikemat aega koogialust otsinud. ütleks koguni, et aastaid. nagu näiteks ilusaid prillegi. või kauaigatsetud pruuni nahast rahakotti, millele sel suvel otsa koperdasin. ja nüüd lõpuks leidsin siis tordialuse ka üles. sealt samast Saue koduhoovist, lauanurgalt.
ise ei hakanud pildistama, ilusamat niikuinii teha poleks suutnud. seega tänane pilt on Evelini poolt.

peale tordialuse saime koduhoovis nautida ka kontserti: Evelin ja Johan. ma pole kunagi olnud Evelini fänn ning ses osas ei teinud ka kontsert imet. aga väga mõnus argipäeva vahepala ning õhtu oli sellegipoolest. mõned laulud sobivad Evelinile iseäranis hästi, need on kohe ära tunda. lisaks oli väga tore mõte panna kontserdikava kokku oma elust, inimestest ja selles olnud ilusatest/olulistest hetkedest. esimene laul pärines seega juba Evelini lapsepõlvest, selle nimi oli Pääsu. kas pole armas, kui nüüd pelgalt minu mätta otsast vaadata. aga enne iga uut lugu jutustas Evelin talle omases kerges/malbes ning humoorikas võtmes ka mõne olulise loo või seiga, miks ta just selle loo oli kavasse võtnud. ja tuleb tunnistada, et see oli vahva, ütleks koguni põnev ja ülevaatlik. kõike täpselt parasjagu.

muide, võib-olla meeldis mulle see kava ülesehitus ka sellepärast, et umbes siis, kui ma sain ise 42, mõtlesin, et tahaksin korraldada sünnipäeva, kus oleks muuhulgas kutsutud ka kõik need inimesed, kes mu elu mõjutanud või isegi muutnud on. kas või ühe lausega. ja siis ma mõtlesin, et kohe tõusen püsti ja räägin, mida olulist nad minuga teinud on. jah, kuulsite õigesti, mina plaanisin püsti tõusta ja sõna võtta. kõigi ees. ma isegi ka hästi ei usu. aga ma pole seda mõtet ka maha kandnud.

aga tagasi Evelini ja Johani juurde. siis minek sai suht ekspromt. koogid olid kodused ja maitsvad. inimesi oli ei vähe ega palju. aga lapsi sealhulgas palju. piparmünditeed pakuti tasuta. õhtu oli ilus ja päikseline, hoidis meid. ning õhus ja pilkudes oli tunda soojust ning armastust.

koogialust nägin juba enne kontserti. samalt pildilt, millega siingi eputan. aga otsustasin, et lähen vaatan ja kuulan. ning siis otsustan, kas tunne on õige.
tunne ütles, et Evelini pitsiline kätetöö ongi täpselt nii kaunis, vähene ning (stiili)puhas, kui pildilt paistab ning minu silmale ja maitsele sobib. ning lisaks tordialusele panen edaspidi alati lauale ka ühe ilusa õhtu ja mälestuse.

väiksed olulised hindamatud asjad, mis elus palju jõudu juurde annavad. You know.

Thursday, August 24, 2017

Paar pealkirja tänasest uudistevoost.

Rainer Vakra väisas Ruja kontserti koos lapseootel elukaaslasega: mida varem last kultuurselt harida ja kasvatada, seda parem on.

Kogenud lapsevanema tähelepanekud: levinumad vead, mida vanemad mudilaste lasteaiaga harjutamisel teevad.

ma ikka jätkuvalt imestan, et leidub inimesei, kes teavad, kuidas on õige ja parem.
teiseks, kui nad isegi arvavad seda teadvat, siis mis kasu on mitte invaliidist invaliidi parkimiskohale parkinud autojuhile hakata selgitama, miks too seda tegema ei peaks. kui ta sellest aru saaks, siis ta poleks sinna parkinudki.

Wednesday, August 23, 2017

Klatšin

Just praegu lugesin, kuidas Naissaar oma blogis kirjutas, et vaatamata vanusele ei ole mul suuri tegusid ette näidata. mõnda aega tagasi lugesin Myyiut, kes kirjutas, et ma olen terve elu lahendanud probleeme lihtsalt tugev olemisega.
mis asjad õigupoolest on suured teod ja tugevus? isegi Gioavanniga arutasin seda tugevuse asja, aga ikka ei saanud selgeks. aga eks ma mõlgutan edasi.
nii palju on settinud, et tugevuse ning lolli kanguse vahel õhkõrn piir jookseb. ning tugevus, mida saab kasutada täiskasvanute maailmas, ei anna paljuski tulemusi laste kasva(ta)misel. laste peal võib see lausa ohtlikuks osutuda, sest lapsed on veel toored. täiskasvanute maailmas valitseva tugevusega on neid lihtne lõhkuda. midagi nii.

üks on aga selge, sellega, et suvi hakkab ühele poole saama. sel aastal on mul kuidag erakordselt raske selle teadmisega leppida. mul, kes ma ometi olen kogu selle suve päikese, pilvealused ning isegi mõned paduvihmad/tormid kinni püüdnud. ausõna, ma ei kujuta ettegi, mida veel tööinimesed tunnevad.
sügis iseenesest on imeline, aga ma ei talu teps mõtet, et ta surub mu raamidesse ning sunnib paikseks jääma.

Wednesday, August 16, 2017

Ma ei tea miks, aga mina pole teps mitte koerainimene

Mina armastan nt sada korda rohkem ämblikke. üks praegu jälle keerleb seal kraanikausi kohal oma niidi otsas. aeg-ajalt vuhiseb ülehelikiirusel vuhhtiii alla ja siis jälle siuhh üles tagasi. lõputult võiks teda vahtida. üks teine õhtu keegi teine ämblik korraldas meile Pääsuga enne magama jäämist voodi peatsis sarnase etenduse. Pääsu oli muidugi vaimustuses. rääkimata neist Haapsalu pitssallidest, mille nad ühe ööga valmis koovad. kui need mu teele jäävad, üritan võimalusel alati ringiga minna. äärmiselt ebameeldiv on võrku lõhkuda, nagu reaalselt võtaks kellelgi leiva laualt.

Tuesday, August 8, 2017

Loen siin selili voodis Õnnepalu

ja see on jälle lihtsalt nii hea.
nii minu pihta.
et mul hakkab paha.
süda taob rinnus.
need tuttav-tüütud vahelöögid.
sees võbeleb ja väriseb.
ja pea pitstab, justkui tahaks pauguga lõhkeda.

kummaline, et ka nii hea võib olla eluohtlik.
isegi, kui tas puuduvad kraadid või mürgid.
ka hea võib saada saatuslikuks.
nii mulle korraga pähe lööb.
aga see vist pole midagi uut.
geenius veeklaasis, ausõna.
sest neid vanu mehi on noorte naiste otsas surnud ju rohkem, kui mitu. 
you know.

et siis,
kui tahad elada, pead olema ettevaatlik?
aga see vist teeb sama välja.
või teeb see kokku "veel hullem"?
närvutav surm piinapingil.

Sunday, August 6, 2017

Giovanni on puhkusel. kohe näha. et annab tunda.

See on minu enda arvates täitsa juhuslikult üks parimaid videosid, mis ma teinud olen. siia jupikesse on sisse jäänud nii mitu elulist faktorit, nagu näiteks peegliesine ning -tagune maailm. ehk mida me endi elust näidata tahame, mida mitte. teiseks see, et kõik tähendused, tõlgendused, suhtumised ning sildid olukordadele anname/paneme siiski oma peas.

kui ma seda videot nägin, naersime Giovanniga nii, et hing kinni ja pisarad silmis. Pääsu päris ehmatas, kui meid niimoodi hullununa nägi. ning kuna olukord paistis tema jaoks vist sel hethel päris arusaamatu ning ebakindel, tõmbus ta suu selle peale kõveraks ning ta hakkas kõva häälega nutma.

tegelikult ma muide arvasin, et tegin kõigest pilti.