Wednesday, September 20, 2017

Täna andis taas korra lootust


Suveplika koos isiklike turvameestega
Õigupoolest olin juba peaaegu kindel, et nüüd. aga läks nii nagu alati. juba poolteist aastat olen püüdnud kõiki viit korraga kokku saada, aga tuleb välja, et see on siiski suuremat sorti raketiteadus.

Suveplika sai 8.

Friday, September 15, 2017

Ma ütleks, et sellel pommil on juba jumet

Tanel on saanud endale väärilise vastase. isegi minu kulmud kerkisid seda lugedes paar sentimeetrit. lõbus. kui juba staar olla, siis staarikalt.

Thursday, September 14, 2017

Kas või saabki Eestis otsa? ehk elu paradoksid.



See on mu esimene laps, kes sööb lusikaga suhkrutoosist suhkrut. meepotist mett. ja võipakist võid. nii, et silm ka ei pilgu.
samal ajal oma kogukuselt teistest kaugele maha jäädes. selline elu ongi. mõni võib pista lusikaga, kui teine peab lugema suutäisi.

Wednesday, September 13, 2017

Edu valem, hästi kiiresti ja hästi palju?

"Hommik Anuga" viimases saates olid külalisteks Hanna-Liina Võsa, Maria Listra ja Kelli Uustani. kõik oli ju muidu tore, aga esimesed kaks rääkisid nii kiiresti, nii palju, nii intensiivselt, nii kõvasti, nii khoolilt, kätega vehkides, sähvides, naerupahvakute saatel, nii-nii, et ma tundsin, kui ma kohe häält maha ei keera, siis lähen hulluks.

ok, mul on tervis praegu hirmus kehva. ja Suveplika on kopsupõletikus. ning Giovanni näitas end oma teises minas. aga ikkagi.

nagu kaasaegne multifilm, miski kogu aeg kuskil hüppab*.

*Marju Lepajõe (http://pluss.postimees.ee/4226893/religiooniloolane-marju-lepajoe-rahvuslikkust-tuleb-jaatada-ja-selle-ule-uhke-olla?utm_source)
kes viitsib, lugege seda rahustuseks peale.

Tuesday, September 12, 2017

Üksikute sokkide fenomen

üksikud
Tänahommikuse seisuga on me korvis täpselt 20 üksikut meestesokki. peale seda, kui ma nüüd kõik sahtlid, kapi- ning voodialused ning -tagused läbi käisin, leidis 1 neist omale paarilise. aga kõigest 1, mõistate. 19 üksikut jääb endiselt alles. ja hetkel elab meil kodus ainult 2 suurt meest.
ma ei tea, minul pole eales kunagi ühtegi üksikut sokki. mis teema neil meestel nende sokkidega on?

Saturday, September 9, 2017

Üks ja pool


Ma ikka natuke pelgasin, et kas ja kui palju seda materjali enam nii kõrges vanuses ja viienda jaoks jagub. tõsi, nääpsuke on ta oma pooleteist aasta kohta küll, vähemalt minu laste võrdluses (kõigest 9,5 kg ja 80+ cm). aga muidu igati terane nii füüsiliselt, kui verbaalselt.

Friday, September 8, 2017

Pandora lapsevanematele

Leidsin selle täna FB-st, mõtlesin, kas peaks laskma endale ka teha. ketti saab valida, võib ka ainult lapsed lasta valmis treida. kullast või hõbedast, oleneb kui kallid nad sulle on, eks ole:) praegu mõtlen,et huvitav, kas suurust saab ka valida. erinevad oleks märksa mängulisem. aga vaevalt.

Thursday, September 7, 2017

Viimane mohikaanlane


Pääsu on hetkel mu lastest ainuke, kellele suudan veel oma maitset ilma suurema kisata pähe määrida lõigata.
ma pole niisama pikkadest juustest kunagi midagi suurt arvanud, mulle meeldivad kuklad ja Bullerby oluliselt enam. ses osas saan end ainult kuni laste kindla vanuseni teostada, siis on kaputt. Suveplikalt ei saa ma näiteks ilma suure sõjata isegi sentimeetrit enam kätte.

Wednesday, September 6, 2017

Elu on föitlus, nagu seal raamatus oli öeldud

Mina versus Pääsu.
Vahet pole. kas panen talle peale väikse või suure. õhukese ja kerge või pehme ja raske. õhkõrnalt või kindlakäeliselt.
hiljemalt minuti pärast vehib ta juba jalgadega ja on teki alt väljas. see on nagu midagi totaalselt müstika maailmast. mis teema neil pudinatel selle tekiga ometi on?

kui ma alles mõni aeg tagasi sain teada, et tahmaga saab üliedukalt puhastada ahju- ja kaminaklaasi. ning keedetud vesi teeb imet, kui seda riidel olevale plekile valada. siis tõenäoliselt on olemas ka mingi imelihtne võlunipp või -sõnad, mis väikelapsel teki peal hoiaks. kui keegi teab, oleksin talle selle info eest ülimalt tänulik.

teine võimalus on anda loobumisvõit. selles olen ma terve elu hea olnud. panen talle lihtsalt pikema varrukaga pluusi selga, püksid ja sokid jalga. ning mõtlen sellele, kuidas Suveplika ja ta sõbranna sellel suvel külmas merevees tunde lustisid. lapsed ongi natuke imelikud.

Monday, September 4, 2017

Kauges külas...

Mulle saadeti just praegu üks foto kaugest minevikust koos kommentaariga: vaata kui sile noormees pildil vasakul.

Rock summer  88?
uuuu, arvestades noormehe igipõlist edevust, ma väga loodan, et tema andestab, et selle foto (koos temaga) siia üles riputasin. aga kui ma pilti vaatan, siis ei tahaks küll enam olla see tütarlaps selle sileda noormehe kõrval. oli ikka raske ja kuri elu küll ses vanuses (nagu näost näha), pigem olen vana ja kortsus:) kuidagi palju lihtsam on, mis sest, et palju kergemaks pole küll läinud. kui enda kehakaal välja jätta, ise ka vaatan ja imestan, kas ma tõesti nii pontsakas olin:)

mis noormehesse puutub, siis ta oli mu Esimene (Suur) Armastus. kui ta mu maha jättis (ausalt öelda ma ei imesta ja ma ei pea siinkohal silmas kehakaalu), siis istusin oma toa punase kattega voodil ja teadsin raudpolt kindlalt, et ei hakka enam mitte kunagi kedagi elus nii armastama, kui teda.

õnneks olen ma oma elus ka üksjagu mööda pannud ja vigu teinud. või tegelikult kes teab, ehk oleks parem, kui nii olekski läinud?

Sunday, September 3, 2017

Sel aastal saab hommikuti uimerdada.


Ma vist polegi jõudnud hõisata, et sain augusti lõpu poole Suveplika õpetajalt meili, et sel aastal toimub Suveplikal õppetöö õhtupoolses vahetuses. tegelikult räägiti sellest meile juba esimesse klassi minnes, aga olin jõudnud selle vahepeal ära unustada. mis pole paha, sest nüüd sain ühe asja üle lihtsalt kaks korda rõõmustada. jäävad ära need kella peale ärkamised ja kiired hommikud.
minu jaoks olidki need senised varased tormlemised Suveplika koolis käimise juures kõige painavam ning raskemini üleelatavam moment. st muidugi, kui kohustus igal argipäeval kooli jõuda välja jätta.

te vist olete seda tegelikult juba kuulnud ka, et Õnneks polegi tegelikult midagi suurt vaja.

Friday, September 1, 2017

Teine ring. p.s. postituse sisu ei sisalda mehi ega draamasid.


Suvekuningriigi lauahõbeda selle suvine täiendus
Iga kord, kui ma nüüd mõnda teise ringi poodi sisse astun, meenub mulle Blondiin. see on tema postitus, mis mind hirmsasti kõnetas ja põnevust tekitas ning kui mul jätkuks piisavalt ettevõtlikust, mida mul aga ei jätku, siis tahaksin Blondult tegelikult selle teema kohta märksa rohkem uurida. olen selleks lihtsalt liiga tahtejõuetu ning laisk suhtleja.

mis polegi tegelikult siin kohal kõige olulisem. tegelikult on hoopis nii, et olen viimasel ajal jõudnud arusamisele, et blogid vist ongi minu Maailm, mis mulle muuhulgas ühel hetkel saatuslikuks võib saada.

ilmselgelt oli viga eile üle ma ei tea, poole aasta?, Delfi avada. iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde! seda tahtsingi öelda.