Friday, October 27, 2017

Kodurahust ja tülidest

Täna ma tean, et nii nagu inimest saab armastada mitut moodi, on ka tülid ja nende iseloom erinevad. nooremana arvasin, et see, kuidas inimene tülitseb oleneb ta iseloomust ning ta reaktsioon jääb erinevate inimestega ja erinevates olukordades alati ühesuguseks. täna ma enam nii ei arva. mu kogemus räägib, et rohkem oleneb tõenäoliselt sellest, kes, või õigemini millist tüüpi tülitseja, sulle vastu satub.

Exlife'ga me näiteks pigem sedasi ühtlaselt õiendasime, kui emotsionaalselt karjusime. umbes pooled korrad oli tema minu mäletamist mööda enam-vähem üldse vait, tõenäoliselt lihtsalt kannatlikult ootas, millal ma lõpetan. neil muudel kordadel muutus ka tema toon vaieldes emotsionaalsemaks ning ägedamaks, aga ma ei mäleta, et ta oleks kunagi klassikaliset karjunud. tema relvad olid pigem sarkasm ja tegin nalja mürginooled. kuna see oli nii ammu, siis küsisin isegi Troonipärijalt ja Tudengilt üle, et kuidas nemad mäletavad, kas tülitsesime ja kas isa ka karjus. Tudeng ütles, et ju te ikka tülitsesite, aga ei mäleta küll. ning Troonipärija vastas, et pigem ei karjunud.
mis kinnitab mu mälestust, ju siis midagi hullu tõesti polnud.

Suveplika isaga oli aga nii, et vaevalt sain midagi öelda, kui ta kohe plahvatas ning vastu karjuma hakkas. mitte isegi karjuma, vaid lausa röökima. ning kummaline on see, et kui teine endast väljub ja röögib, tundub see nii totakas, et endal ei teki pisematki tahtmist häält tõsta. vastupidi, püha rahu tuleb sisse. no mis asja ta röögib, eks ole. seega hakkasin sel perioodil juba arvama, et tegelikult ma olen suht rahulik ning sugugi mitte emotsionaalne tülitseja.

Giovanniga seevastu on nii, et tema suudab minu jaoks aeg-ajalt tülides nii nõmedalt vindi üle keerata, kohe nagu niiiii nõmedalt, et ühest hetkest võin selle/tema peale plahvatada kogu südamest, tõesti kuni varbaotsteni välja. mis on midagi vulkaanipurske sarnast. taas midagi senitundmatut ja uut. selline vorm on aga ses mõttes väga tervendav, et see käib siis seest läbi nagu puhastustuli. kui otsa saab, siis on tunne, nagu oleksin saunast tulnud. kogu mustus ja sapp on läinud. ei jää pikalt vinduma, saab suht kiiresti eluga edasi minna.

vat nii. niisama. jäin siin üks päev akna peal mõtlema. oleks Exlife'ga omal ajal kokku jäänud poleks paljusid asju (endast) kunagi teada saanudki.
on see nüüd hea või halb, sellele vist ühest õiget vastust polegi. nüüd on lihtsalt nii nagu on.


Thursday, October 26, 2017

Väikese tüdruku ravi jaoks vajalik raha kogunes kahe päevaga ja kahekordselt

Kas pole päeva alustuseks mitte imetore uudis?

nii suurte mängude juures mina tõesti ei tea, kas peaks? kes peaks? kui palju peaks? või siis ikka ei peaks. aga ma nõustun siiski eile Maris Jesse poolt öelduga, et "Kingitud elu" ei peaks end riigile vastandama. teemad, kus kaalul elu ja surm, ON ja JÄÄVAD väga emotsionaalseks, sest mängus on alati kellegi laps, kellegi vanem, kellegi kaaslane. ja 172 000 eur ON tohutult suur summa, et kaaluda. sest mitu teist inimest võiks saada selle eest ravi? elu pikendust?
sellepärast ei saa mina otsust Annabeli raviks mitte raha eraldada Haigekassale kuidagi pahaks panna. nii raskete kaalukausside juures peakski emotsioonid kõrvale lükkama, aga selge on see, et see toob kaasa alati kellegi suure pahameele. eriti ülekohtune tundub, kui see puudutab last. arusaadav

seepärast toetan ja aitan mina rõõmuga, kui mul see võimalik on. ega irise, et kas see mitte pole Haigekassa rida. ning südame teeb soojaks, et meid nii palju on.

Loodan ja soovin südamest, et väikesel Annabelil ja ta perel sellest abi on ning tüdrukuke ühel päeval päris terveks saab!

Wednesday, October 25, 2017

Kui lapsed suureks saavad

siis tulevad nad vahel peale tööd su juurest läbi ja räägivad igasugu põnevaid jutte. näiteks Tudeng konstateeris ühel argipäeva pärastlõunal siit läbi astudes, et peale operatsiooni jääb enam ellu väikses ülekaalus, kui normaalkaalus inimesi.

kunagi Hardi Tiiduse raamatut lugedes jäi mulle aga meelde selline fakt, et sõja tingimustes jällegi jäid elama pigem kõhnad ja sitked, kui suured ja tugevad mehed.

mis tähendab, et näiteks mulle ja Giovannile sobiks siis pigem sõda, kui haigused.

Tuesday, October 24, 2017

Ta hõljus läbi elu nagu ilus sall või parfüüm..


Iga uut inglise seriaali vaatama jäädes mõtlen alati, et nüüd küll enam paremaks minna ei saa. pole lihtsalt võimalik. aga ikka saab. see on uskumatu. kui palju ja suur saab üks 45 min olla. ja mida see minuga teeb.
täna julgeks ma kuulutada, et inglise seriaalid ON parim teraapia üldse. maailm tundub alati peale filmi lõppu palju ilusam ja lootusrikkam koht. tohutult hea on olla.
usk, lootus, isetus, siirus, kaastundlikkus ja muidugi armastus on need, mis elu kannavad.

Call the Midwife!
I need a new dose, immediately!

Monday, October 23, 2017

Verstapostid

Umbes aasta aega on möödas, kui Pääsu lõpetas päeva pealt poti peale istumise. täpselt siis, kui mina juba jõudsin mõelda, et ohhoo, selle lapsega läheb siis see asi nii varakult ja nii libedasti. mis tähendab, et sellest hetkest alates elas meil terve möödunud aasta kodus üks pisike kutsikas, kelle järelt pidevalt koristama pidi. pean ausalt tunnistama, et Giovannit mu rahu ja ükskõiksus sel teemal häiris. Giovanniga kohe on nii, et tema tahab, et kõik oleks alati kontrolli all, aga minu jaoks on see hirmus raske ja kohati mõistetamatu. kui siit nüüd edasi minna, siis tõsi, see nõudis mõningast kannatlikkust, (ok, ka vaibapuhastust, vajadusel olin valmis puhastust kordama), aga sellised mööduvad nähtused tunduvad mulle elus tõesti vaid pisiasjad, mis tülisid ei vääri. vaid mõned lisaliigutused ning rahaline kulu keskmiselt kaks eurot kuus. sest minus oli (enese)kindlus ja teadmine (ja see on muide mõnus tunne), et varem või hiljem saabub aeg, kus ka see asi paika loksub. on see aasta ja seitse kuud. aasta ja kümme kuud, sel puudub mu arvates igasugune tähtsus. see hetk tuleb lihtsalt rahulikult ära oodata. muidugi mitte päris käed rüpes, ikka möödaminnes seletades ja potti meelde tuletades, aga niimoodi, tasapisi. ja küll ta tuleb, eks ole.
ja täna see siis juhtus. Pääsu jooksis potile.
ise.
juhhuuuu, ma oleks tahtnud lendu tõusta.

peale selle, magab ta juba paar nädalakest öösiti oma voodis. see on nüüd küll Giovanni kõrvalmõju, sest teised lapsed on minu kõrvale, kes kuidas kauemaks jäänud.
aga see toimib. alates esimeset ööst väga kenasti. ja siis on ju hästi, kui kõik on hästi. jääb üle vaid elule ja Giovannile tänulik olla.

teate mis, selline tunne on, nagu oleksin ise midagi võimast korda saatnud. olen uhke, Pääsu ja iseenda üle ka!

Thursday, October 19, 2017

Sisenen taas ohutsooni, ehk millal ei tohiks muretseda last

siis, kui lapse saamisel kasutatakse sarnaseid mõtteid/selgitusi/ootusi:

* teeb teise kohe otsa, saab see hullumaja korraga läbi, tahaks ju ise ka veel kunagi elada
* või pisut teise nurga alt, et las see laps siis ka sünnib, kui juba juhtus, saabki soovitud arvu lapsi kätte, see hullumaja korraga läbi, tahaks ise ka ju veel kunagi elada
* pole mul ei õiget karjääri, korralikku kodu, kui lapse saan, olen vähemalt kuidagi kasulik/vajalik
* teeb teise lapse sellise vahega, et emapalk säiliks
* kodune õhkkond on pingeline, laps toob õnne, tõrjub valed mõtted, annab fookuse ning paneb keskunduma elus olulisele
* nüüd on justkui kõik olemas: haridus on, töökoht on, kodu on, auto on. laps kuulub samuti korraliku perekonna juurde.
* aitab meest kinni hoida
* on keegi, kes mind tingimusteta armastab

kindlasti on neid põhjusi veel ja veel

ühesõnaga, kui lapsele pannakse enne sündi juba mingid ootused. milleks ta vajalik on. see ei tähenda, et see poleks hiljem elus meie laps ja me temast ei hooliks, aga nii ei saa sellest kunagi PÄRIS õiget side, armastust ega tunnet. selles armastuses saab olema liiga suur ports vastutus- ja kohusetunnet.

sellises poolkohustuslikus valguses muretsetud last ongi hiljem märksa tüütum ja raskem kasvatada. keerulisem armastada.
kõige suurem kaotaja aga saab kahjuks olema laps.

kui tahta last, siis peab tahtma last. aga mitte iseennast või iseendale.
PÄRISELT. kui mõistate, mida ma öelda tahan.
mina olen rääkinud.

Wednesday, October 18, 2017

Tähendab,

...kui Giovanni oleks täna õhtul koju tulnud, siis poleks ma teda eales selle lohakas-elegaants soenguga vastu võtnud. mis pani mind mõtlema, et milline ma oleks, kui mul meest poleks? kui mugavaks ma üleüldse muutuks? mitte et mul teab kui kõrgelt kukkuda oleks, kuid siiski. tegelikult ehmatasin ise ka iga kord, kui end peeglist nägin, aga nii palju motivatsiooni, et pea puhtaks pesta ei olnud ega (koju) ka tulnud.

und ei ole. saate isegi aru. jõin õhtul kanget kohvi.
Giovanni on Saksamaal.

hakkan lehti lugema.

Ood värvidele ja värskele õhule

On ikka täitsa teine tera, kui saab lapsega õue jalutama. täna oleme juba kaks tiiru teinud ja hoopis teine olemine ja hingamine kohe. lombid ja väike tiba mind iseenesest ei sega, koguni meeldib, kui kõva tuult pole, aga kui ikka  päris ladinal krae vahele sajab, siis nii suur kangelane ma ka pole. ainult Pääsule oleks teisi kummikuid vist ka vaja, täna ta istus ühed kummikud endal lombis läbimärjaks ja siis teisel ringil on talle võimatu selgeks teha, miks ta saabastes sama teha ei saa, mida kummikutega.

aga ilus on, nii kuratlikult ilus. sügis on ikka kunstniku hingega. ma ei jõua sisse ahmida, süda hakkab taguma.

Monday, October 16, 2017

Kõigile Katrini* vastastele naistele

Soovin kõikidele naistele, kes Katrinit* materdavad, et neil avaneks ühel päeval võimalus elada vägivaldse mehega või saada peol ahistamise/vägistamise ohvriks.

mina elasin ka kokku pmst kümme aastat mehega, kes mind kägistas, lõi, muljus, juustest katkust, tõukas jne. enne seda olin üks neist, kes kõva häälega kuulutas, et julgegu ainult üks mees mind näpuotsagagi puudutada. ja teate, täna olen hoopis iseenda üle uhke, et kümme aastat hiljemgi sellel lõpu suutsin teha. paljud elavad nii elu lõpuni. aga ma ei mõista neid hukka. ma mõistan, mis selle taga võib olla.

sellised ohvrid pole mitte provotseerijad, nagu neid armastatakse sildistada, vaid pigem liiga mõistlikud. raske on uskuda, et vastaspool ongi PÄRISELT selline. ikka nagu ootad ja loodad, et ehk saab ise aru, võtab mõistuse pähe, mõtleb läbi, teeb järeldused, tõmbab tagasi.
kes ei mõista, siis see on midagi sarnast, nagu president Trumpiga. usun, et päris paljud mõtlesid valimiskampaania ajal, kui asjad aina pöörasemaks ja pöörasemaks kiskusid, et see ei saa ometi PÄRISELT nii olla. pole võimalik, et inimene ONGI selline mölakas. osutub valituks, lõpetab mängu ja hakkab mõistlikuks.
aga võta näpust. mõni ongi.

ja seni, kuni elu pole teid sellistega kokku viinud, tänage õnne.

Saturday, October 14, 2017

Otse

Kristen Michal oma velvetpintsaku, prillide ja sasipeaga näeb välja nagu hullumeelne professor. jälgige hoolega, varsti kaovad kõik kandidaadid valgesse udusse.

Thursday, October 12, 2017

Mineviku Mülkad

Jälestan seda põlglikku pilku. sitahäda suud. üleolevat hoiakut. teerull-olekut. valimata vahendeid. kogu kehakeelt.
see kõik on liiga tuttav.

miks mõned asjad ei lähe meelest? ka parima tahtmise ja püüdmise juures. annaksin palju-palju, et sest õudusest, mis ikka veel mu peas ja kuskil veres ringleb üle saada. rahu leida. aga ei oska.

iga selline pilk-pilt mõjub hetkega.

Tuesday, October 10, 2017

Plagiaat

Mul on juba enda lapsepõlvest saati üks lemmik lasteraamat. et ma hakkasin varakult lugema, siis kuidagi juhtusin üht sellest raamatust loetud lugudest ümber jutustama ka lasteaias oma kasvatajale. kasvatajale nii meeldis, et ta palus mul seda jutustada ka teistele lastele. suures mängu-söögitoas, kõik teised lapsed istusid  ja mina seisin ihuüksinda seal kõigi ees ning jutustasin. natuke uhke, aga rohkem arusaamatu. mäletan seda suurt vaikust. ühel päeval, kui kõik teised lapsed päeval magama läksid, jääti mind üles ning kasvataja palus mul seda lugu jutustada ka teistele kasvatajatele. see tundus juba päris kummaline, ma ei mõistnud, mis ses nii erilist on. aga loomulikult ma ei hakanud vastu ning tegin, mida mult paluti

hiljem, kui juba natuke suuremaks kasvasin ja mul omad lapsed sündisid lugesin seda ka Troonipärijale ja Tudengile. no mitte ainult seda lugu, vaid loomulikult siis kogu raamatut. hiljem lugesin Ruudile. vahepeal kulus see raamat suurest lugemisest päris tükkidest, siis otsisin ja leidsin Raamatukoist uue asemele. veel hiljem lugesin seda ka Suveplikale. ja kohe päris kindlasti loen seda ühel päeval ka Pääsule.
see on üks väheseid raamatuid, mis on sobinud, lausa meeldinud kõigile mu lastele.

miks mulle see aga meelde tuli on hoopis see, et ses raamatus on üks (teine) jutt, mis algab nii:
Nääritaat sõidab nääripeolt koju, sõidab tuule vilinal, kuljuste tilinal, sõidab üle mäe ja oru, äkki kuuleb huikeid ja naljakat laulujoru.
"Uhhuu, ohhoo, nääritaat, meile kinke too, ruttu kinke too!"
Nääritaat ehmub, keda kinkita jättis, keda pettis? Läheb joru peale vaatama, ja mida ta näeb? kaht poissi - üks Kriim, teine Krääm. Mõlemad karglevad ümber nääripuu, uhhuutavad ja ohhootavad, temalt kinke ootavad. Aga nääripuu on neil igerik, hõbetäht ladvas nigerik, kuld ja kard on risus ja räsus, poisid ise on kräämus ja kräsus, kuidas niisugustele kinki anda!

Ja nii edasi, selline omapärases värsistiilis jutuke. mida ma mitte kuskil mujal ei varem ega hiljem kohanud pole. ja palun väga.

eile õhtul loen Suveplikale üht raamatut, milles on jutuke:
Onul on kodus paras pisike televiisor nimega Särasilm. Selle kaudu paistab onule ära peaaegu et terve maailm. Just nimelt terve maailm!

ja nii edasi.

teate, ma vakatasin. mulle meenusid millegi tõttu Anne Veski ja Marju Länik. kummaline. ikka need aju ootamatud seosed ja keerdkäigud.
need kaks autorit on samuti samaealised ning mõlemad Eestis hästi tuntud lastekirjanikku. kas nad olid konkurendid?

loomulikult vaatasin kohe järgi, kumb oli enne. isegi üllatusin. millegipärast arvanuksin, et on vastupidi.

mis aga teise raamatusse ja autorisse puutub, siis üllatas mind see, et olin vist siiani pidanud seda naist selliseks pehmeks ja emalikuks tüübiks. tolle raamatu oleks aga kirjutanud nagu meesterahvas. naised tavaliselt nii ei oska. võrdleksin seda omakorda Peeter Sauteriga. ütleme siis, et .. no näiteks tema Laiskade laste raamat on midagi sama sürri.

raamat1, raamat 2 ja raamat 3. kõlab juba nagu tõsine (blogi)draama, kas pole. 

Sunday, October 8, 2017

Külmavärinad

jooksevad ludinal mööda mu selga ülevalt alla, kui Giovanni tööd teeb. nii mõnus on, et silmad vajuvad kinni.
mul on juba lapsest saati miski kummaline teema enda tegemistesse süvitsi minevate inimestega.

Wednesday, October 4, 2017

Sina ka, GOSPA!

Ma olen ikka sitaks pettunud, tegelikult isegi kuri ja ärritunud, kui leian oma lemmik SPA leheküljelt sellise ürituse: "Vaktsineerimise varjukülg" Ausalt, midagi kohe murdus mu sees. samal ajal tundub täiesti arusaamatu, kuidas see üldse võimalik on.
Minu arvates peaksid sellised asutused jääma nii tundlikel teemadel kohe kindlasti lugupidavalt erapooletuks.

https://www.facebook.com/events/370175943416516/?acontext=%7B%22action_history%22%3A%22[%7B%5C%22surface%5C%22%3A%5C%22page%5C%22%2C%5C%22mechanism%5C%22%3A%5C%22page_upcoming_events_card%5C%22%2C%5C%22extra_data%5C%22%3A[]%7D]%22%2C%22has_source%22%3Atrue%7D

Tuesday, October 3, 2017

Iga pott leiab oma kaane.

Giovanni kohe suudab Soome ja Rootsi vahet sõitmiseks ilmapotist need kõige rajumad ja tormisemad päevad ja ööd endale välja tõmmata. täna mõtlesin, et pole siis ka ime, et ma temaga abielus olen.

ise tundsin end siin juba mõnda aega-kuid nii vinduvalt halvasti. lõpuks juba sedavõrd kehvasti, et tõesti uskuma hakata, et see hästi lõppeda ei saa. ühel päeval enam ei suutnud, läksin arsti juurde, leiti üks ebameeldiv bakter, hiljem neelasin ka mõõka. selgus, et vähemalt sel korral ja selle kätte ma õnneks ei sure. mul on tõsiselt hea meel. ausõna. nii. neetult .mõnus. on kasvõi õhtul maailma parimas voodis oma väsinud keha välja sirutada. ainuüksi sellepärast tasub elada.

olgu või tormine. aga elada on hea. kui pole päevad läbi halb, ei iivelda ning kuskilt ei valuta. olin juba lõpuks nii väsinud sellest kuid väldanud pingutusest hommikust õhtuni oma halvast enesetundest üle olla.
ehk oli see paanika ja närvikulu seda väärt, et seda mulle meelde tuletada.