Wednesday, November 29, 2017

Miks ma netist asju ei telli.

Ootasin. Vahetasin. Ootasin. Jälle vahetasin. Siis veel kord ootasin. Kannatlikkuse eri, aga nüüd on nad mul lõpuks olemas.
Kokku ikka aastaid ootasin, kuniks üles leidsin. Nii kaua ootasin, et kui vihma sajaks, tahaksin ööseks jalga jätta. Aga nagu kiuste, täna just ei saja.

Saturday, November 25, 2017

Vaik(us)

Mul on kõrvas vaik ja ma kuulen kehvemini,
kannan prille ning näen ümbrust udusemalt.

Nii palju rahulikum on vähem kuulda ja näha.

Thursday, November 23, 2017

Diagnoos

Suveplikal on süda paha ja ta läheb kooliõe juurde.

Ma ei tea miks, aga ta küsis mult, kas mul õdesid, vendi ka on?
Ja mis sa ütlesid?
Ma vastasin, et mul on viis õde ja kolm venda.
Nii ütlesidki või?
Jah..
Ja nii ütlesidki?
Jah. Mis siis on? Miks sa naerad? Ütle, ütle nüüd, miks sa naerad?
Sa pead edaspidi elus kaaluma, kui seda ütled. Sest selle vastusega saad sa igale haigusele juba eos diagnoosi. 
Mis mõttes?
No ma mõtlen hoolega ainuüksi siis, kui ütlen, et mul viis lastki on. Praegu on mul sulle seda veel raske seletada, aga inimesed enamasti ei mõista ja võivad sulle seda kuuldes juba mõttes liiga teha.

Wednesday, November 22, 2017

Ma ei hakka seda sõna parem ütlema

Tallinna traditsiooniline
olen päriselt rahul, sest suutsin end eile üle päris pika aja kokku võtta ning toast välja saada. beebi-Pääsu ja käruga üksinda poleks ma sellist käiku kohe päris kindlasti ette võtnud, aga Giovanniga koos sain tema peale loota. mitte, et Pääsu ja käru tavaolukorras mingi eriline kombinatsioon oleks, aga eks teate ju isegi, et väikse lapsega on see tema pidev tujude ning tähelepanu mööda-, kõrvale ja ülejuhtimise vajadus arvestatavalt energiamahukas tegevus, kuid nii pika jalutuskäigu, raskete riiete ning ilma jaoks mul endal hetkel selleks piisavat tasakaalu ning tahet napib.

muide, üks kummastav tähelepanek, need kohalikud, kes meid Raekoja platsil kõnetasid, tegid seda inglise keeles. seda arusaamatum, et enda arvates me suhtlesime omavahel piisavalt palju ning ka piisavalt häälekalt ega andnud ka väljanägemiselt välismaalaste mõõtu välja. aga ehk nad on siis välja raalinud, et inglise keeles saab kokkuvõttes kõige produktiivsem. ei pea palju pead vaevama ega end kulutama, lihtsam ja lollikindlam on kõigile ühe mõõdupuuga. kes teab, aga veidi imelik hakkas sellele vaatamata.

vanalinnas liikus ringi ka üksjagu pilusilmi. vähemalt pooltel neist olid huuled värvitud. eilses halli-sombuses ilmas torkasid need punasuud eriliselt silma. kuniks ühel hetkel tekkis endalgi kange tahtmine poodi minna ning üks huulepulk ära osta.

see üllatas ennastki. järelikult pole mitte kõik veel päris kadunud. tegelikult olin arvamusel, et seis on halvem.

lumi jäi omadega hiljaks ning hakkas sadama täpselt siis, kui meie koduuksest sisse astusime. õhtul pimedas toimus veel koguni teinegi õuetuur, ehk beebi-Pääsu kelgusõidu debüüt. Pääsu suu venis iga kord kõrvuni, kui Giovanni hoo üles võttis ning tema pool pikali olev asend jättis mulje, nagu hakkaks ta kohe-kohe kosmosesse lendama.

Wednesday, November 15, 2017

Niisama


Ma tegelikult olen ka kuulnud, et augutäiteks soovitatakse uut looma või uut last. aga mulle on see mõte kuidagi absoluutselt vastuvõetamatu. mis see siis tähendab, et kiiremini unustada ja enda valu vähendada? pealegi, kas keegi teist tahaks teada saada, et on/oli/tuli siia ellu augutäiteks?

teiseks nägin eile Ringvaates, et keegi ostis 95 000 eur eest trühvli. mis pani mõtlema, et palju peab ikkagi raha olema, et see trühvel kurku kinni ei jääks? ja kuigi ma pole miski võrdõiguvolinik, siis hakkasin mõtlema, et kas kuskilt ei võiks siiski ühe inimese rikkusele joont alla tõmmata?

Kolmandaks. Kahtlusta(si)n Beebi-Pääsul sügelisi. kunagi olen sama asja Suveplikaga läbi elanud ja see oli õudus kuubis. võtan end kokku, helistan ja saan teada, et perearsti pole, aga õed suudavad seda suurepäraselt diagnoosida. läheme kohale.

Võib-olla tal on kontaktallergia?
Eeeee....näiteks siis....mille vastu?
Näiteks kindad...kas tal on uued kindad?

tähendab. urrrrr.....korraks oli küll tunne, nagu oleks selgeltnägija juurde sattunud. aga kuna raha selle diagnoosi eest ei küsitud, siis jäin loomulikult viisakaks.

Monday, November 13, 2017

Kui süda sulab

Ruudi saatis mulle siin ühel päeval sellise sõnumi, sorri, et ma eile veits lollilt käitusin, seda probleemi saab ju lahendada poodi tagasi minnes lihtsalt:)
muidugi on mul tohutult hea meel, et poisid nii kenasti iseseisva eluga on hakkama saanud, et nad õpivad, töötavad. neil on sõbrad, neil on omad põhimõtted, omad väärtushinnangud, omad mõtted, huvid, tegemised. nad ei laaberda ega ega meie kulul.
nad on kõik nii erinevad, aga omamoodi põnevad.

see kõik teeb mulle tohutut rõõmu. aga. ka sellised sõnumid ja telefonikõned. tekitavad tohutut-tohutut heldimust ning teevad südame äraütlemata soojaks.

et lisaks hakkamasaamisele on ka inimlik pool.
see kokku teeb nagu elu suurim tunnustus ja palk.
mis sest, et eile oli isadepäev.

Sunday, November 12, 2017

Kogub kõrgust



Friday, November 10, 2017

Lõngakeras

Isegi, kui ma olen välja juurinud ning raalinud, et selle morjendamise kõige sügavam põhjus on armukadedus, võta või jäta. siis mida see pelk teadmine mulle õigupoolest annab? usun, et isegi tean, miks tema nii käitub ning miks mina nii tunnen. seejuures ma tean, et minu võimuses pole midagi muuta. ja ka tema ei saa sinna tegelikult midagi parata.
siis, kuidas edasi?

mõtlen, et mis kasu on, kui jõuame mõistmisele ja arusaamisele 40+. kui see toimuks enne kolmekümnendaid, siis ehk. jõuaks veel elus midagi teisiti teha. otsustada. aga praeguses vanuses, kus palju olulisi ja elu pööravaid otsuseid elus on juba tehtud. mida pole võimalik enam muuta, parandada, ära õppida. tegevusi ja inimesi, mida/keda oleks ehk pidanud paremini tegema ja valima.
seda kõike pole ju nüüd enam võimalik ka oma elust välja lõigata. kõrvale panna. juurde lisada. kui oma olemiste ja toimetuste ning ka läbi tegemata jätmiste. tuletavad nemad ja ma ise seda endale järjepidevalt meelde. 

mida annab mulle see teadmine täna? Õnnepalul oli õigus, kui ta kirjutas, et pelgalt arusaamine ei too leevendust.  kuidas neist morjendamistest, mis vaatamata kõigele ikka ja jälle torkavad ja haiget teevad, kuidas neist ikkagi päriselt lahti/üle saada? vabaks lasta?

kirjeldasin oma nõutust eile õhtul ka Giovannile, aga ka tema ei osanud mulle head lahendust välja pakkuda.

ausalt öeldes tunnen juba mõnda aega, et olukorras, kus pole mõtet kellelegi otseselt näpuga näidata. ning kus samal ajal kõik on omavahel ikkagi nii kuratlikult läbipõimunud. ei jaksa ma enam päevast päeva haiget saada, aga ei suuda ka välja mõelda, kuidas end selle eest kaitsta.

Wednesday, November 8, 2017

Do, si, la, sol, fa, mi, re, do....


Et kõik ausalt ära rääkida, siis kuu aega tagasi koperdasin prillitoosi(de) otsa. st siis, et läks umbes nii, et kõigepealt sai pisike maal, mille ümber siis maja hakkasin ehitama. aga see juhtus olema lihtsalt nii äge, et lükkas paratamatult ka prillide saaga käima. kaua ma sellist kaunisasja sahtlis ikka vaatan. see tagumine muide läheb jõulukingiks. jaa, ma tegelen juba jõulukinkidega. või mis, tegelikult teen seda aasta läbi. kui midagi nipet-näpet silma jääb, siis lööb tihti pirni põlema.

vaatama sellele, et tunnen nüüd süümekaid, sest tahaks ju hea inimene olla, valisin endale siiski kaunima prilliridiküli.  tahmise korral mahutaks sinna ka oma kuldse telefoni ning paar plastikkaarti, et siis peene kotike näpu otsas Bossi poodi enesekindla näoga sisse jalutada. puudu ongi ainult mantel, saapad, pärlid, väike must kleidike ja juuksenõel.

Tuesday, November 7, 2017

Argipäevast ja Õnnelikust Kaelkirjakust


Prillid peas hea u-u-u-unelda, prillid peas, hea lu-u-u-ugeda...
Olen nüüd juba nädal aega koorinud nägu hommikukohvist kannu põhja jäänud kohvipuruga ning peale seda kreemitanud Troonipärija Aruka Blondiini käest kingituseks saadud kreemiga, mis kokkuvõttes näo nii mõnusalt puhtaks ja pehmeks teevad.
mõtlete, et so what?, aga pole midagi. esiteks on seejuures märkimisväärne fakt, et ma kreemi kasutan, varasemalt olen nägu kreemitanud mõned korrad elus. teiseks see, et mul on jätkunud sellise tegevuse tarvis järjekindlust juba nädala jagu. see viimane on muide veel sada korda märkimisväärsem fakt, kui kreem.

täna keerasin üle pika aja pähe ka mee-õli-munamaski. varsti lähen seda maha pesema. ütleme nii, et juuksed ja hing karjuvad juba ammu poputamise järele.

vanaemalt päranduseks jäänud tugitooli tarisin magamistoast suurde tuppa. kunagi, kui kollane maja sai maha müüdud, siis lasin muuhulgas ka sellele toolile uue katte peale panna. olen selles tugitoolis elanud oma lapse- ja noorukipõlves märkimisväärse aja: õppinud, söönud, lugenud, tukkunud, telekat vaadanud, muusikat kuulanud, unistanud, kurvastanud, nutnud, niisama vedelenud ning aega surnuks löönud. nüüd vaatan, et vahel Suveplika, aga eriti Pääsu ennast sinna mõnulema ja istuma sätivad. olen kogu aeg arvanud, et selles tugitoolis on midagi.

ning kõige lõpuks pommuudis, sain endale /esimesed/ prillid. ma arvan, et olen neist juba vähemalt pool oma senini elatud elust unistanud.

p.s ma ei tea, kas mulle ainult tundub, aga kõik prillikandjad läheks nagu natuke sarnast nägu. kui ma enda suurepärast pilti vaatan, siis ma oleks nagu veidi tema ja tema ja siis veel natuke ka tema nägu.

Monday, November 6, 2017

Nägudest

Vaatasin eile näosaates toda Daniel Levi Viinalass'i ja mõtlesin, et Mustas Notsus paneksin talle paariliseks Getter Jaani.
oma suurte silmadega on nad mõlemad kogu aeg kuidagi nii totakalt õnnelikud, naiivsed, siirad ning lapsikud, et kui alguses tekibki tahtmine nende naiivse oleku kallal pisut keelt teritada, siis üsna pea hakkab enda pärast jube piinlik.

mu suurim avastus aga sel korral on kindlasti Elina Born, kes pole teps mitte eneseimetleja, aga armastab ennast. ta enesekindluses on hoogu, sarmi ning võlu.

Friday, November 3, 2017

Pimeduse soojas kaisus


Mulle see pime aeg hästi sobib, kui see alguses peale langeb. nagu paks vatitekk. raske ja turvaline. mitte küll lõputult, uue aasta tulekuga kõik muutub, siis läheb sees vastikult rahutuks ja närviliseks, aga kuni sinnani on alati hea. isegi, kui on probleeme, olen pimedas hulka rahulikum. pimedus, nüüd juba mõni õhtu ka kamin ja küünlad võimendavad kodu tunnet, hubasust, olemasolu. kodust saab märksa tugevam kindlus, kui valgel, lärmakal aastaajal.
eile õhtul võtsin pitsi konjakit. tänan küsimast, ka see sobis. kummaline aasta on mul olnud, suurte murdumiste ja murdmiste aasta. palju asju on ühtäkki selgemaks saanud. päris kalli hinnaga, seda küll, aga nüüd lõpuks tunnen, et hakkan sellega ääri-veeri leppima. olen enda arvates välja raalinud, kust see kõik on alguse saanud. raha on kahjuks vähe, et ka mõne asjatundjaga seda arutada ning lusikat lobistada. või õigemine, ehk leiaks ka, aga ma pole kindel, kas sellest saadav kasutegur ka seda raha vääriks. mis sest teadmisest õigupoolest muutub? usun end praegu isegi ju selleni jõudnud olevat, aga mida see mulle tegelikult annab? mis ma selle teadmisega pihta hakkan? jah, oma lastele võiks ju püüda edasi anda, aga kas nad mind usuvad ja kuulda võtavad, nende eas, ma kahtlen. mäletan liigagi hästi, kui raudpolt kindel ma oma mõnedes arvamustes olen elus olnud. ning mis hiljem, ulla-ulla, absoluutselt nii polegi. 

mõningane hirm ja kõhklused, isegi kohatine paanika, muidugi jäävad. kas need mahatõmbamised, need süütundega segatud tunded, milles end praegu liigagi hästi tunnen, kas nii jääbki? kas see ongi mulle hea, õige või äkki ma pole praegu päris mina ise?
ikka jääb see küsimus, kas vajangi lõpparvet või vaid pikemat puhkust?

Thursday, November 2, 2017

Lugu


Ma ei uskunud omi silmi, kui novembrikuu Tähekese kalendris ette keerasin.
Vaata seda pilti ja ütle, mida sa siin näed...sa ju näed sama, mida minagi, eks ole....

jaa, need oleme meie. Jüri Mildeberg oleks meid justkui salamisi kuskil märganud. vaatan ja mõtlen, et enam paremini ja tabavamalt ei annakski. peaks vist ära raamima, kui aasta läbi saab. päris tõsiselt.
see on Meie maal.