Wednesday, December 27, 2017

Igal uuel päeval on uus nägu ja uus värv

Koju jõudsime, põles Kokapoisi akendes tuli. seisin akna all ja vaatasin, jah, need on nemad. nad on tagasi.

Saturday, December 23, 2017

Vaikust kuuled?

Hiiumaa peaks maailmale müüma Vaikust, Rahu ja Und!

Thursday, December 21, 2017

Kohtumised. Äratundmised. Jõulusalmis.

Ma valetasin kui meelitasin sind
Tule tule Tartusse
teeme koos toredaid asju
lähme Ahhaasse ja Aurasse ja võib-olla isegi
kala püüdma

kuigi teadsin täeisti kindlalt
et seda ei suuda ma orgunnida
ja paljas mõte sassis tamiilidest
pöidlasse lõikuvast konksust
ning kilkeid tekitavast siplevast kiisapojast
keele huul tuleb ruttu terariistast vabastada
tekitab minus õudusteõhtu jubedusjudinaid

Aga ma valetasin ja meelitasin
et sind vanaema juurest autosse saada
ja Tartusse jõudes ütlesid sa kohe
Lähme nüüd kalale.

Ma kangestusin ja vahtisin sind valeliku kalapilguga
Ära seda minult nõua
palusin
Ma pole praegu suuteline mingiks kiisaküttimiseks
särjesõjaks ega haugihukkamiseks
Ma olen pärast eluohtlikku Tallinna-Tartu maanteed
läbipõlemise äärel
väsinud ema
kes tahaks rahulikult
küsida peeglisse vaadata
minna maniküüri
lugeda joosta 
ennast lõdvaks lasta
tunda et pere on koos ja midagi ei pea

Aga sina oled poiss ja tahad tappa
kui mitte kala siis
vähemalt valetajat
Sa oled peegel kes ütleb mulle
armutut tõtt *

- - - - - 

Meil siin üks õhtu läks teine teisel pool
sinist ekraani
pimeda toa ning väsimuse varjus
teravaks pildumiseks Tudengiga
kui mina andsin teada, et sõidame jõuluks Hiidu
ja teie teised peate see kord kaardid kellelegi kolmandale panema
ning tema vastas jõulud on ju perepüha

kuniks jõudsime nii kaugele,
lumepallina
et tema ütles ma hindasin sind vanasti
ja mina viskasin õhku kinda
et olen mõelnud kas võinuksin üldse saada, hakata emaks
ning tema torkas mul on kahju et oled pidanud elama elu mida sa ei naudi

kui ma ainult silmad kinni näen pilti, mida ma silmad lahti välja elada ei suuda
võib-olla ka ei oska
kas ma tohtinukski võtta seda vastutust
kedagi taltsutada

ma mõistan
teda ja iseennnast
meil kõigil on õigus
tunda ja arvata
hinge võtta

temal seepärast, et alati on toimunud
ja minul seepärast, et miks ema peab alati jaksama, olema
miks emad ei või kunagi eksida, väsida

päris halvasti läks see vestlus ütles ta viimaks
kus me mõlemad tundsime end ebamugavalt
aga siiski kaugel halvast
vastupidi
suures plaanis jonnime kõige enam ikka nende seltsis kellega end kõige turvalisemalt tunneme

aga
olen tõesti mõelnud
juba varemalt oma peas vaaginud
endalt küsinud,
arutlenud ning analüüsinud
mõttes süüdistanud
pitsitanud
kas emaks sobib naine
kes pole ürgema
kes mõtleb
et ema saab ja tohib olla naine, kelle peas kogu pere on koos ja midagi ei pea.

*Kohtumised. Kristiina Ehin.

Wednesday, December 20, 2017

Haiguste ravi

Mul on tunne, et arstid peaks lund välja kirjutama. kas teile ei tundu, et seda oleks juba hädasti vaja. mina usun, et ainuüksi lume tulek lahendaks hetkel nii mitmedki inimeste mured ja probleemid, lahustaks nende sisse kogunenud ärevust ning rahutust.
lohutaks, paitaks ja paikaks.
pealegi, tooks selle vatise vaikuse, mida ainult lumi suudab.

ilm on niigi sel aastal eestimaalasi vintsutanud. andku siis aasta lõpuski mõni hetk sügavalt sisse ja välja hingata.

Monday, December 18, 2017

Minu kingisoovid kasvavas järjekorras

Mulle meeldib kingitusi nii teha kui saada. ka jõulude ajal. mind kuidagi puudutab, et jõulukinke tembeldatakse aina enam tobeduseks või tarbimishulluseks. kõik algab ikkagi suhtumisest. kingituste saamise ja tegemisega on minu arvates nagu kõigi muude tegemistega siin elus. kui teed midagi, sest tunned, et pead, siis oled ori. kui teed sellepärast, et tahad, siis oled vaba.
hulluks võib alati ja iga asja puhul minna. see on juba teine teema.

aga siit nad tulevad. mitte, et ma kõik seed saaks, aga soovida võib ikka.

13,99 eur

16.90 eur
CD 17.09 eur

39,99 eur

Lõpetuseks ka üks suur komm, ehk kaks ühes

 koos Miljardite LP-ga umbes 210 eur


Saturday, December 16, 2017

Laps on lapsepõlvekodu peegel

Mäletan nii selgelt seda tunnet, kuidas mulle meeldis lapsena pruuni riidekapi otsas oma värvilisi klaasist komme lutsutada ning sealt kõrgelt maailma peale alla vaadata. niimoodi teki, padja ja kommidega võisin lae all elada tunde.

ilmselt just selle tunde pealt ei suuda ma ka beebi-Pääsut kõiksugu kappidest ja -äärtest ilma jätta. või noh, olgem ausad, isegi soosin seda. just nii, et ei sunni, aga oleme proovinud ja tundub, et ta(lle) istub.

Giovanni (vist?) on leppinud. pealegi, temalt on tulnud nässu.

Friday, December 15, 2017

Riigipöördekatsed veeklaasis

Putin sõnastas traditsioonilisel aastalõpu pressikonverentsil kenasti, kuidas see aasta mu isiklikus veeklaasis möödus.
Tänan küsimast, tundsin end sel aastal täpselt nagu Saakašvili.

mis tähendab, et ma võin ju siin mööda tänavaid joosta ja hullata, aga karavan läheb ikka edasi. sel aastal klõpsatas, et olen oma kohalejõudmistega alati 5-10 aastat hiljaks jäänud, kui need pole enam otsused, vaid juba parim valik halvimaist.

Thursday, December 14, 2017

Pilved

Mari mees läheb päev päevalt, või peaks ütlema seeria seerialt aina enam Jüri Ratase moodi. mulle jääb arusaamatuks, kuidas Mari temaga ühes voodis suudab olla. minu meelest pole palju ..... vähem sarmikat meest olemas.

no ja siis too Sinu päkapikk, see on juba niiiii kleepuv, et ajab vist iga naise oksele.

Wednesday, December 13, 2017

Kolm korda võite arvata, millise toa me saime?


meie juba presidendile alla ei jää
ok, küll selle paar ruutmeetrit suurema variandi, kuhu mahtus ka lahtikäiv tugitool/voodi. aga ma ei uskunud siiski omi silmi, kui tuli põlema läks, et pole võimalik, ongi nii. seesama hingemattev tumesinine samet ja pool kuningriiki. aga nojah. keegi teadis rääkida, et saab veel hullemini, seega.

me läksime siiski kuuse pärast.

kui Suveplika, kes ei teadnud, kuhu me ta viime, kuuske eemalt autoaknast silmas, hüüdis ta: rakett. ja Pääsu ütles: liugu.
kes teab, kas sellepärast, et polnud lund ja jäine tuul tahtis näpud otsast murda. või sellepärast, et inimene harjub heaga kole kiiresti. või siis sellepärast, et Pääsu oli peale autos ärkamist tusane ja tujukas, nagu väike naine. aga tänavune kuusk ei tekitanud emotsiooni ning jäi kuidagi lahjaks.

Aqua oli selline, et nojah. endal ka piinlik nii kriitiline olla. aga massiivne, kõle, jahe, jõuline, intensiivne, isegi pime, slaavilik, kitš ning kõigele lisaks lämmatas sisenedes koheselt imala ning vänge lõhnaga. ma ei kujuta ette, kuhu nad seda tilgutavad, võib-olla konditsioneeri või ventilatsiooni, aga lõhn oli igal juhul nii tugev, et mul hakkas iga kord sealt läbi minnes süda kergelt läikima. hiljem märkasin, et nii retseptsiooni letil, kui selle kõrval olid väljas minu mäletamist mööda Bvlgari erinevad lõhnad. kahtlustan, et just neis pudelikestes peituski tolle läikimise saladus.

Rakvere aga oli selline, et maaima ühe moodsaima vineerist ja lauajuppidest jõulukuuse kõrval kõrgus Arvo Pärdile pühendatud suur latern, kust kõlas üks tema tuntuim muusikateos. otse laterna alt paistis ära Aqua peasissekäik, bling-bling-bling. mille kõrval säras meelerahuks ka klassikaline tuledes päris kuusepuu ning külje alt kõrgus välja oma tagasihoidlikus väärikuses ning ilus Rakvere Kolmainu kirik.
et siis selline arhitektuuriline kakofoonia.

ma olen vastik tõusik, eks ole. ma kuulen ise ka.

aga. Aqua veekeskuse osa oli jällegi üle prahi. isegi üle Gospa. seda nii suurtele kui väikestele. julgen kahe käega soovitada. Suveplika muidugi oleks tahtnud sinna mõneks ajaks elama jäädagi. ning Pääsu osutus vähemalt sama pööraseks veeelukaks, kui minu ideed. ja ma olen üsna kindel, et just lastele mõeldes jõuame sinna ühel päeval veel kindlasti tagasi. muidugi kui raha enne otsa ei saa. sest nii pirts ma nüüd ka pole, ärge arvake.

täna öösel sain muideks väga hästi välja magada (loe: ühe jutiga) ning juba päev hiljem tundub päris tore, et sai end siiski kokku võetud ning see kuusk koos lisadega üle vaadatud. sageli tunduvadki hiljem just need pöörased need toredad meenutada.

Monday, December 11, 2017

Ärevushäire


Eile tuli miski hullumeeldne mõte Rakverre sõita. mul aeg-ajalt tulevad sellised pöörased ideed, mida ma juba järgmine hetk peale väljaütlemist/lubamist  kahetsen. sest ma tean, et mõte võib ju ilus olla, aga ise olen selliste mõtete jaoks enamasti liiga mugav ja laisk.
see kord siis peamiselt kuuse pärast, aga kuna lastega niisama edasi-tagasi kimada tundub minu jaoks hetkel peaaegu enesetapp, siis mõtlesime ööseks Aquasse jääda. Suveplikale meeldivad kõiksugu veekeskused ning Pääsule meeldivad mängutoad ja pikad koridorid ja avarus. võib-olla meeldivad talle veekesused ka, eks täna siis ole näha.

mina tahaks hea meelega kodus magada. mulle ei sobi hetkel mitte üks lisapinge(ke) ka. pealegi sain spaatamisest Suveplika isaga elades oma isu rohkem kui täis. enam ei teki väiksematki ahvatlust, va ehk Gospa ja kuumad kivid.
aga kuuse ja laste pärast võtan end kokku. nüüd on mu ainuke hirm, et meile sellist pildil olevat tuba ei bronnitud. see on hingemattev ning nõuaks mult juba liiga palju. minu meelest tuleks hotellil sellistes tubades ööbimise eest inimestele peale maksta.

Sunday, December 10, 2017

Edasi lükkama*

Mõtlen, et täna on veel täna, kuigi peaksin mõtlema hoopis, et täna on juba täna.

Kompass, nagu Tallinna kaart.
kui peaksin selle võõrkeelde panema, siis nagu Armastuse sõnaraamat. 
nii napp, aga nii tummine ja elus. minu absoluutne lemmik stiil.

põleb käes nagu tikust.

* Kompass. Jan Kaus.

Thursday, December 7, 2017

KIhutab suureks saama


pilt ilma hääleta
No mina tõesti ei mäleta, et mul kodus kunagi nii kohutavat kahest oleks olnud. või mis, tegelikult on tal ka selle teemaga tuli takus, pole ta ju veel kahenegi. aga eile oli ta ikka kohe kahene ruudus, vaheldumisi ainult püsti ja kõhuli, mida saatis lõputu häälekas nutt. seejuures ei viska ta end klassikaliselt selili, vaid paneb põse vastu maad, ajab jalad kõhu alla nagu konnake, karjub ning nutab suuri krokodillipisaraid. tolks-tolks, hiljem on selle koha peal väike pisarameri. ta viskub solvunult kõhuli elutoa vaibal, esiku kivipõrandal, trepikojas trepiastmetel, õues keset suurt vett,  poes riiulite vahel, minu süles, vannitoas, keldris, kus iganes, kohta valimata. täpselt seal, kus tema arvates ta inimõigusi ei arvestata ning rikutakse.
ja jummalukene, kui läbilõikavalt ta veel kiljuda mõistab. tänaseks olen mõistnud, et see on vist üks plikade relv. ma ei tea, et oleksin kunagi näinud või kogenud, et poisid seda kasutaksid.

samas on just temal neist viiest kõige suurem tasakaal kõne ning füüsilise arengu vahel. teistega kippus olema nii, et kes jooksis, see ei tahtnud hästi rääkida ja vastupidi, kel jutt jooksis, see oli füüsiliselt kohmakam ning ettevaatlikum. või tegelikult, kui mõtlema hakata, siis Tudeng ehk oli ka seda ja teist, aga tema kahjuks räägib kaks tegurit. esiteks oli Tudeng lihtsalt nii ammu. ja teiseks oli ta oma tegemistes ja toimetamistes sedavõrd rahulikum ja tasakaalukam, et jääb ilmselt ka seetõttu hetkel Pääsule võrdlusmomendis alla.
aga Pääsust rääkides, siis tal on oma vanuse kohta märkimisväärselt suur sõnavara ja eneseväljendusoskus, üllatavalt terased seosed ja järeldused, nt sidrun....nagu päike. seejuures on ta ka väga osav ja parajalt hulljulge ronija, turnija ning hüppaja. hästi kiire ja toimekas, pisut rahutu ning närvilise olekuga, meenutab mulle ses osas rohkem Giovannit, kui mind ennast.

mistõttu ei oska mina oma peaga asjale muud seletust anda, kui et närvisüsteem ehk nii kiirele arengule järele annab ning kohatisi suuremaid ja väiksemaid erroreid sisse viskab.

sest tegelikult on ta kõigele vaatamata väga-väga tubli laps, lihtsalt eile õhtuks olin ta iseloomu kasvurallist kohe päris väsinud. täpselt selle hetkeni, kui ta lõpuks ööunne jäi, klassika. siis on kohe jälle kõik lapsed hoobilt armsad.

öeldakse, et pole ilus omi lapsi võrrelda. aga olen mõtlema hakanud, et viis last on juba sedavõrd hulk, et paratamatult kipub järeldusi ning kokkuvõtteid tegema.

Wednesday, December 6, 2017

Lipp vardas!

Olen kõigele vaatamata juuksuris ja endaga rahul. on sitaks muserdav ning ebameeldiv, kui sult viimasel hetkel kokkulepitud vaip alt ära tõmmatakse ning argipäev kogu mahus ja teadmatuses hoobilt sinu õlgadele jääb. aga eks mul ole Suveplika isa ajast päris korralik krunt all. lõikavalt trööstitu ning alandav on see tunne ja olukord endiselt, ses osas pole midagi muutunud, aga vähemalt päris jalgu alt enam ei kisu, kuigi õõnes jääb ikka.

Tuesday, December 5, 2017

Tähtede seis


Tähendab, Hundi Ulg on olemas ja terve.

tuleb tunnistada, et olin vist juba lootuse kaotanud. aga seda suurem ime ja rõõmusõnum säärane ootamatu surnust ärkamine muidugi on. kuidagi nii palju kergem ja helgem on olla.

vahel mõtlen, et see on tegelikult imelik, et mulle jumal teab mis ja kes nii palju  korda lähevad. praegu näiteks häirib mind päev päevalt aina enam, et Kokapoisi akendes juba mitu kuud elu ega valgust pole. mitte, et ma arvaks, et nendega midagi niimoodi juhtunud oleks. mitte, et nad mulle väga sümpaatsed oleks olnud. aga ma olin harjunud, et nad seal teisel korrusel iga õhtu toimetavad. sain neid vaadata, kui tahtsin, see oli turvaline ja rahustav.
need pikalt pimedaks ja vaiksed jäänud aknad ja kodud hakkavad tasapisi mu alateadvusele.

Monday, December 4, 2017

Järgmise pereväärtusega lagipähe


Sõbrapäeval kutsus peremarket üles:
Kommid ja kondoomid -25%, kedagi ikka leiad...

Naistepäeval saatsid nad ühiskonnale sõnumi:
Mees, sinu kord on poodi tulla. Ühe päeva ikka leiad....

Nüüd siis jälle raamat!

tähendab, mina tunnen, et mind mõnitatakse. ausalt öeldes tahaksin mina täna  õhtuses AK-s näha Astrid Kandle vastas kedagi Prisma juhtkonnast. kui võimalik, siis ma lausa nõuaks seda. mind tõsiselt riivab, kohe südamepõhjani, mis õigusega nad sellise suhtumisega end peremarketiks kutsuvad. see ohutab minu jaoks peretradistioone kordades enam, kui üks armastusest kantud kooseluseadus.

kaua võib, ah?

Friday, December 1, 2017

Harjumuste tõmbumised ja tõukumised


Estonian Design House: kohvikannusoojendaja by Suvekuningriik
Noorena pole harjumuste jõud veel vist kuigi suur. või siis on ebakindlus selle võrra suurem. kes teab. aga täna julgeksin väita, et noorena, enda vanusega kokku minnes luuakse/tekivad kõiksugu harjumused kuidagi loomulikku rada pidi, ühiselt ja koos. ilma suurema kärata, etteheidete ning erimeelsusteta. ma ei teagi, äkki siis kogemuste saamise ning otsimiste/katsetamiste kaudu?

sealt edasi juba nii lihtsalt ei lähe. järgmisel ringil on igal oma seljakott kaasas ja arusaamad välja kujunenud. harjumuste põrkumised on oluliselt tugevamad ning valusamad. teravamad lahendada.

on näiteks päris keeruline hoida keelt hammaste taga, kui elukaaslane kipub võileibu tegema köögilaual ilma lõikelauda alla panemata. kui eelmiste lastega otsitakse taga trussikuid. või kui täisealised lapsed vanemaid emmeks ja issiks kutsuvad. loomulikult pole see võimatu, aga nõuab juba teatavat elutarkust, et terad sõkaldest eraldada, ehk kust maalt väärib sekkumine küünlaid.
näited siinkohal on muidugi pisi-pisikesed ja süütud. aga ka need on detailid, mille harjumuspärased kõrv ja silm muu hulgas hoobilt kinni püüavad
ning kõigele lisaks, tuleb endale ikka ja aina meelde tuletada, kes ja kus on üldse öelnud, kelle normaalsus on normaalsem?

uusi harjumusi ja ümber õppimisi tuleb aga uutel ringidel näpuotsaga. või noh, siis need polegi vist enam uued harjumused, vaid kompromiss.
ühel päeval näiteks küsisin Giovannilt, oskad sa öelda kas või ühe asja, mille oled minult üle võtnud? mille vastuseks oli pikk vaikus, mis minu väidet ehk kinnitab?

kui ma hästi pingutan, siis võin öelda, et Suveplika isalt sain 10 aastaga kange kohvi ja ujumise. enne seda ma ujumist vihkasin, mul oli vees alati külm. peale temaga lahutamist pole ma basseini vist küll kordagi jõudnud, aga enam pole see koht mulle sugugi vastumeelne. pigem vastupidi, ühel päeval tahaks vette tagasi jõuda.

Giovannilt olen saanud aga näiteks avokaado. st Avokaado, suure tähega, sest see on lihtsalt jumalik. siis veel erinevad kodukootud kohvikannu soojendajad. ning kombe enne kohvi joomist tass kuuma veega kuumaks teha. võib-olla peaks mainima ka keedetud muna, aga seda siis ainult koos temaga. üksi ma muna süüa kuidagi ei taha, pole kohe üldse see. no ja muidugi raadio.

vat. tuli see teema lihtsalt jälle meelde, kui siin lõunast kohvi endale kannu tõmbama panin. ei muud. tegelikult oleks päris põnev, mida teised mitmendal ringil olijad sellest arvavad.