Wednesday, January 3, 2018

Jan ja Jaan ja kõik need teised



Kuidas jõuda soovi täitumiseni? tuleb soov ära unustada, sellest lahti lasta. ma usun, et hetkel, kui naist kolmandat korda nägin, mõtlesin millelegi muule. viimasest kokkusaamisest oli möödas mitu kuud. mul on tunne, et teda enda ees nähes võpatasin. kiirendasin sammu, otsustasin naisest mööduda.....ma vaatsin raudtee poole, teesklesin seal nägevat ei tea mida.....üks järjekordne kasutamata võimalus, mis sai selleks ehk ainult minu peas. ja siis ma kuulsin, kuidas naise hääl vormis sõna "vabandage". peatusin, nagu keegi oleks haaranud mu mantlihõlmast. naine nimetas mu nime, küsis minult, ega ta ei eksi. ei, te ei eksi, vastasin ma ja mu hääl kärises.....naine ütles, et kuulas pidevalt mu raadiosaateid ning on kahju, et ma lõpetasin. ma oleksin tahtnud vastata, et valik polnud minu. "Ma ausalt öeldes lootsin teid siin näha," ütles ta siis ning MA OLEKSIN TAHTNUD TEADA, KUIDAS TA KÜLL JULGES, KUI MINA OMETI MITTE.*

seda lugedes tuli mulle jälle meelde viimane emadepäeva hommik, kus me Pääsuga varahommikul jalutama läksime. ilm oli ilus, päikseline, väga vaikne, peale meie polnud tänavatel hingelistki. kui ringiga mänguväljakule jõudsime, tuli sinna meiega peaaegu samaaegselt isa väikse pojaga. poiss paistis Pääsust  paar aastakest vanem. tundsin isa kohe ära, olin teda mõni aeg varem Hommikuterevisioonis näinud, kus ta oma uuest ilmavalgust näinud raamatust ja unenägudest rääkis. tundus põnev, ostsin endale ka ning vahetult enne meie juhuslikku kohtumist emadepäeva hommikus raamatu just läbi saanud. sama altis suhtleja, nagu Hommikuterevisioonis oli ta ka liivakasti äärel. vestlesime põgusalt tühjast-tähjast nagu lapsevanemad liivakasti äärel ikka, aga minu peas vasardas ikka ja aina soov talle öelda, ma tean sind, ma lugesin just su raamatut. 
tõtt öeldes ei teki mul selliseid tahtmisi just iseäranis tihti, tegelikult lausa üliharva. aga sel korral ma oleks kohe väga-väga tahtnud. julgeda. mitte päris niisamsa, vaid seepärast, et ta oli ses raamatus põrmustanud mõne peatükiga mu aastatega aina kasvanud ning kindlamaks muutunud usu, et vaim võiks midagi kehast eraldiseisvat olla. st, kui inimene sureb, siis tema hing lihtsalt lahkub maisest kehast.
ehk siis teaduslikus keeles väljandatuna - aju ei saa olla teadvuse aluseks. 

see uskusmus ei tekkinud mul muidugi päris tühjalt kohalt. nimelt peale Troonipärija sündi kaotasin hiljem tekkinud ootamatu verejooksu tagajärjel väga palju verd. mäletan ainult, kuidas mind jooksuga kanderaamil külma ja kõledasse ruumi lükati, kuidas personal sahmis ja hõikus, mis veri tal on, mis veri tal on? mäletan, et viimaks sekkusin ise, hüüdes, et 0 positiivne ning ise mõtlesin, mis siis, kui nüüd eksisin. kuigi teadsin, et on 0 positiivne. aga ju nad ikka kontrollisid ehk. et siis viimane, mis ma mäletan oli see, kui nõel veeni lükati ja keegi küsis, kas meil seda verd on?
edasi läks nii, et mingil hetkel tõusen oma kehast justkui kõrgemale ning näen kogu ruumi pealt. see kestab mõne lühikese hetke. järgmine, mida mäletan on valgus, kuskil ees, kaugemal ning mina liikumas tohutu kiirusega umbes nagu mööda veeskeskustes olevat kurvilist liulaskmistoru selle valguse suunas. valgus on hästi-hästi ere, tohutult-tohutult soe ning kutsuv ja ma nii väga tahan sinnani jõuda, aga ei jõua. ei jõua. ei jõua.
see tunne on midagi väga erilist, nii kirjeldamatult mõnus, et mul on see meeles isegi täna, kui silmad sulen ja seda meenutan. mitte kunagi varem ega hiljem pole mul elus nii head tunnet olnudki.
millagi ärkan ja see tunne on omakorda kirjaldamatult ebameeldiv, koguni nii vastik, et ei enne ega kunagi hiljem pole ma end elus nii vastikult tundnud.
tahtsin tagasi sinna, kus olin olnud.

ega ma ei tea, mis minuga toimus, mis seisus ma tegelikult olin olnud. kas olukord oligi üldse nii kriitiline, et oleksin surmalävel olnud. aga peale seda kogemust hakkasin siiski uskuma, et kui see ongi surm, siis on see midagi enneolematult õndsat. et miks ei peaks loodus olema surma inimesele meeldivaks teinud, kui ta muidu inimest erinevates olukordades igati aidata ning toetada püüab. näiteks hädaolukorras, kus veri voolab kätesse ja jalgadesse, et inimene saaks vastu hakata või ka kiiresti põgeneda. või siis näiteks mõne õnnetuse või trauma korral, kui inimene minestab, et mitte raasugi ülearust energiat kulutada millelegi muule, kui kohta, kus see sel hetkel kõige hädavajalikum on.

sellest raamatust sain teada, et uskumust, kus meie vaimne olemus, on midagi ajust erinevat, nimetatakse dualismiks. ja et teaduslikud uuringud seda teooriat kahjuks ei toeta. ka sellised surmalähedased kogemused ja kehast väljumised on ajuteaduse sesiukohast täiesti ettearvatavad, kus sel hetkel tekkivad kummalised ajuaktiivuse mustrid võivad tõesti luua teadvuseelamuse, justkui oleks inimene kehast väljunud. selline teadvuselamus võib tekikda, aga igal juhul tekib see ajus. kehavälised kogemused tekivad ajus ja on ajuteadusega täiesti kooskõlas. mis kokkuvõttes tähendab, et teadvus asub tõesti ajus. ja et seega on praeguseks kogunenud teaduslike tõendusmaterjalide valguses teaduslikult mõistlik arvata, et kogu inimese vaimne olemus on tõepoolest vaid mingit laadi ajuaktiivsus.

no vat. nii kukkuski mu dualism vaid loetud minutite jooksul suurde musta auku. kujutan ka seda üsna kenasti ette. elus üle kümne korra narkoosis olnuna tean ka seda tunnet, kus reaalselt ongi nagu must auk, et polegi nagu mitte midagi, mis pole ka iseenesest muide halb, teinekord isegi suur kergendus, aga ikkagi meeldiks mulle see eraldiseisev vaim sellest mitte midagist rohkem.

see tähendab, et raamat justkui röövis minult midagi ilma, et oleks mulle ainsatki alternatiivi vastu pakkunud.

aga kui see välja jätta, siis oli igati tore lugemine. väga kenasti süsteemne. lihtne, selge ja arusaadav tekst ning selgitused. mis mulle väga meeldis, et muu jutu hulgas leidus ka väga mitmeid konkreetseid ja praktilisi soovitusei ning nõuandeid. no öelge, millisele inimesele, kes magab aegade hämarusest kõrvatroppidega ning on kõigis kooseludes varem või hiljem üksi ja oma voodisse jõudnud ei meeldiks lugeda punkti nr 8, kus on öeldud, et  

uni on täisväärtusliku elu alus ning aeg teie ajule. ärge tundke süümepiinu, kui võtate kasutusele abinõud parema une saavutamiseks. elukaasalste, naabrite või muude häälte vastu kasutate kõrvatroppe. kui elukaaslane vähkreb (või NORSKAB, oo õudust, mu isiklik kogemus) ja vahel ärkate (või siis ei saa silmatäitki magada, taas mu isiklik kogemus), siis olge head ja magage eraldi voodites. abielu on püha, aga uni on ka!

lõpetuseks ka tevislikest eluviisidest , mis on populaarsed - inimesed vaatavad kiiduväärt täpsusega, mida, millal ja kuidas nad söövad ja käivad mitu korda nädalas jooksmas. see on vahva! aga kui needsamad inimesed istuvad hilise ööni, nutitelefon peos, siis on see samal ajal irooniline ja kurb. võiks öelda, et me sööme nagu gurmaanid, kuid lõhume aju nagu narkomaanid!

palju rohkem ma möödunud aastal ei jõudnudki. Lisaks Ajust ja Arust veel:

Eesti uued armastuslood. Mart Laar
Neverland. Urmas Vadi
Kohtumised. Kristiina Ehin
Jaanus Nõgisto. Vaatan korraks tagasi. Tiina Lang
Omajuur. Betti Alver
Minu võitlus. 1. raamat Karl Ove Knausgard
Kompass. Jan Kaus
Südame hääl. Siiri Sisask

see viimane oli rohkem nagu vihik, selline üks amps, aga palju väga toredaid mõtteid, millest õige mitmest võiks lausa eraldi postituse teha.

selline äärmiselt tagasihoidlik saavutus. no eriti siis, kui lugesin veel Krsi postitust ning arvutasin, et keskmiselt viie päevaga raamat, kui ma nüüd midagi valesti ei pannud. mõtlesin kohe, et kuidas see võimalik on, seda enam, et ta jõuab veel lisaks lugemisele täpselt sadat ja ühte asja teha.

ja muidugi ma ei küsinud Jaan Arult, et ega ma ei eksi. ning kahetsen siiani. miks ma ometi ei julgenud?

*tekst lühendatult ja minupoolsete kärbetega

No comments: