Thursday, January 11, 2018

Üks korraga

Iga kord, kui ma Eestlanna Pariisis filmi näen (ma mõtlen, et see vist ongi mu lemmik Eesti film), tabab mind täiesti vastupandamatu soov prantsuse keelt osata. kuna ma filmi enne aastavahetust taas kord televiisorist juhtusin nägema, siis pole ka ime, et läksin teisele katsele ning alustasin prantsuse keelega uuel aastal uue hooga. see kord siis Prantsuse Instituudis.
täna hommikulgi olen veel eileõhtusest esimesest tunnist totaalselt elevil ja ärevil, aga ma tean, et alati tabab mind iga uue tegevuse juures ühel hetkel ka collapse, kus mulle tundub, et ma mitte midagi ei oska ega mitte millestki aru saa. peaasi, et ma siis sel hetkel jälle ei põgeneks.

Giovanni muide kinkis mulle eelmiseks sünnipäevaks Pariisi piletid, mille realiseerimiseks mul on aega kolm aastat. tunnen, et ma pean seda sülle sadanud  hõrku kingitust õrnalt hoidma ega tohi seda kuidagi ülejala raisata, koguni lörtsida, sest ma endiselt unistan, et jõuan sinna linna ja riiki ühel päeval natuke pikemalt, kui mõneks päevaks või üheks nädalaks.

kui võimalik, sooviksin seda maad veidikenegi enam sisse hingata ning  näpuotsaga prantsuse keelt oleks selle juures ainult suureks iluks.
uhhh!

No comments: