Wednesday, May 23, 2018

Pelgan iga vihmapiiska

 
See, keda ma armastan
Ütles mulle
Et ta vajab mind

Seepärast
Olen tähelepanelik
Vaatan tee peal ette ja
Pelgan iga vihmapiiska
Nagu võiks see mu maha lüüa

/Bertolt Brecht/

tõuge etendusele minna tuli kindlasti sellelt inimeselt ning tema postitusest: Tahaks seda etendust väga kellelegi soovitada, aga mitte ei oska arvata, kas see teistele samavõrra korda läheb. Endal on pisut selline tunne, et ehk peaks korra veel üle vaatama. Lummav.

kuna mul oli endal ka mõni aeg tagasi möödaminnes tolle etenduse reklaamile kuskil lehes korra silm peale jäänud, siis polnud rohkem vajagi. Giovanniga kahekesi välja niikuinii ja siis veel Guido Kangur lisaks, mulle on ta alati meeldinud. aga võib-olla on asi ka lihtsalt sellest, et ma pole teda üleliia palju laval näinud, arutlesin vaheajal Giovanniga.
Kanguri paariliseks oli Inga Salurand ja arvake nüüd minust, mida tahate, aga kuni eile õhtuni ma ei teadnudki, et selline inimene olemas on. koššššššš!

aga, läks nii, nagu arvata, et ülesköetud ootused ei tule ju teadagi kunagi kasuks.
tõeline armastus. ma ei eita, et seda kuskil olemas poleks.

roomlastel oli selline mõiste nagu dignitas, ükskord küsiti Caesari käest, mis see on. Ja tema vastas, et dignitas on kõik. Et väljaspool seda ei olegi midagi. See on väärikus ja ustavus ja eesmärk, sinu enda ja su kaaslaste oma, kõik kokku. See on see, mille pärast sa elad. Ja kui see on läinud...siis on kõik läinud. See kõik tundub väga selge, aga tegelikult ei ole. Sest teinekord tuleb valida....kas üks või teine. Ja kui ma peaksin valima sinu....ja kõige ülejäänu vahel? Kas sina oleksid osa minu dignitas`est? Ja kui mul oledki ainult sina....kõigest muust loobumise hinnaga....mis siis mul tegelikult on?

need rahulikud hetked ja mõtted olid etenduses meeldivad ja loomulikult mängitud. aga niipea, kui Salurand hakkas etendama toda külmaverelist, südametut, kalestunud tüdrukut, siis hakkas see mulle vastu. nii pööraselt vastu, et ma vist ei talu enam kohe silmaotsastki seda katkist inimhinge, inimeste vahelisse suhtlusesse pikitud torkeid, sarkasmi, õelust, irooniat. tundub, et ma ei talu vist enam silmaotsastki ka lärmi, pinget, draamat, närvilisust, süüdistusi. pealegi, too trotslikkus ning sõjakus ei tulnud tollel näitlejataril minu arvates ka kõige usutavamalt välja, ehk polnud päris veenev, nagu Eda Ines Ettil on Staarisaates tavaks öelda.

teine teema, noor naine ja vana mees. suur vanusevahe. kindalsti on olemas tõeline armastus ka sellisel kujul. armastus ei küsi vanust, sellega olen põhimõtteliselt päri. kuigi, olen jätkuvalt arvamusel, et vana mehe armastuses noore naise vastu on ikkagi arvestatav kogus noore ihu himu, mida armastuseks peetakse.
kuid, vaatamata tõelisele armastusele, mida lavastuses meile serveeriti jäid need vähesed erootilisemad hetked vana mehe ja noore naise vahel siiski piinlikud ning perversed pealt vaadata. vähemalt mulle, kui kõrvaltvaatajale. omavahel tehku, mis tahavad, aga mina ei suutnud, pilk läks kohe maha ja silmad kinni.

kolmandaks, mis mind kohutavalt erutas oli Kanguri üks vahetekst, kus ta rääkis, et möödus teel mingist väikesest seisvast, roiskunud, täiskasvanud tiigist. jäi selle äärde siis ühtäkki seisma, vaatas seda ainiti ning mõtles, et see ongi tema praegune elu.
tähendab, kes iganes on olnud elus armunud, ja veel parem, kui mitu korda, siis see peaks ometi teadma, et seisus, kus maailm ühtäkki omandab värvid ning kerguse, inimesed muutuvad kõik otsatult heaks ning liblikad aina lendlevad, pole kindlasti see koht, kus tiigi äärel seisatada ning selliseid mõtteid mõelda. see on nii sitaks ebaõiglane ja alatu oma senise paarilise suhtes, et see mõte ajas mind kohe totaalselt keema. praegu kirjutan, siis tundub, et päris maha rahunenud pole ma sest veel siiani. kuigi vahutasin tee peal juba Giovannile üksjagu. arvasun, et piisas, aga näed, ikka ärritab.

koju tulles uurisin, mis postituse kirjutajale ikkagi enduses nii korda läks. ta vastas, et Vaata ma ei tea, mõned momendid, milles on paralleele enda eluga. Seetõttu ma ei olegi kindel, et kas meeldimine/kordaminek on sügavalt isiklik, või kõnetab laiemalt.

jõudsin umbes täpselt selleni ka ise, pigem sügavalt isiklik, kui laiemalt kõnetav.
kokkuvõtteks sobib see etendust iseloomustama minu arvates päris hästi.

mõni põnev mõte siiski, öeldakse, et juhuslikke kohtumisi ei ole olemas. See võib tähendada kahe teineteisele määratud inimese kohtumist. Aga ka ohvri kohtumist timukaga.

pragmaatilisemalt, siis 18 eurist oli natuke kahju, 10 oleks paras olnud.

Monday, May 21, 2018

Riik

Katrin Laur ütlen tänases Päevalehes, et riik ei ole probleem, mida on võimalik lahendada. riik on nagu laste kasvatamine või perekond, kus iga päev tuleb uuesti otsast peale hakata ja nii hästi kui võimalik õhtusse jõuda. riigi, nagu perekonna ülesanne on kõigi jaoks olemas olla ja mitte liiga palju oma liikmeid takistada.
miks me ootame, et Eesti riik peab iga päev kõigile inimestele õnne tooma ja nende põlve uueks looma?

mulle isiklikult tundus see suhtumine kuidagi väga lahja ja ebakindel, riik ei tohiks minu arvates küll olla üks päev korraga, vaid hulka stabiilsem, kaugelevaatavam ning -ulatuvam, milles fookus meid ümbritsevas müras ning argipäevas kaduma ei tohiks minna.

selle peale meenus mulle üks kunagine Evelin Ilvese intervjuu, kus oli muuhulgas samuti juttu riigist, kus ta rääkis, et peaksime endile meelde tuletama, mille pärast üldse kunagi loodi riik? inimesed elasid seni lihtsalt niisama, kogukonnas. aga esimesed institutsioonid tekkisid ikkagi sellepärast, et aidata neid, kes ise hakkama ei saa.
seda ei tohiks ära unustada.

sellele ma kirjutaks alla küll.

Friday, May 18, 2018

Meie peres on püksid naise jalas

Olen totaalselt Giovanni bokseritele üle läinud. alguses olid mul ainult need triibulised, siis andis ta mulle proovimiseks ka ühe paari siniseid, mis sobisid justkui valatult. tänaseks näppasin /puhta/ pesukorvist ka juba teised sinised ning need tema jalas olevad punased on samuti väga ahvatlevad.
ühel päeval, kui ta oma riiete tagavara käis täiendamas, oli ta muuhulgas ka mulle mõeldes ühed bokserid ära ostnud. esmalt ma muidugi hästi ei uskunud oma silmi ega kõrvu, sest see oli samaaegselt nii naljakalt napakas, aga samas ka nii armsalt südantsoojendav olukord. tema puhul pole ma muidugi kunagi päris täpselt aru saanud, kuidas saab olla üheaegselt nii äärmuslikult raamides ja teistpidi jällegi sedavõrd vabameelse suhtumisega inimene. aga need kahjuks ei sobinud, sest oli puuvillased, selgitasin talle, et edaspidi paluks ainult neid pisut keemilisi, mis igalt poolt ikka ümber hoiavad ja kuskilt rippu ei jää.
XS oleks muidugi veel kõige eelistatum suurus, aga alla S-i ma pole siiani meeste boksereid müügil näinud.

hullult hästi muide istuvad ning sobivad mu figuuri ja olemusega.

Tuesday, May 15, 2018

popipäevad. taas.

vallatud
Kõik mu elus ja ümber on praegu väga liimist lahti. olen kuulnud, et kui ei tea, mida öelda ja teha, siis ole vait ja ära tee midagi.
võtsin pliksid ja lendasime hommikul spontaanselt Suvekuningriiki tagasi. rohkem mul lapsi ja lapsepuhkust elus ei tule. tänast ja homset samuti mitte. käisime Suveplikaga korda viis ujumas, need on raudselt päeva most soothing hetked. Pääsu nõuab jätkuvalt linna ja roosat maja.

päris seisma ei tohi jääda, tiksuma peab.

Thursday, May 10, 2018

Pätsatud päevad

Lapsed vajusid mõlemad peaaegu jala pealt 10 minutit tagasi. ja ma ise olen ka nii kutu, et puhtalt tahtejõust toksin praegu need paar lauset.
päeva pealt päev läbi värsket õhku on puhas stress.

Wednesday, May 9, 2018

Otsi kohta, kus sa saad


heast südamest,
Täna juhtusin täitma ankeeti, kus oli küsimus, et märkige ära need iseloomujooned, kuidas kolleegid/sõbrad teid iseloomustada võiksid. millele järgnes umbkaudu 15 omadust. põhjendusega, et saavad selle alusel kokku panna nendele sobivate omadustega inimeste grupi.
aga mis ilmnes oli see, et mök-mök, see on tõeline probleem. julgesin märkida ainult tõsine ja tagasihoidlik, kõigi ülejäänute juures kõhklesin. sellega seoses meenub, et kõhklev muide oli ka üks variantidest. sest olgem ausad, üks asi on see, milliseks mina end pean, aga kas teised ka seda minus näevad ja samamoodi arvavad? ise ma näiteks arvan, et olen praktiline ja konservatiivne ja liberaalne, aga kas ma nii ka välja paistan? who knows.

Giovanni nt tõi meile mõni päev tagasi koju õmblusmasina. palusin tal seda mulle valida nagu mobiiltelefoni, see tähendab, et pmst on mul vaja vaid helistada ja pilti teha. aga on ju tore, kui vahel saab piiluda netti ja lisada kontaktides olevatele inimestele ka meelepärane helin ja pilt, aga kindel on see, et ilma selleta ma ka ei sure.

ääremärkusena olgu siin öeldud, et Singeri masin on mul vanatädilt juba pärandusena kodus olemas, ainult sel kaunitaril on üks tohutu suur miinus, sellega ei saa teha sik-sakki. aga minu õmblemine piirdubki suuremalt jaolt vaid aukude parandamisega ja õmblusest lahtiläinud tekikottide kinniajamisega. või siis nt Giovannile pulma aastapäevdeks ning sünnipäevaks särgi kujundamise/kaunistamisega, mis käib mul samuti sik-sak tehnikas, mis on kahtlemata mu lemmik stiil.

seega, kas üksnes sik-saki pärast õmblusmasina ostmine oli praktiline või ebapraktiline?
kui lähtuda sellest, kui õnnelikuks mind tänane seeliku augu lappimine tegi, siis palju maksab mu õnn? kui lisada sellele veel teadmine, et lõpuks ometi saan ära parandada ka Giovanni kahed sahtlis ootavad ning ühed oma lemmik teksad?

ja üleüldse, see paneb mind omakorda mõtlema, et kui keegi teine näiteks ütleb, et olen ebapraktiline, siis kas see on tegelikult hinnang minu või tema kohta?

Tuesday, May 8, 2018

Kuidas Suveplika saladusi hoiab





Ütlen eile hommikul Suveplikale, et kolmapäeva õhtul põrutame Suvekuningriiki, ilmad on nii ilusad, kirjutan sulle vabanduse ja...

sest selliste ilmadega linnas passimine tundub mulle suisa kergemat sorti inimvastane kuritegu. igal juhul sada korda rängem kindlasti, kui kaks 2A. klassilt näpatud koolipäeva. seda ma muidugi Suveplikale ei täpsusta.

õhtul teatab ta mulle aga rõõmsalt, et ma ütlesin õpetajale, et sõidame kolmapäeval Suvekuningriiki.

mis mõttes, sul on ju kool, ei usu ma oma kõrvu.

Ja mis õpetaja ütles?
Mitte midagi.
No tore, sa ikka teada, et mind võidakse selle eest nüüd vangi panna?

muidugi oleksin võinud lisada, et seda ei tohi mitte mingil tingimusel kellelegi rääkida, aga selline ääremärkus tähendab Suveplika puhul ainult seda, et ta oleks seda teinud lihtsalt päev hiljem.

järele proovitud.
ja pealegi, ühel päeval ta ju peab hakkama maailma asjadest ometi ka iseseisvalt aru saama.

minul seisab nüüd aga ees põnev väljakutse, kuidas oma vabandust sellises valguses ametlikult vormistada.