Thursday, April 26, 2018

Lugupidamisega,

Kõige keerulusem ongi alati see hetk, kas joosta või mitte. praegu just jooksin, ja...jõudsin. mäletan, et õel oli kunagi Sopranodest üks tõeliselt äge ütlus, miks ei peaks, kui endast lugu pead, aga vot ei mäleta. nii palju siis mu eneseväärikusest. aga James Galdonfili on täna juba surnud ka nii, et nüüd vast on jälle lubatud.
kuniks elu!

Tuesday, April 24, 2018

Pohmell

Eile jõudsin taas kord seda tunnet tunda, et kui on nii sitt olla, siis mõte surmast on lohutavalt päästev, üldsegi mitte hirmutav. kannatasni seal ja mõtlesin, et  saab olla kindlasti veel kordades halvem enesetunne, aga mul oli siiski piisavalt jube, et see tunne taas kord ära tunda. arvan, et see on ka üks põhjustest, miks ma väga surma ei karda. mitte, et ma kaugeltki veel tahaks, aga kui väga halb on, siis pole mõte surmast üldse hirmus, pigem kergendus. 

viidi kiirabiga otsapidi koguni haiglasse. ise vaikselt lootsin, et ehk lahendavad/leevendavad miski süstiga mu olukorda, aga Tudeng ütles, et kuna sellisel kujul esmakordselt, siis neil on kohustus ära viia ja maššinatega üle vaadata.

muide, üks väike soovitus, ainuüksi sellepärast oleks mõistlik end päeva alguses puhtaks pesta /at least strategic parts/ ning puhtad riided selga tõmmata, et mitte kunagi ei tea, milla sind pool- või koguni päris paljaks kistakse.
näiteks Ruudit sünnitama minnes lõigati mu riided suurte kääridega ülevalt alla eest puruks, nagu filmis juba. tagantjärele on muidugi tore naerda, lausa kangelase tunne:)

aga nii, kui inimese tunne hakkab taas sisse pugema, on elada väga ilus. täna pole ka veel päris klaar, aga juba jalgadel ja elan.

Pääsuga vaktsineerimast tagasi tulime, siis lõikasin varbaküüned ning pesin jalad ja varbavahed ka puhtaks.

Sunday, April 22, 2018

Pidu

Pingelangus. Giovannil hakkas eile õhtul vaikselt nina tilkuma. ja minu distsipliin kipub iga tunniga aina enam hajuma. Pääsu seevastu on nagu pisike puuk Giovanni küljes kinni. mina ei saa enam naljalt üldse löögile, ei Pääsule, rääkimata siis veel Giovannist.

Wednesday, April 18, 2018

Kohtumiseni

Olen teinud sammu, et jõuda sinna, millest olen unistanud. see on iseenesest juba äge tunne ja Suur Vastus, kuidas iganes see lugu ka ei jätkuks.

Tuesday, April 17, 2018

Tiira-taara



Päevad lähevad lups ja lups, selle vahega, et kogu Giovanni äraoldud aeg tundub nagu üks pikk-pikk päev. ainult too esimene päev oligi lausa tinaraske, aga kui juba rütmi kätte saan, siis tiksub kenasti. kummalisel kombel olen Giovanni ära olles alati ka märksa tegusam ja tublim, kodus on pmst kõik tehtud, õues kulgeme kordades enam, kui tavaliselt, isegi poeringid saame kuidagiviisi ringitatud ja muidu kah. äkki see on alateadvuse ja ellujäämise instinkt, mis üksi olles sisse lülitub, et endale vähem ülemõtlemise ning haletsemise aega jätta, mis hoobilt võimalikku ärakukkumist võiks tähendada.
samas, eks ajaga samuti joppas, ilmad on andnud kohe kindlasti olulise panuse me mõnusasse kulgemisse.
igal juhul, kokkuvõttes on see paljukardetud nädal läinud üllatavalt kenasti ning lausa lennates. ma pole kohe kindlasti see tüpaaž, kel on ilmtingimata vajadus moodsalt iseseisev olla, aga mulle annab siiski teatavat kindlust, kui ma kasvõi omal tasasel moel väntan ja toimin ning hakkama saan.

umbes niimoodi, natuke tiira-taara ma liigungi, aga tõtt öeldes olen selle üle tegelikult päris õnnelik. kõik pole kindlasti kaugeltki ideaalne, aga suures plaanis on siiski hästi.

Sunday, April 15, 2018

isssssiiii..


Nüüd siis ongi käes see aeg, kus saab kolm-neli tundi päevast väljas olla. nii armsad päevad on olnud.
täna õhtul jäi ta mu kõhu peal magama, mu väike tüdruk. pisar tuli silma.

Saturday, April 14, 2018

Tudeng naases kullakaevandusest kodumaile

Krt, kes mulle ja Ruudile asju pärandab, ah?:)
Sinu pàrandus on su pea. Vòta heaks.

Friday, April 13, 2018

Päevaliblikaliselt

Nõjatud seljaga vastu puust kiigeposti, nina päikese poole ning kiigutad laisalt oma last. laps lõkerdab naerda. jumal, kui ilus ja elus ta on. liivakastis, liumägedel, vedrukiikedel, puude all toimetavad veel paljud sama masti väikesed inimesed koos oma vanematega. kollane liblikas laperdab mööda. õhk lõhnab. mehed saevad eemal puid. värskenduskuuri läbi teinud maja pargi ääres hakkab lõpuks valmis saama, midagi veel nokitsetakse vundamendi kallal, see on äraütlemata ilus ja maitsekas kokku saanud. naine vaatab ja mõtleb, et tahaks väga isegi seal elada. noor õhetava näoga näitsik, kõrvaklapid peas jookseb kergel sammul mööda. linnud laulavad. kusagil koduhoovis kuivab päikse käes pesu. ja lumikellukesed õitsevad nüüd ka siin, kevad on lõpuks ometi jõudnud otsaga ka pealinna.

keset seda elu ja soojust on praktiliselt võimatu uskuda, et kuskil on näpuotsga inimesi, kes on end nii kõriauguni täis õginud, võimu ja varandust, et nad tõenäoliselt lihtsalt enam ei tea, mida tahta. nad on jäänud pimedaks. neil pole jäänud ühtegi liblikat, mis neile rõõmu valmistaks, õnnelikuks teeks.
sein on ees, on jäänud ainult miljardite inimeste kollased liblikad, väiksed elud ja päike, millega oma suures tühjuses mängida.

mulle lihtsalt ei jõua kohale, kuidas lubatakse asjadel nii kaugele minna, jõuda, et ühe käputäie tõttu ei saa terve maailm liblikatest täiel rinnal rõõmu tunda? mis mõttes peab terve maailm ainult jõuetult nende tegemisi pealt vaatama ja hinge kinni hoidma?
pagan võtaks, vanasti ju mürgitati kõige muu hulgas ka kuningaid.

saaks midagigi teha, kui pelgalt käed rüpes oodata ja vaadata, oleks endal ka hulka kergem. mitte, et ma kardaks, see oleks mõttetu, aga see pidev ettearvamatu säutsumine ning alaliselt vahelduv vool ajavad mind kokkuvõttes lihtsal niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii närvi.

Thursday, April 12, 2018

no messages

Ma talle mõni aeg tagasi ütlesin, et sa oled nagu kuivatuspaber, tilgutad piisa peale ja sellest saab hetkega suur meri.

tore on selle juures vähemalt see, et ta teab, mis on kuivatuspaber.
aga kuivatuspaberi nõrk koht on see, et pole sugugi kindel, et seitsmes päkapikk on positiivne.

ise triikisin, triikisin. ja köhisin, köhisin, köhisin. täitsa ulme, kuidas kogu see kodune mansahvt siin juba paar nädalat vahelduva edu ja vooluga vindunud on. kopp on täiega ees juba.
õhtul saime tunnikeseks ikka välja ka. hea oli.
küll linnud alles laulsid.

Wednesday, April 11, 2018

Päeva sònum

No mis me siin ikka. riputasin esimesed kindad, sallid, mütsid akna taha. saapad puhastasin ja panin karpidesse. vaip läks õue nöörile. väike poe ja värske õhu tiir. aga endiselt tatiselt ja röginal. pusime.

vastu tuli kas
a) väsinud
b) tüdinud
c) tõbine
d) vihane
e) tusane 
või siis
f) kombinatsioon eelnevatest
vastus.

kuidagi ebamààrane tunne jäi, aga õnneks mul siin veel liigset träni, asju ja tolmu, mis kevadega alati nähtavale ilmub, ikka jagub, et kõiksugu üle-mõtted ja tunded sahmimise ja tuulutamise alla matta.

Tuesday, April 10, 2018

Pisarad enampakkumisel

Tegin eile suure plaadi pisarakooki, vàga ilus ja maitsev tuli, aga. Giovanni sòitis ju àra, Tudeng on endiselt Soomes, Troonipàrija Taanis. Ruudi kùll kuskil on, aga tema eelistab pigem soolast.
Nùùd me siin oleme, kolm naist ja plaadikook. Ainuke, kes meist kolmest seda endale kùhvliga lubada vòiks, on too kòige pisem.
Ma ei tea, mida ma kùll eile mòtlesin. Tàiega probleem, noh.

Monday, April 9, 2018

Kõik hea on alati ka plahvatusohtlik

Mäletan, et nuhutasin kohvi lõhna juba siis lummatult, kui ma veel kohvi ei joonudki. ja ma ei tea miks see tunne, aga just kohvi assotseerub mulle mingil põhjusel tumedate punase veini pudelitega. ainult tagasihoidlike, mitte edevate siltidega. kuigi olen viimase poole aasta jooksul joonud ehk paar-kolm klaasi punast veini, siis võin täiesti lummatult ning absoluutselt lõputult imetleda punase veini pudeleid. 

puzzle sain ka juba ammuilma kokku. võib öelda küll, et ma lihtsalt kadusin selle sisse mõneks päevaks, kulutasin sellele paaril päeval oma iga jumala vaba hetke. jäin mõtlema, et puzzled võiks minu jaoks vabalt sümboliseerida igavikku, kui juba tükid laiali laotatud, siis see pilt lihtsalt imeb su endasse. aeg kaob linnutiivul ning tunnid libisevad täiesti märkamatult su elust. ma isegi mõtlen, et see võiks olla tegevus, mida saab nimetada suurimaks aja raiskamiseks, sest sa lausa loobid aega üle õla, justnagu ei saaks see iialgi otsa.
ning samal ajal on praktiliselt võimatu sellele tõmbele vastu saada.

Giovanni sõidab ilmselt juba homme nii kümneks päevaks Saksamaale. ta hoiatas mind selle sõidu osas sel korral tegelikult juba reedel ette, aga täna hommikul ma enam ei suutnud ning nutsin ühe korraliku peatäie. see on minu jaoks ilmselegelt liiga pikk aeg, kuidas ma ei taha, kuidas ma küll enam ei taha  maailmale ega endale midagi tõestada ega olla iseseisev ning tublim, kui olen.
jumal, kui emotsionaalselt me võime tülitseda ning kui vastik ta mõnel hetkel võib olla, aga iga jumala hetk, mis neist plahvatustest väljaspoole jääb, ta meeldib mulle. vaatan teda ja ta meeldib mulle. vähemalt sama palju. ikka veel.
mul on tunne, et olen täiesti lootusetu. ja siis ma nutangi. sest ma ei leia enam mõtet teha nägu, et mu elu mulle korda ei lähe.

eile käisime oma pühapäevaõhtusel kohvikuringil. Pääsust on tänaseks juba täiesti tõsiseltvõetav kohvikukaaslane ning koogisõber saanud. selle väikese inimese koogiarmastus aga on nii uskumatult suur, et otsustasime, et järgmine kord peaks talle vist juba päris tema enda maiuse tellima.

Tuesday, April 3, 2018

"Oma ema matustele"

ma ei tea, mis needus Kodutunde saatel ühtäkki peal on. alles oli uudis, et maja, mida Kodutunde tiim taastada aitas, põles kogu täiega maha. vaevalt jõudis see kaduda, kui juba tuli uudis, et ootamatult suri saates abi saanud noor 27-aastane pereema ja naine, kellel oli kuus last, viimane kõigest nädalane. ja nüüd siis saatejuht ise. ausalt, ma mõistusega saan aru, et see on juhtunud, aga ma ei suuda seda ikka veel uskuda. täna öösel ei saanud ma pool ööd magada. siiani on tunne, et kohe-kohe öeldakse, et see on siiski vaid eksitus ja...täitsa absurd ühesõnaga!

lugesin täna Epu ääretult kurba ja ilusat järelehüüet ja mulle tuli meelde, et möödunud jõulupühade ajal Hiius sirvisin üht kollast ajakirja, kus oli pikem lugu Veronika Portsmuth'st. kui tema ema suri, olid nad õega mõlemad veidi üle kümne aasta vanad ja nüüd, kus nad on mõlemad juba 40 lähedal, pole nad sel teemal õega siiani kordagi rääkinud. minu arvates ütleb see kõik, mida vanema surm lastega teeb.

ja siis ma mõtlen, et isegi blogi maastikul on paar blogijat arendanud teemat, et lapsed on juba piisavalt suured ning neil võiks olla ilma emata koguni parem.

see on väga kohutav! ma ei tunne isiklikult ühtegi neist emadest ega lastest, aga nii valus ja ängistav on ainuüksi mõelda, mis siis veel neist endist rääkida, kes leinaga reaalselt hakkama peavad saama.
minu siiras kaastunne Signe perele ja lähedastele!

Monday, April 2, 2018

Tuhat ja tuline

Käisime eile raamatupoes ja ma ei tea, kas sellepärast, et Pääsu on meil lausa hämmastavalt suur puzzletaja ja see on nakkav, aga igal juhul ostsime sealt sel korral muuhulgas ka endale Giovanniga ühe tuhandese pusimiseks kaasa. kodus tegime kohe lahti ja läksime päris hoogu, kuniks Pääsu juba väga vihaseks sai, aga jah. otsustasime, et kui kokku saame, siis paneme selle Suvekuningriigi häärberi seinale. või siis ei pane ka, leiame pildile hoopis siin kodus õige koha. seda ei saa/tea päris täpselt enne öelda, kui pilt lõplikult koos.
igal juhul mulle see jubedamalt meeldib.

tegelikult läksin Karl Ove Knausgaard'i kolmanda raamatu järele. eelmine suvi lugesin esimest osa ja suures plaanis sai lausest ma vihkan võimu, mis tal minu üle on mu enese SUUR võitlus terveks ülejäänud poolaastaks, tegelikult võikski see vabalt olla ka mu eelmise aasta märksõna. pean tunnistama, et sellele kulus hulka auru ja energiat, üks vahe tundsin, et lihtsalt füüsiliselt enam ei jaksa kedrata, aga tänaseks on kogu mu vaev päädinud siiski oluliselt suurema leppimise, paika loksumise ning rahuga mu sees. see oli vajalik.
väikse lõpumärkusena olgu öeldud, et vaadata tuleks  lausele just lapse ja vanema kontekstist lähtuvalt.

see on teema, mis aastatega mu sees aina enam ja enam on võimendunud ning selgust ja väljapääsu otsinud.
tahaks sellest kohe eraldi kirjutada, aga ma ei tea, kas ma oskan.

Wednesday, March 28, 2018

Abielus tuletõrjujaga

 Gevadet`d oodates!
Giovanni töö sisaldab muuhulgas ka seda, et kui kuskil kaugemal midagi rivist välja langeb, siis ta helistab mulle ja ütleb, et nüüd on nii, et täna õhtul Soome. või siis Rootsi. või Saksamaale. kaheks, kolmeks, neljaks päevaks, kuidas kunagi. ja eile taas kord täpselt nii läkski. esimene hetk on muidugi, et what the f***, sest mul on just selleks õhtuks plaanid, aga siis lähen Pääsuga tunnikeseks värskesse õhku ja klaarib täielikult ära.

õhtuks olen juba harjunud. ja siis on juba vahelduseks päris tore. vat kuhu ma mõne aastaga minutite ja tundide lugemisest välja olen purjetanud.

täna hommikune power walk on meil plikadega ka juba tehtud. õu oli sel kellajal veel selline liuka, et ma ei valeta, kui ütlen, et Pääsu kukkus vähemalt 25 korda istuli.

ma ei tea, millest see õhk seal õues täpselt koosneb, aga ma olen alati peale seda, kui olen päevas tunnike-poolteist värskes õhus viibinud, täiesti teine inimene. oluliselt tegusam ja ilusam ning tunneli lõpus paistab alati valgus. äkki arstid peaksidki antidepressantide asmel hoopis suuremas koguses värsket õhku välja kirjutama.

Tuesday, March 27, 2018

Pühendusega Armukestele

Suveplika hakkas eile õhtusöögi ajal talle omaselt pablama, et homme on isa sünnipäev, kas peaks talle sõnumi saatma või siis ikkagi helistama. isaga seotud teemadel läheb ta alati tohutult sapsu ning ärevile.
täna hommikul keerasin kalendrilehte ja niipea, kui pilti nägin, siis suisa võpatasin, püha müristus, kui sünnipäevalast iseloomustav foto: üks suur massiivne kivilinn, kus madalate majade keskel kõrgub neljast küljest kõrgete müüridega ümbritsetud jõuline ning tahumatu "kindlus", mille ühes nurgas troonib uhke üksik torn.
täpselt see ta on.

üks pisut irooniline inside joke seoses selle tänase sünnikuupäevaga veel, kui Exlife'i sünnipäeval on Suveplika isa nimepäev, siis Suveplika isa sünnipäeval on Teatripäev.

te ei kujuta ettegi, kui palju teine pool seda sõna kohtussaalis ja sellega seotud paberitel söögi alla ja söögi peale määris.
Bon appetite!

Sunday, March 25, 2018

17 kevadist hetke, II osa

 
Seisin täna õhtupoolikul, pikas sinises koduseelikus, must jopp seljas, kapuuts pähe tõmmatud, selg vastu aiaplanku ja ootasin Tudengit, et ta koos kursavendadega lennujaama sõidutada, kulutasin neid oodates oma elust tervelt 23 minutit. umbes 14. minutil mõtlesin, et come on, kaua võib, aga siis jäin mõttesse, kas see on ikka kulu, võib.olla hoopis 23 ilusat minutit mu elus, palju ilusamad, kui midagi mõistlikku tehes.

Saturday, March 24, 2018

Nagu Laupàev, see Päris.


Vedelen siin voodis ja pusin Leesi òpiku kallal, mille ma viimane kord enne keele tundi raamatukoist ostsin. on ikka kirjeldamatult ùber mònus tunne, kui ùhtàkki loetust aru hakkad saama. kàed vòtab suisa erutusest vàrisema.

ùhtlasi vabandan oma eelmise postituse pàrast. ma ei tea, mis mania grandiosa mul parasjagu pàhe lòi.

Thursday, March 22, 2018

Ajalooline hetk

Saatsin esimesse kohta CV ja soovikirja. Homme plaanin saata samad soovid ka teise kohta.
kummaline on see, et korraga pakuvad tööd kaks organisatsiooni, kus ma aegade hämarusest juba oma südames töötada olen soovinud.

samas, kui peaks sündima ime ning peaksin jääma kuidagipidi sõelale, siis on paanika, kindel see. esiteks, et äkki pean minema vestlusele ja teiseks, et ega ma enne sügist tööle minna kohe üldse tegelikult ei tahaks.
samas, sõelale jäämine oleks mulle praegu iseenesest vajalik, selline korralik pingutus ja väljakutse.

aga...kui ikka...siis...ma ei teagi...isegi mõelda ei taha....julge...süda veits taob....silmad kinni vajutasin send nuppu.

huh.

Saturday, March 17, 2018

Seeriast "17 kevadist hetke"

Soojalt paitavad päikeselaigud voodi peal. sellistel hetkedel suudan ma muide samastuda kassiga. kui mitte päris üks ühele, siis vähemalt aiman, mida nad sedasi soojas poolvidukil silmadega lesides tunda võiks.

loen lehti. teemad, kus endal teadmisi napib, arvamus kujunemata. kogun erinevaid vaatenurki, lähenemisi, mõtteid. nagu ikka, kui täpselt ei adu, aga püüan siiski leida seda oma seisukohta. päris ilma tundub ka kuidagi nadi ja pidetu.
rahaga või rahata?, muinasjutud versus nutiseadmed?, samadel teemadel risti vastupidised artiklid, väited.

(sula)raha

muinasjutud versus nutikas
Tõnu Ots mõtiskles Lääne Elus (ja Tõnu Ots mulle sobib), et Max Planck (Saksa füüsik, kvantteooria rajaja – toim) ütles, et on olemas piir, mis määrab eksistentsi olemuse. See on üks veider arv, kõige väiksem energia hulk, mis saab universumis olemas olla. Pärast seda ei ole enam miski võimalik. Mina olen jõudnud arusaamisele, et piiriks on inimaju loogiliste arusaamade võimekuse piir. Nagu kiiruspiiranguga autoga – vajuta gaasi, kui palju tahad, kiiremini edasi ei lähe. Nii on ka inimajuga – ära uuri, edasi niikuinii enam ei saa. Jäävad vaid oletused ja esoteerika

panin kõik artiklid ja mõtted kokku ja konstanteerin, et peale oletuste ja esoteerika jäävad veel depressioon ja enesetapp.
niigi palju segadust ja infomüra ainult võimendab seda, otsustage ometi kord midagi ära.
kergelt nagu hulluks ajab juba, aga psühhiaatreid napib sellises infokülluses juba praegu.

Friday, March 16, 2018

Arhiveerin

Pääsu keerutab peos oma glammy vestikese südamekujulist nööpi.
Pääsu ei tea üldse, mis see on....äkki vist see on...eeee....post, sätib ta oma mõtte ja sõnad järjekorda. kõlab nagu klotsidest torni laoks, läheb ümber-ei lähe-läheb ümber-ei lähe.
meie Giovanniga vaatame teineteisele samal ajal heldinult otsa ja naeratame totakalt. hingatagi õieti ei söanda.

kuulan ja mõtlen, et minu prantsuse keel mõjub tõenäoliselt umbes sama moodi. selle väikese vahega, et minu puhul ei mõtle seejuures äkki vist enam keegi, et nii armas.

Thursday, March 15, 2018

Nõutus

Eile, täpselt kell 19.38 kaalusin prantsuse keele tunnis päris tõsiselt, kas tõusta püsti ja lahkuda sõnagi lausumata või mitte. ikka kõva võitlus käis iseendaga. eelmisesse tundi ma polnud olude sunnil jõudnud ning eks eelnevadki tunnid vajaksid enamat kodust tööd ning pidevat üle kordamist. ja kuna ma ses osas just ülemäära usin pole olnud, siis avastasin end ühtäkki seisus, kus ma mitte midagi aru ei saa. jumal tänatud, et see ei tulnud mulle üllatusena, et oli ainult aja küsimus, millal see hetk kätte jõuab ning kõik mis sel hetkel tuleb teha, on silmad korraks sulgeda ning nui neljaks paigale jääda.

nii palju ebamugav see siiski oli, et täna Päskini päevase magamise ajal võtsin otsustavalt kätte ja hakkasin õppima. enda arvates jõudsin nibin-nabin õpikud avada ning paberid laiali laotada, kui juba kuulsin väikeste jalgade padinat. oot, mis mõttes, juba ärkas? aga kui kella vaatasin, siis oli kak raz poolteist tundi möödas. pooooooolteist tundi?, ma alles jõudsin sisse elada

olen lugenud päris mitmeid edulugusid, kuidas naised laste kõrvalt koolis käivad ja kodus õpivad. ma ei tea, mida mina valesti teen või ei tee, aga ausalt öeldes ei saa ma aru, kuidas see võimalik on. ma ei saa isegi ühe keele õppimisega hakkama. kõike muud oleks ju samuti vaja teha ja ausõna, ma pole kodutööde ning toiduvalmistamise osas kaugeltki üleliia nõudlik. kui kõike lapse üleval oleku ajal teha, hakkavad mind jällegi vaevama kohutavad süümekad, kui pean talle pidevalt korrutama, et oota-oota, kohe-kohe. teen seda enda arvates juba niigi piisaval hulgal, rohkem nagu ei tahaks. lapse kõrvalt enda välja lülitamine ning õppimisele keskendumine ei taha mul samuti kuigi hästi õnnetuda. ehk siis jäävadki hilisõhtud, kui peale lapse magama panemist annaks umbkaudu tunnike lisaks pusida, aga selleks hetkeks olen jällegi nii väsinud, et vähemalt mu enda arvates ei tasu see vaev ennast ära, sest nii hilise õppimise kasutegur tundub mu jaoks äärmiselt väike.
nokk kinni, saba lahti, ma ütlen, ehk kuhu see koer siis maetud on? karauul!

Monday, March 12, 2018

Inimeseks olemine

Pruugib talvel vaid hetkeks end unustada, kui ma juba näpsan ta selja tagant ning pesen siuh-säuh mõned aknad puhtaks.
tulemus mõjub nagu hommikune kohv. pmst võib päeva kirja panna.

Friday, March 9, 2018

Tänane päevakangelane

sünnipäevalistega
Vanaisa, vanaema, ruudi koos oma rohepeaga (või oli sinine?), Suveplika.
Troonipärija on Taanis ja Tudeng Soomes. tööl.
Tavaline kodune võileiva- ja küpsisetort.
hunnik õhupalle ja suuremaid ning väiksemaid kaisukaid läbi ajaloo. kingitus on muidugi ka. nii vanad me päris pole, et selle unustaksime.

10,9 kg ja 86 cm. täna hommikused kabariidid.

Wednesday, March 7, 2018

Kui öeldakse, et "jooksed peaga, nagu vastu puud", siis see on just täpselt midagi sellist

Suveplika soovib, et me Pääsuga teda kooli saadaksime. alguses püüan lihtsamalt ja vastan üksnes, et täna ei mängi välja. loll lootus muidugi, nagu ma ei teaks, aga ikka millegipärast proovin. Suveplika laseb edasi, saatku me teda kooli. nüüd seletan pikalt, miks see täna võimalik pole, sest Pääsu on väsinud ja jääb kärus magama ja siis ma ei saa teda üles tassitud, sest ta ärkab üles ja kui ta ei maga oma und täis, siis sa ju tead, et ta on hiljem väsinud ning kogu ülejäänud päev ja õhtu saab meile kõigile keerulisem ja närvilisem üle elada. umbes nii ja veel pikemaltki. mille peale umbkaudu viis sekundit hiljem pöördub Suveplika Pääsu poole, Pääsu, kas te tulete mind kooli saatma? surun korraks hambad tugevasti kokku, pigistan silmad kinni ning vastan väga rahulikult Pääsu eest, tead, ma tahaksin sind praegu lüüa. Suveplika ajab silmad suureks ja pärib imestunult, miks. umbes nii, nagu ta ei teaks, aga vahel ma mõtlen, et äkki ta tõesti ei saagi aru, nagu matemaatikast näiteks. sest see on vaimne vägivald, vastan mina.

vestlus siinkohal ei lõpe, aga ma omavoliliselt selle koha peal katkestan.

sest nii on kogu aeg. lõputult. üks teema saab vaevalt lõppeda, kui peagi jõuame juba järgmisega samasse punkti. ma arvan, et olen sellest Suveplikaga vist küll miljon korda rääkinud, selgitanud, mida ma tunnen, kui olen talle enda arvates asja püüdnud nii hästi ja rahulmeelselt ära seletada, kui oskan ning suudan. mitte lihtsalt, et ma ei tahaks või viitsiks, vaid milles on põhjus, miks ei saa või ei tohi või. aga tema surub edasi. ja ma lausa näen, kuidas kogu mu hea tahe ning aeg sel samal hetkel justnagu luuaga minema pühitakse.

ma veel kuidagi mõistaksin, kui ta oleks väike. loomulikult pole ta veel kaugeltki suur, aga siiski kaheksa ja pool. lisaks need miljon korda. ja heauskset katset.  kohe-kohe hakkan lootust kaotama, vasardab pidevalt peas. kuigi arvasin täpselt samamoodi juba aastaid tagasi. kõige rohkem vist kardangi, et äkki ühel päeval siiski kaotan. väsin Suveplika kuivast nahast. mis siis? hoolimata sellest, et olen ema. sest kõige rohkem ju hirmutabki mõte, et mina, ema.

olen üritanud talle seletada, mida selline käitumine endaga kaasa toob. mida rohkem ta elus nõuab, seda vähem ta saab. kuni selleni välja, et ühel hetkel võib ta jääda täitsa üksi. aga ta ei saa või siis ei taha seda kuulda ega mõista. ma tõesti ei tea. kas ta peakski?

sellest hetkest, kui ta sündis, keerleb tema läheduses olles kogu elu tema ümber. kõik teised on muidugi samuti olemas ning saavad oma hädapärase kätte, aga peamine jõud, energia ning tähelepanu läheb ikka ja aina talle. ma ei tea kuidas ta seda teeb, aga teeb.

see tundub nii ebaaus. ta võtab ebaproportsionaalselt suure ampsu minust. ja teistelt.
miks nii palju? ja mille eest?

tegelikult ajab see nutma. ja eks ma vahel nutan ka. kogun kokku ja siis nutan. lohutamatult.
sest ma kardan, et.

Tuesday, March 6, 2018

Vòit

Tàna òhtul sain endast jagu ja ei sòònud òhtul kell kùmme vòileiba tuunikala ja majoneesiga. tòenàoliselt koguni kahte, kui esimesele juba jàrele andnuks.

apelsini, seevastu ,toppisin aga enne vòimalikke vòileibu peaaegu tervelt suhu.

Sunday, March 4, 2018

Tàna olen Linn


Kui isa on mòned pàevad àra komandeeringus, hakkab laps isa vòòrastama. emale on see hàsti tuttav, see teeb emale lapsega elu muide palju kergemaks. laps kàitub isaga siis kohati nii...ebaviisakalt, et ema hakkab ennast millegipàrast sùùdi tundma. aga laps harjub ònneks kiiresti. koguni nii kiiresti, et kui ta mòned pàevad isaga koos on olnud, nòuab ta magama jààdes lisaks emale ka isa, issi kàest kinni, nutab ta ahastavalt voodis. isa tuleb alati, see teeb talle ròòmu, sest isagi on kòigest inimene.  miks selle eest palka ei maksta, mòtleb ema. miks (andme)side vòòraste vahel on olulisem, kui side làhedaste vahel.

Saturday, March 3, 2018

Ma vist ise eelistaks Irist. Aga Evestus ja Nika sobivad ka sama hàsti.

Friday, March 2, 2018

Ostsime Pääsule peagi saabuvaks sünnaks jooksuratta. saate aru, ongi juba Kohe-Kohe Kaks. ma poleks iial arvanud, mitte iiial, et see sel korral nii kiirelt käib.


sõpradega
Päike kangutas hommikul termomeetri akna taga koguni nulli. selge see, kes väljas juba tegelikult peremees on. samas, olgem ausad, ega ma talves enam ilu ei näe ka, rohkem selline hambad ristis pigutamine, mis on alati veidi piinlik. mis tähendab, et juba mõnda aega naudin hoopis seda iga aastast värsket ja kerget õhku ning peagi saabuvat oluliselt suuremat liikumisvabadust, mida kevad endaga kaasa toob.
päike on ainult liiga ere, aga sellest olen juba varem rääkinud.  kohe ärritab. on teine liiga intensiivne ja pealetükkiv. võiks võrrelda pioneerijuhiga, kes elu maamunal kindlal sammul edasi viib, aga minusugust kohutaval kombel väsitab. samas toa kütab juba soojaks küll. see on jällegi mõnus. kui saaks ainult kuidagi tagasihoidlikumalt.

eile kirjutasin tööandjale, tean, et mu senise töö sisus on minu äraolekul hulka muudatusi toimunud, koguni töö kohta on muudetud. ma ei tea, mida ma lootsin, aga vastus tuligi selline, nagu arvasin, nii et võin vist nüüd öelda küll, et sinna tagasi ei lähe. veidi hirmutav on seda niiviisi kõva häälega endale välja öelda ja siia kirja panna, aga ega selle mitte tegemine mind tollest ebamugavusest, mida sellised kirjad endaga alati kaasa toovad, samuti päästa.

ma tegelikult tean, kus tahaksin töötada, aga pelgan, kas seal nii palju palka kätte saab, kui mul kõige hädapärasemalt vaja oleks, mis on umbkaudu 550 eur. number 670 oleks juba igati ok. sellest enam oleks ainult puhas boonus. aga eks ma hakkan tasapisi sellele esmalt nüüd veidi mõtlema ja siis tegutsema. väga kaua enam silmi kinni ei pigista. mul pole pääsu.

Thursday, March 1, 2018

Rahutu(s)d

Mu Lemmikumast Lemmikum laps. Mu Piibli autor.
Ühest Tilda postitusest jäi kriipima: ma olen nii väsinud ta kuivast nahast. samavõrra lõikavalt töötab muidugi ka kedagi iseloomustav sõnapaar, nagu jahtunud kohv.

mulle tuli kohe meelde mu Piibel, kus üks mees kirjeldab, kuidas ta mõttes juba neli kuud peale abiellumist vähehaaval oma kohvrit pakkima hakkas. ikka nii, et mida suurem oli kuritegu, seda suurem riietusese kohvrisse läks. no näiteks, et iga kord, kui sa kuivatatud ploome sõid, kurat, keegi ei söö kuivatatud ploome niimoodi, lahmides ühe ploomi teise järel sisse nagu sina lahmid - ja matsutad!, siis iga ploomi peale pakkis mees ühe oma soki. ning iga kord, kui sa oma suures inetus kootud kampsunis, mis sulle nii väga meeldis, laiutasid diivanil ja viitsisid vaevalt suud lahti teha, et mind siia-sinna kamandada, peaaegu röhitsesid välja oma käsklusi, kas sa võiksid nii kena olla ja mulle kaasi piima tuua, kas võiksid nii kena olla ja mulle ühe õuna tuua, siis kõigil neil kordadel pakkis ta ühe oma linase särgi. ja aeg-ajalt, kui ma oma sõrmedel sinu hõngu tundsin, võis mulle pähe tulla terve ülikond ära pakkida.

loetelu oli muidugi pikem, kui välja tõin, aga siiski piisavalt võigas, et mulle juba 20-aastaselt mõju avaldada ning mõtlema panna. mõistsin, et see on suurim vägivald, milleni ei tohi suhtes välja jõuda. see tuli ja jäi mu sisse ning peale seda olen seisnud ikka aeg-ajalt peegli ees ja endalt küsinud, peeglike, peeglike seina peal, kas olen ta kuivast nahast (või ainult hetkel) väsinud?  nüüd tuli see koos Tilda postitusega taas üles. ja ma mõtlen, et lihtsalt närvidele käimised ning klassikalised emotsionaalsed kodusõjad koos nõude loopimisega on tegelikult nohu võrreldes sellise külma, vinduva, hillitsetud, vaoshoitud tülgastuse ning põlgusega.

kus pelgalt närvidele käimine läheb üle kalgiks vihkamiseks. ma ei kujuta ette, mis võiks olla ühes koos olemises jubedam, kui liiga palju hiljem kuulda, et su elukaaslane on juba pikemat aega sellise suhtumisega su kõrval vindunud? mis mõttes ta on terve selle pika aja vaikinud? kust võetakse õigus ja südametus me kõigi piiratud aega raisata?
ja samas, kas tõesti on võimalik, et kõrvalseisja vaistlikult neid mürgiseid pilke ja silmist kumavat kalkust ei märka ega taju? ka too hangunud olek ning tõrjuv lähedus pole tunnetatav?

igal juhul on see ääriselt hirmutav., et võib olla võimalus, et ei märkagi. kui kõik, mis alles on jäänud, on sulaselge: sulaselge viha, sulaselge hirm, sulaselge põlgus, sulaselge ahastus.

ma pole näinud ei Sügisballi (kui see oli sealt) ega pole raasugi kindel, kas ma oma postitusega nüüd teemast mööda ei pane.

aga anyway, see oli ikka nii karm ja mul on nüüd veidike kergem.

Wednesday, February 28, 2018

Nostalgialaks


Puhastasin EV100 sünnipäeval noa ja kahvliga kilu. neli kilu enne lõppu väsisin ära. Giovanni sai ka oma päritolu näidata, puhastas lõpuni.
tordiviilud ostsime Haapsalust, Müüriääre kohvikust. huvitaval kombel oli seal isegi mõni vaba laud. kui hommikul vara enne jääteele minekut Giovanni Olümpsi tordi järele saatsin, siis lookles saba leti äärest fuajee teise otsa välja. tundub, et me polnud kuigi originaalsed. loomulikult andsin Giovannile telefoni teel loa tundideks järtsu mitte passima jääda. egas me ENSV enam ela.
muidu panen/me end õhtuti EV sünnipäevadel ikka veidi pidulikumalt riidesse ka, aga sel korral olime koduriietes. Luule Komissarov lohutas, et nemad on ka kodus sel päeval koduriietes. hakkas kohe kuidagi kergem.

Tuesday, February 27, 2018

Oodatud lapsed

Lugesin Kuidas kasvatada inimest, kes mõtles nii:
Vastuvõtule beebiga tulnud Hannes Hanso ja tema abikaasa saavad minu poolt plusspunktid, sest kuigi võib ju küsida, et kas 12-päevase lapsega peaks ringi käima, siis minu arust andis see natukene signaali – andis ju presidentki mõista, et kui me tahame rohkem lapsi, siis ei tohi me ühiskonnana kätt ette panna sellele, et nende laste vanemad, eriti emad, endiselt ühiskonnas osaleda saaks (president rääkis valdavalt töötamisest, aga minu arust võib seda üldistada küll). Ja kui laps ise ei protestinud, siis ma leiangi, et miks mitte. Julge samm igatahes.

mina jällegi vaatasin eile Terevisiooni, kus mulle tundmatud mees ja naine kommenteerisd presidendi kõnest väljanopitud mõtteid. üks neist oli seesama, millest eelpool toodud postituses juttu, et oodatud lapsed peaksid saama sündida. President ei pidanud silmas siis raha, vaid nimelt ühiskonna hoiakuid ja toetavat suhtumist.

ja siis too mees kommenteeris, et jah, näiteks kasvõi lasteaiad võiks olla paindlikumad, mis tähendab, et ei peaks lapsele täpselt kuueks-seitsmeks järgi tormama. 

ma ei tea, kas teile ei kõla imelikult ja vastuoluliselt, aga oodatud laps, kellele lasteaeda õhtul kell pool kaheksa järele minnakse, sest vanemad peavad tööd tegema?

mis ma sellega öelda soovin on see, et mulle jällegi tundub, et me räägime nii öelda lapsesõbraliku ning toetava ühiskondliku turvavõrgustiku vajadusest, aga inimesed näevad ja ootavad selle taga üha enam seda, et lapse sünniga nende elus suurt midagi muutuda ei tohiks. neil paistab justkui aina enam olema õigust nõuda, et nad saaks oma elu jätkata täpselt samamoodi, kui enne lapse sündi, vat muidu ma ei sünnita. mis tähendab, et nad peaksid saama elada aktiivset seltsielu ning neile peavad olema loodud võimalused väisata endiselt kõiki üritusi, mis seni. nad peavad saama omada samal hulgal vara, adrenaliini, reise, võimalusi, pangalaene ja mida iganes ilma, et nad peaks lapse sünniga seotult ehk mõni aeg veidi piskumaga läbi ajama, veidikenegi oma senisest elujärjest tagasi andes. peale emapalga lõppemist peab neil olema võimalus kohe samadel tingimustel tööle naasta, sest muidu haihtub enam-vähem päeva pealt mulle täiesti segastel asjaoludel nende tööalane kompetents,  st kõik see, mis neil tööle kandideerides ja tööl käies ju olemas oli. nende lapsed peavad saama käia lasteaias, kus alati rõõmsameelsed, lahked ja puhanud lasteaiakasvatajaid nende oodatud võsukesi ilma lapsevanematele süütunnet tekitamata varavalgest hilisõhtuni kasvatada ning armastada tahavad ning jaksavad.
jne,jne.

ja siis räägib too ema uhkel toonil, kuidas nad on oma vastsündinud beebiga juba pool Eestit läbi on sõitnud. praegugi tulevad Saaremaalt. on EV100, arusaadav, kindlasti erilisem koht ja vastuvõtt, kui tavaliselt. loomulikult, raske loobuda. aga ERMis on soe-külm, soe-külm. umbne ja kuskil jällegi uksed suurelt lahti, sest inimestel hakkab halb. ja tohutult rahvast, samal ajal on gripi kõrghooaeg. ja siis on kell juba 23 õhtul, Karmel Killandi intervjueerib lapsevanemaid, beebi nutab nii lohutamatult ema kõhu peal. Ta sõi just kõhu täis, aga on vist väsinud, kommenteerib ema nukrat vaatepilti. mina lihtsalt ei suuda vaadata, kuidagi nii kurb on, panen näpud kõrva ja silmad kinni, tahaks karjuda, mine ometi koju ära! kas sa oled vähe saanud? kas viiest tunnist on vähe? ikka on vaja võtta, mis võtta annab?

minu arvates, me ei peagi lubama ja võimaldama kõike. kõike korraga ei saagi. elus tuleb vahel ka valida.

ja milles see julgus seisnes? pigem nägin ma suurt portsu edevust. õilsa põhjenduse varjus, aga lapsel on ema juures ju ometi kõige parem.

näete jah, last saades ei pea mitte millestki loobuma, räägib pilt. mis on tegelikult sama eksitav, kui Pampersi reklaamide alati naeratavad beebid.

aga äkki tuleks alustada hoopis sõnumist, et oodatud laps on laps, kellele ei PEA lasteaeda järele tormama?

jutt tuli nüüd hüplik, nagu too pidupäeva paljukirutud rosolje. lavastus, mis minule tegelikult päris meeldis. aga ma istusin muidugi  ka terve aja tugitoolis, õndsas teadmatuses filmide tegemisest ning eelarvetest.

Saturday, February 24, 2018

EV 100

Kui Vabariik vaid soovib, siis vaigistame tuule ja kõnnime ka vee peal!


Thursday, February 22, 2018

Imelised talveilmad, imelised.

näe nii
Saan aru küll, et seniks, kuni temaga pole midagi hullu juhtunud, ongi sel Väiksel My'l keeruline aru saada, miks ma soovin, et ta trepist alla minnes kuskiltki kinni hoiaks. kuid vaatamata sellele, isegi juhul, kui palun tal käest kinni võtta ja ta sõnakuuleliku lapsena seda teebki, ainul mitte minul, vaid endal käest kinni võttes. siis püüan mina omakorda olukora lahendada ja turvata muul moel, kui tema valikut parandama tõtates. lihtsalt siis ise ülimalt ettevaatlik ning ettenägelik olles:) sest mulle tundub tema lahendus nii võrratult originaalne ja armas, et kuidas teda lõhkudagi. Giovanni, tõsi, peab mind seetõttu sageli liiga leebeks ja vastutustundetuks. aga mina ei näe seda nii, minu jaoks on see täna juba omamoodi ime. ainuüksi lapse sünd ja sealt edasi, kuidas ta näeb ja kuuleb ja kogeb. seostab, sünteesib, analüüsib ja tööle hakkab. ma ütlen, see kõik minu arvates veel rohkem, kui ime.
ja tõsi ta on, et mida vanemaks saan, seda vähem pean vajalikuks (kasvatamisega) sekkuda. kuidas seal Maalehes nüüd kirjas oligi, et peamine, et kka und ja armastust, und ja armastust. kasvatus on ületähtsustatud:)
ja siis vaatan ja kuulan ja imetlengi. ning suuremalt jaolt vaid naeratan totakalt. niimoodi lummatult, ahviarmastusega.

Tuesday, February 20, 2018

Tagajärjed


Peaks riisi keetma ja kana praadima, aga mina siin löön aega surnuks ja unistan. tegelikult suht lennukalt, piirideta ning raamitult. mitte raha ja suuruse mõttes, selles osas ma lolliks ei lähe ja üle ei ihka, aga muidu küll, maast ikka väga kõrgel. umbes nii vabalt, nagu homset päeva ei tulekski, või nii. seda põhjusel, et käisin pühapäeva õhtul Ruudi ja Tudengi juurest läbi ning just viimane oma puht ebaratsionaal-emotsionaal mõtete ja juttudega mu ühepäevaliblika sündroomi taas kord valla päästiski. sest tegelikult on see muretu ebapraktiline vabadust ning õhku ja ilu ihkav sümbol mu sees ju kogu aeg elanud.
ja kes kannatab? no kes, no kes, loomulikult Pääsu. peab tõustes tunnike kauem ootama enne, kui siis süüa saab.
ma ütlen, see liigne suhtlemine on ohtlik. oli seda nüüd vaja.

Wednesday, February 14, 2018

+1, see olen mina

Lennukis öeldakse ka, et esmalt pange hapnikumask endale pähe. ma siis pesingi enda magamistoa akna puhtaks.
kõige paremale sõbrale, sõbrapäevaks.

Tuesday, February 13, 2018

Käbidest


Pääsu vaatab hirmunult, osutab näpuga millelegi tugitooli taga maas olevale ja aina korrutab: sauruse moodi, sauruse moodi.
lähen vaatan, üks väike riidepuu, millel me Pääsu riideid kuivatame, on ülevalt kardinapuu küljest maha kukkunud.
Kas saurus on paha?, uurin mina.
Ikka on, ikka on, vastab tema.

puudutada ei julge. kui oma kätte võtan, siis taganeb.
uus väike tundlikkuse-eri on peale kasvamas. olen Giovannile juba ammu rääkinud, et meist kahest ei saagi kedagi päris normaalset kokku tulla.
riputan sauruse ohutusse kõrgusesse tagasi.

Monday, February 12, 2018

Professionaalne kretinism

olen nüüd FB-s päris mitu korda sellisele fotole sattunud, erinevad suurte ja väikesete tähetedega segamini trükitud kõikvõimalikud sajatused  ja kommentaarid all.

sellega tuleb meelde, kuidas Tudeng siin üks päev me diivanil vedeles ja teatas, et kui ta naisega, kes horoskoope usub veel kuidagi suudaks koos elada, siis inimesega, kes last vaktsineerida ei lase, ta kooselu absoluutselt kindlasti välistab.
õepoja sünnipäeval sekkus ta aga otsustavalt, kui mitu inimest korraga tordil olevat küünalt hakkasid koos ära puhuma: Mis te teete, lõpetage ära, kes seda pärast sööma hakkab!
ja seda, et ta endale kunagi koduloomi ei võta, teatas ta minu mäletamist mööda juba teise ülikooli aasta lõpupoole.

assistent on ses mõttes ikka hulka lihtsam olla, et saab rahulikumalt mune ja vorsti süüa, sassis juustega ringi joosta, hambad mitte kõige sirgemas reas ning kõrvad vähe peast eemale hoidmas. ning isegi torti saab süüa südamerahuga täpselt selle hetkeni, kuniks keegi oma ala asjatundja sult selle teadmatuse mõnu ühel täitsa suvalisel õhtul oma teadmistega röövib:)

peale seda on kööga, minul vähemalt. tort, millelt kümme inimest korraga küünlaid on ära puhunud, enam sellest hetkest alates kuidagi hästi alla ei lähe. sellel häirel muide on samuti oma diagnoos täitsa olemas.

Saturday, February 10, 2018

Raamatute tuules

Astrid Lindgrenil oli erakordselt kena isa, kas pole? 










See Lindgreni lapsepõlve mälestus toob mulle jällegi silme ette sarnase ülesvõtte Antoine de Saint-Exupéry õe poolt kirjutatud lapsepõlve raamatust "Viis last pargis". sellised fotod illustreerivad minu jaoks kõige ehedamalt mõistet: õnnelik lapsepõlv. lõputult soojad ja armsad pildikesed. need kohe paeluvad ja naelutavad, lõputult võiks neid detaile, nüansse, ilmeid uurida ja imetleda.

muuhulgas sain Kuueteistkümnest kirjast teada, et Indrek Koff'i naine ongi Eva. uudu-uudu, tahate teada, siis just täpselt sellistel hetkedel tunnen väga selgesti, kui vähe ma ikka tean ning kui loll olen.

Friday, February 9, 2018

Pahv. ehk sarjast Ahvide Planeet.

Tuli meelde, et nägin kolmapäeva õhtul saates Suud puhtaks Peep Pahvi. oma häbiks pean tunnistama, et mina ei teadnud, kellega tegemist, aga nimi torkas silma. vaatan meest, vaatan nime, vaatan meest, vaatan nime, midagi on, aga aru ei saa, mis siis. kuniks lõpuks plahvatab: Pahv, nagu paavian+ahv.
ma ei tea, kas sellepärast nii kaua painas, aga see mees on küll hämmastavalt oma nime nägu.

aga see minust vist ilus ei ole, aga mis ma teha saan.

Thursday, February 8, 2018

Mängult


Võtsin kätte ja kruvisin selle pisikese pliidikese köögilaua kohale seina. muidu seisis teine suht kasutult juba mõnda aega teiste mänguasjade seas kamina ees maas. pliidi kohal elab Hiimaa Koduvaim, kes peaks kirjade järgi kodu kaitsma ning selle all siis nüüd pliit, mis Pääsu suureks rõõmuks vähemalt korra päevas haput kommi on küpsetama hakanud. Suveplika muidugi jälgib samuti mängu, hiilib nagu kass, ükskõikse näoga linnupuuri ümber ning paneks kommi tõenäoliselt suht silmagi pilgutamata pintslisse, kui kedagi lähedal ei juhtuks olema. laps on laps on laps.

Tuesday, February 6, 2018

Viimasel sekundil tuli ära:)


Täna on jälle see üks muinasjutu ilmadest. aga, aga, kevad hingab kuklasse. küll oli vaevaline ja teadlik see minek, aga lõpuks suutsin meid ikka riidesse panna ja välja vedada. ise oleks muidugi tekid akende ette riputanud, sest täna oli lisaks muinasjutule ka see erakordselt ere ja pimestav variant, aga ikka see laps. kes pinnal hoiab ja päris ära vajuda ei võimalda. ja olgugi, et alguses ei saa hästi vedama, lihtsalt teed ja lähed ja oled, siis varsti hakkab juba väga hea. hiljemalt poole tunni pärast. selle olen ajaga selgeks õppinud.

täna vaatasin Pääsut õues ja mõtlesin, et pole siis ime, et ta selline Väike My meil on, põrnitseb aina altkulmu, surmtõsise näoga. minulapsmisminulaps. hiljem juba toas teda lõunaunne pannes arutlesin omakeskis edasi,  et ei tea, kas peaks Pääsu pärast vähe rohkem Duracelli proovima panna. ma Pääsuga põen üldse rohkem, tõenäoliselt sellepärast, et liiga vana olen tema jaoks juba niikuinii. aga otsustasin siiski, et mkmk, parem jään ikka selleks, kes olen. nagu Mart Laar pühapäeval rääkis, et kõigepealt tuleb mõelda ja mitte toetusele. tuleb teha neid asju, mida ise õigeks pead ja mitte mõelda, milline toetus on. jat, ja egas laps rumal pole, küll tema ka juba mängu läbi hammustab. olen siis juba pigem tõsine ja igav, kui püüdlikult naeruväärne. tundub kokkuvõttes ausam ja parem kõigile.

Monday, February 5, 2018

Tüli

Motoorne rahutus ei anna neil hetkedel ega päevil asu. mitte vähimatki võimalust midagi rahulikult teha, millessegi süveneda. rääkimata nautimisest. mõneti raisatud aeg. ainult liikumine. ja tuim tammumine. kui toas olen. ikka ühest toast teise ja tagasi. mõni asi või mõte näpus. see tähendab siis parim päev koristamiseks ja ära viskamiseks. heas olemises võib teinekord ära viskamine pisut keeruliseks osutuda, jääd ikka näpu vahele keerutama ja otsid ehk paremat kohta, aga nüüd, siuh ja läinud. mitte vähimatki emotsiooni ega kahjutunnet. vastupidi, nii hea kerge hakkab. et siis üks emotsioon ikkagi on.

toad on tolmuimetud, põrandad pestud, vaibad saputatud, tolm pühitud, kapiäärtele unstatatud nipet-näpet kappidesse/sahtlitesse ära pandud.
pläkerdatud aknad riivavad ainult jubedalt silma, aga nendega ei saa kahjuks praegu midagi ette võtta, küll tahaks. aga miinused on. tuleb kannatada. sellised aknad häirivad mind tegelikult rahuajal sama palju. seal pole ajal vahet.

ainult päikest ei talu ma rahutuses kohe mitte teps. ere valgus on kurvana eriti halastamatu ega lase kohe kuidagi olla. tahaks paksud ja rasked tekid akende ette ripudtada, aga ei saa ju, laps on, ei saa päris hulluks ka minna. vahel küll kihvatab, et....mida kõike võiks endale lubada. kui last poleks. tegelikult muidugi usun, et tuleb siiski tervislikum, et laps on. lihtsalt ei tea, millest see pimeduse ihalus sellistel hetkedel tuleb, aga tuleb. samas olen millegi pärast täiesti kindel, et ma pole ainuke.
igal juhul on õhtuvalgus võrreldamatult parem ja säästvam. nagu pai kohe.

huvitav ainult, et lugeda saan. tavaliselt ei saa seda ka. kohe nii hästi saan, et kui saaks, siis loekski. vist mitu nädalat jutti. võib olla ka kuud. umbes nagu Forrest Gump hakkas jooksma. vat selline tunne, ainult mina tahaks praegu lugeda. kohe kugistada. niimoodi aplalt ja mõnuga.
kuniks ühel hetkel tunned, et nüüd, nüüd on korras. saab jälle rahulikult edasi minna ja olla.

Saturday, February 3, 2018

Sõda ja rahu

Käisin eile õepoja esimesel juubelil. tõesti, tõesti, see on kummaline, et õepoiss on sündinud Tartu Rahu aastapäeval ja Pääsu Tallina pommitamise(l). varsti sünnib õel teine poeg, mais. kui nüüd traditsiooni jätkata, võiks see olla kas Euroopa või siis Emadepäev. parem juba siis Euroopa, nii oleks neutraalsem ja võrdsem. keegi ei solvu.
minust enam vastajat pole.

Thursday, February 1, 2018

Eile oli üks suur pidu



Nägin FB-s Eesti Kirjanike Maja kutset ning muidugi osalesin. rahvast oli saal täis ja mina võtsin end kokku ning olen nüüd ühe oma suure lemmiku autogrammi jagu rikkam. samas, üritus ise oli kahjuks igav. Tõnu Õnnepaluga koos astus/istus rahva ette ka Turovski noorem poeg Mattias. saan vast aru, mis eesmärgil ta sinna oli palutud, aga ta jäi minu arvates liialt nooreks ja nõrgaks. ja selle kohta rääkis jällegi liiga palju.
Õnnepalu nt rääkis, et Londonis jooksevad lahtiselt rebased, kes inimesi hammustavad. et üht tema sõpra seal hammustas, ta ise nägi. üldse oleks ma hea meelega ainult Õnnepalu tahtnud kuulata

pidin sealt otse minema prantsuse keele tundi, aga kuna olin juba niigi veidi hilinenud, siis mõtlesin, et tühja kah, kui läks trumm, mingu ka pulgad, lipsan siis parem juba Peolt läbi. vaba aeg ikkagi.


nii tohutu kaua pole käinud. nälg kipub juba pildituks võtma ning karikas on tilgatumaks kuivanud. pea kaks ja pool aastat tsölibaati.

õhtu outfit oli must-valge. see mulle väga sobib, olen seda vähemalt korra ennegi öelnud, et see summutab üleliigse lärmi ja müra ning toob esile sisu. kui seda muidugi on. seekord oli. lisaks viibis peol üks mu suuri lemmikuid (kohe järgmine peale Meryl Streepi), Kristin Scott Thomas.

vanade heade mälestuseks ostsin endale ka pisikese pudeli punast veini, mis mõjus nii, et peolt väljudes ei saanud esimesega hooga aru, kuhu poole see Solaris siis jääbki. aga pole hullu, sellel peol kulus vein igati asja ette. esiteks aitas see ülihästi seltskonda sisse sulada ja kogu muu maailm selleks tunnikeseks enda ümber unustada. teiseks, oleks ka vist päris keeruline olnud seda pidu päris kaine peaga kõrvalt vaadata.
üks Õnnepalu rebane nuuskis ka muide seal pisikeses õuehoovis kohe üsna peo algul ringi. seisatas isegi korraks lahtiste uste vahel, hindas olukorda, aga tuppa otsustas siiski mitte tulla. ja see oli kindlasti rebane, mitte vein.

aga muidu, ülimalt pikantne ja nauditav etteaste. kui mahti saate ja (veel) jõuate, siis astuge ka kindlasti sealt läbi. ma tegelikult ei teagi, kus veel tänapäeval 3 euri eest nii palju vastu saab.

kahju ainult, et Giovanni pidi last hoidma. oleksin väga tahtnud, et ta minuga koos oleks olnud.

Monday, January 29, 2018

Eks igaüks otsustab ise, kuidas nooreks jääda

Mulle on õnneks ainult üks kord elus öeldud: "Proua, vanainimeste riided on meil sealpool." See oli pesupoes. Pöörasin seepeale noorukese müüja poole, tegin püüdlikult väga vana inimese värisevat häält ja küsisin pisut susistades üle poe: "Mida lapsuke? Et pika säärega uhutud aluspüksid on teil säälpool vai?" Kahju, et sõbranna sel hetkel pisarateni naeris. Ta oleks võinud nähtu videosse võtta ja Youtube`i panna. sellest oleks ehk abi teistelgi, kes tahaksid kanda mugavad ja ilusaid riideid, aga pelgavad: kas minu eas ikka võib?

mind ikka üllatas parasjagu, et Aune Past sellest säärase uhkusega rääkis. võimalik muidugi, et niimoodi ümber jutustatuna midagi olulist kaduma läks, aga minus tekitas see küll täitsa vastupidise tunde: piinlik hakkas. ja noorukesest müüjatarist oli hoopiski kahju, vaevalt ta oma nooruses ning püüdlikkuses sedavõrd õpetlikku reaktsiooni ootas.


eks ma muidugi ole harjunud, et mulle mitmed asjad teisiti paistavad, kui paljudele teistele. kusjuures ma ei ütle seda siin sugugi selle pärast, et kuidagi põnev ja eriline välja paista. mkmk, mõtlen seda päris tõsiselt, sest see muudab mu elu tegelikult märksa keerulisemaks.
aga mõtlesin enne kohe päris mitu korda, kui seda kirja panema tulin, sest tundub kuidagi rumal Aune Pasti vastu välja astuda. et kui tema ütleb naljakas, siis justkui peaks olema naljakas.
miks mul siis piinlik on?
kuskil mu mõtlemises peaks olema justkui error, aga ma ei suuda seda üles leida.

Thursday, January 25, 2018

Kas Kirss on alati nii terava ütlemisega olnud?*

Tähendab,
mis ajast seda teravuseks kutsutakse?

see tõeline terasus peitub minu arvates hoopis Lotmani artiklis. see on omaette fenomen ja nii põrgulikult nauditav, kuidas kõrvuti sellise arvamuslooga muutuvad /muunduvad otse su silme all enamus teravusi hoobilt magedaks, emotsionaalseteks, naeruväärseteks, eneseimetlemiseks, provokatsiooniks, lahmimiseks, hüsteeriaks ning draamaks.
kohe nagu piinlik hakkab, kõigi nende teiste ja iseenda pärast ka.

*Toomas Kirssi kriitikud ei loksuta. Eesti Ekspress, Madis Jürgen.

Wednesday, January 24, 2018

Mõjutatav

Eile mõtlesin üht asja, mis polnud ilus. ja õhtul veel midagi, mis polnud samuti ilus. mõtlesin sedasi koledalt otse, mis mind ennastki ehmatas.
selliste mõtete juures ei tohiks olla abielus, omada lapsi, sõpru ning soovitavalt ka töökohta ning -kaaslasi.

vastu ööd hakkasin veel mõtlema, et kui ma kedagi loen, siis hakkan sel ajal mõtlema tema keeles.
see tähendab, et veel kolm päeva tagasi olin oluliselt ilusam inimene, hõljusin Õnnepalu keeles kuskil kõrgemates sfäärides. aga tänane maisus on Sauteri süü. kuigi lapse kakat ma sitaks endiselt ei nimeta ning lilli vitu ette ei aseta. ma ei tea, kuidas nüüd öeldagi, aga selline põhimõtteline otse on iseenesest huvitav ja kohati isegi tervendav, aga säärane rohujuure tasandi otse on igav ning läheb prostaks kätte.

Saturday, January 20, 2018

#feelingproud

sounds like my very first macarons

Friday, January 19, 2018

Kuul(a)sin pealt


möödunud sügisene mänguväljaku-isade outfit
Kiigutasin Pääsut, kui üks ema meist paari sammu kaugusel olevasse lliivakasti oma lapse maha potsatas, ise samal ajal telefoniga rääkides. kedagi teist sel hetkel polnud, mina seisin ja kiigutasin ning paratamatult, ma kuulsin.

naine oli mehega kokku leppinud, et lähevad täna õhtul kahekesi välja, et nii kaua pole ju kuskil kahekesi käinud. otsis hoidja, aga läks siis mehega eile õhtul tülli. lõpuks oli tüli naise sõnul justkui lahenenud/lahustunud. naine oli püüdnud mehele selgitada, et ega ta siis üksi enda pärast, kui nad leiavad aega ka ainult teineteisele, siis on ka nende omavaheline suhe parem ja nii on kõigil parem, ka lapsel. aga kui ta mehelt igaks juhuks lõpetuseks üle küsis, kas homme siis läheme?, vastanud mees, eks vaata kuidas sa käitud.
ning tüli eskaleerunud uue hooga. mis mõttes ta ütleb, et vaatame, kuidas sa käitud?, jagas naine uut hoogu saades oma nördimust.

appi, kuidas mu sees kõik kokku tõmbas. kuidas ma tean seda tunnet, seda jõuetust ning ahastust. sa annad endast parima, mõtled, hoolid, lepid kokku, leiad hoidja ja ootad, nii väga ootad ning siis nätaki, kõik vastu taevast. ning miks enamasti just mehed niimoodi käituvad ning naisi selliste sõnade ja üleolekuga karistavad? seda enam ajal, kui naine on ühes haavatavamas ning kaitsetumas olukorras elus üldse, ehk nende väikese lapsega kodune?

mis mõttes tõesti? mitte kunagi. mitte kunagi ei tohiks üks täiskasvanu teisele vastata, vaatame, kuidas sa käitud. ma mõistan, et teinekord võib mõne tüli käigus tekkida tunne, et milleks minna, aga fuck off, mis inimene sa oled, kui selline alandamine sulle naudingut ja rahulolu pakub. fine, sa oled vihane, oled ärritunud, arusaadav. aga hoia oma lähedast ning anna talle ka selles olukorras võimalus võrdseks jääda. jäta talle tema väärikus, tema olemasolu ning vasta ausalt, et anna andeks, aga praegu peale sellist tüli /ütlemist on küll hetkel tunne, kas suudaksin sulle ikka homme õhtul parim kaaslane olla. või midagi sarnast. kui selleks siis veel tõesti põhjust ja vajadust leidub.

aga.

jälle ma ei teinud midagi, kuigi oleksin pidanud. oleksin pidanud selle naise juurde astuma ja ütlema, et kuul(a)sin pealt ja tal on õigus, mis iganes, tüli või mitte, aga mitte kunagi ei tohiks üks täiskavanu öelda teisele, vaatame, kuidas sa käitud.
ja ei midagi rohkemat.

Wednesday, January 17, 2018

Tähendab


siis kui Tudeng meile Ämericast meeneid tõi
ma sisulist poolt ei puutu, aga kui minister tõttaks mulle appi sõnadega Lõpetage kanakarja kambakas!, siis ... mis saaks olla veel suurem karistus? Ameerika Ühendriigid ja selle president?

Monday, January 15, 2018

Selgeltnägijate tuleproov

Kui ma Ekspressist Kaja Kallase uue väljavalitu iseloomustust lugesin, siis oli mu esimene mõte, see kooselu ei kesta kaua.
härra konkreetne k/ontr/oll.

eks näis, kas pääsen lõppvooru või mitte

Friday, January 12, 2018

Siis, kui keegi teine on lapsega haiglas, jäin mõtlema..

see Jõul sai kõik kokku
Troonipärijaga
sain teada, mis tähendab pidevas liikumises, mitte röökiv ega karjuv, aga selline koguaeg pisut vinguv ja traageldav laps. sain teada, mida tähendab laps, kes vankris algusest peale ei maga ning istevankrist juba kuue-kuuselt aina välja vingerdab. kes peale ärkamist täpselt kuus sekundit voodis püsib ning kes süüa ja magada soovib täpselt nii palju ja vähe, ehk ökonoomselt, kui eluspüsimiseks vaja on.
sain teada, mida tähendab larüngiit ja haigla.

ja kõige rohkem sain teada, mida tähendab laps, kui selline. kui ei saa enam magada, televiisorit vaadata, raamatut lugeda, süüa, duši alla, pikali visata, väljas käia. nii palju, kui tahad. ja siis, kui tahad. teoorias meid muidugi hoiatatakse,, et see juhtub, aga seda enne ikka ette ei kujuta, kui see lõpuks käes on. minu jaoks oli see ikka paras šokk!

Tudengilt
sain teadmise, mida tähendavad kõrvapõletikud, kuulmekile šunteerimine, oksendamise tagajärjel tekkiv vedelikupuudus, kus laps on voodis nagu elav laip. mis on haigla ja tilguti. mis on adenoidid ja operatsioon. epilepsia. salmonelloos. sain teada, kuidas tikriokka torkest saab hakata südame poole jooksma punane joon. mis on peahaav  ja luumurd.

lisaks sain teada, et on lapsi, kes üldse ei nuta ning on alati heas tujus. söövad kõike ja probleemideta ning magama jäävad ka püstijalu. ning on küll väga sotsiaalsed, aga öösel peavad olema nui neljaks oma kodus ja oma vanematega. ja nii kuni  viienda klassini.

Ruudiga 
sain teada, mida tähendab enneaegne laps. platsenta irdumine. võidujooks ajaga ning saatusega. mis on vedamine ja tõeline õnn. mis on küvöös, hingamisaparaadid, monitorid, rohked voolikud. esimene kuu haiglas. mis tähendab mõnekuusel läkaköha. kunagi hiljem kõrge kolesterool. endrokrinoloog.
ja muidugi sain teada, mida tähendab tissitamine. jumalik tegevus, mis sai teoks ainult tänu sellele, et Ruudi ei talunud kunsttoitu. kuni temani arvasin, et mul rinnas piima pole. eelmised poisid läksid pudelile üle juba ühe-kuuselt, just sel totral pühjusel.
et siis Tissitamine, täie rinna ja suure tähega, kuni kolme aastani välja, sellest on lugusid:) aga seda viimast ei pea lugema, kes ei taha.

lisaks sain teada, kui lapse närvisüsteem on tundlikum, mis ei talu rahvarohkust ega uusi kohti. mõistsin ning tajusin esmakordselt lapse kohanemisraskusi võõrastes kohtades. sain tunda, kui suur peavalu ja probleem võib olla, kui laps ei taha käia kuni koolini lasteaias.
ja mida tähendab hea lapsehoidja.

kui Suveplkat ootama jäin, siia arvasin, et tean lastest no kui mitte päris kõike, siis peaaegu kõike. aga eksisin, oi, kuidas eksisin.

Suveplikalt
sain teada, mis on gaasid. kui laps esimesed neli kuud päevad läbi ainult röögib. mitte lihtsalt ei nuta, vaid kohe röögibki. mis tähendab laps, kes ei armasta vannis käia. laps, kes ühest hetkest ka öösiti ei maga. mida tähendab, kui iga pooleteist tunni tagant tuleb ärgata ja nii pea kolm aastat järjest. mis tähendab, kui laps ei võta lutti. ja laps, kes tõuseb seitse aastat igal hommikul hiljemalt kell 7. mida tähendavad alates aastast kuni päästva madlioperatsioonini täiesti lõputuna tekkivad haigused, mis 99% lõppevad 40-kraadise palavikuga ning antibiootikumidega.
sain teada, mis tähendavad sügelised. üle keha olev allergia. et tuulerõugete tüsistus võib olla mädane kõrvapõletik ja villid suus. mida tähendab paariaastasel hambavalu ning 8 hambaauku ning ühel päeval ka narkoosis hambaravi, kui laps ka kõikvõimalike meelistuste, selgituste ning ärarääkimiste katsete tulemusel pole endiselt nõus hambaarsti juures suudki lahti tegema. milline vaevaline läbielamine, aga kui suure kergenduse tooja oli siiski madlioperatsioon, peale mida kadusid hambavalud ja -augud, sagedased palavikud ning antibiootikumid ja ka allergia. mida tähendab erakordne koera ja muude loomade ning putukate kartus. kummaline tundlikkus riiete ja näiteks patsitegemise osas. sain teada, mida tähendab laps, kes autos sõita ei armasta, seal non-stop röögib ning kellega saab pikemaid vahemaid läbida vaid tema magamise ajal. sain teada, mida tähendavad kopsupõletikud ja haiglas olemised. mis on puukborrelioos. suur kasv ning pidev võitlus kaaluga.
sain teada, mida tähendavad tujud. mured suhtlemisega ja sõpradega. sain teada, mida tähendab lapse kooli minek. solvumised. intriigid. kõikvõimalikud kolmnurgad. ning lapsega koos õppimine. sain teada, et see kõik võib paras lisatöö olla.

selle lapsega sain teada, mida tähenab tõeline väsimus. kuid ja aastaid kestev. ümberkukkumiseni ning nädalaid vältava iiveldusega. sain teada, mida tähendab kannatlikkus. kannatlikkus. ja veel kord kannatlikkus.
Suveplika pole halb, aga teda on palju ning tema intensiivus, suhtlemisrohkus ning liigutused/liikumised tõmbavad mind energiast tühjaks, nagu sidruni. täitsa eriliselt. ta on võtnud minult üksinda rohkem, kui kõik ülejäänud neli kokku.
päris kindlasti on selle juures päris arvestatav roll Suveplika isal, st tema puudumisel, sest Suveplika isast on tema kasvatamisel täpselt null abi olnud. alates Suveplika sünnist kuni lahkukolimiseni hoidis ta oma last üksinda paar-kolm tundi vast nii kuuel korral. või äkki seitsmel.

see tähendab, et sain Suveplikat kasvatades ka teadmise, mida tähendab lapsekasvatamise juures tohutu üksindus. teise vanema absoluutne hoolimatus ning ükskõiksus. see on midagi kirjeldamatult  valusat ning arusaamatut.

Pääsu,
temaga olen teada saanud, et hambad tulevad. ja mida tähendab olukord, kus kaalu peab jälgima, aga mitte selle pilguga, et seda liiga kiiresti ja palju ei tuleks, vaid vastupidi, et seda veidikegi lisanduks. sel väiksel põhjusel pole ma varem muretseda saanudki.
rohkem nagu polegi, aga Pääsut pole veel kuigi palju olnud ka.

No ja muidugi
tean ma täna ka väga hästi, mida mulle endale lisandunud aastad mõnele lapsele juurde ja teiselt jällegi röövinud on.
aga see on juba täitsa teine teema

Thursday, January 11, 2018

Üks korraga

Iga kord, kui ma Eestlanna Pariisis filmi näen (ma mõtlen, et see vist ongi mu lemmik Eesti film), tabab mind täiesti vastupandamatu soov prantsuse keelt osata. kuna ma filmi enne aastavahetust taas kord televiisorist juhtusin nägema, siis pole ka ime, et läksin teisele katsele ning alustasin prantsuse keelega uuel aastal uue hooga. see kord siis Prantsuse Instituudis.
täna hommikulgi olen veel eileõhtusest esimesest tunnist totaalselt elevil ja ärevil, aga ma tean, et alati tabab mind iga uue tegevuse juures ühel hetkel ka collapse, kus mulle tundub, et ma mitte midagi ei oska ega mitte millestki aru saa. peaasi, et ma siis sel hetkel jälle ei põgeneks.

Giovanni muide kinkis mulle eelmiseks sünnipäevaks Pariisi piletid, mille realiseerimiseks mul on aega kolm aastat. tunnen, et ma pean seda sülle sadanud  hõrku kingitust õrnalt hoidma ega tohi seda kuidagi ülejala raisata, koguni lörtsida, sest ma endiselt unistan, et jõuan sinna linna ja riiki ühel päeval natuke pikemalt, kui mõneks päevaks või üheks nädalaks.

kui võimalik, sooviksin seda maad veidikenegi enam sisse hingata ning  näpuotsaga prantsuse keelt oleks selle juures ainult suureks iluks.
uhhh!

Sunday, January 7, 2018

Mustrid


Ja nii 200 korda järjest. aga sellest jääb mustri jaoks veel ilmselgelt väheks.

tuhat korda. viissada tuhat korda. miljon korda. kuni 18 aastat välja.
ja nii me oma mustritega surmkindlalt teisi elulahingusse murdma tormamegi. sageli edasises elus endalt isegi kordagi küsimata, miks me üldse kala pooleks lõikame, kui selle ahju paneme.

Saturday, January 6, 2018

Uued kapimagnetid


Thursday, January 4, 2018

20.07

Hiius
No nii, ma lähen nüüd magama. Kas jätan teile teleka käima?
Juba?
Muidugi, vaata mis kell juba on.

Wednesday, January 3, 2018

Jan ja Jaan ja kõik need teised



Kuidas jõuda soovi täitumiseni? tuleb soov ära unustada, sellest lahti lasta. ma usun, et hetkel, kui naist kolmandat korda nägin, mõtlesin millelegi muule. viimasest kokkusaamisest oli möödas mitu kuud. mul on tunne, et teda enda ees nähes võpatasin. kiirendasin sammu, otsustasin naisest mööduda.....ma vaatsin raudtee poole, teesklesin seal nägevat ei tea mida.....üks järjekordne kasutamata võimalus, mis sai selleks ehk ainult minu peas. ja siis ma kuulsin, kuidas naise hääl vormis sõna "vabandage". peatusin, nagu keegi oleks haaranud mu mantlihõlmast. naine nimetas mu nime, küsis minult, ega ta ei eksi. ei, te ei eksi, vastasin ma ja mu hääl kärises.....naine ütles, et kuulas pidevalt mu raadiosaateid ning on kahju, et ma lõpetasin. ma oleksin tahtnud vastata, et valik polnud minu. "Ma ausalt öeldes lootsin teid siin näha," ütles ta siis ning MA OLEKSIN TAHTNUD TEADA, KUIDAS TA KÜLL JULGES, KUI MINA OMETI MITTE.*

seda lugedes tuli mulle jälle meelde viimane emadepäeva hommik, kus me Pääsuga varahommikul jalutama läksime. ilm oli ilus, päikseline, väga vaikne, peale meie polnud tänavatel hingelistki. kui ringiga mänguväljakule jõudsime, tuli sinna meiega peaaegu samaaegselt isa väikse pojaga. poiss paistis Pääsust  paar aastakest vanem. tundsin isa kohe ära, olin teda mõni aeg varem Hommikuterevisioonis näinud, kus ta oma uuest ilmavalgust näinud raamatust ja unenägudest rääkis. tundus põnev, ostsin endale ka ning vahetult enne meie juhuslikku kohtumist emadepäeva hommikus raamatu just läbi saanud. sama altis suhtleja, nagu Hommikuterevisioonis oli ta ka liivakasti äärel. vestlesime põgusalt tühjast-tähjast nagu lapsevanemad liivakasti äärel ikka, aga minu peas vasardas ikka ja aina soov talle öelda, ma tean sind, ma lugesin just su raamatut. 
tõtt öeldes ei teki mul selliseid tahtmisi just iseäranis tihti, tegelikult lausa üliharva. aga sel korral ma oleks kohe väga-väga tahtnud. julgeda. mitte päris niisamsa, vaid seepärast, et ta oli ses raamatus põrmustanud mõne peatükiga mu aastatega aina kasvanud ning kindlamaks muutunud usu, et vaim võiks midagi kehast eraldiseisvat olla. st, kui inimene sureb, siis tema hing lihtsalt lahkub maisest kehast.
ehk siis teaduslikus keeles väljandatuna - aju ei saa olla teadvuse aluseks. 

see uskusmus ei tekkinud mul muidugi päris tühjalt kohalt. nimelt peale Troonipärija sündi kaotasin hiljem tekkinud ootamatu verejooksu tagajärjel väga palju verd. mäletan ainult, kuidas mind jooksuga kanderaamil külma ja kõledasse ruumi lükati, kuidas personal sahmis ja hõikus, mis veri tal on, mis veri tal on? mäletan, et viimaks sekkusin ise, hüüdes, et 0 positiivne ning ise mõtlesin, mis siis, kui nüüd eksisin. kuigi teadsin, et on 0 positiivne. aga ju nad ikka kontrollisid ehk. et siis viimane, mis ma mäletan oli see, kui nõel veeni lükati ja keegi küsis, kas meil seda verd on?
edasi läks nii, et mingil hetkel tõusen oma kehast justkui kõrgemale ning näen kogu ruumi pealt. see kestab mõne lühikese hetke. järgmine, mida mäletan on valgus, kuskil ees, kaugemal ning mina liikumas tohutu kiirusega umbes nagu mööda veeskeskustes olevat kurvilist liulaskmistoru selle valguse suunas. valgus on hästi-hästi ere, tohutult-tohutult soe ning kutsuv ja ma nii väga tahan sinnani jõuda, aga ei jõua. ei jõua. ei jõua.
see tunne on midagi väga erilist, nii kirjeldamatult mõnus, et mul on see meeles isegi täna, kui silmad sulen ja seda meenutan. mitte kunagi varem ega hiljem pole mul elus nii head tunnet olnudki.
millagi ärkan ja see tunne on omakorda kirjaldamatult ebameeldiv, koguni nii vastik, et ei enne ega kunagi hiljem pole ma end elus nii vastikult tundnud.
tahtsin tagasi sinna, kus olin olnud.

ega ma ei tea, mis minuga toimus, mis seisus ma tegelikult olin olnud. kas olukord oligi üldse nii kriitiline, et oleksin surmalävel olnud. aga peale seda kogemust hakkasin siiski uskuma, et kui see ongi surm, siis on see midagi enneolematult õndsat. et miks ei peaks loodus olema surma inimesele meeldivaks teinud, kui ta muidu inimest erinevates olukordades igati aidata ning toetada püüab. näiteks hädaolukorras, kus veri voolab kätesse ja jalgadesse, et inimene saaks vastu hakata või ka kiiresti põgeneda. või siis näiteks mõne õnnetuse või trauma korral, kui inimene minestab, et mitte raasugi ülearust energiat kulutada millelegi muule, kui kohta, kus see sel hetkel kõige hädavajalikum on.

sellest raamatust sain teada, et uskumust, kus meie vaimne olemus, on midagi ajust erinevat, nimetatakse dualismiks. ja et teaduslikud uuringud seda teooriat kahjuks ei toeta. ka sellised surmalähedased kogemused ja kehast väljumised on ajuteaduse sesiukohast täiesti ettearvatavad, kus sel hetkel tekkivad kummalised ajuaktiivuse mustrid võivad tõesti luua teadvuseelamuse, justkui oleks inimene kehast väljunud. selline teadvuselamus võib tekikda, aga igal juhul tekib see ajus. kehavälised kogemused tekivad ajus ja on ajuteadusega täiesti kooskõlas. mis kokkuvõttes tähendab, et teadvus asub tõesti ajus. ja et seega on praeguseks kogunenud teaduslike tõendusmaterjalide valguses teaduslikult mõistlik arvata, et kogu inimese vaimne olemus on tõepoolest vaid mingit laadi ajuaktiivsus.

no vat. nii kukkuski mu dualism vaid loetud minutite jooksul suurde musta auku. kujutan ka seda üsna kenasti ette. elus üle kümne korra narkoosis olnuna tean ka seda tunnet, kus reaalselt ongi nagu must auk, et polegi nagu mitte midagi, mis pole ka iseenesest muide halb, teinekord isegi suur kergendus, aga ikkagi meeldiks mulle see eraldiseisev vaim sellest mitte midagist rohkem.

see tähendab, et raamat justkui röövis minult midagi ilma, et oleks mulle ainsatki alternatiivi vastu pakkunud.

aga kui see välja jätta, siis oli igati tore lugemine. väga kenasti süsteemne. lihtne, selge ja arusaadav tekst ning selgitused. mis mulle väga meeldis, et muu jutu hulgas leidus ka väga mitmeid konkreetseid ja praktilisi soovitusei ning nõuandeid. no öelge, millisele inimesele, kes magab aegade hämarusest kõrvatroppidega ning on kõigis kooseludes varem või hiljem üksi ja oma voodisse jõudnud ei meeldiks lugeda punkti nr 8, kus on öeldud, et  

uni on täisväärtusliku elu alus ning aeg teie ajule. ärge tundke süümepiinu, kui võtate kasutusele abinõud parema une saavutamiseks. elukaasalste, naabrite või muude häälte vastu kasutate kõrvatroppe. kui elukaaslane vähkreb (või NORSKAB, oo õudust, mu isiklik kogemus) ja vahel ärkate (või siis ei saa silmatäitki magada, taas mu isiklik kogemus), siis olge head ja magage eraldi voodites. abielu on püha, aga uni on ka!

lõpetuseks ka tevislikest eluviisidest , mis on populaarsed - inimesed vaatavad kiiduväärt täpsusega, mida, millal ja kuidas nad söövad ja käivad mitu korda nädalas jooksmas. see on vahva! aga kui needsamad inimesed istuvad hilise ööni, nutitelefon peos, siis on see samal ajal irooniline ja kurb. võiks öelda, et me sööme nagu gurmaanid, kuid lõhume aju nagu narkomaanid!

palju rohkem ma möödunud aastal ei jõudnudki. Lisaks Ajust ja Arust veel:

Eesti uued armastuslood. Mart Laar
Neverland. Urmas Vadi
Kohtumised. Kristiina Ehin
Jaanus Nõgisto. Vaatan korraks tagasi. Tiina Lang
Omajuur. Betti Alver
Minu võitlus. 1. raamat Karl Ove Knausgard
Kompass. Jan Kaus
Südame hääl. Siiri Sisask

see viimane oli rohkem nagu vihik, selline üks amps, aga palju väga toredaid mõtteid, millest õige mitmest võiks lausa eraldi postituse teha.

selline äärmiselt tagasihoidlik saavutus. no eriti siis, kui lugesin veel Krsi postitust ning arvutasin, et keskmiselt viie päevaga raamat, kui ma nüüd midagi valesti ei pannud. mõtlesin kohe, et kuidas see võimalik on, seda enam, et ta jõuab veel lisaks lugemisele täpselt sadat ja ühte asja teha.

ja muidugi ma ei küsinud Jaan Arult, et ega ma ei eksi. ning kahetsen siiani. miks ma ometi ei julgenud?

*tekst lühendatult ja minupoolsete kärbetega

Tuesday, January 2, 2018

Hädine algus

täiesti teemasse puutumatu pilt eile õhtust, mis mulle lihtsalt väga meeldib. kui, siis nii palju, et kui Giovanni kodus on, siis annab ta mulle vähemalt võimaluse südamerahuga pikutada ning hädine olla. jaa,
Tegelikult tuleb iga päev ette üks või isegi mitu seika, mida tahaks väga kokku võtta, aga tervis on juba mõnda aega sedavõrd kehva, et mitte midagi nagu pole isu teha. alaselg on jumala pekkis. nii. kuratlikut. kange. ja valus. ning lisaks sellele annavad tunda absoluutselt kõik liigesed: põlved, puusad. hüppeliigesed, küünarnukid, õlad, randmed. moodsas keeles pole see miski elukvaliteet, pigem hädine vegeteerimine.

nii vaevaline ja suur tegemine on sedasi lapsega toimetada (toimetamiseks on seda isegi palju nimetatud, pigem kodus kuidagi hakkama saamine), et täna lõpuks kurtsin oma olemist Tudengile. tema rügab hetkel kolmes kohas tööd teha, kahes erinevas haiglas ja ühes erapraksises, loodetavasti saab ta mind aidata või vähemalt otsa kätte juhatada. jooksu pealt vastas ta mulle, et selg seljaks, aga et kõik liigesed valutavad, siis sellist leidu annavad kas reumatoloogilised haigused või need, mis on peas kinni. ning lubas hiljem ühendust võtta ning pidime pikemalt rääkima.
ja ikkagi, teate, kui tohutult kummaline on tema poole pöörduda. võiks ju arvata, et lihtne, aga pole teps mitte, kuidagi piinlik on kurta. aga ta on siin nii mind kui Troonipärijat juba korra varemgi diagnoosinud ning ravinud. seega, tuleb end kokku võtta. sest temast ongi nüüd nagu päriselt arst saanud. müstika, ma ütlen, see on müstika!

Monday, January 1, 2018

2018

Kallid blogisõbrad!
Soovin teile kõigile (suurt) südant ja palju mõistmist ning vähem eelarvamusi, hukkamõistu ning hinnanguid!
Hoidke endid ja teisi!

Mina jään nüüd huvi ja põnevusega selle aastast Tähekese kalendrit ootama. See suudab alati üllatust ja rõõmu pakkuda. Jaanuar iseenesest on minu jaoks see kõige raskem ja ebameeldivam kuu terves aastas.