Monday, January 29, 2018

Eks igaüks otsustab ise, kuidas nooreks jääda

Mulle on õnneks ainult üks kord elus öeldud: "Proua, vanainimeste riided on meil sealpool." See oli pesupoes. Pöörasin seepeale noorukese müüja poole, tegin püüdlikult väga vana inimese värisevat häält ja küsisin pisut susistades üle poe: "Mida lapsuke? Et pika säärega uhutud aluspüksid on teil säälpool vai?" Kahju, et sõbranna sel hetkel pisarateni naeris. Ta oleks võinud nähtu videosse võtta ja Youtube`i panna. sellest oleks ehk abi teistelgi, kes tahaksid kanda mugavad ja ilusaid riideid, aga pelgavad: kas minu eas ikka võib?

mind ikka üllatas parasjagu, et Aune Past sellest säärase uhkusega rääkis. võimalik muidugi, et niimoodi ümber jutustatuna midagi olulist kaduma läks, aga minus tekitas see küll täitsa vastupidise tunde: piinlik hakkas. ja noorukesest müüjatarist oli hoopiski kahju, vaevalt ta oma nooruses ning püüdlikkuses sedavõrd õpetlikku reaktsiooni ootas.


eks ma muidugi ole harjunud, et mulle mitmed asjad teisiti paistavad, kui paljudele teistele. kusjuures ma ei ütle seda siin sugugi selle pärast, et kuidagi põnev ja eriline välja paista. mkmk, mõtlen seda päris tõsiselt, sest see muudab mu elu tegelikult märksa keerulisemaks.
aga mõtlesin enne kohe päris mitu korda, kui seda kirja panema tulin, sest tundub kuidagi rumal Aune Pasti vastu välja astuda. et kui tema ütleb naljakas, siis justkui peaks olema naljakas.
miks mul siis piinlik on?
kuskil mu mõtlemises peaks olema justkui error, aga ma ei suuda seda üles leida.

Thursday, January 25, 2018

Kas Kirss on alati nii terava ütlemisega olnud?*

Tähendab,
mis ajast seda teravuseks kutsutakse?

see tõeline terasus peitub minu arvates hoopis Lotmani artiklis. see on omaette fenomen ja nii põrgulikult nauditav, kuidas kõrvuti sellise arvamuslooga muutuvad /muunduvad otse su silme all enamus teravusi hoobilt magedaks, emotsionaalseteks, naeruväärseteks, eneseimetlemiseks, provokatsiooniks, lahmimiseks, hüsteeriaks ning draamaks.
kohe nagu piinlik hakkab, kõigi nende teiste ja iseenda pärast ka.

*Toomas Kirssi kriitikud ei loksuta. Eesti Ekspress, Madis Jürgen.

Wednesday, January 24, 2018

Mõjutatav

Eile mõtlesin üht asja, mis polnud ilus. ja õhtul veel midagi, mis polnud samuti ilus. mõtlesin sedasi koledalt otse, mis mind ennastki ehmatas.
selliste mõtete juures ei tohiks olla abielus, omada lapsi, sõpru ning soovitavalt ka töökohta ning -kaaslasi.

vastu ööd hakkasin veel mõtlema, et kui ma kedagi loen, siis hakkan sel ajal mõtlema tema keeles.
see tähendab, et veel kolm päeva tagasi olin oluliselt ilusam inimene, hõljusin Õnnepalu keeles kuskil kõrgemates sfäärides. aga tänane maisus on Sauteri süü. kuigi lapse kakat ma sitaks endiselt ei nimeta ning lilli vitu ette ei aseta. ma ei tea, kuidas nüüd öeldagi, aga selline põhimõtteline otse on iseenesest huvitav ja kohati isegi tervendav, aga säärane rohujuure tasandi otse on igav ning läheb prostaks kätte.

Saturday, January 20, 2018

#feelingproud

sounds like my very first macarons

Friday, January 19, 2018

Kuul(a)sin pealt


möödunud sügisene mänguväljaku-isade outfit
Kiigutasin Pääsut, kui üks ema meist paari sammu kaugusel olevasse lliivakasti oma lapse maha potsatas, ise samal ajal telefoniga rääkides. kedagi teist sel hetkel polnud, mina seisin ja kiigutasin ning paratamatult, ma kuulsin.

naine oli mehega kokku leppinud, et lähevad täna õhtul kahekesi välja, et nii kaua pole ju kuskil kahekesi käinud. otsis hoidja, aga läks siis mehega eile õhtul tülli. lõpuks oli tüli naise sõnul justkui lahenenud/lahustunud. naine oli püüdnud mehele selgitada, et ega ta siis üksi enda pärast, kui nad leiavad aega ka ainult teineteisele, siis on ka nende omavaheline suhe parem ja nii on kõigil parem, ka lapsel. aga kui ta mehelt igaks juhuks lõpetuseks üle küsis, kas homme siis läheme?, vastanud mees, eks vaata kuidas sa käitud.
ning tüli eskaleerunud uue hooga. mis mõttes ta ütleb, et vaatame, kuidas sa käitud?, jagas naine uut hoogu saades oma nördimust.

appi, kuidas mu sees kõik kokku tõmbas. kuidas ma tean seda tunnet, seda jõuetust ning ahastust. sa annad endast parima, mõtled, hoolid, lepid kokku, leiad hoidja ja ootad, nii väga ootad ning siis nätaki, kõik vastu taevast. ning miks enamasti just mehed niimoodi käituvad ning naisi selliste sõnade ja üleolekuga karistavad? seda enam ajal, kui naine on ühes haavatavamas ning kaitsetumas olukorras elus üldse, ehk nende väikese lapsega kodune?

mis mõttes tõesti? mitte kunagi. mitte kunagi ei tohiks üks täiskasvanu teisele vastata, vaatame, kuidas sa käitud. ma mõistan, et teinekord võib mõne tüli käigus tekkida tunne, et milleks minna, aga fuck off, mis inimene sa oled, kui selline alandamine sulle naudingut ja rahulolu pakub. fine, sa oled vihane, oled ärritunud, arusaadav. aga hoia oma lähedast ning anna talle ka selles olukorras võimalus võrdseks jääda. jäta talle tema väärikus, tema olemasolu ning vasta ausalt, et anna andeks, aga praegu peale sellist tüli /ütlemist on küll hetkel tunne, kas suudaksin sulle ikka homme õhtul parim kaaslane olla. või midagi sarnast. kui selleks siis veel tõesti põhjust ja vajadust leidub.

aga.

jälle ma ei teinud midagi, kuigi oleksin pidanud. oleksin pidanud selle naise juurde astuma ja ütlema, et kuul(a)sin pealt ja tal on õigus, mis iganes, tüli või mitte, aga mitte kunagi ei tohiks üks täiskavanu öelda teisele, vaatame, kuidas sa käitud.
ja ei midagi rohkemat.

Wednesday, January 17, 2018

Tähendab


siis kui Tudeng meile Ämericast meeneid tõi
ma sisulist poolt ei puutu, aga kui minister tõttaks mulle appi sõnadega Lõpetage kanakarja kambakas!, siis ... mis saaks olla veel suurem karistus? Ameerika Ühendriigid ja selle president?

Monday, January 15, 2018

Selgeltnägijate tuleproov

Kui ma Ekspressist Kaja Kallase uue väljavalitu iseloomustust lugesin, siis oli mu esimene mõte, see kooselu ei kesta kaua.
härra konkreetne k/ontr/oll.

eks näis, kas pääsen lõppvooru või mitte

Friday, January 12, 2018

Siis, kui keegi teine on lapsega haiglas, jäin mõtlema..

see Jõul sai kõik kokku
Troonipärijaga
sain teada, mis tähendab pidevas liikumises, mitte röökiv ega karjuv, aga selline koguaeg pisut vinguv ja traageldav laps. sain teada, mida tähendab laps, kes vankris algusest peale ei maga ning istevankrist juba kuue-kuuselt aina välja vingerdab. kes peale ärkamist täpselt kuus sekundit voodis püsib ning kes süüa ja magada soovib täpselt nii palju ja vähe, ehk ökonoomselt, kui eluspüsimiseks vaja on.
sain teada, mida tähendab larüngiit ja haigla.

ja kõige rohkem sain teada, mida tähendab laps, kui selline. kui ei saa enam magada, televiisorit vaadata, raamatut lugeda, süüa, duši alla, pikali visata, väljas käia. nii palju, kui tahad. ja siis, kui tahad. teoorias meid muidugi hoiatatakse,, et see juhtub, aga seda enne ikka ette ei kujuta, kui see lõpuks käes on. minu jaoks oli see ikka paras šokk!

Tudengilt
sain teadmise, mida tähendavad kõrvapõletikud, kuulmekile šunteerimine, oksendamise tagajärjel tekkiv vedelikupuudus, kus laps on voodis nagu elav laip. mis on haigla ja tilguti. mis on adenoidid ja operatsioon. epilepsia. salmonelloos. sain teada, kuidas tikriokka torkest saab hakata südame poole jooksma punane joon. mis on peahaav  ja luumurd.

lisaks sain teada, et on lapsi, kes üldse ei nuta ning on alati heas tujus. söövad kõike ja probleemideta ning magama jäävad ka püstijalu. ning on küll väga sotsiaalsed, aga öösel peavad olema nui neljaks oma kodus ja oma vanematega. ja nii kuni  viienda klassini.

Ruudiga 
sain teada, mida tähendab enneaegne laps. platsenta irdumine. võidujooks ajaga ning saatusega. mis on vedamine ja tõeline õnn. mis on küvöös, hingamisaparaadid, monitorid, rohked voolikud. esimene kuu haiglas. mis tähendab mõnekuusel läkaköha. kunagi hiljem kõrge kolesterool. endrokrinoloog.
ja muidugi sain teada, mida tähendab tissitamine. jumalik tegevus, mis sai teoks ainult tänu sellele, et Ruudi ei talunud kunsttoitu. kuni temani arvasin, et mul rinnas piima pole. eelmised poisid läksid pudelile üle juba ühe-kuuselt, just sel totral pühjusel.
et siis Tissitamine, täie rinna ja suure tähega, kuni kolme aastani välja, sellest on lugusid:) aga seda viimast ei pea lugema, kes ei taha.

lisaks sain teada, kui lapse närvisüsteem on tundlikum, mis ei talu rahvarohkust ega uusi kohti. mõistsin ning tajusin esmakordselt lapse kohanemisraskusi võõrastes kohtades. sain tunda, kui suur peavalu ja probleem võib olla, kui laps ei taha käia kuni koolini lasteaias.
ja mida tähendab hea lapsehoidja.

kui Suveplkat ootama jäin, siia arvasin, et tean lastest no kui mitte päris kõike, siis peaaegu kõike. aga eksisin, oi, kuidas eksisin.

Suveplikalt
sain teada, mis on gaasid. kui laps esimesed neli kuud päevad läbi ainult röögib. mitte lihtsalt ei nuta, vaid kohe röögibki. mis tähendab laps, kes ei armasta vannis käia. laps, kes ühest hetkest ka öösiti ei maga. mida tähendab, kui iga pooleteist tunni tagant tuleb ärgata ja nii pea kolm aastat järjest. mis tähendab, kui laps ei võta lutti. ja laps, kes tõuseb seitse aastat igal hommikul hiljemalt kell 7. mida tähendavad alates aastast kuni päästva madlioperatsioonini täiesti lõputuna tekkivad haigused, mis 99% lõppevad 40-kraadise palavikuga ning antibiootikumidega.
sain teada, mis tähendavad sügelised. üle keha olev allergia. et tuulerõugete tüsistus võib olla mädane kõrvapõletik ja villid suus. mida tähendab paariaastasel hambavalu ning 8 hambaauku ning ühel päeval ka narkoosis hambaravi, kui laps ka kõikvõimalike meelistuste, selgituste ning ärarääkimiste katsete tulemusel pole endiselt nõus hambaarsti juures suudki lahti tegema. milline vaevaline läbielamine, aga kui suure kergenduse tooja oli siiski madlioperatsioon, peale mida kadusid hambavalud ja -augud, sagedased palavikud ning antibiootikumid ja ka allergia. mida tähendab erakordne koera ja muude loomade ning putukate kartus. kummaline tundlikkus riiete ja näiteks patsitegemise osas. sain teada, mida tähendab laps, kes autos sõita ei armasta, seal non-stop röögib ning kellega saab pikemaid vahemaid läbida vaid tema magamise ajal. sain teada, mida tähendavad kopsupõletikud ja haiglas olemised. mis on puukborrelioos. suur kasv ning pidev võitlus kaaluga.
sain teada, mida tähendavad tujud. mured suhtlemisega ja sõpradega. sain teada, mida tähendab lapse kooli minek. solvumised. intriigid. kõikvõimalikud kolmnurgad. ning lapsega koos õppimine. sain teada, et see kõik võib paras lisatöö olla.

selle lapsega sain teada, mida tähenab tõeline väsimus. kuid ja aastaid kestev. ümberkukkumiseni ning nädalaid vältava iiveldusega. sain teada, mida tähendab kannatlikkus. kannatlikkus. ja veel kord kannatlikkus.
Suveplika pole halb, aga teda on palju ning tema intensiivus, suhtlemisrohkus ning liigutused/liikumised tõmbavad mind energiast tühjaks, nagu sidruni. täitsa eriliselt. ta on võtnud minult üksinda rohkem, kui kõik ülejäänud neli kokku.
päris kindlasti on selle juures päris arvestatav roll Suveplika isal, st tema puudumisel, sest Suveplika isast on tema kasvatamisel täpselt null abi olnud. alates Suveplika sünnist kuni lahkukolimiseni hoidis ta oma last üksinda paar-kolm tundi vast nii kuuel korral. või äkki seitsmel.

see tähendab, et sain Suveplikat kasvatades ka teadmise, mida tähendab lapsekasvatamise juures tohutu üksindus. teise vanema absoluutne hoolimatus ning ükskõiksus. see on midagi kirjeldamatult  valusat ning arusaamatut.

Pääsu,
temaga olen teada saanud, et hambad tulevad. ja mida tähendab olukord, kus kaalu peab jälgima, aga mitte selle pilguga, et seda liiga kiiresti ja palju ei tuleks, vaid vastupidi, et seda veidikegi lisanduks. sel väiksel põhjusel pole ma varem muretseda saanudki.
rohkem nagu polegi, aga Pääsut pole veel kuigi palju olnud ka.

No ja muidugi
tean ma täna ka väga hästi, mida mulle endale lisandunud aastad mõnele lapsele juurde ja teiselt jällegi röövinud on.
aga see on juba täitsa teine teema

Thursday, January 11, 2018

Üks korraga

Iga kord, kui ma Eestlanna Pariisis filmi näen (ma mõtlen, et see vist ongi mu lemmik Eesti film), tabab mind täiesti vastupandamatu soov prantsuse keelt osata. kuna ma filmi enne aastavahetust taas kord televiisorist juhtusin nägema, siis pole ka ime, et läksin teisele katsele ning alustasin prantsuse keelega uuel aastal uue hooga. see kord siis Prantsuse Instituudis.
täna hommikulgi olen veel eileõhtusest esimesest tunnist totaalselt elevil ja ärevil, aga ma tean, et alati tabab mind iga uue tegevuse juures ühel hetkel ka collapse, kus mulle tundub, et ma mitte midagi ei oska ega mitte millestki aru saa. peaasi, et ma siis sel hetkel jälle ei põgeneks.

Giovanni muide kinkis mulle eelmiseks sünnipäevaks Pariisi piletid, mille realiseerimiseks mul on aega kolm aastat. tunnen, et ma pean seda sülle sadanud  hõrku kingitust õrnalt hoidma ega tohi seda kuidagi ülejala raisata, koguni lörtsida, sest ma endiselt unistan, et jõuan sinna linna ja riiki ühel päeval natuke pikemalt, kui mõneks päevaks või üheks nädalaks.

kui võimalik, sooviksin seda maad veidikenegi enam sisse hingata ning  näpuotsaga prantsuse keelt oleks selle juures ainult suureks iluks.
uhhh!

Sunday, January 7, 2018

Mustrid


Ja nii 200 korda järjest. aga sellest jääb mustri jaoks veel ilmselgelt väheks.

tuhat korda. viissada tuhat korda. miljon korda. kuni 18 aastat välja.
ja nii me oma mustritega surmkindlalt teisi elulahingusse murdma tormamegi. sageli edasises elus endalt isegi kordagi küsimata, miks me üldse kala pooleks lõikame, kui selle ahju paneme.

Saturday, January 6, 2018

Uued kapimagnetid


Thursday, January 4, 2018

20.07

Hiius
No nii, ma lähen nüüd magama. Kas jätan teile teleka käima?
Juba?
Muidugi, vaata mis kell juba on.

Wednesday, January 3, 2018

Jan ja Jaan ja kõik need teised



Kuidas jõuda soovi täitumiseni? tuleb soov ära unustada, sellest lahti lasta. ma usun, et hetkel, kui naist kolmandat korda nägin, mõtlesin millelegi muule. viimasest kokkusaamisest oli möödas mitu kuud. mul on tunne, et teda enda ees nähes võpatasin. kiirendasin sammu, otsustasin naisest mööduda.....ma vaatsin raudtee poole, teesklesin seal nägevat ei tea mida.....üks järjekordne kasutamata võimalus, mis sai selleks ehk ainult minu peas. ja siis ma kuulsin, kuidas naise hääl vormis sõna "vabandage". peatusin, nagu keegi oleks haaranud mu mantlihõlmast. naine nimetas mu nime, küsis minult, ega ta ei eksi. ei, te ei eksi, vastasin ma ja mu hääl kärises.....naine ütles, et kuulas pidevalt mu raadiosaateid ning on kahju, et ma lõpetasin. ma oleksin tahtnud vastata, et valik polnud minu. "Ma ausalt öeldes lootsin teid siin näha," ütles ta siis ning MA OLEKSIN TAHTNUD TEADA, KUIDAS TA KÜLL JULGES, KUI MINA OMETI MITTE.*

seda lugedes tuli mulle jälle meelde viimane emadepäeva hommik, kus me Pääsuga varahommikul jalutama läksime. ilm oli ilus, päikseline, väga vaikne, peale meie polnud tänavatel hingelistki. kui ringiga mänguväljakule jõudsime, tuli sinna meiega peaaegu samaaegselt isa väikse pojaga. poiss paistis Pääsust  paar aastakest vanem. tundsin isa kohe ära, olin teda mõni aeg varem Hommikuterevisioonis näinud, kus ta oma uuest ilmavalgust näinud raamatust ja unenägudest rääkis. tundus põnev, ostsin endale ka ning vahetult enne meie juhuslikku kohtumist emadepäeva hommikus raamatu just läbi saanud. sama altis suhtleja, nagu Hommikuterevisioonis oli ta ka liivakasti äärel. vestlesime põgusalt tühjast-tähjast nagu lapsevanemad liivakasti äärel ikka, aga minu peas vasardas ikka ja aina soov talle öelda, ma tean sind, ma lugesin just su raamatut. 
tõtt öeldes ei teki mul selliseid tahtmisi just iseäranis tihti, tegelikult lausa üliharva. aga sel korral ma oleks kohe väga-väga tahtnud. julgeda. mitte päris niisamsa, vaid seepärast, et ta oli ses raamatus põrmustanud mõne peatükiga mu aastatega aina kasvanud ning kindlamaks muutunud usu, et vaim võiks midagi kehast eraldiseisvat olla. st, kui inimene sureb, siis tema hing lihtsalt lahkub maisest kehast.
ehk siis teaduslikus keeles väljandatuna - aju ei saa olla teadvuse aluseks. 

see uskusmus ei tekkinud mul muidugi päris tühjalt kohalt. nimelt peale Troonipärija sündi kaotasin hiljem tekkinud ootamatu verejooksu tagajärjel väga palju verd. mäletan ainult, kuidas mind jooksuga kanderaamil külma ja kõledasse ruumi lükati, kuidas personal sahmis ja hõikus, mis veri tal on, mis veri tal on? mäletan, et viimaks sekkusin ise, hüüdes, et 0 positiivne ning ise mõtlesin, mis siis, kui nüüd eksisin. kuigi teadsin, et on 0 positiivne. aga ju nad ikka kontrollisid ehk. et siis viimane, mis ma mäletan oli see, kui nõel veeni lükati ja keegi küsis, kas meil seda verd on?
edasi läks nii, et mingil hetkel tõusen oma kehast justkui kõrgemale ning näen kogu ruumi pealt. see kestab mõne lühikese hetke. järgmine, mida mäletan on valgus, kuskil ees, kaugemal ning mina liikumas tohutu kiirusega umbes nagu mööda veeskeskustes olevat kurvilist liulaskmistoru selle valguse suunas. valgus on hästi-hästi ere, tohutult-tohutult soe ning kutsuv ja ma nii väga tahan sinnani jõuda, aga ei jõua. ei jõua. ei jõua.
see tunne on midagi väga erilist, nii kirjeldamatult mõnus, et mul on see meeles isegi täna, kui silmad sulen ja seda meenutan. mitte kunagi varem ega hiljem pole mul elus nii head tunnet olnudki.
millagi ärkan ja see tunne on omakorda kirjaldamatult ebameeldiv, koguni nii vastik, et ei enne ega kunagi hiljem pole ma end elus nii vastikult tundnud.
tahtsin tagasi sinna, kus olin olnud.

ega ma ei tea, mis minuga toimus, mis seisus ma tegelikult olin olnud. kas olukord oligi üldse nii kriitiline, et oleksin surmalävel olnud. aga peale seda kogemust hakkasin siiski uskuma, et kui see ongi surm, siis on see midagi enneolematult õndsat. et miks ei peaks loodus olema surma inimesele meeldivaks teinud, kui ta muidu inimest erinevates olukordades igati aidata ning toetada püüab. näiteks hädaolukorras, kus veri voolab kätesse ja jalgadesse, et inimene saaks vastu hakata või ka kiiresti põgeneda. või siis näiteks mõne õnnetuse või trauma korral, kui inimene minestab, et mitte raasugi ülearust energiat kulutada millelegi muule, kui kohta, kus see sel hetkel kõige hädavajalikum on.

sellest raamatust sain teada, et uskumust, kus meie vaimne olemus, on midagi ajust erinevat, nimetatakse dualismiks. ja et teaduslikud uuringud seda teooriat kahjuks ei toeta. ka sellised surmalähedased kogemused ja kehast väljumised on ajuteaduse sesiukohast täiesti ettearvatavad, kus sel hetkel tekkivad kummalised ajuaktiivuse mustrid võivad tõesti luua teadvuseelamuse, justkui oleks inimene kehast väljunud. selline teadvuselamus võib tekikda, aga igal juhul tekib see ajus. kehavälised kogemused tekivad ajus ja on ajuteadusega täiesti kooskõlas. mis kokkuvõttes tähendab, et teadvus asub tõesti ajus. ja et seega on praeguseks kogunenud teaduslike tõendusmaterjalide valguses teaduslikult mõistlik arvata, et kogu inimese vaimne olemus on tõepoolest vaid mingit laadi ajuaktiivsus.

no vat. nii kukkuski mu dualism vaid loetud minutite jooksul suurde musta auku. kujutan ka seda üsna kenasti ette. elus üle kümne korra narkoosis olnuna tean ka seda tunnet, kus reaalselt ongi nagu must auk, et polegi nagu mitte midagi, mis pole ka iseenesest muide halb, teinekord isegi suur kergendus, aga ikkagi meeldiks mulle see eraldiseisev vaim sellest mitte midagist rohkem.

see tähendab, et raamat justkui röövis minult midagi ilma, et oleks mulle ainsatki alternatiivi vastu pakkunud.

aga kui see välja jätta, siis oli igati tore lugemine. väga kenasti süsteemne. lihtne, selge ja arusaadav tekst ning selgitused. mis mulle väga meeldis, et muu jutu hulgas leidus ka väga mitmeid konkreetseid ja praktilisi soovitusei ning nõuandeid. no öelge, millisele inimesele, kes magab aegade hämarusest kõrvatroppidega ning on kõigis kooseludes varem või hiljem üksi ja oma voodisse jõudnud ei meeldiks lugeda punkti nr 8, kus on öeldud, et  

uni on täisväärtusliku elu alus ning aeg teie ajule. ärge tundke süümepiinu, kui võtate kasutusele abinõud parema une saavutamiseks. elukaasalste, naabrite või muude häälte vastu kasutate kõrvatroppe. kui elukaaslane vähkreb (või NORSKAB, oo õudust, mu isiklik kogemus) ja vahel ärkate (või siis ei saa silmatäitki magada, taas mu isiklik kogemus), siis olge head ja magage eraldi voodites. abielu on püha, aga uni on ka!

lõpetuseks ka tevislikest eluviisidest , mis on populaarsed - inimesed vaatavad kiiduväärt täpsusega, mida, millal ja kuidas nad söövad ja käivad mitu korda nädalas jooksmas. see on vahva! aga kui needsamad inimesed istuvad hilise ööni, nutitelefon peos, siis on see samal ajal irooniline ja kurb. võiks öelda, et me sööme nagu gurmaanid, kuid lõhume aju nagu narkomaanid!

palju rohkem ma möödunud aastal ei jõudnudki. Lisaks Ajust ja Arust veel:

Eesti uued armastuslood. Mart Laar
Neverland. Urmas Vadi
Kohtumised. Kristiina Ehin
Jaanus Nõgisto. Vaatan korraks tagasi. Tiina Lang
Omajuur. Betti Alver
Minu võitlus. 1. raamat Karl Ove Knausgard
Kompass. Jan Kaus
Südame hääl. Siiri Sisask

see viimane oli rohkem nagu vihik, selline üks amps, aga palju väga toredaid mõtteid, millest õige mitmest võiks lausa eraldi postituse teha.

selline äärmiselt tagasihoidlik saavutus. no eriti siis, kui lugesin veel Krsi postitust ning arvutasin, et keskmiselt viie päevaga raamat, kui ma nüüd midagi valesti ei pannud. mõtlesin kohe, et kuidas see võimalik on, seda enam, et ta jõuab veel lisaks lugemisele täpselt sadat ja ühte asja teha.

ja muidugi ma ei küsinud Jaan Arult, et ega ma ei eksi. ning kahetsen siiani. miks ma ometi ei julgenud?

*tekst lühendatult ja minupoolsete kärbetega

Tuesday, January 2, 2018

Hädine algus

täiesti teemasse puutumatu pilt eile õhtust, mis mulle lihtsalt väga meeldib. kui, siis nii palju, et kui Giovanni kodus on, siis annab ta mulle vähemalt võimaluse südamerahuga pikutada ning hädine olla. jaa,
Tegelikult tuleb iga päev ette üks või isegi mitu seika, mida tahaks väga kokku võtta, aga tervis on juba mõnda aega sedavõrd kehva, et mitte midagi nagu pole isu teha. alaselg on jumala pekkis. nii. kuratlikut. kange. ja valus. ning lisaks sellele annavad tunda absoluutselt kõik liigesed: põlved, puusad. hüppeliigesed, küünarnukid, õlad, randmed. moodsas keeles pole see miski elukvaliteet, pigem hädine vegeteerimine.

nii vaevaline ja suur tegemine on sedasi lapsega toimetada (toimetamiseks on seda isegi palju nimetatud, pigem kodus kuidagi hakkama saamine), et täna lõpuks kurtsin oma olemist Tudengile. tema rügab hetkel kolmes kohas tööd teha, kahes erinevas haiglas ja ühes erapraksises, loodetavasti saab ta mind aidata või vähemalt otsa kätte juhatada. jooksu pealt vastas ta mulle, et selg seljaks, aga et kõik liigesed valutavad, siis sellist leidu annavad kas reumatoloogilised haigused või need, mis on peas kinni. ning lubas hiljem ühendust võtta ning pidime pikemalt rääkima.
ja ikkagi, teate, kui tohutult kummaline on tema poole pöörduda. võiks ju arvata, et lihtne, aga pole teps mitte, kuidagi piinlik on kurta. aga ta on siin nii mind kui Troonipärijat juba korra varemgi diagnoosinud ning ravinud. seega, tuleb end kokku võtta. sest temast ongi nüüd nagu päriselt arst saanud. müstika, ma ütlen, see on müstika!

Monday, January 1, 2018

2018

Kallid blogisõbrad!
Soovin teile kõigile (suurt) südant ja palju mõistmist ning vähem eelarvamusi, hukkamõistu ning hinnanguid!
Hoidke endid ja teisi!

Mina jään nüüd huvi ja põnevusega selle aastast Tähekese kalendrit ootama. See suudab alati üllatust ja rõõmu pakkuda. Jaanuar iseenesest on minu jaoks see kõige raskem ja ebameeldivam kuu terves aastas.